Mul on jäänud siiski mulje, et telegraafi peeti usaldusväärseks juhul kui saatja ja vastuvõtja vahel eksisteeris otseühendus. Telefoni ei peetud kuigi usaldusväärseks.Kindlasti võis ta seda teha ka otse rindelt, mil käsud-direktiivid sai edastatud rindel oleva staabi telegraafi kaudu. On siiski kindel, et konfidentsiaalset informatsiooni sedasi edastada, tähendanuks liigset riskimist.
Ainuke probleem, et näiteks operatiivotsuseid olulisel määral ei langetatud kui Laidoner rindel viibis. Kindlasti ei langetatud ühtegi tähtsat otsust.Seega jäid paljud strateegilis-taktikalised otsused, nagu ka otsusteni viiv informatsioon, ikkagi vaid Tallinnasse ning efektiivse sõjapidamise mõttes tuli otsuseid langetada sisuliselt Laidoneri osavõtuta.
Kõik rindelviibimised on käskkirjadega tähistatud, välja arvatud üks.Samas teeb esmapilgul lihtsa asja keeruliseks fakt, et paljudel neist kuupäevadest oli Laidoner siiski Tallinnas oma kabinetis ning täitis igapäevaseid kohustusi (näiteks 20. mail) ning kui me vaatame ülemjuhataja viibimisi rindel kuni 1919. aasta juuni kuuni, siis ei ole käskkirjaliselt (vähemalt ei ole autor arhiivis seni kohanud ühtegi sellekohast märget või viidet) ülemjuhataja kohusetäitjat määratud tema Viru rindel viibimisel 12. veebruarist 14. veebruarini 1919. aastal ning Lõunarindel viibimistel 4. veebruarist 8. veebruarini ja 25. märtsist 27. märtsini nagu ka 29. maist 1. juunini 1919. aastal .
a) Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk ülemjuhataja kohuste üleandmisest Tallinnas
b) Ajutine ülemjuhataja kohuste täitja Tallinnas
c) Visiidi sihtpunkt
d) Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk ülemjuhataja kohuste ülevõtmisest Tallinnas
a) b) c) d)
22.01.1919 Soots Lõunarinne 24.01.1919
28.01.1919 Soots Lõunarinne 30.01.1919
4.02.1919 Soots Lõunarinne 8.02.1919
12.02.1919 Soots Narva rinne 14.02.1919
17.02.1919 Soots Lõunarinne 19.02.1919
11.03.1919 Soots Lõunarinne 13.03.1919
25.03.1919 Soots Lõunarinne 27.03.1919
27.03.1919 Soots Lõunarinne 29.03.1919
25.04.1919 Soots Lõunarinne 27.04.1919
2.05.1919 Soots Lõunarinne 4.05.1919
16.05.1919 Soots Narva rinne 18.05.1919
29.05.1919 Soots Lõunarinne 1.06.1919
7. või 8.06.1919 Soots Lõunarinne 9.06.1919
19.06.1919 Soots Lõunarinne 21.06.1919
27.06.1919 Rink Lõunarinne 30.06.1919
14.07.1919 Soots Tartu 15.07.1919
25.07.1919 Soots Lõunarinne 28.07.1919
17.08.1919 Soots Lõunarinne 19.08.1919
25.08.1919 Soots Riia 27.08.1919
28.10.1919 Soots Narva rinne 30.10.1919
1.11.1919 Soots Narva rinne 3.11.1919
26.11.1919 Soots Narva rinne 28.11.1919
26.12.1919 Rink Narva rinne 27.12.1919
Allikad: ERA 495–6–8. L 47, 49, 54, 59, 67, 70, 76, 79, 84, 87, 114, 116, 129, 130, 133, 135, 168, 170, 173, 175, 187, 193p, 194, 207p, 210p, 213, 221p, 226p, 245, 246, 250, 251, 304, 305, 306, 308, 336, 337, 375; ERA 497–2–194. L 47.
Märkus: ülemjuhataja 8.06.1919 lõunarindele toimunud visiidi kohta ei näi vastavat Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsku erandlikult antud olevat. Visiidi toimunise kohta vt: ERA 495–10–87. L 320, 368.
Lõunarinde pealetungiplaan räägiti läbi veel enne Laidoneri rindelkäiku:Igatahes, teistkordselt asendas Soots Laidoneri 28. jaanuarist 30. jaanuarini, mil Laidoner viibis ise Lõunarindel, ehk kuupäevadel, kui ülemjuhataja 25. jaanuari direktiiviga oli ette nähtud Valga ja Võru linnade tagasivallutamine mitte hiljemalt kui 29. kuupäevaks. Kusjuures, selleks kuidas ülesannet täita, sai rinde uus juhataja Wetzer Operatiivstaabist kindlad juhtnöörid . Operatiivstaabi kava järgi tuli Valga kitsarööpmeliste soomusrongidega blokeerida läänest ning lõunast ja Tartu-Valga rindegrupil tuli linna haarata idast. Vastavalt neile korraldustele valmis Wetzeril Puskari abiga 28. jaanuariks 1919 üldise pealetungi kava ja direktiiv.
Tsiteerides iseennast: "Wetzer lahkus Tallinnast Tartusse oma uuele ametikohale 27. jaanuari hommikul, olles enne seda Laidoneri ja Sootsiga rinde pealetungiplaani suhtes läbi rääkinud. Sootsi mälestuste kohaselt oli Wetzer sealjuures nõustunud ülemjuhatuse kavadega."
Hm, Heinaste langemine oli minimaalse tähtsusega sündmus. Enamlaste vastupealetung ei alanud paugupealt 18. veebruaril, vaid erinevates rindelõikudes järk-järgult. Laidoneril olnuks põhjust Tallinnasse tagasi kiirustada näiteks kui terve Narva rinne oleks vaenlase poolt läbi murtud.Asendamise aega 17. veebruarist 19. veebruarini jääb 16. veebruaril toimunud Heinaste langemine ning 18. veebruaril alanud enamlaste vastupealetung. Kuid isegi need kaks sündmust ei pannud Laidoneri kiirustama Lõunarindelt tagasi Tallinna või kummutama oma käskkirja asendamisest, vaid Sootsil on ülemjuhataja täielik usaldus.
Ei planeeritud seal ülemjuhataja staabis seda pealetungi midagi. Planeeriti see pealetung 2. diviisi juhatuse poolt.Ka edaspidi ei kõigutanud seda usaldust veelgi intensiivsemad vaenlase vasturünnakud või meie omad ofensiivid, sest järgmine kord kui Soots asendas Laidoneri s.o. ajavahemikul 11. märtsist - 13. märtsini, mil Laidoner taaskord Lõunarindel, tuli vaenlasele loovutada Vastseliina ja Orava mõisad (13. märts 1919) ning põhimõtteliselt planeeriti samal ajal Ülemjuhataja Staabis 14. märtsil 1919.a. alanud Marienburgi suunalist vastupealetungi .
Asendamisel 27. märtsist - 29. märtsini (Laidoner Lõunarindel ) toimus küllaltki oluline sündmus. Nimelt 28. märtsiks olid Soome Põhja Poegade polgu jõuvarud ammendunud ning ülemjuhatus otsustas tõmmata polgu lahingutegevusest tagasi ning lugeda soomlaste missiooni lõppenuks.
Tegelikult olid asjad niimoodi. 26.03 telegrafeeris Laidoner lõunarindelt Sootsile, et kiirustataks läti 1. Volmari patareile suurtükkide saatmisega, samuti, et Soots paneks parajasti Tallinnas viibivale Põhja Poegade ülemale polkovnik Kalmile ette, hoida oma rügementi rindel vähemalt 31. märtsini. Kalm oli nimelt lootnud rügemendi, meeskonna meeleolu arvestades, Valka koondada. Tallinnasse 27. märtsil tagasi jõudnud Laidoner rääkis seejärel ilmselt ka isiklikult Kalmiga, mille tulemusena võis Puskarile teatada, et soomlastele on antud käsk kuni 31. märtsile rindele jääda. Veel keskööl vastu 27. märtsi suundus Laidoner taas lõunarindele, kaasas peaminister Päts ning Soome esindaja Eestis Oswald Kairamo. Tõenäoliselt vaadati Tartus üle rindele lahkuma valmistuv läti 1. Volmari jalaväepolk, misjärel järgmisel päeval suunduti Valka, kust Laidoner tegi Larkale korralduse, saata Soomusrongide tagavarapataljonile 500 meest, kusjuures tuli hoolitseda, et nad saabastega võimalikult varustatud oleks. Pärast seda sõitis Laidoner koos kaaslastega rindele Piusa jaama. Sealjuures läbisõidul Lepassaare jaamast selgus, et selle ümbruses on suurem hulk äsja omavoliliselt rindelt lahkunud Põhja Poegade mehi, kes seal korralagedust tekitasid. Vihane Laidoner nõudis samas viibivalt soome lipnikult korra taastamist ning süüdistanud omavoliliselt rindelt lahkujaid äraandmises. Soomlastest siiski enam sõdijaid polnud ning veel samal päeval saadeti nad Valka.
Laidoneri asendamisel 25. aprillist - 27. aprillini(Laidoner Lõunarindel ), alustati vastupealetungi Rõuge suunas ning tegeleti 25. aprillil alanud läti küttide pealetungi riivistamisega Ruhja all.
Pole teada ühtegi Sootsi vastavasislusit korraldust.
Ehhee. Kui hakata pelgalt Sootsi teenistuslehe põhjal ajalugu kirjutama, siis võib selliseid vigu ette tulla küll. Tegelikult asendas vaid 16-18.05.Pikim periood, mil Soots asendas Tallinnas Laidoneri, oli 16. maist - 28. maini, ehk 13 päeva. Laidoner viibis sellel ajal vaid kolm päeva s.o.16-18.maini Viru rindel .
See formuleerus eelkõige endise Vene armee korralduse "ettepanekul".1. staabiülem nimetati kõrgema võimu poolt sarnaselt ülemjuhataja nimetamisele.
2. staabiülem pidi alati viibima juures, kui ülemjuhataja võttis vastu viimasele alluvaid isikuid. Staabiülemal oli sel juhal alati õigus ka oma arvamusele ning operatiivkäsud pidid kandma mõlema mehe allkirja.
3. arvamuste lahknemisel on ülemjuhatajal õigus oma arvamuse eelistamisele, kuid sellisel juhul vabastatakse staabiülem vastutusest ning kogu vastutus tagajärgedest jääb ülemjuhataja kanda.
Kelle ettepanekul formuleerus lõpuks säärane staabiülema töö ülesehitus, mida Soots nimetas „ainuwalitsuse põhimõtteks” ja mille poole ta püüdles juba 1918. aastal, jääb hetkel vaid oletuseks.
Ausalt öeldes pole ma veel näinud ühtegi sarnast operatiivkava. Tegelikult käis kogu asi ilmselt suulise nõupidamise vormis.Tulles tagasi staabi operatiivtöö korralduse juurde, siis nägi see lihtsustatult välja selline: eristruktuuride ja allüksuste-osakondade poolt väljatöötatud kavad jõudsid Jaan Sootsi ja Johan Laidoneri lauale viimaste poolseks läbivaatamiseks ja heakskiiduks (Laidoneri äraolekul ainult Sootsi heakskiiduks) ning paranduste tegemiseks.
See kõik oli puhtalt 2. diviisi juhatuse töö. Petrogradi kursandid jõudsid rindele alles mai alguses ning sundisid hoopis Eesti väed taganema (küll vaid väikeses ulatuses).Pisitasa lahingutega taandudes kurnati vastane välja ning kui viimane jõudis Vastse-Nursi – Kasaritsa joonele, kasutas ülemjuhatus 25. aprillil reserve rünnakuteks tiibadelt, sundides „katlasse” jäämise hirmus vastase, sealhulgas Petrogradi kursantide umbes 1000 mehelise üksuse, taanduma.