Hillar Lehari ja Laidoneri päevik
Postitatud: 14 Okt, 2008 14:17
Avaldan ühe jupikese enda kirjutatud teksti.
Pole ka tegelikult teada, et Laidoner kunagi päevikut oleks pidanud, ehkki, tõsi, seda on väidetud. Nimelt umbes 1969. a paiku hakkas keegi Prantsusmaal elav eestlane Hillar Lehari eesti pagulaste seas läänemaailmas levitama teadet, justkui oleks tema valduses Johan Laidoneri päevik, mida ta ka müüa pakkus. Kui H. Leharilt aga sooviti tõenduseks fotokoopiat päeviku lehekülgedest, siis saadi vastuseks vaid väidetavad ärakirjad, mille puhul paistnud peamiselt silma, et neis halvustati Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni. Pagulaskonnas ei teatud samas teist inimest, kes osanuks kinnitada, et Laidoner tõepoolest päevikut pidas. Järgnevalt tegi H. Lehari ettepaneku ka ühele Välis-Eesti kirjastusele päevik ära osta, kuid läbirääkimised katkesid, kui ta keeldus fotokoopiaid saatmast. 1973. a paiku aga kinnitas Lehari, et on müünud päeviku Nõukogude Liidu Pariisi saatkonnale. (1) Siitpeale teated selle väidetava päeviku kohta katkevad.
Kes oli Hillar Lehari ning milliste eesmärkidega ta tegutses? Sellele küsimusele aitab vähemalt mingilgi määral vastata H. Lehari säilinud kirjavahetus pagulasest ajakirjaniku ja publitsisti Jüri Remmelgasega aastail 1969–1973.(2)
Kui uskuda H. Lehari kirju J. Remmelgasele, siis oli ta sündinud umbes 1911. a paiku, kusjuures nime Hillar Lehari võttis ta endale alles pärast II maailmasõda. Peale vanemate varajast surma kasvatanud teda ema sugulase, Hugo-Bernhard Rahamäe perekond. Isa poolt olnud Lehari samas sugulane Georg Westeliga. Nii H.-B. Rahamägi kui ka G. Westel suhtlesid aga tihedalt Laidoneridega. Ning kui viimaste poeg Michael 1928. a end maha lasi, ja kui Johan Laidoneri abikaasa -- Maria -- poolvennal niivõrd palju lapsi polnuks, siis oleks Maria poolvenna poja -- Aleksei Kruszewski -- asemel Laidoneride kasupojaks võetud Lehari sõnul hoopis tema ise. Igatahes õppinud Lehari järgnevalt muuseas ülikoolides Berliinis, Grazis, Bernis, ehkki diplomini polevat jõudnud. Naasnud Eestisse, sai ta aga ilmselt millalgi enne 1930.-te aastate keskpaika tänu headele sidemetele tööle toonase Eesti koorekihi kooskäimispaika, klubisse “Centum”. Seega oli tal võimalus suhelda tähtsate isikutega ning viibida kuulujuttude keskpunktis.(3)
Mis puutub “Laidoneri märkmikusse”, siis olnud selles ligi 2500 lehekülge (mis juba iseenesest paneb kahtlema selle olemasolus) ning Laidoner pidanud seda alates Vabadussõja lõpust kuni 1940. a 22. juunini. Päevikus leidnud kajastamist ja selgitust nii Laidoneri enda eluga seonduv, ent ka mitmed kõnealuse perioodi tähtsad sündmused.(4) Ööl vastu 1940. a 22. juunit aga andnud Laidoner ning parajasti juures viibivad H.-B. Rahamägi, H. Lehari, A. Kruszewski ning Peeter Kann päevikule allkirjad, kusjuures Laidoner avaldanud soovi, et see “avaldatakse Vabas-Eestis kui testament ja õpetus tulevastele vabadele eestlastele”.(5) Muide, väidetava päeviku võimalikku müümist Nõukogude Liidu Pariisi saatkonnale plaanis Lehari juba 1969. aastal. (6)
Olgu öeldud, et H. Lehari, astudes J. Remmelgasega kirjavahetusse, ei tundnud viimast isiklikult ning seda kummalisem näib Lehari kirjade näiline avameelsus. Lisaks oma elu mitmesugustele detailidele, sealhulgas intiimsetele, avaldas Lehari kirjades ka oma väidetavaid teadmisi ja arvamusi nii Eesti lähiajaloo kui ka pagulasolude kohta. Sealjuures inimeste kohta, kes nähtavasti Leharile mingil põhjusel vastumeelsed olid, ei kõhelnud ta tarvitamast sõimu, mõnikord kuni rõvedusteni välja. Ka kirjade tooni J. Remmelgase enda suhtes võib pidada üleolevaks. (7) Eestis elav Maria Laidoner aga, saades juhuslikult teada H. Lehari tegemistest, kinnitas sõbrale, et tema abikaasa ei pidanud elu jooksul põhimõtteliselt päevikut. M. Laidoner kinnitas ühtlasi, et ei tunne kedagi Lehari-nimelist. ( 8 )
Kokkuvõttes on “Laidoneri märkmik” suure tõenäosusega H. Lehari väljamõeldis ning tema enda vaimses tervises tekkisid kahtlused juba kaasaegseil. Nõnda arvas Välis-Eesti kirjanik Einar Sanden, kellega Lehari samuti kirjavahetusse astus: “Kui ta hullumeelne pole, siis tont seda ise teab, mis mängu ta mängib.” (9)
(1) Venelaste huvi salapärase käsikirja vastu. // Eesti Päevaleht. 21.02.1973, lk 1.
(2) Kirjavahetus on talletatud: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.
(3) Kirjad 18.07.1969 ja 11.08.1969.
(4) Kirjad 11.08.1969 ja 17.02.1970.
(5) Kiri 18.07.1969.
(6) Kiri 11.08.1969.
(7) Vt nt kirju 21.08.1969; 21.01.1970; 17.02.1970.
( 8 ) M. Laidoneri kiri Teodor Männikule 23.02.1973: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum. Fond 4.
(9) E. Sandeni kiri J. Remmelgasele 29.08.1969: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.
-------------
Veel Lehari elust ja loomingust.
R. Marandi raamtus kinnitatakse, et Laidoner soovis riigipööret plaaninud ning 1935. a 7. detsembril arreteeritud vabadussõjalaste juhte sõjakohtu alla anda, mis oleks suure tõenäosusega lõppenud nende mahalaskmisega. Marandi arvates see näide Laidoneri brutaalsest iseloomust. Allikana on kasutatud H. Leharilt 1974. aastal saadud teateid. (Vt Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II. Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937). Stockholm, 1997, lk 144, 149.)
Ent eelnevalt oli H. Lehari sama juhtumi puhul J. Remmelgasele otsesõnu eitanud sõjakohtu nõudmist Laidoneri poolt. (H. Lehari kiri J. Remmelgasele 18.07.1969: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.)
----
Olen proovinud kindlaks teha Lehari nime enne väidetavat nimevahetust, aga pole õnnestunud.
Pole ka tegelikult teada, et Laidoner kunagi päevikut oleks pidanud, ehkki, tõsi, seda on väidetud. Nimelt umbes 1969. a paiku hakkas keegi Prantsusmaal elav eestlane Hillar Lehari eesti pagulaste seas läänemaailmas levitama teadet, justkui oleks tema valduses Johan Laidoneri päevik, mida ta ka müüa pakkus. Kui H. Leharilt aga sooviti tõenduseks fotokoopiat päeviku lehekülgedest, siis saadi vastuseks vaid väidetavad ärakirjad, mille puhul paistnud peamiselt silma, et neis halvustati Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni. Pagulaskonnas ei teatud samas teist inimest, kes osanuks kinnitada, et Laidoner tõepoolest päevikut pidas. Järgnevalt tegi H. Lehari ettepaneku ka ühele Välis-Eesti kirjastusele päevik ära osta, kuid läbirääkimised katkesid, kui ta keeldus fotokoopiaid saatmast. 1973. a paiku aga kinnitas Lehari, et on müünud päeviku Nõukogude Liidu Pariisi saatkonnale. (1) Siitpeale teated selle väidetava päeviku kohta katkevad.
Kes oli Hillar Lehari ning milliste eesmärkidega ta tegutses? Sellele küsimusele aitab vähemalt mingilgi määral vastata H. Lehari säilinud kirjavahetus pagulasest ajakirjaniku ja publitsisti Jüri Remmelgasega aastail 1969–1973.(2)
Kui uskuda H. Lehari kirju J. Remmelgasele, siis oli ta sündinud umbes 1911. a paiku, kusjuures nime Hillar Lehari võttis ta endale alles pärast II maailmasõda. Peale vanemate varajast surma kasvatanud teda ema sugulase, Hugo-Bernhard Rahamäe perekond. Isa poolt olnud Lehari samas sugulane Georg Westeliga. Nii H.-B. Rahamägi kui ka G. Westel suhtlesid aga tihedalt Laidoneridega. Ning kui viimaste poeg Michael 1928. a end maha lasi, ja kui Johan Laidoneri abikaasa -- Maria -- poolvennal niivõrd palju lapsi polnuks, siis oleks Maria poolvenna poja -- Aleksei Kruszewski -- asemel Laidoneride kasupojaks võetud Lehari sõnul hoopis tema ise. Igatahes õppinud Lehari järgnevalt muuseas ülikoolides Berliinis, Grazis, Bernis, ehkki diplomini polevat jõudnud. Naasnud Eestisse, sai ta aga ilmselt millalgi enne 1930.-te aastate keskpaika tänu headele sidemetele tööle toonase Eesti koorekihi kooskäimispaika, klubisse “Centum”. Seega oli tal võimalus suhelda tähtsate isikutega ning viibida kuulujuttude keskpunktis.(3)
Mis puutub “Laidoneri märkmikusse”, siis olnud selles ligi 2500 lehekülge (mis juba iseenesest paneb kahtlema selle olemasolus) ning Laidoner pidanud seda alates Vabadussõja lõpust kuni 1940. a 22. juunini. Päevikus leidnud kajastamist ja selgitust nii Laidoneri enda eluga seonduv, ent ka mitmed kõnealuse perioodi tähtsad sündmused.(4) Ööl vastu 1940. a 22. juunit aga andnud Laidoner ning parajasti juures viibivad H.-B. Rahamägi, H. Lehari, A. Kruszewski ning Peeter Kann päevikule allkirjad, kusjuures Laidoner avaldanud soovi, et see “avaldatakse Vabas-Eestis kui testament ja õpetus tulevastele vabadele eestlastele”.(5) Muide, väidetava päeviku võimalikku müümist Nõukogude Liidu Pariisi saatkonnale plaanis Lehari juba 1969. aastal. (6)
Olgu öeldud, et H. Lehari, astudes J. Remmelgasega kirjavahetusse, ei tundnud viimast isiklikult ning seda kummalisem näib Lehari kirjade näiline avameelsus. Lisaks oma elu mitmesugustele detailidele, sealhulgas intiimsetele, avaldas Lehari kirjades ka oma väidetavaid teadmisi ja arvamusi nii Eesti lähiajaloo kui ka pagulasolude kohta. Sealjuures inimeste kohta, kes nähtavasti Leharile mingil põhjusel vastumeelsed olid, ei kõhelnud ta tarvitamast sõimu, mõnikord kuni rõvedusteni välja. Ka kirjade tooni J. Remmelgase enda suhtes võib pidada üleolevaks. (7) Eestis elav Maria Laidoner aga, saades juhuslikult teada H. Lehari tegemistest, kinnitas sõbrale, et tema abikaasa ei pidanud elu jooksul põhimõtteliselt päevikut. M. Laidoner kinnitas ühtlasi, et ei tunne kedagi Lehari-nimelist. ( 8 )
Kokkuvõttes on “Laidoneri märkmik” suure tõenäosusega H. Lehari väljamõeldis ning tema enda vaimses tervises tekkisid kahtlused juba kaasaegseil. Nõnda arvas Välis-Eesti kirjanik Einar Sanden, kellega Lehari samuti kirjavahetusse astus: “Kui ta hullumeelne pole, siis tont seda ise teab, mis mängu ta mängib.” (9)
(1) Venelaste huvi salapärase käsikirja vastu. // Eesti Päevaleht. 21.02.1973, lk 1.
(2) Kirjavahetus on talletatud: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.
(3) Kirjad 18.07.1969 ja 11.08.1969.
(4) Kirjad 11.08.1969 ja 17.02.1970.
(5) Kiri 18.07.1969.
(6) Kiri 11.08.1969.
(7) Vt nt kirju 21.08.1969; 21.01.1970; 17.02.1970.
( 8 ) M. Laidoneri kiri Teodor Männikule 23.02.1973: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum. Fond 4.
(9) E. Sandeni kiri J. Remmelgasele 29.08.1969: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.
-------------
Veel Lehari elust ja loomingust.
R. Marandi raamtus kinnitatakse, et Laidoner soovis riigipööret plaaninud ning 1935. a 7. detsembril arreteeritud vabadussõjalaste juhte sõjakohtu alla anda, mis oleks suure tõenäosusega lõppenud nende mahalaskmisega. Marandi arvates see näide Laidoneri brutaalsest iseloomust. Allikana on kasutatud H. Leharilt 1974. aastal saadud teateid. (Vt Marandi, R. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II. Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937). Stockholm, 1997, lk 144, 149.)
Ent eelnevalt oli H. Lehari sama juhtumi puhul J. Remmelgasele otsesõnu eitanud sõjakohtu nõudmist Laidoneri poolt. (H. Lehari kiri J. Remmelgasele 18.07.1969: Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum, Jüri Remmelgase arhiiv, Kast 4.)
----
Olen proovinud kindlaks teha Lehari nime enne väidetavat nimevahetust, aga pole õnnestunud.