BENITO MUSSOLINI (1883-1945)
Itaalia diktaator ja fašistliku partei juht
Vanemad arvasid, et nende poeg, nende esiklaps jääb igaveseks kurdiks ja tummaks: laps et suutnud varases eas rääkida, ilmutades üksnes oma tormakat iseloomu. Ta oli lapsepõlvest peale äärmiselt sõnakuulmatu, siis aga jõudis kätte aeg, kui tuli hakata tegema ettevalmistusi kooliminekuks. Ja lõpuks ometi, tänu ema, kes oli elukutselt õpetaja, jõupingutustele õnnestus Benito rääkima panna. Ta hakkas tasapisi inimese kõnest aru saama ning üritas ka ise sõnu selgelt ja arusaadavalt kuuldavale tuua, tõsi, tema iseloom jäi sealjuures endiselt keevaliseks.
Benito Mussolini sündis 29. juulil 1883 ehk aasta pärast Garibaldi* (* Giuseppe Garibaldi (1807-1882) oli Itaalia ühendamist taotlenud rahvusliku vabadusliikumise juht.) surma. Seda tõsiasja armastas ta täiskasvanuna väsimatult korrata, lisades alati, et tema on suure revolutsionääri ürituse jätkaja. Tema sügava veendumuse kohaselt olid ta vanemad proletaarlased. Isa Alessandro oli sepp, sotsialistlike ja kirikuvastaste vaadetega inimene, aga ema - jumalakartlik katoliiklane, ametilt pedagoog.
"Mina olen inimene rahva seast" väitis Mussolini tunduvalt hiljem suure paatosega. "Mina mõistan rahvast, sest olen ise üks osa sellest." 1936. aastal monteeriti selle maja külge, kus ta ilmale tuli, memoriaaltahvei, mille pealdis kuulutas, et"... selles farmis elasid ja töötasid Mussolini esivanemad - talupojad".
Kuulsa itaallase sünnimaa oli Itaalia kaunis mägiala Emilia-Romagna, aga pere elas maakohas nimega Forli, majas, kus kaks tuba kuulusid õpetajale, ta mehele ja lastele. Vaatamata vaesusele oli perekonna käsutuses korralik raamatukogu ja nii omandas Benito juba lapsepõlvest peale harjumuse palju lugeda, arendades endas välja oskuse iseseisvalt õppida.
Temast kasvas raske iseloomuga, kangekaelne, väljakutsuva hoiakuga tülinoriv laps, kes püüdis alati ja kõikjal haarata liidripositsiooni ning taotles ähvarduste abil õigust kamandada oma eakaaslasi. Kui see ei aidanud, võttis ta appi rusikad, jalad, mõnikord laskis käiku ka noa. Ent ometi, kohalikud poisid, samuti õde ja vend armastasid teda, sest Benito oli sündinud liider, kes võitles ebaõigluse vastu ja oskas omasid kaitsta.
Koolis käitus ta agressiivselt, näpistas teisi õpilasi ega suutnud minutitki rahulikult paigal püsida. Talle ei meeldinud kirikus käia ja tema jaoks oli lausa piin, kui ta pidi kuulama kirikuõpetaja jutlusi. Kui temast oli saanud juba professionaalne poliitik, rääkis ta ise, et viiruki lõhn ajas teda iiveldama ning juba ainuüksi kirikuteenijate nägemisest läks tal süda pahaks. Kristust pidas ta kerjusjuudist heidikuks, kes iseenesest midagi ei loonud ning aeti perekonnast välja ja kelle külge klammerdusid samasugused tühised ja kasutud inimesed nagu ta isegi, hulkudes mööda külasid ja ajades inimestel päid segi.
Kui ta oli saanud üheksa aastaseks, pandi ta kooli, kus õpetajateks olid pühaisad. Benitole oli see puhas karistus. Ta vihkas nii kooli kui selle õpetajaid, kakles poistega ega armastanud mitte üks raas vaeva näha. Pühamehed hingasid kergendatult, kui ta lõpuks ometi koolist ära võeti. Hiljem saadeti ta teise kooli, kus ta õppis üllataval kombel igati kohusetundlikult ning kus teda vaatamata ta keevalisele ja ohjeldamatule iseloomule peeti üheks kõige targemaks ja teadlikumaks õpilaseks.
Tal oli oma arvamus ajaloo ja päevapoliitika kohta ning ta armastas deklameerida, kusjuures mitte ainult luuletusi. Talle meeldis publikule esineda, seda enam, et tal oli tugev ja kõlav hääl.
Samas linnas, kus ta koolis käis, külastas Benito bordelli ja käis läbi prostituutidega. Kaheksateistkümneaastaselt õnnestus tal lõpuks kool lõpetada ja ta sai õiguse tunde anda. Ta võitis konkursi õpetaja vakantsele ametikohale Gualtiere kommuunis.
Kohalikele linnaisadele, vaadetelt sotsialistidele, olid tema veendumused ja arusaamad esialgu meele järele. Kuid juba nelja kuu möödudes oli ta jõudnud soetada endale kahekümneaastase armukese, sõjaväelase abikaasa, kutsus sellega loomulikult esile kohalike elanike meelepaha ja koguni vaenulikkuse enda suhtes.
Ta tahtis teha midagi sellist, mis oleks äratanud üleüldist tähelepanu ja vaimustust: ta jõi, mängis kaarte ning püüdis igati jätta endast muljet kui vabameelsest, romantilise hingega revolutsionäärist. Lisaks kõigele kandis ta kaasas kasteeti ja nuga, andmata endale aru, et kauges provintsis kutsub taoliste kommetega inimene esile mitte niivõrd imestust ja vaimustust, kui just ebasõbralikkust - temast lihtsalt hoitakse eemale.
Külakooliõpetaja roll lõppes kiiresti. Mussolini ei suutnud taluda igavat ja üksluist provintsielu, talle suunatud kõõrd-pilke ja pidevat korralekutsumist.
1902. aastal sõitis Mussolini töö otsinguil Šveitsi. Kuigi tema kaasaegsed rääkisid, et päris nii see ei olnud. Ta lihtsalt põgenes - võlgade, täitmata lubaduste, tüütute armukeste ja armeeteenistuse eest. Hiljem meenutas Mussolini ise rahuldustundega noorpõlve korrarikkumisi, rääkides avameelselt oma kergemeelsest käitumisest, sellest, kuidas ta rahuldas kirge vägivalla järele, nälgis ega olnud üldse eluga rahul, kuidas ta võitles rikaste ja ebaõigluse vastu ning nägi kõvasti vaeva, et leida oma kohta päikese all.
Elu Šveitsis ei paistnud talle sugugi meeltmööda olevat. Esialgu oli ta lihtsalt ehitusel mustatööline, aga see tegevus tüütas teda kiiresti ja kuna midagi paremat leida polnud, hakkas ta peagi ilma ühegi krossita taskus mööda linna ringi lonkima. Ööbides suurtes kartongist kaubakastides, sai temast ajamata habeme ja salkus juustega hulkur. Samal ajal hakkas ta mõistma, et tema kutsumuseks pole mitte füüsiline palgatöö ega igav kontoris istumine, vaid elav suhtlemine inimestega, oskus panna neid ennast kuulama, neid käsutada janende üle valitseda - ja ta asus endale teed rajama poliitikas.
Just Šveitsis katsetas ta ajakirjaniku ja revolutsionäärina ning kirjutas esimese artikli sotsialistliku suunitlusega ajalehele. Teda märgati ja tehti ettepanek hakata ehitajate ametiühingu sekretäriks. Nüüd tuli sageli esineda kõnedega itaalia emigrantidele, ehitajatele, kes olid enamasti harimatud ja kirjaoskamatud. Mussolini kõned kannatasid loosunglikkuse all, olles vürtsitatud otseste üleskutsetega vägivallale. Neis puudusid analüüs ja majanduslikud põhjendused. Kuid sellegipoolest kuulati teda meelsasti, samal ajal kui ta ise omandas kuhjaga oraatorikogemusi.
Šveitsi periood kujunes tema elus edasise karjääri valikul määravaks - ta luges palju ja tutvus Marxi töödega. Hiljem teatas ta avalikult, et Šveitsis õnnestus tal kohtuda Leniniga, kes olevat olnud temast vaimustuses. (Muide ka Stalin jutustas II MS ajal, et ta olevat Euroopas Mussolinit näi ud. Oli see siis Šveitsis arvatavasti.) Tõsi, ilmselgelt konjunktuursetel kaalutlustel ütles Mussolini hiljem neist väidetest lahti, kartes, et võidakse arvata, nagu kuuluks ta kommunistide ridadesse.
Seevastu on täpselt teada, et Šveitsis tutvus ta vene sotsialistist revolutsionääri Angelika Balabanovaga, kes avaldas talle suurt mõju, tutvustades teda euroopa sotsia-lismiklassikaga. Niisiis oli Mussolini aastatel 1904-1914 täiesti teadlik sotsialist ja toetas Marxi ideid, pidades teda inimeseks, kes andis täpseid hinnanguid materialismile, kapitalile ja religioonile.
Ta veetis palju aega raamatukogus, tegeles eneseharimisega ja külastas loenguid ülikoolides. Elukutseliste revolutsionääride sekka sattunud Mussolini ammutas endasse kõige radikaalsemaid ideid, temast sai kirglik revolutsio-näär-propagandist, kes kutsus üles halastamatule võitlusele tööliste Õiguste eest ja ekspluataatorite vastu. Teda arreteeriti korduvalt agitatsiooni eest ning saadeti Šveitsist kodumaale Itaaliasse, samuti Prantsusmaale. Neil aastatel jõudis ta viibida ka Austrias ja Saksamaal, võites kõikjal kuulsust raevuka ja kärsitu noore inimesena, kes eesmärgi nimel ei põlanud ära ka äärmuslikke abinõusid.
«Sotsialistlik periood" oli Mussolini elus vaid mööduv etapp. Tegelikult teda sotsialismi ideed ei köitnud, need osutusid talle kasulikuks ja vajalikuks üksnes selleks, et leida oma koht ja kujundada välja poliitilised vaated. Teda ei haaranud kaasa võitlus ülemaailmse vendluse ja proletariaadi vabastamise ideede eest. Ta mõistis peagi, et sotsialism on liiga amorfne, ähmane ja laialivalguv õpetus. Selles puudus vajalik karmus ja vägivald.
1912. aastast alates toimetas ta sotsialistide ajalehte L'Avanti, mis ilmus Milanos. Ta ei olnud kindlameelne sotsialist, vaid lubas endale avaldada oma artiklites mitte lihtsalt kahtlusi, vaid lausa ühelt ideelt teisele hüpata. Siin sai temast äge sõjavastane, kes kutsus üles näitama oma vastuseisu Itaalia astumisele Esimesse maailmasõtta. Ootamatult aga muutis ta oma arvamust otse vastupidises suunas ning nõudis nüüd, et Itaalia astuks sõtta.
Sellise vaadete muutmise eest heideti ta sotsialistide ridadest välja. Kuid Mussolini ei vajanud enam toetust. Sealsamas Milanos asutas ta oma ajalehe, fašistliku kallakuga Il Popolo d'ltalia, milles kaitses oma vaateid vägivallale, väites, et demokraatia ja sotsialism ei sobi kokku, tõelist poliitikat tehakse jõu abil, mitte tühja loba ajades. Tema loosungiks said Napoleoni sõnad: "Revolutsioon - see on idee, mis põrkub tääkidele".
1915. aastal astus Mussolini reamehena Itaalia armeesse ja võttis osa sõjategevusest Tõsi, tema sõjatee jäi lühikeseks - 1917. aastal sai ta mürsukillust tuharatesse haavata ning tal tuli võitlejate ridadest lahkuda.
1919. aasta 23. märtsi võib pidada tema poliitilises biograafias pöördeliseks - koos luuletaja, kirjaniku ja dramaturgi Gabriele d'Annuncio ja mõne veteraniga asutas ta revolutsioonilis-natsionalistliku grupeeringu Fascio di Combattimento (Võitlusliit), mille nimetusest kasvas edaspidi välja termin "fašism".
Päris alguses ei omanud see rahvusliku iseloomuga fašistlik grupeering erilist poliitilist kaalu. Ka valimistel saadikutekogusse sai ta hävitava kaotuse osaliseks. Sellegipoolest ei suutnud mandaadi saanud kristlikud demokraadid ega sotsialistid välja töötada ühtset poliitikat, mis oleks suutnud vastu seista fašistide natsionaal-populistlikele püüdlustele, see aga andis järjest laienevale fašistide liikumisele võimaluse kuulutada end isamaa päästjaks.
Just siis tulid Mussolini eestvõttel kokku inimgrupid, kes riietasid end mustadesse särkidesse ning alustasid kommunistide, sotsialistide ja liberaalide vastu sõna otseses mõttes kodusõda. Tunnetades valitsuse nõrkust, parlamendi kõhklust ja mõningate erukindralite toetust, otsustas Mussolini asuda juhtima sõjakäiku Roomale.
28. oktoobril 1922 astus ta välja mustsärklaste eesotsas. Kuningas Vittorio Emanuele III tundis end ebakindlalt ning verevalamise vältimiseks andis Mussolinile mandaadi ministrite kabineti moodustamiseks.
Valitsuse koosseisu kuulusid sotsiaaldemokraadid, katoliiklased ja liberaalid, ainult neli kohta jäeti fašistidele. Mussolini, kellele oli antud sisuliselt diktaatori volitused tähtajaga üks aasta, alustas tegevust valitsuse eesotsas põhjalike majanduslike reformidega - alandas makse tööstustootmisele, lühendas tööpäeva kaheksa tunnini, vähendas valitsuse kulusid, vallandas ja saatis erru tuhandeid ametnikke ning näitas oma isikliku eeskujuga, mida kajastas kogu ajakirjandus, kuidas ta ise tõotab käsi rüppe laskmata, aega säästmata ning valutab südant Itaalia hea käekäigu pärast. Kõik pidid nägema, et just tema on see, kes päästab riigi kaosest ja omavolist.
Propagandamasin töötas - fašism kui üldrahvalik ideoloogia haaras endaga kaasa üha rohkem inimesi, elu riigis hakkas tasapisi roobastesse minema.
Kahe aasta pärast pani Benito Mussolini formaalselt maha diktaatori volitused ja määras kindlaks valimised, muutes seadusandlust nii, et parlamendis oleks tagatud fašistliku partei enamus. Kuid samal 1924. aastal ilmus Itaalia sotsialistliku partei liidrite hulka keegi Giacomo Matteotti, kes süüdistas Mussolinit kuritarvitustes ning ebaseaduslike vahendite kasutamises - elanikkonna hirmutamises ja sotsiaalfondide raiskamises. Giacomo Matteotti nõudis fašistide saadikute mandaatide annulleerimist. Puhkes skandaal, opositsiooniline ajakirjandus asus Mussolinit ja tema juhitavat valitsuskabinetti ründama.
Mõne päeva pärast leiti Matteotti tapetuna. (Tõenäoliselt Mussolini sellega seotud ei olnud. Mõned agarad fašistid tegutsesid omapäi.) Nüüd ei suutnud enam mingid ajakirjanike rünnakud Mussolinit peatada. Tema võim riigis ja autoriteet tugevnesid, ta kasutas ära suurettevõtjate toetust, kes pöördusid tema poole alandlike palvetega pärast seda, kui ta oli ära keelanud vabad ametiühingud. Nii haaras ta oma kätte üha suurema võimu, nii sai temast il duce - kogu rahva juht.
Samasuguse agressiivsusega tegutses ta ka välispoliitikas. Tema esimene kohtumine Hitleriga, kes mitte ainult ei olnud ducest vaimustuses, vaid püüdis paljuski teda jäljendada, leidis aset 14. juunil 1934, kui kerkis üles Austria küsimus.
Hitler tekitas Mussolinis antipaatiat. Ka edaspidi ei saanud ta sellest tundest kuidagi vabaks, pidades iseennast Euroopa poliitikuks number üks. Tegelikult ta tegutseski nii, nagu talle pähe tuli. Sõda kuulutamata, kasutades ettekäändeks vaidlusalust tsooni Itaalia haldusalasse kuuluva Somaalia ja Etioopia vahel, alustasid Mussolini väed 1935. aastal selle mahajäänud agraarmaa pommitamist, korraldasid gaasirün nakuid rahulike elanike vastu ning lõpuks annekteerisid selle Aafrika riigi 1936. aastal. Samal aastal hakkas ta aktiivselt toetama hispaania diktaatorit Francisco Francot Hispaania kodusõja perioodil.
Sõbrunemine Hitleriga sai alguse 1937. aastal Münchenis ja Berliinis duce riigivisiidi ajal. Ta võeti vastu kõrgeimate sõjaväeliste auavaldustega. Hitler laulis kiidulaule, nimetades Mussolinit maailma kõige väljapaistvamaks poliitikuks. Meelitused ja talle osaks saanud pidulik vastuvõtt mängisid oma rolli - Mussolini hakkas oma seisukohta muutma, ta rääkis sakslastest juba kui suurest rahvast, kellel on kuulsusrikkad traditsioonid ja keda ootab ees suur tulevik. Oma vastukõnedes ülistas ta omakorda Hitlerit, nimetades teda geeniuseks.
Kõigi jõupingutuste tulemusena kirjutas Saksamaa lõpuks 1936. aasta oktoobris alla paktile, mille kohaselt pidi Itaalia koos Saksamaaga alustama võitlust bolševistliku ohu vastu. Hitler oli suutnud Mussolini, tol ajal kõige mõjukama poliitiku, lõplikult enda poole võita.
Ja ometi, vaatamata kõigele püüdis duce jääda iseseisvaks, ta ilmutas iseloomu ega liikunud sugugi alati Hitleri kiiluvees, astudes Teise maailmasõtta alles 1940. aastal. Algul Hitler tervitas seda sammu, hiljem aga kahetses - Itaalia vägesid ei saanud ei relvastuse ega organiseerimise tasemelt võrrelda Saksa armeega, see aga avaldas sõjategevusele otsekohe mõju.
Kreekas ja Põhja-Aafrikas kandis Itaalia suuri kaotusi. Itaalia polnud valmis sellisteks majanduslikeks kulutusteks ega inimressursi süsteemseks jaotamiseks. See riik ei olnud loodud laitmatult töötavaks, raudseks sõjamasinaks, mistõttu osavõtt Teisest maailmasõjast viis maa krahhini - algasid streigid. Töölised tulid tänavatele, märkimisväärselt vähenesid toiduainete varud ning Mussolini autoriteet langes.
Juba Itaalia sõttatõmbamisest alates hakkas riigis üha laiemat kõlapinda omandama opositsiooniline liikumine: kuningas Vittorio Emanuele III ei pooldanud natside poliitikat. Mussolini jäi selles küsimuses üha enam isolatsiooni, kindralid peaaegu ei allunud talle, maa langes poliitilisse ja majanduslikku kriisi.
25. juulil 1943 jättis kuningas Vittorio Emanuele III Mussolini ilma peaministri volitustest ja andis käsu ta arreteerida. Sellega oli Mussolini poliitiline karjäär lõppenud. Ta vahistati ja jäeti ühte mägipansionaati tugevdatud valve alla. Saanud teada sõbra ja partneri traagilisest olukorrast, andis Hitler käsu korraldada salajane ekspeditsioon duce vabastamiseks. 12. septembril 1943 vabastas Mussolini rühm saksa dessantväelasi eesotsas Otto Skorzenyga. Relvastatud valve ei osutanud mingit vastupanu, veel enam, nad koguni tervitasid Saksa dessantüksust. Saksa vägede kaasabil tõusis Mussolini uuesti võimule, kuid seekord vaid Saksa armee poolt okupeeritud territooriumil ja ainult Põhja-Itaalias - tema staap seadis end sisse Milanos.
Sõjategevus aga arenes samal ajal omasoodu. Liitlasväed olid 1945. aasta kevadeks blokeerinud Mussolinile alluvad territooriumid - ta sattus piiramisrõngasse, olukord oli muutunud väljapääsmatuks. Mussolini hakkas mõistma, et ta on kõik kaotanud. Koos grupi ustavate inimestega püüdis ta taganeda mägedesse, lootes seal võidelda viimse veretilgani. Kuid teated ameeriklaste lähenemisest, sellest, et partisanid on paljud teed hõivanud, sundis teda põgenema. Koos oma kauase armukese Claretta Petacciga püüdis ta Saksa autode eskordi saatel murda läbi Saksamaale, aga piiril Como järve ääres pidasid neid kinni itaalia partisanid. Talle tehti ettepanek riietuda ümber saksa vormi, kuid ta keeldus. Partisanid lasksid sakslased läbi, aga põgeneva Mussolini ja tema armukese pidasid kinni.
Läbirääkimised ja nõupidamised kestsid mitu tundi, kuni lõpuks - see oli 28. aprillil - otsustati duce maha lasta. Claretta püüdis teda kaitsta, saades esimesed kuulid, kuid ka Mussolini ei jäänud ilma. Nende kehad visati veoauto kasti ja viidi Milanosse, kus nad mõlemad rahvahulga huilete ja ässitamise saatel linna keskväljakul jalgupidi üles poodi.
Allikas: 21 sajandi suurimad mässajad
29.04.1925 andis Eesti Vabariik peaminister Benito Mussolinile Vabadusristi III liigi 1. järgu, Eesti diplomaatilise toetamise eest.
MUSSOLINI JÄLG TÄNAPÄEVA ITAALIAS
Itaalia on tänaseni lõhestunud Mussolini pooldajate ja tema vastaste- kommunistide/partisanide vahel. Sellest siis igipõline Itaalia punaste ja mustade võitlus, mida sageli tõlgendatakse ka igipõlise parem- ja pahempoole võitlusena. Eriti ilmselt oli see lõhe märgata ka 60-70-80-ndatel, kui nii vasakäärmuslikud kui paremäärmuslikud terroristid üle Itaalia üksteise võidu veriseid terroritegusid toime pani. Nn. tina aastad – anni di piombo.
Nii on väga normaalne tänapäevalgi näha neofashistide meeleavaldusi, kus kõnnitakse fashismisümboolikagalippude ja plakatitega, nagu sama moodi ka neokommunistide meeleavaldusi, kus vehitakse sirpi ja vasarat kujutavate punalippudega. Eks see olegi ju demokraatliku ühiskonna tunnus, et eriarvamused on lubatud ja kõigil lubatakse suu puhtaks rääkida. Mussoliniajal see nii ei olnud.
Paljud itaallased ütlevad, et Mussolini tegi Teise ilmasõja eelses Itaalias ka palju häid asju – rajas infrastruktuuri, ehitas teid, tegi pea igasse linna kohtu ja kasarmu ja raudteejaama jne – kui Itaalias ringi vaadata, siis meenutavad need hooned paljudes kohtades tänaseni Mussoliniaegset arhitektuuri. Samas sai MussoliniLõuna-Itaalias jagu ka maffiast. See oli väga paljude lõuna-itaallaste jaoks äärmiselt oluline võit. Hiljem tulid liitlasväed ja lasid kõik Mussolinipoolt vanglasse pandud isikud vabaks, nende hulgas ka mafioosod. Väidetavalt aitaski just maffia Sitsiilias USA vägedel sisse imbuda, sest Mussolinioli maffia elu nii kibedaks teinud. Mussolinikaitsjad üritavad mõnikord temas näha ka Hitleri ohvrit, eriti, mis puudutab sõja lõppu, Sal?Vabariigi aegu. Mõned väidavad ka, et Musslinirassiseadused polnud nii hullud kui natside, Hitleri omad… Vähem või enam rassistlikud, ometi olid need rassistlikud ja Mussolinitõi paljudele itaallastele ka suuri kannatusi. Ta oli diktaator ja käitus diktaatorina. Tema printsiibid ei käi kokku demokraatliku ühiskonnakorra põhimõtetega.
Mis puudutab suveniiride müüki, siis see on lihtsalt väike äri, just nii nagu paavst Joh.PaulusII või Neitsi Maarja või Püha Franciscuse kujukesed. Samas lisab Mussolinipuhul vürtsi tõsiasi, et selles oleks justkui midagi keelatut. Eriti levinud on suveniiriäri Mussolinisünnilinnas Predappios, kus on ka tema haud. On ju väga palju turiste, kes arvavad, et „hästi lahe“ on Mussolinivõi Hitleri pildiga pudelist veini juua või tema näopildiga tuhatoosi sigaretti kustutada. Et niisugune suveniiriäri keelatud pole, näitab mõnes mõttes ka seda, et itaallased on sellest lihtsalt üle, kui see oleks keelatud, õitseks ju äri „põranda all“ veelgi paremini.
Mussolini pojatütar Alessandra Mussolini on Itaalias tuntud poliitik, tema puhul võib rääkida huvitavast kombinatsioonist – fašism ja feminism üheskoos. Samas on Itaalias veel mitmeid fašistlikke parteisid – nn sotsiaalliikumine Fiamma Tricolore, on ka väga erinevaid neofashistlikkeliikumisi, nagu samas ka neokommunistlikke. Vahel tuleb ikka siin-seal ette, et niisugused noortegrupid lähevad kaklema. Ka paljud jalgpallimeeskonnad on Itaalias politiseeritud, st. nende fännid on kas ultraparempoolsed või ultravaskpoolsed.
Mõneti on aga niisugune liikumistesse kuulumine suures osas ka moeasi. Tihtilugu ei tea noored ei parem- ega vasakideoloogiast õieti midagi, kuid kui sõbrad mingisse gruppi kuuluvad, järgnetakse neile.
Kuna Itaalia poliitikas on aga väga tugevalt esindatud ka vasakäärmusesse kalduvad tegijad, siis niisugused poliitikud, nagu Alessandra Mussolini, lihtsalt tasakaalustavad pilti.
Huvitava taustaga poliitik on ka Gianfranco Fini, Alleanza Nazionalepartei juht, kellest võib saada opositsiooniliste paremtsentristide liider, kui Berlusconi peaks tagasi tõmbuma. Finioli 70-80 neofashistlikuliikumise liider, praegu on ta väidetavalt mõõdukas poliitik.
Endist fashismi ei soovi aga muidugi keegi tagasi, aga kui vanaisa võitles fašistide poolele ja perekonnast kellegi tapsid omal ajal võib-olla partisanid, siis polegi midagi imestada, et lapselaps liitub neofašistidega.
Autor: Eesti ajakirjanik Itaalias
Tõesti, mees kes on ainuisikuliselt kõigi kuritegude eest vastutavaks tehtud, peaks tõeline saatan ju olema. 
