Suri Eesti Vabariigi esimene naislendur- Inna Roostfeld.

[OveT.]

http://www.epl.ee/artikkel/598690#upper_vote

Inna Roostfeld sündis Narva-Jõesuus 28. juulil 1914. Tema pere elas talvel Peterburis, kus tollal oli umbes samapalju eestlasi kui Tallinnas. Tema isal Bernhard Roostfeldil oli kahekordne kõrgharidus – ta oli lõpetanud nii Peterburi Ülikooli kui ka Moskva Põllumajandusakadeemia, ema Alma oli aga lastearst. Pärast Tartu rahu kolis pere Eestisse. Isa töötas 1920-ndatel aastatel mitmetel ministrikohtadel, 1930-ndatel aastatel tõusis ta Pikalaenu Panga direktoriks ning oli aastatel 1938–40 riigikogu liige.


1930-ndate aastate esimesel kolmandikul tõusis Eesti kaitseväe käsutuses olevate lennukite arv 77 peale. Lennukeid sai ühe elaniku kohta lausa nii palju, et Eesti oli selle näitaja poolest maailmas esikohal. Jalgu hakkas alla saama ka kodumaine lennukiehitus. Lennunduse populaarsus kasvas kõikjal maailmas ning polnud ime, et Stalini, Mussolini ja teiste kuulsate tegelaste lastest said 1930-ndatel aastatel lendurid.

Lennuhuvi tärkas ka Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi viimase klassi õpilasel Inna Roostfeldil, kes 1934. aastal asus lennubaasi aviotöökotta tööle ning järgmisel suvel pani end lennukursustele kirja. Noor lenduriõpilane ei lasknud end heidutada ei sellest, et samal suvel hukkus lennuõnnetusel tema lennuohvitserist hea sõber, ega ka sellest, et tema enda esimene lend lõppes õppelennuki ninalikeeramisega maandumisel. Toimunu tulemusena vajas lennuk väiksemat remonti ja uut propellerit. Roostfeld ise siiski remonti kinni maksma ei pidanud. 13. detsembril 1934. aastal, päev pärast suurt lumesadu sooritas ta aga edukalt oma eksamilennu, kusjuures ta polnud varem mitte kordagi õhku tõusnud masinal, millele olid alla pandud suusad.

1938.-39. aastal õppis ta Varssavi polütehnikumi masinaehituse osakonnas lennukite projekteerimist. Alanud maailmasõja tõttu tuli jätkata õpinguid Tallinna tehnikaülikoolis, millega kaasnes praktika F. Krulli tehases ning aviotehase (õhukaitse lennubaasi aviotöökojast oli vahepeal saanud tehas, milles valmistatud lennukeid leidsid kasutamist ka järgnevatel sõjaaastatel) erinevates osakondades.

1944. aastal põgenes Inna Roostfeld koos ema ja õega Saksamaale, isa jäi aga Eestist lahkumisega hiljaks ning tema elutee katkes gulagis. Inna Roostfeld omandas inseneridiplomi 1948. aastal Saksamaal ning siirdus järgmisel aastal USA-sse, kus töötas algul 14 tundi päevas kohaliku arsti peres teenija ning lapsehoidjana, seejärel aga majapidajana haiglas, kuni lõpuks pääses joonestajaks tekstiilimasinaid tootvasse vabrikusse. Inseneriametit pidas ta mitmetes erinevates firmades kuni oma 70-nda eluaastani. Pärast Eesti taasiseseisvumist kasutas temagi võimalust külastada oma kodumaad ning kohtuda kunagiste lennukaaslastega.

Ameerikas olles abiellus ta Eestis kaptenipaberid saanud meremehe J. Lorentsiga ja kasvatas töö kõrvalt üles kaks last andes neile mõlemale ülikoolihariduse.