Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

[toomas tyrk]

Tagasi Nui Datis saime kolm päeva vabadust ja mina läksin Vung Tau linna. Iga kord, kui minul vaba aeg oli, siis ma läksin sinna ja sealt Coast Guardi baasi. Ma alati võtsin endaga ühes mõned kastid Austraalia õlut, mille ma sain Vung Tau Austraalia baasist. Kapten Mac ei lubanud laeva peal juua, kuid meie võisime õlle panna laeva jääkappi ja siis istuda ja rüübata õlut kail. Mõnikord kapten ühines, mõnikord mitte. Peale õlle joomist läheme Vung Tau linna ja seal läheme lahku - minu põhjus oli, et ma olin liiga väsinud.

Hingetõmbamise aeg möödub ruttu ja konvoiga tagasi Nui Dati. Poisid pandi tööle liivakotte täiendama, mina läksin ja hoolitsesin oma miinivälja eest. Seal juhtus üks naljakas asi. Suured sipelgad olid kuidagi miini sisse saanud ja nad tassisid oma tangide vahel Clymore miini lõhkeplastikut. Ma võtsin kiiresti detonaatori ära, saagisin miini jalad ära ja tegin miini lahti. Üks väike nurk oli tühjaks tehtud lõhkeainest. Ma läksin kompaniivanema juurde ja teatasin temale ja küsisin tema käest, kas niisugust asja on ka varem juhtunud? Mees ei uskunud mind ennem, kui ma näitasin temale seda miini. Ta teatas seda oma ülemale ja see omakorda teatas Task Force Peakorteri. Kapten sai suure tänu oma teate eest.

Panin uue Claymore ja mõni päev hiljem ma kogusin oma poisid jälle kokku ja hakkasime harjutama igasuguseid kokkupõrke drille. Pühapäeva õhtul sain uue (sama) treeninguplaani. Sellel õhtul ma sain teada, et ma olen sellel ööl üksuse korrapidajaohvitser ja kõik minu poisid on vahiteenistuses. Panin kolm poissi kuulipilduja taha, siis iga tunni järele vahetab uus mees ühe välja, nii et igaüks saab parasjagu magada. Mingi asi tegi mind rahutuks ja ma läksin vaatama, kas kõik on korras kuulipilduja juures. Kurat ja põrgu, kõik kolm poissi magasid ja neil olid isegi padjad pea all! Ma võtsin kuulipilduja ja viisin oma punkri katusele ja jäin ootama. Vahetus tuli ja äratas ühe poisi ülesse, kes hakkas ära kõndima.

Siis see uus poiss tahtis teada - kus on kuulipilduja?

[toomas tyrk]

Poisid otsisid kuulipildujat ja siis märkasid, et mina istun oma punkri katusel nende kuulipildujaga. Ma panin need kolm poissi vahi alla ja saatsin uustulnuka kompaniivanema juurde. See jõudis kohale päris ruttu - ma teatasin temale, et poisid on vahi all ja ma karistan neid – Sleeping on duty whilst on active duty. Kompaniivanem viis nad minema - ma ütlesin uuele tulnule, et mingu äratagu ülesse kaks poissi, ma jään kuulipilduja juurde niikaua kui kõik kolm on kohal. Poisid jõudsid kohale ja tahtsid teada, mis juhtub nüüd? Ma ei teadnud muud neile vastata, et meil on homme hommikul kolm poissi vähem, kuid meie töö peab edasi käima.

Läksin kompanii peakorteri punkrisse ja kirjutasin korrapidaja raamatusse lühidalt mis juhtus. Siis ma kirjutasin välja kolm karistuslehte, kuid ma ei pannud sinna sisse, et poisid magasid nii kõvasti, et ei kuulnud kui ma viisin kuulipilduja minema. Kompaniivanem tuli punkri ja luges karistuslehed läbi ja tahtis teada, kas minul on veel midagi juurde lisada? Ta kirjutas alla, et ta on lugenud seda ja et ta on rahul mis on kirja pandud. (Teen siin vähe lühemalt - kui kohtupäev tuli ma läksin poistest mööda ja sosistasin neile, mida vähem teie räägite seda parem. Kuid üks suurlõug kohtus ütles, et nemad kuulsid mind tulemas ja et ma olin purjus ja tegin palju müra, nemad teesklesid, et nad magasid. Sellega ta lõikas oma ja sõprade kõri läbi. Kapten kutsuti tunnistajaks ja ta teatas, et sgt oli messis, kuid jõi ainult kohvi. Kompaniivanem ütles sama, pluss kui ta minuga rääkis sellel ööl, minu suust ei tulnud välja mingisugust viina ega õlle lõhna. Poisid said 99 päeva vangi ja peale vanglat nad pidid lõpetama oma teenistuse lepingus olnud aja pluss 99 päeva)

Hommikul ma korjasin oma ülejäänud poisid kokku ja tahtsin teada, kas keegi soovib olla uus raadiooperaator? Kõige pikem poiss astus ette - ta ütles, et ta on saanud treeningu Austraalias ja tunneb raadioid päris hästi. (Kohtasin teda kui ma olin pensi peal, ta juuksed olid halliks läinud ja ta ütles, et temal on maksavähk - mõni kuu hiljem ma lugesin tema surmakuulutust. Umbes samal ajal hakati uurima Agent Orange mõju Austraalia sõduritele - palju noori poisse surid vähki. Olid igasugused uurimised ja tagajärg oli, et Agent Orange ei ole nende surma põhjus! Üks farmer naeris Vietnami veteranide peale, et missugused haledad mehed meie oleme. Kuid mehi suri, siis hakkas sündima vigaseid lapsi - see farmer, et oma sõna peale kindlaks jääda, jõi liitri Agent Orange'i ja paar kuud hiljem ta lahkus siit maailmast. Nüüd hakati asja rohkem tõsisemalt uurima, ka mina olin seal tunnistajaks - mis põhjusel, seda ma kirjutan hiljem - ja lõpuks veteranid võitsid ja Onu Sam tunnistas, et Agent Orange võib olla inimesele kardetav. Kaks sõna siin - VÕIB OLLA.)

Sõitsime Nui Datist välja kahe roveriga. Värati ees ootasid kolm tõlki ja minu sõber tõlk tahtis kohe teada - kuhu on jäänud kolm meest? Ma talle rohkem ei öelnud, et nad jäid laagri. Long Pouc Hai's ootas meid uus kompanii. Selle kompanii ülema ja minu vahel kujunes kohe suur sõprus ja kestis, kui ma teist korda läksin tagasi Vietnami.

Algas jälle kahenädalane treening, siis ootas ees uus lahingupatrull. See kord Long Hai mäed.

Maragratt

[toomas tyrk]

APC’id viisid meid Dat Do laagri. Mehed juba istusid veomasinate peal - imelik tunne tuli - miks on kõik nii vagane? Pole kanade karjumist ega ka põrsa röökimist. Poisid ronisid veomasinate peale, mina läksin kapteni juurde - ta ütles, et kõik on korras ja nad on valmis väljaminekuks. Ma tahtsin teada, kust ta sai kuivtoidu pakid - tema vastus pani mind imestama - igakord, kui üksus läheb patrullima nad saavad pool ameeriklaste toitu ja pool vietnami toitu. Vietnami toidupakis on palju riisi ja kui nad segavad ära mõlemad toidupakid, siis nendest saab hea söök sõdurile.

Sõitsime Dat Dost välja, APCid saatsid meid. (Hiljem sain teada, et need APCsid kuulusid Vietnami sõjaväele) Oli veel poolpime, kui meie ronisime veomasinate pealt maha ja hakkasime liikuma mägede poole. Üks kohalik sõdur teadis, kus on kõrgemaks ehitatud jalgrada, nii et meie ei saanud seekord mudaseid ega märgi saapaid. Peatusime mäenõlvaku all ja kapten saatis välja luuregrupi, kolm minu poissi ühines nendega. Poistel oli raadio, M60 kuulipilduja ja M16 püssid. Ma rääkisin poistega, et mõni kuu tagasi ma olin siin ja meil (Vietnamlastel) olid suured kaotused. Kõndige silmanägemise vahedega.

Ilm oli juba valge, kui poiss tuli raadiole ja teatas, et esimene “TIT” on puhas (Kuhu meie läksime oli tuntud, kui kolme tissi maa-ala. Lofty ja kaks poissi ühes raadioga jäid minuga - teine kaks raadioga jäid viimase rühma juurde. Liikusime esimese mäe suunas, kõik oli jälle vagane - liiga vagane. Esimese mäe juures viimane rühm ja paar minu poissi raadioga jäid sinna. Pean ütlema Vietnami sõdurite kohta - liikumine oli väga vaikne. Lofty teatas, et luuregrupp ootab meid teise künka peal. Kompaniiülem saatis mehe minu juurde sama sõnumiga. (Unustasin, et üks ameeriklasest kapten oli tulnud ka meiega) Jõudsime teise künka otsa - luuregrupp ootas meid ees. Poisid tulid ja teatasid, et kõik on väga-väga vaikne. Kompanii peakorter jäi teise künka otsa ja luuregrupp ja kolm minu poissi ja terve rühm lahkusid kolmanda künka otsa.

Ma kaevasin endale madala laskuripesa ja hakkasin lõunat sööma, kui minu naeratav tõlk tuli ja kutsus mind midagi vaatama. Seal oli suur pommiauk - väga suur pommiauk. Meie viiekesi kolisime sinna auku ja jäime ööd ootama. Ameeriklane tuli meie juurde, ta on tulnud Saigonis varustuse osakonnast. Saime tema käest teada, et ühe aasta jooksul on Vietnami sõjaväel tuliuued relvad ja rohkem abi Ameerikast. Ta läks ära ja oli peaaegu pime, kui kõlas üks lask. Lofty oli kohe raadioga ühenduses kolmanda mäe poistega - nad teatasid, et jah lask on olnud, kuid nad veel ei tea miks. Raadio jäi lahtiseks - tuli teade, üks kuradi sõdur on salaja välja hiilinud, et ojast vett saada - ta oli hakanud mäest ülesse tulema, kui üks vaenlane on teda lasknud. Kuna ta kiiver oli vett täis, siis ainult kiivril olevat üks auk sees.

Siis algas sealt poolt suur tulistamine - minu poiss teatas, et seal pool vaenlane otsib meie kuulipildujaid ja tema on keelanud Vietnami sõduritel vastu laskmast - nii kaua, kui need näevad kedagi. Kapten tuli minu juurte ja teatas, et tema rühmaülem kaebab, et tema rühmal on suur tulevahetus vaenlasega. Lofty kuulas pealt ja võttis ühenduse oma poistega - sealt tuli vastu - Nothing to worry about, we are OK! Ulatasin kõnetoru kaptenile, ta rääkis minu poisiga ja ta ikka tahtis minna oma rühmale appi. Ma ütlesin temale, et kui sa tahad minna - mina ei saa keelata sind, kuid mina oma poistega jään siia. Ta läks ära ja pomises OK Ok.

Eespool laskmine kõvenes ja kui sa kuulad, siis ainult AK47nid lasksid. Ameeriklane tuli meie juurde ja tahtis teada, mida meie kavatseme teha? Ma hakkasin laulma ja poisid ühinesid minuga - I want to go home, oh how I want to go home! Your Australia bastards are mad! Ja ta lahkus meie juurest.

Laskmine vaibus ja poiss sealt poolt teatas, et vaenlane on vist lahkunud. (Mida ma unustasin, kui ma olin esimest korda Long Ai mägedes, siis ma unustasin oma piibu siia. Kuid nüüd ma ei saanud seda minna otsima) Sõime hommikusöögi ja esimene rühm ühines meiega - teatasime kolmanda mäe otsas poistele, et meie tuleme. Kapten saatis luuregrupi välja. Vähe aega möödus ja minu poiss teatas, et luure on jõudnud nendeni hästi ja samal ajal ta soovitas vaadata teelt paremale.

Liikusime välja - tee äärde paremale poole oli kaevatud väikesed laskuripesad - mida seal ei olnud kui rühm läks sealt mööda möödunud päeval. Kompanii oli jälle koos ja seekord liikusime Long Phuoc Hai küla suunas. Sellel ööl midagi ei juhtunud. Järgmisel hommikul Lofty tellis, et meie kaks Roverid ootavad meid ees.

Sõduril peab õnne olema. Õnn pole “M”, millega sa võid mängida.

Maragratt

[toomas tyrk]

Töötasin miiniväljal kui kompanii vanem tuli ja teatas, et ma olen homme teel Austraalia ja võin koju jääda viieks päevaks. Kõigepealt ma pidin arsti juure minema ja see teeb kindlaks, et minul ei ole suguhaigusi ja igasuguseid teisi tõbesi. Järgmise lõuna aeg sain puhta pileti - panin oma parema mundri selga, ostsin mõned pudelid kangemat ja paarsada sigaretti ja olin teel Saigoni. Seal olles ühes suures toas üks ameeriklasest ohvitser pidas kõne austraalia kommetest ja mis võib neile juhtuda Sydneys. Nimede järgi kutsuti ameeriklased lennukisse. Austraalia minejaid Austraaliasse oli ainult kaks - mina ja üks vana austraallane, keda ma tundsin Malaya päevist. Aussi “O” oli üks vana sõdur - ta seljataha oli jäänud Korea, Malaya, Indoneesia ja nüüd Vietnam. See oli temal kolmas korda olla nõuandja ja kuuluda AATTV-MAC-Vi osakonda. Tore mees.

Lennu peal ta järsku küsis - do you drink miiilk? Ma ei teadnud, mida ta selle all mõtles. Ta tellis kaks "piiima" - tütarlaps tõi meile kaks suurt klaasitäit piima. Ma tahtsin olla viisakas ja võtsin väikese suutäie ja hing jäi kinni - seal oli rohkem Whiskie't kui piima ja meie jõime ja jõime, kuid millegipärast purju ei jäänud. Maabusime Sydneys südaööl. Ameeriklastele oli bussid järgi tulnud - meie kahe jaoks polnud seal isegi sõjaväepolitseid. Kuna Aussi elas Sydney ligidal, siis jätsime nägemist.

Ma läksin sinna, kus ämm elas, kuid kõik välisuksed olid lukus. Mitte väga kaugel elas Edgar Kurn - ta oli minule hea sõber ja ka tema välisuks oli lukus. (Edgar kõndis oma väikese grupiga Siberist Afgaani ja seal panid inglased nad vangi. Viimaks nad võisid ühineda inglaste sõjaväega ja peale sõda anti neile kolm valikut - tagasi Eestisse, jää Inglismaale või mine Austraalia. Kõik valisid Austraalia. Kahjuks nad pole enam siin maailmas) Hr ja pr Tiikmanni ma ei tahtnud ülesse äratada. Kui ma kohtasin neid järgmine kord - ma sain mõlemate käest hea peapesu - miks on sõpru vaja, kui sa neid ei tülita! - olid Hilde sõnad. Sain taxi ja ta viis mind ühte hotelli, kus ma sain mõned tunnid magada - muidugi ma pidin maksma terve öö eest.

Hommiku vara sain taxi lennujaama, seal hõigati juba inimesi. Ma läksin hõikaja juure ja vaatas mind ja küsis, kas sa tuled namist (Vietnamist). Ma ütles jah - ta teatas, et sõjavägi ei ole selle lennuki peal ühtegi istet tahtnud, kuid ma näen, et sa tahad kiiresti koju jõuda. Samal ajal ma pean oma kohustuseid täitma, üks mees ei ole veel siiani jõudnud ja ma hõikan kolm korda ja kui ta ei ole siia jõudnud - sina võid tema iste saada. Mees hõikas kiiresti kolm korda ja käskis minul lennuki peale minna.

Lend kestis vähe üle tunni - minul kästi edasi liikuda ja järgmine asi oli, et ma olin väljaspool lennuvälja. Sain kohe taxi ja ütlesin, kuhu ma tahan minna ja ma küsisin tema käest - kas on võimalik, et ta tuleb minule järele viie päeva pärast - juht oli nõus. Taxi pidas maja ees kinni, maksin mis maksta tuli ja hakkasin ukse poole kõndima, kui minu koer Toby tuli suure lärmiga minule vastu - ta kihvad välkusid. Ma kükitasin maha ja tasakesi ütlesin Toby. Ma ei ole kunagi näinud ühtegi koera panemas pidurid peale, kui seda tegi tema. Ma tõusin püsti ja ta jooksis minu juure ja pani mõlemad esimesed jalad ümber minu jala - vedasin teda järele. Naine tuli ukse peale ja mind nähes peaaegu minestas. Läksime kööki ja köögi uksel oli aken ja kogu aeg Toby hüppas ja tahtis mind näha.

Üle hulga aja sai vannis käidud, esimene vesi oli nii must, teine vesi oli vähe puhtam ja kolmas vesi oli puhas. Aeg möödus kiiresti - sõbrad käisid külas ja aeg lendas. Taxi tuli, jätsin naise, tütre ja Tobyga nägemist. Lendasin Sydneysse - seal sain teada, kus meie kõik kokku saame. Tahtsin ämma poole minna, kuid ungarlane nägi mind ennem ja kutsus mind enda poole Ungari piiritust proovima. Järgmisel hommikul lendasin Sydneyst välja. Õlal oli pikk salami vorst ja pea tagus otsas päris kõvasti. Sain jälle istme Aussi kõrvale - see kord meie ei joonud, teadsime mis ootab ees. Saigonis ootas meid Austraalia chopper ja viis meid Vung Tau'sse. Sinna jäin ööseks ja järgmisel hommikul olin tagasi Nui Datis.

Pea oli ennast klaariks teinud ja olemine oli päris hea.

Maragratt

[toomas tyrk]

Viimane minek teiselepoo​le traataeda, detsember 1967

Task Force oli väga rahutu - iga patrull tuli tagasi teatega NTR. (Nothing to Report) Isegi SASil pole olnud kokkupõrkeid vaenlasega. Midagi suuremat on tulemas?

Mina olin peaaegu lõpetanud viimase kompanii treeningu. Ühel hommikul sõitsime Roveritega Nui Datist välja ja jõudsime peaaegu Dat Do, kui minu Rover jäi järsku seisma ja edasi ei läinud. Poisid tulid ümberringi vaatama, ma käsutasin, et nad võtaks sisse ümberringi kaitse ja nad peaks olema lahinguvalmis. Tee mida tahad, kuid Roverille ei tulnud elu sisse. Lofty võttis ühenduse Nui Datiga ja teatas, mis on juhtunud - saime teada, et meile saadetaks uus Rover. Ootasime vähe aega ja kaks Roverit tulid ühes saatemeeskonnaga. Üks mees katsus kõike, et minu masinale saaks elu sisse, kuid ei. Sain endale teise masina ja meie sõitsime edasi.

Meil jälle vedas! Vietnami sõdurid nägid meid tulemas ja nad krabasid märklauad ja jooksid neid ülesse panema. Kuna meie olime hiljaks jäänud, siis minu poisid hakkasid jooksma ja mina olin nende taga, kui käis suur kõmakas. Mina lendasin selili, poisse oli igas kohas, kõrv ja nina jooksis vähe verd. Kisendamist oli igas kohas - poisid ajasid ennast maast lahti ja imelikul kombel keegi neist ei olnud pihta saanud. Lofty oli raadioga ümber nurga ja ta hakkas kohe saatma teateid. Meil on vaja paari Dust off - palju on surmasaanuid sõprade seas - ei tea. Kompaniiülem tuli ja teatas et 6 tema meest on surma saanud ja paar haavatud. Lofty teatas seda Task Force'ile - sealt taheti teada, kas meil ka kaotusi on. Pea kumises vähe, kuid elus on olnud hullemaid põrutusi ja elu peab käima edasi.

Chopper tuli, ma juhatasin ta mere äärde - seal olid inimesed käinud - nii et miine seal ei olnud. Inimesi tuli vahtima - verised surnukehad ja haavatud tassiti chopperile ja ta pani minema. Siis tuli pataljoniülem ja esimene asi, mida ta tahtis teada, kas austraallasi on ka pihta saanud. Mind nähes tuli minu juurde, surus mu kätt ja ütles - sin loi (Vabandan). Mille eest, seda ma ei teadnud.

Tulid igasugused kõrge auastmega ohvitserid - Vietnami, Ameerika, Uus Meremaa ja Austraalia - ja kõik tahtsid teada mis juhtus. Ma tegin neile enamvähem selgeks, et vaenlane oli öösel pannud hüppava miini laskeväljale ja see oli see kurb tagajärg. Lofty tuli minu juurde ja ta vabandas “Suurte Ninade” ees, et Task Force repair shop likes to talk. Võtsin kõne vastu ja paranduskoda ei leidnud midagi viga minu Roveriga, ma võin õhtul masinad tagasi vahetada.

Üks austraalia ohvitser tahtis teada, mida ma soovin nüüd teha - kas minna oma poistega tagasi Nui Dati või treenida edasi. Rääkisin poistega ja ma soovitasin, et meie treenime edasi ja poisid olid nõus. Me vahetasime oma õppekohti nii palju kui võimalik, kuid meil oli ainult kaks võimalust ja vaenlasel oli palju aega uurida mida meie teeme.

Mis juhtus minu masinale sellel hommikul - ma ei tea - ma olen mõelnud ja mõelnud, kuid vastust pole leidnud. Vaenlane nägi igakord - kui laskmine tuli, siis minu poisid panid laskemärgid ülesse, kuid sellel hommikul Taara päästis meid.

Maragratt

[toomas tyrk]

Hommikul APCsid võtsid meid Nui Datis peale, sõitsime Dat Do, kust võtsime kompanii peale ja sõitsime Bariast läbi ja siis olimegi seal, mida ameeriklased kutsusid indiaani maa-ala. Sõitsime mõned miilid ja siis masinad pöörasid teelt ära. Läbisime madala võsa ja masinad jäid seisma. Tulime välja ja hakkasime liikuma Warberton mägede suunas (See oli ameeriklaste antud nimi, kui ma ei eksi, siis on ka üks laul nendest mägedest) Peatus, luurerühm ühes kolme minu poisiga ja ühe tõlgiga liikusid edasi.

Tegime endale kuuma kohvi ja siis hakkasime tasakesi liikuma. (Iga kord, kui austraallaste kompanii läks nende mägede juurde, oli neil kokkupõrge vaenlastega) Ülesminek oli väga järsk ja väga aeglane - umbes lõunaaeg jõudsime mäe tippu, luurerühm ootas ees. Kompaniiülem pani ümberringi kaitse sisse ja teatas minule, et tema mehed on väga väsinud ja täna nad kaugemale ei lähe. Mida ma sain öelda - ainult OK.

Panin oma poisid ka kraapima endale madalat laskuripesa - poisid nurisesid vähe, aga ma pidasin neile väikese kõne - mis on parem kui midagi juhtub? Kas väikene laskuripesa või lage maa? Nurin kadus. Meid oli nüüd 13 meest, so iga mees peab kuulipilduja taga olem 45 minutit. Öö möödus vaikselt - raadio tuli ellu ja tahtis teada meie asukohta. Lofty töötas koodi välja, ma vaatasin seda ja ta saatis selle minema. Vähe aega möödus ja raadio teatas, et üks austraallastest kompanii on meist põhjapool ja nad jälgivad vaenlasi, kes liiguvad meie suunas. Kui palju neid on - ei tea.

Ma läksin kompaniiülema juurde oma tõlgiga ja teatasin temale, et vaenlaste üksus liigub meie suunas. Mees läks näost peaaegu valgeks ja tahtis teada, mida meie nüüd peame tegema. Ma soovitasin, et ta saadab luureüksuse ette ja nii pea, kui need näevad vaenlast, nad tulevad vaikselt tagasi ja ühinevad meiega. Ülem mõtles nõks aega ja siis ta hakkas kõnelema minu tõlgiga - ta on mõelnud ja mõelnud ja siis teinud otsuse, et ta saadab luurejao ette ja nii pea, kui need näevad vaenlast, tulevad vaikselt tagasi. Ta küsis tõlgi käest, et mida mina mõtlen sellest - ma ütlesin temale, et see on väga hea mõte.

Luuregrupil ei olnud võimalust edasi minna - lahing algas meile päris ligidal. Lofty teatas, et vaenlane on rünnanud austraallasi ja nigu austraallastel komme oli - nende vasturünnak tuli otsekohe ja pani vaenlase taganema. Siis tuli suur vihmasadu - nii tugevat vihmasadu ma polnud tükk aega näinud. Kogusin oma poisid ümber ühe suure puu ja jäime ootama. Nägemine oli paar meetrit. Halle kogusi liikus igas kohas, kes oli võõras, kes oli oma - meil polnud aimugi. Üks hall kogu tuli meie ligidale ja küsis midagi - üks tõlk laskis ta maha. Paar halli kogu tuli ligemale, ühel oli RPG - ta pani selle õlale ja Lofty laskis ta maha - granaat lõhkes puu otsas.

Vihmasadu vaibus, samuti vaibus lahing - raadio tuli jälle ellu ja tahtis teada, kus meie oleme. Kuna kokkupõrge oli juba olnud, siis andsin lahtise asukoha. Sain teada, et nende kompanii on meist ainult 50 või mitte rohkem kui sada meetrit põhjapool. Nad soovitasid, et ma saadan paar-kolm oma poissi neid kohtama. Nad tahavad jälitada vaenlast.

Läksin oma kapteni juurde ja teatasin temale, et üks uc-da–loi kompanii tuleb siit läbi ja jälitavad taganevat vaenlast. Mees oli nõus ja ta teatas, et tema mehed on olnud lahingus ja löönud vaenlase segi ja vaenlane on maha jätnud relvi. Soovisin temale kõige paremat. Minu poisid tulid tagasi austraallastega, nende luure liikus edasi ja kompanii ülem hakkas naerma - you bloody Estonian are here again! Sama mees, kes oli esimesel OG. Meil kaotusi ei olnud, vaenlasel oli kaks minu teada. Matsime nad sinna teeraja äärde, kompaniiülem võttis oma hoole alla ühe AK47 ja ühe RPG relva.

Järgmisel hommikul APC ootasid meid mäe all. Meie 13-kesi läksime ühte ja teised võtsid kompanii peale. Tõlgid lasksime välja Barias ja nad lubasid olla Task Forces järgmisel esmaspäeval. Tagasi jõudes läksin dušši alla ja panin puhta mundri selga ja läksin Clubisse. Kompaniivanem ostis minule tünni õlut ja teatas, et ma enam väljapoole traataeda ei või minna - nimelt ma olen kodus enne jõulu.

See oli üks rahutu öö.

Maragratt

[toomas tyrk]

OGroup, Dat Do 1967.

o_group.jpg (86.64 KiB) Vaadatud 9300 korda

[toomas tyrk]

Kapten kutsus mind enda juurde ja ma sain teada, et minu uus job on jälle Canungra Demo Rühm! Minul sai elu täis - ma teatasin temale, et ennem kui ma Vietnami tulin, ma olin Canungras ligi kaks aastat ja kui sõjavägi mind sinna tagasi saadab, siis ma pean tõsiselt mõtlema, et kas ma kirjutan alla uuele lepingule. Sellest on järele jäänud ainult mõned kuud. Kapten mõtles vähe ja siis ta teatas - sa tee minule üks hea asi ja ma vaatan mida ma saan teha sinule. Kuulasin kapteni ära - ta tahab minna Cat-Lo, kus asuvad ameeriklaste mereväe ja rannavalvurite üksused. Kuna minul on nende seas palju sõpru, siis mina peaks katsuma, et tema saaks ühel ööl välja minna Swift Boatidega. (Swift Boat on madala põhjaga paat, ta on kiire ja tal on palju relvi peal - meeskond 4-5 meest. Peamiselt töötavad öösel madalates soo tüüpi vesistikes - vaenlane veab seal öösel väikeste paatidega laskemoona ühest kohast teiste) Ma teatasin kaptenile, et ma ei saa tema soovi täita, kuna ma ei või Nui Datist lahkuda. Tema vastus oli, et ta saadab mind Vung Tau hambaarsti juurde. Ma olin nõus, võtsin mõned poisid endaga ühes - just kui ihukaitse.

Cat-Lo jõudes meid võeti vastu kui kadunud poegi. Rannavalvurid viisid poisid minema, ma läksin mereväe ülemaid otsima. (Vanasti kui kapten Karl oli ülemus, siis see ameerika mereväe ülemus seisis nurgas ja vahtis, mida need hullud austraallased tegid, eriti mida kapten Karl tegi). Mereväe kapten võttis mind väga lahkelt vastu ja ta tahtis teada, mida ma soovin. Ma rääkisin temale, mida minu kapten tahab. That bloody cock licking bastard, the answer is no! Ta tellis minule ameerika õlle, ise jõi mingisugust mahla. Ma tegin temale selgeks, mis võib minule juhtuda, kui tema vastus on ei. OK, ütle talle, et järgmisel õhtul läheb kolm paati välja ja ta võib nendega ühes minna, aga kui ta minu meeste jalgu jääb, siis mehed viskavad ta üle parda. Jätsin kapteniga nägemist, kuna ta lubas tulla jaanuaris Austraalia 5 päevaks ja ta lootis, et meie kohtume Sydneys. Korjasin oma poisid kokku - nüüd olid ameeriklastel rohkem Austraalia sõpru.

Tagasi jõudes baasi ma teatasin kaptenile, et ta peab olema Cat Lo homme õhtu poole. Käisin Ogrupis ja vaenlane on kadunud maa alla - terves osariigis ei ole olnud ühtegi kokkupõrget. Üle terve Vietnami kõik sõnumid on - vaenlane on kadunud, aga kuhu? Ma vedasin villast enam-vähem, kui sain kutse minna kapteni juurde - ta tänas mind ja teatas, et minu uus ametikoht on siia jõudnud - nimelt ma töötan Wacolis, hoolitsen sõjaväe abielumajade eest. Tänasin teda ja järgmisel õhtul sõitsin Saigonist Austraalia.

Ees ootas kolm kuud puhkust.

Maragratt

[toomas tyrk]

Koju jõudes ma magasin peaaegu 24 tundi kuni jõuludeni. Need olid päris head ja vaiksed päevad - koer jälgis mind kogu aeg kuhu ma läksin. Olime jälle kahekesi - tütar otsustas välja minna omavanustega. Meie mõlemate silmad olid loojas enne keskööd. 2. jaanuaril sõitsin ja viisin koera koertekodusse - temale see ei meeldinud. Järgmisel päeval olime teel Sydneysse ämma juure külla. Navy ja Coast Guard pidid tulema varsti Sydneysse ja ma pidin nende eest “Hoolitsema”.

Oli hea jälle näha Sydney linna - jätsin naise emaga rääkima ja ma läksin maad kuulama. Kings X on üks baar, kus eestlased alati kohtuvad. Kuna oli pühade aeg, siis baaris oli päris palju eestlasi. Vaatasin ringi, kuid ma ei näinud ühtegi tuttavat nägu, olin peaaegu välja minemas kui Edgar Kurn kõndis sisse. Mind nähes tuli kohe minu juurde ja viskas viis pihku. Ta tutvustas mind teistele, kuid minul just suuremat joogiisu ei olnud, vähe hiljem ma vabandasin ja lahkusin.

Olime Sydneys üle nädala, kui hakkas sadama ja hoiatused tulid raadiosse, et maantee Sydney ja Brisbani vahel võib olla varsti äralõigatud. Panime asjad kokku ja sõitsime tagasi Brisbani. Enne Q’landi jõudmist oligi tee vee tõttu ära lõigatud - uus tee viis meid läbi mägede ja jõudsime koju ilusti. Järgmisel hommikul ma läksin koerale järele ja see kuradi loom ei tahtnud mind ära tunda. Viisin ta vägisi autosse ja ta ei rääkinud minuga ennem, kui jõudsime koju - siis ta läks hulluks, jooksis ja hüppas ja tegi igasuguseid teisi trikke, siis tuli ja istus mu kõrvale trepile.

Aeg möödus kiirelt, ühel õhtul ma panin päevauudised TV peale ja mis ma kuulsin ja nägin ei pannud mind imestama. Vaenlane pakkus Lõuna Vietnamile ja ameeriklastele TET rahu. TET on üks suur uue aasta pühitsemine Lõuna Vietnamis. Ameeriklased lubasid rahu pidada - siis järsku 30ndal jaanuaril üle terve Vietnami algasid tapatalgud. Põhja Vietnam lootis, et Lõuna Vietnami väed jooksevad üle, kuid juhtus vastupidist. Lõuna Vietnami sõdur sai vihaseks - kuidas julgeb üks Põhja Vietnami sõdur murda oma sõna - hakanud rahu aeg võitlema. Suuremad osariigi linnad langesid vaenlaste kätte - maa-alused kommunistid tulid välja ja hakkasid mõrvama inimesi. Näiteks - Saigoni politseiülem laskis kaamera ees ühe erariides mehe maha ja sellega sai kommunistide propagandamasin omale suured hääled - näete kuidas politsei Saigonis mõrvab süütuid eraisikuid. (Saigoni politseiülema terve perekond mõrvati selle mehe poolt, kelle ta maha laskis) Lahingud käisid hea mitu päeva ja mõnes kohas nädalaid, kuid võit jäi Lõuna Vietnami sõduritele. Eriti verised lahingud olid HUE linnas, seal olid vanad kindlused ja vaenlane oli peaaegu kõik kindlused oma kätte saanud. Kuid nende varustustee oli läbi lõigatud ja lõpuks võit jäi Lõuna Vietnami ja ameerika sõduritele.

Austraalia baasi ümber olid ka külad ja Baria linn vaenlase poolt ülevõetud. Ameerika CIA mehed olid Barias hädas ja austraallased saatsid neile appi APCid. Toni (kellega ma olin ühes Canungra Jungli Sõjakoolis) läks nendega ühes. APC, kus Toni oli, taganes maja seinast läbi ja APC tagumine uks tehti lahti ja ameeriklased ronisid sisse ja APC hakkas tagasi baasi sõitma, kui üks ameeriklane tegi ülemise luugi lahti, et ümbrust uurida. Üks vaenlane laskis talle RPG vastu pead ja sama lasu läbi sai Toni surma.

Maragratt.

[toomas tyrk]

Imelik on nüüd mõelda, mis juhtus Vietnamis TET 1968. Kui valitsus hakkas võimu tagasi saama, siis külaelanikud andsid ära “magavad” kommunistid - siis algas suur kättemaks ja märtsi lõpupoole olid kõik “magavad” vaenlased kätte saadud või langesid lahingus. Lõuna Vietnamis kommunistide juhtkond oli peaaegu kadunud. Tänu kommunistide propagandale, eriti Ameerikas, kus rahutused olid väga suured ja paljud noored, kes olid kutsutud sõjaväkke, põletasid ära oma kaardi. Eriti ajalehed olid Vietnami sõja vastu - fotod näitasid ameerika sõdurite surnukehi - ja inimesed hakkasid nõudma, et poisid tuuakse koju. See oli üks hull aeg vabas maailmas - mis mind pani imestama - vaba maailm, kes sõdis Vietnamis teadis, et vaenlane on põlvili ja veel üks tõuge ja ta on oma hauas, kuid seda ei juhtunud. Karjujad võitsid, mis purustas paljude Vietnamis olevate sõdurite moraali.

Austraallastel oli nüüd Vietnamis kolm jalaväepataljoni. Kaks pataljoni ja support üksused läksid Saigonist põhja poole, et hävitada ära Saigoni juurest taganevaid vaenlasi. Üks asi mida austraallased õppisid dzungli sõjas - luure-luure ja luure. Nii pea, kui pataljonid jõudsid kohale, üks kompanii läks luurele. Kolm kahurit jälgisid nende liikumist - teised kompaniid kaevasid ennast sisse, panid traataiad ümberringi ja jäid ootama. Task Force ei uskunud, et mingisugune hädaoht tuleb põhjast. Luurekompanii liikus põhja suunas, kui neil oli esimene kokkupõrge vaenlasega. Leiti paar surnud Põhja Vietnami sõdurit - siis algas tulevahetus vaenlasega - hea oli, et kolm kahuritoru oli jälginud kompanii liikumist ja kui kompanii tellis tuld - ta sai selle otsekohe. Kompanii ümbrus vaikis, siis hakkas hirmus tulevahetus, kus asusid kaks jalaväepataljoni. Kõik ootasid, et vaenlane taganeb Saigonist, kuid põhja poolt tuli suur hulk Põhja Vietnami regulaarsõjaväge. Austraallased kaotasid paar kahurit, kuid tehti kohe vasturünnak ja kahurid saadi tagasi. (Belmoral ja Coral on kaks raamatut, mida ma viisin Eestisse, kui ma käisin külas. Üks on Ants Laaneotsa käes ja teine Mati Õuna käes)

See oli palju suurem lahing kui seda oli Long Tan - isegi tankid toodi nendesse kahte lahingusse.


Minu elu käis vaikset edasi Brisbanis - käisin naisega rannas ja lihtsalt vedasin villast. Sain ämma käest teada, et ameeriklased on käinud mind Sydneys otsimas peale minu lahkumist. Peale Lihavõtte pühasid läksin 2. Diviisi staapi ja sealt sain teada, kus mu töökoht asub. Lõuna poole Brisbani on minu töökoht. Sõjaväe Rover viib mind sinna ja toob õhtul tagasi. Kohtasin oma uut ülemat, ta oli erru läinud kolonel/lt. Väga tore vanahärra - ta teatas, et tema minu tööd ei jälgi, aga kui ta teada saab, et ma oma tööd ei tee, siis on põrgu lahti - samal ajal kui mina vajan tema abi, siis tema uks on alati lahti. Minu hoole alla kuulus üle 200 abielumaja ja minu töö oli inimesi sisse marssida ja välja marssida. Ma pidin kindlaks tegema, et kõik toad ja asjad olid puhtad, ja kui ei olnud - ma pidin teatama seda oma “Bossile” ja tema tuleb ja vaatab, kui ei ole puhas - ta kutsub inimesed, kes töötavad selle ala peal. Sõdurile tuleb see üllatusena, kui ühel päeval tema palgast puuduvad mõned naelad.

Ma ei nurisenud oma töö üle - 5 päeva tööd ja nädalalõpp on minul vaba. Ühel lõunaajal “Boss” tuli ja kutsus mind kõrvale ja andis minule põmaka - ta teatas, et ma lähen järgmisel nädalal Warrant Officeride kooli Sydneysse. Ta ei kuulnud ühtegi minu vabandust, miks ma ei taha minna. Järgmisel nädalal olin rongil ja uus teekond algas jälle.

Maragratt

Warrant Officer 2 School

[Maragratt]

Tere Toomas!Soovin sulle ja perele rõõmsaid Jõulu Pühi ja õnnerikast UUT AASTAD!.Toomas ära muretse noa pärast niisugusi asju on väga raske saata Austraalia.Minule ei ole vaja mingisugust kingitust.Ma lihtsalt kirjutan mis juhtus ühe noore Tartu poisile.Suurem tänu selle mõtte eest,kuid vali kedagi teist.Minu kodu aadress on:Leo Jaago.26 Wadalba ave.Lake Haven 2263.NSW.Australia.Maragratt

[sammal.habe]

Palju edu, Maragratt, ja head pühade-aega. Kõige muu huvitava kõrval oli põnev lugeda, kuidas mu vanatädi Eha vastu huvi tundsid
Maailm on väike ja ümmargune, tõesõna.

[Maragratt]

Tere sammal.habe!Nagu sa ütlesid,maailm on väike.Ma olin Ehale just kui perekonna sober.Kohtasin Ehad esimest korda kui ma ei eksi 1949ndal aastal.Meie vahel oli ainult sõprus.Ma käisin Ehaga Liverpooli haiglas tema isa külastamas-ta isal lõigati jalg ära vähk.Kui ma Malayast tagasi tulin siis oli Eha isa siit maailmast lahkunud.Kui ma olin Malayas,siis Eha kohtas ühte eestlast ja nad läksid ühes kanadasse ESTO päevatele.Kui nad tagasi tulid-mees abiellus Eha kooliõega ja see pani Ehale suure põntsu.Eha hakkas jooma.Meil oli ühine sober ja me kohtasime tema pool kaunis tihti.Eha ema oli üks väga tore inimene ma olin temale justkui kasupoeg.Eha suri südame rabantusse ja mõned aastad tagasi ka tema ema sulges oma silmad.Eha emal oli väga raske teekond-poeg lahkus siit maailmast siis mees ja viimati Eha.Kuid see on see kuradi elu!Sulle kõige paremaid JÕULUPÜHASID JA ÕNNERIKAST UUTAASTAD.Maragratt

[toomas tyrk]

Ennem kui ma lahkusin Brisbanist ma kõlistasin hr ja pr Tiikmannile ja tahtsin teada, kas minu jaoks ruumi on? Felix ütles, et sinu jaoks on alati üks tuba vaba. Ma sõitsin öö läbi ja olin hommiku vara Sydneys. Hilde ja Felix läksid tööle. Mina võtsin hea vanni ja pugesin põhku - Felix äratas mind ülesse, laupäeval nad ainult töötavad pool päeva. Neil oli pood Sydney peajaama juures. Täna õhtul on Sydneys eesti majas pidu, nad tahtsid teada kas ma soovin ka minna? Ei olnud just suuremad isu minna, kuid ma läksin.

Panin endale mundri selga nagu sa fotol näed. (Fotol on minul WO2 piduriie seljas ja käisel on kroon - sgt on kolm vinklit käise peal) Nägin palju tuttavaid nägu ja mõned küsisid, kus ma olen ennast peitnud. Üks tütarlaps, kellega ma kurameerisin enne sõjaväkke minekut, tantsis oma mehega minust mööda. Siis tuli tants daamidele ja plika kutsus mind tantsima. Ma peaaegu pidin pöörama selja, kuid tola mina läksin temaga tantsima. (Elu on imelik - ta abiellus selle mehega, sest see mees teenis rohkem raha, kui seda tegin mina. Enne sõjaväkke minekut ma töötasin Sydney trammide peal. Mõni aasta tagasi ma sain kuulda, et mees poos ennast ülese ja naine sai südamerabanduse ja ta lamas Liverpooli haiglas halvatuna ligi viis aastat. Nagu ma ütlesin - elu on naljakas) Minule hakkas pidul rohkem tuju tõstma Mirlibi poiss, kellega ma töötasin ühes, kui ma olin Göttingenis. Ta tuli ja istus meie juurde ja meie mälestasime möödunud aegu Göttingenis. Hilde kuuldes meie juttu ütles, et teie kaks olite väga koerad poisid. Eha tuli ja istus ka meie juurde - minule ta meeldis nüüd kui õde.

Pühapäeva hommikul Felix sõidutas mind Ingelburni, kus asus suur austraallaste sõjaväelaager. Keegi võttis mu nime ja juhatas, kus ma elan need järgmised paar kuud. Teisi polnud veel siia jõudnud, tuba oli nelja mehe jaoks. Voodi peale oli pandud kõik magamise asjad. Tegin oma voodi ja pugesin põhku - ärkasin ülesse suure lärmi peale - kolm minu toanaabrit olid jõudnud kohale päris purjus. Hommikul löödi meid kella 00600hrs ja oli ülelugemine. Siis oli aeg habeme ajamiseks ja järgmine oli hommikusöök - toit oli päris hea.

Ootasime, mis juhtub järgmiseks - käsk tuli, et meie seisame voodi ees valvel ja kui korrapidaja räägib sinuga, siis ta on alati SIR! Kapten tuli sisse ja temal oli valge kinnas käes - niisugust asja ma pole Austraalia sõjaväes varem näinud. Ta valge kinnas oli vähese ajaga muutunud tumehalliks. Saime teada, kui niisugune asi juhtub järgmisel hommikul, siis meie oleme deep in the shit! Marssisime õppeväljakule, seal jagati meid neljaks jaoks - seda kutsuti bull ring. Ühes õpetati pööramist - teisel tervitamist - kolmandal marssimist ja neljandal otse vaat - paremale vaat jne. Kõik tehti numbritega. Oli niisugune tunne, et olime jälle tagasi noortelaagris Kapookas.

Ma teen asja siin lühemaks - teisel nädalal pidime meie seda nalja tegema. Üks väljaõpetaja ja kaks õpilast andsid meile hindeid. Mis oli huvitav - igakord kui mina tegin tunni, siis väljaõpetaja hinded olid alati madalamad, kui olid poiste omad, see juhtus ainult minule. Minu keskmine oli 75-76. Viimasel päeval ma läksin kapteni juurde, et teada saada, kuidas minul läks. Ta ütles, et ma tegin kõik hästi, kuid isiklikel põhjustel ma ei saanud läbi. Ma tahtsin teada - mis on isiklikud põhjused, kuid ei saanud vastust.

Jätsin Hilde ja Felixi nägemist ja sõitsin terve öö, et jõuda koju. Kui ma läksin tagasi tööle - kolonel tahtis teada kuidas minul läks. Ma teatasin temale, mida mulle öeldi.

Tema vastus oli - do not worry, very soon there is new course and you be there!

Maragratt

1971. Vietnamist tagasi.

formal_knight.jpg (72.64 KiB) Vaadatud 8004 korda

See on sõduri teine nägu, kui ta ei ole formal.

[toomas tyrk]

Iga asi ei lähe läbi nagu inimene loodab. Ma läksin tagasi WO 2 kooli, seekord tegin palju paremini, kui esimest korda. Kui ma läksin tagasi tööle - kolonel tahtis teada, kuidas minule meeldiks minna Canungra? Seal hakatakse uusi mehi treenima Vietnami sõjaväele nõuandjateks - siis ta tõi minule koopia minu salapaberitest - seal on kirjas, et kapten Mench soovitab mind väga kõrgelt minna tagasi Vietnami, kui nõuandja. Ma ütlesin kolonelile, mis lootust minul seal on - ta ainult naeratas ja ütles - usu mind, ma tean mida ma teen.

Teatasin oma abikaasale, et ma lähen kuueks nädalaks Canungra väljaõppele. Ma ei öelnud, et ma lähen tagasi Vietnami, kui ma läbin selle kooli. Kooli lõpus öeldi minule, et ma tegin kõik väga hästi, kuid ma ei oska ringi käia Vietnami sõduritega! Nüüd mu eestlase jonn läks jälle mängu. Ma võtsin taskust paberi, mille ma sain vana koloneli käest ja panin selle selle koloneli nina alla. Ta luges läbi ja ütles, et miks ma seda temale pole varem näidanud? Ma ainult vastasin temale - Sir, I am going to Vietnam and I will join the Team there! Kolonel teatas, et ilma Canungra loata ma ei saa liituda AATTViga. (Australian Army Training Team Vietnam)

Tagasi jõudes Brisbani ma olin kuradi vihane, naine sai aru, et midagi on läinud viltu. Järgmisel hommikul ma läksin jälle tööle - kolonel tahtis teada, kuidas minul läks? Ma ütlesin temale, et Austraalias on kaks sõjaväge ja mina kuulun teise. Ta tahtis teada, missugune on esimene? Esimene on see kus mehed viilivad ja ei taha minna sõtta, nad lähevad igasuguste teiste tööde peale, peaasi on see, et nad ei läheks tagasi Vietnami.

Paar kuud möödus ja kolonel teatas, et minu uus posting on kohale jõudnud ja see on minu vana üksus 1.A.R.U. Ma lendan Vietnami järgmisel nädalal.

Maragratt

Siin on minu aumärgid 1955-79.