Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kui ma lennukist välja tulin, siis see lõhn mis ninna tungis oli nii tuttav - raske on kirjeldada seda lõhna. Jällegi ees ootas Austraalia MP ja kuna meid siin oli päris palju, siis ohvitserid viidi minema kõige ennem, neile järgnesid Warrant officer'id ja siis sgt ja neile järgnesid kõik teised. Mind viidi jälle Camp Alpha, see kord elamine oli palju parem - sinna oli ehitatud uued majad ja tuba oli nelja mehe peale ja väljakäik-pesemise koht ei olnud enam nii kaugel. Öö oli jälle täis kahurite laskmist ja chopperid tiirlesid ringi.

Hommikul MP tuli ja viis meid tagasi lennuväljale. Nimed loeti välja ja mind pandi chopperi peale - järgmine peatus oli Austraallaste baas Nui Dat. Jällegi hüüti nimesid - mina olin ainuke, kes läks 1.A.R.U. Rover võttis mind peale ja viis üksuse juurde. Ümbrus oli palju muutunud - paljude telkide asemel olid vineerist majad ja üks asi veel, mis minule silma paistis, oli suur järv keset Task Force - nii et vett polnud enam väljast sisse tuua. (Insenerid olid kaevanud ühe suure-suure augu ja kui vihmaaeg tuli, siis see auk sai vett täis - loomulikult vesi pidi puhastamisest läbikäima)

Minu vana üksus oli jälle liikunud rohkem põhja poole. Seal oli isegi vineerist maja, mis oli üksuse peakorter. Läksin sisse ja mees, kes istus laua taga, ma ei tundnud, ulatasin temale oma paberid ja tahtsin teada, kus on üksuse ülem? Ta näitas ühe suure telgi suunas ja teatas, et ta on seal, andmas Order Groupi. Läksin sinna ja istusin telgi nurka. Mind nähes ta ütles, et ma näen sind varsti. Tundsin mehe ära - ta oli Canungras kapten, nüüd on ta major - tore mees.

Kui ta OG oli läbi, ta tuli minu juurte ja minu üllatuseks viskas minule viis pihku - samal ajal ta teatas, et minul ei maksa ennast mugavalt sisse seada, minu järgmine töökoht on Van Kiep. (Ma olin oma väikese pundiga Van Kiepies, kui poisid õppisid tundma relvi ja kui üks 3-48th kompanii tarvitas ära kõik oma laskemoona) Major käskis minul varustuslattu minna ja võtta sealt omale magamise asjad ja revolver. (Austraalia sõjavägi tarvitas 9mm Browning revolvreid. Tundsin laos oleva corporali ära - ta oli Vietnamis esimest korda samal ajal, kui olin mina. Lao seinal oli Luger, mis kunagi kuulus taxi korjajale - ja vähe eemal oli Kilp, mille minu punt sai hea treeningu eest 3/48 pataljoni ülema käest. Sain endale magamise asjad ja söömise värgi - need ma pidin hommikul ühes teiste asjadega tagasi andma - revolver jääb minule. Ehki ma lähen Van Kiepi ma kuulun selle üksuse nimekirja. Toit oli palju parem, kui mina seda viimati siin sõin. Uni tuli väga ruttu. Järgmisel hommikul ma viisin kõik tagasi lattu ja Rover ja paar saatemeest viisid mind Van Kiepi.

Seal oli üks austraallasest kahurväeohvitser majori auastmes. Ma tutvustasin ennast temale. Esimene asi, mida ta tahtis teada, mida ma tean raadiost? Ma teatasin temale, et mitte väga palju - nägin, kui mehe nägu vajus alla. Sain ameeriklaste käest magamise varustuse ja ma sain ka teada, et ma pean oma toidu eest maksma! Niisugust asja ma pole varem kuulnud, et sõdur peab oma toidu eest maksma. Ma sain väikese raamatu, kus igal leheküljel oli number ja iga kord, kui ma söömas käisin, kokk lõi templi lehekülje peale. Maksta tuli palgapäeval. Sain endale kaunis kena toa - kaaslaseks oli mees Mehhikost, tore mees - ta oli kokk selles üksuses.

Järgmisel hommikul ameeriklased viisid mind Baria linna, kus asus ühe Vietnami Diviisi peakorter, samal ajal oli seal ka osariigi ülem. Kuna vaenlane oli tema pea eest pakkunud suure summa, siis osariigi ülem ja tema perekond elas ameeriklaste kaitse all Van Kiepis. Üks ameeriklane juhatas mind ühe laua äärde ja teatas, et see on sinu kindlus ja keegi teine ei või siin istuda. Pärisin nende käest, kus on austraallaste raadioruum - mees juhatas mind sinna - seal oli viis meest, ma tutvustasin ennast ja olin nende vastu aus. Ma ütlesin, et nemad teavad palju rohkem raadiost, kui seda tean mina. Üks vanem mees ütles - sgt ära muretse, meie kaitseme sinu tagumikku ja jälle jää oli lõhutud.

Töö oli huvitav - igal hommikul oli minu laual igasuguseid teateid - kus on olnud vaenlasega kokkupõrge - kes kaotas mehi ja kui palju - neid oli hea mitu lehekülge. Peale lõunat ma pidin minema osariigi ülemuse ruumi, kus ta peab OG ja märkima kõik kokkupõrked ja lõksud tema maakaardi peale. Mis tegi mind alguses vähe närvilikuks, olid öölõksud ja patrullid - üks väikene viga kaardi peal ja kokkupõrge võib juhtuda sõprade vahel. Inimene harjub ära kõigiga ja minul oli väga hea läbisaamine ameeriklastega.

Kuid minule paistis, et ma ei meeldinud sellele halli peaga kahurväeohvitserile. Ma antsin temale uue nime. The Grey Coast - ameeriklastele see nimi meeldis.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Barias ja Van Kiepis minu elu oli päris rahulik, kuid midagi puudus mu elus. Istusin ühel õhtul Van Kiepi baaris ja maitsesin lahjat ameerika õlut, kui järsku keegi karjus Jaagooohh - you are back! Minu esimene tõlk tuli ja raputas minu kätt nii kõvasti, et ma kartsin luumurdu. Mees oli nii rõõmus mind nähes - ta kutsus mind endaga ühes ja meie läksime Vietnami ohvitseride Clubisse. Ta tutvustas mind igale ohvitserile ja viimane ohvitser oli 3/48th adjutant. Meie istusime kolmekesi ühte nurka ja adjutant tõi kolm õlut - õlle nimi oli 333.

Nüüd sain teada, mis juhtus 3/48th pataljonile. Kui suured lahingud käisid 1968ndal uuel aastal - siis vaenlane ründas ühte küla - 3/48thil kästi külale appi minna.Terve pataljon laaditi veomasinate peale ja nad sõitsid külale appi! See oli üks suur lõks, mida vaenlane oli ülese seadnud ja terve pataljon sõitis lõksu - ainult mõned haavatud pääsesid ära ja üks oli adjutant. See pataljon ei õppinud midagi. (Nagu näiteks Long Hai mägedes, vaenlane tegi palju kära ühe rühma ümber ja samal ajal kaevas laskuripesad tee kõrvale ja nad jäid meid ootama. Kui see kompaniiülem oleks kuulanud ameeriklaste nõuandeid?) 3/48th hävitati täielikult - oleks nad jala läinud ja mitte teepeal, oleks see pataljon võib-olla ellu jäänud. Aga oleks on sitt poiss.

Adjutant näitas minule, kust ta oli pihta saanud ja temal neid arme oli päris palju, nüüd ta töötab Van Kiep väljaõppe meeskonnas. Paar Vietnami ohvitseri ühinesid meiega ja oli üks lõbus õhtu, adjutant laulis päris hästi Vietnami laule. Läksin tagasi oma korteri. Elu läks edasi.

Ühel hommikul telefon kõlises minu laual, võtsin kõne vastu - teisel pool oli üks austraallaste kapten, kes tahtis teada saada 24 tunni juhtumisi - ta soovitas, et ma loeks kõik üle telefoni. Ma vabandasin väga, kuid paberite peal on tempel SECRET ja ma ei saa seda saata üle lahtise telefoni. Siis ta teatas, et tema annab minule otsekohese käsu, et ma loen temale ette mis on paberitel. (Unustasin - see kapten kõlistas Saigonist, Vietnami telefoni keskjaamast ja kurat teab, kui palju inimesi võisid seda kuulda) Ma jälle vabandasin, et ma ei saa sinu käsku täita. Ta teatas minule, et tema tuleb isiklikult Bariasse ja paneb mind vahi alla. Ma läksin raadiotuppa ja teatasin poistele, mis on juhtunud - need kõik hakkasid raadiote läbi otsima Grey Coast'i. Lõpuks minu raadio tuli ellu ja ma sain majori käest teada, et ta on varsti Barias. Ma ei tea mis juhtus, kuid see kapten Saigonist ei tülitanud mind enam.

Ühel õhtul ma tulin Bariast tagasi, kui põrkasin kokku majoriga - ma viskasin temale kulpi ja vabandasin, siis meie tundsime teineteist ära. Ta oli minu rühma ülem, kui üksus tegi teise luurekäigu Malaia-Tai piirile. Läksime baari ja istusime ja rüüpasime ameeriklaste õlut. Ta oli osariigi AATTV päälik ja ta tahtis teada, miks mina ei ole jõudnud AATTV ridadesse. Ma jutustasin, mis minule on juhtunud ja ta teatas, et kui ma tahan ühineda selle üksusega, siis ta paneb rattad keerlema. Nüüd tuli minul ainult oodata.

Kui mu marsikäsk jõudis kohale, siis major ei olnud väga õnnelik, et ma tahan lahkuda. Nagu ma olen varem kirjutanud - elu on naljakas asi! Grey Coast teatas minule, et ta mind ennem ei lase ära minna, kui ma olen leidnud mehe, kes võtab üle minu koha. Käisin paar korda Nui Dat'is ja viimaks ma leidsin WO2, kellel veel ametit ei olnud. Ma tutvustasin teda majorile ja ma jäin temale abiks paariks päevaks ja ta ütles - ta teab nüüd kõike. (Paar nädalat hiljem kaks patrulli põrkasid kokku, keegi oli teinud vea kaardi märkimisel. Õnneks kaotusi ei olnud). Viisin oma revolvri tagasi 1.A:R:U ja mind viidi Saigoni, kust ma sain täieliku ameeriklaste varustuse ja suure Colti. Olin Saigonis paar ööd ja siis viidi mind Dat Do ligi ühte väikesse külla.

Kuulun nüüd AATTV.


Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Minu uueks ülemuseks oli WO2 - nagu ma olen varem kirjutanud, mõnikord on elu naljakas. See WO2 oli tema ajutine auaste, õige auaste temal oli sgt ja kuna mina olin vanem sgt, siis see tekitas vähe tema poolt viha. Ma tundsin seda ümbrust natukene, kuna ma olin siin 1967ndal aastal ja inimesed mäletasid mind kui trungsi raw (Vuntsidega sgt). Meie kindluses oli üks vietnamis kõrts, ma käisin seal enne Stand to ja võtsin mõned napsud kohalike inimestega. See aga ei meeldinud minu uuele bossile ja ta kaebas minu peale minu selja taga. Kapten tuli minu juurde ja teatas, et mind viiakse Binh Ba külla. Ma tahtsin teada - miks pärast? Kuid ei saanud vastust. Ma ütlesin kaptenile, et kõik mu hea töö kohalike elanikkudega läheb tuulde.

Panin oma asjad kokku, jätsin corporalidega nägemist, andsin WO2 kahe sõrme tervituse ja kapten sõidutas mind Binh Ba külla. Nüüd ma kuulun MAT 1 kooseisu ja mu ülem on Uus Meremaalane. Kapten lahkus, ma tutvustasin ennast Kiwile - paistis olema tore mees, umbes minu vanune. Ta soovitas, et ma lähen ja tutvustan ennast selle kompanii ülemale. Kiwi sosistas minule, et ole ettevaatlik - sellele mehele ei meeldi inimesed suurte ninadega.

MAT 1 poisid elasid vanas prantsuse villas teise korra peal ja kompanii ülem elas alumise korra peal. Ma läksin ja koputasin uksele, see kord ma jätsin oma mütsi pähe. Keegi hõikas midagi, millest ma ei saanud aru, ootasin vähe aega ja siis kapten tegi ukse lahti - ma viskasin temale kulpi ja mees paistis olema väga üllatanud. Ta viipas käega, et ma tuleks sisse, siis ta hõikas kellegi nime - ootasime vähe aega ja üks noor sõdur tuli meie juurde. Kapten rääkis temale pika jutu maha ja siis mees pöördus minu poole, ta rääkis palju paremat inglise keelt, kui seda tegin mina. Ta selgitas, et kapten tahab teada, mida mina siin teen - mina ei joovat ega söövat Vietnami riisiviina, ega ka söö Vietnami toitu! Ma ütlesin tõlgile - kuidas kapten teab, et mina ei joo ega söö Vietnami toite? Kapten andis paar käsku, tõlk läks minema oli ära mõned minutid, kui ta tagasi tuli, oli temal üks pudel riisiviina kahe klaasiga. Siis tõlk kadus ära, kapten kallas minu ja enda klaasid täis ja ta tühjendas klaasi ühe sõõmuga. Ta vaatas mind muigava pilguga - ma viskasin ka klaasi tühjaks, ma olen kangemat riisiviina joonud 1967ndal aastal. Ma mõtlesin - see on nüüd üks imelik seisukord, kapten ei räägi Inglise keelt ja mina ei räägi tema keelt. Uks tehti lahti ja sisse toodi suure taldriku peal suur kala, kala ümber olid igasugused soustid ja suur kausitäis riisi. Ma tänasin vaikselt õnne, et ma sõin ja õppisin sööma nagu seda teevad kohalikud elanikud. Ma võtsin sõrmede vahele vähe riisi, keerasin ta palliks ja kastsin ta sousti sisse, siis võtsin sõrmedega ühe suure tükki kala. Kapten jäi minule imeliku näoga otsa vahtima - ta hakkas järsku rääkima inglise keelt ja ta tahtis teada, kust ma õppisin sööma nagu kohalikud inimesed. Ma ütlesin temale, et ma olin kaks aastat Malaya dzunglisõjas ja ma olin kaks aastat Malaysias ja tegin kaks Tai-Malay piirioperatsiooni läbi ja ma olin varem Vietnamis 1967ndal aastal. Siis ta palus vabandust, kuid ta peab minule ütlema, et minu inglise keel ei ole just kõige parem. Ta tahtis teada, kus ma olen sündinud? Ütlesin temale, et ma olen sündinud Estonias, temale jäi näo ette suur küsimuse märk. Sõime ja jõime siis ta järsku vabandas, et tal on tähtis kokkusaamine. Ma vaatasin - mees vaevalt seisis jalul, ka minu jalad olid vähe nõrgad. Sain oma tuppa - hea oli, et Kiwi oli minu voodi valmis teinud. Ma lihtsalt surin ära.

Järgmisel hommikul ma kohtasin oma teami, kõik noored poisid ja esimest korda Vietnamis - välja arvatud Peter, see oli tema teine sõjakäik Vietnami. Esimest korda ta võttis osa Balmorali lahingust. Kiwi teatas, mida meie peame tegema - kui patrull läheb välja, siis üks meist peab baasi jääma, pikem patrulli aeg on kolm päeva ja ööd. Ma kõndisin ringi ja uurisin, kuidas meie kindlus näeb välja. Ma käisin siin kunagi oma kapteniga ja palju on nüüd muutunud. Suur mullavall on ümber baasi ja sinna valli sisse on sõdurid ja nende perekonnad ehitanud punkrid. Hea oli, et kaev veega oli siin olemas. Villa kuulus prantslasele ja uus kummipuuvabriku omanik elas nüüd teises villas. Paar endist istanduse juhti on vaenlase poolt maha lastud. Jutt käib nüüd ringi, et Prantsuse valitsus maksab kommudele suuri summasi, et nende mehi ei mõrvataks.

Üks meist peab olema raadiovalves igal ööl paar tundi.

Mis ei ole just väga hull.

Maragratt
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Pühad

Postitus Postitas Maragratt »

Soovin kõigile Õnnerikast Uut Aastad ja kõige paremat tulevikku.Maragratt.Olen mõned päevad või nii reast väljas.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Binh Ba on või õieti oli üks ilus ja rikkas küla - ümberringi olid Prantslaste kummipuu istandused. Istanduse boss prantslane pidi tegema, mida VCid tahtsid - mõned olid juba maha lastud. 1968ndal, kui algas Lõuna Vietnamis suur kommunistide ülestõus, Binh Ba küla võeti vaenlase poolt üle ja kaks minu vana sõpra (esimesest korrast Malayas) langesid lõksu ja mõlemad said tulevahetuses surma. 1968ndal aastal olid juba tankid Vietnami sõjas. Algas üks suur lahing majast majja - tank lihtsalt sõitis majast läbi, kust ta tuld sai. Eriti paistis silma Eestist pärit major, ta oli kompanii ülem. VCidele oli öeldud, et need ei ole päris tankid ja neid ei maksa karta - vaenlasel olid suured kaotused. 1970ndal aastal võisid ainult näha varemeid, kus ennem seisid ilusad majad. Ma mäletan seda küla, kui me kapten Karlaga käisime seal külas 1967ndal aastal.

Vedelesime ringi paar päeva ja siis ilmus kohale minu “hea sõber” noor kapten. Ta käskis Kiwil ja minul valmis olla mõne minutiga ja meie peame kindlaks tegema, et meil on erariided. Relvad võime maha jätta, meie läheme ameeriklaste juurde kooli! Kool oli suures ameeriklaste baasis Ben Cat. Ben Cat ei ole just väga kaugel Saigonist. Sinna jõudes meid pandi ühte tuppa, kus oli juba ees ootamas Uus Meremaalasi ja paar Austraalia WO. Mina olin ainuke sgt - mis tähendab seda, et nemad võivad minna ohvitseride baari, kuid mina seda ei võinud teha. Asjale tuli kiire lahendus - kui ma lähen baari, siis ma panen selga erariided ja asi on klaar! Need olid huvitavad kaks nädalat - iga päev meie õppisime Vietnami keelt kaks või kolm tundi, siis õppisime tundma vaenlase relvi-miine-lõkse ja igasuguseid märke, mida vaenlane on kuskile pannud. Nagu näiteks - tee ääres paar rohukimpu on kokku seotud, see võibolla tähendab, et kuskil ligidal on miin või lõks. Näidati igasuguseid filmisid ja mehed rääkisid, kuidas nad kogemata on leidnud suure vaenlase laskemoona lao. Kogenud mehed alati ütlesid, et meie peame silmad lahti hoidma kogu aeg, isegi kui puuleht särab või näeb välja nõks teist moodi - ole alati valvel. Kool oli üks paremaist koolidest, kus ma olen käinud, eriti niisuguse sõja jaoks nagu seda oli Vietnam.

Ma vaatan nüüd tagasi - ameerika eritreenitud sõdur oli väga hea, ta oli spetsialist oma ala peale. Kuid lihtne sõdur ei olnud saanud küllalt väljaõpet dzunglisõja jaoks. Mõned tulid Saksamaalt Vietnami ja kuumus tegi neile kohutavalt liiga.

Viimasel päeval oli väikene olemine ja siis kõik läksid igasse suunda. Kiwile ja minule tuli järele chopper, mis viis meid Austraallaste baasi Nui Dat. Sealt tellisime masina, mis viis meid tagasi Binh Ba Villasse. Järgmisel hommikul ma sain raadio kaudu teada, et mind tahetakse näha Svin Moc peakorteris. Sõitsin sinna ühes Petriga (ta nimi ongi ühe e-ga). Swin Moc jõudes sain teada, et ameerika kolonel tahab mind näha. Läksin tema ukse taha ja ma nägin tema nime, mis algas Mc'iga - loomulikult ma mõtlesin, et ta on scotlandist. Koputasin ukse peale ja käsk tuli minul sisse tulla - minul vist jäi suu imestusest lahti - laua taga istus süsimust neeger. Võtsin valvel seisangu ja teatasin temale, kes ma olen ja et ta tahtis mind näha. Mees hakkas naerma - ainuke asi, mida ma nägin, olid tema valged hambad ja valged läikivad silmad. Ta tahtis teada, kas ta ehmatas mind ära? Ma vabandasin ja teatasin temale, et ta tõesti üllatas mind ära. Saime headeks sõpradeks hiljem.

Ta võttis kaardi välja ja tahtis teada, mida ma tean Long Hai mägedest? (Need kuradi mäed jälle!) Ma teatasin temale, et ma olen nendes mägedes olnud paar korda 1967ndal aastal ja nad ei ole just väga lõbusad kohad külastada. Sain tema käest teada, et need mäed ei ole enam mida nad olid kui mina seal viimati käisin. Nimelt sinna on pritsitud kaunis palju Agent Orangi ja dzungel on suuremalt jaolt ära kuivanud või närtsinud. Ma pidin minema kapten Binhi kompaniiga ja vaatama ringi, kas seal veel keegi VCidest varjab ennast. Sain ümbruse maakaarte ja sõitsin Petriga tagasi Binh Ba baasi.

Kapten Binh ootas mind juba ees, ka tema teadis kuhu meie läheme. Hommikul tulevad APCid ja viivad meid mägede alla ja siis oleme meie üksinda. Unustasin kirjutada, et Swin Mocis oli Vietnami sõjaväel mõned kahurid ja kui meil abi on vaja, siis meie saame nende käest kaitsetuld, nii kaua kui Gun Ship jõuavad kohale. Teatasin poistele, mis ootab meid ees. Minuga ühes tuleb Peter ja Link.

Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Hommikul tulid soomusmasinad ja võtsid kolm rühma peale, üks rühm ja perekonnad jäid laagri. Oli veel poolpime, kui meie liikusime välja. Enne päikesetõusu jõudsime Long Hai mägede alla. Ma rääkisin kapten Binhiga, et ma olin siin 1967ndal aastal ja kuskil siin peab olema jalgrada, mis viib meid mäe otsa. Ta saatis ühe jao välja luurele - ma tegin jälle kindlaks, et mu poistel oli küllalt vett. Minul oli neli pudelitäit vett. Luure tuli tagasi ja nemad on leidnud jalgraja, mis viib mäest ülesse. Kapten Binh oli millegipärast mures - ma läksin tema juurde ja tahtsin teada saada, mis temale muret teeb? Sain teada, et palju dzunglit on ära kuivanud, ta ei teadnud - miks pärast.

Luure läks ees ja meie hakkasime mäest ülesse minema. Siin kuskil 1967ndal aastal üks 3/48th pataljon kõndis miiniväljale ja kaotused olid suured. Ma isegi leidsin selle suure kivi, mille taga ma ennast varjasin. Ja seal oli ka mu piip! Kus 1967ndal aastal oli ilus roheline mets, on nüüd pruunid raagus puud ja põõsad, siin ja seal on vähe rohelist. Ma rääkisin kapten Binhiga ja minul oli mure, et tema mehed joovad ojast vett. (Nüüd ma nägin, mida Agent Orange oli teinud metsale ja mida ta tegi inimestele hiljem) Sain kapteni käest teada, et tema meestel on vett ainult kuni hommikuni ja ta peab ojast meestel laskma vett võtta. Ma rääkisin Petriga ja ta saatis sõna, mis on viga. Ootasime vähe aega ja vastus tuli, et meie peame minema Long Puoc Hai küla suunas ja transport võtab meid peale.

Algas üks kõndimine, mäest ülesse ja alla - higi voolas, mundrid olid higist mustad, kuid meie jõudsime õhtuks Long Puoc Hai küla juurde ja külast sai küllalt vett. Jäime ööseks külla. Ma läksin naljapärast vaatama, kas see vanamees ikka jagab kollast riisiviina. Vanamees seisis oma söökla ees ja mind nähes ta karjus, mis minul kuuldus "Trungsi rau, trungsi rau" ja vanamees tuli ja raputas minu kätt. (trungsi rau tähendab sgt vuntsidega) Kapten Binh ja Peter ühinesid minuga ja vanamehel oli palju rääkimist kapten Binhiga. Ma küsisin kapteni käest, et mida see vanamees räägib - sain teada, et vanamees ei ole kunagi unustanud, kuidas meie austraallased sõid ja kiitsid vietnami toitu. Ta tõi jälle välja oma kollase riisiviina pudeli ja meie jõime igaühe terviseks. Sellel õhtul tuli uni väga ruttu.

Veoautod tulid meile järele, saatjateks oli kaks soomusautot. Olin jälle tagasi Binh Ba kindluses - rääkisin Kiwile, et ma leidsin oma kadunud piibu - loomulikult tema ei uskunud seda, ennem kui ma näitasin temale oma piipu.

Järelsõna. Tõin piibu tagasi Austraalia, kuid ma ei suitsetanud teda enam. 1993ndal aastal ma jäin väga raskesti haigeks - kopsupõletik, maks paistetas ülesse ja neerude seest leiti midagi kasvamas. Imelikul kombel ma jäin ellu - haiglast küsiti minu käest, kas ma tarvitan igasuguseid mürke oma aias? Ma teatasin neile, et minu aias kasvavad ainuld põõsad. Minul vedas - ma olen üks vähestest, kes on üle elanud Agent Orange tagajärgi.

Maragrat
Fotol ma olen Long Hai mäe peal,kus oli veel vähe rohelist järele jäänud.
Pilt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

1970 ameerika sõjavägi hakkas Vietnamist lahkuma, ameeriklased tulid meie baasi ja tahtsid teada, mida meie soovime? Meie tahtsime, et nad tuleks meile appi kahe bulldozeriga, nemad tahtsid näha, mida meie soovime. Meie ümbrus oli täis jooksukraave ja laskuripesasid - sõdurite perekonnad magasid telkide all. Meie plaan oli, et nemad oma suurte masinatega puhastaks kõik ära ja teeks suure valli ümber meie baasi. Tegime neile selgeks ka, et valli sisse meie ehitame punkrid, kus perekonnad saavad elada, ja laskuri pesad punkrite vahele. Ameeriklased tahtsid selle töö eest saada kaks kasti austraalia õlut. Sellega Kiwi ja mina olime nõus - ameeriklased lubasid tulla tagasi järgmisel varahommikul.

Ma tegin kiire sõidu Nui Dati ja sain sealt kaks kasti õlut, mis maksis vähem kui kolm dollarit. Mehed tulid kahe dozeriga ja hakkasid tööle, kapten Binh oli vähe mures, et mis juhtub, kui vaenlane ründab täna öösel? Kõik läks hästi, üks Ami tuli tagasi väikese dozeriga ja puhastas maa-ala ära, kuhu punkrid olid kavas teha. Onu Sammy sõdurid olid väga lahked - veomasinad, mis läksid Vung Tau sadama poole, jätsid oma laod meie baasi. Seal oli igasugust kraami. Palkisid ja laudu oli nii palju, et mehed said endale ehitada enam-vähem korralikud elamised-olemised. Vietnamis, kus mina olin, perekonnad elasid sõduritega ühes. Ameeriklased tõid meile iga päevaga rohkem ja rohkem kraami. Meil oli ainult kaks raadiot - järsku igal mehel oli oma raadio, tagavarapatareisid kastide viisi, samuti nende toidupakke laadisime terve kapi täis. Ehitasime uue punkri, kuhu saime panna rohkem laskemoona. Üks ohvitser peatus ja tahtis teada, kas me soovime veel midagi muud? Kiwi ütles naljapärast, et jeep oleks väga käepärast, ja järgmisel hommikul oli jeep kohal.

Nüüd hakkas peale kõva töö - madal traataed, vähe kõrgem traataed ja siis rullis traataed ja rullide ette madal traataed ja küünlad - kõik tuli teha suure kiirusega, enne kui vaenlane ärkab ülesse. Kõik läks hästi ja Kiwi läks kahe oma poisiga ja poole vietnami kompaniiga luurele. (Nimed hakkavad ununema) Järgmisel päeval sain Kiwi käest teada, et üks vietnami sõdur on kergelt haavata saanud, mitte vaenlase kuuli käest, vaid ameeriklaste liblika miini läbi. Ta kutsus dust offi ja mees viidi haigla.(Vietnami dzungle oli täis liblika miinisid. Lennukid viskasid alla suure pommi ja kui see purunes õhus - liblika miinid tiirlesid ja viirlesid ja jäid metsa puuoksa külge rippuma - lõhkesid kui puudutasid - selles ümbruses pidid tõesti ringi käima silmad pihus)

Elu oli imelikult vaikne. Ühel päeval ma sõitsin Van Kiepi suunas ja kuulasin raadiot - MATT 3 poiss kutsus helikoptereid appi ja siis oli surmavaikus. Pärast sain teada, et üks viet oli saanud haavata ja Blacky oli kutsunud raadioga chopperit. Kui chopper oli jõudnud Blacky kohale - vaenlane laskis raketi chhoperile pihta, chopper langes ühele ameeriklasele ja Blackile selga. Mõlemad chopperi juhid ja kuulipildurid said välja, kuid velsker jäi sisse ja põles ära. Ameeriklasest ei jäänud palju järele, Blackist saadi kätte ainult jalad.

See on see kuradi sõduri elu - sa kunagi ei tea kuna sinu küünal kustub.

Maragratt
Manused
Kaks WO2. Kui üle minu ja tema õla vaatad, siis näed traataedasi ja punkreid. Binh Ba 1970.
Kaks WO2. Kui üle minu ja tema õla vaatad, siis näed traataedasi ja punkreid. Binh Ba 1970.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Baasis käis kõva töö hea paar nädalat ja iga päevaga baas sai tugevamaks - saime ameeriklaste käest ka raskekuulipilduja ühes laskemoonaga ja 60 mm miinipilduja ühes miinidega. Tööd oli palju teha, kuid õhtul külm õlu maitses päris hästi. Hea oli, et vaenlane ei rünnanud meid, kui meie ehitasime.

Minu kord oli patrulli minna paariks päevaks poole kompaniiga. Millegi pärast kapten Binh tuli ka meiega. Minuga ühes tulid Peter ja Link. Peter oli jalaväelane ja Link insener. Veomasinad viisid meid 10 km põhjapoole, sealt läksime jala dzungli. Käimine oli aeglane ja mäe nõlvakul nägime vanu vaenlaste jooksukraave ja punkreid, kuid need olid liiga vana, et nende üle oleks võinud muretseta. Peatusime õhtul ühe väikese oja ääres ja mehed täitsid täis oma veepudelid. Liikusime sealt edasi, kuni jõudsime väikese mäe tippu. Kapten Binh tegi otsuse, et meie jääme siis ööseks. Öö kohaks oli ta päris kena koht, palju puhast dzungli põrandat mida tihtipeale sa Vietnamis ei leia. Puhastuspatrull läks välja, Peter läks nendega ühes - kuni puhastuspatrull on väljas, siis iga mees on lahinguvalmis, nii kaua kui patrull jõuab tagasi baasi. Kapten hoolitseb oma raadiovalve eest, meie vahetame iseennast välja iga paari tunni järele.

Öö möödus rahulikult, enne kui midagi keegi teeb - puhastuspatrull läheb jälle välja, et kindlaks teha, et vaenlane ei ole öösel meile ligidale hiilinud ja ründaks meid esimese valgusega. Peale patrulli tagasitulekut mehed valmistasid endale hommikusöögi. (Kuuldepost läheb alati välja, kui puhastuspatrull tuleb tagasi). Kapten saatis mehed ojast vett tooma, kui need tagasi tulid, kapten tuli meie juurde ja teatas, et veetoojad on teisel pool oja jalajälgi näinud. Liikusime lahingukorras teisele poole oja ja liikusime väiksest mäest ülesse poole, kui kuskilt kõlas lask - peale lasku jäi kõik vaikseks. Kapten saatis ühe jao luurele ja Peter läks nendega. Kõik jäi vaikseks, kapten teatas, et luure tuleb tagasi. Peter tuli minu juurde ja ta oli päris ärevil - nad on leidnud vaenlase kaitsekraavid ja punkrid ja kõik on tuliuued. Teatasime leidmisest Austraalia Task Force korrapidajaohvitserile, kuna see oli austraallaste maa-ala.

Kui meie jõudsime tagasi Binh Ba baasi, siis Kiwi ootas ees ja teatas, et Tasak Force ei usu meie juttu, kuna SAS patrull olevad sellest maa-alast mööda käinud ainult mõned päevad tagasi. Ühel õhtul istusime rõdul ja maitsesime külma õlut, kui meist põhjapool läks hirmus kõva lahing lahti. Panime oma raadiod sama laine peale ja kuulsime, kuidas see lahing arenes. Vaenlane olevat punkrites ja jooksukraavides - kompaniiülem tellis kahurituld ja soovis, et Gun Shipid tuleks appi. Lahing, mida meie jälgisime ja kuulasime, kestis üle kesköö, siis kõik vaikis. Kompanii tellis dustoff chopperit - paistis, et keegi on pihta saanud.

Järgmisel päeval saime teada, mis juhtus. Kompanii oli leidnud värskeid jälgi ja hakanud neid jälgima ja jäljed viinud jooksukraavide ja punkrite ligidale. Nad märganud vaenlast ennem, kui vaenlane on märganud neid. Kompanii on pannud oma seljakotid maha ja jätnud paar meest neid valvama. Kui kompanii ründas vaenlasi, kuskilt on tulnud vaenlased ja rünnanud mehi, kes valvasid seljakotte - poisid on saanud jooksu panna. Vaenlasel ei olnud aega, et kõigist kottidest saaks läbi käia, kuid poisid kaotasid palju oma asju.

Hommikul, kui kompanii algas uut rünnakut, oli vaenlane kadunud. Ta oli päris hea sõdur!

Maragratt
Ehki Vietnamis käis kõva sõda, seal oli ka rahulikke momente.
Ehki Vietnamis käis kõva sõda, seal oli ka rahulikke momente.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Binh Ba baasis elu läheb vana viisi edasi. Kiwi käib poole kompaniiga luurel ja mina teise poolega. Imelik - kapten Binh tuleb minuga alati ühes. Ta on pärit Põhja Vietnamist ja saanud oma treeningu prantslaste käest, kuna nüüd on “Onupoja poliitika”, siis sul peab olema raha või mingisugust varandust, et endale kõrgemat aukraadi saada. Ma istusin temaga peale stand tuud ja ajasime juttu. Paistab, et ta on leidnud kaardi pealt ülesse, kus Eesti asub. Ja ta tuli samas arvamisele, et meie mõlemad oleme põgenenud punaste mõrvarite eest! Kapten Binh oli üks tore mees. Ta oli pool pead lühem, kui seda olin mina, kuid ta oli kõva, samal ajal hea ülemus.

Ma toon ühe näite. Ühel päeval ta seisis värati juures, liivakottide otsas ja üks tema sõdur tuli kuskilt tagasi väikese mootorrattaga. Kui mees jõudis kapteni kohale, kapten põrutas temale kirka varrega vastu rinda - mees lendas ühele poole, mootorrattas sõitis vastu punkrit. Kapten läks mehe juure ja peksis ta läbi - mehe sõbrad kandsid ta tema punkri. Ma ei tahtnud oma nina sinna sisse pista, kuid kapten teatas minule, et see mees on varastanud külast kana ja selle pärast on ta saanud kerepeale. Kapten tahtis teada - mida tehakse austraalia sõjaväes vargaga? Ma ütlesin, et kui on erainimeste käest varastatud ja mitte sõjaväepolitsei saab varga kätte, siis ta läheb erakohtu alla ja kõik oleneb karistusest, kas ta jääb sõjaväkke edasi või lüüakse välja. Kui vargus juhtub kasarmus või seal kus sõjavägi töötab, siis mees läheb sõjaväekohtu alla. Väikeste koerustükkide eest saab kartsa või ekstra rivi drilli - vargust sõjaväes ei sallita. Ta mõtles vähe aega ja siis teatas, et tema karistus on palju parem, pole kohtuid ega igasuguseid teisi muresid.

Jõulud liginevad ja ümbrus on kuradi vaikne. Käime paaripäeva patrullil, kuid ei ole mingisuguseid suuri kokkupõrkeid olnud. Vahetevahel näed vilkuvat kogu, kuid see kaob silmist liiga kiiresti. Need on vaenlase sidemehed - vaenlane palju raadiot ei tarvita. Saime teada, et meie kõik peame olema jõulude aeg lahinguvalmis - joomine oli keelatud.

Jõulud möödusid rahulikult, ainult Kiwi jõi ennast täis ja tegi palju lärmi. Teisel pühal viisin patrulli välja - Binh Gia küla ligi oli väike kokkupõrge - vaenlane kadus lihtsalt ära. Paistab, et neil ei ole veel meiega tüli norida. Binh Gia on Põhja Vietnamist tulnud katoliiklased ja neid juhib kirikuõpetaja. Neil on olemas väga hea omakaitse. Liikusime tagasi Binh Ba baasi. Kirjutasin luureraporti väga lühidalt - NTR. Nothin to Report. Jõulud teevad vähe muret, kõik on nii vagane. Saime teada, et vaenlane kuulutas kahenädalase rahu.

Loodame, et ta peab seekord oma sõna.

Maragratt
Kui keegi ütleb, et dzungel on ilus, siis on tal pool õigust
Kui keegi ütleb, et dzungel on ilus, siis on tal pool õigust
istun_kuskil_yksinda_dzunglis.jpg (24.27 KiB) Vaadatud 21141 korda
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

1970ne aasta jõulud möödusid kaunis vaikselt. Kõik AATTV üksused said Saigoni peakorterist käsu, et meie ei või ühtegi relva tarvitada Vana aasta öösel. Ma läksin magama vara, kuna ma pidin olema raadiovalves 0400 kuni 0600. Mind äratas ülesse mingisugune plahvatus ja siis karjumine - ma krabasin oma relva ja jooksin trepist alla - relv laskevalmis. Mida ma nägin ajas minul juuksed püsti, Kiwi lamas põrandal, Ken seisis üle tema ja Vietnamies sõdurid naersid ja plaksutasid. Ma andsin oma relva Petri kätte ja läksin Kenni juurde - ma tahtsin teada, et kas tema soovib minule ka panna põraka, või ta läheb rahulikult voodi magama - Ken valis viimase. Enne kui ta lahkus, ta tahtis teada, mida temale juhtub? Ma teatasin temale, et mina ei näinud ega kuulnud midagi, aga ta võib minule omavahel öelda, mis juhtus. Kiwi oli kaunis kõvasti joonud ja ta oli ühe vietnami sõduri käest saanud “Küünla” ja ta tahtis seda siin alumise korra peal lahti lasta, tema on tahtnud “Küünalt” Kiwi käest ära võtta, kuid rabelemisega on Kiwi kuidagi saanud “Küünla” tupest välja ja lasknud “Küünla” põlema, küünal on seinast seina lennanud ja ta oli vihaga Kiwile vastu lõugu pannud.

Ken läks magama, Peter ja Blue tirisid Kiwi voodi. Minul ei olnud enam mõtet magama minna, jäin raadiovalvesse. Hommikul Kiwi tuli minust mööda, ilma, et ta oleks sõna öelnud. Kui ta jälle tagasi tuli, siis ta teatas, et tema ja Blue lähevad Vung Tau peakorteri. Milleks ta sinna läheb, seda ta minule ei öelnud. Paar nädalat hiljem tuli teade raadio kaudu, et Ken peab minema Nui Dati uue üksuse juurte. Paistis, et Kiwi ei tahtnud Sõjaväe Kohust Kenny vastu. Kui oleks olnud kohus, siis oleks terve grupp teatanud, kui kõvasti Kiwi jõi. (Ken tuli tagasi Austraalia, sai sgt aukraadi ja jõi ennast surnuks - mida on teinud paljud Vietnami veteranid peale Vietnami sõda)

Vietnami sõda ja sõja tagajärjed olid väga kurvad. Meil keelati Austraalias mundris tööle tulla - kui keegi hakkas tüli norima, siis meie pidime lihtsalt edasi kõndima - käsk on käsk! Ma olin väljaõppelaagris, kui noored tulid laagri, üks tahtis minu medaleid rinnust ära rebida - kuid ma ei ole kunagi olnud, et pööra teine põsk - mees istus bussi kõrval kraavis ja ma kõndisin edasi - need olid rasked ajad Austraalias.

Minu sünnipäeval Vietnamis tuli minu ülemus chopperiga Saigonist - tervitasime nagu kord ja kohus oli ja siis ta pöördus minu poole ja tahtis teada, kas meie oleme varem ka kohanud? Yes Sir, oli minu vastus. Meie kohtasime kaks korda Malayas. Ma olin temale teejuht Sungi Muir juures, me kõndisime vähe aega ja siis ta tahtis teada - corporal kas sa tead kuhu meie läheme, või oled sa ära eksinud? Usu mind Sir, ümber selle põõsa sa näed jõe peal silda. Thank you, corporal. Järgmine kord, kui ma teda kohtasin, oli Malaia Thai piiril. Millegipärast valiti minu jagu, et meie läheme piirile ja otsime kolmele kompaniile ajutised baasid. Seal ma kohtasin teda jälle. Tegin temale selgeks, kus ja kuna - siis ta võttis pakist välja midagi ja ütles kõva häälega - seersant sa ei ole õieti riides! Ma vaatasin kõik oma mundri üle ja ma ei näinud midagi viltu olemas. Temaga ühes olevad ohvitserid hakkasid naerma - minu suur ülemus kolonel ulatas minule WO mütsi ja teatas, et ma olen nüüd Warrant Officer. Tänasin teda selle au eest ja nigu komme oli ma pidin igale mehele tünni õlut ostma.

Suured ninad läksid Saigoni tagasi ja meil hakkas pidu - see oli 5-1-1971.

Maragratt
Mina oma noorte poistega
Mina oma noorte poistega
_mina_oma_noorte_poistega_.jpg (43.54 KiB) Vaadatud 20677 korda
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Järgmisel hommikul oli väikene peavalu, kuid siis tulid Vietnami ohvitserid minule õnne soovima ja igaüks tahtis minu tervise heaks juua. Eriti pealetükkiv oli kapten Boa, ta töötas Barias osariigi ülema juures. Enne lõunat ma pidin vabandama, sest ma ei võinud rohkem juua, see on seadus - 24 tundi enne patrulli minekut ei või midagi kõvemat juua kui vesi. Millegipärast kapten Binh ei ühinenud meiega. Hiljem sain teada, et üks tema laps oli olnud haige.

Järgmisel hommikul ma sõitsin Petriga Duc Dan ja seal sain maa-ala kaardid ja salasõnad raadiole. Minule teatas ameerika kapten, et kuhu ma lähen on olnud vaenlase liikumist, kuid see ei olnud just väga ustavatelt allikatelt saadud. APC’id viivad meid sinna, kus meie luure algab. Ameeriklane teatas, et midagi suuremat vaenlase liikumist pole teada. Mind toetavad kolm suurtükki ja sama palju miinipildujaid ja kui vaja on, siis Gun Shipid tulevad abi andma Vung Tau baasist.

Sõitsime tagasi Binh Ba baasi ja ma teatasin Kiwile, et ma lähen homme varahommikul poole kompaniiga Courtny kummipuutööstuse ligidale paariks päevaks uurima, kas seal on hiljuti vaenlasi käinud. Õhtul sõitsid kolm APCid meie juurde, meeskond olid austraallased. Link-Doc ja Peter tulevad minuga ühes. Tegin kindlaks, et igal mehel oli olemas kolme päeva toidumoon, kolm veepudelit, vähemalt 6 täislaaditud magasini ja kui mõni tahtis rohkem kanda - see oli nende asi. Mina kandsin vähemalt 10 magasini, paar suitsugranaati, paar munagranaati, kolm veepudelit, kompass, mapp, dzungli nuga, magamise asju, pesemise asju. (Tihtipeale ei olnud võimalik ennast pesta kolmepäevase luure ajal. Joogi jaoks oli meil tabletid olemas, millega saime enam vähem kõik väikesed mardikad ära hävitada, kuid pesemisega seda meie ei saanud teha. Tihtipeale, kui tulime tagasi luurelt, meie haisesime kui metssead, ja dzunglis nende haisu oli küllalt)

Hommikul ronisime APCide peale ja peale tundi sõitu olime kohal. APCi mehed olid 50cal raskekuulipilduja taga, et kui midagi juhtub mahalaadimisega, siis nad saavad meile abituld anda. Läksime kummipuude varju, kapten Binh ja rühmaülemad tulid meie juurde ja me tegime kaardi peal kindlaks, et oleme õiges kohas. Oli veel vara ja kummipuude töölised ei olnud veel siia jõudnud. Kaardi peal nägime, et dzungel on ainult pool kilomeetrit meist põhjapool. Kapten Binh saatis ühe rühma ette, peakorter jäi keskele ja teine rühm oli meie taga. Jõudsime dzungli ja kapten Binh tahtis, et tema mehed istuvad ja puhkavad vähe. Ma küsisin tema käest - mis on nüüd tähtsam - kas sinu mehed puhkavad ennem kui meie leiame vett, või puhkavad ja siis lähevad otsima vett. Ta mõtles tükk aega ja siis ta pidas suure kõne oma meestele. Minu tõlk rääkis, mida kapten Binh ütles oma meestele - Mina kui teie juht tegin otsuse, et ennem kui meie puhkame, meie peame leidma vett. Kaardi peal oli üks väike oja, hakkasime oja suunas liikuma, kui eespool algas laskmine - ma seadsin oma poisid lahinguvalmis ja ütlesin tõlgile - mine küsi kapteni käest, mis juhtus. Kapten Binh tuli meie juurde ja ta oli vihane, nimelt esimene luure on näinud metssiga ja lasknud metssea maha. Nuta või naera, nüüd vaenlane teab, et meie oleme siin. Jõudsime voolava oja äärde ja saime teada, et kapteni mehed on liiga väsinud, et edasi minna. Ütlesin Petrile, et võtta ühendus Duc Daniga ja saada koodis meie asukoht, kuhu meie jääme ööseks. Iga poiss pidi olema vähemalt 4 tundi raadiovalves - ma võtsin endale viimase valve.

Maragratt
Järgmisel hommikul
Järgmisel hommikul
Nats
Liige
Postitusi: 53
Liitunud: 09 Mär, 2005 15:21
Asukoht: Tallinn/Nõmme
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Nats »

Leo Jaago räägib oma sõjateede algusest, eesti 1944 jne.

http://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata- ... ilar-55455
Haagissuvilate müük ja rent.
www.haagissuvilad.ee
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas Maragratt »

Tere lt Kuldar Karula.Ma ei teadnud,et minu lugusi loetakse isegi seal pool kandis.Kahjuks praegusel momentil minul ei ole võimalik palju kirjutada,nimelt minul mängivad kopsud ülese,tänu Vietnami sõjale.Nii pea,kui elu hakab jälle sisse tulema ma kirjutan edasi.Sulle kõige paremat.Maragratt
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Liikusime välja peale stand to'd ja hommikusööki. Jälgisime seda väikest oja (Vihma aegadel see väike oja on kaunis kiire vooluga jõgi) Üks rühm oli ühelpool jõge ja teine rühm teiselpool. Vähe maad edasi kõndides leidsime väikese oja väga puhta veega - ligemalt vaadates see oja oli inimeste kätetöö - väga hästi maskeeritud. Üle oja puu ladvad olid kokku seotud nii, et õhuluurel polnud seda võimalik näha. Minul tõusid seljapeal karvad püsti - tundsin tuttavat vaenlase väljakäigu haisu. (Kui meie jäime öösel kohale, siis kaevati väljakäik ja labidas oli seal, samuti paber oli väikeses tünnis. Kui mees õiendas oma asjad ära, siis ta kattis oma sita ära. Kusemise jaoks oli jagudel kaevatud auk, kuhu oli puulehti või puutükke sisse pandud - lahkumise aeg kaeti kõik kinni ja tehti enam-vähem sarnaseks nagu see maa-ala varem oli)

Liikusime ettevaatlikult edasi. Leidsime oja ääres väikese puust tehtud laua ja ümbrus oli täis tühje vitamini väikesi pudeleid, peamiselt E ja C tüüpi. Panin paar tühja pudelit oma tasku. (Hiljem märkasin, et vitamiin oli tehtud Made in Sweden. Äril ei ole piire) Luure läks edasi vaatama, kust see oja algab. Paar minu poissi läksid nendega ühes. Kapten pani kuuldepostid välja ja teatas minule, et tema kavatseb siia ööseks jääda - minule paistis see soov olevad väga hea - värske vesi - vähemalt mehed saavad ennast vähe pesta ja pudelit täita värske veega. Luure tuli tagasi ja teatas, et mäe alla on kaevatud suurem auk, kuhu vesi voolab mäe seest ja see kõik on hästi varjatud. Raadio tuli ellu ja meie saime teada, et meie peame tagasi tulema sinna, kus meid maha pandi. Põhjus - kapten Binh'i kompanii läheb uuele väljaõppele ameeriklaste juurde Van Kiepi. Kapten Binh tahtis tagasi minna tuldud teed, seekord ma ei soovitanud temal seda teha. (Tihtipeale oli olnud juhtumisi, kus ameeriklased või vietnamlased on tagasi tulles kõndinud lõksu. Vana dzungli sõna ütleb - kunagi ära tarvita sama teerada teist korda, kui sa tahad elama jääda) Liikusime hommikul välja, tegime väikese tiiru, mis oli palju raskem kõndimine, kui seda oli kui meie siia tulime. Soomusmasinad ootasid meid. Õhtuks olime tagasi Binh Ba baasis, külm õlu maitses päris hästi.

Järgmisel hommikul kapten Binh ja tema kompanii lahkusid baasist. Uus kompanii tuli ja võttis baasi üle. (Uue kompanii ülem oli teistmoodi mees - ta vihkas "Suurte ninadega inimesi", eriti meid. Järgmisel hommikul Kiwi ja mina läksime ja tutvustasime ennast, ta võttis meid väga lahkelt vastu ja ta vabandas, et temal ei ole olemas viina mida meie joome. Kiwi jäi vaikseks - ma küsisin selle uue kapteni käest, kuidas tema teab, mida meie joome? Siis algas üks suurem joomine peale - ma vaatasin, et Kiwi jõi kõik, mis talle ette pandi. Kui keegi ei vaadanud, ma lasin oma joogi põrandale ja jõin ainult vähe. Toodi igasuguseid sööke lauale - Kiwile meeldisid kuivanud ploomid, millel olid kivid sees - mida rohkem ta jõi, seda hullumaks asi läks - ta hakkas kive sülitama kapteni kaussi. Kapten sai väga vihaseks, ka tema oli päris purjus ja ta tahtis Kiwid maha lasta - ma tulin vahele ja vedasin Kiwi tema voodisse. Minul seisid jälle karvad püsti - see oli väga-väga ligidal kurbmängule. Järgmisel hommikul Kiwi ei mäletanud midagi.

Selle kompanii mehed ei olnud samasugused mehed, kui olid kapten Binhi mehed. Midagi ei võinud jätta kuskile ilma valveta - ma jätsin oma kaamera auto kasti, viis minutit hiljem oli see kadunud. Ma läksin kapteni juurde teatama, et kaamera varastati ära - ta küsimus oli - kas sa süüdistad minu mehi varguses? Et mitte tüli norida ma taganesin ära. (Vietnamis kaamerad ei olnud kallid - parem hoida head sõprust järgmised neli nädalat, kuni kapten Binh tuleb oma kompaniiga tagasi)

Enam ei olnud niisugust kindlat tunnet, kui oli kapten Binhi kompaniiga. Paistis kohe, et kompanii vihkas meid ja meil pidid silmad lahti olema.

Maragratt
Mina oma poistega. Mina istun rõdu serval, Kiwi, Link, Dennies. Binh Ba 1971.
Mina oma poistega. Mina istun rõdu serval, Kiwi, Link, Dennies. Binh Ba 1971.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Möödusid mõned vaiksed päevad - ma töötasin Petriga miiniväljal ja Kiwi läks Vung Tau linna puhkusele mõneks päevaks. Kiwi tuli tagasi ja oli päris heas tujus. Link oli raadiovalves kui sõnum tuli sisse - Duc Tan tahab mind näha ASAP (As Soon as Possible). Peter, Link ja mina sõitsime Duc Tanni. Poisid jäid masina peale istuma, ma läksin peakorterisse. Üks austraallasest kapten võttis mind vastu - seinapeal oli suur osariigi kaart. Ta tegi minule kaunis selgeks, et see on ainult poole päeva operatsioon - meid viiakse chopperitega LZ, mis on ainult 10 km Duc Tanist ja meie kammime maa-ala läbi ja veomasinad võttavad meid peale nii pea, kui jõuame teele. Sain koodid, call sign ja mu raadiomees peab õhku tulema iga 50 minuti järele - välja arvatud kui meil on kokkupõrge vaenlasega. Chopperid võttavad meid peale järgmisel hommikul Duc Tanis.

Sõitsime tagasi - uus kapten teadis juba, mis teda ees ootab. Õhtul laadisime magasinid uue laskemoonaga täis, võtsime ühes kolm veepudelit ja kahe päeva kuivtoidu - ma alati tegin kindlaks, et kui meie läksime kolme päeva luurele, siis kanname nelja päeva toidukraami endaga ühes. Hommikul veomasinad viisid kompanii Duc Tani, meie sõitsime Roveriga - mis on ja oli australlaste maastikumasin. Jagasime kompanii seitsme mehelisteks gruppideks ja jäime ootama chopperisi. Need tulid kui vihased herilased, maabusid ja Peter, Link ja mina jooksime esimesse masina juurde. Meiega tuli ka meie tõlk. Gun Ships ei maandunud. Nii pea kui chopperid olid täis, nad tõusid õhku - iga masina peal oli kaks kuulipildurit ukse peal. Lennates oli minul niisugune tunne, et meie lendame liiga kaua. (Unustasin kirja panna, iga kord kui ma lähen luurele, ma saadan sõnumid Nui Dat ja tahan teada, kas keegi tahab minuga ühes tulla. Ja tihti peale tuli mõni kokk, kahurväelane või mõni teine sõdur, kes ei saanud baasist välja. Seekord tuli minuga ühes sõjaväe kirjasaatja ja tema abiline ja paar kahurväelast)

Chopper, kus mina ja mu punt oli, maabus hirmsa tulekatte all - Gun Ships puhastasid ümbrust. Minu punt jõudis ühe suure kivi taha ja võtsime sisse ringkaitse - ümbrus oli täis lõhkevaid rakettisi. Senini meie suunas ei ole tulnud ühtegi vaenlase lasku. Kompanii oli võtnud kaunis hea ringkaitse. (Ameeriklased tegid suured ja laiad puhtad sihid läbi dzungli ja meie olime ühe niisuguse sihi peal) Chopperid lahkusid ja ma läksin kapteni juurde - ma vaatasin oma kaarti ja midagi oli viltu - maastik ja kaart ei rääkinud sama keelt. Kaptenil oli ka murelik nägu - vaatasime uuesti kaarti, kuid midagi ei klappinud - paistab, et oleme vales kohas ja kus meie oleme ei ole meie kaarti peal.

Kutsusin ühe kahurväelase ja teatasin temale, et oleme vales kohas - tema sõnad olid: don’t worry old man, I know what I am going do to! Ta võttis ühenduse Duc Tan ja tahtis saada suitsumürsu, kus meie pidime olema. Vahtisime silmapiiri ja kuskil kaugel silmapiiril lõhkes suitsumürsk. Saime ühenduse ja meile lubati saata kaitseks kaks helikopterit - meie ei võinud oma kohalt lahkuda ennem, kui chopperit jõuavad kohale. Ei tulnud oodata kaua ja kaks austraallaste chopperit tiirlesid üleval. Peter võttis ühenduse nendega ja nemad saadavad meid niikaua, kui meie oleme väljas hädaohust.

Maragratt
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist