Kures: Mälestuskilde Richard Maasingust (1976)

[MOrav]

Voldemar Kures kirjutab Maasingust oma päevikutes tihti (vt. Seitsme lukuga suletud raamat. I köide (Tartu, 2006)). Korra on ta kirjutanud temast ka "Rahvuslikus Kontaktis" ("Enim näinud ja kogenud: Richard Maasingut mälestades" (ajakiri "Rahvuslik Kontakt", 2(70), 1976, lk 21-25)). Siin on artikkel ajalehest "Meie Elu" nr 24, 26 ja 29 vastavalt 11. VI, 25. VI ja 16. VII 1976, kõikjal lk 6.

****

MÄLESTUSKILDE RICHARD MAASINGUST

Kolonel Richard Maasing lahkus äsja meie keskelt päris ootamatult, sest tundsime teda kuni selle kiire lõpuni tervena, teguvõimsana ja tegurõõmsana, kes kõige aktuaalse vastu huvi tundis ja ka ise oli hästi informeeritud maailma praegusest olukorrast. Tal oli ju küllalt aastaid, 29. juulil oleks ta märkinud oma kaheksakümnendat sünnipäeva, kuid tal olnuks veel aega siin kurjas maailmas eksisteerida. Aga meie elupäevad on kuskil mujal kirja pandud, kuhu meie vaatepiir ei ulatu.

Lahkunuga kaotasime ühe selge peaga isiksuse, kellel oli rahulikku vaatlemisvõimet ja ettenägelikkust. R. Maasing oli J. Laidoneriga tutvunud juba vene tsaariarmees. Laidoner oli väga kaaluv oma kaastööliste valimisel, tal oli vähe neid, keda ta täiel määral usaldas. R. Maasing oli üks neid, kes Laidonerile väga lähedal seisis. Meie Vabadussõjas kandis R. Maasing ülemjuhataja J. Laidoneri adjutandi tiitlit, kuid ta oli ülemjuhatajale kindlasti rohkem kui tavaline adjutant: ta oli üks neid, kelle arvamisi ülemjuhataja arvestas. Seda kinnitab seegi, et R. Maasing Vabadussõja päevil täitis vahel ülesandeid, mis ületasid tavalise adjutandi kohustused. Mainin siin kas või R. Maasingu poolt peetud läbirääkimisi punaste väeosade juhi Aintsiga Eesti punadiviisi ületulekuks meie poolele, mis ka teostus.

Kol. A. Lutsu mälestusraamatu esimeses andes seisab, et kol. R. Maasing olevat punaste baaside tekkimise algul kodumaalt põgenenud. See ei vasta tõele. Allpool selles artiklis lugejad leiavad kirjelduse, kuidas R. Maasing Eestist lahkus. Ta ei saanud oma lahkumist tookordsetes erandlikes olukordades suure kella külge siduda. Küll informeeris ta oma äraminekust ülemjuhatajat kindral J. Laidoneri, kellele ta soovitas ka lahkuda. Ta oli kindel ja ettenägelik, et meie kodumaa okupeeritakse punaste poolt täielikult umbes poole aasta pärast. Selles ettenägelikkuses ta eksis ainult mõne kuu võrra. Ülemjuhataja oli öelnud Maasingule kindlalt, et ta ei lahku kodumaalt, küll ei olnud ta keelanud Maasingut ära minemast. Lahkuja õiendas oma teenistuslikud vahekorrad Eesti armeest lahkumisel korrektselt, nagu lugejad allpool kuulevad.

MAASING ISELOOMUSTAB LAIDONERI

Ühes vestluses kol. Maasinguga juba siin paguluses ta märkis kord: ,,Mulle jäi viimsel kõnelusel Laidoneriga mulje, et ta oli fatalist. Paistis ka, et ta ei uskunud, et teda võidaks selliselt kohelda, nagu see talle varsti osaks sai. Võib arvata, et see ülisõbralik kohtlemine, mis Stalini poolt ülemjuhatajale tema külaskäigul Moskvas osaks sai, Laidoneri mõnevõrra eksiarvamistele viis." Rohkem R. Maasing Laidonerist enam ei rääkinud.

R. Maasing ei ole nende ridade kirjutaja kuuldes ei varem, ega hiljem, eriti siin paguluses Laidoneri kohta ühtegi kriitilist märkust teinud. Kord, mõned aastad tagasi, kui ilmus siin Villem Saarseni poolt koostatud raamat ,,Johan Laidoner", mille lõpuosas oli ära toodud ,,Kindral Johan Laidoneri telegrammid ja kirjad Nõukogude Liidust, Pensa linnast, Gogolevskaja uul. 38, kasupojale Aleksei Krushevskile Tallinna 1940—1941", siis poetas R. Maasing kord järgmise lause: "Kui ma neid Laidoneri kirju Saarseni raamatust olin lugenud, siis meenusid mulle Jeesuse Kristuse sõnad, kui ta oli ristile naelutatud: Mu Jumal, mu Jumal, miks oled Sa mind maha jätnud..." See oli viimane kord, kus Maasing oma ustava sõbra Johan Laidoneri kohta midagi märkis, tsiteerides selle lause Pühast Kirjast.

Ei ole R. Maasingut Vabadussõja päevil ega ka hiljem kunagi näinud akselbantidega kaunistatud mundris, välja arvatud mõned fotod selliselt tema ametlikest külaskäikudest välismaale. Tutvusin temaga Vabadussõja päevil ja mu pildikogus leidub foto Pihkvast, kui meie väed olid selle linna vallutanud. Foto on tehtud Pihkva raudteejaamas, kus ülemjuhataja vestleb vene tookordsete valgete lööksalga juhi ataman Bulak-Balahhovitshiga. R. Maasing seisab eemal, on tavalises ohvitserimundris, portfell kaenlas, jalas nöörsaapad ja säärte ümber riidest mähised, mida kandsid tookord suurem osa kõik meie lihtsaist sõdureist. Sellel fotol näeme ka kol. Puskarit, kol. Partsi ja kol. Pindingut.

Ütlen veel, et R. Maasing jäi lihtsaks ka siin paguluses. Tundis meie olukordade vastu huvi, luges palju ja oli ka rootslaste poolt hinnatud kui sõjaväeline spets. Oli neis asjades, mis teda huvitasid, põhjalik, kõrge intelligentsiga, hindas oma kaasinimesi kiirelt ja õieti.

MAASINGU ELUKÄIK

Aga nüüd jutustame R. Maasingu eluloost, missugune jutustus ei saa olla üksikasjalik, sest lahkunu ei armastanud palju sel teemal rääkida. Kui R. Maasing sai 75-aastaseks, palusin teda kirja panna mõned märkused oma eluloost. Ka usutlesin teda ja palusin temalt vastust järgmistele küsimistele, mis saatsin talle kirjalikult. Need olid järgmised:

1. Oled olnud teenistuslikult väga lähedal Laidonerile Vabadussõjas ja ka hiljemalt. Missugune moment Su arvates oli kõige raskem Vabadussõjas ja kuidas ülemjuhataja need situatsioonid lahendas, iseloomusta pisut lähemalt üldse ülemjuhataja tegevust Vabadussõjas ja ka tema hilisemat tööd meie kaitseväe juhina.

2. Mida on sul teada Laidoneri saatusest pärast tema vangistamist ja äraviimist ja mida võid sellest avalikkusele teatada.

3. Kas soovid jutustada oma lahkumisest Eestist ja mis asjaoludel see teostus. Kas ülemjuhataja oli sellest teadlik ja kas tema ise ei kavatsenud oma elu päästa ajal, kui see veel võimalikuks osutus?

4. Siin paguluses on meie mõned poliitikud maapao algaegadel diskuteerinud meie mineviku küsimusi ja avaldanud pooleldi süüdistavaid seisukohti, nagu oleks Eesti iseseisvuse lõpuaastail Eesti kaitseväe staap suurel määral Eesti välispoliitikat juhtinud ja meile mittesoodsas suunas; ütle oma arvamine selle kohta.

5. Kuidas sa näed meie kodumaa ja rahva tulevikku kaugemas perspektiivis?

Minu küsimistele vastas R. Maasing kirjalikult järgmiselt:

,Minu elukäik suurtes joontes: Sündisin Tartus. Esimesed kooliaastad õppisin Tartu Aleksandri gümnaasiumis. Minu isa oli aktsiisiametnikuna Venemaal. 1908. aastal sai isa koha Lätimaal ja mind paigutati Miitavi gümnaasiumi. Gümnaasiumi lõpetasin Riias. Hiljem käisin nii Riia kui Tartu ülikoolides.

1915. aastal läksin Vilno sõjakooli, millise lõpetasin suvel 1916. aastal. Mind määrati teenistusse 39. Siberi kütipolku, Barnauli linna Siberisse. Sügisel 1916 saadeti mind sõjarindele 248. jalaväepolku Poolamaale ja mind määrati roodu ülemaks. 248. jalaväepolgu ülemaks oli eestlane polkovnik Raudsepp. Maikuus 1917. a. määrati mind 62. löögipataljoni ülemaks. See pataljon allus 62. diviisi ülemale.

TUTVUMINE LAIDONERIGA

Oktoobrikuus 1917 tuli 62. diviisi staabiülemaks polkovnik Laidoner. Samal ajal määrati mind 62. diviisi staapi operatiivadjutandiks. Olin sellega polkovnik Laidoneri otsene alluv. Nii algas minu pikaajaline koostöö ja sõprus Laidoneriga.

Detsembrikuu keskel 1917. a. lahkus polkovnik Laidoner 62. diviisi staabist ja sõitis Eestisse. Vene võimud ei annud mulle luba Eestisse sõiduks. 1918. a. veebruarikuus algas Saksa vägede üldine pealetung Vene rindel. 62. diviis piirati ümber ja mind viidi sõjavangina Saksamaale. 1918. a. novembrikuus puhkes Saksamaal revolutsioon ja algas vene sõjavangide sundkorras saatmine Venemaale. Kapten Lill (hiljem kindral ja sõjaminister Eestis) oli ka Saksa sõjavangis ja sattusin temaga kokku vangilaagris. Palusime mõlemad saksa võimudelt luba siirduda Eestisse, missugune luba meile ka anti. 1918. a. novembri lõpul jõudsin koos kapten Lillega Tallinna.

1918. a. detsembrikuu algul jõudis Leningradist üle Soome Eestisse polkovnik Laidoner. 14. detsembril 1918 määrati polkovnik Laidoner operatiivstaabi ülemaks Eestis. Samal päeval tegi Laidoner mulle ettepaneku tulla temale adjutandiks. Nõustusin. Sellega algas uuesti mu koostöö Laidoneriga.

1920. a. märtsis likvideeriti sõjavägede ülemjuhataja staap. Mind määrati sõjaväeliseks esindajaks Läti ja Leedu armeede juurde asukohaga Riias. 1922. a. soovisin astuda Eesti kõrgemasse sõjakooli ja lahkusin omal palvel sõjaväeesindaja kohalt. 1925. a. lõpetasin kõrgema sõjakooli. Mind määrati käskudetäitjaks ohvitseriks sõjavägede staapi. 1928. a. määrati mind uuesti sõjaväeesindajaks Läti ja Leedu sõjavägede juurde, asukohaga Riias.

1930. a. tulin tagasi Eestisse, et saada rivikogemusi. Mind määrati 1. jalaväe rügementi esimese pataljoni ülemaks Narva. 1934. a. märtsikuus kutsuti mind sõjavägede staapi 2. osakonna ülemaks. 1938. aastal määrati mind sõjavägede staabiülema esimeseks abiks. See oli minu viimane koht vabas Eestis.

Minu abikaasa lõpetas Tartu ülikooli majandusteaduskonna 1928. aastal cum laude'ga.

Minu poeg on rootsi tsiviilinsener. On annud välja rootsi keeles suure arvu tehnilisi raamatuid, peamiselt auto-, lennuasjanduse ja mootorpaatide alal.

LAHKUMINE EESTIST

Mis puutub teistesse küsimistesse siis on mu vastused järgmised:

1. Raskemaks ajaks Vabadussõjas olid kaks esimest kuud, detsember 1918 ja jaanuar 1919. N. Vene suurearvulise sõjaväe surve all pidime looma Vabale Eestile kaitseväge, pidime koguma võitlejaid, muretsema relvi ja varustust ja korraldama kaitset. Raskusi oli vaenlasega, raskusi oli ka oma inimestega, kes kartsid usaldada suuri võimupiire sõjavägede ülemjuhatajale ja sv. ülemjuhataja staabile. Suure osavusega ja tahtejõuga suutis kindral Laidoner rakendada kõiki ühe ülesande täitmiseks — kodumaa vabastamiseks ja Eesti rahvuspiiride kaitseks.

2. Kindral Laidoneri saatusest puuduvad mul kindlad andmed. Tean vaid seda, mida kirjutavad eestikeelsed pagulasajalehed.

3. 1. oktoobril 1939 määras Vabariigi Valitsus komisjoni ,,Eesti-N. Vene vastastikuse abistamise lepingu" koostamiseks. Komisjoni esimeheks määrati kindral Reek ja komisjoni abiesimeheks kol. Maasing. 2. oktoobril tuli Tallinna N. Vene komisjon eesotsas marssal Meretskov'iga. Juba esimesel delegatsioonide koosolekul selgus, et N. Vene komisjon ei soovi mingit ,,kahepoolset kokkulepet", vaid nõuab, et Eesti komisjon võtaks vastu sisuliselt muutmata Moskva nõudmised. Need nõudmised esitati meile koos ähvardustega. Eesti komisjoni katsed resoneerida N. Vene komisjoniga ei annud tagajärgi. Ähvardused vaid suurenesid. 7. oktoobril nõudis marssal Meretskov ähvardustega Moskva nõudmiste vastuvõtmist ja kokkuleppe allakirjutamist. Mina protesteerisin selle vastu öeldes, et see kokkulepe kujuneb Eesti okupeerimiseks ja deklareerisin, et sarnases olukorras ei saa ma olla komisjoni liige ja sellisele, ähvardustega pealesunnitud kokkuleppele mina oma allkirja ei anna. Et pääseda lepingule allakirjutamisest, lahkusin Eestist 9. oktoobril 1939. a.

4. Eesti sõjavägede staabil puudusid soov ja võimalused mõjutada Eesti välispoliitikat. Eesti välispoliitika kujunes presidendi, riigikogu ja välisministeeriumi juures. Kindral Laidoner oli sada protsenti lojaalne presidendile, riigikogule ja valitsusele. On naeruväärne tõlgitseda sõjaväelaste samme normaalsete ja sõprusvahekordade loomiseks oma lähemate ja kaugemate naabrite sõjaväelastega — välispoliitikaks.

5. Maailmas ei ole midagi püsivat. Kõik muutub nii ajas kui ruumis. Milliseks kujuneb Euroopa on raske ennustada. Iga inimene, iga rahvas ihkab suuremat vabadust ja lahedamat olemist. Rezhiimid, mis on rajatud vägivallale ja orjusele, ei püsi kaua. Meie tahaks näha muudatusi paremusele oma elus kiirelt. Kuid rahvaste ja riikide elus valmivad muudatused pikaldaselt." Need read olid R. Maasingu poolt kirjalikult antud vastused minu poolt eelpool mainitud küsimistele.

LAHKUMISE ÜKSIKASJU

Siin paguluses oli hiljem kol. Maasinguga rohkeid kõnelusi mineviku sündmusist Eestis, eriti neist asjaoludest, mis puudutasid tema lahkumist kodumaalt. 1971. aastal olen teinud neist kõnelusist üksikasjalikke märkusi oma päevaraamatusse. Tsiteerin ülestähendusi 9. septembrist 1971: "Küsisin Maasingult, et miks teda Eestist lahkumisel taheti piiril kinni pidada, mis talle õieti süüks pandi ja miks oli Tallinnast Eesti saatkondadele Soomes ja Stokholmis korraldus tehtud temalt välispass ära võtta, kui ta Soome ja Rootsi pealinnadesse peaks ilmuma. Lisasin veel järgmist: ..Mäletan, et see oli vist 10. oktoobril 1939, päeval, mil sinu lahkumine oli teatavaks saanud. Tallinn oli jutte ja ärevust täis ja kõneldi, et ka meie välisministeeriumist oli kellegi korraldusel käsk antud sind piiril kinni pidada. Jäi mulje kuuldustest, et sa autol Eestist lahkusid läbi Läti ja Leedu Saksamaale ja et sa olid välisministeeriumi kaudu diplomaatilise passi saanud, sellest välisministeeriumi inimeste närvilisus. Kuid enne kui kinnipidamise korraldus piirini jõudis, olid juba üle piiri lipsanud.

„LAHKUMINE EI OLNUD ÕIGE TEGU"

Mäletan veel, et helistasin selle päeva hommikul sõjavägede staabi ülema teisele abile kolonel Ahmanile, kes kinnitas sinu lahkumist. Ahman ütles, et olid talle kirja jätnud jumalagajätuks ja veel ühe kirja kindral Reekile kui oma ülemale — sõjavägede staabi juhile ja ka võtmed oma laegastest staabis. Ahman märkis mulle mõne sõnaga talle jäetud kirja sisu. Kol. Ahmani kõneluse toonist paistis, et ta ei kiitnud heaks sinu lahkumist, ei mõistnud seda otseselt hukka, kuid arvas, et see ei olnud õige tegu."

Maasing tähendas selle peale: ,,Jah, ma jätsin kirja ja võtmed Ahmanile ja teise kirja Reekile. Aga ma jutustan sellest loost järjekorras.

"Baasideleping kirjutati Moskva diktaadi kohaselt alla 1939. a. 28. septembril. 1939. a. 1. oktoobril määras Vabariigi Valitsus komisjoni Eesti ja N. Liidu vastastikuse abistamise pakti sõjaliste üksikasjade kindlaksmääramiseks. Komisjoni esimeheks nimetati kindral Reek ja abiesimeheks mind. 2. okt. jõudis Tallinna N. Liidu vastav komisjon eesotsas marssal Meretskoviga. Juba delegatsioonide esimesel koosolekul selgus, et venelased nõuavad kõigi Moskva soovide vastuvõtmist sisuliste muudatusteta. Need nõudmised esitati meile koos ähvardustega. 7. oktoobril nõudis Meretskov Moskva nõudmiste vastuvõtmist ja kokkuleppe allakirjutamist. Protesteerisin selle vastu öeldes, et sellise kokkuleppe tegemine kujuneb Eesti otseseks okupeerimiseks ja deklareerisin, et sellises olukorras ei saa ma olla komisjoni liige ja sellisele ähvardustega pealesunnitud kokkuleppele mina oma allkirja ei anna.

Meretskov koputas mulle õlale ja ütles: ,,Härra polkovnik, kuu aja pärast räägite teie teist juttu." Mul sai süda täis ja vastasin: ,,Härra marssal, ei räägi!"

KINDRAL REEKI OPTIMISM

Mul oli nüüd kindel arvamine, et umbes kuue kuu pärast rullitakse meid üle ja meie iseseisvus likvideeritakse. Hiljem selgus, et meile oli antud armuaega pisut rohkem, ligi kümme kuud.

Veel samal päeval esinesin kindral Reekile järgmise ettepanekuga: Meie, vanemad ohvitserid, kes oleme Vabaduse Risti kavalerid, kes on 1. detsembri mässu mahasurumisest osa võtnud ja enamlastele muud mittemeeldivat teinud, meie peaksime nüüd sõjaväeteenistusest tagasi tõmbuma, õieti lahkuma, sest meil ei ole punastelt midagi head oodata. Meie asemele võiksid tulla mehed, kellel ei ole selliseid patukoormaid. Arutlesime ka, kes võiksid kaitseväe juhtimisel meie järglased olla. (Maasing nende järglaste nimesid ei maininud). Reek oli selle minu mõttega päris rahul ja paistis, et ta on ka nõus seda teostama.

Kuid järgmise päeva hommikul ei pooldanud ta minu mõtet. Ütles, et on öösel minu ettepaneku üle põhjalikult järele mõelnud ja arvamisele tulnud, et tema ja ka teised peavad oma praegustele teenistuskohtadele edasi jääma. Näiliselt ta ei jaganud minu pessimismi. Kuid arvatavasti Reek, keda vahel ka Napoleoniks kutsuti, oma öisel mõtisklemisel vist ei saanud leppida, et tema kui nii suure ja tähtsa härra asemele tuleb kaitsevägede staabiülema kohale mõni väiksem ja tähtsusetum vend. Ta kinnitas kategooriliselt, et jätkab teenistust senisel kohal ja lisas mulle käskivalt: ,,Ka sina ei tohi kuhugi minna ega lahkuda. Kui sa seda katsetad, lasen su arreteerida ja peavahti panna ja sealt lasen su siis tuua, et sa saaksid Meretskovi komisjoni protokollile oma allkirja anda."

Nii ei olnud mõtet enam Reekiga rääkida. Ta oli tõepoolest korralduse teinud nii maa- kui ka merepiiridele, et mind arreteeritaks, kui katsun Eestist välja pääseda.

"PÕLETASIN ÄRA OMA ARHIIVI"

Otsustasin üksi koos perekonnaga lahkuda. Mul ei olnud diplomaatilist passi, vaid ainult ministeriaalpass. 9. oktoobri hommikul (1939) tulin veel staapi tööle nagu tavaliselt. Põletasin ära oma arhiivi ja kartoteegi kõigi salajaste paberitega ja isikute nimekirjadega, kes minu staabiteenistuse ajal (5 aastat 2. osakonna juhina ja hiljem kaitsevägede staabi ülema esimese abina) meie teenistuses olid seisnud. Nii et minu läbi ei kannatanud keegi."

Küsisin Maasingult, kuidas ta lahkus, ,,olen kogu aeg arvamisel olnud, et sõitsid autos koos abikaasa ja pojaga Läti ja Leedu kaudu Saksamaale".

Maasing: ,,Ei. Ma lahkusin merd pidi tavalise reisilaevaga. 2. osakonna ülemana oli mul teada nii meie maapiiril kui ka Tallinna sadamas augud, kust ilma tolli-, politsei- ja passikontrollita sai läbi pääseda. Nende aukude kaudu oli mul vahel vaja oma ameti huvides inimesi välja saata. Seda auku sadamas kasutasin nüüd ise. Saatsin enne oma abikaasa ja poja laevale. Ise tulin laeva 10 minutit enne laeva lahkumist Tallinna sadamas. Kõik toimus hästi, nagu kavatsetud, ilma häireta ja takistuseta. Sõitsin Stralsundi ja sealt edasi Stokholmi, nagu oli mu kodumaalt lahkumiseplaan ette näinud."

Maasing jutustas edasi, et Stokholmi tulles võttis ta telefoniühenduse Tallinnaga ja kõneles oma endiste teenistuskolleegidega, kes tema ootamatu lahkumist teatava määrani mitte heaks ei kiitnud.

Vahepeal moodustas J. Uluots uue valitsuse (12. oktoobril) ja selles kabinetis sai N. Reek sõjaministriks, Tema asemele kaitsevägede staabiülemaks määrati kindralmajor Aleksander Jaakson. Maasing ütles, et ta oli telefoniühenduses (Stokholmist) 'ka kindral Jaaksoniga, kes Maasingut oli noominud ja öelnud, et äraminekuga oli ta eksisammu teinud.

Veel ütles Maasing, et tema juurde Stokholmi olid Tallinnast saadetud mõned tema kolleegid-ohvitserid ülesandega teda veenda, et ta tagasi tuleks. Maasing ei maininud nende ohvitseride nimesid. Maasing ei lasknud end tagasi meelitada.

KINDRAL LILL STOKHOLMIS

Maasing jutustas edasi: ,,Ühel päeval tuli Stokholmi kindral P. Lill, kellega olin sõbralikus vahekorras. Olin temaga koos Esimeses Maailmasõjas saksa sõjavangis olnud. Lill oli komandeeritud Rootsi mingi relvade-ostu operatsiooni pärast meie kaitseväele. Ta peatus Skeppsbronil hotell "Reisenis" mitu päeva ja mul oli temaga seal mitu kokkusaamist ja pikemat kõnelust. Lill ütles, et tema käest oli Tallinnas võetud sõna, et ta ära ei hüppa ja kodumaale tagasi tuleb.

Lill, nagu tead, oli vanapoiss ja mina teadsin, et tal oli Stokholmis pangas kenake summa raha. Ütlesin kindral Lillile, et jäägu Rootsi ja ärgu mingu tagasi. Ta oleks võinud, arvan, nende rahadega, mis tal Rootsis hoiul olid, ilusasti siin oma elupäevad lõpetada. Lill ei võtnud mind kuulata. Ta ütles mulle: ,,mina ei ole nii pessimist kui sina" ja lisas veel: ,,mina kui kindral olen annud sõna, et tulen tagasi ja täidan ka oma lubaduse." Selle optimismi läbi hukkusid paljud meie juhtivad inimesed."

Kol. Maasing jutustas veel, kuidas Saksa-Vene sõja alguse lähenedes talle tuli kutse Soomest, tookordselt Soome kaitseväe staabi 2. osakonna ülemalt Melin'ilt — nii vist oli ta nimi — asuda Soome. Neil oli vaja Vene olusid tundvat spetsi. Maasing tähendas: "Märkasin kohe, et sõda on puhkemas. Mind oli asjatundjana Soomes vaja ja mulle anti soome armee ohvitseri munder ja käsundusohvitseri tiitel, kellena viibisin hiljem ka Soome vägede ülemjuhataja Marssal Mannerheimi staabis Mikkelis."

TEINE MAAILMASÕDA PUHKEB

Maasing jutustas veel, et Saksa-Vene sõja ajal — see oli Jätkusõda — tuli eesti, ohvitsere Saksamaalt Soome eesotsas L. Jakobseniga, kes oli meie sõjaväe esindaja Saksamaal. Tuli ka kol. V. Saarsen ja mõningaid teisi nooremaid ohvitsere-eestlasi. Soome 2. osakonna ülem sai palju abi eesti nooremailt ohvitseridelt, kes käisid okupeeritud Eestis või tõid sealt teisel viisil häid informatsioone Soome."

Lisan siia lõpuks: Kui meil Eestis algas Saksa okupatsioon ja Tallinn vallutati, sai Eestis alul Saksa kõrgemaks ülemaks kindral Roques, kelle tiitel oli — ,,tagala ülem" ja kelle staap asus Tallinnas ,,Kuld-Lõvis". Kol. Maasing komandeeriti Soomest kohe Tallinna nimetatud kindrali juurde teda informeerima meie oludest. Kindral oli heatahtlik, taastas meie kodumaal iseseisvuseaegse korra ja palju teeneid, et kindral Roques meile sõbralikult talitas, oli kol. Maasingul.

Lisan veel: Küsisin Maasingult, kas ta on kuulnud punaadmiral Tributsi kohta, et ta olevat lätlane ja endiselt ametilt olnud vene mereväe velsker. Maasing: ,,Olen ainult kuulnud, et Tributsi ema olnud kas eestlanna või lätlanna, sellest tema teatud ,,armastus" Baltikumi vastu." Sellega lõpetasin tookordse intervjuu Maasinguga.

LADONERI KIRI KIROVI VANGLAST

Jaan Tõnissoni, Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri saatuse kohta nõukogude vangistuses puuduvad igasugused teated. 1972. aasta sügisel pääsis kiri vabasse maailma, mis omistati J. Laidonerile, mille ta oli kirjutanud Kirovi vanglas 1944 ja saanud selle sealt välja saata. Kiri tuli okup. Eestist käsiposti teel välja. Saatjaks oli inimene, kellest võis kindlasti arvata, et ta Laidoneri käekirja tundis. Vabasse maailma saadeti koopia algupärasest, mis oli käsitsi kirjutatud. Kaaskiri oli väga lühike ja selles ei olnud isegi mainitud, millal Laidoneri arvatav kiri saatja kätte sattus, kes ise oli pikemat aega enamlises vangistuses viibinud. Arvatavasti oli see dokument kaua aega mainitud isiku valduses olnud kuni saabus sobiv võimalus selle vabadusse toimetamiseks. Toon allpool ära J. Laidonerile omistatud kirja, missuguse umbes viis aastat tagasi avaldasin ka paaris eesti pagulasajalehes. Siinsed eestlased on selle kirja sisu kindlasti juba unustanud. Kiri oli järgmine:

,,Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. (Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid). Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister Varese, siseminister Unti ja riigisekretär Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58 ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja SSSR ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, mässukatse mahasurumises 1924. a. iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda. Aamen. J. L. 26/IX 1944.

Niisugune on minu curriculum vitae lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: ,,Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L.

Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.

(Kirjutatud Kirovi vanglas)".

AJALOOLINE DOKUMENT

Nende ridade kirjutajal ei ole võimalik praegu veel teatada, kuidas see kiri, mida ehtsaks pean, kodumaalt välja toimetati, selleks olid auväärsed ja täiesti usaldatavad isikud. Kui J. Laidoneri kirja ajakirjanduses avaldasin, oli üksikuid kahtlejaid selle ehtsuses, kuid need isikud, kes J. Laidoneri olid isiklikult lähemalt tunnud, pidasid J. Laidoneri viimast kirjalikku elumärki tõepäraseks. Seda arvas ka kolonel Maasing kindlalt, et kiri on ehtne. Kol. Maasing ütles sel puhul: "Laidoneri kirjast rahvas näeb, kes Laidoner oli. See kiri jääb ajalooliseks dokumendiks. Kui mina Eestist lahkusin, käisin Laidonerile peale, et tema ka ära tuleks. Kui Stalin Tuhhatshevski ja temataolised punaarmee juhid likvideeris, siis meil ei ole paremat oodata. Mul oli tookord võimalus saata Laidoner Inglismaale. Talle olid ju inglise kõrged aumärgid annetatud. Laidoner ütles kategooriliselt, et tema ei lahku kodumaalt. ,,Mis ütleb siis rahvas minust? Ütleb, et ma olen põgenenud. Olen ma siis milleski süüdi? Ei, ma jään siia!" Laidoner oli kõva kui kalju. Mulle paistis, et ta oli fatalistiks muutunud. Meie vestluse lõpul Maasing avaldas veelkord headmeelt, et Laidoneri kiri avalikkusele teatavaks sai ja rõhutas veel, et see Laidoneri läkitus jätab eestlastele õige pildi kindralist, nii nagu ta oli.

Vene vangistusse viidud eesti rahva juhid on seal ammu surnud. Nende
lõpust ei tea meie midagi. K. Pätsi ja J. Laidoneri kohta on N. Eesti teatmeteostes antud nende surma- ja sünnidaatumid. K. Pätsi kohta seisab: sündinud 23. 2. 1874, surnud 18. 1. 1956. J. Laidoneri kohta on märgitud — sündinud 1884, surnud 1953. Jaan Tõnissoni kohta ei teata enamlaste teatmeteosed, millal ta N. Liidus on surnud.

Hella Vuolijoki, sündinud Murrik, kes oli Tõnissonide perekonna hea tuttav, oli sõbralikus läbikäimises ka enamlise naisdiplomaadi Kollontaiga. Kui viimane pensioneeriti vanaduse tõttu ja ta Moskvasse tagasi siirdus, oli proua Vuolijoki palunud Kollontaid seal uurida, kuna J. Tõnisson N. Liidu vangistuses on surnud ja kus see on aset leidnud. Kollontaile olevat vastatud, et mis huvi teil on Jaan Tõnissoni saatuse vastu. Muud ei olevat tema küsimuse peale öeldud. Kas see kõik nii toimus, see jäi proua Vuolijoki vastutada, kes juba pikemat aega tagasi Soomes, suri.

[MOrav]

Niisama lisaks ka elulugu J. Isotamme kirjapanekus:

MAASING, Richard. 29. VII 1896 Tartus (pärit Vorbuse vallast). Isa kaupmees Karl M. Tartu gümn, Vilno sõjak 1916, Riia Bl\=umi vn kk -22, Läti Ü rer merc 1921-22-, TÜ rer merc 1923-24-, matrikkel 4049, KSK 1923-25, pat.-ül. kurs 1931. I ms-s n.-ohv, õppekom ül abi, rooduül, 62. div ises. pat ül ja div adj, Sks sõjavang II-XII 1918, Vabaduss-s XII 1918, ülemjuh adj 14.XII 1918-20, al.-kapt, sv. esind Lätis 1920-, Leedus 1928-, major, Vabaduss. Ajaloo Töökom-ni alal. liige 1926-, 1928 SvSt II osak A-jsk. ül, 1. rüg I pat. ül 1932-, 1935 kol.-ltn, SvSt II osak ül 1934-39, kolonel 24. II 1938, SvSt ül I abi I-X 1939, põgenes 10. X 1939 Sksm-le, Rts-i, toimetas Eesti saatuseaastaid; VR I/3, 50 000 Emk, Karutapja III. Srn 10. IV 1976 Stockholmis.

****

Album Academicum'i järgi siis abikaasa:

Ludmila (Ludmilla) Männa (abiel Masing, Maasing) -
sünd. 15.9.1902 Lä Martna v. Isa Anton M. Tln Linna ÜG (õhtuKK) 22; TÜ kaub (maj) 22..29* c. l.

[toomas tyrk]

Mis on huvitav - Maasingu välispass on riigiarhiivis. Ilmselt ta siiski tagastas selle mingil hetkel. Kusjuures passi pikendati viimast korda üheks aastaks septembris 1939. Masing on andnud 25. sept 1939 allkirja pikendatud passi kättesaamise kohta.

26. septembril 1939 on ta Eestist sõitnud Saksamaale (väljasõit Valga piiripunktist). Samal päeval jõudnud Saksamaale (rongiga üle Läti ja Leedu). Järgmisel päeval alustanud tagasisõitu ning 28. septembril on jälle Valga piiripunkti sisenemistempel.

Peale seda passis rohkem templeid pole. Mingeid märkmeid uue passi väljastamise kohta samuti mitte.

Vaadata võib passi Saagas
Välispassid M; ERA.957.16.712; 1937

[toomas tyrk]

Siiski-siiski.

Richard Maasing sai 3. oktoobril 1939 uue välispassi, mille tagastas Eesti Stockholmi saatkonna kaudu 19. jaanuaril 1940.

Selles passis saab siis templite järgi jälgi ajada, kust kaudu ta Eestist lahkus. Ning kus liikus oktoober-detsember 1939

Välispassid M; ERA.957.16.719; 1939

[mangust]

http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=37932799