Minuni sattus vastupanuvõitluse teemaline materjal. Algselt on see pärit kuskilt sõjalise haridusega seotud asutusest. Tore, et sellistes ringkondades mõte veereb. Ehk on teilgi huvitav lugeda. Materjal oli wordi formaadis ja kopeerimisega on tabelite kastid kaduma läinud ning alles on jäänud ainult sisu. Loodan, et saate aru.
Kuidas tugevamale vastu saada?
Järgneva kirjatüki eesmärgiks on selgitada, missugune näeks välja strateegia, kus ntrgem osapool püüab sundida tugevamat osapoolt ntustuma enda jaoks tähtsate ntudmistega. Oma 1965. aastal ilmunud raamatus “An Intorduction to Strategy”, toob Prantsuse kindral Andree Beaufree välja viis strateegiat, kuidas üks osapool teisele oma ntudmised peale vtib suruda. Strateegia valikut mtjutavad käsutada olevate ressursside hulk ja püstitatud eesmärgi tähtsus (lk 26-28).
Strateegia Eesmärk Ressursid Tegevusvabadus(füüsiline vti poliitiline) Käitumine
1. Otsene ähvardamine Mttduka tähtsusega Palju Piiratud Deterrents (heidutamine) / sundimine
2. Kaudne surve Mttduka tähtsusega Ebapiisavalt Piiratud Diplomaatiline/majanduslik surve
3. Järjestikused sammud Tähtis Piiratud Piiratud Konventsionaalsete jtudude kasutamine
4. Pikaajaline vtitlus Tähtis Ebapiisavalt, et saavutada stjaline lahendus Palju Stjaliselt madala intensiivsusega konflikt / mittekonventsio-naalne stda
5. Vägivaldne konflikt stjalise vtidu eesmärgiga Tähtis Palju Palju Konventsionaalsete jtudude laiaulatuslik kasutamine
Kuna meid huvitab ntrgema poole käitumine, kellel on tähtsate eesmärkide saavutamiseks vähe ressursse, siis sobib meile Beaufre poolt pakututest neljas ehk pikaajalise vtitluse strateegia. Autor ütleb samas, et tema strateegiad on vaid näited ning tegelikkuses esineb palju teistsuguseid strateegiaid. Teistsugustest strateegiatest, mida ntrgem osapool vtib tugevama osapoole vastu kasutada, kirjutab oma 1990. aastal ilmunud “Insurgency & Terrorism. Inside Modern Revolutionary Warfare” Bard E. O’Neill. O’Neill käsitleb ainult siseriiklikku vtitlust, kus üksteisele püüavad oma soove peale suruda valitsev grupp ja mittevalitsev grupp. Mittevalitsevat gruppi nimetab ta vastupanuvtitlejateks (Insurgency). Tulenevalt gruppidevahelise vtitluse iseloomust, ei ole sisuliselt (ehk kes kellele oma soovid peale surub) vahet, kas omavahel vtitlevad okupeeriv jtud ja rahvuslik vastupanuliikumine vti valitsus ja siseriiklik vastupanuliikumine. Sellest tulenevalt väidaksin, et O’Neilli poolt väljapakutud strateegiad kehtivad ka vtitluses ülekaalukate välisvaenlaste vastu.
O’Neill defineerib vastupanuvtitlust kui vtitlust mittevalitseva ja valitseva grupi vahel, kus mittevalitsev grupp kasutab teadlikult poliitilisi vahendeid (organisatsioonide tegevus, propaganda ja demonstratsioonid) ja vägivalda, et hävitada, muuta vti säilitada ühe vti mitmete poliitika valdkondade (aspects of politics, vt allpool olevat lahtiseletust) legitiimsust. Legitiimsus ja mittelegitiimsus on väljendid, mida kasutatakse vastavalt olukorrale, kus elanikkond vti mtni osa sellest peavad poliitika valdkondi moraalseteks vti mittemoraalseteks. Käesolevas kontekstis on poliitika defineeritud kui protsess, mille käigus tehase ja viiakse ellu ühiskonna jaoks siduvaid otsuseid. Poliitika peamisteks valdkondadeks on poliitiline kogukond (political community), poliitiline süsteem (political system), vtimukandjad (authorities) ja poliitilised hoiakud (policies). Neist valdkondadest vtib igaüks vastupanuvtitlejate meelest olla mittelegitiimne ja on suur vahe, millise valdkonna suhtes on lahkarvamused (O’Neill lk. 13).
Poliitika valdkonnad (aspects of politics) (O’Neill lk 13-17).
1. Poliitiline kogukond (political community).
Poliitiline kogukond koosneb indiviididest, kes suhtlevad omavahel regulaarselt protsessis, mille käigus tehakse ja viiakse ellu ühiskonna jaoks siduvaid otsuseid. Suhtlemine vtib seisneda poliitilises protsessis aktiivses osalemises vti lihtsalt passiivses ntustumises juba tehtud otsustega. Vaatamata sellele, et ajaloo jooksul on poliitiliste kogukondade suurus olnud erinev (mtned on olnud isegi impeeriumid), on kaasaegses rahvusvahelises süsteemis poliitilise kogukonna suuruseks tavaliselt riik. Hoolimata sellest, et riik vtib koosneda erinevatest rahvuslikest, religioossetest ja rassilistest gruppidest, on enamuse lääne inimeste jaoks loomulik, et poliitiline kogukond tähendab riiki. Isegi olukordades, kus grupid on omavahel poliitiliste ja materiaalsete ressursside pärast konflitktis (n. valloonid ja flaamid Hollandis), on inimesed harjunud olema geograafiliselt piiritletud riikide osaks. Loomulikult on erandeid, näiteks ETA Hispaanias ja IRA Ühendatud Kuningriigis, kes vägivaldselt eitavad mttet, et nad peavad olema praegust poliitiliste kogukondade liikmed.
2. Poliitiline süsteem (political system).
Kui poliitilise kogukonna suhtes on saavutatud konsensus, siis vtib sisestja pthjuseksolla midagi muud. Pthjuseks vtib olla poliitiline süsteem (pthiväärtused, reeglid ja struktuurid), mida järgides viiakse läbi protsesse. Nende protsesside käigus tehase ja viiakse ellu ühiskonna jaoks siduvaid otsuseid. “Pthiväärtused” on üldised ideed, mille poole püüeldakse; nagu vtrdsus, tiglus, vabadus, individualism jne. Reeglid tähendavad kokkulepitud käitumismudeleid (näiteks eraomandi keelustamine toetab vtrdsuse ideed). Aastate jooksul on politoloogid, antropoloogid ja sotsioloogid kasutanud poliitiliste süsteemide kirjeldamiseks erinevaid nimetusi (autoritaarne, pluralistlik, traditsionaalne, autokraatlik, oligarhiline, monarhiline ja totalitaarne). Siinkohal pakuks välja jaotuse, kus süsteemid on jagatud nelja gruppi. Need on poliitiliste süsteemide ideaaltüübid, millest paljud eksisteerivad süsteemid vtivad mtnel kombel erineda. Vaatamata sellele asjaolule tabavad mudelid hästi süsteemide pthierinevusi.
Traditsioonilise autokraatia pthiomadusteks on elitism, sünnitigus (birthright) ja isiksusekesksus (personalism). Otsusetegijad on pärit kitsast grupist - perekonnast vti klannist. Valitsusel on kitsalt piiratud ülesanded. Vaimulikkond, maaomanikud ja stjaväelased toetavad rezhiimi ja saavad vastutasuks julgeolekugarantiid ning erinevad sotsiaalmajanduslikud privileegid. Paikkonna liidrid kontrollivad sündmusi kohalikul tasandil, kuid riigi tasandil poliitika tegemiseks ei ole neil stnatigust. Suuremat osa elanikkonnast peetakse apaatseks ja lojaalseks.
Kui minevikus pöörati vähem tähelepanu majanduse moderniseerimisele ja bürokraatia vtimekuse arendamisele, siis tänapäeva traditsioonilised liidrid peavad elanikkonna suurenenud ootuste ttttu nimetatud valdkondadele enam tähelepanu pöörama. Kui peaks juhtuma nii nagu Saudi Araabias ja Iraanis, siis on traditsioonilised autokraatiad sunnitud muutma end teiseks süsteemiks, moderniseeruvaks autokraatiaks. Sarnaselt traditsioonilisele autokraatiale valitseb ka moderniseeruvas eliit. Muutmise käigus toonitatakse endiselt sünnitigust ja usulisi väärtusi kui valitsemise tiguse pthjuseid, kuid moderniseerumise peamine idee seisneb riigi vtimu (state power) suurendamises. Selle protsessi käigus muutub valitsemine bürokraatlikumaks ja mitteisikulisemaks ja vtimustruktuur muutub hierarhiliseks, mille tipus on president, ohvitser vti keegi muu sarnane isik. Liider funktsioneerib patroonina, kes jagab toetuse eest vastutasuks teeneid stjaväele, politseile, bürokraatidele ja maaomanikele. Vastupidiselt traditsioonilisele autokraatiale tegeleb siin süsteemis haldamisega kompleksne administratiivaparaat. Vaatamata asjaolule, et riik vtib kontrollida vti isegi omada mitmeid ettevttteid, on eraettevttlus lubatud. Muutusi juhitakse tipust ja massid ei osale aktiivselt poliitilises protsessis.
Kolmas ja ktige autoritaarsem on totalitaarne poliitiline süsteem. Totalitaarse süsteemi ülesandeks on kontrollida täielikult oma kodanike poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset tegevust. Selle eesmärgi saavutamine ei ole sugugi kerge. Eriti raske on seda saavutada arengumaades, kus on ntrk tehnoloogiline ja bürokraatlik infrastruktuur.Totalitaarsetes süsteemides toonitatakse omaette väärtustena vtrdsust ja konsensust. Vaatamata asjaolule, et selline populistlik retoorika on tavaline ning massilist osalemist ühiskonna ümberehitamisel julgustatakse, on selline osalemine kontrollitud ja suunatud poliitlise eliidi poolt. Tavaliselt toimub see juhtiva partei kaudu, mis enda väitel esindab rahva tahet. Liidrid kasutavad sotsiaalmajanduslike programmide elluviimisel ja selle protsessi kontrollimisel komplekset bürokraatiat, meediat, haridussüsteemi ja erinevaid sotsiaalseid gruppe (talupojad, töölised, kultuuritegelased, naisteorganisatisoonid jne).
Neljas poliitilise süsteemi tüüp on pluralistlik (demokraatlik), mis erineb oluliselt autoritaarsetest. Pthiväärtusteks on individuaalne vabadus ja kompromiss. Valitsuse sees ja väljaspool eksisteerivad mitmesugused poliitilised struktuurid. Väljaspool valisust eksisteerivad struktuurid, poliitilised parterid, meedia, huvigrupid jne, tegutsevad autonoomselt. Vaatamata sellele, et institutsiooniline arhidektuur vtib olla paljudes pluralistliku süsteemiga riikides erinev, on tippjuhtide vtimupiirid fikseeritud kirjutatud vti mittekirjutatud konstitutsioonis. Vastavalt konstitusioonile nimetatakse ja ktrvaldatakse neid ka ametist.
3. Vtimukandjad (authorities).
Vastupanuvtitluseni vtib viia ka vtimukandjate küsimus. Kuigi mtned grupid vtivad rahul olla poliitilise kogukonna ja poliitilise süsteemi küsimustega, ei ole nad samal ajal rahul konkreetsete vtimukandjatega, sest viimaste käitumine ei vasta kehtivatele hinnangutele ja normidele vti neid nähakse korruptantidena, ja represseerijatena. See probleem lahendatakse tavaliselt riigipöörete käigus, kui vastupanuvtitlejad vallutavad vtimukandjate kontorid, kuid ei muuda poliitilist süsteemi ega ka kogukonda.
4. Poliitilised hoiakud (policies).
Mittevalitsev grupp ei pruugi rahul olla teatud poliitiliste hoiakutega. Nad vttavad kasutusele vägivalla, et muuta sotsiaalpoliitilisi, majanduspoliitilisi jne hoiakuid, mis on nende meelest ebaausad teatud elanikkonna gruppide suhtes (rahvulikud, usulised, rassilised, majanduslikud gupid).
Oluline on see, et vastupanuvtitlus on mingisuguse poliitlise legitiimsuse kriis. Seettttu ongi analüütiku esmaseks ülesandeks probleemi selgitamine. Tuleb teada vastupanuvtitlejate pikaajalist eesmärki ja selle suhet poliitika valdkondadega ehk kas tüliküsimuseks on poliitiline kogukond, poliitiline süsteem, vtimukandjad vti poliitilised hoiakud.
Joonis on minu enda üllitis vastavalt O’Neilli klassifikatsioonidele
Vastupanuvtitlejate tüübid eesmärkide järgi (O’Neill lk 17-21).
Tüüp Eesmärk
Anarhistid Ktikide poliitiliste kokkulepete kaotamine. Nad ei pea poliitilist vtimu vajalikuks ning see on mittelegitiimne.
Egalitaarsed (Egalitarian)(kommunistid ja sotsialistid) Uue, vtrdsusel pthineva poliitilise süsteemi loomine. Inimeste mobiliseerimiseks tuleb luua kontrollitavad struktuurid. Radikaalselt tuleb muuta sotsiaalset struktuuri. Ktik tehakse eksisteeriva poliitlise kogugukonna piirides.
Traditsionalistid Poliitilise süsteemi asendamine. Nad toetuvad igiptlistele ja pühitsetud väärtustele, mis pärinevad esivanematelt ja religioonist.
Pluralistid Isiklikul vabadusel pthineva poliitilise süsteemi loomine.
Eraldujad Lahkumine praegusest poliitilises kogukonnast ja uue ning iseseisva poliitilise kogukonna loomine.
Reformistid Autonoomia saavutamine ja poliitiliste ning materiaalsete ressursside ümberjagamine olemasolevas poliitilises süsteemis.
Säilitajad Olemasoleva poliitilise süsteemi säilitamine illegaalse tegevuse kaudu, mis on suunatud mittevalitseva grupi ja/vti vtimukandjate vastu, kes soovivad seda muuta.
Vastupanuvtitluse dünaamika (McCormicku “Black Diamond.”) (“Transformation: A Bold Case for Unconventional Warfare”, S. P. Basilici ja J. Simmons. Juuni 2004. Naval Postgraduate School Monterey CA. Lk 33)
Vastupanuvtitluse organisatsioon peab üheaegselt vtitlema valitseva grupiga ja püüdma
mobiliseerida endale rahva hulgast toetajaid.
Elanikkond
®
Vatupanuvtitlejate (VPV) organisatsioon Valitseva grupi (VG) organisatsioon
1. Vtita rahva poolehoid 1. Vtita rahva poolehoid
2. Hävitada VG infrastruktuur ® 2. Hävitada VPV infrastruktuur
3. Hävitada VG relvajtud 3. Hävitada VPV relvajtud
4. Vähendada VG-le saabuvat toetust väljaspoolt 4. Vähendada VPV-le saabuvat toetust väljaspoolt
5. Suurendada rahvusvahelist toetust 5. Suurendada rahvusvahelist toetust
®
Rahvusvaheline süsteem
McCormiku mudeli täpsem kirjeldus koos 5 erineva strateegiaga leiab nii. Lähete aadressile http://www.nps.edu/Library/index.aspx , paremas tulbas on BOSUN (Library Catalog). Vajutate sellele ja lööta sisse “Canonico” ning siis saate selle mag. töö aadressi. Canonico, Peter J. An alternate military strategy for the war on terrorism. McCormicku mudel on lk. 5. See on kohustuslik kirjandus
Missugune organisatsioonitüüp valida? (“How Men Rebel. An Organizational Model for Insurgency.” W. Bender ja C. Johnson. Detsember 1995. Naval Psotgraduate School Monterey CA lk 22-35)
Vastupanuvtitluse organisatsioon peab üheaegselt vtitlema valitseva grupiga ja püüdma mobiliseerida endale rahva hulgast toetajaid. Organisatsiooni vtimalusi kasvada ja ellu jääda mtjutavad kaks muutujat - “turu” ja “ruumi” suurus.
Turu all peetakse silmas rahva arvulist suurust, kelle hulgast vastupanuvtitlejad saavad toetajaid värvata.
Ruumi all peetakse silmas valitseva grupi ja konkureerivate organisatsioonide poolt organisatsioonile vtimaldatud tegevusruumi ning organisatsiooni enda kohalolekut erinevates paikades.
“Ruum”
Avatud Suletud
“Turg” Suur Soodne kasvamiseks,soodne turvalisusele Soodne kasvamiseks,mittesoodne turvalisusele
Väike Mittesoodne kasvamiseks,soodne turvalisusele Mittesoodne kasvamisele,mittesoodne turvalisusele
Üldistades vtib öelda, et on olemas kahte tüüpi organisatsioone - suletud ja avatud. Suletud struktuur on eksklusiivne ehk liikmeid valiv ja avatud struktuur on ktiki kaasahaarav. Ükski organisatsioon ei ole tegelikkuses ainult suletud vti avatud. Organisatsiooni käitumine näitab, missugust struktuuri eelistatakse.
Kui ei toimu vägivaldset organisatsioonidevahelist vtitlust, siis dünaamilises keskkonnas toimimiseks sobivad paremini avatud organisatsioonid. Avatud organisatsioon soodustab kiiret kasvu. Samas on see organisatsioon haavatav vägivaldsetele rünnakutele. Ktige optimaalsem lahendus on kasutada segaorganisatsioone, kus avatuse ja suletuse aste stltub olukorrast.
Turu suuruse ja ruumi mtju avatud organisatsioonidele.
“Ruum”
Avatud Suletud
“Turg” Suur Parimad vtimalused Halvad vtimalused, peamine tähelepanu ellujäämisel
Väike Organisatsioon on marginaliseeri-tud Halvim keskkond mobiliseerivale organisatsioonile
Turu suuruse ja ruumi mtju suletud organisatsioonidele.
“Ruum”
Avatud Suletud
“Turg” Suur Halvad vtimalused Parimad vtimalused
Väike Halvimad vtimalused Peamine tähelepanu ellujäämisel
Organisatsiooni mudelitest on veel pikalt-laialt juttu Randi uurijate raamatus “Networks and Netwars. The Future of Terror, Crime, and Militancy http://www.rand.org/publications/MR/MR1382/
Vastupanuvtitlejate strateegiad (O’Neill lk 31-45).
Kaks peamist muutujat, mis mtjutavad vastupanuvtitluse strateegia valikut, on keskkond ja valitseva grupi vastutegevus (O’Neill lk 49). Alati tuleb küsida missugusel osapoolel on eelis.
Strateegia Iseloomustus Näide
Konspiratiivne strateegia (Lenin) Valitsevate vtimude ktrvaldamine väikese ulatusega, kuid kiire jtukasutamise abil. Venemaa 1917
Pikaajalise rahvastja strateegia (Mao) Valitsevate vtimude asendamine üksteisele järgnevate tegevusetappide kaudu. Organisatisooni loomise ja terrorismi etapp, sissistja etapp ja konventsionaalse stja etapp Hiina 1923-1949,Vietnam 1954-1975
Stjaline strateegia (Che Guevara) Valitsevad vtimud ktrvaldatakse lahingutes nende relvajtudude hävitamise kaudu. Rahva toetusel on küll mtningane tähtsus, kuid mitte otsustav. Kuuba 1958
Linna (terroristlik) strateegia(Carlos Marighella) Eesmärgiks on vägivallaaktide kaudu muuta poliitiline kriis relvastatud konfliktiks. Seeläbi luuakse ebakindel olukord, mis omakorda vii rahva poolse valitsuse umbusaldamiseni. Pthja-Iirimaa
Vastupanuvtitlejate vahendid (O’Neill lk 23-27).
Mittevägivaldne / poliitiline tegevus Propaganda Arvamuse mtjutamine siseriiklikult ja rahvusvahelisel areenil. Siseriikliku ja rahvusvahelise toetuse taotlemine. Lendlehed, tele- ja raadiosaated, internet, miitingud, protestidemonstratsioonid jne.
Organisatsioon Liikmete värbamine, väljatpe, raha kogumine, gruppide organiseerimine.
Vägivaldne tegevus Terrorism Pommirünnakud juhuslike vti valitud sihtmärkide pihta, inimröövid, kaaperdamised, sabotaazh.
Sissistda Varitsused ja rünnakud stjaliste objektide vastu.
Konventsionaalne stda Ktik stjalised operatsioonid
Keskkond (O’Neill lk 53-58).
Füüsiline keskkond Maastik Kui suur/väike on tegevusala?Kas tegemist on linnastunud vti metsade-mägede-soodega-ktrbetega kaetud maaga?
Kliima Kas kliima raskendab vti kergendab vaenupoolte tegevust?
Transpordi ja side infrastruktuur Kui mobiilselt saavad osapooled tegutseda?
Inimkeskkond Demograafiline jaotus Kui suur on rahvastik?Kas inimesed elavad valdavalt linnades vti maal?
Sotsiaalne struktuur Kuidas jaguneb elanikkond horisontaalselt - rahvuseliselt, rassiliselt ja usuliselt?Kuidas jaguneb elanikkond vertikaalselt - vastavalt klassisüsteemile ja kastisüsteemile?
Majanduslikud tegurid Kui suur on GNP, majanduskasv, inflatsioon, tööjtupuudus, tootlikus ja rikkuse jaotus?Kui rahul on erinevad gurpid majanduslike tingimustega?
Poliitiline kultuur Kuidas suhtuvad inimesed poliitilistesse küsimustesse. Kas nad on üksktiksed?Kas nad käituvad passiivsete subjektidena?Kas nad soovivad poliitika tegemisel osaleda?
Poliitiline süsteem Missugune on poliitiline süsteem?
Rahva toetus (O’Neill lk 70-85).
1. Rahva toetuse tüübid.
- passiivne toetus. Inimesed hoiavad vaikselt vastupanuvtitlejate poole, kuid ei anna neile materiaalset abi. Nad ei anna vastaspoolele informatsiooni vastupanuvtitlejate kohta.
- aktiivne toetus. Nad toetavad vastupanuvtitlejaid ning on ntus riskima isikliku eluga. Nad vtivad gruppidega ühineda, jagada nendega luureinformatsiooni, varjata inimesi ja varustust, anda meditsiiniabi jne.
2. Intellektuaalid ja massid.
Vastavalt haridustasemele saab vastupanuvtitlejad jagada kahte üldisesse gruppi - intelligents ja massid. Intellektuaale seostatakse tavaliselt juhtivate mttlejatega. Nad on eriti vajalikud aktiivse vtitluse läbiviimisel, sest sobivad hästi sissigruppide, terrorivtrgustike ja poliitilise kaadri ktrgemateks ja kesktaseme juhtideks. Sellise kaadri olemasolu on vtitluse edukuse seisukohalt hädavajalik. Nad annavad liikumisele strateegilise visiooni, organisatsioonilise know-how ja tehnilised oskused.
Ktik strateegiad, va konspiratiivne, ntuavad suuremat vti väiksemat masside toetust. Eriti kehtib see liikumiste kohta, mille eesmärgiks on muuta poliitilist süsteemi vti muuta poliitilist kogukonda ja mis seettttu kutsuvad esile aktiivse vtimukandjate poolse vastutegevuse.
Intellektuaalide ja masside poolehoiu saavutamist mtjutab poliitilise kogukonna sotsiaalne ülesehitus. Inimkeskkonna kirjeldamisel sai märgitud, et kui ühiskonnas on suured pinged rassilistes, rahvuslikes, usulistes ja klassiküsimustes, siis on tegemist vastupanuvtitlejate jaoks viljaka keskkonnaga, kust leida oma mttetele poolehoidjaid. Mida suuremad on grupid, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud, seda suurem on vtimalus massi mobiliseerimiseks ja vastupidi. Vastupanuvtitlejad, keda toetavad väikesed grupid, vtivad parimal juhul olla efektiivsed reformijatena, mitte eraldujatena, traditsionalistidena, pluralistidena jne.
3. Toetuse saavutamise tehnikad.
- karismaatiline lähenemine;
- terviklikud ideoloogilised vti religioossed kontseptsioonid;
- üksikküsimustele viitamine - töötus, maaküsimus jne;
- terrorism. Akti kaudu demonstreeritakse vtimude impotentsust. Kui üksikisikutele vti gurppidele ei meeldinud akti sihtmärk, siis neil tekib side terroristidega. Sihtmärkide valikul tuleb olla ettevaatlik, et mitte kaotada vtidetud poolehoidu;
- valitsuse repressioonide provotseerimine. Vastupanuvtitlejate poolt esile kutsutud valitsuse liialdatud jtu kasutamine elanikkonna vastu vtib suurendada nende toetajate hulka;
- vastupanuvtitlejate enda vtimekuse ttestamine. Esimeseks vtimaluseks on inimeste vajaduste rahuldamine administratiivaparaadi (varivalitsus) kaudu (koolid, haiglad jne). Sellise käitumisega demostreeritakse ka valitsuse vtimetust samade ülesannete täitmisel. Teiseks vtimaluseks on stjaline edukus;
- sundimine. Vaatamata pingutustele vtib tekkida olukord, kus elanikkond ei tee vastupanuvtitlejatest endiselt välja. Sel tingimusel tuleb kasutada koostöö saavutamiseks sunnimeetodeid. Selline käitumine vtib hakata neile kiirelt kätte maksta
Miks inimesed üldse ühinevad vastupanuliikumisega? (“Information Operations in Iraq.” Major Norman Emery. “Military Review.” May-June 2004. Lk. 11-12)
Inimesed on oma otsustes reeglina ratsionaalsed. Dilemmale kas ühineda vastupanuliikumise vti valitseva grupiga annab vastuse järgnev valem.
(O x Tv - O x Kv) >/< (O x Tvg - O x Kvg)
O = ootused tuleviku suhtes
Tv = tulu mis saadakse vastupanuliikumisega liitudes
Kv = kulu, mis tekib vastupanuliikumisega liitudes
Tvg = tulu, mis tekib valitseva grupiga liitudes
Kvg = kulu, mis tekib valitseva grupiga liitudes
Seni kuni vastupanuvtitlejate abistamisest tulenev tulu (Tv) ületab kulu (Kv) ja lahutustehte summa ületab vlitseva grupi toetmisest saadava tulu, toetavad inimesed vastupanuliikumist.
Organisatsioon ja selle ühtsus (O’Neill lk. 90-107).
Vastupanuvtitlejate vtimekus kompenseerida oma materjaalset allajäämist vastastpoolele masside koondamise (popular support) ja välispidise toetuse (external support) leidmisega , on tihedalt seotud nende organiseerumise oskusega. Kui analüüsitakse organisatsiooni, siis pööratakse tähelepanu kolmele struktuurilisele omadusele - ulatusele (scope), keerukusele (complexity) ja ühtsusele-sidususele (cohesion) ning kahele funktsioonile - teenused ja protesti väljendamise kanalid.
1. Ulatus.
Ulatuse all peetakse silmas seda, kui palju ja mis tüüpi inimesed kogu poliitilisest spektrist osalevad vastupanuvtitluses (poliitiline kaader, terroristid, geriljad, regulaarstdurid) vti seda aktiivselt toetavad. Tulenevalt asjaolust, et vastupanuliikumine on salajase iseloomuga, on katsed nimetada nende täpset numbrit piirdunud nö. “laias laastus” ennustamisega. Sellest asjaolust tingitult ning lähtuvalt vastupanuliikumiste erinevustest (eesmärgid, strateegiad, stjapidamise viisid, keskkond, välistoetus, valitsuse vastutegevus), ei ole olemas ka konkreetseid numbrilisi lävesid, mille järgi kindlaks teha kas vastupanuvtitlus on edukas vti mitte. Kas tegemist on ttusva vti langeva trendiga saab öelda, vaid kogupilti arvesse vtttes. Tähelepanuväärne vastupanuvtitlejate arvukuse ttus vti langus mitme-kuulise vti pikema perioodi jooksul vtib anda teada vastupanuvtitluse trendidest. Eriti tähtis märk on jätkuv vastupanuvtitlejate lahkumine organisatisooni ridadest, sest see on signaal rasketest aegadest vti täielikust läbikukkumisest.
2. Keerukus.
Paralleelsed hierarhiad.
Vaatamata sellele, kui suur on vastupanuvtitluse ulatus, stltub inimeste efektiivne kasutamine liidrite oskustest - kuidas jagada inimestele jtukohaseid rolle; kuidas määrata stjalisi ülesandeid ja koordineerida nende täideviimist; kuidas läbi viia väljatpet, logistikat, sidepidamist, transporti, meditsiinilist teenindust, finantseerimist jne. See, kuidas mingisugune organisatisoon on üles ehitatud, annab aimu, missugust strateegiat kasutatakse. Vastupanuvtitlejad, kes kasutavad konspiratiivset ja linna strateegiat, rthuvad väikestele tihedalt seotud salajastele organisatsioonidele, mis ei ole ülesehituselt keerulised. Vastupanuvtitlejad, kes kasutavad stjalist vti pikaajalise rahvastja strateegiat, peavad ehitama keerulisema organisatsiooni, sest need strateegiad eeldavad tavaliselt pikemaajalist tegutsemist ja suurema massi kaasamist. Olukordades, kus poliitilised struktuurid juba eksisteerivad, ei pea stjalise strateegia kasutajad mttlema suure struktuuri loomisele, sest pool tööd on juba tehtud. Mtnede stjalise strateegia pooldajate (Guevara ja Debray) meelest ei peagi vastuvtitlejad tegelema organisatsiooni loomisega, nende ülesanne on lihtsalt vtidelda. Organisatsiooni loomine on hädavajalik stjalise edu kindlustamiseks ja edaspidise vtitluse eskaleermiseks. Sellise pthimttte järgi tegutsevad ka pikaajalise rahvastja strateegia toetajad. Nad toonitavad poliitilise organisatsiooni olemasolu tähtsust enne vtitluse algust. Selliseid kompleksseid organisatsioone, mis tegutsevad ühel ajal vtimukandjate valitsusega, nimetatakse paralleelseteks hierarhiateks vti varivalitsusteks.
Paralleelne hierarhia vtib vttta mitmesuguseid kujusid. Üheks vtib olla variant, kus juba olemasolevatesse valitsuse institutsioonidesse infilitreeruvad vastupanuvtitlejate agendid. Kui infiltreerumine on laiaulatuslik, siis vastupanuvtitlejad ei saa mitte ainult informatsiooni valitsuse plaanide kohta, vaid neil on vtimalus oma tegevuse kaudu elanikkonda otseselt mtjutada. Kui valitsev grupp hakkab haaret kaotama ja tekkimas on kriis, siis saavad infiltraatorid kohe struktuurid üle vttta.
Tavalisem paralleelse hierarhia vorm on vastupanuvtitlejate struktuur vti institutsioon, mis tegeleb elanikkonna administreerimisega juba nende kontrolli all oleval territooriumil. Luues väikeseid salajasi rakukesi, vtitlevad nad valitsusega ka ülejäänud territooriumil. Rakukesed peavad hindama elanikkonna meelsust ja värbama uusi liikmeid. Kui vastupanuvtitlejad ei suuda selliseid rakukesi luua, siis ei ole vtimalik luua ka keerulisemat organisatsiooni.
Vaatamata selle, et varivalitsused erinevad oma ülesehituselt koosnevad nad tavaliselt väikesest juhtkomiteest, kuhu kuuluvad tippjuhid; osakondadest, mis vastutavad valitsemisfunktsioonide eest nagu rahandus, diplomaatia, informatsioon jne ja esindajate institutsioonist, kuhu kuuluvad inimesed kogu liikumisest. Tavaliselt kohtuvad need institutsioonid ebaregulaarselt ning tegelevad juba varem ktrgemal tasemel vastuvtetud otsuste ratifitseerimise ning neile aplodeerimisega. Kommunistlikud vastupanuliikumised koos oma poliitbüroode, keskkomiteede, administratsioonide ja rahvakongressidega on tüüpiline näide. Tegelikkuses kasutavad sellist organisatsiooni ülesehitust suuremas vti väiksemas ulatuses ka mittekommunistlikud vastupanuvtitlejad.
Omaette paralleelsed struktuurid on ka religioossetel liikumistel. Nende hierarhilisi struktuure saab kasutada poliitilise ja stjalise tegevuse planeerimisel, koordineerimisel ning täide viimisel. Näiteks kasutas Ajatolla Khomeini Iraani sahhi vastu Iraanis asuvat shiitide mosheede vtrgustikku ning mittevägivaldset tehnikat (nonviolence). Kui tegemist peaks olema tugevama vastasega kui Iraani shah, siis peab vastupanuliikumine kasutusele vttma vägivallavahendid. Liidrid peavad tähelepanu pöörama stjalise organisatsiooni loomisele. Arenenud vastupanuliikumistes on geriljad jagatud täiskohaga ja poole kohaga geriljadeks ning tegutsevad kesk-, regionaal- vti kohalikus alluvuses. Täiskohaga geriljade tegevus lähtub turvalistest baasidest ning nad viivad läbi rünnakuid valitsuse relvajtudude ning ehitiste vastu. Juhul kui liikumine jtuab konventsionaalse vtitluse faasi, siis moodustavad nad relvajtudude tuumiku. Poole kohaga geriljad tegutsevad lokaalsel tasemel. Nende ülesanneteks on info kogumine, varude peitmine, vastase kimbutamine, agitaatorite turvamine jne. Kohalikud geriljad vtivad ajutiselt liituda ka täiskohaga geriljadega ning täita luurajate vti teejuhtide ülesandeid.
Paralleelsete hierarhiate funktsionaalsed aspektid.
Kui vastupanuvtitlejad suurendavad oma organisatsiooni komplekssust, siis saavad nad paranenud instrumentaalseid funktsioone kasutades enda vtimekust paremini demonstreerida. Nagu Gurr märkis, siis on inimese peamiseks pthjuseks organisatsiooniga liitumisel asjaolu, et see käik aitab tal paremini rahuldada enda vajadusi. Osalemine vtib anda psühhosotsiaalse rahulduse nagu gruppi kuulumise tunde, enesemääratluse ja jagatud uskumuste kinnistumise.
Kompleksus - edukus vti läbikukkumine.
Vastupanuliikumise, kelle vastas seisab resoluutne valitsus, edukus stltub tema organisatsioonilistest edusammudest. Olgugi, et keskkonnatingimused soodustavad aktiivse toetuse tekkimist, stltub see ltplikult kompleksse organisatsiooni olemasolust. Hiinas, Vietnamis ja Alzheerias oli organisatsiooni loomine peamiseks vtidu pthjuseks. Ilma selleta oleksid nad ttenäoliselt jaganud Argentiina Monteneroste, Uruguay Tupamaroste, Itaalia Punaste brigaadide, Jaapani Punaarmee jne. gruppide saatust.
PLO- polnud erinevalt Liibanoni ja Jordaania ptgenikelaagirtest Lääne kaldal poliitilist organisatsiooni. Puudus paralleelne hierarhia, mille ümber elanikkonna toetust konsolideerida.
Ühtsus-sidusus (Cohesion).
Ühtsuse puudumine mtjutab tugevalt vastupanuliikumiste arenemist ja ltppsaavutusi.
Regis Debray: “Ühtse juhtimise puudumine paneb revolutsioonilise liikumise suurtükiväelase rolli, kellele ei ole öeldud, mis suunas tulistada. Ründajad ekslevad lahinguväljal, tulistavad juhuslikult ja surevad asjatult. Tulejtu suurusel ja tugevusel ei ole tähtsust, kui ei ole plaani. Keskse poliitilis-stjalise juhtimise puudumine viib asjatu raiskamise ja mtttetu veresaunani.”
Olgugi, et ühtsus on tähtis, ei ole selle puudumine alati läbikukkumiseni viinud, sest selle puudumise kompenseerivad teised tegurid - näiteks valitsuse soovimatus vtitlust jätkata (prantslased Alzheerias) vti pikaajalised geograafilised ja demograafilised trendid, mis räägivad vastupanuvtitlejate kasuks (Rhodeesia). Kui sellisei tingimusi ei eksisteeri ja valitsus jääb endale kindlaks, siis on ühtsuse puudumisel rasked tagajärjed.
Ühtsuse puudumise tagajärjed:
- poliitilise ja stjalise organisatsiooni ntrgenemine. Mekongi delta vastupanuvtitlejad ei suutnud prantslaste vastases vtitluses erinevate usuliste ja poliitiliste vaadete ttttu kokku leppida. Tegevus piirdus terrorismi ja madala taseme geriljaoperatsioonidega. Punase jte deltas oli olukord selline, kus tänu ühtsusele suutsid vastupanuvtitlejad läbi viia konventsionaalseid mobiilseid operatsioone;
- erinevate gruppide poolt erinvate poliitiliste ja stjaliste vahendite kasutamine segab eesmärkide saavutamist. Üks organisatsioon pani juutidele pomme, teine organisatsioon tahtis läbirääkimisi;
- lahingutoetuse (combat support) vtimekuse vähenemine. Afganistanis avastasid geriljad kiiresti, et kui grupid tahavad olla autonoomsed ja ei usalda üksteist, siis on raskendatud luureandmete kogumine, analüüs ja jaotamine; logistiline varustamine on ebaühtlane; väljatpe on ebapiisav ja mittestandartne nind puudub süstemaatiline suhtlus;
- raskendatud on ühiste stjaliste operatsioonide planeerimine ja organiseerimine;
- niigi vähesed ressursid (personal ja varustus) suunatakse peavaenlase asemel sisemise opositsiooni vastu;
- välise toetuse ttnestamine (undermining external support). Sponsorid on huvitatud vastupanuliikumise ühisrinde tekkimisest. Teine pthjus on selles, et sponsor vtib tajuda mingi vastupanuliikumise grupi tegevust endale ohtlikuna;
- välispidine sekkumine (outside interference). Kui vastupanuliikumise grupid tegelevad omavahelise vtitlusega, siis vtib see kaasa tuua nii vastaste kui ka välissponsorite sekkumise. Valitsuse julgeolek infiltreerub ja teeb ässitustööd, mis vtib viia veelgi intentsiivsemate omavaheliste tülideni;
- vastupanuvtitlejad vtivad valitsusele ette sööta informatsiooni konkureeriva grupi suhtes, mis peaks viima selle hävitamise vti ntrgenemiseni.
Ühtsuse puudumise pthjused.
Enamus vastupanuvtitluse juhtidest saab aru ühtsuse puudumise halbadest mtjudest. Seepärast vttavad nad tavaliselt kasutusele organisatsioonilisi vttteid, sunnimeetodeid jne, et ühtsuse lagunemise protsessi peatada. Need pingutused vtivad jääda hambututeks, kuna ei saada aru ühstuse puudumise pthjustest vti neid välditakse. Ühtsuse puudumise pthjused vtivad olla järgmised:
- sotsiaalsed. Sotsiaalsed tegurid tähendavad elanikkonna jagunemist erinevatesse gruppidesse rassilistel, etnilistel, usulistel ja mtnikord regionaalsetel alustel;
- poliitilis-kultuurilised. Poliitiline kultuur vtib olla killustunud vastupanuvtitluse pthjuseks. Eriti kehtib see keskkonnas, kus inimestevaheline ja gruppidevaheline usaldus on madal ja valitseb ptlgus tsentraliseeritud juhtimise vastu;
- isiklikud ambitsioonid. Üksikute inimeste vtitlus juhtrolli pärast vtib vastupanuliikumise ühtsuse purustada;
- teleoloogilised (filosoofilised). Vaidlused vtitluse peamise poliitilise eesmärgi üle. Ekstremistid vs mttdukad, demokraadid vs konservatiivid jne;
- teoreetilised. Ideoloogilised ja usulised küsimused;
- strateegilised. Missugune strateegia kasutusele vttta? Kas laiendada enda tegevust naaberriikidesse, kas kasutada terrorismi, kas asuda läbirääkimistesse;
- taktikalised.
Ühtsuse poole püüdlemine.
Ühtsuse kindlustamisel saab kasutada järgmisi vahendeid:
- efektiivne sotsialiseerumine. Sotsialiseerumine seisneb lojaalsuse ja ühiste väärtuste loomises propaganda ja poliithariduse programmide abil. Olukordades, kus sotsiaalse ja poliitlise kultuuri tegurid on ühtsusele silmapaistvaks ohuks, kasutavad vastupanuvtitlejad ühte vti mitut järgmist vahendit: koondumine ühise vastase vastu, ideoloogia vti usu kasutusele vttmine, mis ületab erinevused ja usaldamatuse, vtidu viljade jagamine.
- organisatsiooni struktuur ja käsuliinid.
Esimese skeemi puhul on juhtival kohal poliitikud. See kehtib enamuse kommunistlike liikumist kohta. Siin on kaks varianti. Esimese puhul lähtub käsuahel poliitbüroost, läbi täitevkomiteede riigi tasemelt piirkondlikule tasemele ning kohapeal kontrollitakse stjaväelisi üksuseid. Teine vtimalus on selline, kus tsiviil- ja militaarorganisatsioonidel on oma käsuliinid. Näiteks Kreeka kodustjas olid tsiviiladministratsioonid, mis juhtisid asjaajamist vabastatud aladel ning geriljaüksused, mis liikusid ühest sektorist teise.
Teise skeemi puhul eksisteerivad poliitiline ja militaarne organisatsioon teineteisest stltumatult.
Kolmanda organisatsiooni tüübi puhul on juhtpositsioonil stjaline organisatsioon. Näiteks Irgun Briti mandaadi all olnud Palestiinas ja Regis Debray Kuuba mudel.
- sanktsioonid. Kui eelnevad meetodid ei aita, siis tuleb nö fraktsioonides distsipliini taatamiseks kasutusele vttta vastupanuliikumise julgeolekujtud, eeldusel, et need on lojaalsed ja efektiivsed. Sunnimeetodid aitavad olukordades, kus allumatud grupid on väikesed ja abitud. Kui dissidentide grupid on suured ja neil on piisavalt ressursse, et astuda pikaajalisse ja kulukasse vtitlusesse, siis tavaliselt hoidutakse vägivallast ühtsuse taastamisel.
Kui erinevad grupid peaksid tekkima ning nad saavutavad autonoomia ja tugevuse, siis on neid raske distsiplineerida. See ei välista aga käitumist, kus ühiseid huvisid teenivate operatsioonide läbiviimiseks ühendatakse jtud ühise juhtimisstruktuuri alla (unified command). Selleks, et ühine juhtimisstruktuur oleks edukas, peavad rivaalitsevad organisatsioonid allutama oma kitsamad huvid liikumise üldistele huvidele, mis stnastatakse ühise juhtimisstruktuuri poolt. Kui ühise juhtimisstruktuuri poolt vastu vtetud otsuseid peetakse autoriteetseteks ja legitiimseteks, siis peavad rivaalistsevad grupid jtudma konsensusele otsuste vastuvttmise portsessi suhtes (decision-making process) ja missuguseid meetodeid kasutatakse mittealluvate gruppide suhtes. Konsensus sellistes olulistes asjades taandub küsimustele, missugusel grupil on suurem stnatigus ja kellel on tigus läbi viia sanktsioone. Kuna erinevad grupid ei tee sellistes olulistes küsimustes reeglina järeleandmisi, siis ühise juhtimissüsteemi efektiivsus on tavaliselt marginaalne ja eluiga lühike.
Vastupanuliikumise poliitilise ja stjalise organisatsiooni ülesehituse ja tema tööpthimttete jälgimine annab hea ülevaate tema olukorrast ja tegutsemisvtimalustest valitsuse vastu. Mtned küsimused on eriti tähtsad. Kas vastupanuvtitlejate organisatsiooniline ülesehitus vastab valitud strateegiale? Kui arvatakse, et strateegia elluviimiseks on vaja luua paralleelne hierarhia, siis kas see on loodud? Kus see asub? Kui ulatuslik see on? Kas see suudab efektiivselt juhtida ja koordineerida vastupanuvtitlust (command, control, coordination)? Kas vastupanuliikumine on ühendatud ühise juhtimise alla (unified)? Kui ei, siis mis on ühtuse puudumise pthjused ja selle mtju edaspidistele sündmustele?
Õppiv organisatsioon.
Konflikt on oma olemuselt dünaamiliselt muutuv olukord, kus mõelmad osapooled manööverdavad, et vastase nõrkadele külgedele ligi pääseda. Vastaspooled mõtlevad välja uuemaid ründe- ja kaitsemeetmeid. Selleks, et kirjeldatud olukorrast võitjana väljuda, peab organisatsioon pidevalt õppima, arenema ja efektiivsemaks muutuma. Õppivatest organisatsioonidest vastupanuvõitluse nurga alt vaadatuna saab lugeda siit:
http://www.rand.org/pubs/monographs/2005/RAND_MG331.pdf
http://www.rand.org/pubs/monographs/2005/RAND_MG332.pdf
Väljaspoolne toetus (External support) (O’Neill 111-122).
Välja arvatud olukordades, kus valitsus on täielikult ebakompetentne ja tal puuduvad poliitiline tahe ning ressursid, peavad vastupanuvtitlejad saama oma eesmärkide saavutamiseks abi väljaspoolt.Välispidine toetus on eriti tähtis olukordades, kus vastupanuvtitlejatel puudub ulatuslik rahva toetus. Ülekaaluka valitsuse vastu vtideldes peavad nad pöörduma abi saamiseks abivalmite välisriikide, teiste vastupanuvtitluse organisatsioonide, välisriikide erainstitutsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole, et suurendada oma poliitilist ja stjalist vtimekust. Nende tnneks pakub kaasaegne rahvusvaheline süsteem mitmeid vtimalusi.
Globaalne olukord.
- suurriikide vaheline vtistlus;
- regionaalne riikidevaheline vtistlus;
- relvastuse rahvusvaheline levik;
- mitteriiklike gruppide tegevus (activities of private groups, näiteks Al Qaeda);
- transpordi ja sidesüsteemide pidev efektiivsemaks muutumine.
Väljaspoolse abi tüübid.
- moraalne toetus seisneb eraisikute ja/vti ametisikute avaldustes, millega avaldatakse vastupanuvtitlejate suhtes sümpaatiat. Räägitakse valitseva grupi poolsest ülekohtust, millega tigustatakse vastupanuvtitlejate tegevust. Rünnatakse valitsust, et see ei ole taganud poliitilisi tigusi ja tegeleb repressioonidega. Ülistatakse vastupanuvtitlejate tegevust väljakannatamatus olukorras. Vastupanuvtitlejaid vtrreldakse ajalooliste kangelaslike gruppidaga. Vatupanuvtitlejate vtitluse eesmärgid seotakse globaalsemate eesmärkidega (näiteks vtitlus ktigi moslemite tiguste eest).
- poliitiline toetus läheb sammu vtrra kaugemale kui moraalne toetus ehk vastupanuvtitlejate eesmärke toetatakse aktiivselt ja selgestnaliselt diplomaatilisel areenil;
- materiaalne toetus seisneb ressurssides, mida kasutatakse vastupanuvtitlejate toetamiseks vti mis antakse otse nende käsutusse. Reeglina seostatakse materiaalset toetust otseselt relvastuse andmisega, kuid tegelikkuses katab see palju suurema spektri. Materiaalse abi alla kuuluvad lisaks stjapidamises kasutatavate vahendite andmisele ka raha, pthivajaduste rahuldamiseks mteldud vahendid (toit, riided, ravimid, telgid jne.), sidevahendid, poliitiline, ideoloogiline ja administratiivne väljatpe;
- varjupaigad (sanctuary) - puhkamiseks mteldud baasid, väljatppebaasid, relvalaod, juhtimiskeskused jne.
Valitsuse vastutegevus (The Government Response) (O’Neill 125-154).
Valitsuse olukord ehk kas valitsus kaotab, säilitab hetkel valitseva olukorra vti vtidab, stltub tema edukusest mobiliseerida ja kasutada oma käsutuses olevaid poliitilisi ja stjalisi vahendeid.
Mida varem vttab valitsus kasutusele preventiivsete meetmed, seda suuremad on vtimalused, et ta suudab vastupanuliikumise üle vtidu saavutada.
Mida kiiremini suudab valitsus välja selgitada vastupanuvtitlejate tegelikud eesmärgid, kasutatavad strateegiad ja vahendid, seda efektiivsemalt suudab ta alustada vastutegevust. Kui valitsus ei suuda välja selgitada vastupanuvtitlejate tüüpi nende eesärkide järgi, siis vtib ta kasutusele vttta vale poliitika, mis omakorda tähendab ressursside ebaefektiivset kasutamist.
Täpse analüüsiga saab välja tuua erinevused erinevate vastupanuvtitluse gruppide vahel. See omakorda lubab valitsusel neid üksteise vastu mängida ja oma ressursse kokku hoida.
Kui analüütikud saavad aru, missugune on vastupanuvtitlejate strateegia ning selle erinevad etapid, siis saavad nad oma ressursse täpsemini jagada ning efektiivselt vastase tegevust takistada. Näiteks kui nad tahavad kasutada Mao pikaajalise rahvavtitluse strateegiat, siis informeeritud valitsus saab ennetada vastupanuvtitlejate propagandat ja organisatsiooni loomist poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike poliitiliste otsustega. Kui vastane tahab kasutada stjalist strateegiat, siis peab valisev grupp rthuma oma stjalisele efektiivsusele.
Kuigi vastupanuvtitlejate strateegia väljaselgitamine on valitsusele vastustrateegia loomise seiskohalt väga tähtis, lähtub valitsuse spetsiifilisem käitumine sellest, missuguseid poliitilisi vahendeid ja stjapidamise viise (form of warfare) vastupanuliikujad kasutavad.
Vastupanuvtitlejate poliitiline oht on erinevatel juhtudel erinev nii oma ulatuselt kui ka kompleksuselt. See htlmab poliitilist tegevust, propagandat, demonstratsioone, jne. ning sellel vtib olla nii siseriiklik kui ka rahvusvaheline dimensioon.
Ktige efektiivsem vtitluse viis sisemise terrorismi ja väikese ulatusega linnasisside vastu on politseitöö, efektiivne luureorganisatsioon ja juriidilised sanktsioonid. Kuna terroristid tegutsevad väga väikeste gruppidena vti rakukestena ning järgivad tavaliselt julgeolekureegleid, siis stjaväe regulaarüksuste kasutamine (konventsionaalne väljatpe ja mttlemine) on nende vastu väheefektiivne. Ajaloost on teda palju näiteid kus oma abitusest (tabamatute terroristide püüdmisel) frustreeritud regulaarüksused hakkavad kasutama valimatult vägivalda.
Politsei ja luureorganisatsioonide koostöö on peamisteks vahenditeks rahvusvahelise terrorismi vastu vtitlemisel (näiteks Prantsuse ja Hispaania koostöö ETA-vastases vtitluses). Tekib loomulikult küsimus, kas erinevate riikide julgeolekuasutused on valmis omavaheliseks koostööks.
Sissistda maakohtades (rural guerilla warfare) tekitab teistsuguseid probleeme kui terrorism.Kuna sissiüksused on suuremad ja paremini relvastatud kui terroristide grupid, siis on nad tavaliste politseiüksuste jaoks liiga ohtlikud. Sissiüksused on valitsuse jaoks ktige haavatamad kui nad peavad tegutsema avatud maastikul (open terrain) ja kasutavad konventsionaalse stjapidamise taktikat. Neid on raske tabada olukordades, kus nad tegutsevad raskel maastikul, elanikkond toetab neid, kasutatakse varitsusi (hit-and-run attacks) jne. Sellises olukorras tekitavad nad vastastele suurt peavalu, kuna nende vastu ei saa kasutada ülekaalukat tulejtudu ja suurte üksuste manöövreid (USA Vietnamis ja VF Afganistanis).
Mimed juhtumid ttestavad, et parimaks sissivastaseks vtitluse viisiks on väikeste üksuste operatsioonid ehk sisside aladel läbiviidud patrullimised ja varitsused. Üksuste eesmärgiks ei ole mitte suurte alade enda kontrolli alla saamine, vaid sisside hävitamine, toetajate püüdmine, logistika hävitamine ja organisatsiooni lthkumine. Üheks viisiks on relvastatud üksuste paigutamine arvukatesse kordonitesse, millede tegevust toetavad maaväe kiirreageerimisüksused, thuvägi ja merevägi (McCuen).
Kui vastupanuvtitlejad hakkavad läbi viima edukaid laiaulatuslikke sissioperatsioone, siis on valitsuse olukord ttsine. Targalt käituv valitsus koondab esimeses etapis enda kontrolli all olevad territooriumid (et needki ei läheks kontrolli alt ära) ja järk-järgult püütakse saada oma kontrolli alla elanikkond, toiduvarud jne. Kui see ülesanne on täidetud, siis saavad valituse üksused liikuda oma baasidest kaugemale ja asuda elutähtsate kommunikatsiooniliinide kaitsele (prantslased püüdsid Indo-Hiinas kaitsta ktiki trasse ning ltpetasid seettttu suurte staatiliste üksustega), sissiüksuste hävitamisele ja nende organisatsiooni lthkumisele.
Selleks, et vabastada regulaarüksuseid vastupanuliikumise vastasteks operatsioonideks, tuleb luua kohalikud omakaitse üksused. Kui neid ei looda, siis vtivad kohalikud tsiviilametnikud, sattuda vastupanuliikumise vägivalla ohvriteks. Isegi kui miilitsaüksused suudetakse luua, siis distsiplineerimatu käitumine, kehv varustus ja halb väljatpe, muudavad nende eksistentsi mtttetuks.
Valitsus, kelle vastu tegutsetakse konventsionaalse stjapidamise pthimttete järgi, on veelgi raskemas olukorras, sest ratsionaalselt käituvad vastupanuvtitlejad saavad aru, et valitsus on piisavalt ntrgestatud ja nad ei peaks enam kasutama terrorismi ja sissivtitluse vttteid. Ühe analüütiku meelest peaks valitsus sellises olukorras esimese sammuna kindlustama oma kontrolli piiratud territoorumil, isegi kui see peaks tähendama suurtest territooriumitest loobumist. Kui baasialad on turvatud, siis tuleks suunata suured mobiilsed löögiüksused (suurtüki- ja lennuväe poolt toetatuna) vastupanuvtitlejate baaside vastu. Kui valitsusel on tnne, siis vtivad vastased asuda oma baaside kaitsmisele, mis satub omakorda vastuollu reegliga, et vastupanuvtitlejad ei asu positsioonivtitlusesse ülekaaluka vastase vastu. Kui nad lülitavad taas ümber sissivtitluse faasi, siis vttab valitsus kasutusele juba eelmistes ltikudes nimetatud vahendid.
Viimane mtttekäik paneb rthku paindlikkusele. Vastupanuvtitlejate poolne oht vtib regiooniti
erineda ja valitsus peab käituma vastavalt ohu iseloomule, mitte kasutama igal pool ühesugust strateegiat.
Seni on räägitud, kuidas kasutada jtudu juhul kui vastupanuvtitlejad sooritavad terrorismiakte, sissi- ja konventsionaalset stjapidamist. Jtukasutamine on vaid üks osa poliitilisest-stjalisest vtitlusest. Kogu vtitluse edukus stltub sellest, kuidas jtukasutamine integreeritakse poliitiliste, juriidiliste, administratiivsete, diplomaatiliste, majanduslike ja sotsiaalsete otsustega. See väide kehtib eriti terroristide- ja sissidevastase vtitluse kohta, sest nende edu vti ebaedu stltub mittestjalistest muutujatest-teguritest, mida valitsus saab oma otsustega mtjutada.
Valitsuse vastutegevus ja hinnagu kriteeriumid.
Keskkond.
Soodne maastik vtib anda pikaajalise rahvastja ja stjalist strateegiat kasutavatele vastupanuvtitlejatele valitsuse ees eelised. Suured metsadega ja mägedega kaetud alad, mida läbivad üksikud teed on vaatamata tehnika (vaatlusseadmed, transpordivahendid jne) arengule sissistjaks soodne keskkond. Valitsus ei saa geograafiat muuta, kuid ta saab kasutusele vttta olukorrale vastava strateegia. Valitsus peab isoleerima sissistjaks soodsa maastiku ning kontrolli alla vttma enda valduses oleva territooriumi. Nendelt aladelt alustatakse sissivastast vtitlust raskel maastikul.
Loomulikult ei ole paljudes riikides sissistjaks soodsaid geograafilisi tingimusi. Seal vtivad olla mtned sissistjaks soodsad piirkonnad, kuid kui valitsusel tnnestub need alad ülejäänud riigist isoleerida, siis on sisside vtimalused ttsiselt piiratud. Oma üksuste mobiilsuse suurendamiseks vtib valitsus asuda näiteks raske maastikuga piirkondadesse teid ehitama. Valitsus vtib rajada sisside jaoks soodsatesse piirkondadesse oma baase, et maastikku paremini kontrollida. Valitsus vtib ehitada sisside vaba liikumise takistamiseks fortifikatsioonide liine.
Lisaks maastiku tundmisele peab valitsus tundma ka inimkeskkonda (demograafia, sotsiaalne struktuur, väärtushinnangud, majanduselu, poliitiline kultuur, poliitilise süsteemi tegevuspthimttted). Inimkeskkonna tundmine annab valitsusele ka teada, kus peituvad vastupanuliikumise käimapanevad jtud. Oma käitumisega saab valitsus neid jtudusid mtjutada.
Rahva toetus (Popular Support).
Valitsuse efektiivne tegevus ja poliitika on tihedalt seotud vastupanuliikumise püüetega saavutada rahva toetust. Tavaliselt nimetatakse seda lahnguks inimeste südamete pärast (“hearts and minds of the people”). Selleks, et hinnata valitsuse tegevust vastupanuvtitluse vastu, on tähtis meelde tuletada erinevad tehnikad, millega viimased tahavad rahva toetust saada. Vastama peab kahele peamisele küsimusele. Esiteks, kas valitsus on kursis ttsiasjaga, et eliidil ja ülejäänud rahval on erinevad huvid ja nad käituvad vastupanuliikumise suhtes erinevalt. See asjaolu annab valitsuse vtimaluse lüüa kiil kahe grupi vahele. Teiseks, kuidas reageerib valitsus vastupanuliikumise poolt kasutusele vtetud erinevate tehnikate suhtes.
Kui vastupanuvtitlejad kasutavad masside koondamiseks karismaatilist liidrit, siis reeglina püüab valitsus selle inimese vangistada vti elimineerida. Taoliste inimeste ümber on reeglina tugev julgestus ja neid on raske elimineerida. Populaarsuse vähendamiseks tuleb neid diskrediteerida , milleks saab kasutada propagandat ja valeinformatsiooni. Samuti vtivad vastupanuvtitlejate organisatsiooni imbunud agendid tekitada kadedust ja rivaliteeti. Kui karismaatilised liidrid tegutsevad kultuuriliselt mitmepalgelistes keskkondades, siis rthutakse etnilistele, usulistele ja/vti rassilistele erinevustele liidri ja gruppide vahel, keda ta püüab mtjutada. Eesmärgiks on tekitada usaldamatuse thkkond.
Kui masside koondamise vahendiks on kas religioosne vti ilmalik ideoloogia, siis vtib valitsus vastu tegutseda alternatiivse ideoloogia pakkumisega. Kui masse saab mtjutada psühholoogilise stja vahenditega (psychological warfare), siis intellektuaalide jaoks tuleb välja pakkuda ratsionaalselt toimiv alternatiiv. Näiteks Marksi teooriate ümberlükkamine ja selle ideoloogia järgi valitsetud riikides intellektuaalide saatuse meeldetuletamine.
Rahvuslusele rthumine on üheks peamiseks masside koondamise vttteks. Vastukäiguks vtib olla repressioon vti “jaga ja valitse” pthimttte järgimine.
Vastupanuvtitlejate poolne masside religioosne motiveerimine on valitsusele raskeks katsumuseks. Vastupidiselt ilmalikele ideoloogiatele, mis on suunatud eelktige eliidile, on religioossetel ideoloogiatel suur mtju massidele. Valitsus püüab sellises olukorras saavutada mttdukate usuliidrite poolehoidu ja kasutada seda propaganda- ja desinformatsiooni kampaaniates. Nende kampaaniate käigus püütakse näidata vastupanuvtitlejate vaimulikke salakavalate ja omakasupüüdlike inimestena, kes järjekindlalt rikuvad usu ktige pühamaid reegleid. Samas on sellele kaardile mängimine mtttetu, kui valitsus ise käitub sissivastases stjas äärmiselt brutaalselt ning vttrandub seeläbi massidest.
Kui vastupanuvtitlejad üritavad masside toetust saavutada üksikute küsimuste lahendamise lubadustega (näiteks maareform, ebatiglane maksustamine, korruptsioon jne), siis ajalugu on näidanud, et parim viis masside enda poole vtitmiseks on need konkreetsed probleemid lahendada. Seeläbi lüüakse kiil masside ja vastupanuvtitlejate vahele.
Organisatsioon ja selle ühtsus.
Valitsuse edukas kampaania, mis on suunatud vastupanuvtitlejate pingutuste vastu luua, säilitada ja suurendada masside toetust ja liitumist terrorismi ja sissistjaga: peab olema tihedalt seotud valitsuse programmidega (mis rahuldaks masside vajadusi) ja administratiivse kompetentsusega. Programmid ilma administratiivse vtimekuseta on mtttetud (hollow). Efektiivsed administraatorid ilma programmideta on jtuetud ja need, kellel on halvad programmid, vtivad raskendada juba tekkinud olukorda. Haritud ja motiveeritud tsiviiladministraatorid ja stjalised juhid on eduka terrorismi- ja sissivastase stja aluseks. Valitsuse poolseteks vtteteks vtivad olla kinnipidamine ilma kohtu loata, elanikkonna überpaigutamine, kontroll toidu jagamise üle, liikumise piiramine, isikutunnistuste väljaandmine ja kontroll, karistused illegaalselt relvade omamise pärast. Väidetavalt (Sir Robert Thompson) saab selliseid meetmeid kasutada aladel, mis on valitsuse kontrolli all. Kui selliseid vttteid kasutada aladel, mis on vastupanuvtitlejate kontrolli all, siis ei jää elanikkonnal tihti muud üle kui neid toetama asuda. Moraalse tigustamise eesmärgil tuleb selliseid kollektiivseid sanktisoone serveerida kui julgeolekumeetmeid vastupanuvtitlejate karistusaktisoonide vastu. Sanktsioonide edukaks läbiviimiseks on vajalik efektiivne administratiivaparaat.
Osa elanikkonna ümberpaigutamine on näiteks vajalik sel juhul, kui valitsus tahab lthkuda nende sidemeid vastupanuvtitlejatega. Kui valitsus vttab sellised meetmed kasutusele, siis vastaspool üritab seda näidata kui seaduse ja inimtiguste rikkumist.
Selleks, et nimetatud aktsioone läbi viia, peab valitsusel olema informatsioon olukorra kohta riigis. Valitsusel on vaja organiseerida julgeolekusüsteem, mis ulatub ka maale. Vajalikud on spetsialistid, agendid, tehnika jne.
Välispidine toetuse mtjutamise hoovad (External Support):
- diplomaatilised hoovad (vtib paluda abi, vtib ähvadada);
- majanduslikud hoovad (pakutakse boonuseid, ähvardateakse sanktsioonidega);
- stjalised hoovad (relvastatud rünnakud vttrriikide territooriumitel);
- propaganda toetajaid ja vastupanuvtitlejaid.
Millal nõrgem pool võidab või kaotab?
Sellele küsimusele on pea võimatu vastata, kuid omapoolse katse on teinud Ivan Arreguin-Toft oma raamatus “How the Weak win Wars: A Theory of Asymmetric Conflict.”. Raamat ise peaks ilmuma 2006. jaanuaris, kuid esialgne uurimustöö on saadaval sellelt aadressilt
http://courses.albion.edu/Archived_Spri ... ars%20.pdf
Kas vägivaldsele võitlusele on alternatiiv?
Vägivaldse võitluse strateegia koostisosaks või täielikuks alternatiiviks on mitte-vägivaldne vastupanu.
Kirjanduse leiab siit:
http://www.aeinstein.org/organizations. ... ield=alpha