www.militaar.net

Heremile veel lisaks. 50-ndatel oli üks sugulane Tallinna miilitsas tööl. Tema väitel polnud ka need metsavendade ja miilitsate suhted nii mustvalged, kui hiljem on räägitud. Näiteks mõnes maapiirkonnas tegutseid metsavennad kohaliku miilitsa teadmisel (võidi olla ka metsavenna sugulased), oli juhtnud, et kohalik miilits oli see, kes metsavendadele infot andis ja seda koostöös postkontori juhatajaga, kes omakorda teadis millal ja kuidas palgaraha tuuakse. Seega polnud ime, kui tihti metsavendadele haarangute tegemisel kohalike võimuesindajaid ei usaldatud. Sugulase üks tollane töökaaslane oli olnud osaline metsavendadele korraldatud haarangutes, rääkis verinoorele sugulasele, et kui nn kinnipidajate salk koosnes eestlastest (sh vanad korpuse mehed), siis peeti vähemalt paari punkri piiramisel "hirmus lahing" maha, kuid metsavennad "pääsesid ikka imekombel minema". Peale seda saadeti eestlastest koosnev miilitsa tõkkeüksus laiali, sest kaotasid usaldusväärsuse.
Muidugi oli tegemist erandjuhtumitega, kuid neid esines, mis omakorda võib olla põhjustest, miks mõni metsevend (või metsevandade grupp) vägagi edukalt vähemalt alguses tegutseda sai.

See on ju täiesti loomulik, et maapiirkonnas, kus paljud on omavahel sugulased, käib selline koostöö. Kui tänapäeval KKP ja K-komando mingeid kohalikke pätte pikali jooksma lähevad, ega siis ka kohalikule konstaablile sellest eriti midagi ei öelda infolekke vältimiseks, vaid konstaabel kästakse operatsiooni ajaks hoopis kuhugi peamajja koosolekule, et vähem jalus oleks.

Mina olen võtnud lahti google mapsi ja püüdnud aeg-ajalt aru saada, kus see mets on, kuhu siss varjuma peaks.
Eeldades et külad ja teed on ohtlikud, ei leiagi nagu sellist platsi, mis jääks 10km igast teest ja külast ja kus kasvaks peal paks mets. Ja oleks veel lähedal mingi jõgi - sissil on janu kõige olulisem ju.
Looduskaitseparki kuhugi või?

Eestis oli mandril vist 4 kohta, mis olid asustusest kaugemal kui 5km. Millest see number 10km tuleb? Sama hästi võib see koht olla asustusest paarisaja meetri kaugusel, kui on teada, et keegi metsas ei käi ja koht pakub piisavalt varjet

Mõndagi võib õppida täna, enda kõrval toimuvast:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=76420071

10km on palju tahetud jah.
Ega siis pea olema alati 5-10km lähima asustuse või suurema teeni.
Mõni paigake on palju lähemal, aga lihtsalt juurdepääs on olematu, või raskendatud ja kärab kah.

Lisaks ei maksa eriti pöördesse minna seda maa-ameti aerot vahtides, sest on väga palju endisi asustatud punkte (külasid), kuhu pole tegelikult jäänud ühtegi elanikku või on jäänud 1 elanik jne. Ka kõik ilusad heledamad jooned, mis justkui teed peaks olema, pole mitte läbisõidetavad-pääsetavad näiteks sapakaga

Üldjuhul on (vähemalt meie kandis) kõik sellised alad ka n.ö. "liigniisked" ja veega probleeme ei tohiks tekkida (on ka üksikuid erandeid muidugi, kus pole veeraasugi).

Meite kandis võiks vaadelda näiteks (avaldan suurematsorti saladused lootuses, et ei teki tormijooksu kohe ja pärast ikka ise ära mahun kusagile )

Koordinaadid riiklikus L-Est süsteemis (X ; Y)
6599797 650500
6562062 638156
6576125 656625
6562968 657906
6549812 661594
6560000 675813
6540125 647900
6528125 640280
6527218 623060
6555400 701870
6565780 713530

Need kohad on füüsiliselt enam-vähem "läbi uuritud" ja käraks küll

alari kirjutas:. Millest see number 10km tuleb?

Alfred Käärmanni meenutustest, kus marjaline-vanamutt metsavendi kolinal üles võib anda. Ja kus keegi, kurat, ei tohi teada punkri asukohta! Pakun et 10 kilti nad ikka metsa sisse ei kooserdaks. Või 5. Või midagi. Iga kord avastamisel asju pakkida ja kolida on kah väga raske (kuigi peab!). Ja tänapäeva siss ei ole 1945. aasta siss. Ta on võib-olla üldse pärit linnast ja ei tunne kohalikke külainimesi. Kõik on võõrad.
Paarsada meetrit asustusest võib toimida, aga kas siss seda ka teab / öösel üldse saab peatäie magada? Kõhe ju. Ja terve asustus teaks et vot seal tuka taga elavad va metsalised. Jutt lippaks. Varsti valesse kõrva ka.

Mulle tundub et parim koht pole mitte lihtsalt mets, vaid mingi mahajäetud metsatalu. Olen ise seenel käies nii mõnegi otsa komistanud. Peal on räämas ja kokku kukkunud katusega majalobudik, maja alla kaevaks punkri. Saaks peita paremini ahjusuitsu ja ventilatsiooniavasid. Ja isegi kui keegi majja sisse astuks, oleks raske prügihunnikute alt midagi avastada. Veider auk samblase künka otsas on nähtavam kui sama auk põlenud reformvoodite, konservipurkide ja mööblitükkide all. Marjalise jaoks. Ja eks sissist jääb ka tahes-tahtmata mingeid jälgi. Puhtas metsas palju nähtavamaid kui varemetes. Agent otsiks muidugi põhjalikumalt. Ja punkrist välja ronides oleksid ikka veel seinte vahel peidus - saaks piiluda enne ringi. Ja metsatalu hoovis võib olla (pealtnäha) räämas kaev, ei paneks kedagi kulmu kergitama.

Muidugi oleks enne hea teada, kes on vareme ja seda ümbritseva maa omanik. Kuigi selliste kohtade omanikud on sõjaolukorras (ja tihti ka rahuajal) kümne maa ja mere taga.

Tahta tänapäeval metsas sissimiseks rahuajal valmistuda ja punkrit rajada, siis tundub olevat seda kõige mõistlikum teha soetades jupp hektari-paari suurust juba raiutud metsa, mida igal pool mõne tuhande euro eest müüakse, ning panna sinna peale 20 ruudune prussidest saun. Kui natuke kaasa aidata on seal paari aastaga läbipaistmatu võsa. Sõja aal hulgud sooja magamiskoti ja telkmantliga aastaläbi ümber ning käid vaid vastavalt vajadusele end saunas soojaks ajamas ja varustust kuivatamas. Siuksesse sauna mahub hädapärast terve jagu suurte külmadega magama ning kui neid on hulga peale mitte üks vaid näiteks 3-4, siis on juba ruumi majandada.

Mingi aeg tagasi lugesin Dagestani islami-sissidest, kes rajasid oma punkri lagedale mäeküljele, mis polnud lisaks ka lähimast asulast eriti kaugel. Idee oli selles, et kuna koht oli varjamiseks ebasobiv, ei hakka ka julgeolek sealt otsima. Süsteem toimis mitu kuud laitmatult kuni punkri juurde sattusid paar karjust kellel lubati hiljem lahkuda. Karjused rääkisid asukoha välja ning varsti oli FSB kohal.

Ka meil olid aktiivsete metsavendade punkrid vaatlust võimaldavates tihti ebaloogilistes strateegilistes kohtades. Alati oli teede ääres peidikuid ja minipunkreid.
Kuskil kaugel rabasaarel redutav metsavend on sõjalises mõttes mõttetu tegelane.

Kuna vaja järelkasvule hakata õpetama ulualuste ehitamisest ja ajutiste magamiskohtade loomisest, siis tekkis küsimus. Kuna riigimetsades kehtib igameheõigus, siis kas tegelikult on üldse ajutiste ulualuste ehitamine lubatud?

Metsaseaduse järgi tohib avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas korjata marju, seeni ja pähkleid ning varuda dekoratiivoksi, ravim- ja dekoratiivtaimi ning nende osi metsaomaniku huve põhjendamatult kahjustamata, loomi ja teisi metsas viibijaid häirimata, metsa püsivaid jälgi jätmata ning tuleohutuse ja metsaomaniku nõudeid järgides

Kuna ehitusmaterjaliks on pigem mahakukkunud puud (ja mõned nooremad kaikad) + kuuseoksad jne, siis tegelikult ei toimu seal huvide kahjustamist, kuid siiski jäävad alles püsivad jäljed (kuna noorem tegelane tahab siiski tulevikus ka käia seda ulualust korrastamas/parendamas).

USA üksused testisid siis termokiledega soojajälje peitmist droonide eest
http://kitup.military.com/2016/12/marin ... rcise.html

Lihtsaim kaitse termokaamera eest on paber. Ei juhi soojust ja ei lase läbi.
Tõsi, tänapäeval lihtsalt pole hunnikutes paberajalehti, millega punkri või telgi kuppel üle tõmmata.

Kas pappkast oleks veelgi parem? Toppelkiht ja kihtide vahel õhk.

http://www.nefab.com/globalassets/suur_pappkast2.png

Papp ja paber on adekvaatsed, kuni on kuivad. Igasugu niiskust, mida punkri läheduses peaks küllaga leiduma (kaste, vihm, rõskus, maapinna läheduses tekkiv niisama-niiskus) imavad need aga rõõmuga sisse.