Eestlaste võitlustes on tavaliselt muust rahvustest abilisi alati olnud.
Kas on teada midagi ka muust rahvustest Metsavendade kohta? Nende kohta, kes tegutsesid Eesti 1920. aasta territooriumil(ehk need Läti metsavennad, kes elasid Eesti-Läti piirialal ja tegutsesid põhiliselt Lätis, arvesse ei lähe), kas siis oma rahvussalkades või eestlaste salkadega koos. Kui palju neid umbes oli? Missugune oli nende roll metsavendluses(arvatavasti marginaalne)? Mis neist edasi sai jne...
Potensiaali oli ju palju: 1944. taandumisel jäi ju maha pisut sakslasi ja muid euroopa rahvuseid; palju venelasi elas see aeg ju Eestis(kuna teema puudutab 1920. aasta territooriumi, lähevad sinna sisse ka Petseri venelased); rannarootslasi jäi Eestisse tuhatkond jne
Muust rahvusest metsavennad
Muust rahvusest metsavennad
Elagu Eesti Wabariik!
Peaasi et oleksime iseseisvad ja juhid oleks õiged!
Peaasi et oleksime iseseisvad ja juhid oleks õiged!
Eks ikka on teada. Pole ma küll kuulnud läti rahvusest isikute salgast/salkadest kes tegutsesid puhtalt Eesti pinnal. Piiri lähedal toimus muidugi ajutine "ekslemine" kui oli vaja jälgi segada. Paneks ka mingi viite, kuskohast selle kohta lugeda võiksid aga ei tule hoobilt meelde.
Mingit täpset numbrit on ilmselt küll võimatu öelda - seda juba väga erinevatel põhjustel. Kuidas seda marginaalset rolli nüüd jagada? Kui minu huviorbiiti sattunud välismaalased on tõesti enamasti oma rollis olnud üpris tagasihoidlikud. Samas meil ei olnud ju ka suuri ja legendaarseid (isegi pool-müütilisi) rahvuskangelasi, kes oleks pidevalt kusagil relvavõitlust pidanud. Legendaarsemaks ülemaalises mõistes võiks nimetada Hirmus Antsu. Ilp; Pargas jt. olid ikkagi nagu vähem legendid oma eluajal. Sellepärast on ka mõnevõrra keeruline hinnata, et kes ja kuipalju välismaalastest, millegagi hakkama sai või millega seda täpselt võrrelda. Eks enamuses sobitusid nad ikkagi üleüldisesse profiili, koos kohalikega. Minu huviorbiiti on sattunud ka muidugi üks selgelt eristuv erand, Viktor Rumjantsev. Tema oli üks Relvastatud Võitluse Liidu aktivistidest, nimetatud ka Pärnumaa RVL-i maakondlikuks juhiks ja omas Keskuses kahtlemata suurt rolli. Tema oli oma päritolu poolest Petseri venelane. Oma sõnade järgi oli ta eestlastest poepidajate kasulaps. Millalgil 1940-1941 aga tema kasuvanemad arreteeriti ja kui Rumjantsev läks neile toidupakki viima arestimajja, siis venelastest valvurid olid teda päris kõvasti mõnitanud, et ta eestlastele midagi toob. Rumjanstevi jutu järgi tekitas see temas suure viha, sest tema jaoks oli tegemist olnud väga armastavate ja hoolivate vanematega (justnimelt nimetas ta neid oma vanemateks) ja ta ei mõistnud miks valvurid, kes olid samuti venelased, nii tegid. II maailmasõjas osales Viktor Rumjantsev Saksa poolel ja hiljem sattus Läänemaale, kus kohtus RVL-i loojatega ja asus uuesti kommunistide vastu võitlema. Kõige paremini iseloomustab Viktor Rumjantsevist vast alljärgnev seik. Peale Põrgupoõhja lahingut 31. dets. 1947 ja peale Helmut Valdma hukkumist 1 jaanuaril 1948 (kes oli ka üks parimatest sõpradest Rumjantsevil), hindas Rumjantsev olukorda halvaks. Nimetades seda teekonnaks, kus ei ole ilusat lõppu. Eks oma osa oli muidugi ka šokil, mis saabus sellise ootamatult traagilise perioodi tõttu. Räägime siin ju nii katastrofaalselt lõppenud Koeru raharöövist; Põrgupõhja - kui Keskuse asukoha hävitamisest ja järgenud arreteerimistest üle terve Eesti. Kõige tähtsam on aga minu hinnangul see, et kuigi Rumjantsev oleks võinud ju lahkuda ja suunduda kuhugile mujale ennast varjama (omades selle tarvis nii tutvuseid kui ka ilmselt valedokumente) - ta seda ei teinud. Ta oli lõpuni välja koos oma võitluskaaslastega ja langes, relv käes 27. veebruaril 1949 aastal, Ertsma punkris.
Neid oli veel. Sealsamas RVL-i Keskuses oli ka Nikolai Lõssenkov ("Kolja"). Rahvusel lätlane, saabus Läänemaale millalgil 1946 aastal. Tegutses Põrgupõhja punkri varustamisega ning moona vedamisega. Vajadusel mängis läheduses asuvas külas lastele (peamiselt küll "bandiitide" lastele) jõuluvana ning kuulus op. gruppi. 1947 aasta lõpul, 30 detsembril, toimunud tulevahetuses ta hukkus.
Erinevatest mälestustest on ka leida lugemist välismaalastest Eesti metsades. Siinsamas foorumis otsides peaks ka leidma.
Muidui peab aga mõtlema ka sellele, et mis motiividel üks või teine välismaalane siinsetes metsades ennast varjas-võitles. Kas oli tegemist mingi isikliku motiiviga kommunismi vastu või oodati sobivat aega, et asuda kodu poole teele vmt.
Mingit täpset numbrit on ilmselt küll võimatu öelda - seda juba väga erinevatel põhjustel. Kuidas seda marginaalset rolli nüüd jagada? Kui minu huviorbiiti sattunud välismaalased on tõesti enamasti oma rollis olnud üpris tagasihoidlikud. Samas meil ei olnud ju ka suuri ja legendaarseid (isegi pool-müütilisi) rahvuskangelasi, kes oleks pidevalt kusagil relvavõitlust pidanud. Legendaarsemaks ülemaalises mõistes võiks nimetada Hirmus Antsu. Ilp; Pargas jt. olid ikkagi nagu vähem legendid oma eluajal. Sellepärast on ka mõnevõrra keeruline hinnata, et kes ja kuipalju välismaalastest, millegagi hakkama sai või millega seda täpselt võrrelda. Eks enamuses sobitusid nad ikkagi üleüldisesse profiili, koos kohalikega. Minu huviorbiiti on sattunud ka muidugi üks selgelt eristuv erand, Viktor Rumjantsev. Tema oli üks Relvastatud Võitluse Liidu aktivistidest, nimetatud ka Pärnumaa RVL-i maakondlikuks juhiks ja omas Keskuses kahtlemata suurt rolli. Tema oli oma päritolu poolest Petseri venelane. Oma sõnade järgi oli ta eestlastest poepidajate kasulaps. Millalgil 1940-1941 aga tema kasuvanemad arreteeriti ja kui Rumjantsev läks neile toidupakki viima arestimajja, siis venelastest valvurid olid teda päris kõvasti mõnitanud, et ta eestlastele midagi toob. Rumjanstevi jutu järgi tekitas see temas suure viha, sest tema jaoks oli tegemist olnud väga armastavate ja hoolivate vanematega (justnimelt nimetas ta neid oma vanemateks) ja ta ei mõistnud miks valvurid, kes olid samuti venelased, nii tegid. II maailmasõjas osales Viktor Rumjantsev Saksa poolel ja hiljem sattus Läänemaale, kus kohtus RVL-i loojatega ja asus uuesti kommunistide vastu võitlema. Kõige paremini iseloomustab Viktor Rumjantsevist vast alljärgnev seik. Peale Põrgupoõhja lahingut 31. dets. 1947 ja peale Helmut Valdma hukkumist 1 jaanuaril 1948 (kes oli ka üks parimatest sõpradest Rumjantsevil), hindas Rumjantsev olukorda halvaks. Nimetades seda teekonnaks, kus ei ole ilusat lõppu. Eks oma osa oli muidugi ka šokil, mis saabus sellise ootamatult traagilise perioodi tõttu. Räägime siin ju nii katastrofaalselt lõppenud Koeru raharöövist; Põrgupõhja - kui Keskuse asukoha hävitamisest ja järgenud arreteerimistest üle terve Eesti. Kõige tähtsam on aga minu hinnangul see, et kuigi Rumjantsev oleks võinud ju lahkuda ja suunduda kuhugile mujale ennast varjama (omades selle tarvis nii tutvuseid kui ka ilmselt valedokumente) - ta seda ei teinud. Ta oli lõpuni välja koos oma võitluskaaslastega ja langes, relv käes 27. veebruaril 1949 aastal, Ertsma punkris.
Neid oli veel. Sealsamas RVL-i Keskuses oli ka Nikolai Lõssenkov ("Kolja"). Rahvusel lätlane, saabus Läänemaale millalgil 1946 aastal. Tegutses Põrgupõhja punkri varustamisega ning moona vedamisega. Vajadusel mängis läheduses asuvas külas lastele (peamiselt küll "bandiitide" lastele) jõuluvana ning kuulus op. gruppi. 1947 aasta lõpul, 30 detsembril, toimunud tulevahetuses ta hukkus.
Erinevatest mälestustest on ka leida lugemist välismaalastest Eesti metsades. Siinsamas foorumis otsides peaks ka leidma.
Muidui peab aga mõtlema ka sellele, et mis motiividel üks või teine välismaalane siinsetes metsades ennast varjas-võitles. Kas oli tegemist mingi isikliku motiiviga kommunismi vastu või oodati sobivat aega, et asuda kodu poole teele vmt.
vt http://www.postimees.ee/?id=111039 (Alo Lõhmus. Venelane Rumjantsev, Eesti metsavend. 25.04.2009 00:00).
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist