Erich Jerleti metsavendade salga rünnakust

[metssiga]

Üks dokument:

Erich Jerleti metsavendade salga rünnakust “Kalevi” kolhoosile
Tunnistaja Rudolf Tammeri ülekuulamise protokoll 22.10.1955


Küsimus: Kas te olite kunagi kolhoosi esimees?
Vastus: Jah, 1948. kuni 1950. aastani olin ma kolhoosi “Kalev” esimees, mis oli üks esimestest kolhoosidest Pärnu-Jaagupi rajooni Velise külanõukogu territooriumil.
Küsimus: Kas kolhoosi “Kalev” rööviti kunagi?
Vastus: Ma mäletan hästi, et aprilli lõpus 1949. aastal tundmatud bandiidid peksid mind kui kolhoosi esimeest Suti talu hoovis, võtsid minult ära üle kolme tuhande rubla kolhoosi raha, tapsid kaks siga ja kadusid.
Küsimus: Rääkige, mis asjaoludel rööviti kolhoosi sead?
Vastus: 1949. aasta aprilli lõpus viisin ma vankril kolhoosi liha kokkuostupunkti ja sain liha eest raha üle kolme tuhande rubla. Sama päeva õhtul sõitsin ma vankril kokkuostupunktist Suti tallu, kus asus kolhoosi hobusetall ja sigala, et hobune ära anda. Hobuse ära andnud, läksin ma talu hoovi ja kavatsesin minna kolhoosi keskusesse, et anda raha kassiirile, kuid hoovis tulid minu juurde kolm mulle tundmatut relvastatud isikut ja kamandasid “käed ülesse”. Pimedas ei tundnud ma neid ära ja mõtlesin, et kolhoosi valvur Seebo Alfred koos teiste kolhoosnikega teevad minuga nalja, ja seetõttu vastasin, et ärge tehke nalja ja käsi ma ülesse ei tõsta. Kohe selle peale löödi mingi kõva asjaga mulle vastu pead. Ma kaotasin teadvuse ja mis minuga edasi juhtus, ma ei tea. Mõne aja pärast avastasin ennast Jair Salme toas, kes elas Suti talus ja oli kolhoosi karjatalitaja.Toas oli veel kolm mulle tundmatut relvastatud meest, kes otsisid mind läbi ja võtsid taskust ära üle kolme tuhande rubla kolhoosile “Kalev” kuuluvat raha. Talu hoovis oli veel paar mulle tundmatut isikut, kes tegid midagi ühe automaadiga relvastatud bandiidi juhatusel, kes ise oli toas ja valvas mind, Jair Salmet ja valvur Seebo Alfredit. Mõne aja pärast tuli üks relvastatud tundmatu isik tuppa ja teatas meid valvavale pikka kasvu relvastatud isikule, et “kõik on valmis”. Siis käskis meid valvav bandiit kolhoosi valvuril Seebo Alfredil koos ühe tundmatuga välja minna ja hobune ette rakendada, mida Seebo relva ähvardusel ka tegi. Pärast seda pikakasvuline bandiit andis mulle kirjutusmasinal kirjutatud tõendi, milles oli kirjutatud, et ma andsin kaks siga ja 3000 rubla abi osutamiseks isikutele, kes saadeti ENSV piiridest välja 1949. aasta märtsis, ja käskis mul tõendile alla kirjutada. Tõendi ühe eksemplari andis ta mulle ja teise jättis endale. Pärast seda käskis meid valvav relvastatud isik teistel ära sõita, ise aga valvas meid veel umbes kaks tundi. Talust ära minnes see tundmatu relvastatud bandiit, kes minu arvates oli selle relvastatud grupi pealik, hoiatas mind ja teisi kinnipeetuid, et me kahe tunni jooksul talust kuhugi ei läheks. Pärast viimase relvastatud isiku äraminekut olime umbes tund aega toas ja seejärel läksime välja, et teatada julgeolekuorganitele relvastatud kallaletungist. Talu hoovis märkasime verd ja minnes sigalasse nägime, et tundmatud olid tapnud ja ära viinud kaks siga, mis kuulusid kolhoosile “Kalev”.
Küsimus: Keda te nendest relvastatud isikutest ära tundsite?
Vastus: Tollal ei tundnud ma neist kedagi ära ja ma ei tea, kes nad olid. 1952. aastal kutsuti mind välja ENSV RJM-i Tallinna linna ja küsitleti selle fakti kohta, lisaks sellele näidati ühte mulle tundmatut meest, kelles ma tundsin ära inimese, kes oli selle relvastatud grupi pealik ja valvas mind kolhoosi “Kalev” röövimise ajal aprilli lõpus 1949.
Küsimus: Kas need relvastatud tundmatud isikud peksid teid?
Vastus: Velise külanõukogu Inda küla Suti talu hoovis lõid nad mingi kõva asjaga mulle vastu pead ja lõid pea katki, aga toas üks neist vigastas automaadiga mu lõuga, kust samuti nagu peast voolas verd.
Küsimus Millega te soovite täiendada oma tunnistusi?
Vastus: Oma tunnistusi täiendada ei soovi. Protokoll on minu sõnade järgi õigesti kirjutatud ja mulle ette loetud eesti keeles.

ERAF f. 129SM, n. 1, s. 18448, l. 189 – 190p (tõlge vene keelest).

Siin nimetatud Suti (Rehe) talu peremehe Johannes Pärteli tunnistas Velise valla täitevkomitee 1948. aastal kulakuks, konfiskeeris kogu talu ja andis selle kolhoosile. 1949. aasta märtsiküüditamise ajal toodi sinna küüditatutelt äravõetud koduloomi, sealhulgas rünnakust osavõtnud metsavenna Evald Puumetsa talust: “Selle kohta ütles röövijate hulgas olnud metsavend Evald Puumets hiljem, et me ju ei röövinud, vaid ma käisin meestega sealt oma üleskasvatatud sigu ära toomas. Pärast tema ämma ja poja Siberisse küüditamist viidi ta kodutalust sead Kalevi kolhoosile” (Sergei Seeland, Velise valla ajaloost, Pärnu-Jaagupi 2005, lk. 147, 154).

[soesilm]

Seebo Alfred lisab oma 21.10.49 tunnistuses:
Pärast andsid bandiidid osa raha allkirja vastu esimehele tagasi, kuna see oli kolhoosnike kogutud raha kummikute ostmiseks. Selliseid "robinhoodilikke" hoiakuid oli Jerleti jt temaga seotud meeste tegevuses veelgi. Iseenesest hea infooperatsioon.
Huvitav on veel see naljategemise osa. Nimelt kuulis Seebo koerte haukumist ja läks välja. Ta arvas ka et kalamehed tulevad ja tahtis neid ehmatada ... ehmus aga ise kui aru sai kellega tegemist on. Ja siis kirjeldab ta Tammeri tegevust sarnaselt Tammeri endaga - arvas et tulevad kalamehed ja teevad nalja. Eks Jerletil oli esimeset naljast küll ja siis saigi teine "naljamees" vastu pead.
Seebo oma tunnistuses kedagi ei nimeta, ütleb et ei tundnud kedagi. Küll aga teab Evald Puumetsa kui metsavenda.
Ja veel üks huvitav detail - enne lahkumist määrisid "bandiidid" oma saapad mingi vedelikuga väikesest pudelist.
ERAF 129 SM 1 23369 k.2 Lk 109-111

[soesilm]

Veel üks asi ülima tõe huvides. Vene keeles on valvuri nimi Siibo (kirillitsas selgelt erinev). Valvuri enda allikiri sisaldab samuti kahte täpitähte ... olgu need kas või kaks "e"-d.

[soesilm]

Teagi kuhu seda lugu panna. Kuna Jerletiga otsast seotud, siis siia.
Jerlet kes 1950 aastal tegutses "Tõnu" või "Tõnise" varjunime all, sai tuttavaks ühe naisterahvaga.
Naisterahvas arreteeriti novembris 1951 sidemete pärast bandiitidega ja siit saab alguse huvitav lugu.

NKGB tegeles sel ajal "Suure rongiröövi" uurimisega, millesse olid segatud nii Erich Jerlet "Tõnu" kui ka Ain Tänav "Arno".
Uurimise käigus kuulati naisterahvas üle (2 kuud). See korrutas vankumatult, et temal oli kontakt ainult ühe isikuga - Arnoga ehk Sassiga ehk Aleksandriga. Isikuga kes Läänemaalt pärit.
Alles jaanuaris tuli välja, et kõnealune naisterahvas oli kogu see aeg kohtunud Jerletiga, kes end Arnoks nimetas ja kõik muud Ain Tänav "Arno" biograafilised tunnused juurde luiskas ehk siis käitus teise isikuna. Ühest küljest võiks selline konspiratsioon huvitavgi olla, kuid minu arvates on asja puänt hoopis muus.
Arreteeriti novembris aga tädi ei "murdunud" mitte mingi nipiga kuni jaanuarini. No protokollide põhjal ei saa meetodeid nimetada, kuid mingeid sõnu talle suhu ei panna ei suudetud. Tunnistan, et see ülekuulamisel küsimuste aina uuesti ja risti rästi esitamine ajab endalgi pea segamini.
Aga see pole veel kõik. Naisterahva vanemate talust, mille juures toimusid kohtumised, leiti nõukogudevastast propagandat ja 1500 rbl. Kõik need ülekuulamised väitis naine jällegi, et kirjanduse võis too bandiit "Arno" tema teadmata hoonesse peita. Ja raha kuulub tema vanematele ning on saadud lihamüügist. Isegi siis kui talle näidati, et kupüüride seerinumbrid on järjestikused, mis viitab rongiröövi saagile, eitas naisterahvas ikkagi kõike. Tema olevat küll "Arnole" ostnud kummikuid ja suitsu. Viinud ajalehti. Teadis et see "Arno" on bandiit. Aga raha pole tema bandiitidelt saanud ja kirjandust pole näinud. Põhimõtteliselt kaks kuud kestnud ülekuulamised lõppesid määrusega, mis ütles et nõukogudevastane kirjandus ja 1500 rbl tuleb lisada bandiitide uurimistoimikule ning eraldada kõnealuse naisterahva omast, sest seoseid pole leitud. Ja kõige tipuks lepiti sellega, et kohtumine toimus "Arnoga", olgu selle bandiidi "tegelik" varjunimi mis tahes.
Selline lugu NKVD keldritest, meetoditest ... puhastusest jms.
Allikas: Riigiarhiiv