Lugesin ainult kokkuvõtet.
Ma ei tea ülipalju Y generatsioonist, aga N generatsiooniski (x ja y generatsiooni vanemad) on palju kodanikke, kellel metsaga (ja üldse loodusega) suhtlemine eriti konti mööda ei ole.
Mina, suht üle keskmise metsainimesena julgen kommenteerida, et näiteks minu suhtlusringkonnas on mitmeid selliseid "metsapõlgureid", kelle jaotaks laias laastus põhimõtteliselt kuute erinevasse gruppi:
1. Täiesti orienteerumisvõimetud kodanikud.
No nad lihtsalt eksivad kohe ära, kui 10 meetrit teest metsa on jõudnud ja nii on.
Seepärast hoiduvad nad paaniliselt loodusesse minemast. Eriti üksi.
2. Teatav grupp paadunud linna (ja ka "maa") inimesi.
Nende jaoks on vastuvõetav "loodus", kuhu minnakse kui just peab, ainult pügatud murulapp, õunapuud ja kartulipõld. Puugid, sääsed, parmud, kihulased ja vihmaussid - need on õudus kuubis. Ulukitest rääkimata.
3. Kodanikud, kes lihtsalt pole metsa sattunud ja seepärast tunnevad kerget kõhedust.
Selles grupis on inimiesi, kes kui kättpidi metsa viia sealt enam ära minna ei taha ja ka vastupidi.
4. Totaalselt ükskõiksed.
Need on kodanikud, kes just otseselt metsa ja metsikut loodust ei pelga, kuid ei tunne ka mingit sundust, vajadust, ega soovi selle metsiku loodusega tutvust teha. Neil on n.ö. "targematki teha" ja aega ka pole.
5. Lihtsalt "hädapätakad".
Nemad ei lähe mingisse metsa, sest seal lihtsalt ei ole võimalik "ellu jääda" ja seal pole võimalik olla nagunii kauem kui 30 minutit. Lisaks on seal must, porine, märg, külm, palav, sitikad, loomad, metsamehed, jahimehed, okkad, lehed, võsa, langenud puud, jalad lähevad villi, nohu tuleb kallale, pisikud satuvad igalepoole, ei saa astuda, ei saa istuda, elektrit pole, poodi pole, vetsu pole....jne.
6. Tervislikel põhjustel metsikut loodust ja metsa vältivad kodanikud.
Inimestel võib olla igasuguseid erinevaid tervisehädasid, mis välistavad metsikusse loodusesse mineku kas pikemaks, või isegi lühiajaliselt. Ma paneks siia tõsisemate tervisehädadega inimeste juurde vbl ka igasugused allergikud.
Seega suht kirju "seltskond" sai.
Minu isiklik suhe metsa ja n.ö. "metsiku loodusega" (mida meil eriti kahjuks enam ei esine, kuid midagi siiski leiab) on selline, et üles kasvades kohas, kus mets ja meri olid igapäevased kaaslased, sai minust niiütelda "metsainimene" või siis "poolik looduseinimene" ja olen seda jätkuvalt siiani. Kuna viimased 20 aastat on ka töö olnud selline, et suurem osa sellest tuleb viibida metsas ja looduses (kusjuures aega ja kohta ei saa valida), siis kaks korda olen jõudnud sinnamaani, et mets on mulle muutunud kohaks, kuhu minna enam ei taha. Aga need nähud on olnud ajutised ja tõrjuv hoiak lühiajaline. Ma usun, et seda tunnet on kogenud korra enam-vähem kõik need, kes metsas ja võsas pikemaajaliselt järjepanu oma tööd on teinud. Eriti pärast mõnda pikemat mitmepäevast füüsiliselt tapvat toimetamist mõnes totaalses karumustikas, kus vesi on põlvini, mülgas kõrvuni ja taevast kallab alla lund, lörtsi, või paduvihma, aga sa pead seal olema ja oma toimetused nii ehk teisiti lõpuni viima kasvõi hambad ristis.
Ja üldjoontes on asjalood tegelikult hoopis vastupidi.
Vaatamata sellele, et töö mind pidevalt sinna loodusesse viib, jääb sellest justkui väheseks
Sest pole olnud aastat, kus ma mõnda oma puhkusenädalat kusagil looduserüppes poleks veetnud.
Nii on saanud läbi tatsata kolme kuni viiepäevaste tsüklitena enamuse Eesti RMK radadest ja lõkkekohtadest, ning suur osa Lätist ja väiksem osa Leedust. Lisaks igasugu kolme-neljapäevased automatkad Lätti ja Leetu koos telkimistega kusagil metsas. Ja ma vean sinna oma pere ja võimalusel ka osa nooremaealisest suguvõsast alati kaasa.
Sellest on saanud tänaseks n.ö. eluviis.
No ja seenelkäimised on omaette rituaal
Pole oluline, kas seeni ka saab. Peaasi, et saab seenel käia.
Läheks praegu ka, aga rahvas vaatab, et lollakas.
Üks asi veel.
Tundub mulle nii, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem teda ka looduse rüppe kisub.
Või siis vähemalt eemale linnadest ja rahvamassidest.
Seda muidugi ainult teatud vanuseni, kustmaalt edasi enam metsa minna ei saa ja ei jaksa lihtsalt.
P.S. Minu selle aastane viimane seenelkäik oli eriline - tatsates omaette vaikselt mööda metsa, kerkis mu ette järsku ei tea kust sambla vahelt kodanik kaitseväelane täismaskeeringus ja relvaga, ning ütles "käed üles" ja hakkas ise pärast seda mõnusalt itsitama
Nii, et viimasel ajal võib metsas kohata lisaks metsikule floorale ja faunale, ka metsikuid sõdalasi.
Mis on äraütlemata tore vaheldus.