Ära nüüd valesti aru saa. Ma ei ole üldsegi püüdnud väita, et Ilp oleks NKVDga koostööd teinud. Eks punased püüdsid teda ikka kuidas oskasid, aga punaste firmas oli sees niiöelda Ilbu agent, kes talle sealt teavet lekitas.VanTao kirjutas:......Lugedes nyyd Ilbi kohta pandud lisa- jutte ja nyansse tekib tunne et ta oli pea-aegu et tshekist juba...
Näiteks minu vanaonu, kes Ilbuga kambas oli. Ta sai Pihtla valla Kõnnu küla Rähna talus korraldatud haarangu käigus PPŠ kuuli tuharasse ja põdes pärast metsas mitu kuud. Haav mädanes täiega ja ta võeti ühest Kaarma lähedasest talust poolteadvusetult kinni. Raviti ta terveks Kuressaare hospidalis (praeguse pronksist Vabadussõja sõduri) selja taga. Julgeolek ei olnud selleks ajaks enam nii loll, et sellie mees oleks kohe siberisse teele saadetud. Meest üritati värvata, et ta läheks metsa ja Ilbu ära tapaks. Läkski mees Julgeoleku poolt pakutud mänguga kaasa, mõeldes et kui olen metsa pääsenud, siis "püüdke tuult kõrbes". Kõik toimis. Julgeolek värbas ta ära. Mees läks metsa ja enam ühendust ei võtnud. Kõik oli toimunud suure saladuskatte all. Kuid mingi aja pärast oli Ilbul kogu inf käes. Võttis punkris mehe liistule ja siis oli tegu, et asju selgitada. Asi algas ikka põhimõtte järgi, et milleks suud kulutada, kui jumal inimesele käed on loonud. Pärast said asjad küll klaaritud, kuid umbusaldus jäi. Ja see, et mees 12.12.49 Kõriska metsas surma sai, on ka sellest umbusaldusest tingitud.
Nüüd jutu alguse juurde - Kust ammutas Ilp oma infi?
Kui nüüd rääkida rahvuslusest või aadetest. Siis üks meestest selles loos oli aktiivne kaitseliitlane, omakaitses praktiliselt esimesest võimalusest alates, vabatahtlik 36. pataljonis, vabatahtlik Leegionis, sõjavangist põgenenud ja nüüd metsas. Mis oli Ilbul talle vastu panna. Mida oli ta oma kodumaa või aate nimel teinud? Samas oli ta antud momendil metsavendade liider ja nn. ajutrust. Vaieldamatult geniaalne isik omas rollis. Nii, et kõik on siin suhteline.
Kuid sõja läbi teinud mees on hoopis teine natuur, kui kodumetsades seikleja. Väga hästi ära on toonud selle inimese muutumise sõjas, oma eessõnas raamatule "Tuline Värav" Harald Riipalu.
Ta ütleb nii: Ta sammus nendel aastatel teed mööda, mis tuleb tundmatust minevikust ja mille lõpus on tuline värav - värav, millest läbiminekul on lõpp või tagasitulekul ümbersündimine. Nendest, kes on jäänud teisele poole väravat, on mälestuseks tundmatud kalmud. Need, kes tagasi pöördunud, on muutunud inimesed. Muutunud inimesena kirjutab ka autor selles raamatus, mida ta läbi elas, kuulis ja nägi ja tundis, ning paneb sõdurina õhtul pärast lahingut kokku oma porised sõrmed palveks ja tänuks Jumalale, et see on talle kinkinud veel selle päeva...
HARALD RIIPALU
Inglismaal, 5. märtsil 1955
Siin on ära öeldud ka põhjus, miks kunagised rindemehed on teistsugused kui need kes sõjas käinud ei ole. Neilt ei maksa ka täna nõuda, et nad punastesse kuidagi mõistvalt suhtuma hakkaksid ja mingit tolerantsi tänapäevase sahkerdamise suhtes tunneksid.
See lõpp läks küll teemast mööda.