Viimane Eesti metsavend.

Relvastatud gruppide tegevus väljaspool ametlikke väeosi. Metsavendlus, sissisõda, mittekonventsionaalne sõda, gerilja, banditism ja mis iganes nimed sellele nähtusele antud on.
Vasta
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

Suvel Kagu-Eestis mööda metsavendade kivisid sõites ja vaadates oli kõige vingem Sabele - kivi ise oli väike ja tagasihoidlik, aga maanteelt oli pruun ajaloomälestise viit "Siin langes viimane Eesti metsavend".
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Tony
Liige
Postitusi: 114
Liitunud: 08 Juul, 2005 7:34
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tony »

Pidagem iga August Sabbe,t viimaseks metsavennaks.
Üleüldse,metsavennalugu pole ju must-valge. Metsavendi oli igasuguseis (tõesti!) ka juba 40-te lõpul. Neid,keda tõesti võis nimetada vabadusvõitlejaiks,oli ka muidugi,kuid aeg tegi oma töö... metsavenna mõiste muutus. Inimene metsistus. Paljud muutusid lihtsalt röövliteks,kes võtsid ka lihtsalt eesti maamehelt leiva - mis teha,nälg ja meeleheide,ei näita siin moraali lugedes näpuga.
Tean üht lugu: nn."metsavend" Kents, 40-te lõpul,varjas end Aegviidu-Lehtse ümbruses. Ei olnud ta üheski sõjaväes teenind,sündind pätt pealegi.Varastas ja ka tappis.Ühe teise eesti mehe uputas Soodla jõkke,hoides teis maadlusvõttes (Kents oli tugev mees).Ühe maja pani põlema,kui tuletõrje saabus,tõmbas metsast vindiga tule peale.
Lõpuks jõi koos ühe oma varjajaga,kuid see segas unerohtu sisse ja andis võimude kätte. Sai kõigest 10a. Siberit,kuna ei juletud mõrvasid tunnistada.
Siberis tagasi tulles töötas kuskil elektrikuna,kuid sai juhuslikult elektrilöögist surma... ... juhtus töötama koos kahe vennaga,kelle isa Kents oli ära tapnud :)
Rahuaega hoiab relv
cleo
Liige
Postitusi: 197
Liitunud: 28 Okt, 2008 14:50
Kontakt:

Postitus Postitas cleo »

Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Tony kirjutas: Neid, keda tõesti võis nimetada vabadusvõitlejaiks,oli ka muidugi,kuid aeg tegi oma töö... metsavenna mõiste muutus. Inimene metsistus. Paljud muutusid lihtsalt röövliteks,kes võtsid ka lihtsalt eesti maamehelt leiva - mis teha,nälg ja meeleheide,ei näita siin moraali lugedes näpuga.
Sellist juttu ajades tuleks kindlasti üldtausta selgituseks öelda, et oli aeg kus peale "metsavenna mõiste" ka paljud muud mõisted muutusid. See inimene kes oli just olnud riigireetur, või eestivaenulik okupantidega kaasajooksja või mõrtsukas või lihtsalt kahetsusväärsetel asjaoludel punaste kampa juhtunu - oli äkitselt muutunud kõige tavalisemaks Eesti rahumeelseks elanikuks, kusjuures just selleks kõige eeskujulikumaks, tihti ka "rahva poolt valitud rahvaesindajaks" või "maasoolaks" ja rahva valgustajaks.
Ja nagu Tony postitus näitab, on ka täna need asjad paljude jaoks veel klaarimata. Eesti ajal olid nagu kõik vennad - kas siis klassivennad või leerivennad või napsivennad jne. Selle paganama riigikorra muutusega aga kõik muutusid ja mitte ainult mõisted. Inimesed hakkasid teineteisele vaatama ja hinnanguid andma hoopis uuest vaatepunktist. Lähtuti sellest reaalsusest kuhu keegi selles uues reaalsuses oli sattunud. Siit tulid ka juba hinnangud olukordadele. Alati tuleks ka selgitada (ja kõikepealt ka välja selgitada) millises positsioonis antud hinnangute andja tol ajahetkel, millest jutt, ise asus.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Maalehe artikkel on asjalik! Ei midagi üleliigset või kummalist. Mulle meeldis.

Tõsine mees, müts maha.

terv
o
Tony
Liige
Postitusi: 114
Liitunud: 08 Juul, 2005 7:34
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Tony »

Arensburger kirjutas:
Tony kirjutas: Neid, keda tõesti võis nimetada vabadusvõitlejaiks,oli ka muidugi,kuid aeg tegi oma töö... metsavenna mõiste muutus. Inimene metsistus. Paljud muutusid lihtsalt röövliteks,kes võtsid ka lihtsalt eesti maamehelt leiva - mis teha,nälg ja meeleheide,ei näita siin moraali lugedes näpuga.
Ja nagu Tony postitus näitab, on ka täna need asjad paljude jaoks veel klaarimata. Eesti ajal olid nagu kõik vennad - kas siis klassivennad või leerivennad või napsivennad jne.

Kas sa tead kohe,et olid Eesti ajal kõik nagu vennad!? Väga huvitav...
Elu ei ole must ja valge,eks. Püüdsin teemat arendades olla reaalsusele lähemal, jättes kõrvale emotsioonid ja nostalgia (muide ka minu vanaisa oli mingi aeg metsavend,kuna teenis saksa sõjaväes - kui Nõukaajal koolipoisina ajalootunniks valmistudes saasta oma meeltesse tuupisin,et enam-vähem hinne saada - siis tõesti meenutan oma vanaisa lugupidamise ja nostalgiaga,sest ta rääkis mulle,nagu salaja siis või...)
Mis siin klaarida. Elu hammasrataste vahele jäänu muutub ja mitte paremuse poole,mõni jääb inimeseks,mõni mitte.
Päikest ja kainet mõistust!
Rahuaega hoiab relv
Shiim
Moderaator
Postitusi: 1720
Liitunud: 20 Jaan, 2005 2:52
Kontakt:

Re: Arrost

Postitus Postitas Shiim »

kiiver kirjutas:Viimane tulevahetusega tapetud metsavend peaks olema Kalev Arro ) sünd Valgjärve vallas Kanepi kihelkonnas), kes tabati juhuslikult 1974. aastal ,sattus tulevahetusse miilits Ülo Neemega ja haavas teda. Neemel olevat rauas olnud üheksaski padrun millega tabas siis Arrot rindu. Omal ajal kirjutati asjast palju, Neeme enda kirjeldus on näiteks Noorte Hääles 6 .nov.1986.
Sellest juhtumist on siin veel kirjutatud nii siin teemas kui ka metsavendade kuritööde teemas. Lisan väljavõtte ühest mõne aasta tagusest artiklist:

Kalev Gustav Arro tabati tänu juhusele

Kalev Arro sündis 11. (17?) juulil 1915 Valgjärve vallas kehvapoolses Vasara talus peres, kus valitses tugev rahvuslik meelsus.

Kui punavõim Eesti okupeeris, sai Kalevist vastupanuliikumise liige; selles osalesid ka ta õde ja vend. Meelsuse tõttu oli pere uue võimu kõva surve all, ema sai kahtlastel asjaoludel surma. Sestpeale sai Kalevist 1941. a metsavend, kes kandis nimesid Värdi, Jakob ja Lihunik.

Kalevi venna vangistas hävituspataljon, ent ta põgenes ja pages 1943 Soome, kust ta koos „halli rügemendiga“ 1944 kodumaale naasis. Vangistati, põgenes Venemaalt vangilaagrist 1946 ja jõudis taas kodumaale. Sai haarangul haavata, tabati ja määrati 25+5.

Samal ajal sai Kalevist Piho metsavennagrupi liige. Kui see 1. oktoobril 1949 Kiidjärve vallas Intsupalu lahingus purustati ja seitse rühma liiget surma said, õnnestus Kalevil ainsana haavatuna piiramisrõngast välja murda. Rühma oli üles andnud agent Kotkas ehk Jaan Voitk.

Pikka aega Arrot ei jälitatudki, sest aruandes oli ka tema surnute hulka arvatud. Ta varjas end 1974. a mai lõpuni Poka külas metsatalus Russaku peres.

Seotuse tõttu selle kohaga Arro 1974 tabatigi. Saverna poe juures rääkis Russaku perepoeg Juhan ühele viinamehele, et sul ema sovhoosis loomatalitaja, hangi mulle jõusööta. Külamees lubas ukse lahti jätta – viigu Juhan ise kott ära. Juhan viiski jõusööda jalgrattal minema, aga rohu sisse pudenes ilus hele rada. Sovhoosi ülemused läksid jälgi mööda Russakule n-ö varast tabama. Seal leidsid nad eest võõra mehe, kes kohe veranda kaudu metsa pages.

Külas algas kihin-kahin, ametnikud rääkisid, et kahtlane mees tuleb kinni püüda.

2. juunil läksid kaks traktoristi Saverna lähedal tee äärde võssa „vett laskma“ ja märkasid, et eemalt jälgib neid võõras mees. Ju seesama, kellest kõik räägivad, arvasid nad ja käsutasid tolle lähemale. Samas kõlas lask. Võõra kuulist langes üks traktoristidest, Meeme Moisto. Teine traktorist saanud võõralt püstolipäraga löögi pähe, kihutas aga keskusse ja alarmeeris kõiki.

Algas suurejooneline operatsioon 47 miilitsa, jahimehe ja rahvamalevlase osalusel, seda juhtis Põlva miilitsaülem Hans Salm. Ta on meenutanud, et olukord oli segane: ei teatud ju, keda taga aetakse, kuidas ta relvastatud on. Rahvas rääkis ka hullumajast plehkupannud ullikesest.

Võõra surm

Soist metsa läbi kammides sattus üks otsijaist – Põlva miilits Ülo Neeme, tulevane Võru abiprefekt – räpaselt riides võõrale mehele, kes tuli otse aheliku suunas, suurekaliibriline Waltheri püstol mõlemas käes (Mart Laari andmed).

Neeme sai tabamuse suhu, kuid tulistas vastu. Algul jalgadesse, kui see aga ründajat ei peatanud, siis aina kõrgemale. Metsamehe relv andis tõrke, ta viskas püstoli maha ja haaras saapasäärest noa. Neeme teadis, et tema makarovis peaksid padrunid otsas olema, kuid ta vajutas siiski veel kord päästikule. Viimane kuul tabas Karl Arrot kahe meetri pealt – see oli padrun, mille miilits oli sündmuskohale sõites kolleegilt lisaks küsinud.

„Siga!“, olnud kukkudes Arro viimane sõna.

Ülo Neeme on hiljem kinnitanud, et püüdis meest viimse võimaluseni ellu jätta.

Korrakaitsjail oli surnud mees ja nad ei teadnud, kes see on. Inimesed võisid teada, aga ei öelnud. Laari andmeil saadi selgust julgeoleku arhiividest ja kutsuti Arro laipa tuvastama ta õde ja vend – end kumbki ei kinnitanud, et tunneks teda: hirm! Viimaks otsiti välja üks omaaegne Valgjärve metsavend ja toimetati ta Tartusse hukkunu isikut tuvastama. Ta vaadanud laipa rahulikult ja eitanud igasugust tutvust. Kui mees koju tagasi jõudes autost välja lasti, selgus, et ta on end purju joonud, nägu pisaraist märg. Ta leinas hukkunud sõpra.

Ka Arro on maetud Tartusse Raadi kalmistule, Sabbe lähedale. Selleks ajaks, kui August Sabbe hauale mälestussammas püsti pandi, oli Kalev Gustav Arro haud juba üle maetud.

http://www.lounaleht.ee/index.php?l=244&n=2366&p=1

Ja üks veel vanem artikkel:

Inimese teeb kangelaseks elutöö, mitte püstolikuul

Kahekümne viie aasta eest saadud Punatähe orden varjutab siiani praeguse Võru abiprefekti Ülo Neeme elu

"Ta on hull!" leidsid Põlva miilitsajuhid 1981. aastal, kui nende alluv Ülo Neeme soovitas lõpetada kuritegude varjamine. Sellise soovituse eest saatsid ülemused Neeme sinna, kuhu teisitimõtlejad toona ikka saadeti - hullumajja.

Üksinda kõigi ja kõige vastu mässu alustanud Põlva miilitsakorrapidaja Ülo Neeme tahtis tolle aja kohta võimatult palju - et ülemused lõpetaksid vassimise ja statistika võltsimise. Kuritegusid varjates ja neid valikuliselt registreerides oli tollal ametlik kuritegude avastamis-protsent 98 kuni 100.

"Me kõik teadsime, et tegelikult on see 50 või veelgi vähem, sest kriminaaljälituse meeste lauasahtlites oli pakkide viisi registreerimata kuriteoavaldusi," meenutab Neeme. "Minu naiivsus oli suur. Ma ei saanud aru, et kogu NSV Liidu poliitika on pakasuhha"

Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, kes hiljem koos Neemega töötas, ütleb, et Neeme on aus, põikpäine ja järsult otsekohene mees.

Minister Tibar andis armu

Neeme naiivne järjekindlus tekitas tema väiksemates ja suuremates ülemustes paanika. Näiteks rääkis ta liiga valjul häälel, kuidas Põlva miilitsajuhid mätsisid kinni tapmise: pärast okste alla peidetud, peksmisjälgedega laiba leidmist algatati kriminaalasi vaid enesetapule viimise paragrahvi järgi. "Sel mehel olid isegi kuldhambad välja tõmmatud, aga ülemused ei tahtnud avastamata tapmist registreerida," mäletab tollal Põlva miilitsas korrapidaja abina töötanud nüüdne Tallinna prefekt Helmut Paabo.

Arstid, ka psühhiaater tunnistasid Neeme pärast 20-päevast uurimist terveks. See ei aidanud ja siseministeeriumi komisjon langetas vallandamis-otsuse. Poolteist kuud ootas Neeme tööraamatut, siis sekkus uus siseminister Marko Tibar.

"Tema oli üks väheseid, kes minust aru sai, kuigi seda avalikult välja ei näidanud. Pakkus kohta Võru miilitsas piirkonnainspektorina ja aasta hiljem tegi minust uurija," jutustab Neeme kiretul häälel.

Nii nagu ta oli põlu all 80ndate alguses, sattus Neeme ebasoosingusse ka 90ndate keskel, kui politseiamet julges alles pärast pikki kõhklusi nimetada ta Võru abiprefektiks. Pärast tõmbas kellegi karvane käsi tema nime kaks korda maha vabariigi aastapäeva võimalike ordenisaajate hulgast. Nüüd oli põhjuseks 2. juuni 1974, kui Võrumaal Saverna lähedal sattusid vastamisi Neeme ja eelviimane metsavend Kalev Arro.

Võttis padruni laenuks

25 aastat tagasi oli suve esimene soe pühapäev. Neeme, kes siis oli alles miilitsaleitnant, komistas naise ja lapsega jalutamast tulles koduukse lähedal lamavale joodikule ja helistas jaoskonda, et nood mehe kainestusmajja viiksid.

Kõne vastu võtnud Põlva miilitsaülemal Hans Salmil polnud aga aega komblusprobleemidega jännata: Saverna lähedal metsateel oli tapetud traktorist ja Salm kamandas Neeme sündmuskohale kaasa sõitma. Joodik jäigi maha, kui igaks juhuks säärikuid jalga tõmmanud Neeme haarangule tõttas.

Teel Savernasse kuulis ta kaaslaste vahele surutult uazikus loksudes, et Tartu vaimuhaiglast olla põgenenud jahipüssiga hull, kes tappis traktorist Meeme Moisto ja ühele mehele rauakolakaga pähe lõi. Noor ja enesekindel Neeme lõõpis, et tema selle tapja kinni võtab. Küsis veel naabrilt üheksanda padruni lisaks, mille Makarovi püstolis rauda tõmbas.

47 miilitsat, rahvamalevlast ja jahimeest blokeerisid Saverna ümbruse teed. Otsingute täpsema suuna juhatas neile kätte võililledes mäekingu tagant kostnud üksik lask.

Keegi ei teadnud siis, et mõnesaja meetri kaugusel soises metsas kontrollis oma püstolit varjunimede Lihunik, Värdi ja Jakob all kuulsaks saanud, end 30 aastat varjanud Kalev Arro.

Metsavend jäi üksinda

Viimase lahingu pidas Piho rühma metsavendade seas täpse kuulipildurina tuntud Arro septembris 1949, kui tal õnnestus jalgadesse haavatuna välja roomata piiramisrõngast Tartu-Võru tee äärses Tõdu metsas. Julgeolekumehed arvasid, et ju ta metsa surema läks.

Üksinda jäänud Arro leidis ulualuse Poka külas Russakute peres, metsataguses talus.

Möödus veerand sajandit, kuni Juhan Russaku varastatud jõusöödakotist mahapudenenud jahurida tõi tema tallu sovhoosidirektor Helleste. Direktor tabas perepojast varga ja põrkus taluköögis vastamisi kulunud riietes mehega, kes veranda kaudu väledalt metsa põgenes.

See oli nädal enne 2. juunit 1974. Pelgupaiga kaotanud Arro hulkus lootuse kaotanult metsades, kuni kohtus Saverna lähedal juhuslikult kahe traktoristiga. Neist üks, Meeme Moisto, hüüdis end puu taha varjavale habetunud mehele: "Kui õige mees oled, tule välja! Või oled mõni bandiit?"

Arro ei öelnud sõnagi, kui kuuli Moistole rindu kihutas ja teisele traktoristile püstolipäraga pähe lõi.

Metsavendlust uurinud Kalju Aarop on kindel, et Arro otsustas tol 2. juunil anda oma viimase lahingu. Sama meelt on ka Arro püüdjad. Kuidas muidu seletada, et end ligi 30 aastat edukalt varjanud Arro ei põgenenud Savernast kaugemale, vaid ootas sealsamas metsatukas poolteist tundi, kuni miilitsamehed kohale jõuavad ...

Haarajate ahelik takerdus vesisele soosiilule, kõik peale kirsades Neeme hakkasid kõrvalt kuivemat teed otsima. Aremad jäidki pahkluudeni ulatuva pori ees jalalt jalale tammuma, soovitades ees laiuvale metsale automaadist tuli peale tõmmata.

Edasisumpav Neeme leidis end peagi üksi olevat, kui teisel pool metsalagendikku kostis oksapraksatus. Napp käsklus "Käed üles!" sundis Neemet maha viskuma. "Kõhe oli, seisin nagu alasti," ei varja ta praegugi.

Neeme tõstis pead ja Arro vajutas päästikule. Kuul tabas Neemet suhu: purustas kaks hammast ja põikas lõuast välja.

"Täpne laskja oli," hindab hetkeks teadvuse kaotanud Neeme. "Mõtlesin, et nüüd olen lõuast ilma, et jään noore mehena sandiks ja see tegi viha."

Kui Arro tulistades üle lagendiku miilitsa poole jooksis, tulistas Neeme talle jalgadesse, et kallaletungija elusalt kätte saada. Arrot tabas neli kuuli ja ometi mees ei peatunud.

"Tulistasin kõrgemale ja kõrgemale," räägib Neeme. Lõpuks tõusis ta püsti. Arro püstol andis tõrke, metsavend viskas relva maha, haaras noa. Verd tilkuva lõuaga Neeme arvas, et tema Makarovis on padrunid otsas, keeras end küljega ründaja poole ja vajutas veel igaks juhuks päästikule. Üheksas, see laenatud padrunist lennanud kuul tabas Arrot kahe meetri kauguselt rindu.

"Siga," kähistas Arro kukkudes oma viimase sõna.

Punatähe orden segab

"Mul oli piinlik Punatähe ordenit vastu võtta," rehmab Neeme. "See polnud kangelastegu, oli võitlus üks ühe vastu." Arro surm tõi kaasa autasude vihma: medali sai kohaliku sovhoosi partorg, kes 2. juunil kodus oli.

Kui Neeme viis aastat tagasi Võru abiprefektiks kinnitati, kartis politseiameti teine mees Jaan Toots, et Arro-lugu võib segama hakata. "Siis oli kehv tunne," ütleb Neeme. "Ma püüdsin Arrot ju viimse võimaluseni ellu jätta. Ja mitte kõik metsavennad ei olnud kangelased."

Politsei peadirektor Harry Tuul, kes nimetab Neemet Eesti üheks paremaks politseinikuks, on kaks talve jõuetult pealt vaadanud, kuidas keegi kusagil Neeme vabariigi aastapäeval autasustatute seast maha tõmbab. Põhjenduseks kostub vaid sosin, et see metsavend Arro lugu ju... Mullu sügisel lõi Tuul käega ja andis Neemele politsei II klassi teeneteristi.

Tänavu kevadel pakkus Tuul Neemele Põlva politseiprefekti kohta. Neeme vastas eitavalt.

--------------------------------------------------------------------------------

METSAVEND KALEV ARRO

Kalev Arro sündis 11. juulil 1915. aastal Valgjärve vallas talupojaperes.
Metsavendluse ajalugu uurinud Põlva endine miilitsaülem Hans Salm paneb oma 1974. aastal siseministeeriumile koostatud raportis Täpsi ja Piho metsavendade rühma kuulunud Kalev Arrole süüks osavõtmist 30 nõukogude aktivisti ja nende lapse tapmises. Salmi andmeil osales Arro 9. juunil 1948 pooleteiseaastase Silvi Lumi tapmisel.
Septembris 1949. aastal pääses Piho rühma sissekukkumisel haavatuna põgenema.
1974. aasta mai lõpuni varjas end Poka külas Russaku peres.
2. juunil 1974 tappis Arro traktorist Meeme Moisto, haavas militsionäär Ülo Neemet, langes ise viimase kuulist.

--------------------------------------------------------------------------------

TSITAAT

"Üks-ühele olukorras, nagu metsavend Arro ja miilits Neeme vastamisi seisid, ei ole Neemele midagi ette heita."

Eerik-Niiles Kross, koordinatsioonibüroo direktor ja metsavendluse uurija, välistades etteheited Ülo Neemele, kelle kuulist hukkus metsavend Kalev Arro.

http://arhiiv2.postimees.ee:8080/htbin/ ... tmXyheksas
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas Kriku »

Ilmselt tuleb vahet teha aktiivsetel võitlejatel ja varjujatel. Viimane aktivist võis olla August Sabbe, nagu igal pool õpikutes kirjas. Varjujatega on keerulisem. Eilses "Maalehes" on lugu Johannes Lillenurmest, kes venna juures elas ja aitas tal marju korjata ning puutööd teha ( http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp ... kkel=19822 ). Lillenurm suri pärast venda 1980. a., teda tituleeritakse artiklis viimaseks metsavennaks ja tema 39 a. kestnud varjumist rekordiliseks. Tegelikult aga tuli üks taat (Arnold Soobel) alles 2000. a. välja: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/0 ... eistkymnes . Geni andmetel http://www.geni.com/people/Arnold-Soobe ... 8834203880 suri 2002.
gruppen
Liige
Postitusi: 388
Liitunud: 01 Dets, 2005 3:49
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas gruppen »

Olgu hr. Palli meheks - tegi ära selle, millele mõtlesin kevadel aga näed, ei jõudnud!

Kuidas ja kuhu, tõmmata piir aktiivse - vähem aktiivse - mitteaktiivse varjuja vahel?
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas Kriku »

Eks see piir olegi hägune. Mina loeks ka kõik varjujad sisse. Üle-Eestilist sõjaväelist organisatsiooni ju nagunii ei olnud (RVL ei hõlmanud tervet Eestit ja selle laiaulatuslik tegevus jäi lühiajaliseks). Möönan aga täielikult ka nende argumente, kelle jaoks Sabbe on viimane metsavend. Üldse, seni kuni Sabbe "konkurendid" on Lillenurm ja Soobel, ei teki eriti vaheteo küsimust. Neid ei saa kuidagi aktivistideks pidada.

Aktivistidki ju tegutsesid paljudel juhtudel puhtalt enesekaitseks. Võtame näiteks kasvõi selle kuulsa episoodi, kui Koovikult peo ajal dokumente küsiti (vestlesin muide juuni lõpus ühe selle sündmuse pealtnägijaga). Erika Kask sai kotkaristi kui "sõjaliste teenetega vabadusvõitleja" ainult selle eest, et oli Saaliste naiseõde ja koos nendega punkris istus http://www.postimees.ee/luup/00/04/elu3.shtm . Sisuliselt ilmselgelt vaid varjuja. Sama käib ka Sabbe enda kohta viiekümendatest alates.
gruppen
Liige
Postitusi: 388
Liitunud: 01 Dets, 2005 3:49
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas gruppen »

Kriku kirjutas: Üle-Eestilist sõjaväelist organisatsiooni ju nagunii ei olnud (RVL ei hõlmanud tervet Eestit ja selle laiaulatuslik tegevus jäi lühiajaliseks).
Üle-Eestiline ei olnud kindlasti aga millistes maakondades oli oma grupp või värbaja olemas - no kes see oskaks seda praegu öelda?
Kas sõjaväeline organisatsioon (jätame "üle-Eestilise" kõrvale) ja RVL sobivad ikka ühte lausesse?
Erika Kask sai kotkaristi kui "sõjaliste teenetega vabadusvõitleja" ainult selle eest, et oli Saaliste naiseõde ja koos nendega punkris istus /-/ . Sisuliselt ilmselgelt vaid varjuja.


Selle jupatsi teksti põhjal nüüd miskit põhjapanevat järeldada on ka ilmvõimatu. Tagasihoidlikus aeg-ajalt ka veel eksib inimlike vooruste hulka. Aga las olla tema.
Üldistades persoonilt massile. Kas sõjaline teene saab olla ainult vaenlase tapmine, või saab ka näiteks logistik osutada sõjaliselt tähtsa teene - organiseerides nt. relvade transporti. Ise n.ö. pauku reaalselt tegemata?
Või kuidas suhtuda inimestesse, kes töötasid metsavendade heaks, kogudes informatsiooni - hoiatades haarangute eest. Kas seda ei võiks lugeda siiski "sõjaliseks teeneks vabadusvõitlejale"? Mina arvan, et mitte ei või, vaid peab!
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36425
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas Kriku »

gruppen kirjutas:Kas sõjaväeline organisatsioon (jätame "üle-Eestilise" kõrvale) ja RVL sobivad ikka ühte lausesse?
Miks mitte? Aga RVL-i maakonnaorganisatsioonid kukkusid nii varakult vahele, et paratamatult jääb meil vaid spekuleerida, mis sellest saada oleks võinud.
Kas sõjaline teene saab olla ainult vaenlase tapmine, või saab ka näiteks logistik osutada sõjaliselt tähtsa teene - organiseerides nt. relvade transporti. Ise n.ö. pauku reaalselt tegemata?
Kindlasti saab - näiteks ka käskjalana või mingis tehnilises teenistuses.
Või kuidas suhtuda inimestesse, kes töötasid metsavendade heaks, kogudes informatsiooni - hoiatades haarangute eest. Kas seda ei võiks lugeda siiski "sõjaliseks teeneks vabadusvõitlejale"? Mina arvan, et mitte ei või, vaid peab!
Ei vaidle vastu. Luure käib ju sõjategevuse juurde.
gruppen
Liige
Postitusi: 388
Liitunud: 01 Dets, 2005 3:49
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas gruppen »

Põhikirja analüüsides ei saa mina seda küll nagu väita. Organisatsioon ei olnud üles ehitatud, pidevaks relvastatud võitluseks.
"Org. "RVL" on vabatahtlik, salajane ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioon võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest."
1) Koondada võitlusvõimelised isikud ja sellega moodustada organiseeritud relvastatud
jõud ühtseks väljaastumiseks.
a. laiaulatusliku küüditamise või arreteerimise puhul
b. suureulatusliku rahva varanduse hävitamise või ära vedamise puhul
c. org. „RVL“ liikmete või üksiku liikme kaitseks.

2) Teostada ideoloogilist võitlust
....
3) Teostades võitlust rahvuslike äraandjatega
...
4) Teostada ühist kaitset okupatsioonivõimu jälitusorganite vastu
....
5) Teostades sõjaliste ja poliitiliste luureandmete kogumist.
6) Teostada okupatsioonivõimu majanduslikku ja poliitilist deorganiseerimist
(laostamist)10
ja vallaorgi juhi n.ö. ametijuhendist:
a) olla kohapeal RVL juhi käskude ja eeskirjade ellurakendajaks
b) kasvatades org-i liikmeis võitlustahet, ühtekuuluvustunnest ja ustavust org-ile
d) kasvatada org-i liikmeis isamaaarmastust ja veendumust Eesti omariikluse
taaskehtestamisse
e) hoolitseda vallorg-i distsipliini eest
h) teostada sõjaliste ja poliitiliste luureandmete kogumist
i) organiseerida raskustesse sattunud org-i liikmete abistamist
k) korraldada vajaduse korral relvastatud väljaastumist organisatsiooni liikme
kaitseks ja laiaulatusliku küüditamise korral.
oleks tore lugeda põhjendusi, miks RVL-i sõjaväeliseks organisatsiooniks võiks lugeda.
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas sadist »

Endine miilits Mikk Puhalainen kirjutab raamatus "Detektiivi märkmed", et "sügaval stagnaajal" (kahjuks aastaarvu täpsustamata) arreteeriti Tartus valedokumentidega elanud härrasmees, keda Pihkva prokuratuur otsis taga seoses kolme küla mahapõletamisega ja nende elanike hukkamisega Saksa okupatsiooni ajal. Mees lugenud arestimajas tähelepanelikult läbiotsimisprotokolli ja protesteerinud: "Aga minu tööriist?! Seda siin kirjas ei ole!"
"Mis tööriist?"
"Minu automaat! Hoian seda nagu reliikviat juba 1943a saadik."

Kas ja milles mees tegelikult süüdi oli, mis temast edasi sai, Puhalainen ei tea.
Kasutaja avatar
wk2
Liige
Postitusi: 2679
Liitunud: 22 Aug, 2014 17:16
Kontakt:

Re: Viimane Eesti metsavend.

Postitus Postitas wk2 »

Kehest metsavennast, kes veel on elus
Neliteist aastat metsas punkris:
http://www.ohtuleht.ee/202866/neliteist ... as-punkris
Metsavennad meenutasid seni kuulmata intervjuud Valdo Pandiga
http://menu.err.ee/v/uudised/tele/28103 ... M.facebook
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist