Kui palju meid tegelikult mõjutatakse?

[Ivo.L]

Ma olen olnud siinse foorumi pikaajaline lugeja ja otsustasin nüüd ka end kasutajaks registreerida, sest sooviksin foorumlaste tähelepanu juhtida ühele artiklile.
Sattusin seda artiklit lugema DELFI-s ning pean tõdema, et mulle on alati tundunud, et Eesti erakondi kontrollitakse mingist "mustast kastist" ning sealt tulevad ka neile juhised. Meie riigikaitse nõrkus illmselt peitubki nendes "Simmides", kes ei lase meie kaitsejõududele arvestatavat relvastust hankida ning seetõttu olemegi olukorras, kus 20-ne aasta jooksul on meil valmis ainult piiratud relvastusega üks brigaad.
Siin foorumis on palju tarku inimesi seega võiks seda teemat lahata pikemalt ehk peamegi tõdema, et meie riigikaitse arendamine pole mitte raha taha takerduma jäänud vaid ilmselt on teatud persoonid saanud juhtnööre "mustast kastist". Kas suutmatus või tahtlik tegutsemine?

Sten-Hans Vihmar: Kui palju meid tegelikult mõjutatakse?

Savisaare idarahaskandaali valguses on üles kerkinud küsimus, kui palju välisriigid on üldse võimelised meie sisepoliitikat mõjutama. Ühe paljastatud mõjuagendi juhtumi järel võib oletada, et Eestis on peidus rohkem mõjuagente, kui me arvatagi oskame.

Kes on üldse mõjuagent ja kui suureks ohuks võib ta olla?

Mõjuagendi termini võttis kasutusele Saksamaa sõjaväeluure Abwehri ülem admiral Wilhelm Canaris. Venemaal levinud definitsiooni kohaselt on tegu eriteenistuste poolt värvatud ja luuretegevuseks väljaõpetatud agendiga, kes omab kõrget seisundit ühiskonnas ja suudab mõjutada ühiskondlikku arvamust.

Mõjuagendid ei tõmba tihti avalikult niite, vaid istuvad erakondade tagatubades ja suunavad nende tegevust, saades selleks kõrgemalt juhtnööre. Klassikaline näide mõjuagendist on Gorbatšovi nõunik Aleksandr Jakovlev, kelle tegevust paljude ajaloolaste hinnangul suunati Läänest.

Luurevaldkonnas toimuvad rünnakud on üldjuhul nähtamatud. Erinevalt spioonidest, kes hangivad salastatud informatsiooni, on aga mõjuagendi tegevus palju ohtlikum, sest temaga koostööd tegeval luureasutusel on suurepärane info-ja oskusteave, mida oskuslikult kasutades võidakse koguni mõjutada poliitilisi protsesse ning kukutada riike või valitsusi.

Oleks ülimalt naiivne arvata, et Eestis on vaid vähesed seotud Venemaa huvide realiseerimisega ja seda ainult üksikute parteide tasanditel. Või et Kremlis pole mõeldud Eesti sisemisele ülevõtmisele. Lisaks poliitikale võivad mõjuagendid tegutseda ka ärimaailmas ja panganduses, et pakkuda vajadusel „omadele“ rahalist toetust või avaldada survet erakonna rahastajana näiteks valitsuse liikmetele.

Seega võivad mõjuagendid kallutada mitmeid otsuseid neile vajalikus suunas ning samm-sammult toimides on ainult aja küsimus, mil riik jääb mõjuagentide suunaja mõjusfääri.

Soome ajaloolased uurivad praegu, kas president Urho Kekkonen oli KGB mõjuagent, nagu on väidetud. Usun, et samuti võiksid Nord Streami lobimehed Gerhard Schröder ja Paavo Lipponen ajaloolastele nii mõndagi teemaga haakuvat rääkida.

Eriti tasuks suhtuda ettevaatlikult just nende poliitikute tegevusse, kes on kunagi olnud seotud KGBga, sest pole olemas mõistet „endine luuraja“. Kes on juba kord agent olnud, sellel on kindlasti säilinud oma oskused ning ka vastavad kontaktid oma endise tööandjaga.

Viimase tõdemuse heaks näiteks on endised Eestis elavad Nõukogude Liidu eriteenistuste ohvitserid, kes võivad nüüd töötada Venemaa luure heaks. Näiteks osutus Simmi värbajaks 1995. aastal endine KGB ohvitser Valeri Zentsov, kes elas sõjaväepensionärina Eestis tähtajaliste elamislubade alusel ja kasutas ärimehe katet. Tegelikult töötas mees edasi Venemaa välisluures ja kontrollis oma võrgustikku Eestis. Raske uskuda, et kaitseministeeriumi kõrge ametnik Herman Simm oli tema võrgustiku ainuke liige.

Erinevalt riigireetur Simmist, kes tegi otsest ja teadlikku koostööd Vene välisluurega, on mõjuagentide süüdistamine raskem, sest nende tegevus on tavaliselt puhtpoliitiline. Isegi kui on kahtlusi, et isik võib teha koostööd teise riigi eriteenistusega, siis kindla vaatenurga põhjal on nende võimalikku riigivastast tegevust jällegi raske tuvastada. Mõjuagenti ei saa karistada ja ta pole juriidiliselt milleski süüdi ning seetõttu ei saa teda kohtu alla anda. Tema tegevusele annab hinnangu hoopis ajalugu.

Suure tõenäosusega võib Eestis Vene välisluure ülesandel tegutseda veel teisigi endisi ENSV julgeolekuohvitsere, kes kontrollivad jätkuvalt nende poolt omal ajal värvatud agente ja kaastöötajaid. Ilmselgelt ei jäta Vene luure šantažeerimata neid inimesi, kes on tänaseks tõusnud kõrgetele ametikohtadele ja kinnitanud avalikult oma mitteseotust KGBga. Need inimesed on Eesti kõige suurem julgeolekurisk.

Kõige suurem küsimus ongi: kes ja kus nad täna on? Milliste erakondade tagatubades nad istuvad? Kui kõrgele nad jõudnud on?


Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=38667439

[Karuke]

Mõjutamist on mittmesugust ja mitte "mõjutavat" inimest polegi olemas.
Ja mida kõrgem on selle inimese positsioon, seda suurem on mõjutatute hulk.
(Ülemus sunnik armastab Chateau Armailhac veine)
Kuid töötamine riigi iseseisvuse kahjustamiseks või välisriigi huvides on täiesti konkreetne EV kriminaalkoodeksi § 62 ja 63 kvalifitseeritav tegevus.
(Niisiis ei ole alluvate nähes prantsuse veinide joomine, hamburgerite söömine ja itaalias puhkamine kuritegu)
Sestap on jutud mõjuagentlusest selgelt ilukirjandusliku iseloomuga.
Õigemini just taoliste juttudega üritatakse kedagi-midagi mõjutada.

P.S
Pole oluline kas "teeb" Edgar või Andrus-
Pahasti on siis kui kumbki neist pääseb üksi majandama

[holt]

Olen (ja mitte mina üksi, enamus meie malevast) kindlalt veendunud, et Eestis on "vajalikel" ametikohtadel piisav arv vene mõjuagente, kes sujuvalt ja tähelepanu äratamata hoolitsevad selle eest, et meie kaitsevõime ei elaks ega sureks, püsiks parasjagu koomalähedases seisundis. Kes üritab endale ette kujutada, kuidas selline hoolitsus tegelikkuses toimib, võib lugeda Tolkieni "Kääbikust" seda kohta, kus Gandalf ööpimedusest vahele seletades lõkke ümber vaidlevaid trolle hommikuni lollitab . Ehk et kui keegi üleannetu mõtleb välja midagi, millest kaitsevõimele oleks kasu ja mille ka eelarve välja kannataks, siis esitab see agent teema arutajate selja tagant nii muuseas segavaid küsimusi, sunnib täitma idiootlikke protseduure, mille väljatöötajateks on olnud teised temataolised agendid ja venitab üldse, kuidas oskab. Kui hästi läheb, siis lollitab nii ära, et lõpuks tehaksegi ära risti vastupidine ja ollakse sellega natuke aega isegi rahul, enne kui jõuab jälle kord kätte sarnane olukord vene multikategelaste susliku ja hamstri asjaajamistega, mille lõpptulemusel tuleb hamstril tõdeda: Kõik on õige. Kõik ju klapib. Ainult sellest ei saa ma aru, miks ma siis ikka veel nii väga süüa tahan.

[ants431]

Mõjuagendid tegutsevad ikka kogu rindel, mitte ainult sõjanduses.
Mäletan, et kui rubla väärtus kolinal kukkus siis agendid seletasid kõigile kui õige aeg on raha koguda....
Mõjuagendi tegevuse tulemused ei ole peremehe arvates kunagi piisav vaid alati tahetakse veel rohkem. Kui palju tegelikult saadakse sõltub nende inimeste tarkusest keda mõjutatakse. Nagu iga pettuse puhul peab petja olema laiema silmaringiga kui petetav,
Lollil on väga raske tarka kuidagi petta või mõjutada. Lolli on aga kerge mõjutada, nagu vanasõna ütleb, et loll saab ka kirikus peksa.

[metssiga]

Olen (ja mitte mina üksi, enamus meie malevast) kindlalt veendunud, et Eestis on "vajalikel" ametikohtadel piisav arv vene mõjuagente, kes sujuvalt ja tähelepanu äratamata hoolitsevad selle eest, et meie kaitsevõime ei elaks ega sureks, püsiks parasjagu koomalähedases seisundis.

Ja kohe nii ongi, et alates 1991 nullist (Kaitseliidul 1990 nullist) alates pole mitte kui midagi tehtud, aina üks kooma???

[oleeg]

Metssiga esitas hea küsimuse ja ilmselgelt lähtus ta seda esitades tervest mõistusest.
Olen seisukohal, et liigset järjekordset "foobiat" pole vaja suureks puhuda. Kindlasti on siinkohal paslik meenutada vanasõna: "kus suitsu, seal tuld", kuid liiga kaugele ei maksa ka minna. Kuskil on mõistlikkuse piir.

Soovitaksin suurema osa mõjumeestele omistatavast tegevusest reserveerida ja üle kanda ammendumatute maavarade - "lollus, rumalus, teadmatus, hirm tundmatu ees, kogenematus, harimatus, liigne enesekindlus ja samas ka iseenda alahindamine, võõraste kummardamine jne" - arvele.

terv
o

[metssiga]

See, mida KGB's (või mõnes muus taolises astutuses) fantaseeritakse oma aruannetes, näitab vaid kogu "supi" tõepähe võtja ülimat piiratust üsnagi elementaarsetes teadmistes - raporteid kirjutatakse (eriti totalitaarsetes ühiskondades) sageli enda eksitentsi tagamiseks, sageli ka karjääri redelil turnimiseks.

Nii see sageli küll on - näiteks 1932 kirjutati NSVL välisluure raportites, et Estljandias juhib sotsiaal-äraandjaid ehk siis lihtsamalt öeldes eesti sotse - keegi REICH, aga ega see alati ja kogunisti nii küll pole.

[ants431]

Lihtsalt konstateering, et kõik kohad on mõjuagente täis, mis on sellisest halamisest kasu? Meile on oluline elada nii, et igasugust meile kahjulik mõju oleks võimalikult väike. Selle eesmärgi nimel on muidugi kergem käia kui näeksime iga selli rinnal silti kesta on. Kas on mõjuagent ja lelle huvides töötab, on tegu lihtsalt lolliga või on tegu targa sõbraga keda tasub uskuda. Kahjuks ei ole neil silte rinnal, kuidas neid siis ära tunda, et teaks mõjust kõrvale hoida? Kõige kindlam tunnus on, et ükski suli ei tegutse meie huvides vaid ikka ainult oma või oma peremehe huvides. Meie huvides võivad tegutseda ainult maskeeringuks, näiliselt või pisiasjades. Härra Simm olevat olnud väga äge venelaste kiruja. Loomulikult, ega kirumine tema "tööd" ei seganud aga kergeusklikele jättis kindlasti hea mulje kui tublist patrioodist. Vähemalt Vene võimu ajal pidasid paljud mõjuagendi tunnuseks suuremat ja avalikumat kommude kirumist, (nemad ju tohtisid kiruda, Siber neid ei ähvardanud!)
Lahkust ja heldust pudeli välja tegemisel ja seltsivust oli neil rohkesti.
Ega nad pudeli raha omast taskust ei maksnud.
Kui aga oli sõpruse terviseks oli joodud siis tekkis neil kohe suur huvi poliitikast lobiseda ja huvi teada saada kes on tõsine eesti mees ja kes kommunistide sabarakk.

[ants431]

Seega ants 431 pakud sa välja teooria, et üle poolte antud foorumi külastajatest ja sõnavõtjatest on need müstilised "mõjuagendid"? Kiruvad raisad ju idanaabrit valimatult ja üldistades...
Ants: Hea küsimus! Esitan selle endale alati kui kuulen kedagi kirumas.
Kui on aega või muid põhjusi siis üritan esitada kirujale küsimusi üksikasjade kohta lootuses, et räägib ennast kuidagi sisse. Kui ta vastamisest kõrvale põikleb siis on samuti põhjust kahtlusteks.

Huvitav kas inimene 1, kes siiralt usub, et Venemaa keskvalitsus on puhtalt (ja ainult) FSB kontrolli alla ning seetõttu loob endale kujutluspildi selle organisatsiooni "kõikvõimsusest", mida ta siis igal võimalikul ja võimatul juhul ka teistele jutlustab, soovimata objektiivsuse huvides pisut lähemalt tundma õppida naaberriigi "võimumänge" (viimased kakskümmend aastat), võiks olla "mõjuagent"? Õhutab ta ju siiralt ja jätkuvalt foobiaid, mis tulenevad kurikuulsast NSVL aegsest kolmetähelisest organisatsioonist.

Ants: See on täiesti võimalik aga loomulikult mitte kindel.
Lihtsalt lolli ja lolli teeskleva agendi vahel vahet teha.... see eeldab väga häid teadmisi. Meenub lugu, et sakslased jäid ameeriklastele vahele liiga suure korralikkusega. Kuulsin legendi, et Ameerika luuraja oli eestis vahele jäänud sest töötades ehituse meistrina ei müünud ühelegi eraisikule ehitusmaterjali. Iga normaalne NLiidu kodanik oleks müünud ja selline ausus äratas tähelepanu ja huvi.


........................

Minu arust saab agent olla ikka agent selle klassikalises mõttes ja kõik muu on oponentidest kaasaegsete (ja vähem kaasaegsete)

Ants: Klassikalise agendi, spiooni ainuke kõige kindlam tunnus on, et ta sarnaneb kõige vähem agendiga, võib sarnaneda ükskõik millise teise tüübiga aga mitte agendiga....
Mõned pidepunktid on, Keegi ei saa mängida või teeselda endast targemat kui ta on sunnitud oma tarkust näitama. Seda agendid teavad ja on sellega sunnitud mängima mingit endast rumalamat tüüpi inimest. Agent peab ikka teenima peremehe huve, Järelikult tasub alati analüüsida kelle huve isik oma tegude või juttudega praktiliselt kaitseb või propageerib. Mõistlik on valida selline universaalne käitumine mis sobib nii agendi kui ausa inimese puhul.

[Tminoff]

See mõjuagendi vaidlus on üsna sisutühi seniks, kuniks räägime terminist kui sellisest. Terminina on mõjuagent laialivalguv ja mittekonkreetne. Lihtsalt asju peab vahest kuidagi nimetama (eriti ajakirjanduses) ja iga keel on ju alati piiratud oma väljendusvormides või vastupidi mitmetähenduslik. Teaduslikes diskussioonides lepitakse ikka ennem kokku mida üks ja teine konkreetse termini all silmas peab. Ma olen corvusega nõus, et eksisteerib klassikaline agendi mõiste, millele antavad omadused on vist üsna üheselt mõistetavad kõigile. Kui inimene kes saab näiteks raha teiselt riigilt oma võimu püsimise kindlustamiseks kodumaal ja peab andma selleks kohustuse teha vastuteeneid teisele riigile, siis see on oht selle riigi julgeolekule. Kindlasti on tegemist reetmisega selle riigi suhtes. Kas isik on seejuures teise riigi julgeoleku struktuurides ka ametlikult fikseeritud agendina, on ju tegelikult teisejärguline. Võibolla tõesti nimetab teise riigi juhtkond teda mõjuagendiks. Seetõttu on tähtsamgi veel reetmise fakt. Aga muidugi on kogu selles agendinduses vahel rohkem pooltoone ja halli kui must-valget tegevust. Külma sõja ajal oli Lääneriikides toimunud rahuvõitlus initseeritud suuresti KGB poolt. Kaasajooksikuid ja neid kes selle liikumise eesotsas olid nimetati ka kasulikeks lollikesteks. Sageli nad ise ei teadnudki, kelle tööriist nad tegelikult olid. Selliseid näiteid on küll.

Mõjutatakse aga ikka selleks, et teine riik ajaks meelepärast poliitikat ja oleks liitlane. Eks see liitlassuhe määrab ka palju. Meie olukorras siis saab neid asju jälgida suuresti teljel SRÜ - NATO/EL. Aga mitte ka kõik SRÜ riigid ei ole ühises kaitseorganisatsioonis.

Aga peale agendinduse ja reetmise on poliitikasfääri kõrval ka teised valdkonnad, kus samad mõisted kasutatavad - majandus, usuline äärmuslus, terrorism jne.

Hoopis teine asi, kui räägime konkreetsest inimesest. Siis on kindlasti rohkem võimalusi esile tuua selliseid kriteeriume nagu reetmine, teise riigi huvide esindamine, teise riigi palgal olemine jne, jne.

[sven]

Kui on niigi ilmselge, et mingit tegelikku mõjutamist ei toimu, siis on lausa imekspandav kuipalju tihedat teksti on siin mehed selle mõtte naeruvääristamisele kulutanud.

Ühtegi Simmi ei ole minulgi ette näidata aga kui lihtsalt vaadata viimase 20 aastaga kulutatud vahendite hulka ja hinnata selle eest saadud kasu...siis tegelikult ei peagi enam eriti midagi tõestama.

Koomalähedases seisundis hoidmine on väga geniaalne, sest nii kulub aeg, kulub raha ja kasu on minimaalselt. Samas ei saa keegi mässama hakata, öeldes, et süsteemi lammutatakse - süsteem ju elab ja areneb, lausa paisub. Mis suunas on iseasi. On õnnestunud luua olukord kus enamus ressursist kulub süsteemi enese püsti hoidmiseks ja kasulikku tööd teeb vaid minimaalselt.

[ants431]

Kõige kindlamad tunnused, minu arvamusel, on ikka teatavad (suulised või kirjalikud) ettekanded (ja ajaloost me teame, et neid on näituseks Laial tänaval lausa fabritseeritud, oma "Mina" tähtsuse ja vajalikkuse
...............................................
.

Muidugi on kõige kindlamad tõendid näha agendi iskliku toimikut. Ainult millised on võimalused seda näha? Tuleb ikka leppida nende võimalike tunnustega millele on ligipääs. Need on kahtlusaluse igapäevane elu avalik osa.
Mis ideoloogiasse puutub siis enamik inimesi ei ole ideoloogia kammitsates nii kinni kui arvatakse, Tähtsam on ikka isiklik heaolu või lootus sellisele heaolule. Ideoloogia on ainult ettekäändeks oma tegude õigustamiseks.

[ants431]

Koomalähedases seisundis hoidmine on väga geniaalne, sest nii kulub aeg, kulub raha ja kasu on minimaalselt. Samas ei saa keegi mässama hakata, öeldes, et süsteemi lammutatakse - süsteem ju elab ja areneb, lausa paisub. Mis suunas on iseasi. On õnnestunud luua olukord kus enamus ressursist kulub süsteemi enese püsti hoidmiseks ja kasulikku tööd teeb vaid minimaalselt.

Kui tahad selle süsteemi sees simmi leida siis peab suutma anlüüsida kogu süsteemi tööd. Simmid püüavad seda loomulikult takistada, kuulutavad kõik sõjasaladuseks ja nuhkija enda vaenlase spiooniks.

[Bokser]

Mis Simmi puutub, siis imelikul kombel tegi ta kuuldavasti ka mõningaid vigu. Üks neist oli lausa "õpikuviga" - üle oma võimete elamine (mäletatavasi tegeles ta kalli maalide kogumise hobiga, ta käis tihti reisimas, näiteks Austraalias, kogus relvi ja ehteid, kord nägin teda ise mingil messil merejahtide hindu uurimas, ei tea, kas ostis ka selle ära või mitte ), kuid miskipärast "ei pannud keegi seda tähele". Või kui keegi panigi tähele ja näpuga näidata üritas, öeldi talle, et on ise loll. Noh, võib-olla olen ka mina praegu loll ja politseiameti peadirektori pensioniga ning kaitseministeeriumi osakonnajuhataja ametipalgaga sai ta endale tõesti kõike seda lubada. Selleks ajaks polnud ju ka veel masu meie peale langenud.

[ants431]

Iga inimene on ju ekslik ja teeb vigu. Tähtis on see, et need vead ei oleks liiga suured ja vastased neid ei märkaks. Kiusatusele raha kulutada on ju väga raske vastu panna.
Huvitav oleks aga teada, kuidas Simm politseid juhtis, kas tegi meelega kahjulikke otsuseid ja milliseid?
Mida arvata tänases "Postimehes" kirjutatud loost kuidas vargabande
valitseb küla ja midagi ette ei võeta? Kas seal on ka kusagil mõjuagent mängus või midagi muud?