www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 19 Aug, 2019 19:29

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Kuramaa "kotist" polaarjoone taha I
PostitusPostitatud: 21 Mär, 2011 11:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 11:19
Postitusi: 147
Asukoht: Pärnu
Peale Kuramaa „koti“ kapituleerumist 1945. aasta 8. mail, jäi osa Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud poisse (kaasa arvatud nende ridade kirjutaja) venelaste kätte vangi. Kuidas kulges meie edasine sõjavangielu, sellest allpool.

Jalgsimarss läbi Lätimaa
Vainode laagris (Vainode asub Läti – Leedu piiri ääres) ei osanud me veel arvatagi, et kodu asemel ootab meid ees pikk ja vaevarikas reis kaugele polaarjoone taha.
Olime Vainodes olnud juba ligi kolm nädalat, kui ühel hommikul anti käsk võtta isiklikud asjad ja koguneda laagri värava juurde. Käsu said ka kõik Läti 19. diviisi mehed, Vene Vabastusarmeesse kuulunud ja meie, kuus eesti poissi. Värava juures rivistati meid nimekirja järgi üles ja hakati seejärel viiekaupa laagrist välja laskma.
Väljaspool laagrit ootasid ees punaväelastest läbiotsijad, kes hakkasid laagrist väljujaid ükshaaval läbi puistama. Meile anti käsk kõik isiklikud asjad seljakottidest välja võtta ja mahalaotatud telgiriidele panna.
Sattusin ühe lühikest kasvu juba keskeas vanemseersandi käe alla. Ta lasi mul kõigepealt võtta saapad jalast ja uuris läbi nende tallaalused ning voodrivahed. Siis kompas ta mind pealaest jalataldadeni läbi ja tühjendas taskutest kõik asjad telgiriidele seljakotis olnud asjade juurde. Seejärel asus ta riidel olnud asjade kallale ja uuris seal ükshaaval läbi kõik riideesemed.
Erilist huvi tundis punaväelane kirjade, dokumentide ja fotode ning igasuguste nipsesemete, nagu sõrmuste ja ehete, aga ka nugade, täitesulepeade ja käekellade vastu. Üksteise järel vahetasid need oma asukohta sealsamas maas olnud väiksemale telgiriidele. Jäin ilma onu kingitusena Soomest toodud väikesest suveniirpussist, täitesulepeast ja käekellast, kadunud ema mälestusena hoitud hõbedasest randmeketist ja tööstuskooli vapiga lõpuklassisõrmusest, mis rändasid läbiotsija pungil rinnataskusse. Ära võeti ka kõik fotod ja muud dokumendid, minu ainuke villane sokipaargi, tagavarapesu ja kõik hügieenitarbed.
Lõpuks olid kõik minu isiklikud asjad ükshaaval üle vaadatud ja läbi kombatud ning mul lubati järelejäänud esemed tagasi seljakotti panna, mis oli nüüd palju kergem.
Tuhandete meeste läbiotsimisele kulus mitu tundi. Istusime sel ajal oma seljakottidel ja ootasime. Käes oli juba keskpäev, kui lõpuks kõik mehed olid läbi puistatud ja anti käsk kolonni asuda. Kuhu meid viiakse, seda meile ei öeldud.
Nagu eelmiselgi korral, ratsutasid ka nüüd kolonni ees ja taga hobustel vene ohvitserid, külgedel aga sammusid umbes sajameetriste vahedega relvastatud punasoldatid.
Umbes paarituhandemeheline kolonn liikus teetäielt mööda tolmust maanteed põhja suunas. Kuum juunipäike kõrvetas otse lagipähe ja paljud teelised olid ülakehad paljaks koorinud. Tuhandetest jalgadest üles keerutatud tolm kleepus meeste higistele nägudele, muutes need varsti tontlikult halliks. Meid kõiki vaevas janu ja teel ette sattunud kaevu või allika juurde kogunes otsekohe suur meestesumm, kes püüdis janu kustutada ja veepudeleid täita. Kuid mitte kõigil ei õnnestunud seda teha. Vene soldatid käsutasid mehed taas teele ja enamik veepudeleid jäi tühjaks ning janu piinas edasi.
Iga tunni järel tehti väike puhkepeatus ja mehed said kümmekond minutit hinge tõmmata. Olime kõndinud juba mitu tundi, kui ühel teelõigul pööras kolonn suurde metsa, kus edasi liiguti mööda palkteed. Palk palgi kõrvale rajatud tee oli umbes kolm meetrit lai ja ehitatud arvatavasti sõjapäevil.
Oli eriline tunne sattuda üle pika aja taas kohiseva põlismetsa alla, kus ainult sammude kaja ja meeste vaikne jutukõmin ümbritsevat vaikust rikkusid. Ümberringi kohisesid äsja lehte puhkenud puud ja nende okstel sädistasid linnud. Kõrged puukroonid pakkusid jahedat varju kõrvetava päikese eest.
Sammusime mööda pikka metsateed edasi. Kahel pool vangikolonni käisid automaatidega punaväelased. Äkki laskus harakas puuoksale. Otse kui meile oma laskeosavuse demonstreerimiseks haaras üks soldatitest automaadi. Sihtimata ja käelt, nagu nüüd teevad seda gangsterid Ameerika seebiooperites, järgnes valang, mis niitis linnu tükkideks. Soldati näol oli lai irvitus, nagu tahtnuks meile öelda: “Vaadake, neetud fašistid! Mõjuv, eks ole!”
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, kui jääks praegu kolonnist maha ja üritaks mööda metsi kodumaale jõuda. Võimalus selleks oli ideaalne. Mehed käisid pidevalt metsa all oma ihuhädasid õiendamas ja meid saatnud konvoisoldatid ei teinud sellest erilist probleemi. Pealegi ei näinud soldatid meid käänulise metsatee tõttu kohati üldse.
Kuid ma viskasin selle mõtte peast ega rääkinud sellest ka oma lähimaile teekaaslastele. Uskusin siis Vainode laagris vene kõrgete ohvitseride antud lubadust, et kõik saadetakse varsti koju. Seetõttu polnud mõtet riskida. Varsti lõppes ka palkidest metsatee ning me väljusime metsast ja sammusime edasi mööda aasade ja põldude vahel looklevat tolmust maanteed.
Üheks jututeemaks kolonnis oli Vainode laagris toimunud läbiotsimine. Kõigilt oli midagi ära võetud ja sageli olid need asjad seotud mälestustega. Lohutati end, et varsti läheme koju ja tühja neist asjadest. Kojupääsemise eest oldi nõus maksma veel palju kõrgemat hinda, kui seda olid päevinäinud käekell, koduste pildid või saksa aluspüksid.
Jälle jäid kolonni teele varemeis külad ja lahingutega segi pööratud maa. Kuid nüüd võis sageli näha teedel ja külatänavail liikumas inimesi ning karjamaal lehmi või lambaid rohtu nosimas. Sageli tõusis varemeis taluhoonetest taeva poole õrn suitsuvine, andes tunnistust, et sinna oli tagasi tulnud sõja eest pakku läinud talupere.
Päike oli juba madalal, kui jäime peatuma väikese jõekääru luhale. Otsekohe tormasid kõik pikast teekonnast väsinud mehed vette, et üle pika aja end pesta ja päikesest kuumaks köetud keha karastavas vees jahutada. Ühe hetkega oli kogu jõesäng täis lastena kilkavaid alasti mehi.
Pärast karastavat suplust jagati igale mehele söögiks üks leib, purk ameerika lihakonservi ja näpuotsaga suhkrut. Kõike seda jaotati meie peatuspaika saabunud autodelt. Saadud toiduainetega pidime läbi saama järgmise päeva õhtuni.
Varsti oli jõekallas täis lõkketulesid, mille kohal aurasid teekatlad ja praeti orgi otsas leivaviile. Juuniõhtu oli sametiselt soe ja vaikne. Eemalt kostis konnade krooksumist ja kusagil kaugel kukkus kägu. Peale kehakinnitamist istuti veel kaua lõkete ümber ja jutt keerles valdavalt peatse kojujõudmise ümber.
Meid saatnud vene soldatid olid kogunenud eemal samuti lõkke ümber ja sealt kostis valjuhäälset juttu ning sekka lõbusaid naerupahvakuid. Näis, et neil on täiesti ükskõik, mida teevad nende valve alla antud endise vaenuväe soldatid. Meie jaoks oli see veelkordne kinnitus, et peatselt ootab meid ees kojusõit.
Järgmisel hommikul rääkisid lätlased, et jälle olid siitkandi mehed öösel kodus käinud ja tulnud hommikul tagasi puhta pesuga seljas ning suurte toidukompsudega seljakotis. Teati rääkida, et meie sihtkohaks olevat Jelgava linn, kus meile päris kindlasti antavat kätte vabastamisdokumendid. Seda olevat kinnitanud ka meie kolonni saatvad vene ohvitserid.
Kõik see tõstis meeste meeleolu ja nüüd polnud rännak kuumusest lõõskava juunipäikese all mööda tolmust maanteed enam väsitav. Mehi, eriti lätlasi, oli vallanud mingi ülemeelik lõbus tuju, mis väljendus teravmeelsetes naljades ja sõbralikus suhtumises oma rännukaaslastesse. Keegi võttis üles lauluotsa ja peagi sättisid kõik kolonnis olijad oma sammud lätlaste lustaka rivilaulu takti.
“Mans draugam atbrauca draugs,
viens lielais draugs, viens godigs draugs …“
Teeloleku teise päeva õhtuks jõudis kolonn Jelgava lähistele. Ööbima jäime Musa harujõe äärde aasale. Oli jaanilaupäev. Õhtu oli imekaunis ja haruldaselt soe, mistõttu ööbimisega lageda taeva all polnud mingit probleemi. Jälle süttisid jõe kaldal sajad lõkked, kus keedeti õhtuks teed, või aeti pikast rännakust väsinutena niisama juttu.
Olime jälle kõigi Vainode laagris olnud eesti poistega koos, ka nendega, kes peale ülekuulamist olid teise laagrisse viidud. Poisid olid lõkke ümber istet võtnud. Kõigil oli hea tuju ja teravmeelselt lõõpides heideti üksteise kulul nalja. Kõiki meid oli vallanud mingi ärev ootus. Selle põhjuseks oli teadmine, et juba homme jõuame me oma rännaku sihtpunkti. Seal aga …
Oli juba kaugelt üle kesköö, kui me selles ootusrikkas teadmises maapinnale laotatud telkmantlitele puhkama heitsime. Sumedast jaaniõhtust oli saanud öö ja kõrgel üleval tumedas taevas vilkusid Lätimaa tähed.
Meeles on ka sel ööl nähtud unenägu.
Olin saabunud koju ja jõudnud just koduväravast sisse astuda, kui minu koduuksel tuli mulle vastu Anneli. Tütarlaps, kellega kohtumine karmil sõjateel oli jätnud mulle südamesse sügava jälje. Äkki oli see Tartumaalt pärit tütarlaps jälle mu ees. Kuid Anneli nägu oli üleni pisarais ja ta silmades oli lõpmata kurbus. Nagu tookord sügisesel pargiteel Vindavis. Ma tahtsin teda lohutada ja võtta ta väikese käe oma pihku, kuid ta tõukas mind endast eemale ja sammus minema.
Läbi une tundsin, et keegi raputab mind õlast. See oli Harri. Poisid olid kõik juba jalul ja tegid ettevalmistusi teele asumiseks. Varsti antigi käsk kolonni koguneda. Vinnasime seljakotid selga ja läksime maanteele, kus meie pikk kolonn peagi liikuma hakkas. Need olid viimased kilomeetrid, kui uskusime, et meid ootab ees vabastamine ja kojusaatmine.
Pikk meestekolonn liikus edasi Jelgava linna suunas. Sinna jõudsime paaritunnise käimise järel. Linna sisenedes nägime, et see oli sõjatules tugevasti kannatada saanud ja hoonetest tänava ääres, mida mööda me liikusime, olid järel vaid kõrged varemed. Liikudes mööda kitsukest tänavat, tulid meie kirevat meestekolonni uudistama kohalikud elanikud, seistes üksikult ja gruppidena varemete vahel või rusuhunnikute otsas. Kostsid lätikeelsed hüüded ja pärimised. Linnaelanikud lootsid läti 19. diviisi meeste hulgast omasid või tuttavaid leida või nende kohta teavet saada. Oli nii jällenägemisrõõmu, ootamatuid kohtumisi kui ka kurbi sõnumeid. Meid konvoeerinud punaarmeelased ei takistanud neid kokkusaamisi ja siin-seal jäid mehed gruppidena seisma, olles kohalikest elanikest ümber piiratud.
Kolonn liikus üha edasi. Ka linnaelanikega vestlema jäänud lätlased ruttasid sellele järele ja varsti jäi varemeis linn seljataha. Viimaks jõudsime äärelinnaga piirnevale lagedale väljale. Selle ühes servas paistsid puust vahitornid, mille vahel oli kahekordne okastraataed. Vahitornide küljes olid prožektorid, mille esiklaasid päikesekiirtes heledalt hiilgasid. Loosungite ja punaste lipukestega ehitud ja okastraadiga põimitud laagrivärava ees sagisid sinipunastes vormimütsides soldatid.
Siis jäi kolonni pea seisma ja väljak hakkas täituma üha juurde saabuvate meestega. Tulijad viskasid seljakotid seljast ja istusid maha jalgu puhkama. Olime pärale jõudnud.
Mõne aja möödudes tuli väljakule grupp NKVD ohvitsere ja siis nägime, et äsja siia saabunud meestekolonn oli sinipunaste mütsidega soldatitest ümber piiratud. Nood seisid umbes kümnemeetriste vahedega, hoides käes laskevalmis automaate. Mõnel soldatil oli rihma otsas suur hundikoer. Värava ette oli moodustatud soldatitest topeltahelik. Vahitornidest sihtisid meie suunas kuulipildujate torud.
Nüüd käsutati mehed rivisse ja seejärel hakati meid ükshaaval nimekirja järgi välja kutsuma. Väljahüütult küsiti tema ees- ja isanime ning sünniaastat. Sageli hüüti võõraid nimesid venepäraselt moonutatuna ja see tekitas segadust. Nii hüüti paaril korral kedagi Kolossi, kuni ma lõpuks taipasin, et soovitakse hoopis mind, Kallast.
Pärast nimede kontrollimist pidi väljakutsutu minema väravas soldatite ahelikest moodustatud koridori, kus toimus järjekordselt põhjalik läbiotsimine. Kõik seljakotis olnud asjad puistati mööda maad laiali ja uuriti ükshaaval läbi. Samamoodi otsiti ja kombati läbi kõik seljariided ja jalanõud.
Ära võeti kõik terariistad ja metallesemed, isegi õmblusnõelad. Saksa sõjaväe alumiiniumist lusikkahvlil murti ära kahvli harud. Ära võeti ka püksi- ja vöörihmad ning seljakoti nahkrihmad. Need lõigati lihtsalt noaga seljakoti küljest ära. Seejärel käsutati läbiotsijate käe alt läbi käinud mehed kümnemehelisse gruppi ja viidi läbi okastraadiga põimitud värava laagrisse.
Kui laagri okastraatväravad meie järel sulgusid, ei tahtnud me kuidagi uskuda, et meist olid saanud tõelised vangid. Siiani oli kusagil sügavas hingesopis pesitsenud ikka veel lootus, et varsti-varsti hakatakse meid välja kutsuma ja kojusõiduks dokumente väljastama. Seda oli meile ju korduvalt lubatud. Olime naiivsed ja oma väheste elukogemuste tõttu uskunud, et kui on antud lubadus, siis see ka täidetakse. Seni oli see alati nii olnud. Siis polnud me veel teadlikud Nõukogude režiimi kahepalgelisusest ja selle moraalitusest. Kõige sellega puutusime me kokku veel palju kordi hiljemgi.

Jelgava NKVD tapilaagris
Möödusid päevad ja iga päevaga veendusime üha enam, et meie kaunid illusioonid peatsest kojuminekust olid purunenud kildudeks. Saabunud rahupäevad ei toonud meile vabanemist. Meid oli ettekavatsetult petetud.
Olime nüüd hoopis tugevdatud järelevalve all. Lisaks meid vahitornidest valvanud tunnimeestele jalutasid ümber kõrge okastraataia veel automaatide ja valvekoertega NKVD soldatid. Välimisest traataiast seespool oli teine madalam traataed ja nende vahel umbes viie meetri laiune rohukatteta hoolikalt rehitsetud maa-ala. Traataiale lähenemise katsel tulistas valvesoldat automaadist valangu õhku, sellega kaasnes valvekoerte vihane haukumine. Traataiale teistkordsel lähenemisel poleks ilmselt hoiatuslasku enam tehtud. Öösel valgustasid aedade vahelist ala prožektorid.
Enne meie saabumist Jelgava laagrisse oli siin ees juba mitusada sakslaste käes vangis olnud punaarmeelast. Need oli habemeisse kasvanud, kasimatud ja armetult närustes Punaarmee vormiriietes mehed. Siin olid nad endale ulualuse leidnud laagriplatsi ainukeses hoones - suures viljaküünis. Juba sakslaste juures näguripäevi näinud ja poolnäljas mehed olid kurnatud. Paljudel oli kõhutõbi, kuid sellest ei hoolitud ka siin laagris. Söögikordadel kaklesid nad iga leivaraasukese pärast ja uitasid alatasa laagri välikatelde läheduses, lootes maha pudenenud toiduraase leida või kokkadelt toidulisa manguda. Oli tavaline, et mõnelt nõrgemalt võeti ära tema viimane toiduraas. Valvurid vangidevahelistesse tülidesse ja kaklustesse ei sekkunud, need klaarisid vangid omavahel.
Nii Läti 19. diviisi meeste kui meie, eesti lennuväepoiste eluasemeks olid telkmantlitest kokku pandud telgid. Meie õnneks polnud meilt neid praktilisi ja vajalikke esemeid läbiotsimistel ära võetud. Telgid olid püstitatud lagedale väljale, kus hommikust õhtuni lõõmas kõrvetav päike. Päeval paistis päike telgid lämmatavalt kuumaks, nii et neis viibida oli võimatu. Kuna aga telkides olid meie isiklikud asjad, siis ei võinud me neid hetkekski valveta jätta. Siin olid mitu lätlast juba oma vähestest asjadest ilma jäänud. Telke pidi valvama vähemalt kahekesi, sest rööviti ka jõuga, röövijaiks ikka needsamad punaarmeelastest sõjavangid.
Söök laagris oli aga äärmiselt kehv. Kadunud olid ameerika konservid ja lendliisi pekk, millega meid Vainode laagris oli toidetud. Nüüd saime hommikul ja õhtul kolmandiku liitrit kapsalehtedest keedetud rasvata supivedelat ja paarsada grammi kibedat hirsiputru, mis paljudel meestel soolte ummistuse põhjustas. Sinna juurde anti päevas veel kakssada grammi poolnätsket leiba, mida me omavahel karukakaks kutsusime. Kõhtu me sellest vesisest lakkest täis ei saanud. Laagris puutusime esmakordselt kokku kommunismi ühe põhiteesiga: kes ei tööta, see ei pea ka sööma.
Hullem kui kunagi varem oli siin aga olukord veega. Vett laagri territooriumil ei olnud ja seda veeti, nagu eelmiseski laagris suurte puutünnidega ning jaotati normi järgi. Kuid seda jagus laagrisolijale vaevalt poolt liitrit päevas. Sageli jäid järjekorra lõpus olijad päris ilma. Pikad päevad kõrvetava päikese käes viibides piinas meid pidevalt janu.
Eesti poisid olid seni oma saatusesse suhtunud kerge üleoleku ja teeseldud ükskõiksusega ning püüdnud üksteise tuju huumori ja naljadega üleval hoida. Kuid peale paari nädalat Jelgava laagris olemist hakkas meid vaevama lootusetuse ängistav tunne. Laagrielu metsikused ja täielik turvalisuse puudumine hoidsid meie närvid nagu pillikeeled pidevalt pingul.
Päevad olid kohutavalt pikad ja tegevuse puudumise tõttu piinavalt igavad. Nagu meie kiuste kõrvetas pilvitus taevas hommikust õhtuni päike. Selle eest varju minna polnud kuhugi. Telgis oli kuum nagu saunalaval ja seal ei jätkunud hingamiseks õhku. Liigsest päevitamisest olid meie kehad üleni põlenud ja kipitasid väljakannatamatult. Meie kehale ja turjale tekkisid põletusvillid. Riided olid higist kõvaks kuivanud ja selga tõmmates kratsisid need ihu nagu liivapaberiga. Paljud laagrisolijad said kuumarabanduse ja lamasid maas kelleltki abi saamata.
Elu laagris muutus iga päevaga üha väljakannatamatumaks. Poolnäljas venelased röövisid lausa avalikult. Nad püüdsid nüüd laagri juhtkonnale oma teeneid pakkuda ja käisid lätlaste ning omadegi peale kaebamas. Keegi neist oli teada saanud, et ühel läti leegionäril on veepudeli sisse peidetud nõukogude raha. NKVD soldatid lõikasid pudeli lahti ja leidsid sealt kimbu rulli keeratud vene rublasid. Mees viidi minema ja rohkem teda ei nähtud.
Sageli tulid laagri traataia taha lätlaste omaksed ja abikaasad lastega. Nad viskasid valvurite ähvardustest ja hoiatuslaskudest hoolimata üle traataia väikesi kompsuks seotud toidupakke, millest paljud kahe traataia vahele rehitsetud ribale kukkusid. Sealt korjasid valvesoldatid need üles ja lasksid toidul hea maitsta.
Lätlaste selline tegevus viis meid mõttele lähetada samal viisil kodustele teavet, et oleme elus ja viibime laagris. Kirjutasime paberitükile mõned read, kuhu lisasime ka oma kodused aadressid. Seejärel sidusime paberilehe ümber paraja kivi ja kui väljaspool aeda jalutav soldat oli kaugemale läinud, viskasime kivi üle traataia. Lootsime, et kui mõni lätlane meie kirjad leiab, siis ehk saadab ta need näidatud aadressil edasi. See oli meie ainuke lootus ja võimalus oma lähedastele endast elumärki anda.

Teekond suurele kodumaale
Olime Jelgava NKVD laagris olnud juba ligi paar nädalat, kui ühel päikesepaistelisel juulihommikul käsutati kõik oma asjadega laagri värava juurde. Seal rivistati meid nagu Vainode laagriski viiekaupa kolonni ja jäeti suletud väravate taha ootama.
Kogu väravaesine väljaspool laagrit oli täis sinipunaste vormimütsidega NKVD soldateid. Ka värava juurest algav tee oli mõlemalt poolt nende ahelikuga palistatud. Siis avati laagriväravad ja vangidekolonn käsutati jooksuga automaaturite ja rihmade otsas vihaselt haukuvate koertega teed palistanud kadalipu vahele. Seal ergutasid vange kiiremini jooksma ahelikus seisvad soldatid, togides möödujaid vihase sõimu saatel automaadikaba või püssitoru otsaga. Mööda NKVD soldatitega palistatud koridori joostes jõudsin tähele panna, et valvurite ahelikust tagapool seisid umbes paarisaja meetriste vahemaade järel veoautod, mille kabiinikatustelt sihtisid meid kuulipildujad.
Umbes veerand tundi kestnud jooksu järel jäi hingeldav ja närviliselt rabelev vangidekolonn lõpuks seisma. Olime jõudnud raudtee kaubajaama. Mehed viskasid oma kompsud asjadega maha ja pühkisid higist nõretavaid nägusid. Nende kohkunud silmadest võis lugeda küsimust, mis saab edasi.
Kaubajaama rööpapaaridel seisis ootevalmis mitu pikka loomavagunitest koosnevat rongi. Vagunite aknaavad olid trellitatud tihedalt punutud okastraadiga. Vagunite vahel sagisid NKVD ohvitserid ja vaidlesid raudteelastega ägedalt millegi üle. Kolonni piiranud konvoisoldatid sõimlesid ja nende käes rihmade otsas vihaselt rabelevad koerad olid valmis iga hetk ükskõik kellele kõrri kargama. Selles närvilises sagimises seisid jooksust hingeldavad mehed ja ootasid.
Umbes pooletunnise ootamise järel hakati mehi loomavagunitesse laadima. Jõudnud ühe avatud loomavaguni ukseni, upitasin end suure pingutusega kuidagi vagunisse. See polnud sugugi lihtne, kuna rong seisis kõrvalteel, kus puudus platvorm. Liiati surusid tagapoolt peale teised tulijad, keda omakorda “aitasid” automaatide ja jalgadega tagant togides konvoisoldatid.
Lõpuks oli loomavagun, kuhu meid sisse suruti, otsast otsani mehi täis. Kokku oli siin umbes kuuskümmend inimest. Konvoisoldatid lükkasid vaguniuksed kinni ja metalse kõlinaga sulgusid riivid nende ees.
Nüüd sain mahti veidi ringi vaadata. Otsisin tihedalt kokku surutud meeste hulgast oma kaaslasi. Otse minu kõrval seisis Harri, kes samuti otsivalt ringi vaatas. Siis nägin Oskarit, kes oli jõudnud juba endale lavatsil koha sisse võtta. Teisi eesti poisse selles vagunis ei olnud.
Vaguni mõlemasse otsa olid ehitatud kolmekordsed laudadest lavatsid, mis hõivati vagunisse sisenemise järjekorras. Saime Harriga endale kohad teisel korrusel ja võisime olla õnnelikud, sest kõigile lavatsitel kohti ei jätkunud. Osa mehi oli sunnitud jääma tihedalt kokku surutuna lavatsite vahele vaguni põrandale.
Sain endale koha otse vastu vaguni seina ja oma suureks rõõmuks avastasin, et minu pea kohal on vaguni seinas suur oksaauk, mille kaudu sain jälgida väljaspool toimuvat. Läbi oksaaugu välja piiludes nägin, et otse meie rongi kõrval seisis veel teine loomavagunitest koosnev rong, kuhu samuti vange peale laaditi. Nägin ka paari lennuväe abiteenistuse vormis poissi ühte vagunisse sisenemas. Kas need olid eestlased või lätlased, seda ma enam ei näinud.
Enne kui meie ešelon liikuma hakkas, avati veel kord vaguniuks ja NKVD vormis konvoisoldatid upitasid vagunisse kaks puuämbrit joogiveega. Paar lähimal olijat hakkasid kohe vett jagama. Kuid mida jätkub paarist ämbrist sellisele suurele hulgale janu käes vaevlevale mehele. Ometi õnnestus mul tilgake kallist märjukest oma toidunõu kaane sisse saada.
Aeg venis ja meie ešelon seisis veel mitu tundi. Alles päris õhtu eel hakkas rong liikuma. Piilusin läbi oksaaugu välja ja nägin vaid meist mööda ruttavaid raudteerööpaid ja neil seisvaid loomavaguneid. Siis said rongi kõrval olnud rööpad otsa ja meie rong liikus edasi heinamaade ja metsatukkade vahel. Kuhu, seda ei teadnud rongi trellitatud vagunitesse suletutest mitte keegi.
Oli juba hiline õhtu ja kogu ümbrust kattis suvine hämarus, kui meie ešelon ühes jaamas peatus. Nari kolmandal korrusel olijad, kes said väljaspool vagunit toimuvat jälgida läbi okastraadiga trellitatud luugiava, teatasid, et oleme veel Lätimaal, millest andis tunnistust lätikeelne nimesilt jaamahoonel. Pärast paaritunnist peatust liikus rong taas edasi.
* * *
Olime olnud teel juba kaks päeva ja ööd. Päeval oli kilukarbina täis kiilutud loomavagunis lämmatavalt kuum ning umbne ja hingamiseks ei jätkunud õhku. Veidi kergem oli öösel, kui läbi lahtise luugi tungis koos sõidutuulega vagunisse veidigi jahedamat õhku. Rong aga liikus üha edasi, tehes sageli pikki peatusi jaamades, et läbi lasta sõjaväeešelone ja pikki kaubaronge. Liikusime nüüd juba teist päeva Venemaa pinnal ja nagu päikese järgi otsustada võisime, ikka ida poole.
Lamasime Harriga kõrvuti ja olime naril nagu sahtlisse topitud. Nari korruste vahe oli nii väike, et istumine ei tulnud kõne alla. Nii olime sunnitud end pidevalt ühelt küljelt teisele keerama. Konte sirutada saime vaid siis, kui käisime vaguni keskel laudadest kokku löödud käimlatoru otsal oma inimlikke vajadusi rahuldamas.
Meie vagunikaaslasteks olid valdavalt venelastest saksa sõjavangid. Ülejäänud olid Läti 19. diviisi mehed ja meie, kolm eesti poissi. Reiskaaslastega oli meil üldiselt vedanud. Õnneks olid venelased üsna vaiksed mehed, mistõttu kogu teekonna vältel ei juhtunud vagunis ühtegi intsidenti, mis sellises närvilises õhkkonnas ja eri rahvuste ning erinevate poliitiliste vaadetega inimeste juures kergesti võinuks esineda.
Veidi kärarikkamaks muutus õhkkond vagunis siis, kui konvoisoldatid tõstsid vagunisse puuämbrid joogivee või toiduga. Süüa toodi meile vaid kord päevas. Söögiks oli paar-kolm lusikatäit maisijahust keedetud vedelat putru ja paarsada grammi leiba mehe kohta. Kuid rohkem kui nälg vaevas meid janu. Terve vaguni peale toodi kord päevas kaks puuämbritäit vett, millest igale vagunisolijale jagus vaid umbes teeklaasitäis.
Varsti formeerus meeste hulgast toimkond, kes vee ning toidu jagamise enda peale võtsid. Need olid väga vastutusrikkad toimingud, kus iga veetilk ja supivedelik tuli võrdselt ära jagada. Nende tegevust jälgis tähelepanelikult terve vagunitäis silmapaare.
Paljusid mehi piinas suitsunälg. Selle rahuldamiseks olid nii mõnedki nõus vaid üheainsa mahvi eest loovutama oma päevase toidunormi. Suitsunäljas vaevles ka Harri. Ta pakkus ühele lätlasele näpuotsatäie tubaka eest oma leivaportsu, kuid lätlane ei tihanud tubakast loobuda ja kaup jäi katki.
Päevad umbses ja higist ning kõiksugu muudest aroomidest lehkavas loomavagunis möödusid teosammul ja olid rutiinselt sarnased. Pöörasime end küljelt küljele, kuna meie ihuliikmed pidevast lamamisest kõvadel narilaudadel valusaks muutusid. Kuid tunduvalt halvemas olukorras olid need, kes polnud mahtunud naridele ja olid sunnitud tihedalt kokku surutuna olema lavatsite vahel vaguni keskel põrandal.
Kuna Oskar oli saanud endale koha vaguni teises otsas, polnud meil Harriga võimalik temaga suhelda. Lamades kõrvuti, olime me Harriga üksteisele ära jutustanud kõik minevikumeenutused ja tähtsamad elusündmused. Meie suureks üllatuseks tabasime end nüüd üha sagedamini pajatamas hüvadest roogadest ja nende valmistamisest. Ainuke teema, mida me seni olime alateadlikult püüdnud vältida, oli see, mis meid ees ootab. Kuna me oma tuleviku kohta ei osanud teha mingisuguseidki oletusi, oli see teema meie jaoks liiga hell, et seda puudutada.
Meist kõrgemal lavatsikorrusel jutustas keegi venelane vaikse häälega oma narikaaslastele kogu tee hommikust õhtuni midagi. Aeg-ajalt naersid kuulajad millegi üle või esitasid jutustajale küsimusi. Oma puudulikust vene keelest hoolimata sain ma viimaks aru, et mees jutustab mälu järgi ümber mingit jutustust või romaani. Igatahes pidi see küll üsna paks raamat olema. Kuid ka see oli üks võimalus vagunirataste monotoonsest kolksumisest üle saada.
Looja on kõik loomad, ka inimesed, loonud sellisteks, et peale söögi, joogi ja hapniku on neil veel teisigi vajadusi. Ja nende teiste vajaduste rahuldamiseks olid NKVD tarkpead vangide vedamiseks loomavagunis välja nuputanud laudadest kokku löödud neljakandilise toru, mis umbes viiekümnekraadise nurga all ja viie-kuuekümne sentimeetri pikkuselt vaguni seinast välja ulatas. See NKVD-meeste leiutis leidis pidevat kasutamist ja hommikust õhtuni käisid mehed sellel järjekorras istumas. Kuna selle kasutada soovijaid oli vagunis palju, tuli end järjekorda panna, mis toimus kohtadelt hääletamise teel.
Muidugi ei olnud mugav oma asju vagunitäie meeste silme all ajada, kuid teist võimalust polnud ja sellega tuli harjuda. Hoopis hullem lugu oli aga nendega, kes ei suutnud oma järjekorda ära oodata. Ja neid oli vagunis palju. Valdavalt olid need mitmesuguste kõhuhädade all kannatajad. Seetõttu oli õhk vagunis nii paks, et seda võis noaga lõigata. Kogu vagunit täitis pidevalt südantpööritav ja hingemattev roojalehk. Eriti väljakannatamatu oli nende olukord, kes olid sunnitud olema kogu pika sõidu ajal vaguni põrandal, otse väljakäigutoru kõrval.
Vaesed õhurikkujad said küll teiste vagunisolijate käest sõimata, aga kasu sellest polnud. Süüdi olid ebainimlikud tingimused ja need, kes olid meid loomadega võrdsustanud.
Aeg-ajalt jälgisin vaguniseina oksaaugu kaudu meist mööduvat maastikku. See oli valdavalt endine sõjatanner. Isegi metsad olid hävinud ja kohati olid seal puude asemel vaid lahingute tules põlenud tüvetüükad. Kõik külad olid varemeis. Kunagisi inimeste eluasemeid tähistasid vaid mustavad korstnad. Suurema osa neist olid 1941. aastal maha põletanud taganev Punaarmee ja komsomoli hävitusgrupid. Seda tehti vastavalt Stalini käsule, mille kohaselt pidi vaenlasele jääma vaid lage paljaks põletatud maa.
Kuid juba oli nende ahervaremete vahele kerkinud muldonne, mille peal olnud plekktorujupist tõusis taeva poole õrn suitsuvine, andes tunnistust jätkuvast elutegevusest. Sageli võis nende mullamutihunnikutele sarnanevate onnide vahel näha jooksmas määrdunud nägudega ja räbaldunud riietes lapsi, kes mängisid oma lapsemänge mõne purukslastud tanki või autovraki jäänustel. Mõnikord kepsutas seal koos lastega ka mõni pika habemega kits. Põllud rohetasid umbrohust ja juba ammu polnud seal astunud põllumehe jalg.
Vaene ja vaevatud oli see maa. Koletu sõjamasina ränkrasked roomikud olid halastamatult purustanud ja laiaks litsunud kõik, mida inimesed olid siia aastakümnete või isegi sadade jooksul rajanud. Palju oli hävitanud veel enne sõda inimvaenulik Nõukogude riigikord.
Kõigis jaamades, kus rong peatus, võis näha liikumas palju rahvast. Valdavalt olid need väga viletsalt riietatud naised lastega, kes oma kompse ja kotte tassides üritasid rongidele pääseda. Palju liikus ringi sõjainvaliide. Jalutud komberdasid karkudega või istusid puuplatvormi taolistel kuullaagritest ratastega kärudel, tõugates end kätega edasi. Sageli seisid jaamades pikad rongid rindelt koju sõitvate punaarmeelastega. Nähes meie vangiderongi, vibutasid soldatid meie suunas rusikaid ja lasksid lendu vihaseid repliike, mis olid vürtsitatud tubli annuse vene kolmekordsetega. Pean siinjuures mainima, et üldiselt meie rongil vedas. Sest nagu mitmed Vainode laagri kaaslased on hiljem rääkinud, esines Venemaal jaamades mitmeid juhuseid, kus punasoldatid avasid käsirelvadest tule sõjavangide ešelonide pihta ja siis päästis vaid raudteelaste kiire tegutsemine.
Meie rongi järjekordse peatuse ajal ühes jaamas, seisis meie vaguni kõrval perroonil grupp punaväelasi. Nähtavasti märkas üks soldatitest vaguni seinas olnud oksaaugus minu silma pilkumas. Ta haaras õlalt püssi ja torkas täiest jõust täägiga vaguni seina, sinna, kus asus oksaauk. Täägi terav ots tungis sügavale vaguniseina sisse, vaid mõned sentimeetrid minu vaateava servast.
Peatuste ajal kuulsime me iga kord tugevat kloppimist vaguni seinte ja katuse pihta. Nagu hiljem teada saime, selgitasid konvoisoldatid sel teel, kas mõnes vagunis ei peeta põgenemisplaane ja pole mõni laud lahti kangutatud.
Ühe järjekordse peatuse ajal tuli meie vagunisse grupp konvoisoldateid, kes viisid läbi meeste loenduse. Mehed kamandati ühest vaguni otsast teise ja loeti ühe kaupa üle. See protseduur võttis üsna palju aega, kuna meie jooksutamist korrati mitmel korral, sest meie arv ei klappinud loendajate andmetega. Nagu me hiljem juba laagris veenduda võisime, oli venelastel vangide ülelugemine alati suureks probleemiks, mistõttu tuli loendust sageli kolm või neli korda korrata.
* * *
Teeloleku kolmanda päeva õhtuks jõudis meie vangiešelon Vologda raudteejaama. Sellest informeerisid vagunisolijaid kolmandal narikorrusel olijad, kes said väljaspool vagunit toimuvat jälgida läbi trellitatud luugi.
Mäletasin koolis õpitu põhjal, et Vologda on suur sõlmjaam, kust suunduvad raudteeharud kõigi nelja ilmakaare suunas. Kuna meie rong oli saabunud siia läänest, siis jäi meil nüüd võimalus jätkata reisi ülejäänud kolme ilmakaare suunas: Kaukaasiasse, Ida-Siberisse või Põhja-Jäämere äärde. Milline neist kolmest oli meie jaoks määratud, seda teadsid vaid meid teele saatnud NKVD asjamehed. Kui meie rong mõnetunnise peatuse järel jälle liikuma hakkas, võisime peagi tõdeda, et kolmest võimalikust suunast oli meie jaoks valitud see, mis viis kaugele põhja.
Ühel hommikul avastasid venelased, et üks nende kaasvangidest oli öösel hinge heitnud. Laip toimetati vaguni ukse ette, kust toitu ja vett toonud konvoisoldatid selle hiljem raudtee kõrvale maha tõstsid ja sinna ka jätsid.
Meie reis täis tuubitud vagunis kestis ühtekokku üheksa päeva. Kümnenda päeva hommikul avastasime, et rong seisab mingi kaubajaama kõrvalteel. See pidi olema suur jaam, sest nii kaugele, kui ma hommikuse hämaruse tõttu oma oksaaugust näha võisin, oli näha vaid kaugele kaduvaid raudteerööpaid.
Vagunite ümber askeldasid juba konvoisoldatid ja läbi vaguniseina kostis nende kõnekõminat ja vandumist. Väljas toimuva põhjal tulime järeldusele, et oleme kohale jõudnud.
Kuid möödus veel mitu pikka tundi, enne kui vaguniuksed lahti lükati ja meid vagunist välja käsutati. Väljas ootasid meid poolkaares rongi ette paigutatud konvoisoldatite ahelik ja rihmade otsas lõrisevad hundikoerad.
Meid võttis vastu sügiseselt karge ning meeldivalt värske ja puhas mereõhk, mis pärast pikki umbses ja haisvas vagunis veedetud päevi pea kergelt ringi käima pani. Esmakordselt sain ma tunda, mis on värske õhu mürgitus. Selle merelõhnalise õhu järgi otsustades pidi kusagil lähedal olema meri ja õhu kargus näitas, et meid oli toodud kuhugi Põhja-Jäämere äärde.
Kui kõik vangid olid vagunitest väljunud, käsutasid konvoisoldatid meid raudteerööbaste vahele istuma. Otsisin ringi vaadates istuvate meeste hulgast mõnda lennuväe abiteenistuse vormis tuttavat kuju ja leidsin, et peale meie kolme olid samas ešelonis veel Reinhold, Arseni ja Voldemar. Alles aastaid hiljem sain teada, et kõik teised Jelgava laagris olnud eesti lennuväepoisid olid viidud Kesk- ja Lõuna-Venemaa laagritesse.
Vist polnud seal, kuhu meid pidi viidama, vastuvõtuks kõik veel valmis ja me istusime raudteerööbaste vahel edasi. Lugesin ajaviiteks üle ešelonis olnud vagunid. Kokku oli neid seitseteist. Neist viisteist olid loomavagunid, mis kõik olid olnud mehi täis tuubitud. Rongi lõpus oli platvormvagun paari välikatlaga ja päris viimane oli reisivagun, kus olid elanud meid saatnud soldatid. Loomavagunite arvu järgi otsustades oli meie rongis umbes tuhat meest. Jelgava laagris oli meid olnud aga mitu korda rohkem.
Pika istumise peale muutusid mehed rahutuks. Pealegi piinas kõiki janu. Tekkinud sumina peale muutusid konvoisoldatid valvsaks ja nõudsid matte ladudes vaikust. Hoiatuseks tulistati automaatidest mõned valangud õhku. Ja vangikolonn istus vaikides edasi.
Meie kaaslast Harrit aga oli jälle hakanud vaevama suitsunälg. Ta sai kaubale ühe lätlasega, kes andis talle sineli vastu oma puust suitsupitsi.
Noomisime Harrit tema kergemeelse teguviisi pärast. Lähenemas oli sügis ja seejärel põhjamaine talv. Kuid Harri vaid naeris muretult. Lõikas läbiotsijate ahelikust imekombel läbi toodud noa küljest ära murtud terajupiga suitsupitsi pikuti pooleks, kraapis sinna kogunenud pigi paberitükile ja keeras sellest tillukese sigareti. Ja millise õndsa näoga ta seda tõmbas. Kuid peagi sai sigaret otsa ja ka sinel oli läinud.
Umbes paaritunnise istumise järel käsutati meid lõpuks rivisse ja pikk vangikolonn hakkas konvoisoldatite saatel liikuma eemalt paistva asula suunas. Asulas nägime oma suureks üllatuseks, et selle madalad puumajad olid ehitatud postide otsa. Ka majadevahelised palkidest ja laudadest tänavad olid rajatud postide otsa.
Majade ja tänava all aga loksus mudakarva, seismisest kohati roiskunud ning rohelise kõntsaga kaetud vesi, milles ujus kõikvõimalikku prahti ja olmejäätmeid. Majade vahel looklesid jämedad metalltorud, mille otstest voolas tugeva surve all välja liivasegust vett.
Hiljem selgus, et kogu asula oli ehitatud soo peale ja nüüd täideti majade ja tänavate alust maapinda liivaga, mis pumbati koos veega võimsate pumpade abil merest.
Sammudes mööda õõtsuvat laudteed, nägime ühel hoonel mingi asutuse silti. Sellelt lugesime, et asula nimi, kuhu meid toodi, on Molotovsk (nüüd
Severodvinsk). Meiega vagunis koos olnud venelased teadsid öelda, et Molotovsk asub Valge mere ääres, mitte kaugel Arhangelski sadamalinnast.

Järgmine II osa http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=24171

_________________
Võitjal on alati õigus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt