www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 16 Okt, 2019 14:32

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Sõjavangist töösoldatiks (lõpp)
PostitusPostitatud: 28 Mär, 2011 18:11 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 11:19
Postitusi: 147
Asukoht: Pärnu
Eelmine: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=24235

Epiloogi asemel
Oli 1948. aasta südasuvi. Pikka ja musta suitsulonti enda järele vedades ruttas väike kitsarööpmelise raudtee vedur kolme loomavagunit vedades mööda raudset roopapaari, lastes iga ristuva külatee otsa kohal kaeblikult vilet, nagu kurdaks ta hinge matva kuumuse üle. Rongist mööda libisevate põldude kohal hõljus suvine leitsak, kerges tuules kallutas kuldkollaseid päid selles päikeselõõmas valminud rukis. Siis said põllud otsa ja terasest tee viis rongi kõrgete puudega palistatud metsa vahele, kus vaigust lõhnavail okstel hüplesid vallatult päikesejänkud.
Ainult loomavaguneist koosnev rong oli sõitjaid täis. Vagunis oli lämmatavalt kuum ja lõhnas higi järele. Toetasin end avatud vaguniukse piida najale ja vaatasin rongist mööda ruttavat maastikku. Rongi liikumisest tekkinud nõrk tuuleõhk paitas mõnusalt nägu.
Siis vähendas vedur kiirust ja jäi lõpuks valget auru välja pahvides seisma. Eemalt paistis puust jaamahoone tuttava nimesildiga, olin jõudnud kohale - Massiaru raudteejaama.
Lõpuks olin taas tuttavatel koduradadel. Neli aastat tagasi olin ma koos koolivenna ja lapsepõlvesõbra Jaaniga samast raudteejaamast noore mehehakatisena sõduriteele asunud. Nüüd elas Jaan kaugel Kalifornias. Nägin vaimusilmas oma vanaisa, kes tookord sõtta minnes meid saatma oli tulnud ja perroonilt mulle järele lehvitas. Nüüd oli vanataadist saanud manalamees.
Võtsin oma seljakoti ja hüppasin vagunist maha. Vaatasin ringi, lootes näha isa, kes pidi mulle siia vastu tulema. Jaama kaubalao taga olnud lasipuu küljes nosis rahulikult heinu mitu hobust. Siis nägin isa, kes hobuse heinamärssi kohendas. Viipasin talle eemalt käega ja hakkasin vankri poole sammuma.
Taat seisis vankrile toetudes. Läks siis hobuse juurde ja hakkas selle rakmeid kohendama. Mulle näis, et ta oli jäänud kuidagi väiksemaks. Tema senine sirge rüht oli asendunud kergelt vimmas olekuga. Taadile terekätt ulatades märkasin ma tema kalklevais silmis, kus väreles rõõmus naeratus, ka üht pisarat helkimas.
Silmitseme hetke teineteist ja siis sõnas taat:
“Said siis ikka sealt lõpuks tulema.”
Tema hääletooni järgi ei kõlanud see mitte kui küsimus, vaid pigem nagu kinnitus, et see tõesti nii on. Ja ootamata ära minu vastust, võttis ta hobuse eest heinamärsi ja tõstis selle vankrile. Istunud seejärel vankrile heinasülemile, alustasime koduteed.
Sõitsime läbi põlise metsa, mis oli täis suvise looduse salapäraseid hääli ning lõhnas vaigu ja maast aurava rõskuse järele. Peagi viis tolmune kruusatee meid metsast välja ja olime põldude vahel, kus tee ääres lainetas päid loova rukki põld, mis kerges suvetuules tasa sahises. Eemalt kostis heinaniiduki tuttavat lõginat ja tuul kandis meieni magusat heinalõhna.
Meie vestlus taadiga oli kuidagi hüplev ja katkendlik. Küllap oli selle põhjuseks minu lapsepõlve ja noorusradade taasnägemine. Tahtsin lihtsalt vait olla ja seda kõike vaikselt kauge mälestusena meenutada.
Siis ilmusid metsatuka tagant nähtavale kodutalu tuttavad hooned. Õue viival teeotsal lamas pead esikäppadele toetades meie pere truu koduvalvur. Lähenevat vankrit märgates hakkas ta rõõmsalt saba liputades meie poole tulema. Hüppasin vankrilt maha ja läksin talle vastu. Jõudnud minu juurde, surus see tark loom vaikselt niutsudes oma nina mulle pihku. Tema alandlikes koerasilmades peegeldus suur rõõm.
Kõike seda, mis mind nüüd taas ümbritses, olin ma kodust eemal oldud aastate jooksul tuhandeid kordi vaimusilmas näinud. Kõige selle järele olin ma igatsenud Sõrve lahingute ajal vahipostil, kaugel põhjas polaarpakases kirkaga igikeltsa raiudes ja Narva jõe kallastel miiniväljade vahel heina tehes. Nüüd oli see kõik taas minu ümber.
Olid kolm sihvakat kaske, mis kodutallu viiva tee ääres kasvasid, väike põldude vahel looklev oja, mille kallastel varakevadeti kollased varsakabjad õitsesid. Olid koduaia noored õunapuud, mis palju suuremaks olid sirgunud. Ja suur lilleklump tare ees, kus varakevadest hilissügiseni õitsesid mitmevärvilised lilled. Kõik see kokku oli minu kodu. Ja ma astusin põksuva südamega koduväravast sisse.

_________________
Võitjal on alati õigus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt