www.militaar.net

Paras grillimis hooaja avalöök saab see küll olema

Ma arvan, et kannibalism ei ole siiski ainult "Vene sõjapidamise eripära", vaid oma kaaslaste söömiseni langevad viimases hädas ilmselt kõikide, ka kõige tsiviliseeritumate riikide sõdurid. Lihtsalt ellujäämiseinstinkt saab üle aastasadade jooksul välja kujunenud moraali- ja kõlblusenormidest.

Näide: kui Punaarmee sõdurid sõid inimesi Volhovi kotis ja ka Saksa sõjavangilaagrites, siis sakslaste puhul muutus kannibalism üsna tavaliseks nähtuseks Stalingradi kotis 1943. aasta jaanuaris, samuti esines inimsöömist Stalingradi all vangi langenud Saksa sõdurite seas.

Aga seda, et venelased oleksid 1944. aastal Narva all omasid söönud, kuulen küll esimest korda. Äkki olid hoopis linnud või metsloomad hukkunute kallal käinud liha nokkimas?

Kaks täiesti erinevat asja: 1. Kas nad sõid inimesi selleks, et neile see maitses, või
2. selleks, et ellu jääda

Kutt kirjutas:Kaks täiesti erinevat asja: 1. Kas nad sõid inimesi selleks, et neile see maitses, või
2. selleks, et ellu jääda

Need, kes sõid, neile kindlasti maitses.
Nüanssidest olenemata jääb asja olemus muutumatuks - st söömine.
Ja mitte köik ei söönud. Ikkagi inimesed...

ProPatria

Eks neil oli selline harjumus juba 20. ja 30. aastate näljahädadest sisse õpitud. Nii kui kõht vähegi korisema kippus, võeti kirves ja kopsti skalp maha ja puder koos taldrikuga naksti olemas.

Oh õud!
Vanaisa juttudest, kes elas Leningradi blokaadi üle, tean, et tema, kui sõdur, sõi seal surnud hobuseid (kerge tal seal polnud, sest täismees kaalus pärast midagi 48 kg). Ka oli minev kaup kõiksugu koerad-kassid-linnud-rotid. Sõjaväelasi toideti siiski kõige paremini. Meelistegevuseks oli meestel aga kõiksuguste maitsvate ja rammuste kodu-talu toitude meenutamine.
Tsiviilelanike seas tuli sealgi ette inimsöömist. Kuskilt olen kuulnud, et mingi vanaemake oli lapselast hoiatanud, et ära sa mingil juhul vaheta oma leivanormi lihapallide vastu, mida vanamemmed lahkesti turuväravate juures pakuvad. Teadagi mis lihast need kotletid olid tehtud, mida nii lahkelt leivanormi vastu taheti vahetada...

Lisan mõned pildid Gulagist:

http://www.gulag.ipvnews.org/article20060901_01.php huvitav,et seal on juttu kellestki kirurg Pulleritsust,kohe päris alguses...tea mis puhul
võis see mees olla 37.ndal aastal Magadani haiglas?

Organitest on aju ainus, mida inimkeha on võimeline toorena e. töötlemata kujul seedima, tüsistusi tekitamata.

Millepärast need kolud lõhki on lõigatud? Mingiteks uuringuteks, kollektiivse ajusöömisega vaevalt tegeleti?

Arvan, et tegu ikka lahanguga. Kolba lahti saagimine ja hilisem "sisu ülevaatamine" on üks osa lahkamisest. Kui ajada näpuga seadusetähte, siis peaks olema lahkamine teostatud iga surnud vangi puhul, et välja selgitada surma põhjus, mis peab olema kirjutatud ka surmatunnistusse. Omaette küsimus, kuidas ühes või teises tsoonis seda tehti, või ei tehtud. Kas tsoonis üldse oli pädev arst, kes lahangut teostas, või kirjutati akt valmis suvaliselt, kirjutades ühele surnud vangile "kopsupõletik" ja teisele "infarkt". Ka eelnevalt Jaan59 poolt välja toodud kirjatükis on lõik koljudele teostatud ekspertiisidest, seal kirjas, millega tegu. Saaginud ikka proff. Võib olla tegu muidugi meditsiiniliste katsetega, kuigi ei tahaks uskuda. Miks peaks mingi slajane labor asuma kusagil pärapõrgus- Magadanis? Katsematerjali oli ju igalpool laialt käes.
Seega, ei usu, et tegemist on kollektiivse kannibalismiga, kus spetsialist saeb koljusid ja serveerib ajusid, see rohkem ulme valdkonnast. Küll tavakannibal oleks selle teinud kiiremini ja robustsemalt.

Soojad ajuvõilevad

50g saia
40g ajusid
10g sibulat
10g võid
soola, pipart

Vasika- või seaajud keeta soola ja äädikaga maitsestatud vees. Eemaldada kile, hakkida peeneks, lisada sool, peen pipar, võis praetud sibulad ja segada hästi läbi.

Valmis mass määrida saiaviiludele ja küpsetada praeahjus helepruuniks.

(Kokaraamat. M. Peterson, A. Pasopa. Latgosisdat, Riga, 1960)

soovitan välja printida ja sõja/vangilaagriteele kaasa võtta. võib marjaks ära kuluda.

PS! kas tahate samast raamatust ka praetud ajude ja praetud udara retsepte?

Kes söönud-need kiidavad... (viimast postitust silmas pidades )

ma arvan, et kui oleks söönud, siis ei häbeneks ka tunnistada. mis seal's imelikku? nagu näha - alles hiljaaegu nimetet toit moes olnud. vaevalt kuuekümnendatel nii hirmus nälg oli, et "isegi seaajud" nahka pandi

mis siis, et raamat lätlaste sulest pärineb...

Delikatess värk ja näljaga pole mingit seost.Seaaju hinnati palju rohkem kui vasika oma...viimast ise söönud pole ja erinevust välja tuua ei oska.
Oleks militaarne teema,võiks nii mõnegi loo ajaviiteks rääkida.

Aga vahest peakski siia foorumisse eraldi militaarkulinaaria teema tegema? Kus saaks rääkida kasvõi sellest, mida ja kuidas vajaduse korral metsas (või vangilaagris) süüa, et ikka hingeke sees püsiks?