Mark Solonin: "Rahulikult magavatel lennuväljadel"

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Väikese naljaka vahepalana sai eelmisele leheküljele (lk10) meelega postitatud üks viga, kaks korda. Seda viga pole PDF-versioonis, ainult siin foorumis. Mõtlesime Lemetiga, et keegi ikka näeb ja tõstab kisa, aga ei - siiani vaikus! :lol: Kas nüüd vihje peale keegi leiab üles? :twisted:
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Irw, ei tule isegi nüüd vastust! :twisted: Osas nr. 96, rohkem ei täpsusta. :twisted:
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
ptrt
Liige
Postitusi: 63
Liitunud: 17 Mär, 2007 14:19
Kontakt:

Postitus Postitas ptrt »

"lahing nii ja naa pärast" (aga peaks olema "lahing Britannia pärast")?

No ei taha ju suure vaeva nägijate kallal eriti norida, ju siis kõik lihtsalt nii tagasihoidlikud.. ma ise teen häält praegu selles kartuses et äkki arvatakse huvipuudust ja jäetakse tõlkimine katki :)
Immelmann
Liige
Postitusi: 343
Liitunud: 04 Sept, 2005 14:55
Kontakt:

Postitus Postitas Immelmann »

See "nii ja naa" võttis kulmu kerkima küll. Aga kuna kontekstist võis aru saada, millest jutt, siis arvasin, et autori veider sõnastus.
Suur töö igatahes ära tehtud. Vahepeal ei jõudnud lugemisega järele.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Pihtas - põhjas, tõlkimise käigus eespool sai vaheldumisi kasutatud vanemat "lahing Inglismaa pärast" vaheldumisi uuema aja terminiga " lahing Britannia pärast". Lõpuks Troll küsis mult, et kumb siis õige on, mina arvasin, et nii ja naa, sealt siis see teksti saigi pandud :) Aga nüüd pean huvilisi kurvastama (või rõõmustama, sõltub vaatenurgast) Nimelt veel viimane peatükk jäänud, siis selleks korraks kõik.Suured tänud kõigile lugemast, ja eksinud tõlkijaid aeg-ajalt õigele teele juhatamast. Ja kui jumal ja laiskus lasevad ning foorumi rahval huvi on, siis järsku saab tulevikuski millegi taolisega välja tuldud.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Lemet kiirustas veidi ajast ette, nimelt on see siin alles eelviimane peatükk, viimase postitab ta ise.

109
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk28.pdf

Peatükk 28

Tuli taevast

„...Dorohhini kolmanda kolonni lennukid, mis olid ešeloneeritud väeüksuste ja –osade kaupa, järgides täpselt olemasolevaid fotograafilisi plaane, viskasid metoodiliselt, hämmastava täpsusega pomme neile ettenähtud objektidele...Esimeste ešelonide poolt visatud süütepommid kutsusid esile tulekahjusid tööstusrajoonides...
Vahetuseks esimesele ešelonile saabusid teise ešeloni lennukid, mis viskasid fugasspomme.
Nende pommide langemise ajaks olid juba pooled sõjatehased tules. Punased tuleleegid tõusid möirgega taeva poole, paisates üles sädemepilvi ja värvides tumedat taevast veripunaste helkidega. Leegid olid kõikjal. Need tekkisid aina uutes ja uutes kohtades, viskudes välja üha uutest ja uutest varemetest. Tsehhide klaaskatused purunesid kaebliku heliga. Laviinitaolise möirgega varisesid kokku mitmekorruselised korpused. Lennukite teraskarkassid väändusid kokku nagu viletsad lastemänguasjad. Tankide tulipunaseks aetud karbid muutusid läbipaistvateks...Taevas põles. Ümbruskonna põllud olid kümnete kilomeetrite kaupa kaetud mustade tahmaebemetega...“
...Õhujõudude juhataja kandis üksikasjalikult ette Nürnbergi, Fürti ja Bambergi ründamisest. Sõjatööstuse objektid olid põhiliselt hävitatud. Energiakeskust enam ei eksisteeri, Meine-Doonau kanal on Nürnbergi rajoonis niipalju vigastatud, et laevaliiklus on ajutiselt võimatu. Bambergi sõjakeemia ettevõtted ja keemilise tooraine varud võib lugeda hävitatuteks...“

Jah, see on veel üks katkend N.N.Špagini kuulsast raamatust „Esimene löök. Jutustus tulevasest sõjast“. Raamat ilmus 1939.a. suvel (veel enne Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamist), seepärast oli vaenlase nimi, kelle „...põllud olid kümnete kilomeetrite kaupa kaetud mustade tahmaebemetega...“, täiesti konkreetselt kirjas. Raamatu andis välja Kaitse RK Sõjaline kirjastus, kusjuures seerias „Komandöri raamatukogu“! Vaat selliste ettekujutustega „tulevase sõja“ iseloomust ja löögilennuväe võimalustest kasvatatigi kõikide astmete komandöre. Rangelt öeldes saaks sellega ka lõpetada vastuse selle raamatu algul esitatud küsimusele: „Miks maaväed ei näinud punatähelisi lennukeid, samal ajal kui see lennuvägi sooritas 250 tuhat väljalendu kolme esimese kuuga?“
Nõukogude tankistid, suurtükiväelased ja jalaväelased ei näinud tõesti seda, mida nad tänu mitmeaastasele juhmistavale propagandale lootsid näha! „Tulipunaseks aetud“ saksa tankide korpused „ei muutunud läbipaistvaks“ pärast nõukogude lennuväe esimest uljast reidi.
„Sõjalised tööstusobjektid“ ei olnud „põhiliselt hävitatud“ ühe päevaga. Peale selle juhtus veelgi hullem – „taevas põles“ taganevate nõukogude vägede kohal ja mitmete kilomeetrite pikkused vangikolonnid olid „kaetud tahmaebemetega“. Just see hämmastav kontrast oodatava ja reaalsuse vahel saigi nende nõukogude lennuväele tehtud eranditult järskude etteheidete ja süüdistuste peapõhjuseks. Neid võib kohata nii marssalite paksudes memuaarides kui ka lihtsõdurite suulistes jutustustes.
Selles, mis puudutab kindralite ja marssalite ettekandeid ja jutustusi, on veel üks aspekt. Neil oli vaja õigustust. Austavat põhjust, et selgitada neile allunud diviiside, armeede ja rinnete välkkiiret purustamist. Paremat põhjust, kui kirjutada kõik see kõikjaloleva ja kõikvõimsa saksa lennuväe arvele, pole olemas. Varem oli levinud ka teine põhjus – „dessandid“, kuid viimastel aastatel kirjutatakse sakslaste „õhudessantidest“ tunduvalt harvemini. Mõnikord isegi häbeliku märkusega lehekülje lõpus: „andmed saksa dessandi kohta N-diviisi tagalasse olid võib-olla liialdatud“. Tahaks elada ka selle helge ajani, mil kasvõi sellised tagasihoidlikud selgitused lisatakse ka jutustustele, kus 12 tuhat nõukogude tanki hävitatakse ühe nädalaga kolmesaja pikeeriva „Junkersi“ poolt...
Peatükis 5 me juba tõime ründelennuki IL-2 „lahinguliste võimaluste normid“, mis kehtestati 1942.aastal Punaarmee ÕJ Peastaabi operatiivvalitsuse poolt. Neile vastavalt nõudis isegi ühe kergetanki hävitamine 4-5 IL-2 väljalendu, aga ühe keskmise tanki (Pz.IV, Pz.III, StuG III) hävitamine – vähemalt 12 väljalendu (s.o terve eskadrill ründelennukeid ühe tanki vastu). Sugugi mitte parem (tegelikult palju hullem) oli olukord ka saksa ründelennuväes. Kõige uuemaks Luftwaffe „tankihävitajaks“ 1941.aastal oli kahemootoriline soomustatud ründelennuk „Henschel“ Hs-129. 1941.a. septembris saabusid kuus esimest „seeriaeelset“ selle „wunderwaffe“ näidist rindekatsetusteks Idarindele.
Katsetuste käigus tehti kindlaks, et saksa 20-mm lennukikahur MG-151/20 ei kindlusta soomuse läbistamist ei keskmistel ega isegi kergetel (T-60 ja T-70) nõukogude tankidel ükskõik millistest ründesuundadest ja ükskõik millistel pikeerimisnurkadel. Ausalt öeldes poleks sellise informatsiooni saamiseks vajagi olnud sooritada kallihinnalisi katsetusi – oleks piisanud kahuri MG-151 soomustläbistavuse parameetrite tabeli võrdlemisest ükskõik millise nõukogude trofeetanki soomuse paksusega. Tõenäosus tanki hävitamiseks „Henscheli“ pommirelvastuse kasutamisega (maksimum 6 pommi kaliibriga 50kg) isegi laugel pikeerimisel (25-30kraadise nurga all) ei ületanud 0,4%! Efektiivsed oleksid olnud ainult „Henscheli“ rünnakud nõukogude soomusautode vastu. Näiteks oleks BA-10 tüüpi soomusauto hävitamise tõenäosus (loomulikult kõige optimaalsemates tingimustes) MG-151 soomustläbistavate mürskudega tulistamisel 23-25%. Seega oleks ühe BA-10 soomusauto garanteeritud hävitamiseks vajalik vähemalt 8-9 soomustatud ründelennukit. Peamine aga selles arvude puntras on see, et viis tuhat Punaarmee soomusautot olid selleks ajaks (september 1941.a) juba hävitatud ja uute saabumist ei oodatud...
Isegi õhurünnakud „lahtiselt paiknevate mittekaitstud sihtmärkide“ pihta (s.o jalavägi lahinguväljal) polnud nii resultatiivsed, kui tundub neile, kes on sõda ainult televiisoriekraanilt näinud. 100.laskurdiviisi (tulevane 1.Kaardiväediviis) lahinguaruandest tegevuse kohta Minskist põhjapool: „Kaotused vaenlase õhurünnakutest, vaatamata rünnakutele madalatelt kõrgustelt ja vaenlase absoluutsele ülevõimule õhus, osutusid väga väikesteks“.
Veel üks iseloomulik näide – endise armeestaabi operatiivosakonna ülema A.I.Kovtuni mälestustest lahingutest Sevastoopolis 1942.a. mais:
„...29.mail kella seitsmest hommikul hakkas vaenlase lennuvägi kolme grupina (30 lennukit igaühes) pommitama ja jätkas seda terve päeva...pommitamine käis pidevalt. Vaevalt jõudis üks grupp pommid heita, kui selle vahetas välja teine...Päeva jooksul sooritati 12-13 rünnakulainet, üldkokku üle tuhande väljalennu, heideti kuni 10000 pommi...Kuid selgus, et meie kaitsepositsioonidel ei olnud suuri purustusi...ainult mõned pommid kukkusid kaevikusse. Kaotused elavjõus on väikesed...“
Niisama „madal“ – s.o normaalne, tüüpiline tolle aja lennukirelvastuse võimalustele – oli ka nõukogude lennuväe pommilöökide efektiivsus.
„...25.juunil tegid nõukogude 11. ja 6. mehhaniseeritud korpused vasturünnaku Grodno rajoonis. Mogiljovist helistati, et meie diviis võtaks kogu oma koosseisus osa sellest operatsioonist. Õhtul meie juurde saabunud rindestaabi esindajalt sain ma teada, et peale meie osalevad vasturünnaku toetamises 12.PLD ja 43.HLD polgud ja ka 3.KPLK lennukid. Sellel rindelõigul sooritasid meie lendurid tol korral 780 lahingulendu, hävitasid kuni 30 tanki, 16 suurtükki ja kuni 60 veoautot elavjõuga. Edu innustas meid...“
Nii kirjutab oma memuaarides Nõukogude Liidu Kangelane 13.PLD komandör kindralmajor F.P.Polõnin. 22.juunil 1941.a alanud sõda oli Polõninile juba kolmas (peale sõdimist Hiinas, kus Polõnin osales vaheaegadega alates 1933.aastast, juhatas ta ka 13.armee õhujõude Soome sõjas) ning vaevalt oli mõnel saksa pommitusgrupi komandöril sel hetkel suuremaid kogemusi kui temal. Tasub uskuda Polõnini juttu, et 30 tanki ja 60 veoauto hävitamine 780 lahingulennuga oli suur, innustav saavutus! Seejuures ärme unustame, et need arvud on „võetud õhust“ s.o lendurite ettekannetest, aga mitte saksa diviiside kaotuste žurnaalist.
Samal ajal ja samas kohas andsid Hothi 3.tankigrupi motoriseeritud kolonnide pihta pommilöögi ka N.S.Skripko 3.kaugpommituslennuväe korpuse lennukid.
Esimene massiline rünnak sooritati 22.juunil kell 15h 40min Merkine rajoonis. Kokku sooritati sellel päeval Hothi tankidiviiside pihta poolteistsada lahingulendu (kolme kaugpommituslennuväe polguga – 96., 206. ja 98 KPLP). 24.juunil sooritasid korpuse lendurid 170 lahingulendu. 26.juunil, kui saksa tankid olid juba Minski põhjaservas, sooritasid 3.KPLK lendurid 254 lahingulendu, toetasid Minskit kaitsvaid laskurdiviise.
Nagu näeme, tegutses nõukogude pommituslennuvägi aktiivselt. Kuid nende rünnakute tulemused olid võrreldamatult kehvemad, kui kirjeldas N.Španov oma huvitavas raamatus. See viis meeleheitele paljud nendes traagilistes sündmustes osalenud reavõitlejad ja kutsus esile üha suurema üllatuse (ja ärrituse) Punaarmee kõrgemas juhtkonnas. Nii märgiti Peakorteri direktiivis Nr.00285 11.juulist 1941.a, et „meie lennuvägi tegutses peamiselt sakslaste tanki- ja mehhaniseeritud vägede vastu. Lahingusse tankidega astusid sajad lennukid, kuid vajalikku efekti ei saavutatud, kuna need rünnakud tankide vastu olid halvasti organiseeritud“. Sellele direktiivile oli alla kirjutanud Kindralstaabi ülem Žukov.
Kahjuks andis ka kindralstaabi ülem ise oma osa nõukogude pommituslennuväe desorganiseerimisse. 4.juulil 1941.a ilmus Žukovi allkirjaga Peakorteri direktiiv:
„Peakorter käsib:
1) Keelata kategooriliselt väljalennud vägede ja objektide pommitamisele suurte gruppidega.
2) Edaspidi sooritada väljalennud ühe sihtmärgi pommitamiseks mitte üle lüli lennukitega , äärmisel
juhul eskadrilliga...“
Kümnetele (kui mitte sadadele) pommitajate ekipaažidele said need mõned read surmaotsuseks. Pärast seda, kui rinnete esimeses ešelonis olnud hävituslennuväe polgud kaotati hävitava „ümberbaseerumise“ tulemusena, oli pommitajate hävitajatega katmise võimalus minimaalne. Kaos ja õhujõudude juhtimissüsteemi lagunemine viisid selle miinimumi nullini. Teisest küljest nägi kõrgem ülemjuhatus pommituslennuväes seda viimast tema käsutuses olevat reservi, millega oleks võimalik takistada Wehrmachti tankikolonnide peatumatut liikumist itta. Terveksjäänud (aga terveks jäid „ümberbaseerumisest“ peamiselt sügavas tagalas olnud kaugpommituslennuväe polgud) pommitajate polgud olid sunnitud pommitama sildu ja ülepääsukohti päise päeva ajal, madalatelt kõrgustelt ja ilma hävitajate katteta. Kui sellises olukorras oligi mingi võimalus ülesannet täita ja seejuures terveks jääda, siis oli see šanss ainult jõudude massilises koondamises, suurte pommitajategruppide kasutamises tihedas lahingurivistuses, mis oleksid saanud (vähemalt teoreetiliselt) „Messerschmittide“ rünnakut vastu võtta ühise kuulipildujatulega. Žukovi direktiiv ei jätnud SB või DB-3f lülile (3 lennukit) peaaegu mingit lootust pääseda terve nahaga peale vaenlase hävitajatega kohtumist.
Sellest, missuguses olukorras tegutses meie pommituslennuvägi, saab aimu, kui lugeda 410.PLP lahingutegevuse ajalugu. See oli üks kuuest eriülesannetega pommituslennuväe polgust, mis loodi sõja esimesel kahel nädalal. Polgud komplekteeriti ÕJ TUI katselenduritest, varustati uusimate lennukitega (410.PLP lendas kiirpommitajatel Pe-2) ja allusid otse Peakorterile. Juulikuu kolme nädalaga jõudis see „ässade polk“ sooritada ainult 235 lahingulendu. Pärast seda oli esialgsest 38-st Pe-2 järel vaid 5, kusjuures 22 pommitajat tulistati alla saksa hävitajate poolt...
Õnneks „leevendab vene seaduste rangust nende mittetäitmine“. Pärast seda kui esimene šokk oli üle läinud, hakkasid nõukogude pommitajate kaotused märgatavalt langema.
Näiteks kaugpommituslennuvägi kaotas sõja esimesel kuul 625 lennukit, teisel kuul aga kõigest 178. Kusjuures kaotuste vähenemine 3,5 korda toimus olukorras, kus lahingulendude üldarv vähenes õige vähe – 3804-lt 3139 peale. Järgmisel kuul (23.august kuni 22.september) tõusis lahingulendude arv tunduvalt – kuni 4243-ni. Ja mis hoopis paradoksaalne – maksimaalne (kolme kuu jooksul) lahingulendude arv saavutati siis, kui kauglennuväe arvukus oli vähenenud esialgsega võrreldes rohkem kui kaks korda (1200-lt 500 lennukini).
Tervikuna ei olnud nõukogude pommituslennuväe kaotused nii astronoomilised kui hävituslennuväel – mis tõestab veelgi versiooni, et esimese ešeloni õhujõudude katastroofi peapõhjuseks oli „hävitav ümberbaseerumine“. Kaugpommituslennuväes olid lennukite kaotused sõja esimese kahe kuu jooksul „kõigest“ kaks kolmandikku esialgsest lennukite arvust. Rindepommitajate (SB, Ar-2, Pe-2) kaotused võrdusid esialgsete lennukite arvuga alles septembri alguses (ÕJ Operatiivvalitsuse andmetel oli 1.septembriks 1941.a kaotatud 2169 „kiirpommmitajat“). Ja ka Luftwaffes võrdus selleks ajaks (september 1941.a) kaotuste arv Idarindel esialgsete lennukite arvuga...
Järk-järguline nõukogude õhujõudude arvukuse ja võitlusvõime taastamine tegi võimalikuks suurte operatsioonide läbiviimise. 28.augustil 1941.a andis J.Stalin isiklikult korralduse (Käskkiri Nr.0077): „vaenlase tankigrupeeringu operatsiooni nurjamiseks Brjanski rindel läbi sooritada 28-31.august 1941.a operatsioon rinnete ja Kõrgema Ülemjuhatuse reservi õhujõududega...kokku peavad operatsioonis osalema 450 lahingulennukit...“
Sm.Stalini korraldus täideti ja isegi ületati. Õhuoperatsioonis (tõenäoliselt kõige suurem ja õnnestunum sõja alguses) osales 464 lahingulennukit (230 pommitajat, 55 ründelennukit, 179 hävitajat). Operatsiooni 6 päevaga sooritas nõukogude lennuvägi umbes 4000 lahingulendu. „Lurjus Guderiani“ (just nii iseloomustas vaenlast Brjanski rinde juhataja, Stalini lemmik kindralleitnant Jerjomenko) hävitamise operatsiooni jälgis Peakorter pingsa tähelepanuga. Õhujõudude tegevuse juhtimine tehti ülesandeks Punaarmee ÕJ juhataja asetäitjale kindralmajor I.F.Petrovile. 4.septembril 1941.a saatis Stalin Brjanski rindele sellise telegrammi:
„Brjansk. Jerjomenkole Petrovi jaoks. Lennuvägi tegutseb hästi...Soovin edu. Tervitage kõiki lendureid. J.Stalin“
5.septembril andis Peakorter Petrovi grupi käsutusse veel kaks ründelennuväepolku ja kaks hävituslennuväepolku. Ülesanne formuleeriti lühidalt: „purustada ja hävitada Guderian täielikult“
Kuid isegi sellise massilise rünnakuga ei õnnestunud „purustada ja täielikult hävitada“. 2.Tankigrupp lõi puruks Brjanski rinde väed, seejärel Edelarinde parema tiiva väed ja läbides lahingutega 300 km, sulges 15-17.septembril piiramisrõnga „Kiievi katla“ ümber. Peale selle pühendas „lurjus Guderian“ oma memuaaride seitsmeteistkümnel leheküljel, mis puudutasid 2.Tankigrupi läbimurret Edelarinde tagalasse, meie lennuväe tegevusele täpselt kolm sõna (eesti keeles kaks. – Troll):
„...29.augustil ründasid suured vaenlase jõud lennuväe toetusel lõunast ja läänest 24.tankikorpust. Korpus oli sunnitud peatama 3.tanki- ja 10.motoriseeritud diviisi pealetungi...“
Kontrast võrreldes nõukogude väejuhtide memuaaridega on vapustav – neil hävitab saksa lennuvägi paar mehhaniseeritud korpust päevas. Kes siis, ütleme pehmemalt, eksib? Kõik, mida me teame tolle aja lennuväerelvastuse reaalsest efektiivsusest, lubab meil anda ühese ja selge vastuse: „eksivad“ nõukogude kindralid. Nende jutustused saksa lennuväe enneolematust edust 1941.a. suvel pole muud kui „tagurpidi jahimehejutud“ s.o hiljem välja mõeldud õigustused. Kui kõrge ka polnud Luftwaffe lendurite meisterlikkus ja nende võitlusvaim – imesid nad siiski sooritada ei suutnud. Just seetõttu jagunesid nõukogude keskmiste tankide kaotuste põhjused sõja ajal nii: vaenlase tankide ja suurtükkide tulest – 88%, miinidest – 8%, lennuväe tegevusest – ainult 4%!
Oli vaja kardinaalset muudatust lennuväe relvastuses ja tehnikas (mis oli seotud helikopteri ja juhitavate rakettide ilmumisega), enne kui lennuvägi sai tankivägede kõige ohtlikumaks vaenlaseks. Kuid see on juba teise epohhi teiste sõdade teine ajalugu...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

110

Ja nüüd siis see kõige viimasem, Trolli tõlgitud ja minu üles riputatud. Loodame, et asi huvi pakkus ja lihtsaks aja raiskamiseks ei kujunenud.

http://www.zone.ee/troll007/solonineral ... t%fckk.pdf

Viimane peatükk

Austatud lugeja, meie jutustus (uurimus? juurdlus?) jõuab lõpule. Käies läbi pika ja aeg-ajalt väsitava tee, jõudsime me niivõrd lihtsa ja mis peamine – ettearvatava tulemuseni, et ma tunnen (peab tunnistama) kerget nõutust – kas oli vaja raisata nii palju sõnu? Punaarmee õhujõudude kaotuste põhjused olid täpselt needsamad mis kogu Punaarmeel tervikuna. Relvajõud oli ainult üks osa sellest väliselt kindlast, kuid sisemiselt haigest ühiskonnast. Lennuvägi oli lihtsalt osa (ehkki üsna spetsiifiline) neist relvajõududest, mis loodi kui julma, pahelise ja agressiivse režiimi instrument. Kõik 1941.a suvel juhtunu oli vältimatu ning ainult hitlerliku režiimi veel suurem julmus, pahelisus ja rumalus, meie riigi tohutu suured mõõtmed ja ressursid koos demokraatliku Lääne abiga lubasid tohutu vere hinnaga taastada esimestel kuudel kaotatu, saada vaenlasest jagu ning lõpetada sõda Berliinis.
Mis aga puudutab lennundus-tehnilisi probleeme ja järeldusi, siis neid saab formuleerida järgmisel moel:

1) Peamiseks elemendiks süsteemis „lennuk – lendur“ on lendur. See on õige isegi tänapäeval, parda-
kompuutrite ja isesihituvate rakettide epohhil. Seda enam kehtib see järeldus 40-ndate aastate lennuväe
puhul.
2) Lenduri lahinguline ettevalmistus koosneb lahutamatutest osadest – oskusest ja tahtmisest. Oskusest
lennata, tulistada, pommitada, leida, hävitada – ning valmisolekust ohverdada oma elu oma eskadrilli, oma armee, oma kodumaa võidu nimel. Stalinlikus armees oli ühtemoodi halvasti nii esimese kui ka teise osaga lahingulisest ettevalmistusest. Selle tulemusena osutuski relvajõudude (sealhulgas ka lennuväe) võitlusvõime üllatavalt madalaks: vajaliku motivatsiooni puudumist esimestel sõjakuudel süvendas veelgi madal lennu-, laskmis- ja taktikalise ettevalmistuse tase.
3) Süsteemi „lennuk – lendur“ edukaks lahinguliseks kasutamiseks on vajalik omada lennukit, mille
taktikalis-tehnilised omadused on võrreldavad vaenlase lennukite TTA-ga. Selle „võrreldavuse“ diapasoonid on üsna laiad. Väike (10-15%) paremus või halvemus ühes või teises parameetris (kiirus, lennulagi, manööverdusvõime, relvade laskekaugus) ei oma põhimõttelist tähtsust ja on peaaegu alati kompenseeritav optimaalse taktika valimisega.
4) Kogu õhujõudude süsteemi efektiivsus ja resultatiivsus on veelgi vähem sõltuv lennukite TTA-st
ning veelgi suuremal määral sõltuv eraldiseisvate elementide (eskadrill, polk) lahingutegevuse taktikast, nende omavahelisest koostööst ja koostööst maavägedega, side- ja teavitamisteenistuse tööst, maapealsetest tehnilistest teenistustest, lennuväljade baasi arengust ning – mis kõige tähtsam – kompetentsest juhtkonnast. Peaaegu mitte midagi ülalnimetatust ei saa osta, varastada, kopeerida. Kõik see on vajalik luua omal maal, oma armees. Kõige selle loomise võimalikkus sõltub sellest, mida tavatsetakse nimetada „inimlikuks faktoriks“.
5) Stalin (selle nimega hakkame me lühiduse ja selguse mõttes kutsuma NSVL kõrgemat sõjalis-
poliitilist juhtkonda) keskendas alates 30-ndate aastate keskkohast kõik oma jõupingutused – ja ka maailma rikkaima maa ressursid – tulevase sõja igakülgseks ettevalmistamiseks. Muu seas seati eesmärgiks maailma võimsama lennuväe loomine.
6) Kõige paremini ja edukamalt oli lahendatud sõjapidamiseks vajalike materjal-tehniliste vahendite
loomine. Muuseas loodi lennukitööstus, mis oli võimeline valmistama lahingulennukeid ühelegi teisele Euroopa riigile mõeldamatus koguses, loodi arvukad teaduslikud ja konstruktorite organisatsioonid. Edu saavutati tänu enneolematule materiaalsete ja finantsiliste vahendite kontsentratsioonile, aga ka tänu üllatavale, riigireetmisele lähedasele lääne poliitikute lühinägelikkusele, kes lubasid Stalinil muuta kokkuröövitud finantsressursid uusimateks sõjandustehnoloogiateks.
7) Kõige selle tulemusena oli 1939.aasta alguseks Stalini käsutuses tohutu hulk lennukeid (mitmeid
kordi rohkem kui ükskõik millisel samal aastal alanud maailmasõjast osavõtjal riigil), mis oma TTA poolest ei jäänud maha maailma parimatest lennukitest.
8 ) Tunduvalt halvemini olid lahendatud keerulise süsteemi „Lennuvägi“ loomisega seotud probleemid.
Sellele oli palju põhjuseid. Süsteemset lähenemist probleemidele oli raske ühendada marksistlik-leninliku maailmavaatega, mis põhines üksikisikute absolutiseerimisel. Lubamatult madal oli ka meie kollektiivse „stalini“ (s.o kõrgema partei ja riigivõimu kandjate) üldhariduslik ja kultuuriline tase. Lõpuks oli hoopis teine ka kaadrite potentsiaal: kui TUI ja OKB süsteemis veel taluti (aga vahel ka lubati juhtida) „sotsiaalselt võõraid“ parteituid spetsialiste, vana vene kooli insenere ja teadlasi, siis armee, lennuväe ja sõjatööstuse juhtkonnas 30-ndate lõpus enam „võõraid“ ei olnud. Stalini soosikud olid parimal juhul võimelised väga intensiivseks, kuid väheefektiivseks tööks. Halvemal juhul olid need harimatud intrigaanid ja karjeristid, kellele normaalses ühiskonnas poleks lastud isegi prügivedajate brigaadi juhtida.
9) Sel moel kujunes Teise Maailmasõja alguseks täiesti paradoksaalne, unikaalne situatsioon: palju
lennukeid, palju lendureid, palju lennuvälju, palju lennukitehaseid, palju lennukoole. Samal ajal on igal pool suur puudus bensiiniautodest, voolikutest, lehtritest, akumulaatoritest, autostarteritest, raadiojaamadest ja telefonijuhtmetest. On olemas uusimad kiirlaskekahurid, kuid nende jaoks pole mürske. On olemas unikaalsed süsteemid bensiinipaakide läbipuhumiseks inertgaasiga, kuid lennuväljadel pole lämmastikku nende jaoks. On olemas tohutu hulk lennukeid, kuid ei ole traktoreid lennuvälja lumest puhastamiseks. On olemas tohutu suur lennukoolide võrk, kuid kursandid tegelevad rividrilliga ja vagunite laadimisega. On olemas Euroopa suurimad naftaleiukohad ja suurim naftatoodang, kuid samal ajal pole kõrgeoktaanilist bensiini...Lühidalt – kõike on, kuid pole lahinguvõimelist lennuväge.
10) Enne sõda võttis Stalin ette meeleheitliku katse olukorra parandamiseks. Selleks laiendas Stalin
(suuremal määral kui varem) lennuväele, lennukitööstusele ja teadusele spetsiifilised „stalinlikud juhtimismeetodid“ s.o administratiivne surve, massirepressioonid, hirmu, kadeduse ja veriste intriigide õhkkonna loomine. Selle tulemusena hävitati väljakujunenud teaduslikud kollektiivid, hävitati füüsiliselt (või kõrvaldati kauaks ajaks loominguliselt töölt) parimad spetsialistid. Nõukogude lennuväepargi normaalne uuenemisprotsess pidurdus 2-3 aastaks.
11) Mõned nädalad ja päevad enne sõja algust Saksamaaga hävitas Stalini suurema ja tõenäoliselt
parema osa õhujõudude juhtkonnast. Miks just õhujõudude juhtkond sai järjekordseks massiterrori ohvriks 1941.a kevadel, pole senini teada. Selle veresauna tagajärjed – relvajõudude edasise demoraliseerimise osas – on ilmselged ja ei vaja seletusi.
12) 22.juuni 1941.a seisuga ületas läänepoolsetes sõjaväeringkondades baseeruv nõukogude lennuvägi
(umbes pool lennuväe üldarvust) vaenlase lennuväge mitmekordselt kõigis arvulistes parameetrites (lennukite, ekipaažide, eskadrillide, lennuväljade arv). Lahingulennukite TTA ja tehniline seisukord oli täiesti rahuldav ning vastas tervikuna sõja vajadustele. Igal juhul ei jäänud nõukogude lennuväepolkude materjalosa maha lääneliitlaste lennuväest, mille vastu võideldes kandis Luftwaffe suuri kaotusi (Prantsusmaa) või isegi kaotas lahingu (Inglismaa).
13) Nõukogude historiograafia poolt pikki aastaid kultiveeritud müüt „ootamatust kallaletungist“ on
algusest lõpuni valelik. Rääkimata sellest, et tol momendil kehtivad lennuväe lahingumäärustikud nägid ette vajalikke ettevaatusabinõusid „ootamatu löögi“ välistamiseks, said kõik lääne SRK-d, kõik lennuväeosad enne sõjategevuse algust käsud väeosade kõrgendatud lahinguvalmidusse viimise kohta.
14) Sõja esimestel tundidel ja päevadel alustasid esimese ešeloni lennuväeosad paanilist
„ümberbaseerumist“ tagalasse, mis faktiliselt kujutas endast massilist deserteerumist. Lennuväe põgenemine (kusjuures just hävituslennuväe, mille polgud asusid piirile kõige lähemal) lubas vaenlase lennuväel karistamatult pommitada Punaarmee maavägesid, mis sai üheks peamiseks korrapäratu paanilise taganemise põhjuseks. See maavägede põgenemine tõukas omakorda lennuväekomandöre veelgi enam kiirendama „ümberbaseerumist“. Üks tegevus kiirendas tagant teist ning kõik see viis selleni, et enamus läänepoolsete sõjaväeringkondade lennukipargist jäeti põgenemisel lennuväljadele maha.
15) Punaarmee peatumatu taganemine (sageli ka paaniline põgenemine) sundis ülemjuhatust kasutama
kogu allesjäänud pommituslennuväge „lahinguvälja lennukitena“ (s.o pommitama tankikolonne, sildu, ülepääse) päeva ajal, madalal kõrgusel ja ilma hävitajate katteta. See tõi vältimatult kaasa suured kaotused ja pommituslennuväe kiire arvulise vähenemise. Selle tulemusena kaotas nõukogude lennuvägi juba mõne nädalaga lahingutegevuse alguses olnud arvulise üleoleku vaenlasest.
16) Arvulise võrdsuse tingimustes nõukogude lennuväega sai Luftwaffe otsustava paremuse seoses
isikkooseisu palju parema lahingulise ettevalmistuse ja võitlusvaimuga, seoses põhjalikult läbitöötatud lahingutaktika kasutamisega, seoses väga hea side- ja juhtimisesüsteemiga. Ainult tänu pidevale lisajõudude juurdetulekule siseringkondadest ja Kaug-Idast ning pidevale uute lennuväepolkude formeerimisele õnnestus nõukogude õhujõudude juhatusel organiseerida vastutegevust ja kindlustada minimaalne maavägede katmine.
17) „Blitzkrieg“ õhus nurjus samal põhjusl kui „Blitzkrieg“ maa peal: sakslased ei jõudnud „läbi
jahvatada“ üha uusi ja uusi vaenlase väeosi, ei jõudnud õigeaegselt täiendada kaotusi kandnud väeosi (ja neil polnud ka selleks vajalikke ressursse). Kusjuures õhus toimus see protsess – sakslaste initsiatiivi ja ülekaalu kaotamine – tunduvalt kiiremini kui maa peal. Luftwaffe arvukus Idarindel vähenes pidevalt ja juba 1941.a. sügiseks oli esialgse arvukusega võrreldes vähenenud poolteist-kaks korda. Teisest küljest muutus nõukogude lennuvägi tänu distsipliini, korra ja juhtimise taastamisele, tänu lendurite ja komandöride lahingukogemuse kasvule järjest efektiivsemaks. Tõenäoliselt oli juba 1941/42 aasta talveks kujunenud habras tasakaal õhus.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Huh, ähh, puhh - VALMIS!! Imetlen Lemeti südikust sellise suure projekti kallale asumisel, mina liitusin alles poolepeal. Igal juhul on see nüüd tehtud ja siin on lõplikud lingid:

Peatükid eraldi:
http://www.zone.ee/troll007/solonineraldi/

Kogu jutt ühes:
http://www.zone.ee/troll007/soloninkoos/

Head lugemist! :wink:
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Postitus Postitas Roamless »

Lemet ja Troll, kui te vaatate järjejutu topicu külastajate arvu, siis lühikese ajaga kogunes väga suur lugejaskond, seega said/saavad mitmed lugejad valgustatud ning teie töö ja aeg ei ole kindlasti läinud tühja.
Tänud teile väga huvitava ja haarava teksti eest.
Ja initsiatiiv pole karistatav!
Unforeseen consequences
alax
Liige
Postitusi: 1503
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas alax »

Tänud tõlkijatele.
Lugesin paralleelselt uuesti läbi V.Suvorovi "M-Päeva".
Palju kokkulangevusi, rääkige nüüd veel, et Suvorov bluhvis!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

alax kirjutas:Tänud tõlkijatele.
Lugesin paralleelselt uuesti läbi V.Suvorovi "M-Päeva".
Palju kokkulangevusi, rääkige nüüd veel, et Suvorov bluhvis!
Huvitav! :D Ma pidasin just järgmise tõlkeprojektina silmas Mark Solonini "23.juuni: M-päev" , see on nagu järg sellele Solonini lennunduse raamatule. Seal on samas loogilises stiilis lahatud tankivägede ja teiste väeliikide probleeme ja üldse laiemalt sõja algusega seotud küsimusi. Kahjuks jällegi ainult vene keeles:
Pilt
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Kuigi valdan oma arust päris hästi selle teose algset keelt, oli tore lugeda emakeelset teksti.
Tänud teile tehtud töö eest. Puhkust ja alati võite jätkata!
Nooremate hulgas on ju suhteliselt vähe vene keele oskajaid, omalgi tulnud mõned aastad taga gümnaasiumi vene keele kursus paaril korral "läbida".
ennww
Liige
Postitusi: 308
Liitunud: 11 Mai, 2006 9:12
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ennww »

Tänud ka minu poolt.
Laisa ja hõivatud inimesena ei ole käinud raamatukauplustest kirjandust otsimas. Kuigi jah, vene keelt ju oskaks.

Aga väga mahukas projekt uskumatu kvaliteediga teoks tehtud. Ja nii, et iga päev sai uut osa oodata :)

Suur tänu, Troll ja Lemet.
Ja palun jätkake :D
Kasutaja avatar
speedsta
Liige
Postitusi: 2056
Liitunud: 22 Veebr, 2005 12:20
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas speedsta »

Huvitav oli lugeda, aga umbes poole raamatu pealt jäin rongist maha ja enam järele ei jõudnud. Nüüd tuleb vist printer tööle panna ja uus raamat riiulile panna. Ehk teeb keegi raamatule viisaka esilehe koos pealkirja ja muude rekvisiitidega. Tänud tõlkijatele.
Kui on probleem, tõmba lõuga
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Selle prindiga võiks vähe kannatada, nimelt liigub mõte pildimaterjali lisamisest
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist