www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 23 Jaan, 2017 3:21

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 315 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 21  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?
PostitusPostitatud: 03 Veebr, 2008 3:12 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2246
Asukoht: Viljandi
Nii, alustame siis Lemetiga järjekordset Mark Solonini venekeelsete raamatute tõlkeprojekti. Selgitan natuke tagamaid. Mark Soloninil on seni ilmunud kolm (nüüd juba neli, aga see neljas puudutab kitsamalt Nõukogude-Soome sõda) sõja algust puudutavat raamatut.
Esimesena: "22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?". Soloninil kandis see esialgu pealkirja "Tünn ja vitsad ehk millal algas Suur Isamaasõda?", aga kirjastus otsustas millegipärast muuta selle "22.juuniks". See raamat käsitleb peamiselt nõukogude tankikorpuste tegevust ja saatust sõja algul ning nende kiire hävingu põhjusi.
Teisena ilmus: "Rahulikult magavatel lennuväljadel", mille me juba tõlkisime. See oli siis peamiselt lennuväge puudutav raamat.
Kolmandana ilmus: "23.juuni: M-päev". See on rohkem üldistav, mobilisatsiooni puudutav teos, aga ka nõukogude sõjaplaanid jms.

Nii, esialgu oli mul plaanis jätkata kohe selle kolmanda tõlkimisega. Siis aga selgus tõsiasi, et tänu pealkirjade sarnasusele puterdasime me Lemetiga raamatute nimetustes ja ajasime need sassi. Tuli välja, et Lemetil polegi seda kolmandat raamatut veel olemas. See probleem lahenes kähku tänu Balti jaama raamatuletile :D , aga Lemetil läheb aega selle enne läbilugemise, seedimise ja muu sellisega. Seega võtsime ikkagi käsile selle kõige esimese raamatu tõlkimise. Nii et uus projekt kannab nime: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?"
Veel selgitusi. Sellel raamatul puuduvad kahjuks nummerdatud peatükid ( 1, 2, 3 jne), kõik peatükid on nimelised. Seega peame hoolikalt postitused nummerdama, et segadust ei tekiks. Hoiatan ka, et raamatu mõned kohad on juba teisest raamatust tuttavad s.o esineb kordusi, peamiselt lennuväge puudutavates kohtades.


------------------------------------------------------------------------------------
PDF-failid on nagu ikka siin:
http://web.zone.ee/troll007/22juuni/

Kõik peatükid koos:
http://web.zone.ee/troll007/22juunikoos/


K

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 15 Nov, 2009 5:11, muudetud 5 korda kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Veebr, 2008 3:13 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2246
Asukoht: Viljandi
1
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/EES ... 0ilmus.pdf

EESSÕNA

Kuidas see raamat ilmus?


Ma olen moratooriumi poolt! Ausõna. Ja kui selline otsus oleks riiklikul tasemel vastu võetud, siis alluksin ma sellele täiesti vabatahtlikult.
Tõesõna – mis takistaks meid vastu võtmast üldist, kõigile kohustuslikku otsust: igasugune avalik arutelu Suure Isamaasõja üle ära keelata. 100-ks aastaks. Kuni 2045 aastani.
Mitte mingeid raamatuid, mitte mingeid artikleid. Kooliõpikutes vaid lühike märkus, et meie riigis on selle teema kohta kehtestatud moratoorium. Ja alles siis, kui mälestused sellest Apokalüpsisest, sellest rahva südames veritsevast haavast on kustunud, kui meie hulgast on lahkunud viimased veteranid, kui tundmatute sõdurite põrm saab nagu laulus öeldud „lihtsalt maaks ja rohuks“ – vaat siis avalikustame KÕIK arhiivid KÕIKIDELE soovijatele ja hakkame tööle. Loome ühiste jõupingutustega tõese, dokumentidel põhineva Suure Sõja ajaloo.
Ehtsad sõjadokumendid on salastatud ja peidetud seitsme luku taha nagu eriti tähtsad riigisaladused. Isegi ajalehed, sõjaeelsed ja –aegsed nõukogude keskajalehed, võeti välja raamatukogude üldkättesaadavatest fondidest. Molotovi ja Stalini kõned, Nõukogude Liidu poolt aastatel 1939-1941 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute tekstid – kõik need on saladused. Hirmsad sõjasaladused.
Püüdlikult organiseeritud informatsioonivaakumi täitsid poole sajandi jooksul standardsed (ühesugused nagu matrjoškad) tekstid, kuhu püüdlikult kirjutati ühtesid ja samu käsukorras loodud müüte. Sõjaajalugu kui faktidel ja dokumentidel põhinev täppisteadus asendati peaaegu täielikult propagandistliku manamisega. Asi läks selliste kurioossumiteni, kus üks ja sama nomenklatuurne isik oli Nõukogude Armee Poliitpeavalitsuse Spetspropaganda Valitsuse ülem (s.o peamine pettur) ja samaaegselt ka ... Sõjaajaloo Instituudi ülem!
Tähtsaimaks küsimuseks, mille „selgitamise“ kallal töötas kitsas grupp parteile piiritult ustavaid inimesi, oli, miks Punaarmee purustati (ja võeti suuremas osas vangi) sõja esimeste nädalatega? Miks õnnestus Wehrmachtil tungida kuni Karjala järvedeni, kalmõki steppideni ja Kaukaasia mägedeni? Miks ulatus sõjatulekahju selliste kohtadeni, kus vaenlast poldud nähtud XVII sajandi „suurest segadusest“ saadik? Kuidas see juhtus, et suurem osa ohvreid, kogu valatud veri ja sõjahigi kulus selleks, et alles 1944 aasta sügiseks tagasi saada esimeste nädalatega kaotatu?
Esimesena näitas Punaarmee „ajutise ebaõnne“ põhjusi seltsimees Stalin ise. Oma kuulsas raadioesinemises „vendadele ja õdedele“ 3.juulil 1941.a ning seejärel põhjalikumalt Oktoobrirevolutsiooni 24.aastapäevale pühendatud pidulikul istungil peetud ettekandes nimetas Stalin kolm faktorit, mis justkui põhjustasid Wehrmachti edusammud:
- saksa armee oli õigeaegselt mobiliseeritud ja nihutatud NSVL-u piiride äärde, samal ajal kui ranget
neutraliteeti järgiv Nõukogude Liit elas tavalist rahulikku elu;
- meie tankid ja lennukid on paremad kui sakslastel, kuid neid on meil praegu veel väga vähe, palju
vähem kui vaenlasel;
- iga nõukogude territooriumi sügavusse tehtud sammu eest maksis Wehrmacht tohutu suurte
pöördumatute kaotustega. Konkreetse arvuna nimetas Stalin 4,5 miljonit tapetud ja haavatud sakslast.
Kahe nädala pärast seadis Sovinformbüroo kahtluse alla selle sm. Stalini enda poolt toodud arvu – selle ametkonna ajaloos ainulaadne juhtum. Teatati, et 1941.a novembri keskel ulatusid Wehrmachti kaotused juba 6 miljoni inimeseni.
Anname au seltsimees Stalinile. Ta küll valetas, kuid tegi seda õige tagamõttega. Tema teadlikult valedest arutlustest koorus välja rahuarmastava, kuid suurte potentsiaalsete võimalustega riigi pilt. Jah, täna on meil tanke vähe – kuid homme on neid palju. Jah, me ei alustanud mobilisatsiooni esimestena – kuid see-eest nüüd kogume me kokku kõik rinde ja võidu tarbeks. Aga Saksamaa ei saa endale lubada kuue miljoni inimese kaotamist iga poole aastaga, see aga tähendab, et kõige lähemal ajal - „poole aasta või aasta pärast variseb ta kokku oma kuritegude raskuse all“. Just niisuguse perspektiivi maalis Stalin oma 1941.aasta 7.novembri paraadi tribüünilt peetud sõnavõtus. Ning sõjaaegse propaganda seisukohalt (mis juba põhimõtteliselt ei TOHI olla tõepärane) ütles ta just seda, mida oli vaja öelda lahingusse minevatele inimestele.
Pärast sõda ja pärast võitu said nõukogude „ajaloolased“ käsu – valet süvendada ja tugevdada, kuid seejuures teha seda veidi tõepärasemaks. See polnud lihtne ülesanne, kuid nad said sellega hakkama.
Jutt sellest, et Wehrmacht kaotas sõja algul 4,5 (või isegi 6) miljonit sõdurit, unustati, vaikiti maha ja seda ei meenutatud enam kunagi. Loogika oli lihtne – saksa arhiivid olid selleks ajaks avatud, materjalid (sealhulgas ka isikkooseisu kaotuste osas) avaldatud ning NIIMOODI valetamise jätkamine oleks tähendanud end kogu maailma silmis naeruväärseks tegemist.
Et „kompenseerida“ Nõukogude Liidu kaitsetuse pilti, hakati väitma, et suurem osa sõja algul Punaarmee relvastuses olevatest tankidest ja lennukitest oli lootusetult vananenud „vanaraud, mis ei kannatanud välja mingit võrdlust vaenlase tehnikaga“. Palju visamalt ja valjemalt hakati ka esitama teesi „ootamatust kallaletungist“ (Stalin püüdis seda kurikuulsat „ootamatust“ mitte eriti esile tõsta, rõhudes rohkem „reetlikusele“ – siin on aga suur vahe. „Reeturlikkuse“ tees iseloomustab Hitlerit kui kurjategijat, „ootamatuse“ tees aga asetab Stalini enda naiivse, pimeda lollikese ossa).
Kui võimule tuli Nikita Hrustšov, siis „töötles“ ka tema veidi sõja alguse ajalugu. Ta kujutas Stalinit põikpäise lollina – Richard Sorge ja Winston Churchill saatsid talle oma kuulsad „hoiatused“, aga tema ei võtnud kedagi kuulda.
Sel moel vormiti 50-ndate lõpuks valmis see versioon, mida edaspidi tambiti masside teadvusse auruvasara järjekindlusega:
Esiteks: Me olime rahuarmastavad inimesed, sõjaks me ei valmistunud, meie valitsus võitles rahu eest kogu maailmas ja püüdis takistada NSVL-u sõttatõmbamist.
Teiseks: „Ajalugu jättis meile vähe aega“, seetõttu ei jõudnud me midagi (tanke, lennukeid, suurtükke, isegi vajalikus koguses vintpüsse) valmistada ja meie armee astus sõtta peaaegu relvituna (pudel süütevedelikuga mängis siin peamist rolli, seda pudelit teadsid kõik, ka need, kes muidu sõjaajaloost midagi polnud kuulnud).
Kolmandaks: Stalin ei lubanud viia armeed mingisse erilisse „sõjaks valmisoleku seisundisse“, seetõttu sadasid saksa pommid meie „rahulikult magavatele lennuväljadele“.
Neist kolmest põhjusest (mida leierdati igal viisil kõikides raamatutes – kooliõpikust kuni paksude monograafiateni) järeldusid lihtsalt ja selgelt hirmsa katastroofi SÜÜDLASED. Süüdi osutusid olevat:
- ajalugu, mis „jättis meile vähe aega“;
- Hitler, kes ei hoiatanud Stalinit oma kavatsustest paar kuud ette
- ning lõpuks muidu täiesti positiivse seltsimees Stalini liigne usaldavus ja naiivsus
Armsale Kommunistlikule Parteile jäi selles skeemis ainult üks roll – kõikide meie võitude organiseerija ja innustaja roll.
Kõik on selge, lihtne, loogiline. Igasugust katset neis müütides kahelda hinnati diapasoonis alates „hukkunute mälestuse üle küünilisest irvitamisest“ kuni „kirjanduslike vlassovlaste uute väljastumiseni“.
Tunnistan, et ka mina ise uskusin seda kõike. Kuni umbes kaheksanda klassini. Siis hakkasid ilmuma mingid ebamäärased kahtlused. Aastatega need aina tugevnesid.
Sest tõepoolest – seltsimees Stalini ajal töötas kogu nõukogude rahvas. Töötasid kõik mehed. Töötasid peaaegu kõik naised. Dekreetpuhkust anti neli kuud – kaks enne ja kaks peale sünnitust. Ning siis – rinnalapse juurest uuesti tööpingi taha. Teismelised noorukid – tööstuskooli õpilased – töötasid samuti. Kogu riik töötas varavalgest („meid hommik tervitab jahedusega“) hilisööni. Aga sõjatehased töötasid juba ammu enne sõja algust kolmes vahetuses – hommikust hommikuni. Kusjuures pidage silmas, et keegi neist miljonitest ei töötanud sel ajal kaubitsejana, kõnekirjutajana, imagoloojatena, tellerina, maaklerina, diilerina jne...Kõik rabasid tõeliselt tööd teha.
Aga kuhu kadus siis toodetud produkt?
Kuidas sai meil olla vähem tanke-lennukeid kui Saksamaal? Mida siis tootsid need ööpäevaringselt suitsevad tehased – sitsi „komsomolkade“ jaoks? Külmkappe ja mahlapresse kommunaalköökide tarbeks?
Madal tööviljakus? Ärge kiirustage, ärge kiirustage, austatud lugeja, selliste järeldustega. Kuulame algatuseks ära teadjate inimeste arvamuse.
1936.aastal külastas NSVL-u lennukitehaseid Louis Charles Breguet, suurima prantsuse lennukiehitusfirma (mis ka praegu toodab koos “Dassault” firmaga “Mirage” reaktiivlennukeid) juhataja. Oma NSVL- sõidu aruandes kirjutas ta: “Kasutades kümme korda rohkem töölisi kui Prantsusmaa, laseb nõukogude tööstus välja kakskümmend korda rohkem lennukeid.” 1941.a. aprillis külastas Saksamaa õhujõudude atašee G.Aschenbrenner koos kümne inseneriga Nõukogude Liidu peamisi lennukitööstuse ettevõtteid (TsAGI, Moskva tehased Nr.1, 22, 24, Rõbinski ja Permi lennukimootorite tehased). Ta kirjutas Göringile esitatud aruandes:
„“Iga tehas oli gigantne ettevõte, kus kolmes vahetuses (autori rõhuasetus) töötas (igaühes) kuni 30 tuhat töölist, töö oli suurepäraselt organiseeritud, kõik oli kuni peensusteni läbi mõeldud, seadmed olid moodsad ja heas korras…”
Aga Saksamaal oli tol ajal kaks ja pool korda vähem elanikke kui Nõukogude Liidus. Saksa frau istus kodus ja kasvatas kindereid. Suuremaks kasvanud kinderid laulsid fašistlikke marsse ja käisid rivis mitte pärast tööd, vaid töötamise asemel. Maailmasõja teisel aastal töötasid Saksamaa lennukitehased ühes vahetuses! Sõjas ülidefitsiitset alumiiniumi kasutati aiamajakeste valmistamiseks ja kokkupandavate redelite tootmiseks pirnide korjamiseks! Saksa tehaste tootmisvõimsused olid koormatud grammofonide ja jalgrataste, raadiovastuvõtjate ja sõiduautode, siidsukkade ja žiletiterade tootmisega. Esimeste lahingutankide, lennukite ja allveelaevade seeriatootmine algas alles 1935-1936 aastatel – vähem kui viis aastat enne maailmasõja algust.
Millal siis jõudsid sakslased saavutada selle kurikuulsa „mitmekordse üleoleku tankides ja lennukites“? Ning millest nad selle luua said?
Saksamaal polnud oma boksiite, niklit, mangaani, volframit, vaske, kautšukki, naftat...Isegi tavalist sütt ja rauamaaki ei jätkunud, kogu sõja jooksul pidid sakslased rauamaaki meritsi Rootsist kohale vedama. Liitlaste pommirünnakute all. Aga Stalinil oli jalge all terve Mendelejevi tabel, seal hulgas ka kulda, mille eest osteti Prantsusmaalt, Ameerikast ning ka Saksamaalt kõike: uusimaid seadmeid – tervete tehastena, parimaid lennukimootoreid, maailma parimaid transpordilennukeid, parimaid ajusid ja salajasi jooniseid.
Kas tõesti sellest kõigest ei jätkunud Punaarmee relvastamiseks vähemalt samale tasemele vastsündinud Wehrmachtiga?
Nende küsimuste üle mõtisklemast segas autorit viis aastat õpinguid lennundusinstituudis, seejärel laserkahuri projekteerimine „postkastis“ (numbritehases), seejärel – töö katlakütjana ning ühiskondlik võitlus „glasnosti ja perestroika epohhil“.
Mille pärast võitlesime, seda ka saime. Jah, küll palju vähem kui lootsime, kuid siiski lasti 90-ndate alguses avalikkuse ette suur arv sõjaeelseid ja –aegseid dokumente, avaldati ka varem salastatuid nõukogude sõjaajaloolaste töid. Peale selle tegi uus avalikustamise, trükivabaduse ja interneti ajastu sõltumatutele uurijatele kättesaadavaks tohutu hulga saksa ajaloolaste ja memuaristide töid. Ning kuigi seniajani on tohutud dokumentide lademed avalikkusele eest varjatud (kusjuures ilma mingi vähegi sündsa seletuseta), piisab ka seniavaldatust, et detailselt ja täpselt hinnata poolte jõuvahekorda 22.juuni 1941.a. seisuga.
Muidugi polnud jälgegi mingist Wehrmachti „tehnilisest üleolekust“. Esimese Maailmasõja aegset suurtükki vedasid kuus hobust, Wehrmachti jalaväe peamiseks liiklusvahendiks oli üks paar jalgu sõduri kohta ning relvastatud oli see sõdur kõige tavalisema vintpüssiga (ainult viletsas nõukogude kinofilmis jalutavad kõik sakslased 1941.aastal ringi „schmeisseritega“, tegelikult oli aga isegi parimates Wehrmachti eliitdiviisides ette nähtud 11500 vintpüssi ja ainult 486 automaati).
Loomulikult varustas ja relvastas äärmiselt militariseeritud stalinlik impeerium, mis valmistus pikki aastaid maailma rikkaima maa ressursse kasutades Suureks Sõjaks, oma armee palju paremini. Loomulikult oli Punaarmees rohkem tanke ja lennukeid, õhutõrjekahureid ja roomikveokeid, lennuvälju ja aerostaate kui Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa armeedes.
Loomulikult polnud nõukogude teaduslik-tehniline potentsiaal mitte ainult „maailma parimaile standardeile vastav“, vaid paljudes suundades ka teedrajav. Maailma parim kõrguslik püüdur-hävitaja „MiG-3“, maailma parimad lennukikahurid VJa-23, maailma parimad tankid (kerge BT-7M, keskmine T-34 ja raske KV), maailma esimesed reaktiivmiinipildujad (BM-13, „Katjuuša“), uusimad suurtükisüsteemid, raadiolokaatorid, roteeruvad kassettlennukipommid, leegiheitjaga tankid jne, jne, jne – kõik see oli olemas ning mitte joonistes, mitte eksperimentaalmudelitena, vaid suureseerialises tootmises.
Loomulikult avastas nõukogude luure kolmemiljonilise Wehrmachti koondumise NSVL-u läänepiiri äärde, kusjuures kuni polgu ja ešeloni täpsuseni. Ning kuigi ehtsaid dokumente, mis oleksid paljastanud saksa ülemjuhatuse operatiivplaanid, ei olnud kunagi Stalini laual, polnud hitlerliku Saksamaa üldine idasuunaline sõjalis-poliitiline agressiivsus saladuseks ei NSVL kõrgematele riigijuhtidele ega ka Punaarmee vanematele komandöridele.
Olemasolevad dokumendid tõestavad ümberlükkamatult, et NSVL relvajõudude salajane mobilisatsioon ja strateegiline hargnemine algasid ENNE, aga mitte pärast esimesi pauke piiril. Mis aga puudutab selle hargnemise eesmärke, siis selles suhtes on võimalik (ja vajalik) diskuteerida. Viimased ennesõjaaegsed läänepoolsete sõjaväeringkondade mobilisatsiooni ja hargnemise katteplaanid avalikustati alles pool sajandit peale nende vastuvõtmist. Kuid väed ju koonduvad ja hargnevad mingil eesmärgil, mingi operatsiooni jaoks, aga mitte selleks, et tekitada liigseid probleeme nende katmise vajadusega. Seega olid ka need katteplaanid ainult osa Suurest Plaanist, mis seniajani on salastatud.
Kuidas sellega ka oli, kuid Punaarmee valmistus sõjaks, kusjuures sõjaks, mis pidi algama lähimate nädalate või isegi päevade jooksul. Kõige rohkem, mida sakslased sellises olukorras saavutada võisid, oli üsna piiratud (nii ajalises kui ka ruumilises mõistes) taktikalise ootamatuse saavutamine. Ning ei midagi enamat...

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 07 Veebr, 2008 15:10, muudetud 4 korda kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Veebr, 2008 17:45 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2246
Asukoht: Viljandi
2
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/EES ... ustame.pdf

Millest alustame?

Nii nagu seda ajalooteaduses vahel (või alati?) juhtub, tõid uued teadmised (mis andsid vastused vanadele küsimustele) kaasa uued, palju suuremad probleemid. Pärast seda, kui peitumine teadlikult valede loosungite „Wehrmachti mitmekordsest arvulisest ülekaalust“ taha osutus võimatuks, sai ajaloos enneolematu sõjalise katastroofi tõeliste põhjuste üle arutamine veelgi aktuaalsemaks ja keerulisemaks.
Tegelikult algas see arutelu juba palju aastaid enne NLKP lõplikku lagunemist. Ei olnudki me nii „laisad ja väheuudishimulikud“(Puškin). Nende dramaatiliste sündmuste sadade tuhandete elusolevate tunnistajate seas leidus inimesi, kes hakkasid kahtlema ametliku sonimise tõepärasuses. Juba Hruštšovi „soojalaine“ ajal ilmusid sõjasaladuste pilkasest pimedusest valguse kätte mõningad faktid, arvud ja dokumendid, mille avaldamise järel muutus endistviisi valetamine lausa piinlikuks. Näiteks tasub meenutada Dašitševi „Saksa fašismi strateegia pankrotti“. Kuigi see oli tervenisti pühendatud saksa ajaloole ja autor hoidus ettenägelikult igasugustest võrdlustest, kadusid lugejal (kellel olid silmad ja aju) vähemadki kahtlused „Wehrmachti mitmekordse üleoleku tankides ja lennukites“ suhtes.
Veelgi kaugemale läksid Nekritš ja Grigorenko. Koos tohutu hulga ettekäänete, vabanduste ja õigustustega kirjutasid nad paberil must valgelt, et Wehrmachtil polnud mitte mingisugust tehnilist või arvulist üleolekut Punaarmeest. Ühele neist (Nekritš. – Troll) lõppes see NSVL-st väljasaatmisega, teisele (Grigorenko) aga Siseministeeriumi psühhiaatrilisse spetshaiglasse paigutamisega.
„Uutmise“ epohhil jätkas nende tööd (tõenäoliselt ise seda teadmata) Viktor Suvorov. Oma haruldase kirjanikuandega, kirgliku ainutõe kuulutajana ei jätnud V.Suvorov oma triloogiaga („Jäälõhkuja“, „M-päev“ ja „Viimane vabariik“) kivi kivi peale vanast valelikust müüdist „vaiksest, rahulikust ja peaaegu relvitust stalinlikust impeeriumist“.
Kahju. Sest niipea, kui ta oli vanad müüdid purustanud, kiirustas V.Suvorov neid uutega asendama. Tuli välja, et Punaarmee oli suur ja vägev – kuid ainult kella kolmeni 22.juuni 1941.a hommikul. Järgmiseks päevaks oli ta hitlerlaste ootamatu rünnaku tõttu juba verest tühjaks jooksnud ja relvadest ilma jäänud. Suvorovi triloogia leheküljed lausa laulavad oodi Esimesele Ootamatule Löögile:
„...ootamatu löögi tõttu lasti nõukogude tankistid enne maha, kui nad jõudsid oma tankideni joosta ning ilma meeskondadeta tankid hävitati või vallutati...Ootamatu löök lennuväljade pihta teeb tankidiviisid pimedaks...Nõukogude luurelennukid ei saa õhku tõusta...Meie kükloobil löödi silm välja. Meie kükloop on pime. Ta vehib oma terasest rusikatega ja röögib abitus raevus...!“ Ja nõnda edasi...
Suvorov pakkus välja ka oma versiooni (mis näis palju tõepärasem) sellise konfuusi põhjuste kohta – Punaarmee valmistus ise kallaletungiks ning seetõttu unustas igasuguse ettevaatuse. Võrreldes mõnitavalt rumala kommunistlike „ajaloolaste“ versiooniga (selle kohta, et arg ja naiivne Stalin kartis anda Hitlerile „põhjust sissetungiks“) paistab Suvorovi hüpotees isegi väga soliidne välja.
Sulgudes märgime, et ka selles müüdiloomise variandis polnud Suvorov esimene. Seesama Grigorenko kirjutas juba 1967.aastal, kuidas „rumal“ Kaitse rahvakomissar Timošenko kuulas veelgi „rumalamat“ Stalinit ja käskis vedada kogu suurtükiväe 22.juunil läände. Nad oleksid pidanud ootama pimedat – aga nemad vedasid suurtükid varjenditest ja laagritest välja päeval. Ja siis lendaski neile peale vaenlase lennuvägi. Ja hävitas. Kõik. Kõik need 60 tuhat suurtükki ja miinipildujat. Iga saksa pommitaja (aga neid oli Idarindel umbes 900) lendas maa kohal nagu müstiline skandinaavia saagade valküür ning hävitas korraga terve nõukogude suurtükiväe polgu. Üksinda. Vägev...
Edaspidi II osas vaatame me lähemalt, pliiats käes, mida sai või ei saanud teha saksa lennuvägi. Seni aga kutsume appi terve mõistuse ja esitame mõned lihtsad küsimused.
Miks need „hitlerlikud kotkad“ ei teadnud ise midagi oma kangelaslikust sooritusest? Luftwaffe ajaloost on kirjutatud terved raamatumäed. On olemas üksikute lennukitüüpide lahinguajalugu puudutavad monograafiad. On olemas peaaegu kõikide eskadrillide lahinguteed uurivad monograafilised uurimused. Ja kõik see on tehtud saksa täpsuse ja punktuaalsusega koos iga lennuki tehasenumbri ja meeskonna auastmete äratoomisega. Aga vaat selle kohta, kuidas nad 22.juunil 1941.a „relvitustasid“ terve Punaarmee – mitte sõnagi. Ning isegi suurustlev doktor Goebbels ei rääkinud sellest kellelegi!
Teisest küljest – miks siis meie „kotkad“ ei korraldanud midagi samasugust? Loomulikult ei räägi me siinkohal 1941.aasta juunist. Meil olid ju tol ajal „lootusetult vananenud kirstud“ ja lendurid „6-tunnise lennukogemusega“. Aga 43, 44, 45 aasta, mil nõukogude lennuväepolkude numeratsioon lähenes juba tuhandele, kui meil oli juba „absoluutne ülekaal“ õhus – miks siis Wehrmachti ei „relvitustatud“, ei jäetud ühe päevaga ilma tankidest, suurtükiväest, ladudest? Ja seda ühe võimsa õhulöögiga?
Ning miks pole midagi taolist kirjas inglise õhujõudude ajaloos? Ja prantsuse ja ameerika omades? Ameeriklased pommitasid Saksamaad (mille territoorium oli väiksem kui meie Lääne või Kiievi sõjaväeringkonna oma) alates 1943.aasta kevadest. Ameeriklased puistasid ühele objektiga korraga mitu kilotonni pomme. Normandia dessandi päeval (6.juuni 1944.a) toetas ühte diviisi keskmiselt (tuntud ameerika ajaloolase Taylori arvestuste kohaselt) 260 lahingulennukit – 10 korda rohkem kui tuli ühe Wehrmachti diviisi kohta 22.juunil 1941.a. Ja mis oli tulemuseks – isegi 10 kuud hiljem, 1945.aasta kevadel, sõdis Wehrmacht ikka veel ning sugugi mitte bensiinipudelitega...
Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis isegi diskussioon sellel teemal on lollus. Iga keskkooli õpilane teab, et võrrandi kümne tundmatu suurusega võib rahumeeli lahendamata jätta. Sellel lihtsalt pole lahendust.
Hävitada (või vähemalt oluliselt nõrgendada) ühe ennetava löögiga armeed, mille koosseisus oli sõja alguses 198 laskur-, 13 ratsaväe-, 61 tanki- ja 31 motoriseeritud diviisi, 16 õhudessant- ja 10 tankitõrjebrigaadi, oli tuumapommieelsel ajastul võimatu. Ning isegi XXI sajandi relvastusega nõuaks selline ülesanne (arvestades nõukogude potentsiaali hajutatust tohutu suurel lahingutandril) ülisuurt tuumarakettide kontsentreerimist.
Reaalselt oli aga 1941.aasta suvel Wehrmachti peamiseks tulejõuks suurtükivägi. Peamised kaliibrid olid 75, 105, 150 ja 210 mm. Maksimaalne laskekaugus 10 kuni 20 kilomeetrit. Just nende arvudega piirduski teoreetiliselt võimalik esmase löögi ulatus. Üheksa kümnendikku nõukogude polkudest ja diviisidest asusid 22.juuni hommikul sellest tsoonist väljaspool ning seega ei olnud ka teoreetiliselt võimalik neid ei sõja esimesel, teisel ega ka kolmandal päeval hävitada.
Tasub mainida, et ka kergelt hullumeelne füürer ei nõudnud oma armeelt sellist superefektiivsust. „Blitzkrieg“ Venemaal planeeriti siiski mitme kuu, aga mitte mõne päeva pikkuseks ning ka Punaarmee hävitamine loodeti saavutada „tankikiilude julge edasiliikumisega“, mitte aga ühe ulja „junkersite“ rünnakuga.
Sellest hoolimata sobitus Suvorovi konteptsioon väga edukalt lugejate teadvusesse, mis oli pikajalise kommunistliku propaganda tõttu selleks hästi ettevalmistatud.
Kuigi Suvorovi ja Hruštšovi-Stalini versioonid on väliselt kardinaalselt erinevad, on nad üksmeelel peamises: SÕJALISE KATASTROOFI PÕHJUSI OTSIVAD NAD TANKIDE JA LENNUKITE JUUREST, püüdlikult vältides seejuures kõike, mis oli seotud tankistide, suurtükiväelaste, lendurite, kuulipildurite ja nende komandöride tegevusega (või tegevusetusega).
On raske öelda, kas see „valejälg“, kuhu suunas oma lugejad Viktor Suvorov, oli juhuslik eksimus või on meil siiski tegemist ettekavatsetud kirjandusliku müstifikatsiooniga. Kuidas sellega ka oli, kuid viimastel aastatel on ajaloolises kirjanduses laialdaselt levinud mõlemad suvorovlikud legendid: nii „Wehrmachti esimese purustava löögi“ legend kui ka väide selle kohta, et Punaarmee hävingu põhjustas see asjaolu, et tema väed õppisid, relvastusid ja valmistusid ainult rünnakuks, ent 22.juunil 1941.a pidid nad asuma kaitsele.
Arvukad „suvorovlased“ on juba üles ehitanud terve teooria selle kohta, et armee, mis valmistub rünnakuks ja armee, mis oskab end edukalt kaitsta – on kaks täiesti erinevat armeed. Tuleb välja, et on olemas mingid erilised „rünnaku“ tankid ja lennukid ning ainult oma rünnakusuunitluse pärast polnud Punaarmee suuteline strateegiliseks kaitseks.
Teooria Armeest, Mis Oskab Ainult Rünnata, on juba iseenesest absurdne (kui just mitte ettekavatsetult anekdootlik) ning ei vaja paljuleheküljelist ümberlükkamist. Pole sugugi vajalik lõpetada Kindralstaabi Akadeemiat selle mõistmiseks, et rünnak on alati palju keerukam lahingutegevus kui kaitse. Keerulisem just sellepärast, et rünnak esitab palju kõrgemaid nõudmisi juhtimis- ja sidesüsteemile, millelt sel juhul nõutakse paindlikku, kiiret ja mittešabloonset reageerimist dünaamiliselt arenevale olukorrale.
On täiesti võimatu ette kujutada väejuhatust, mis oleks suuteline organiseerima eduka hoogsa rünnaku ning samal ajal ei suuda organiseerida omaenda (viimse pisiasjani tuntud) territooriumi kaitset. Sama võimatu kui leida virtuoosset pianisti, kes ei oskaks mängida nootide järgi „koerapolkat“.
Ning lõpuks võib see nn „ründav armee“, mis on relvastatud maailma parimate „ründavate“ tankidega, alati kasutada just seda kaitseviisi, mida peeti kogu ajaloo jooksul parimaks – nimelt minna ise vastupealetungile. Sellele on ajaloos musttuhat näidet, kuid meie arust on kõige eredam neist Iisraeli armee kogemus.
See armee ei püüdnud kunagi asuda antud geograafilistes tingimustes (minimaalne territooriumi laius oli ÜRO 1947.aasta resolutsiooni põhjal 18 km) enesetapjalikku positsioonilisse kaitsesse. Nii 1967 kui ka 1973-l aastal lahendati riigi strateegilise kaitse ülesanne mitmekordses ülekaalus oleva vaenlase vastu vastupealetungiga, kusjuures 1973-l aastal tuli vastupealetungile asuda ilma igasuguse operatiivse pausita, kohe peale seda, kui Epiptuse armee peatamine Suessi kanali joonel osutus võimatuks.
Kas püüdis ka Punaarmee 1941.aasta suvel samamoodi tegutseda? Ilma igasuguse kahtluseta – JAH!
Isegi ametlik ajalooteadus on juba valmis tunnistama, et „fašistliku „Blitzkriegi“ strateegia vastu ei kasutatud mitte kaitset (sealhulgas manööverkaitset koos ootamatute ja hästi ettevalmistatud vastulöökidega), vaid (sisuliselt) sissetunginud vaenlase välkkiire hävitamise strateegiat“.
Nagu ikka väljendas seda mõtet eredalt ja väljendusrikkalt V.Suvorov:
„Punaarmee reaktsioon saksa sissetungile polnud mitte siili reaktsioon, kes ennast okkaid turri ajades kerra tõmbab, vaid tohutu suure krokodilli reaktsioon, kes (ehkki ise verest tühjaks joostes) püüab rünnata“.
Täpsemalt on raske väljendada.
Looderinde suunal kestis vastulöökide seeria (Šiauliai, Daugavpilsi, Ostrovi, Velikije Luki, Staraja Russa all) sõja esimestest päevadest kuni 1941.a augusti keskkohani.
Peamisel, Lääne strateegilisel suunal, Minsk – Smolensk – Moskva liinil, kestsid mitmekordsed peatumatud vastulöögikatsed kogu suve, kuni lõpuks 10.septembril kästi Lääne-, Reserv- ja Brjanski rinde vägedel üle minna kaitsele.
Kõikide nende pealetungide üksikasjalik arutelu läheb välja selle raamatu raamidest.
Teisest küljest on nende vastulöökide lõpptulemus teada ka korralikult õppivale koolipoisile. Need vastulöögikatsed ei andnud midagi peale sadade kaadridiviiside, kümnete tuhandete tankide ja lennukite hävitamise. Punaarmee ei olnud suuteline rünnakuks nagu ta polnud ka suuteline kaitseks sellistel võimsatel looduslikel kaitsejoontel nagu olid Neemani, Dnepri, Dnestri, Lõuna-Bugi ja Daugava jõed.
Selle konstanteeringuga võiks printsipiaalselt lõpetada kogu diskussiooni „suvorovlastega“. Kuid sellest hoolimata võib Punaarmee esimeste vasturünnakute detailne analüüs aidata meil leida selle hävingu tõelised põhjused. Sellepärast otsustaski autor ehitada selle raamatu üles kolme pealetungioperatsiooni üksikasjalikule analüüsile, kusjuures just nende operatsioonide kohta võib puhta südametunnistusega öelda, et need olid kõige võimsamad ja kõige paremini lahingutehnika ja kaadrisõjaväelastega varustatud Punaarmee vastulöögid.


Sensatsioone ei tule

„Muusade teenimine ei kannata rahmeldamist“. Seda enam ei kannata rahmeldavat kiirustamist sõjaajalugu. Lugeja peab varuma kannatust. Kiireid vastuseid keerulistele küsimustele ei tule. Ei tule ka viimasel ajal nii populaarseid „sensatsioonilisi dokumente“, endiste Stalini lakeide ja teiste bulvarikirjanike vapustavaid „avameelitsemisi“.
Meid ootab ees sadu lehekülgi rasket, arvude, kuupäevade, diviiside numbrite ja tankisuurtükkide kaliibritega üleküllastunud teksti. Kord korra järel peatume me kõigi „üldtuntud“, „iseenesestmõistetavate“, harjumuslike väidete juures, et teada saada, mis siis tegelikult varjub nende teadvusesse kinnistunud müütide taga?

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 07 Veebr, 2008 15:03, muudetud 3 korda kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 04 Veebr, 2008 22:25 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14779
3
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/I%2 ... .juuni.pdf

I osa

KAOTATUD SÕDA

Teisipäev, 17.juuni


Sel aastal langes 17.juuni teisipäevale. Oli tavaline suvine tööpäev, keskajalehtede pealkirjadest õhkus sisutust, mis oli väga lähedane igavusele. “Izvestja” esilehel oli artikkel kolhoosidest ja kohalikust initsiatiivist. Edasi tulid artiklid “Uue riigilaenu kokkuvõtted” ja “Algas ametiühingute ja komsomoli jooksukross.” Mingisugune elavnemine toimub ainult viimasel lehel. Seal, kus on trükitud Glavkonservi kirglik üleskutse : ”Tagastage klaastaara!!!“
Selle rahuliku heaolu taustal eristusid eriti kontrastselt ajalehe teise poole pealkirjad, mis olid pühendatud piiritagustele sündmustele: ”Sõda Euroopas”, “Sõda Süürias” (tuletage meelde, lugupeetud lugejad, kes kellega sõdis 1941 aasta juunis Süürias?) , “Sõda Aafrikas.”, “Küprose ja Gibraltari pommitamine”, “Ameerika Ühendriikide sõjalised sammud”. Ja iga “Izvestija” lugeja võis võrdlevalt hinnata Nõukogude Liidu targa ja muutumatult rahuarmastava välispoliitika vilju.
Ning kõigest paarkümmend inimest kogu suurel maal teadis, et esimene löök sellest suurest seeriast, mida planeeriti 41 aasta suvele, oli juba alanud. Selsamal 17.juuni päeval, kui esimese mehhaniseeritud korpuse komandör kindralmajor Tšernjavski sai Leningradi SRK staabiülemalt kindralmajor Nikiševilt käsu häire korras jalule ajada esimene tankidiviis.
Muide, autor pole üldsegi veendunud selles, et on õieti ülestäheldanud staabi nime, mida sel 1941. aasta 17.juunil juhatas eelpool mainitud kindralmajor Nikišev. Kas oli tegu ikka veel Leningradi SRK staabi või hoopistükkis juba Põhjarinde staabiga? Selle küsimuse õige vastus omab aga diagnoosimisel suurt tähtsust.
Rindeid ei loodud Nõukogude Liidus mitte kunagi rahu ajal. (kolmekümnendate lõpul hargnenud Kaug-Ida rinne on siinkohal reeglit kinnitav erand – Hiina piiril Jaapaniga puhkesid pidevalt kord suuremad, kord väiksemad relvastatud konfliktid). Rinnete hargnemine NSVL läänepiiridel ennustas alati peatset sõjategevuse puhkemist.
11.septembril 1939. aastal formeeriti Kiievi- ja Valgevene ESRK baasil kaks rinnet - Valgevene ja Ukraina rinne. Kuue päeva pärast algas sissetung Poolasse, mis lõppes septembri lõpus 51 % ennesõjaaegse Poola territooriumi “taasühendamisega” Nõukogude Liiduga (Sulgudes märgime siinkohal, et alates 1932.aastal Poola ja NSVL vahel sõlmitud mittekallaletungi lepingu sõlmimisest ei vaidlustanud Nõukogude Liit kordagi Poola idapiiride seaduslikkust ja õigusjärgsust).
Sõda lõppes – ja 14.novembril muudeti kaitse rahvakomissari käskkirjaga Nr. 0177 rinded taas sõjaväeringkondadeks, säilitades nende endised nimed.
9. juunil 1940. aastal loodi Kiievi sõjaväeringkonna juhtkonna baasil Lõunarinne, mille koosseisu läksid nii üksused kui väekoondised Kiievi ja Odessa SRK-st. Kaheteistkümne päeva pärast, 28. juunil kell 14.00 ületasid Lõunarinde väed Rumeenia piiri ning hõivasid 1940. aasta esimese juulipäeva lõpuks kogu Bessaraabia ja Põhja-Bukoviinia. Peale seda saadeti Lõunarinne 10. juulil 1940 aastal laiali.
Aga Soomet hindas sm. Stalin esialgu tunduvalt madalamalt Poolast ja Rumeeniast, seetõttu ei loodud Soome sõja alguseks (30. novembril 1939. aastal) eraldi rinnet. Aga kes meist poleks kordagi eksinud? Kuid niipea kui selgus, et “purustav löök Soome pisiputuka pihta” (just sellist väljendit kasutas võrratu nimega ajaleht “Pravda”(tõde) esimesel detsembril 1939. aastal) kipub pisut venima, parandati see viga viivitamatult.
Seitsmendal jaanuaril ühendati kõik Karjala kannasel tegutsevad väed Looderindeks. Peale kolmenädalast hingetõmmet ning tunduvat jõudude lisamist asusid rinde väed esimesel veebruaril otsustavale pealetungile, mis tipnes Mannerheimi kindlustustest läbimurdmise ja Viiburi rünnakuga. Seejärel, peale 12. märtsil Moskvas aset leidnud rahulepingu sõlmimist, saadeti Looderinde väed vastavalt kaitse rahvakomissari käskirjale Nr.0013 26.märtsist 1940 aastast laiali.
Lisaks on teada, et 41.aasta suvel hargnesid kolme rinde – Looderinde, Läänerinde ja Edelarinde väed veel ENNE seda, kui algas hitlerlike vägede pealetung nõukogude territooriumile, pealetung, mille reaalsust seltsimees Stalin keeldus isegi siis uskumast, kui see oli juba faktiliselt alanud.
Juba 41.aasta 19.juunil andis kaitse rahvakomissar Timošenko käsu viia nende kolme rinde staabid välikomandopunktidesse alates 22-23.juunist. Vastavalt siis Panavežises, Obus-Lesna jaama lähistel ja Tarnopolis. Kusjuures neid komandopunkte hakati ehitama Timošenko käsu kohaselt, mis anti välja 27. mail 1941 aastal.
Märkimisväärne on ka see, et juba 19.juunil olid mõisted “rinne” ja “sõjaväeringkond“ dokumentides täiesti eristatavad. Nii oli šifreeritud telegrammis, mille G.K. Žukov saatis 19.juunil 1941 aastal Edelarinde juhtkonnale, öeldud:
“Kaitse rahvakomissar käskis: 22.06.41. suunduda juhtkonnal Tarnopolisse, jättes Kiievisse Teile alluva sõjaväeringkonna juhtkonna ...rinde juhtkonna eraldumine ja ümberbaseerumine hoida ranges saladuses...”
Selle telegrammi tekst oli toodud võimalikest kõige ametlikumas kodumaiste sõjaajaloolaste teoses – monograafias “1941 aasta –õppetunnid ja järeldused.”, mis anti välja 1992.aastal tollal veel SNG ühinenud relvajõudude kindralstaabi poolt. Muide, veel vanadel headel nõukogude aegadel välja antud ja kõik tsensuurid läbinud marssal Bagramjani mälestustes, kes oli enne sõda Kiievi ESRK staabiülema abi, meenutatakse, et Tarnopolis asuvasse komandopunkti sõitsid nad välja 21.juunil, omades käsku olla kohal 22.juuni hommikuks.
Täielikult hinnata seda sensatsioonilist teavet sai võimalikuks alles peale seda, kui 1996. aastal avaldas “Vojenno-istoritšeski žurnal” (sõja-ajalooline ajakiri), mis on Kaitseministeeriumi väljaanne, varem täiesti salastatud olnud (märkega “Eriti Tähtis”) läänepiirkondade vägede tegevusplaanid mobilisatsiooni korral vägede operatiivhargnemisks.
Niisiis on nendes dokumentides ette nähtud viia staabid Panevežise, Obus-Lesna ja Tarnopoli komandopunktidesse päeval M-3, s.t. kolmandal mobilisatsioonipäeval. Millest järeldub, et V.Suvorov mitte ei ülehinnanud, vaid ilmselt alahindas sm. Stalini kavatsusi ja visadust. On tõsine alus arvata, et Punaarmee täismahuline operatiivhargnemine Euroopasse tungimiseks algas 19. või 20.juunil 1941 aastal.
Ajaloolises kirjanduses ja memuaristikas on laialipillatud palju vihjeid neil päevil asetleidnud väga iseloomulikele sündmustele.
19.juunil saabus Balti ESRK lennuväeosadesse käskkiri ülemineku kohta kõrgendatud lahinguvalmidusse ning lennukite hajutamisest välilennuväljadele. 18.juunil andis Balti ESRK staabiülem kindralleitnant Klenov järgmise korralduse: “...õhukaitsetsooni väeosadel ja väekoondiste õhukaitse vahenditel saavutada lahinguvalmidus Nr.2...õhukaitseväeosadel, mis paiknevad laagrites, pöörduda viivitamatult tagasi pideva dislokatsiooni punktidesse ...tähtaeg täitmiseks 19.juuni kell 18.00”
19.juunil oli läänerinde õhujõudude staap eraldatud vastavalt rindejuhataja armeekindral D.G.Pavlovi käsule Lääne Erisõjaväeringkonna koosseisust ja suunatud Minskist läände, Slonimi rajooni.
Kontr-admiral A.G.Golovko, kes neil päevil käsutas Põhja laevastikku, kirjutab oma mälestuste raamatus “Koos laevastikuga”, et just 19.juunil sai ta “direktiivi mereväe peastaabist, mille kohaselt tuli allveelaevad merele minekuks ette valmistada”.
20.juunil kandis Punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Tributs ette, et: “,,,laevastiku üksused on alates 19.06.1941 viidud lahinguvalmidusse vastavalt plaanile Nr.2”. Kahju ainult, et isegi 1989-l aastal ei andnud VIŽ mingitki vihjet, mida endast kujutas “plaan Nr.2”
Kindralpolkovnik P.P.Polubojarov , kes oli enne sõda Balti ESRK auto-tankivägede valitsuse ülem, kirjutab, et “1941 aasta 16.juunil sai 12-nda mehhaniseeritud korpuse juhtkond direktiivi väekoondise viimiseks kõrgendatud lahinguvalmidusse. ...18 juulil tõstis komandör väeosa lahinguhäire korras jalule ja käskis neil suunduda planeeritud rajooni. 19. ja 20.juuni jooksul see korraldus täideti...
16.juunil viidi ringkonna staabi korraldusel lahinguvalmidusse ka kolmas MK (mehkorpus), mis samadel kuupäevadel koondus ettenähtud rajoonis”.
18.juunil sai kaheksanda armee juht kindralmajor Sobennikov käsu Balti ESRK juhtkonnalt käsu vägede viimiseks neile ettenähtud piirilõikudele. Järgmisel päeval, 19.juunil, saabus Balti ESRK staabist direktiiv, milles muuhulgas öeldi:
“...miiniväljad paigaldada vastavalt kaitseehitiste plaanile, pöörates tähelepanu nende täielikule salastamisele vaenlase eest...” [VIŽ 1989, Nr.5]
Muide, miinidest. Peamine nõukogude ajaloolane sõja algperioodi alal, akadeemik, doktor ja professor V.A.Anfilov õhkab oma arvult viimases raamatus kurvalt:
“...meil ei olnud käiku lastud tankitõrjemiinide seeriatootmist. 22.juunil oli kõigis piiriäärsetes ringkondades KÕIGEST 494 000 tankitõrjemiini...”

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 9:55 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Juun, 2005 9:57
Postitusi: 1064
MILLISEID RAAMATUID TE VEEL TÕLKIDA KAVATSETE? :lol: :lol: :lol: :lol:
Ma vähemalt siis tean, millist raamatut vene keeles enam lugema ei pea hakkama (mul neid veel terve patakas) :D Loodan, et see pole Osokini "Suure Isamaasõja suur saladus", sest ma sain selle ka just läbi :lol:

_________________
Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku. See kes kontrollib minevikku, kontrollib ka tulevikku.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 11:32 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 31 Jaan, 2005 20:45
Postitusi: 1378
Asukoht: Planeet Maa
Grandioso, isandad Lemet ja Troll!
Olen ise teinud katsetusi tõlkida kirjandust eesti & soome k-st vene k-de mille tõttu oman ettekujutust milline põrgulik töö see on :twisted:

_________________
TÕDEONAJATÜTAR


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 11:38 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juun, 2005 13:44
Postitusi: 872
Suured tänud veel ühe huvitava lugemise eest!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 11:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 14779
Marissa, see puhtalt Su oma süü. Ise Sa seda raamatut soovitasid... :lol: 8)

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 16:16 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Dets, 2007 13:19
Postitusi: 133
Asukoht: Tartu.
Tõesti väga tänuväärt töö.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 18:01 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2246
Asukoht: Viljandi
Jumal tänatud, ikka tulid mõned kommentaarid! :D Teate, lausa ootad teinekord neid, muidu ei saa aru, kas kirjutad neid tõlkeid siia foorumisse või tühjale seinale. Me ei saa ju mingit kasu sellest tõlkimisest ja kui ka siit lugejatelt mingeid reaktsioone ei tule, siis läheb tuju vägisi halvaks ja tekib tühja töö tegemise tunne. :D

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 18:10 
Eemal
Liige

Liitunud: 10 Juun, 2004 16:02
Postitusi: 848
Asukoht: Tartu või Sinimäe
:wink: Tänud veel ühe huvitava lugemise eest!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 18:33 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 24 Juul, 2007 10:50
Postitusi: 801
Asukoht: Pärnumaa metsad
Eks ta ole: kiida lolli, küll loll siis rabab. Ärgu osalised solvugu, ütlemisel ikka tõetera sees.
Ma juba enne mõtlesin, et võiks asutada ühe aumärgi eriliste teenete eest foorumi heaks, kuidas oleks, auväärsemad moderaatorid panevad pead kokku :roll: ja teevad administraatorile ettepaneku :lol:


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 20:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 374
Asukoht: Tallinn
Kiidan ka omalt poolt, väga hea tõlge!Loen huviga!
Oma võhikluse tõttu küsin veel - mida endast kujutab Mark Solonin? On ta ajaloolane - tuntud, populaarne, milliste vaadetega, noor või vana?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 20:47 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 08 Okt, 2004 17:59
Postitusi: 2246
Asukoht: Viljandi
Prinz Eugen kirjutas:
Kiidan ka omalt poolt, väga hea tõlge!Loen huviga!
Oma võhikluse tõttu küsin veel - mida endast kujutab Mark Solonin? On ta ajaloolane - tuntud, populaarne, milliste vaadetega, noor või vana?

Wikipedia Soloninist
Lühidalt: Mark Solonin (sünd.1958) on uue põlvkonna vene ajaloolane, teda võib vist nimetada iseõppinuks, kuna hariduselt on ta lennundusinsener. Oma teostega on ta saavutanud Venemaal tohutu populaarsuse, mis (minu arust) ületab juba V.Suvorovi oma. Seda just tänu tema teoste rangele loogilisusele, kus pole suuri apsakaid ja rumalaid üldistusi - isegi tema kriitikud saavad kinni hakata vaid vähestest tehnilistest pisiasjadest. Vaated on selged - tema järgi valmistus stalinilik impeerium järjekindlalt Suureks Vabastusretkeks, mille tähtaeg oli esialgu määratud 1942 või 1943 aastasse. Mingil põhjusel aga otsustas Stalin 1941.a kevadel selle kallaletungi algust lähendada ja forsseeris ettevalmistusi, et olla valmis 1941.a juuliks-augustiks. Sellise kiirustamise tagajärjel jäidki ettevalmistused poolikuks, tankikorpuste formeerimine ja lennuväe ümberrelvastamine pooleli. Punaarmee lüüasaamise põhjused olid kaadrite ülivilets ettevalmistus ja väga kehv moraalne seisukord (soovimatus sõdida) ning vägedes valitsev tohutu bardakk, mistõttu suur osa relvastusest lihtsalt põgenemisel maha jäeti. Rahvas lihtsalt ei tahtnud sõdida kommunistlike ideede levitamise eest ja alles siis, kui 1942-43 aastatel sai selgeks, et fašistlik uus kord on veelgi hullem ja vallutajad ei too kaasa mingeid vabadusi, muutus sõda Suureks Isamaasõjaks.
Kommunistlike "ajaloolaste" ning nende uuema aja järgijate jaoks on Solonin äärmiselt ebamugav vastane, kuna tema seisukohti on väga raske ümber lükata ja vaidlustada. Seetõttu püütakse teda kuulutada "suvorovlaseks" (s.o ebausaldusväärseks, liialdajaks, võltsijaks), ehkki M.Solonin pole paljudes asjades V.Suvoroviga nõus ja lükkab mitmed tema müüdid ümber.

_________________
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!

...kui jahimees oled, klikka siia!!!


Viimati muutis Troll, 05 Veebr, 2008 21:45, muudetud 1 kord kokku.

Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Veebr, 2008 21:01 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 374
Asukoht: Tallinn
Aitüma Trollile


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 315 postitust ]  Mine lehele 1, 2, 3, 4, 5 ... 21  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt