Raamatud (ja soodukad)

[sadist]

https://www.facebook.com/Tanapaev

Novembris tuleb müügile major Martin Kuke raamat "Kuus kuud kuumust", elust välismissioonil Afganistanis.
Mis puutub kaanefotodel olevate sõdurite vorme, kus rohelised elemendid kombineeritud kõrbevärvidega, siis- nii oli seal ülemate poolt lubatud. Kuna enamik kompanii vastutusalast oli puudeliinide ja põldude tõttu roheline, siis ei sunnitud mehi kandma kõrbevormi, mis oleks neid ümbritsevast maastikust selgelt eristanud nagu valged vareseid.

[sadist]

http://www.kriso.ee/ss-dirlewanger-brig ... 76312.html

Päris asjalik raamat Dirlewangeri brigaadist. Ainult et inglismannide keeles kahjuks..

9781620876312.jpg (24.57 KiB) Vaadatud 7680 korda

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Александр Широкорад
Битва за Новороссию
Москва Вече 2015
3000 э.
Selline propaüllitis, mida varem juba mainisin on müügil Apollo raamatupoes, teisi sarnaseid oli veel, aga see oli aukohal ja nägi ka kõige rohkem raamatu moodi välja. Raamat koosneb ainult ja ainult muinasjuttudest.

Olen mainit seltsimehe padušovinistlikke "teoseid" ennegi lugenud-sirvinud..

Tema mõttemall on alati ühesugune - kõik vene impeeriumi piirirahvad on saast (ja nende ajalugu ei maksa krossigi), kõik muud maailma rahvad on ka rämps ja ainus, keda see šovinist suure vene raffa kõrval pisutki aktsepteerib, on sakslased (küllap annab siin tunda totaalne tappasaamine kahes maailmasõjas + autori enda isiklik seos Saksamaaga)..

Et soovitan foorumlastel meelde jätta selle nime - Aleksandr ŠIROKORAD - no lihtsalt selleks, et oleks kohe teada, et selle nime alt tulevat sitta ei ole raamatupoes mõtet isegi kätte võtta

Kopin selle posti siit ka raamatute-teemasse.

[lamjak]

http://epl.delfi.ee/news/eesti/afganist ... d=72871613

Afganistani missiooni raamat näitab ausalt meie sõjamehe vaadet olnule

05. november 2015 00:10
Tuuli Jõesaar
Eesti Päevaleht


Martin Kukk Afganistani missioonil.
Foto: Kaitsevägi

Estcoy-12 kompaniiülem major Martin Kukk analüüsib raamatus suurt pilti Afganistanis toimunust.

See oli ainult aja küsimus, millal ilmub esimene raamat meie meeste sõjast Afganistanis. Ja muidugi oli küsimus ka selles, kes selle kirjutab. See võinuks olla sõjas karme vigastusi või hingehaavu saanud lihtsõdur, kes pärast kaitseväest lahkumist oma kurbuse ja kibeduse midagi kartmata välja valab. See võinuks olla teoreetik-politoloog, kes kirjutab pikalt-laialt, miks sõtta mindi ja miks sealt lahkuti, vahele pikkides mõningaid intervjuukatkeid päris sõduritega. Ja see võinuks olla heroiline kohvilauaraamat, mille lühikesed tekstijupid kõlksutavad pateetilisi lauseid.


Kaitseväelasi on tavaliselt raske nende harjumuspärasest keskkonnast välja tuua, kuid major Martin Kukk valis ajakirjanikuga kohtumiseks hipsterite söögikoha Kamahouse ega teinud väljagi sellest, et mundris kaitseväelane püüdis seal ohtralt pilke.
Foto: Hendrik Osula

Meie esimese Afganistani-raamatu, homme ilmuva „Kuus kuud kuumust” kirjutas aga hoopis tegevkaitseväelane, Estcoy-12 kompaniiülem major Martin Kukk. See tähendab, et ta tõesti teab, millest räägib. Temal on ülevaade nii sellest, mis toimub rühma tasandil, kui ka sellest, mida ootab ja tahab saavutada pataljoniülem. Ta näeb piisavalt, et osata analüüsida suurt pilti. See on suurepärane eeldus suurepärasele sõjaraamatule. Teine aspekt on muidugi see, et major Kukk on tegevkaitseväelane ja jätkab sellena. Ta sai ju äsja vahipataljoni ülemaks. Seega tekib küsimus: kas ja kui palju kriitikat saab tegevväelane endale lubada?

Tsensuuri ei olnud

Major Kukk ütleb kindlalt, et tsensuuri ei olnud. Ta kirjutas nii, nagu tahtis ja tundis. Ja tahtis ta seda raamatut kirjutada vähemalt osalt sellepärast, et astuda vastu netikommentaatorite tattipritsivale kildkonnale, mis ajaleheartiklite all väidab, et Eesti missioonisõdurid on tuimad ja rahaahned mõrtsukad. „Kommentaare ikka loetakse. See on ju inimlik, et tahetakse teada, mida sinust ja su tööst mõeldakse,” ütleb major Kukk. Ja see asjatundmatu jama, mis netikommentaarides sõdurite kohta kirjas, ajas kompaniiülemal kopsu üle maksa. „Raamatus on palju asju koos, aga see oli esialgu tõesti midagi kaitsekõne sarnast,” lausub ta.

„Kuus kuud kuumust” on sõjamehe raamat. Selles pole pikka analüüsi Afganistani rahvus- ja kultuuriküsimustest ega sõja põhjuste lahkamist. Raamat räägib ühe Eesti kompanii tegevusest kuue kuu jooksul sõjas, kus üks pool peab järgima kõige rangemaid reegleid ja teine pool ei järgi ühtegi reeglit. Major Kukk annab raamatus väga hea ülevaate sellest, kuidas sellist võitlust peetakse. Ta ei kasuta sündmuste kirjeldamiseks üleliia emotsioone, kuid faktid räägivad enda eest. Estcoy-12 tegutses väga ohtlikul alal, kus oli pea pidevalt kontakti oht, kuid sellest veelgi rohkem kummitas IED-de (improviseeritud lõhkekehad) oht. „Jah, need olid kõige hirmsamad. Kui surveplaadiga IED puhul saad loota, et leiad selle üles ja neutraliseerid, või on maapind selle peal nii kõvaks muutunud, et see ei lõhke, või astud üksnes nurga peale või libistad jala sellest üle, siis kaabliga IED puhul tead, et keegi jälgib sind ja vajutab just õigel hetkel nuppu ning lõhkekeha plahvatab igal juhul,” ütleb ta. Seda, kuidas mehed sellise peaaegu pideva psüühilise survega toime tulid, major Kukk oma raamatus pikalt ei käsitle. Ainult niipalju, et naljad võimaliku jalgadest ilmajäämise teemal lõppesid pärast seda, kui üks kaaslastest tõepoolest mõlemad jalad kaotas. Ja see ütleb palju. Kui Eesti sõdur enam musta huumorit ei tee, on asi väga tõsine. Samuti ei peatu major Kukk traumajärgse stressi ega psühholoogilise abi teemal.

Napp ja taktitundega

Estcoy-12 kaotas ühe mehe – tulevahetuses hukkus kapral Agris Hutrof – ja teine mees kaotas IED-plahvatuses jalad. Need sündmused, mis on Eestist meie missioonisõdurite tegevust meedia vahendusel jälginud tsivilistide jaoks kõige olulisemad, on Kukk kirja pannud taktitundeliselt ja küllaltki napilt. See ei tähenda, et need poleks teda puudutanud. „Ma arvan nii, et kui suuremates sõdades langes tuhandeid mehi, siis nende ülematel võis olla isegi kergem, sest seal pole nn nägusid taga. Kui kaotad ühe või kaks meest, on raskem. Sa tead ja tunned neid. See jääb paratamatult hinge,” ütleb Kukk.

Sõja traagiline pool on raamatus „Kuus kuud kuumust” siiski tagaplaanile jäetud. Ennekõike on raamat ääretult asjalik ja kohati ka väga naljakas. Koostööd ANA ja ANP-ga ehk Afganistani rahvusarmee ja Afganistani politseiga puudutavad peatükid ongi põhiosas koomilised, kuigi see on muidugi ainult pealispind. Afgaani politseinike kanepilembus, kohalike sõdurite saamatus ja viitsimatus on lugedes väga naljakad, kuid nendega koos töötamine oli tegelikult muidugi ahastamapanev. Seda möönab ka major Kukk, vastates küsimusele, kas ta on meelega Afganistani relva- ja julgeolekujõude kujutanud üksnes koomiliselt. „Nad olidki seda! Kuigi, muidugi, vahel ajas pigem nutma ka,” möönab major Kukk.

Praegu on major Kukk vahipataljoni ülem ja sõtta tagasi minna ei soovi. „Kas ma tahan uuesti minna? Miks ma peaksin tahtma sõtta minna? Kui on vaja, siis ma lähen, aga ma ei taha,” ütleb ta.

„Kuus kuud kuumust” sõtta minekust

On ütlematagi selge, et suurem osa kompaniist läks missioonile täiesti vabatahtlikult selleks, et korralik summa raha teenida. Oli ka neid, kes tahtsid end sõdurina proovile panna, otsides kogemusi lahinguväljalt.

Ülemana teenivaid kaitseväelasi motiveeris missioonile minema väljakutse allüksust juhtida. Mingi osa Estcoy-12 isikkoosseisust ei oleks osanud aga iial arvata, et Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis (STK) teenides peavad nad kõrbevormid selga tõmbama ja Afganistani lendama.

Pidevad välismissioonid olid Scoutspataljoni sõdurid ära kurnanud, mistõttu otsisid paljud võimalust liituda kaitseväe teiste väeosadega. Mõned rakendasid venitamistaktikat, liikudes pataljonis missioonile minevast kompaniist mõnda teise üle, tihti näiteks just STK-sse, et Kesk-Aasiasse sattumist vältida. Teatud osa pääses Afganistani minemast tänu Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude Põhjala Lahingugrupi staabikaitserühmale, mis tuli samuti minu kompanii isikkoosseisuga mehitada.

Tulles tagasi selja taga seisva sõduri märkuse juurde, tekib nii mõnelgi küsimus: miks oli lennujaamas Estcoy rivis selliseid, kes tegelikult seal viibida ei soovinud. Vastused on minu arvates järgmised. Vaatamata mitmest missioonist tekkinud väsimusele, on paljud Scoutspataljoni liikmed oma hingelt ja olemuselt ikkagi sõjamehed, kes pataljoni ja oma elukutse jaoks elades suunduvad järjekordsele sõjalisele operatsioonile. Üheks tähtsaks põhjuseks, miks sõdur missiooni kasuks otsustab, on n-ö üksuse ühtsustunne ehk teisisõnu „kambaefekt”. Pooljagu, jagu, rühm või kompanii on tihti niivõrd ühtseks kasvanud, et isik lihtsalt ei suuda – vaatamata sellele, et teda ähvardavad tulevikus eluohtlikud situatsioonid – oma kaaslasi jätta.


RAAMAT

„Kuus kuud kuumust Estcoy-12 Afganistanis”

Martin Kukk

216 lk + pildipoogen, kõva köide

Tänapäev 2015

[sadist]

See ei ole muidugi meie esimene Afganistani-raamat tegelikult, kaitseväelase poolt kirjutatud "Afganistani päevik" ilmus 2008.

Selle väitega ma ei nõustu:

"Mingi osa Estcoy-12 isikkoosseisust ei oleks osanud aga iial arvata, et Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis (STK) teenides peavad nad kõrbevormid selga tõmbama ja Afganistani lendama."

Jätab mulje, nagu oleks kedagi saadetud sunniviisiliselt. See ei olnud nii. Üks jalaväerühm moodustati küll STK koosseisus oleva Luurerühma baasil, aga selles teenivaid mehi ei ole kunagi tarvis missioonile kamandada- nad lähevad ise hea meelega. Ülejäänud mehed (ja naised) olid kõik täielikult vabatahtlikud erinevatest pataljoni allüksustest.

[ps1]

See ei ole muidugi meie esimene Afganistani-raamat tegelikult, kaitseväelase poolt kirjutatud "Afganistani päevik" ilmus 2008.

Ärme unusta "Võitlus kahel rindel".

[Würger 190G]

Rahva Raamat, aled kuni 80 %, ka Tiigrid poris ja palju muud ajaloolis-militaarset kirjandust.

[sadist]

See ei ole muidugi meie esimene Afganistani-raamat tegelikult, kaitseväelase poolt kirjutatud "Afganistani päevik" ilmus 2008.

Ärme unusta "Võitlus kahel rindel".

Täpsustan, et pidasin silmas EKV välismissioonide temaatikat. "Võitlus kahel rindel" ilmus muide ka napilt peale "Afganistani päevikut", kui tähte närida.
Eks neid on veel muidugi, "Afgaanide vang" ja "Minu Afganistan" ja mis need kõik olidki..


Selgub, et artikli autor võttis väite "meie esimene Afganistani-raamat" major Kuke raamatust, lihtsalt tsiteeris. Seega läheb see apsakas härra majori kapsaaeda.
Muidu on "Kuus kuud kuumust" tõsiselt hea lugemine, ladus ja kohati väga humoorikas- ning just nii see elu seal käiski. Kuna olin ise seal, siis lugedes oli äratundmisrõõmu mõistagi palju ja reaalne pilt silme ees.
Paaris kohas on pisivigu- nt väidetakse ühes lõigus 500-naelast lennukipommi hoopis 500-puudaseks ja taliib istub "tsikli roolis", aga need on tõesti pisiasjad. Tegijal juhtub
Korduvalt mainitakse ikka seda, nagu oleks toimunud sundvärbamine ja justkui mitmed mehed ei oleks tahtnud missioonile minna. Mina mitte midagi taolist ei mäleta. Rühmaülem tuli rivi ette ja küsis: "Kes tahab vabatahtlikult Afganistani minna? Käsi püsti!" ning vajalik arv saadi kokku. Ei kuulnud hiljem kedagi kurtmas, et oleks vägisi saadetud.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kuus kuud kuumust // ESTCOY-12 Afghanistanis

Loetud.
Hea (ja vajalik) raamat - soovitan igal juhul

Samas ei oska ma öelda, kui arusaadav on selle raamatu (nii reastatud kui ridadevaheline) tekst mittesõjaväelastele - võib-olla keegi tsivilistidest muljetab siin

Raamatu võiks tõlkida ka vene keelde - ma olen suht kindel, et kohalik keskealine venekeelne lugeja võtaks huviga (nooremates venekeelsetes ma nii kindel ei ole)..

Ja miks mitte ka inglisekeelne tõlge - prognoosiksin ka sellele edu

[soul]

Valeri Soloveilt raamat propaganda tehnikatest ja tehnoloogiatest.
https://eksmo.ru/catalog/book/absolyutn ... ID1919268/

Валерий Соловей раскрывает основные способы, цели и задачи медиаманипулирования, объясняет, почему мы так легко поддаемся воздействию пропаганды. На актуальных примерах демонстрирует основные методы, технологии и техники пропаганды.
Эта книга освобождает от многих иллюзий и открывает возможность более трезвого, хотя и горького взгляда на действительность. Она важна и полезна всем, кто хочет понять действие пропаганды, научиться ей противостоять или использовать.

[sadist]

Kuus kuud kuumust // ESTCOY-12 Afghanistanis
Hea (ja vajalik) raamat - soovitan igal juhul

Samas ei oska ma öelda, kui arusaadav on selle raamatu (nii reastatud kui ridadevaheline) tekst mittesõjaväelastele

Selle raamatu lugemise kõrvale sobib vaadata järgnev dokumentaalfilm:

https://www.youtube.com/watch?v=FawGazDsO7M

Tegevus toimub samas patrullbaasis ja selle ümbruses, ainult veidi hilisemal ajal.

[ruger]

Uus Tom Clancy (Mark Greaney)raamat "Commander In Chief" on ilmunud ja Eesti asemel nüüd on tulipunktis Leedu oma probleemide ja naabritega. Leedus asi nii lihtsalt ei lähe, nagu eelmises raamatus Eestis läks.... Tuleb huvitav lugemine, kui praeguse kiirülevaatega on üle vaadatud.

[ruger]

Ilmus poolakeelne raamat 20. Eesti diviisist, mida on oodata ka eesti keelsena järgmine aasta.

Poola harrastusajaloolane Jacek Cielecki estles täna oma kodumaal poolakeelset raamatut «Mutta tallatud lootus», mis räägib 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi lahinguid 1945. aastal. Raamat ilmub tuleval aastal ka eesti keeles.

Tegemist on esimese Poolas välja antud raamatuga mis käsitleb Saksa poolel võidelnud eestlaste saatust Teise maailmasõja viimastel kuudel, ütles Cielecki Postimehele.

Raamat keskendub eestlaste osalemisele Opole piirkonna lahingutes jaanuarist märtsini 1945. Ajaloolane käsitleb oma raamatus ka eestlaste võitlusi Alam-Sileesias aprillis ja mais 1945 ning niinimetatud «Tšehhi põrgut» mais 1945. Lühidalt on raamatus kajastatud Saksa pool sõdinute eesti sõdurite saatust Taanis.

Raamat on koostatud Eesti, Saksa ja Poola arhiivimaterjalide põhjal, samuti on teose koostamisel kasutatud inimeste mälestusi. Raamatus on mitmeid seni avaldamata fotosid ja kaarte 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi lahingutest 1945. aastal.

«Mutta tallatud lootuses» on kirjeldatud ka langenud Eesti sõdurite väljakaevamisi ja ümbermatmisi Poolas, milles Cielecki ka ise osales.

Cielecki sõnul on raamat juba tõlkimisel eesti keelde ning «Mutta tallatud lootus» ilmub Eestis loodetavasti järgmise aasta kevadel.

Jaanuarist märtsini 1945 Sileesias Opole piirkonna lahingutes sai surma, haavata või võeti vangi 2500 eestlast. Opole kuulus kuni 1945. aastani Saksamaale ja kandis nime Oppeln.

20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis loodi 1944. aasta jaanuaris Neveli rindel. Diviis osales 1944. aastal Narva ja Sinimägede lahingutes. Diviisi üksused osalesid Eesti pinnal lahingutes ka pärast rindejoone lagunemist 1944. aasta sügisel. 1944. aasta detsembris vannutati diviis Saksamaal Neuhammeris uuesti, sel ajal kuulus diviisi koosseisu umbes 11 000 meest, neist enamik eestlased. Diviisi koosseisu kuulusid 45. ja 46. grenaderirügement.

1946. aastal tunnistas Nürnbergi kohus SSi kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtuotsuse kohaselt ei saa selle liikmeiks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid Relva-SS teenistusse ilma kutsutuile valikuvõimalust andmata. Valikuõiguse puudumine oli eesti sõjameestele kolmekordne - saksa võimud keelasid luua eestlastel oma sõjaväge, eesti väeosi ja politseinikke sunniti astuma Relva-SSi sundkorras ning valdav enamus Relva-SSile allunuist olid mobiliseeritud.

USA Põgenikekomitee teatas 1950. aastal Eesti Vabariigi peakonsulile New Yorgis, et Ameerika Ühendriigid ei pea Relva-SSis teeninud eestlasi kuritegelikeks.

«Balti Relva-SS üksused erinesid täielikult Saksa SSist nii oma otstarbe, ideoloogia, tegutsemise kui ka liikmete kvalifikatsiooni poolest, mistõttu Komisjon otsustas, et Ameerika Ühendriikide ümberasustatavate isikute Ameerika Ühendriikidesse asumise seaduse paragrahv 13 alusel ei ole need organisatsioonid vaenulikud Ameerika Ühendriikide valitsusele,» seisab 13. septembril 1950 peakonsulile saadetud kirjas.

http://www.postimees.ee/3446213/poola-a ... ailmasojas

[teeline35]

Teil siin küll tõsiteaduslikuks muutunud.Sellegipoolest vast ei pahandata.Alfred Luts ,Heitluste Keerises,.Tegemist siis ennesõjaaegse Sõjavägede staabi osakonnaülema meenutustega 1939-1945.Teine samast ajast meenutus Harald Roots,Kui võitluseta murdus mõõk.Mingit fakti täpsust mõttetu nõuda,aga mingi pildi ajastust ette saab.
Lutsu raamat sellesmõttes ka hea,kirjeldab kuidas lääne inimesele nõukogude süsteem ja sõjavägi tundus ja välja nägi!

[teeline35]

Noorematele Peeter Lindsaare raamatute seeria Eesti sõjaväest 1920-ndate lõpp kuni 1940-ndateni.Mingeid teaduslikke fakte otsida ei tasu,aga jällegi huvitav pilguheit ajalukku.Hoiatus pole kirjutatud memuaaride kujul ka tegelaste nimed muudetud kuid kajastab tõenäoliselt autori enda kogetut.
Sarjas;...ja sõdurid laulavad I
...ja sõdurid laulavad II .Ajateenistus,allohvitseri koolitus,reservohvitseri koolitus.
Paelamehed.Üleajateenija elu olu.
Õrn Armastus.Sõjakooli ohvitseri kursused
Härrad ohvitserid.Noored leitnandid väosades ning nende probleemid.
Värska. Ohvitserina.
Mardus kiljatas.Kirjutatud enda ja teiste meenutuste ning mälestuste vormis.1939-1945 aastad.