Sattus kätte 1999 aasta Luup ja kadunud Hannes Walteri artikkel selles, kus küsimuste-vastuste vormis kokkuvõte kenasti olemas. Järsku pakub mõnele huvi...
Hannes Walter:
1939. aastal oleks pidanud vastu hakkama
Kuuskümmend aastat tagasi 23. augustil sõlmitud MRP salasobing andis Eesti Vene voli alla.
intervjuu: Tõnu Hagelberg
Hannes Walter
Sünniaeg: 1952
Haridus: Tartu Ülikool, ajalugu 1978
Ametid:
1999 Kaitseministeeriumi nõunik
1997-1999 kaitseministri nõunik
1996-1997 ajakirja Mees peatoimetaja
1994-1995 turvafirma ESS tegevdirektor
1993-1994 Kaitseministeeriumi kantsler
1992 Riigikantselei sotsiaalala osakonna juhataja,
kaitseministri asetäitja
1989-1992 Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi juhataja
1971-1989 Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut
Kuussada Vene tanki oleks meid ju laiaks sõitnud.
Läbi raba poleks tank tulnud. Soises Põhja-Eestis ja mägises Lõuna-Eestis oleks tankid pidanud teede ja sildade juures koonduma, seal oleks miinid ja tankitõrjekahurid oma töö teinud. Miinide mahapanek oli päeva küsimus, meie tankitõrjekahur lõi Vene T-26-e soomusest vabalt läbi.
Kas Eesti 22 tankist ning 50 tankitõrjekahurist oleks piisanud?
Soomlastel oli Talvesõja algul sada tankitõrje kahurit ning mitte ühtegi kasutatavat tanki. Vene kava nägi ette piirilt Helsingisse (200 km) jõudmiseks kaks nädalat. Tegelikult tungiti selle ajaga tuhande tankiga edasi paarkümmend kilomeetrit.
Igal juhul oleks Punaarmee esimene löök Eesti kaitses takerdunud.
Kauaks?
Vähemalt paar nädalat. Narva jõe viiekümne-kilomeetrisel kaitsejoonel oli poolsada raudbetoonpunkrit. Lõuna-Eestis olid kõik sillad, truubid ja teed õhkulaskmiseks ette valmistatud.
Meil oli piiril kolm tuhat meest venelaste kolmesaja tuhande vastu.
Stalini ultimaatumi tagasilükkamise järel poleks Vene vägi viie minuti pärast üle piiri tulnud. Soomlaste ja venelaste läbirääkimised katkesid 13. novembril, rünnak algas 30-ndal.
Eesti armee oli võimeline tagama kaitse piiril 200 000-lise vaenlase vastu. Oldi valmis sõdima kahekordse ülekaaluga. Mobilisatsiooni korral saanuks Eesti välja panna 100 000 meest, väljaõpetatud reservis oli veel 60 000.
Punaarmees oli raske leida alla roodu- ehk kompaniijuhi meest, kes tundnuks kaarti ja kompassi ning olnuks võimeline iseseisvalt lahingut juhtima. Eesti sõdurid võisid ka kahe-kolmekesi tegutseda.
Vene 600 lennukit oleks meie mobilisatsiooni nurjanud.
Mobilisatsioonipunkti tuli mööda maanteed või raudteed vedada vaid 12 200 meest. 90% oleks jalgsi läinud. Eesti kaitsevõime oli pihustatud. Idapiiri maakondade kaitseliidu malevates olid valmis lahingukompaniid. Võta seinalt püss, kastist granaadid, aidast munder - ja kohe lahingusse.
Lääne-Eestist tulijaid oleks Vene lennuvägi seganud. Kuid 1939. aastal olid venelastel kolme-nelja kilomeetri kõrguselt pomme loopivad lennukid. Suurtükipatareisid ja tulepesi hävitavad sööstpommitajad tulid alles 1942.
Mida meie 38 lennukit oleks suutnud teha?
Täpsem on öelda, et Eestil lennuväge ei olnud. Mingi õhukaitse oleks suudetud luua ainult Tallinnale ja siinsele merekindlusele.
Soomel oli 96 lennukit Vene 800 vastu. Talvesõjas lendasid venelased kõrgelt ja viskasid umbes, süütasid linnu, kuid sõjaliselt polnud see arvestatav. Sõja kolme kuu jooksul polnud õhurünnakute tõttu mitte ühtegi päeva suletud mitte ükski Soome sadam. Talvesõjas hukkus lennukipommidest 826 tsiviilelanikku, see teeb ühe soomlase kohta üheksa tonni pomme.
Soomel oli sõdimiseks parem maastik kui meil ning viis korda rohkem inimesi.
Soome idapiir on 1200, meie maismaapiir 130 kilomeetrit. Suhteliselt oli piiri pikkus ja inimeste arv võrdne.
Soome sõdur lõikas pussiga vaenlase kõrisid läbi ning lõi raudkangiga Vene tankide kuulipildujate torusid kõveraks.
Mida oskas soome sõdur, oskas ka eesti sõdur. Eesti ja soome allohvitseri ja sõduri väljaõpe oli sama, ka ohvitseridel. Meie relvad polnud soomlaste omadest kehvemad, neid polnud ka vähem. Vintpüsse oli meil peaaegu sama palju kui soomlastel.
Tallinnasse oleks tehtud meredessant.
Eesti kaitse tugevaim element oli Tallinna merekindlus. Mõne tunniga oleks loodud tuhande miiniga tõke Soome lahe kitsaimasse kohta. Merekindluse kahurid tulistasid 40 kilomeetri kaugusele. Punalaevastikul olnuks suur probleem vältida miine ja käia Kroonlinnas tankimas. Nõukogude sõjamasina ehitamine käis tasakaalustamatult. Olid võimsad võitluslaevad, aga puudusid miinitraalerid, tankerid, dessantlaevad. Vene lennuväes oli tohutu hulk pommitajaid, kuid nende katmiseks hävitajaid ei ehitatud.
Mida meie kaks allveelaeva oleks teinud?
Valvanud, et keegi miinitõket välja ei traaliks. Miinide väljatraalimist pidi kaitsma ka merekindluse kahurituli.
Paari nädala pärast oleks Eesti sõjavägi ikkagi taganenud.
Oleks taganetud Emajõe, Võrtsjärve ja Väike-Emajõe joonele. Võrumaa, osa Valgamaast, Tartumaa nurk oleks kaotatud. Võib-olla oleks loovutatud pool Tartut. Tõenäoliselt oleks rindejoon kulgenud piki Emajõge.
Ja edasi?
Laidoner arvestas sõja korral kuu või kahese vastupanuga. Talveks oleks riik okupeeritud, käinuks partisanisõda. Kuid kui poliitiline juhtkond poleks alla andnud, oleks vastuhakk olnud hoopis teisel tasemel - kaitseliidus olid mehed koos juhtidega 10-15 aastat koos harjutanud. Relvad aga korjati ära, juhid arreteeriti.
Eesti okupeerimise korral oleks Tallinna ette jäänud viimane kaitseliin, mida oleks kaitsnud merekindluse maa poole pööratud kahurituli.
Mida see oleks päästnud?
Agressiooni puhul ei juhtu nädalaga midagi. Nagu tänapäeval endises Jugoslaavias. Kuu aja pärast hakatakse rääkima, et seal vist sõditakse. Kolme kuu möödudes leitakse, et tapmine on ületanud mõistlikkuse piiri, peaks nagu midagi tegema.
1939. aastal okupeeris Itaalia Albaania viie päevaga, maailma pressis jäi see peaaegu tähelepanuta. Vastupanu üks mõte on, et abistajatel peab olema kasvõi väike maalapp, kus jalg koos relvaga ohvri kaitseks maha panna.
Eesti läks nii või naa vallutaja kätte.
Aga vastuhaku korral oleks see rohkem aega võtnud ja repressioonide rakendamine meie vastu olnuks raskem. Kui vastupanu oleks kestnud piisavalt kaua, oleksime abi saanud, nagu Soome Rootsilt. Rootslased tahtsid oma käed Talvesõjast puhtad hoida, kuid soomlaste vaprus sundis neid andma naabrile 200 tankitõrjekahurit.
Vastuhaku korral oleks Eesti kaotanud sõja teistmoodi. Mitte mõne päeva, nagu arvatakse, vaid vähemalt kolm kuud oleksime vastu pidanud.
Mida see kolm kuud oleks muutnud?
Alistumise puhul langevad esimestena kindralid, viimastena sõdurid. Sõja korral vastupidi. Ei taha rahvuse geneetilisest koodist rääkida, kuid muusika seisukohalt on kaks eri asja, kas lüüakse maha ebamusikaalne Hannes Walter või Neeme Järvi.
Sõja korral poleks meie presidenti, ministreid, kindraleid, kolonele ning kogu poliitilist politseid nagu lapsi kinni võetud. Ükski minister poleks arvanud, et midagi pole karta. Sõja ajal oleks eestlased oma tähtsatele dokumentidele tule otsa pannud. Paraku võttis vaenlane kogu meie dokumentatsiooni ning hakkas nende järgi arreteerima. Sõja korral poleks keegi kodus või büroos lamba kombel oma timukat oodanud.
Ning meie vastuhaku korral oleks Saksa-Vene sõda tabanud Eestit palju soodsamal positsioonil.
Äkki oleks Stalini kättemaks pärast sõda liiga ränk olnud?
See on pagulusse läinud, tollal vastutanud inimeste väide oma tegemiste ja tegematajätmiste õigustamiseks.
Tegelikult olid punase terrori ohvrid ette ära valitud. Nõukogude võimu silmis sotsiaalselt ohtlik element langes nii või naa repressioonide alla. Stalinlik terror tabas ühtviisi nii relvastatud vabadusvõitlejat kui ka taluperenaist ja tema lapsi.
Nii et Eesti laskis ennast 1939. aastal enneaegselt ära hirmutada?
Sõjavägi ja selle juhtkond eeldas, et sõda algab. Ööl vastu 26. septembrit meie väed piiril juba hargnesid, pandi miine. Laidoner määras endale kolm asetäitjat juhuks, kui ta peaks langema. Üks neist oli Kaitseliidu ülem. Kindralstaabi ülem lendas diviise läbi, tutvus olukorraga. Allaandmist ei saa sõjaväe arvele kirjutada.
http://www.postimees.ee/luup/99/17/eesti3.shtmErrare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Huvitav oleks ikkagi olnud, kui Eestis toimunu oleks esmalt lahe põhjakaldal juhtunud.
