Peamine löögijõud.

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

Võtaks siis nüüd vähe pikemalt ette ründelennuki Il-2 ja selle kasutamise aastatel 41-45…

1.

Peamine löögijõud.
O.V. Rastrenin

Sõjaeelsete vaadete kohaselt peeti Punaarmees vägede vahetul katmisel õhust põhiliseks löögijõuks ründelennuväge. Vastavalt Punaarmee välimäärustikule(1940-nda aasta projekt) olid ründelennuväele püstitatud järgmised ülesanded:
*maavägede toetus õhust.
*tanki- ja motoriseeritud kolonnide pihta löökide andmine.
*vaenlase hävitamine lahinguväljal, koondumiskohtades ja marsil.
*löökide andmine lennuväljade, staapide ja juhtimispunktide, kaitseehitiste, sildade ja ületuskohtade, raudteejaamade ja nendes asuvate ešelonide pihta.
Taktikana nähti ette põhiliselt kahte rünnakumoodust- horisontaallennult minimaalse lubatud ohutu 150 m kõrguse juures ja "künkalt" väikeste lauglemisnurkadel peale niitevlennul objektile lähenemist. Pommide heitmine toimus niitevlennult aeglustitega sütikute kasutamisega.

Pilt

Siis midagi taolist. Skeem on küll märksa hilisemast ajast, aga mingi ettekujutuse vast annab-LEMET


Ründeotstarbeliste lennuväepolkude relvastusse kuulusid Polikarpovi vananenud kahepinnaliste hävitajate I-15 bis…
Pilt

И-15 бис

… ja I- 153 ründemodifikatsioonid.

Pilt

И-153

Arvati, et "bis'e" ja "Kajakaid"(I-153 kandis oma spetsiifilise tiivakuju tõttu nimetust "Tšaika"- "Kajakas"-LEMET) saab kasutada niitevlennul ja pikeerimisel pomme ja reaktiivmürske kasutavate ründelennukitena.
Esimene täisväärtuslik ründelennuk Punaarmee õhujõududes- soomustatud Il-2 AM-38- hakkas seeriaviisiliset tehastest saabuma 1941 aasta märtsis. Lahinguvõimaluste poolest ületas Il-2 tunduvalt Polikarpovi biplaanide ründeversioone.

Pilt

Il-2 AM-38 riiklikel katsetustel 1941 aasta märtsis

Punaarmee õhujõudude ümberrelvastamise plaanide kohaselt planeeriti 1941 aasta lõpuks relvastada lennukitega Il-2 viies piiriäärses sõjaväeringkonnas 11 lennuväepolku. Kuus sisemaistes sõjaväeringkondades ning Kaug-Idas asuvat ründelennuväepolku pidid uue ründelennuki omandama 1942 aasta keskpaigaks. Peale selle plaaniti nendele lennukitele aasta lõpuks "ümber istutada" veel ka kaheksa lühimaapommitajate polku.
Seisuga 22. 06. 1941 koosnes Punaarmee õhjõudude ründelennuväe grupeering viies piiriäärses sõjaväeringkonnas 207st lennukist I-15 bis ja 193st I-153.
Peale selle saabus sõja alguseks piiriäärsetesse sõjaväeringkondadesse ligi 20 lennukit Il-2, neist viis masinat Balti sõjaväeringkonda, kaheksa Lääne Erisõjaväeringkonda, viis Kiievi Erisõjaväeringkonda ja kaks Illi Odessa sõjaväeringkonda. Kuid ükski neist masinatest polnud lülitatud lahinguplaanidesse seoses vastava lahinguettevalmistusega pilootide puudumise tõttu
Ainsaks väeosaks, mis oli uute ründelennukitega täielikult varustatud, oli Harkovi sõjaväeringkonnas baseeruv 4-s lühimaa pommitajate lennuväepolk, mis oli sõja algushetkeks saanud 63 lennukit Il-2, kuid polnud jõudnud neid veel täies mahus kasutama õppida. Ametlikult loetakse, et sõja alguseks oli Il-2 peale ümber õpetatud 60 pilooti 325st plaanitust ja 102 tehnikaspetsi. Kuid ükski neist ei jõudnud selleks saatuslikuks päevaks oma väeossa tagasi.

Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 29 Okt, 2013 0:33, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
andrus
Liige
Postitusi: 4354
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas andrus »

Tõlgi need laused/lõigud uuesti:

По предвоенным взглядам, основной ударной силой в Красной Армии при осуществлении непосредственной авиационной поддержки наземных войск считалась штурмовая авиация.

нанесение ударов по аэродромам, штабам и пунктам управления, транспортам, оборонительным сооружениям, мостам и переправам, железнодорожным станциям и эшелонам на них.

с горизонтального полета с высоты от минимально допустимой по условиям безопасности до 150 м и с «горки» с малыми углами планирования после подхода к цели на бреющем полете. Бомбометание производилось с бреющего полета с использованием взрывателей замедленного действия.

На вооружении штурмовых авиаполков состояли ударные варианты устаревших истребителей-бипланов И-15 бис и И-153.

Ei teeks ka paha autori nime õigesti kirjutada ning tutvuda terminiga "viitsütik"

Taustaks niipalju, et Rastrenin on jah kõige rohkem NSVL ründelennuväest kirjutanud autor (alustasid koos Peroviga, aga viimane suri). Tööde puuduseks on lahinguepisoodides vastaspoole andmete mittekasutamine ja vist ka nõrk mereväe ründelennuväe käsitluse tase. Küsitav on ka, kas 2005.a. ilmunud memuaaride raamatu ülevaatlik peatükk on kõige parem materjal teemaga tutvumiseks - IMHO juba vana ja liiga pealiskaudne.

Paar teost veel militeras:
Штурмовики Красной Армии. Том 1: Формирование облика http://militera.lib.ru/tw/perov_rastrenin/index.html
Расколотое небо. Май — июнь 1943 г. http://militera.lib.ru/h/rastrenin_ov/index.html
Lisaks hulk artikleid ajakirjas Aviacija i Kosmonavtika (ja muudes ajakirjades?), need peaksid ka internetis leitavad olema
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

Nimi muudetud, taustaandmete tutvustamise eest tänud- ülejäänus-lugemine on vabatahtlik tegevus. Eriti kehva tasemega tõlke lugemine. Väga sisulisi prohmakaid ei tabanud ja ausalt öeldes ei viitsi praavitama hakata. Seda enam, et tegu õhtusel ajal peale leivateenimist ettevõetud asjaga. Nii et parema tulemuse saamiseks ei keela keegi sul endal tõlkida.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
andrus
Liige
Postitusi: 4354
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas andrus »

Argumenteerin :)

авиационной поддержки ei ole "vägede [...] katmisel õhust"

teises lõigus sihtmärkide loetelust on väljajäämisi

с высоты от минимально допустимой по условиям безопасности до 150 м ei ole "horisontaallennult minimaalse lubatud ohutu 150 m kõrguse juures"

viimases udarnõi pole ründe-

ja "aeglustitega sütikute" on eesti keeles viitsütik
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

2.
Omaette väärib märkimist, et mitte keegi lenduritest, kes olid Il-2 peale ümber õppinud, uue ründelennuki rakendamise optimaalset lahingutaktikat polnud õppinud ega teadnud seda vastavate määruste puudumise tõttu. Asi oli selles, et et kaitse rahvakomissari käskkiri Il-2 lahingukatsetuste kohta nii päevases kui öistes tingimustes kirjutati alla alles 1941. aasta 31 mail, sellele vastav käskiri õhujõudude teadusuuringute instituudile 20 juunil. Samal ajal planeeriti kooskõlas KRK(kaitse rahvakomissari) käskkirjaga 17ndast maist Il-2 lahingukatsetused üksikute ekipaažide ja lülide koosseisus läbi viia Kiievi erisõjaväeringkonnas alles sama aasta 15daks juuliks.
Lahingkasutuste määruste puudumine peegeldus vägede õhutoetuses kõige negatiivsemal kombel, kuna lahingutaktika, mis baseerus kergete ründelennukite kasutamise sõjaeelstel vaadetel, ei sobinud absoluutselt Il-2 jaoks ega taganud lennuki potentsiaali täielikku kasutamist.
Kogu Il-2 lahingukasutuse kompleksi praktilise ümbertöötamisega tuli tegeleda esimese sõja-aasta pingelises olukorras ning see tekitas nii lennukite kui lendurite õigustamatult suuri kaotusi.
Piiriäärsete sõjaväeringkondade suured kaotused sõja algul, suurema osa saksa lennukite üleolek kvaliteedis ja mis peamine, kolossaalne õhujõudude kontsentratsioon pealöökide teravikul võimaldasid saksa õhujõududel haarata piiramatu üleoleku õhus ja tagada oma vägedele efektiivse õhutoetuse. Samas kui nõukogude vägedel igasugune õhutoetus praktiliselt puudus, selle tagajärjel kanti suuri kaotusi, seda ka saksa lennuväe tegevusest. Seda võib seletada mitmete tegurite koosmõjuga.
Juba neljandal juulil 1941 andis Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter välja direktiivi, milles nõudis kõikide rinnete õhujõudude juhtidelt...

„…kategooriliselt keelata väljalennud pommitamiseks suurte gruppidena.“

Ühe sihtmärgi hävitamiseks lubati eraldada mitte üle ühe lüli, äärmisel juhul aga mitte üle ühe eskadrilli.
Eesmärgiga tagada pidev vastase häirimine käskis Läänerinde õhujõudude ülem polkovnik Naumenko augusti algul kasutada lennukeid Il-2 ainult väikeste gruppidena ja anda ešeloneeritud lööke ajalise intervalliga 10-15 minutit erinevatest kõrgustest ja suundadest.
Tegelikuses tuli kõik välja nii, nagu polnud planeeritud. Jõu ja vahendite puudumise, samuti tõttu lennuväe ja maavägede lahingutegevuse organiseerimise kogemuse puudumise ning õhujõudude jaoks ülimalt ebasoodsate tingimuste tõttu pidevat häiretegevust organiseerida ei õnnestunud. Väikesed ründelennukite grupid ilmusid lahinguvälja kohale vaid episoodiliselt, tehes väljalendude vahel suuri pause.
Selline ründelennuväe taktika ja lahingutegevuse organiseerimine vähendas järsult õhutoetuse efektiivsust
Punaarmee õhujõudude juhtkonna direktiivis 18ndast juulist 1941 tähendatakse selle kohta:

„…lennuväeosad ei suutnud saavutada vajalikku koostööd maavägedega ja ei suutnud selle tulemusel oma jõupingutustega efektiivselt lahingute käiku mõjutada ning piisaval määral meie vägede olukorda kergendada. Meie lennuvägi tegutseb siiani vägede konkreetseid nõudmisi piisavalt arvestamata ning olles nendega nõrgalt seotud …“

Suure osa lennuväestaapide tööd toona iseloomustab madal operatiivsus ja juhtkonnapoolne olukorra halb tundmine. Samas kui nimelt „staapide töö organiseeritusest“ sõltus planeerimise kvaliteet ja lennuväe tegevuse efektiivsus.
Olukorda süvendas veelgi staapide äärmiselt ebarahuldav side kvaliteet nii alluvate väeüksuste kui ka koondiste ja kõrgemate staapidega.
Raadioside praktiliselt täielik puudumine maapealsete vägedega sundis ründelennukite gruppe kiirelt muutuvas olukorras vältimaks oma vägede tabamist andma lööke mitte vägede vahetus kokkupuutepunktis rindejoonel(kus see oleks olnud hädavajalik), vaid viie-kuue kilomeetri kaugusel rinndejoone taga teisejärguliste sihtmärkide pihta.
Isegi neil kordadel, kui lennuväestaabid said maavägede juhtkonnalt õigeaegselt korraldused ja lahinguplaanid, siis ka seal olid lennuväe ülesanded enamasti määratud ebakonkreetselt või äärmiselt üldistes joontes- „puhastada mets“, „rünnata teed“, „lennata välja kõigi ründelennukitega ja peksta vaenlast rajoonis…“ jne. Mis oli seletatav suure osa komandöride poolse lennuväe võimaluste ja tema poolt lahendatavate ülesannete teadmise ja mõistmise puudumisega.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

3.

Lennuväeosadest aga laskurdiviisidesse saadetud delegaadid ("ratsuta" piloodid ja tüürimehed), omamata oma komandopunktidega sidet, võisid maavägede juhtkonnale osutada abi vaid rindejoone tähistamisel ning korrektsete avalduste koostamisega lennuväetoetuse saamiseks. Kuid kuna avalduste liikumine mööda instantse lennuväeüksusteni võttis aega kaheksast kaheteistkümne tunnini, siis tihedast koostööst maavägede ja lennuväe vahel eriti rääkida ei saa- nõudmised täideti siis, kui vajadus selleks oli juba ammu kadunud.
Isegi kui ründelennukite poolt anti löök vajalikus kohas ja õigeaegselt, ei suutnud maavägede juhtkond kaugeltki mitte alati kasutada õhulöökide tulemusi seoses kooskõlastamatusega- maavägede üleminek rünnakule peale ründelennukite lööki võttis aega tund ja kauemgi, andes vaenlasele aega toibumiseks ja vastupanu organiseerimiseks.
Kahjuks jõudis maa- ja lennuväe sõjategvuste ühise planeerimise vajadus nõukogude komandörideni alles peale aastast sõdimist. Esimesed meenutused lennuväeesindajate osalemisest maavägede lahingutegevuse planeerimisel on arhiividokumentidest leitavad 1942 aasta sügisel.
Suurt kahju tegevarmee lennuväepolkude ja -diviiside tegevusele tekitas ka lendava- ja komandörkoosseisu vähene arusaam tüürimehetegevuse tähendusest õhujõudude lahingutegevuses. Kindral B.V. Sterligovi(toona Punaarmee õhujõudude peatüürimees) meenutuste kohaselt algas lennuväeosades "...lendude ettevalmistuse ja läbiviimise elementaarsete reeglite rikkumine..." Lennueelset ettevalmistust polkudes reeglina läbi ei viidud. Lendavkoosseis sooritas lende ilma marsruudi mahamärkimise ja läbitöötamiseta, ilma eelnevate arvestusteta, kasutati vaid lihtasimaid meetodeid- visuaalset orienteerumist ja jämedat "silma järgi" kursi valikut. Enamgi veel, paljud lennuväeüksused olid halvasti varustatud mitte ainult sihtmärkide-, vaid ka lennukaartidega. Selle kõige tulemusena leidsid aset rohkearvulised ülesande täitmatajätmised kui ka materjaalosa kaotused.
Nii näiteks ei pöördunud 1941 aasta 28ndal augustil lahinguülesandekle lennanud kümnest 217nda ründelennuväepolgu ekipaažist tagasi mitte ükski. Polgukomandör major Šiškini ettekande kohaselt sooritasid kolm Il-2 "...maandumise teadmata kohas(neid otsitakse) ning seitse oma territooriumil(kaks neist purunesid)..."Uurimine tuvastas, et juhtunu põhiliseks põhjuseks oli "...lendavkooseisu nõrk lahingutegevuse rajooni ja oma lennuvälja ümbruskonna tundmine..."
Arhiividokumentides märgitakse juhuseid, kui mitte ainult realendurid lahinguülesandele lennanud Il-2 gruppides, vaid ka juhtijad ei suutnud alati mõistetavalt seletada, milline lahinguülesanne on neile antud, kuhu on vaja lennata ja mida pommitada, rääkimata juba sellistest „peensustest“, nagu sihtmärgile suundumise kord, sihtmärgile lähenemise ja rünnakust väljumise suund, märkide jagamine ekipaažide vahel, relvade kasutamise järjekord rünnakujärgne kogunemiskoht jne.
Usaldusväärsete luureandmete puudumine nii vastasest kui tema plaanidest sundis rindejuhatajaid sel perioodil püstitama lennuväele ülesandeks võimalikult suure hulga sihtmärkide tabamist, mis viis rinde selletagi väiksearvuliste õhujõudude veelgi suuremale killustumisele. Enamgi veel, neid nõudmisi rahuldati tihti täismõõduliste ründelennuväepolkude gruppideks laialijaotamisega, milliste abil püüti erinevates suundades tekkinud auke kinni toppida. Sellised tegevused viisid mitte üksnes vaenlase vägede allasurumise efektiivsuse vähenemisele, vaid ka suurtele kaotustele pilootide ja lennukite osas.
Kuid peamiseks põhjuseks toonase vägede õhutoetuse ebapiisavas efektiivsuses oli Punaarmee õhujõududes valitsev tankitõrjevahendite puudumine, kusjuures tegutseda tuli neil valdavalt nimelt Wehrmachti soomussihtmärkide vastu.
Kõrgema Ülemjuhataja Peakorteri direktiivis 11ndast juulist 1941 märgiti:

„möödunud kahekümne sõjapäeva jooksul on meie lennuvägi tegutsenud põhiliselt saksa mehhaniseeritud- ja tankivägede vastu. Lahingutes tankidega osales sadu lennukeid, kuid vajalikku efektiivsust ei saavutatud…“

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

4.
Tõepoolest, nagu näitasid Punaarmee õhujõudude lennuväerelvastuse teadusliku uurimise polügoonil (НИП АВ ВВС КА- Научно-испытательный полигон авиационного вооружения ВВС Красной Армии) läbiviidud katsetused, osutusid lennukitele paigutatud suurtükid ШВАК…

Pilt

…ja ВЯ-23…

Pilt

saksa tankide pihta tulistamisel ebaefektiivseiks. Häid tulemusi näitas saksa trofeetankide tulistamisel vaid 37- millimeetrine B.G. Špitalnõi poolt konstrueeritud lennukisuurtükk ШФК-37. Paraku puudusid 37-mm suurtükiga relvastatud lennukid sõja alguses Punaarmee õhujõudude relvastuses.

Pilt

Reaktiivmürskude lahingukasutamise kogemused olid kahesed. Realendurite ja õhujõudude juhtkonna hulgas eksisteerisid pea diametraalselt vastassuunalised arvamused. Osa lahingulenduritest ja komandöridest arvas, et reaktiivmürsud pole lahingus suure hajuvuse tõttu efektiivsed ning soovitasid rakettrelva Il-2 pealt üldse maha võtta. Teine osa aga, ja reeglina suure lahingukogemusega piloodid ja juhtivkoosseis, arvas aga vastupidiselt- „rakettmürsud ja suurtükid on lennuki põhirelvad“ ja nõudis, et rakettide arvu suurendataks kuni 10-12ni „kasvõi pommikaalu vähendamise hinnaga“. „Ebaratsionaalne on head, kallist lennukit saata ründelennule väikese reaktiivmürdskude arvuga.“
1942. aasta algul varustati kaks Looderinde seeriaIlli kohalike „kulibinite“ poolt kaheksa RS-82

Pilt

ja kaheksa RS-132 laskeseadmega

Pilt

ning katsetati neid seejärel edukalt lahingutes. Peale selle on arhiividokumentides teateid 24 reaktiivmursuga RS-82 varustatud Il-2 lahingkasutamisest.
Lennu- ja juhtivkoosseisu negatiivne suhtumine reaktiivmürskude efektiivsusesse on seletatav eeskätt reaktiivmürskude tulistamise suurendatud kauguse ja kogu lahingkomplekti mittekasutamisega ühes kogupaugus. Reaktiivmürskude oskuslikul kasutamisel, s.t. kogupauguna ja ohutustehniliselt lubatavalt piirkauguselt olid tulistamise tulemused kordades paremad.
Soomustläbistava ja kild-fugass lõhkepeaga reaktiivmürsudel РБС-82, РБС-132 ja РОФС-132 olid tunduvalt paremad hajuvusnäitajad ning nad ületasid tavalisi RS mürske ka soomuse läbistamise osas.

Pilt
Il-2 tiiva alla riputatud reaktiivmürsud РОФС-132

Kahjuks ei suutnud relvastuse rahvakomissariaat käivitada nende püsivat seeriatootmist praktiliselt kuni sõja keskpaigani. Massilist РБС-132 ja РОФС-132 kasutamist lahinguväljal tähendatakse alles 1943. aasta kevadest, РБС-82 aga 1944 aasta suvest.
Edukas oli Il-2 meeskondade poolt isesüttiva seguga КС täidetud ampullide АЖ-2 kasutamine.

Pilt

Tanki või auto rivist välja viimiseks piisas ühest tabamusest. Ampullide massilise allaheitmise korral tagati lahinguolukorras täiesti vastuvõetav märgi tabamise tõenäolsus.
Põhiliseks vahendiks maapealsete sihtmärkide hävitamiseks jäid sõja esimesel perioodil siiski lennukipommid.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

5.

Kõige rohkem lahinguväljal ja vastase lähitagalas tarvitatavateks pommikaliibriteks olid ründelennuväes 50-kilosed fugasspommid ning 25-kilosed või kergemad kildpommid. Parimaid tulemusi tankivastases võitluses andsid fugasspommid ФАБ-100, mille killud läbistasid tankist 1-5 meetri kaugusel lõhkedes soomust paksusega kuni 30 mm. Peale selle lagunesid plahvatuse tulemusena tankide keevis- ja neetühendused. Kuid „sotkade“ eelised avanesid vaid tingimusel, et neid heideti alla vähemalt 300-500 meetri kõrguselt momentaalselt rakenduva sütikuga. ФАБ-100 kasutamine niitevlennult oli võimalik vaid aegsütikut kasutades. See aga alandas tugevalt liikuvate sihtmärkide(tankid, autod jne) tabamise efektiivsust, kuna sütiku viivisaja jooksul (22 sek.) jõudsid viimased pommi langemiskohast märkimisväärsele kaugusele sõita.

Pilt
Pommide FAB-100 paigutamine Il-2 pommisektsiooni.

50-kilosed fugasspommid tagasid pommi lõhkemisel tanki vahetus läheduses(0,5-1 meeter) vaid 15-20 mm tankisoomuse läbimise.
Samas oli tõenäolsus horisontaallennult lennukipommiga tanki või muud väikesemõõdulist sihtmärki tabada isegi väikesest kõrgusest väga ja väga väike, seda eriti reaalsetes lahingutingimustes, kui sihtmärgid hajusid märkimisväärsele maa-alale, olid reeglina hästi maskeeritud ja selle tagajärjel õhust raskelt avastatavad. Olukorda päästsid osaliselt Il-2 relvastuses olevad väikepommide kassetid КМБ (1942 aasta augustist- КМБ-2). Neli kassetti tagasid üldise koormuse kuni 600 kilogrammi kildpommidega 2,2 kilost kuni 25 kiloni ning võimaldasid pomme täis külvata märkimisväärse maa-ala.

Pilt
Il-2 jaoks mõeldud väikepommide kassett КМБ.

Sõja algperioodil ei ületanud Il-2de grupi koosseis keskmiselt 3-5 lennukit. Sihtmärki rünnati üksikute lennukitega alates minimaalsest ohutuse seisukohast lubatud 20-25 meetrist kuni 150-200 meetrini, kasutades ühel lähenemisel ära kogu lennuki arsenali. Nii ühel kui teisel juhul toimus sihtmärgile lähenemine niitevlennul, kusjuures teisel juhul sooritati vahetult enne sihtmärki energiliselt „küngas“, kogumaks rünnaku jaoks vajalikku kõrgust.
Sihtmärgi kohal vaenlase hävitajate puudumisel või nõrga õhutõrje puhul rünnati sihtmärki mitme lähenemisega(harilikult 2-3).
Il-2 madallennul tegutsemise eelisteks olid löögi ootamatus ja võimalus vältida saksa hävitajaid, kuna ründelennukeid oli maapinna foonil raskem märgata, saksa hävitajatega kohtumisel aga ei saanud need ründelennukeid efektiivselt rünnata manööverdusruumi puudumise tõttu.
Madallennu ja sellelt objektide ründamise põhiliseks puuduseks võib lugeda manööverdamise keerukust ning keerukamat orienteerumist sihtmärgile väljumisel, samuti ka sihikulise tulistamise ja pommitamise võimatust. Lisaks ei võimaldanud sihtmärkide kohal asumise lühike aeg gruppi ja tema tulejõudu ratsionaalset jagada.
Nagu demonstreeris lahingukogemus ning hiljem ka polügonikatsetused, ei võimaldanud Il-2 niitevlennul kasutamine täies mahus kõiki masina võimalusi realiseerida, enamgi veel, see oli täiesti vale ja seda õigustas vaid ründelennukite vähene arvukus ning hävitajate katte halb organiseerimine.

Eriti rumalalt kasutatakse ründelennukeid Il-2, mis kaotusi kartes kasutavad niitevlendu kogu marsruudi kestel ning mille tulemuseks on orientatsiooni kaotus ja täitmata ülesanded.." täheldati sel teemal Läänerinde õhujõudude suunistes 1941 aasta kaheksandal augustil


Arvestades küllaltki edukat vananenud hävitajatüüpide kasutamise kogemust maamärkide ründamisel, tehti 41 aasta augustis-septembris katse suurendada õhutoetuse efektiivsust segagruppide formeerimise teel, mis koosnesid ründelennukitest Il-2 ja hävitajatest I-153, I- 15bis , suurtükkidega varustatud hävitajatest I-16 ja LaGG-3, mis baseerusid ühel lennuväljal. Sealjuures olid hävitajad ründelennukite polgukomandöri operatiivalluvuses. Loomulikult raskendas selline mitmekesisus märkimisväärselt lahingukorra ülesehitust ja grupi juhtimist lahingus. Sestap selliste "mitmekarvaliste" ründegruppide formeerimisest ka peagi loobuti.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

6.

Väiksemõõduliste sihtmärkide ründamistingimuste parendamiseks hakati 1941 aasta juulist praktiseerima ründelennukite löögigruppide kohalejuhtimist liiderlennukite abil. Milleks kasutati lennukeid Su-2...

Pilt

, Pe-2 või hävitajat. Märkide tähistamiseks kasutati pomme ja süüteampulle АЖ-2.

Alates 1941 aasta augustis hakkas Reservrinde õhujõudude koosseisu kuuluv 66-s ründelennuväe polk polgukomandör Štšeglikovi initsiatiivil rakendama lennukeid Il-2 kõrgustel 600-1000 meetrit, rünnates sihtmärke mitme lähenemisega ja pikeerimiselt. Tingimused sihtmärkide avastamiseks, lahingurivistuseks, sihtimisvõimalusteks ja tule avamiseks paranesid tunduvalt, samuti paranesid selle tagajärjel ka tulistamise ja pommitamise täpsus. Ründelennukite poolt antavate löökide efektiivsus kasvas märkimisväärselt, kuid samas kasvasid ka vaenlase väiksekaliibrilise õhutõrjesuurtükiväe poolt tekitatud kaotused. Analüüsides polgu lahingutegevust, ei mõistnud Reservrinde õhujõudude ülem kindral-major E.M. Nikolajenko kahjuks selle algatuse väärtust Punaarmee õhujõudude tarvis ning keelas kategooriliselt ründelennukite Il-2 meeskondadel tegutsemise keskmistelt kõrgustelt. Mõistes selle käsu jaburust, nõudis polgukomandör polkovnik Štšeglikov Il-2tede lahingkasutuse kõrguse suurendamist, mille eest sai ka karistatud.

“…Minu isiklike juhtnööride mittetäitmise eest kasutamaks Il-2sid kuni 200-300 meetri kõrguselt avaldan 66-nda ründelennuväepolgu ülemale polkovnik Štšeglikovile noomituse ja hoiatan teenistuskohusele mittevastavusest,“ kõlas juhataja direktiiv 1941 aasta neljateistkümnendast augustist.

Kokkuvõttes jäi sisuliselt õige idee, mis taganuks Il-2 märkimisväärselt kõrgema lahingulise efektiivsuse, Punaarmee ründelennuväe lendavkooseisule teadmata ning „avastati“ taas alles 1942 aasta kevadel.

Kaitse rahvakomissari käskkirjaga 41. aasta üheksateistkümnendast augustist viidi sisse edukate lahingulendude eest lendurite autasustamise uus kord. Vastavalt sellele esitati ründelennuväe lendurid lahinguautasule ja said rahalise preemia 1000 rubla ulatuses kümne päeval või viie öösel sooritatud eduka lahingulennu eest vastase objektide hävitamiseks. Järgneva kümne väljalennu eest võis ründelendur olla esitatud teise valitsusautasu ja 2000 rublase rahalise preemia saamiseks. Nõukogude Liidu Kangelaseks esitlemiseks omas piloot õigust peale 30 edukat lahinguülesannet päeval või 20 öösel täidetud lahinguülesannet.

Peale selle esitati ründelennuväe lendurid valitsusautasudele ja 1500 rublase preemia saamiseks kahe isiklikult allatulistatud vaenlase lennuki puhul. Viie lennuki korral esitati piloot teise valitsusautasu saamiseks ning 2000 rublase preemia saamiseks. Kaheksa isiklikult allatulistatud lennuki puhul esitati lendur Nõukogude Liidu Kangelase nimetuse saamiseks ja 5000 rubla suuruse preemia väljamaksmiseks. Ründelennuväe eskadrillide komandörid ja komissarid, kelle alluvuses sooritati vähemalt 100 edukat väljalendu, kaotamata sealjuures enam kui kolme lennukit, esitati samuti valitsusautasude saamiseks. 250 lahingulennu sooritamise korral, mille käigus kaotati vähem kui kuus lennukit, esitati komandör ja komissar Lenini ordeni saamiseks.

Kõiki lendureid, kes sooritavad väljalaskmata telikuteta avariimaandumisi või harrastavad ilma tõsise põhjuseta muid tegevusi, mis materiaalosa rivist välja viivad, tuleb nüüdsest käsitleda kui desertööre ja anda tribunali alla.

1941. aasta seitsmendal augustil võeti vastu ülemjuhataja otsus, 10 augustil ilmus õhujõudude ülema kindral P.F. Žigarevi käskkiri, milles nähti ette kõikide ründelennuväepolkude üleminek kolmeeskadrillilisele koosseisule, 33 lennukit igas polgus. Kuid seoses tohutute kaotustega ning suurte raskustega lennukipargi taastamises sel perioodil, vaadati see struktuur üle ja kaitse rahvakomissari käskkirjaga 41. aasta 20ndast augustist formeeriti kõik ründelennuväe polgud, mille koosseisu saabusid Il-2d, kaheeskadrillilistena, kummaski 9 lennukit ning lisaks veel polgu juhtkonna kaks lennukit- kokku 20 masinat.

Olukorda süvendas veel ka asjaolu, et tol perioodil ei eraldanud Punaarmee õhujõudude juhtkond vajalikku tähelepanu sellisele tähtsale küsimusele nagu seda oli ründelennukite katmine hävitajate poolt ning ründelendurite koolitamist õhulahinguteks. Ajuti eraldati terve grupi ründelennukite katteks vaid üks-kaks hävitajat, ründelennukid aga vaenlasega kohtudes, selmet aktiivselt lahing vastu võtta, toetasid vaid üksteist tulega ning püüdsid kiirust tõstes end vaenlase lennukitest lahti rebida.

Saksa „Messerschmitid“ ületasid kõigis lennutehnilistes näitajates nõukogude hävitajaid, Luftwaffe lenduritel ja juhtkonnal oli aga õhulahingute pidamiseks kogunenud tohutu kogemus ning ka nemad ületasid nõukogude lendurite ja juhtkonna taset, sestap olid ründelennukite suured kaotused igati seaduspärane tulemus.
Keskmiselt tuli sõja algperioodil (1941. aasta juuli-september) ühe ründelennuki kaotus 8-9 lahingulennu kohta, kusjuures mõnes polgus ei ületanud lennukite iga isegi 3-4 lahingulendu.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

7.

1941 aasta sügiseks muutus olukord ründelennukite Il-2 lahinguvõimega veelgi keerukamaks. Asi oli selles, et uue lennutehnika massilise ja tõtliku omandamise käigus toimus polkudes järsk tehnilise personali ettevalmistatuse taseme allakäik, kuna värskeltsaabunud kooseisu ettevalmistust praktiliselt ei toimunud. Väeosade lennundus-tehniline personal koosnes toona 90% ulatuses ilma eriettevalmistuse- ja hariduseta inimestest, kel polnud ei vajalikku kogemust ega sügavaid teadmisi vedelikjahutusega mootoritega lennukite rikete ja lahinguvigastuste remondiks. Selle tulemusena „invaliidistusid“ lennukid edukalt ka oma lennuväljal ilma vaenlaste tegevusetagi.
Peale selle halvenes seoses vähekvalifitseeritud tööjõu arvu järsu suurenemisega lennundustööstuses – parimal juhul oli tegu tööstuskoolide õpilastega, reaalsuses aga ilma mingi eriettevalmistuseta naiste ja alaealistega- järsult ka ründelennukite Il-2 koostekvaliteet ja ekspluatatsioonikindlus.

Nende puuduste tagajärjel ei lennanud paljud Il-2d lihtsalt rindeni välja- sattusid teel polkude formeerimiskohtadest rindele lihtsalt lennuõnnetustesse ja katastroofidesse ning ka rindele jõudnud lennukite hulgas oli mittekorras masinate protsent väga suur, nagu, muideks, ka teiste lennukite osas. 1941. aasta esimese oktoobri seisuga oli ligi pool rindel asuvatest Il-2dest lennukõlbmatud, viienda detsembri seisuga aga üks kolmandik.

Oktoobris-novembris kasvasid järsult materiaalosa mittelahingulised kaotused. Mõningates polkudes ja diviisides olid need pea võrdsed lahingukaotustega. Ja seda veel tingimustel, kus valdav osa lendureid oli ennesõjaaegse ettevalmistusega.
Kujunenud ülikeerukas olukorrasvõttis juhtkond kasutusele kõige karmimad meetmed, et situatsioon täielikult kontrolli alt ei väljuks ja polgud lahinguvõimet ei kaotaks. Punaarmee õhujõudude juht kindral Žigarev hoiatas rinnete ja tagalaringkonda õhujõudude juhte isiklikust vastutusest materiaalosa kaotuse eest ning nõudis „…kõikide materiaalosa mittelahinguliste kaotusjuhtumite hoolikat uurimist, süüdlaste väljaselgitamist ja nende vastutuselevõtmist vastavalt sõjaaja seadustele…“

Nagu teada, „klaariti“ toona karmilt. Nii näiteks maandas 25 detsembril 232. ründelennuväepolgu leitnant Platonov lahinguülesannet täitmata oma lennuki „kõhule“. Lennuk oli rivist väljas. Uurimise ajal selgitas lendur oma tegevust nii, et „…lennu ajal hakkas õli kabiini tungima ja ta otsustas tagasi lennuväljale pöörduda“. Maandumisele minnes aga „…pani käepideme teliku väljalaskmisasendisse, kuid et signaalseade oli rivist väljas, siis ei teadnud, et telik ei tulnud välja“. Tulemusena heideti Platonov komsomoli ridadest välja ja anti tribunali alla…

Pilt
Nii näeb välja "kõhule" maandunud ründelennuk.



1942. aasta juunis-juulis töötati peale Il-2 relvastuse tõhususe igakülgset uurimist polügoonil välja lennuki lahingukasutamise ratsionaalsem taktika, mis tõstis õhulöökide efektiivsust 2-2,5 korda.
Vastavalt lennuki Il-2 õhus toimunud tulistamiskatsetustele saksa soomustehnika pihta määrati, et lühikese sihtmärgi tabamiseks(tankid, autod jne) on vaja vähemalt kolme järsult lauglemiselt(25-30 kraadi) 500-700 meetri kõrguselt sooritatud lähenemist.
Näiteks esimesel lähenemisel tulistati distantsilt 300-400 metrit välja neli reaktiivmürsku. Teisel heideti pikeest väljatuleku hetkel alla pommid ja alates kolmandast lähenemisest töödeldi sihtmärki suurtükkidest ja kuulipildujatest distantsil mitte enam kui 300-400 meetrit.
Pika sihtmärgi rünnakut (jalaväe, autotranspordi koondumiskohti jne) oli kõige parem teostada niitevlennul või 5-10 kraadisest lauglemisest(üldiselt kutsutakse lennuki laskumist 1-45 nurga all lauglemiseks, 45-90 kraadi all aga pikeerimiseks-LEMET) 100-200 meetri kõrguselt järgneva lähenemisega pommitamiseks.
Igal juhul oli il-2 relvastuse kasutamise kohustuslikuks tingimuseks iga relvaliigi eraldi kasutamine.
Katsetuste kokkuvõttes märkisid polügooni spetsialistid:

“…Il-2 relvastuse ratsionaalsemaks kasutamiseks võitluses saksa tankidega on hädavajalik eraldada lennuväepolgud, mille käsutuses olevad lennukid on varustatud suurtükkidega „ВЯ-23“, mille põhiülesandeks peaks olema võitlus tankidega. Nende polkude isikkoosseis peab läbima eriettevalmistuse….Pöörata erilist tähelepanu ründeväeosade lendavkoosseisu ettevalmistustaseme tõstmisele sihikulise tulistamise ja pommitamise osas…“

Kahjuks eriettevalmistusega tankitõrjeväeosi Punaarmee õhujõudude koosseisu kuni sõja lõpuni ei ilmunud.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

8.

Ebaõnnestumisga lõppes ka katse Il-2 lahinguvõimaluste suurendamiseks kahe 37-mm ШФК-37 paigaldamisega. 1942. aasta septembriks oli ehitatud 12 sellist masinat, neist 9 suunati Stalingradi alla 688-ndasse ründelennuväe polku ja üks lüli Läänerindele, 289-ndasse ründelennuväepolku.
Stalingradi all tegutsesid 37-mm suurtükkidega relvastatud lennukid põhiliselt vaenlase autotranspordi ja lennuväljadel paiknevate lennukite vastu, üksikjuhtumitel ka lahinguväljal tulepesade, soomusmasinate ja tankide vastu. Selgus, et lennuki madal pikipüsivuse varu ja piloteeerimistehnika keerukamaks muutumine koos tiivasuurtükkide asendi ebapiisava jäikuse ning suurtükkide endi võimsa tagasilöögiga viisid sellele, et realendurid suutsid valangust sihipäraselt kasutada vaid esimest kahte-kolme mürsku. Selle tulemusena ei leidnud suurtükkide ШФК-37 paigaldamine lennukile Il-2 suurema osa 688 polgu lendurite poolehoidu.

Mis puudutab kolme Läänerindele saadetud Il-2, siis nende lahingukogemus oli märksa edukam.
Kuna 289-s ründelennuväepolk oli saanud eriettevalmistuse raudteevedude piiramiseks, siis 37-mm suurtükiga relvastatud lennukid said põhilised lahinguristsed „töötades“ enamasti vaenlase raudteekoosseisude ja jaamade pihta.
Kõigil väljalendudel kasutati 37-mm suurtükiga lennukeid vedurite ja platvormidel ja vagunites asuva laadungi hävitamiseks. Suurepäraseid tulemusi saavutati, kui ešelonide koosseisus olid kütusetsisternid. Veduri rivist välja viimiseks ja selle viivitamatuks peatamiseks piisas kahest tabamusest veduri katla pihta. Täheldati, et mürsud БЗТ-37 viisid katla rivist välja juba esimese valanguga ning seetõttu võis hea lennu- ja laskurettevalmistusega piloot veduri rivist välja viia kahe-kolme rünnakuga. Sealjuures viidi vedur rivist välja vähemalt neljaks või enamaks tunniks. Ešelon peatus ning teistel ründelennukitel tekkis võimalus selle hävitamiseks. 37-mm mürsu tabamus tendrisse põhjustas juhtimisseadmete ränki vigastusi ning laastas veduribrigaadide koosseise, mis samuti põhjustas ešeloni peatumise.
Kokkuvõttes hindas 289-nda ründelennuväepolgu isikkoosseis uusi ründelennukeid positiivselt, märkides sealjuures siiski eraldi ära vajadust valmistada ette lendavkooseisu kõrgendatud pilotaažioskustega ja väljaõpega suurtükkidest lühikeste valangutega tulistamiseks.
Märgime siinkohal, et 289 ründelennuväepolgu lendurid läbisid eriettevalmistuse ka tegutsemaks keerukates meteo-oludes lennukite lennukauguse maksimumpiiridel ja omasid rikkalikult lennutunde ning lahingukogemust , samas kui 688. polgu piloodid olid valdavas osas lendur-seersandid sõjaaegsest väljalaskest ning ei omanud eriti ei lennutunde ega kogemust. Ilmselt mõjutas see ka „suurte suurtükkidega“ varustatud lennukite kohta tehtud järeldusi.
Kokkuvõttes lennukeid Il-2 suurtükkidega ШФК-37 suureseerialisse tootmisse ei lastud.

Pilt
37-mm suurtükk ШФК-37 Il-2 tiiva all mahavõetud gondli alumise osaga

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

9.

1942. aasta suveks olid Il-2 lahingukasutuse kõrguseid suurendatud 600-1200 meetrini, ründelennuväe allüksused aga hakkasid laialdaselt omandama meetodeid löökida andmiseks pikeerimiselt.
Põhiliseks ründelennuväe ühikuks oli eskadrill. Sealjuures, nagu näitas kogemus, oli kõige paindlikumaks ja manööverdusvõimelisemaks grupi suuruseks õhus 6-8 lennukit. Il-2 optimaalsete lahingutegevuse vormide, mis üheaegselt taganuks efektiivse nii maamärkide mahasurumisekui ka ründelennukite kaitse vaenlase hävitajate eest, otsingud viisid lahingukorra rakendamisele, mis sai nime „lennukite suletud ring“.
Sihtmärgi ründamine viidi läbi 25-30 kraadiselt lauglemiselt, keskmistelt kõrgustelt ja gruppides, mille koosseisus oli vähemalt 6-8 lennukit Il-2. Väikesemõõduliste ja liikuvate sihtmärkide otsing lahinguväljal muutus märksa kergemaks, paranesid sihtimistingimused, laske- ja pommitamistäpsus. Sealjuures oli igal meeskonnal piisavalt manööverdusvabadust, seda nii sihikuliseks pommitamiseks ja tulistamiseks kui ka eeslendava saksa hävitajate poolt rünnatava ründelennuki kaitseks.
Arvatakse et esimeseks, kes sellist võtet rakendas, olid 288. ründelennuväepolgu lendurid Looderindel. 1942 aasta mais ründasid nad sihtmärki „suletud ringist“. Kuid tegelikuses pole see päris nii. Esikohale ses küsimuses pretendeerib esimese tagavara-lennubrigaadi instruktorkoosseis. Võimalik, et lahingurivistus „ring“ võeti esmakordselt rindel rakendusse juba 1941. aasta novembris või detsembri alguses. Igal juhul arutati „ringi“rakendamise omapärasid 1941. aasta detsembri lõpupäevadel Kuibõševis toimunud esimesel sõja-tehnilisel konverentsil, mis toimus eelpoolmainitud tagavarabrigaadi juures. Kuid toona ei kutsunud „ring“ ja rünnakud keskmistelt kõrgustelt lendavkoosseisu hulgas esile mingit entusiasmi. Liiga tugevalt uskusid ründelendurid niitevlendu kui ainukesse vahendisse Luftwaffe hävitajate- ründelennukite peamise vastase tol perioodil- eest pääsemiseks. „Ringi“ tegelikku ja tõelist autorit pole esialgu õnnestunud välja selgitada.

Arhiividokumentide põhjal võib täheldada, et esimese tagavara-lennuväebrigaadi instruktorid pretendeerivad ka keskmistelt kõrgustelt pikeerimisel pommitamise praktiliste meetodite juurutamisele.
„Ring“ sai Il-2tede põhiliseks taktikavõtteks maamärkide ründamisel pommidega.
Hiljem hakati ründelennuväe polkude poolt rakendama ka „vabat ringi“- sel juhul peeti välja vaid „ringi“ üldist suunda, vahekaugus lennukite vahel võis muutuda ning oli võimalus kursiparandusteks vasakule ja paremale. Kõiges muus oli igal piloodil täielik tegevusvabadus.
Märgime, et vaatamata „ringi“ suurele hulgale väärtustele, ei kindlustanud see siiski rünnakust väljuva meeskonna tuletoetust, sest järgnev lennuk oli sel hetkel tegev sihtmärgi ründamisega ning ei suutnud efektiivselt vastu seista ei õhutõrje suurtükiväe rünnakutele ega saksa hävitajatele. See võimaldas vastasel kontsentreerida rünnakust väljuja pihta nii õhutõrjesuurtükkide tuld kui ka oma hävitajate tegevust.
Sellega seoses hakati Il-2tede gruppi lülitama spetsiaalset gruppi, mis enne põhigrupi sihtmärgile väljumist surus maha sihtmärgi rajoonis asuvad õhutõrjevahendid.
Kaheksanda õhuarmee ründelennuväe polkude kogemus näitas, et õhutõrje tulepunktide efektiivseks mahasurumiseks on hädavajalik eraldada mitte vähem kui 2-4 meeskonda grupist suurusega 6-10 Il-2te. Eriti tugeva õhutõrje puhul soovitati õhutõrjekahurite meeskondi maha suruda terve grupiga ning alles seejärel rünnata sihtmärki.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

10.

Hinnangud näitasid, et kui väikesekaliibrilise õhutõrjesuurtükiväe mahasurumiseks eraldati lüli, vähenes tõenäolsus ründavate lennukite vigastamiseks õhutõrjetulest kaks korda.
Kuna spetsiaalseid lahingumasinaid (rindepommitajaid, luurelennukeid jne) rindel katastroofiliselt ei jagunud, siis püüdis õhujõudude juhtkond aukude täitmiseks lennuvahendite süsteemis kasutada kõike, mis käe alla juhtus. Eriti kehtib see ründelennukite kohta, sest Il-2 omas mõningat „universaalsusvaru“ ja lennukit toodeti suurtes kogustes. Sestap kasutati Il-2sid peale vahetu ründetegevuse ka talle mitteomaste ülesannete täitmiseks- visual- ja instrumentaalluureks lennuväe ja maavägede huvides, vägede koondumiskohtade pommitamiseks vaenlase tagalas, raudteejaamade purustamiseks, pealveelaevade ja vaenlase meretransportide ründamiseks jne.

1942 aasta 17 juunil keelati Kaitse Rahvakomissari käskkirjaga kategooriliselt ründelennukite IL-2 väljalennud lahinguülesandele ilma pommikoormata. Enamgi veel, Il-2 eri variantide „standardseks“ pommikaaluks määrati 600 kilogrammi- nn. „Stalinski narjad“. Sealjuures oli ette nähtud…

“…Iga väljalennu eest lahinguülesande täitmisele täieliku pommikoormaga(s.o. 600 kg) vaenlase pommitamiseks või ründetegevuseks vaenlase elavjõu või tankida ja motokolonnide ründamiseks…“ seada sisse ründelenduritele „rahaline autasu summas 1000 rubla“.

1942. aasta juunis pöördus Punaarmee suurtükiväe ülema asetäitja kindral Tihonov õhujõudude peainseneri kindral A.I. Repini poole palvega organiseerida võimalikult lühema aja jooksul võrdlevad katsetused kaheistmelistele lennukitele Jak-9V ja Il-2U nende kasutamiseks luurelennukite ja suurtükiväe tule korrigeerijatena.
Nende masinate võrdlevate katsetuste tulemusena 623-ndas ründelennuväe polgus andis peavalitsus eelistuse lennukile Il-2U, mis vajas vähem ümberehitusi ja tagas vaatlejale paremad töötingimused. Edaspidi loodi ja toodeti väikestes kogustes lennukit Il-2KR(Ил-2КР)- luure ja suurtükitule korrekteerimislennuk.

Pilt
Ил-2 КР teenis lendava vaatluspunktina rindel suurtükiväe tule korrigeerijana. Fotoaparaat АФА -1 paigaldati suurekaliibrilise kuulipilduja УБТ asemele laskuri kabiini. Raadiosideks Ил-2 КР ning maapealse väejuhatuse vahel kasutati ka pommitajatele paigaldatavat raadiojaama РСИ-бис, antenn viidi esikabiini kattele.


Hädavajalik on siinkohal märkida, et Il-2 efektiivsus tema mittesihipäraselt kasutamisel jäi soovitust tunduvalt madalamaks.
Il-2 päevase pommitajana kasutamise algusega selgus kohe, et selliste lahinguülesannete tulemuslikuks lahendamisks ei jagu lennukil ilmselgelt ei „kaalu“ ega „kaliibrit“. Pommikaalu oleks tulnud tõsta vähemalt 1000 kiloni ning viia pommide nomenklatuuri ka 500-kilosed pommid. Peale selle ei taganud Il-2 kapotil ja soomustatud esiklaasil olevad spetsiaalsed märgised keskmistelt kõrgustelt pommitamisel vajalikku täpsust. Põhiliselt toimetasid lendurid pommitamist ajaviivise põhjal, s.o suuresti „tagumikutunde“ alusel. 1942 aastal väljatöötatud mehhanismi ВМШ-2 kasutamine, mis pidi pommitamise täpsust nii horisontaallennul kui pikeerimisel tõstma, ei leidnud lendava koosseisu toetust, seda nii pommituskõrguste diapasooni piiratuse kui seadme kasutamise ebamugavuse tõttu.

ВМШ-2 abil sai pommitada horisontaallennult 70, 100, 200, 300 ja enama meetri kõrguselt(skaala suurenes saja meetri kaupa), pommitamist pikeerimiselt aga vaid 400 meetri kõrguselt, kuigi pikeesse siseneti erinevatest kõrgustest alates 600 meetrist kuni 1200 meetrini. See viis sihtmärgi kohal ühekülgse taktika rakendamisele ning vastane tekitas ründelennukitele raskeid kaotusi, seda eriti väikesekaliibrilise õhutõrjesuurtükiväe abil.

Luurelennukina osutus Il-2 peaaegu „pimedaks“, „merekütina“ kasutamist piiras tugevalt ebapiisav lennukaugus, hädavajalike aeronavigatsiooniseadmete puudumine ja relvasüsteemide mittevastavus sihtmärkidele- vaenlase pealveelaevadele.

„Töökõrguse“ tõstmisega teravnes järsult probleem Luftwaffe hävitajatega. Ründelennukite Il-2 tegutsemine keskmistel kõrguste ilma oma hävitajate katteta muutus praktiliselt võimatuks, kuna sihtmärgi kohalt lahkumisel jäid grupi sabas olevad lennukid harilikult maha, sattusid sellega vaenlase hävitajate rünnaku alla ja lasti reeglina alla. Isegi kattehävitajate olemasolu korral oli praktikas raske tagada ründelennukite kaitset laialivenitatud lahingukorras. Kahepoolse korrastatud raadioside puudumine ründelennukite ja hävitajate vahel vaid süvendas olukorda.
Keskmiselt moodustas aastatel 1941-1942 hävitajate poolt põhjustatud kaotuste arv ligi 60% lennult tagasi tulemata jäänud ründelennukite kaotustest, mõningates väeosades ulatus see number koguni 80% üldistest lahingukaotustest.

Järgneb...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
andrus
Liige
Postitusi: 4354
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas andrus »

Paistab, et ei järgne...
Kes vene keelt oskavad, saavad ise lõpuni lugeda siit: http://militera.lib.ru/memo/russian/drabkin1/15.html
Lemet
Liige
Postitusi: 19939
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Peamine löögijõud.

Postitus Postitas Lemet »

Kui huvilisi on, siis järgneb ikka. Lihtsalt siin vahepeal isand Türgi pedagoogiliste näpuharjutuste käigus tuli vahe sisse...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist