1. Millal jõuab kätte aeg kus 90% kanti Nõukogude ajal toodetud või projekteeritud tehnikast pensionile peab saatma ?
2. Millal ollakse suutelised varustama relvajõudusid mitte-butafoorilistes kogustes uue tehnikaga ? Uue all mõtlen tõesti uut, mitte SU-27, Mig-29, T-72 ja BMP derivaate või "tuuninguid".
3. Sama küsimus, ilma et tehnika ilmtingimata uus peaks olema. Ehk millal suudetakse olemasolevat amortiseeruvat kraami mahakandmise asemel normaalselt hooldama ja uuendama hakata
1. See aeg on juba käes.
2. Üks inimpõlv vähemalt.
3. Mitte kunagi.
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Reaalselt on venelaste rahakott samast klassist Suurbritanniaga.
Võib väita, et vene ohvitser saab väikest palka ja energia on odav, kuid selle kaalub teiselt poolt üles vene tehnika kolosaalsed korrashoiu kulud ja tänini toimuv varastamine ja ebaefektiivsus.
Ehk siis reaalselt ei saavuta venelane praeguse rahakoti suurusega enne mingit suuremat edasiminekut, kui neil on
-mingi paarsada sõjalennukit (ainult taktikalised)
-maavägi ehk 100 000 meest
-mõnisada tanki, tuhatkond suurtükisüsteemi
-sadakond strateegilist tuumaraketti ja mõned tuumaallveelaevad
-20-30 korvetist suuremat sõjalaeva, maksimaalselt väikesed lennukikandjad.
Nende jõududega ollakse võimelised reageerima lõunarindel tekkivatele probleemidele (Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia) ja võib-olla viia läbi mingeid lipu näitamise operatsioone.
Reaalselt saab venelane sellest rakendada ühes sõjateatris ca 1/3 - nt Eesti puhul 30-40 tuhat meest, 200-300 tanki, 200-300 suurtükisüsteemi,
50-70 (2 polku) lahingulennukit ja mõned suured sõjalaevad. Tegelikult oli ju Gruusiasse saadetud invasioonijõud selles klassis kah.
Kui sinna vastu seada paarikuuliseks iseseisvaks tegutsemiseks võimeline armee ca 30 000 meest, 40 tanki, 150 suurtükisüsteemi, 10-20 lahingulennukit ja vastumeetmed laevade vastu, siis mina küll ei näe, et siia väga Kreml üldse kipuks. Lahing lokaliseeruks juba piirialadel ja venelane ei saavuta kiiret edu. Vastane saab lihtsalt üsna alguses valusalt pasunasse.
Niiet Eesti iseseisev esmane kaitsevõime pole midagi võimatut ega saavutamatut. Samas jätkates praegust nishiarmeed, ei tähendaks samad arvud midagi ja sõja käik on nagu Gruusias.
Senikaua, kui armee jätkub praeguse suurusega, ei toimu seal mitte mingit kvalitatiivset paranemist lähima inimpõlve jooksul. Raha lihtsalt süüakse püsikuludeks ära, väljaõpe on hädapärane ja tehnika põhineb NSVL jäänustel.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
väga normaljokk kokkuvõte.
ülaloleva võiks taguda kaitseväe ja kaitseminni köögi poole "retseptiraamatu" eessõnaks.
otsin eestlasi, kes teenisid eskadrilli ülema major Toompuu all (sinised baretid) / (üksus Alfa); Taškendis, operatsioonid-patrullid: Pakistanis, Afganistanis, Vene-Hiina piiril; Vietnami operatsioon USA "guerrillas" vastu (1960ndad - 1970ndad).
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
