Helikopterid

[toomas tyrk]

Kui nüüd paremini meelde tuletada, siis Eestil oli ikka kaks Mi-8T kopterit. Vist päris lõpus lendas neist ainult üks.

Kusjuures kuna tegu oli Saksamaalt kingiks saadud juba kasutatud kopteritega, siis nende hooldevälbad (periood kahe hoolduse vahel) olid juba väga lühikesed. Ning lõpuks ühe lennus hoidmisest loobuti sootuks.

Ja vahepeal said need kopteriid ka mingi mid-life upgrade'i. Kui mälu mind ei peta. Algul üks ja siis teine.

Pilt on ilmselt erinev uue ostetud kopteri puhul. Aga see hooldevälpade statistika oleks küll huvitav lugeda. Kuigi ma ei usu et see saaks mõne tüübi puhul kordades erinev olla. Kopterid lihtsalt on suht keerulised masinad. Kõige kriitilisem on just ülekanne mootoritest rootoritele, mis vajab regulaarset kontrolli ning ka uuendamist.

[tuna]

EESTI HAIGLAVÕRGU ARENGUKAVA 2002
(ehk teiste sõnadega kehtinud peaaegu kümme aastat)

Igaüks võib vaadata sotsiaalministeeriumi kodukal arengukava leheküljel 9 Hiiumaa haigla kohta:

Helikopteri- ja lennukiühendus peavad tagama patsientide transpordi Tallinna haiglatesse rasketel juhtudel

Kuidas saab kellelegi tulla järsku üllatusena, et ups, kopteritega peab ka meditsiinilende tegema.

[Lemet]

1995 aastal saadi neli koperdist Mi-8 Ida Saksast. Kopterite kereresurss oli 30 aastat, kaks masinat läbisid 1997- 1998 aastal Leedus ressursipikenduse, üks läks mahakandmisele 2006 aastal, viimane,1977 aastal valmistatud masin läbis veel ühe uuenduskuuri 2005 aastal ja kanti maha 2009. Ja vaevalt see hooldusvälpade vaheaeg masina vanusega drastiliselt suureneb, tunnid täistöötanud seadmed vahetatakse ju uute vastu välja, mille hooldusvälp on uue masinaga võrdne.

[toomas tyrk]

1995 aastal saadi neli koperdist Mi-8 Ida Saksast.

oled Sa ikka kindel? Mul pole hetkel küll kusagilt ühtegi viidet võtta, aga minu mäletamist mööda saadi Saksast küll 4 masinat, aga need olid kaks Mi-8T kopterit ning 2 Letov L410 lennukit.

Hm, hooldus ei tähenda alati ja kõigi detailide väljavahetamist. See eeldaks ju iga kord uue lennumasina kokkupanemist. Enamasti vahetatakse välja vaid osa detaile. Oluline on just regulaarne kontroll.

Ja minu mäletamist mööda on lennunduses asjad küll nii, et mida vanem masin seda lühemaks muutuvad kontrollide vahelised perioodid.

[Joss Metsast]

Kas mitte üks sakslaste kingitud koptereist enamvähem kohe muuseumis ei maandunud? Kaks võeti kasutusse.
On nagu niimoodi meelde jäänud....

[Hydrazine]

Piirivalve Lennusalga ajalugu võib hakata lugema alates 8. veebruarist 1993, mil moodustati Piirivalveameti lennueskadrill. Tulevase lennusalga käsutuses oli sel ajal kaks lennukit L-410, mis saadi Saksamaalt 1992. aasta lõpus. Kohe pärast eksadrilli loomist alustati pilootide koolitust ning esimene patrull-lend tehti juba 5. märtsil 1993.

26. juulil 1994 võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse, mille kohaselt asutati Piirivalve lennueskadrilli baasil 1. septembril 1994 Riiklik Lennusalk, mis jäi Siseministeeriumi valitsemisalasse. Esimesed helikopterid saadi küll alles novembris 1995, mil Lennusalk sai enda käsutusse neli helikopterit MI-8 ja muudki varustust. Esimese kopterilennuni jõuti aga alles 4. jaanuaril 1996. Lennusalga esimene päästeoperatsioon viidi läbi 14. märtsil 1996, mil triivima hakanud jääpangalt Tallinna lähedal toodi ära üks kalamees.

Link kah, et keda tsiteerin, nii on viisakam...
http://www.eestimajandus.ee/moodul.php? ... sm_id=1282

[Lemet]

Saadi neli koperdajat, millest ühte kasutati algusest peale doonorina, teine müüdi oksionil ja kolmas-neljas olid kasutusel. Ja kaks L-410, millest vähemalt üks peaks juba pikka aega mootorite ootel seisma.

[Kapten Trumm]

Iseasi, kas VF oleks neid meile müünud ja kas just selliseks diiliks oleks pappi leitud. Euroopast leitud raha tuli ilmselt kulutada ka euroopa kopterite jaoks.

Olles eurorahadega tegelenud mõned aastad, siis vähemalt need EL fondid, millesse Eestis saab taotluse teha, oma reeglites keelavad kategooriliselt igasugu suunatud hankeid. Antud summas oleks tegemist rahvusvahelise hankega ning igaüks, kes kvalifitseerub osalema, on vaba pakkumist esitama. Sh ka vene kopteritootjad. Kas nad seda teevad ja kas viitsivad tundmatus hankesüsteemis osaleda, on iseasi. Näiteks EL struktuurifondide raha kasseerivad endale sisse Eesti ehitusfirmad ja keegi ei köhi, et Euroopa firmad ilma jäävad.

Tundub, et Augusta hinna eest saab klass suurema Mi-35 kopteri ja need lisaseadmeid ei maksa kopteriga võrreldes nii palju kui arvatakse (siin on põhjusena toodud, et selle raha eest saab "plangu", aga vot Augustast saab täislisadega. Need FLIR kaamerad, elektrivintsid jne ei maksa mingit tohutut summat. Mi-17ga samasuur UH-60 või NH-90 maksab aga oi oi kui palju.

Kopteritest ei tea köhida, aga itaalias valmistatud tööstuslikud seadmed pole ka tegijate juures eriti hinnas - nt katlad, statsionaarsed mootorid jne. Olen nt näinud diiselelektrijaamas olnud tutikat Itaalia diiselmootorit, mis (kirjade järgi "ready to go"), mille normaalseks käima saamiseks tuli võtta kruvikeeraja, eemaldada tehase värvilised plommid ja keerata see traktoristi kuulmise järgi paika. Töötab siiani.

[Lemet]

Ole nüüd, isand Trumm, Mi-35 meile siia piirivalveks ja MEDEVAC servist osutama kardetavasti ei osteta. <Kuigi võiks. Liiga hambuni relvis see riistapuu...

[metsaline]

Siin on vaid 1 järeldus... Riigi vastava ala ametnikud-juhid on saamatud asjade organiseerimisel... 20 aastat on oma riiki ja pole helikopterit päevapealt võtta... Aga Sõnajalad käivad kopteriga poes näiteks...

[vetewana]

Iseenesest oleks tore teada kes ja kuidas selle Augusta Westland AW-139. Eestile just välja valis.

[Lemet]

Iseenesest oleks tore teada kes ja kuidas selle Augusta Westland AW-139. Eestile just välja valis.

Üks nendest

http://www.sisekaitse.ee/ska/sisseastuj ... -laanemaa/

[A4]

Ei ole küll täpselt kursis sellega, mismoodi Siseministeeriumi valitsemisalas suurhankeid läbi viiakse, aga ma eriti ei usu, et kõige taga oli üksainus Piirivalveameti pikaajaline planeerija. Üldjoontes on planeerija tööks välja arvutada see, millal ühe või teise seadme(te) ressurss lõppeb, millal on tarvis hankida uued ning üldjoontes panna paika see, milliste omaduste ja võimekustega riistapuud asemele on tarvis ning kui palju umbes selleks aastal N raha on. Lõpp-kasutaja poolt koostatud lähteülesande poolt hankedokumentatsiooni koostamine, hanke väljakuulutamine, pakkumiste hindamine, läbirääkimiste pidamine ja lõpuks lepingu sõlmimine on juba natukene teiste inimeste tööpõld – muuhulgas maandab selline skeem mitmeid (sh. korruptiivseid) riske, st. vidina kasutaja ei ütle veel enne hanke alustamist konkreetselt ära, et meil on vaja just selle konkreetse firma konkreetset marki.

Kui natukene veel netis surfata, siis tulebki välja, et esimese kopteri hankimiseks viidi 2005. aastal Siseministeeriumi (mitte PV) poolt läbi avatud riigihange piirsummaga 150 miljonit krooni, mille võitis Augusta-Westland. Riigihangete registris leidus ka märge, et Eurocopter oli hanke vaidlustanud (edutult), mis tähendas, et hankele pakkumiste tegemises osales vähemalt kaks erinevat firmat, kui mitte rohkem.

Vaadates nüüd kuus aastat hiljem olukorda, kus kõik kolm uut kopterit on korraga kas korralises hoolduses või garantiiremondis ning teades, et nendel konkreetsetel kopteritel on mõningad omadused (või õigemini nende puudumine), mis vähendab nende kasutusvõimalusi puht-sõjalisteks otstarbeks ning lendudeks teatud ilmastikuoludeks, oleks tegelikult oluline teada:

1. milline, kui detailne ja hästi läbimõeldud oli algne lähteülesanne (mille alusel firmad tegid oma pakkumised);
2. millised olid sõlmitud hankelepingu tingimused ja sanktsioonid tootjale pidevate ja jätkuvate rikete korral;
3. milline oli algne piirsumma, mille sisse pidi esimese kopteri hind mahtuma (st. võibolla selle 10 miljoni euro eest ei saagi suuremat, võimsamat, võimekamat, multifunktsionaalsemat, ilmastiku- ja töökindlamat pilli)?

Ehk teisisõnu – selles ei pruugi olla süüdi konkreetne tootja või kopter, kui piirivalvurid ja siseministeeriumi hankijad ei taibanud algselt enamat nõuda. Või siis ei maksa süüdistada Itaalia töömeeste lohakat tööd, kui lepingusse ei osatud omal ajal sisse kirjutada piisavalt rangeid sanktsioone pidevate probleemide korral. Ja kokkuvõttes – kui esimese kopteri puhul oligi raha ainult 10 miljonit eurot, siis pole ka süüdi hanke korraldajad ja läbiviijad, sest tegemist on ikka väga väikese summaga, mille eest ei pruugigi saada eriti rohkem, kui Augusta-Westlandi hädapäraselt teenistuskopteriks ümberehitatud õhutakso.

Loo moraal on see, uut ja keerukamat tehnikat hankides tuleb ikka väga põhjalikult ja detailselt läbi mõelda, mida ja milliste omadustega vidinat hankima hakatakse, et see rahuldaks täielikult ja igasugustes Eesti klimaatilistes tingimustes lõppkasutaja vajadusi ega veaks teda kriitilisel momendil labaselt alt – saatan on alati peidus detailides. Näiteks miljardi-kroonist Mistrali hanget valmistasid kaitseväelased ja ametnikud ette mitu aastat (tundub esmapilgul nagu mõttetu venitamine), kuid tulemusena saadi süsteem, mis vastab igas mõttes KV vajadustele, kus on sellest miljardist välja pigistatud kõik, mida vähegi annab, ning kust tootjale langevad kaela üsna valusad sanktsioonid, kui mõne üksiku komponendi tarne peaks algse graafikuga võrreldes mingil põhjusel hilinema.

Seetõttu tasub üsna suure skepsisega suhtuda ka nendesse juhtudesse, kui meile jälle pakutakse „sõbrahinnaga“ või „kingituseks“ vähegi keerukamaid relvasüsteeme. Tasuta on tore asju saada, kuid paraku kingitud hobuse suhu ei saa vaadata ning nende „tasuta“ asjadega võivad meile muuhulgas kaela vajuda asjad, mis tegelikult ei vastagi meie enda konkreetsetele vajadustele või tingimustele.

Mis neid „töökindlaid“ Mi-8-said puudutab, siis mina mäletan nii 2005. kui 2006. aasta hapukurgihooajast täpselt samasuguseid paanilisi uudiseid, kus lennusalga ainukene allesjäänud „lind“ oli pidevalt remondis (mis aina venis) ning puudus igasugune pääste-, meditsiinilendude ja metsatulekahjude kustutamise võimekus (viimase puhul tulid lõpuks appi soomlased ja Õhuväe veeuputuseelne An-2). Siia võib juurde lisada ilmselt veel terve rea juhtumeid, kus kopter oli katki ka sügisel, kevadel ja talvel, kuid meedia ei suutnud seda tuvastada.

Paar sõna tahaks öelda ka paar lehekülge eespool olnud halast teemal „kui Brüssel käsib, siis meie, lollid ka teeme“. Kaasfoorumlane tommy’l on minu arust täiesti õigus, öeldes, et see peegeldab mingit rahvuslikku alaväärsuskompleksi või ebakindlust, et kuskil on justkui mingid suured onud, kes meile lakeidele vabalt käsulaudu ette annavad. Esiteks on arusaamatu üldse väide, et normaalsel tasemel SAR on midagi, mida Brüssel meilt justkui nõuab? Kui nii, siis kas ajateenistuse säilimine, reservstruktuuri suurendamine ja sellele varustuse-relvastuse hankimine, soomusmanöövervõime ja keskmaa-õhutõrje poole püüdlemine on siis ka „Brüsseli nõudmine“ või? Brüsselil on sellest SAR-ist tegelikult ilmselt suhteliselt ükskõik, eelkõige on see meie enda probleem, kui SAR-i puudumisel liitlaslennukid ühel hetkel meie õhuruumi väga enam ei tule. Ja kas meie enda hävitajad teeksid siin mõne lennu, kui päästevõimekust jälle parajasti pole?

Teiseks võiks seitsmendal EL-i ja NATO-liikmelisuse aastal ka Kapten Trummi sugused intelligentsed ja haritud inimesed hakata aru saama, et mitte „Brüssel“ ei kirjuta meile mingeid asju ette, vaid meie ise olemegi tänaseks see Brüssel, kes käseb, laseb, poob ja raiub. „Brüssel“ võis meile midagi ette kirjutada, nõuda või soovitada võibolla enne 2004. aastat, kui me ei olnud kummagi klubi liige ning meil puudus seetõttu sisuline sõna- ja vetoõigus EL-i ja NATO otsuste tegemisel. Täna oleme me aga nende organisatsioonide liikmed, kus mõlemas toimub igasugune otsustamine (nii ametnike kui ka riigipeade tasandil) konsensuslikult, st me oleme nõus ainult selliste asjadega, mis meile endale sobivad või meie huvidele vastavad. Kas me anname Kreeka abipaketti oma proportsionaalsed 300 miljonit eurot selle pärast, et keegi Brüsselist käsib (milleks siis Ansipil ja Ilvesel oli sinna üldse vaja kohale sõita?)? Või selle pärast, et senise rahaliidu stabiilsuse püsimine on ka Eesti (majanduse) rahvuslikes huvides ning meist oleks pehmelt öeldes väiklane sellest kõrvale jääda olukorras, kus me ise oleme EL-ilt tagastamatu abina välja pumbanud kümnetes kordades suuremaid summasid?

[davidsoniharald]

Ja vaevalt see hooldusvälpade vaheaeg masina vanusega drastiliselt suureneb, tunnid täistöötanud seadmed vahetatakse ju uute vastu välja, mille hooldusvälp on uue masinaga võrdne.

Oleks see vaid nii lihtne, et vahetame välja ja jälle on nagu uus lennumasin. Ei ole päris nii. Kõike peale kere annab suhteliselt lihtsalt vahetada aga vot keret sa ei vaheta kuidagi. Siis ongi nii, et näiteks esimesed 30 aastat peab tegema põhjaliku kontrolli iga aasta ja pärast seda kaks korda aastas või neli korda aastas. Samuti kasvavad nende kontrollide töömahud aastatega. Õhusõidukit võib suhteliselt igavesti hooldada, kuid see hoolduse hind ja ajamahukus on need mis punkti panevad. Lõpp tulemus on, et checki sooritamiseks vaja minev töötundide arv on nii suur, mille eest saaks uue lennumasina liisida. Samuti, kiiremini neid chekke ei soorita kuidagi, sest ei pane rohkem mehi tööle kui nad üksteise varvastele astuma hakkavad füüsilise ruumi puudumise pärast. Lisaks veel downtime, mis on vajalik chekki sooritamiseks ja selleks ajaks peab olema teine masin kas rendist või endal võtta, mis jällegi on lisaresurss.

Milleks on vaja kaks-kolm aastat vanal kopteril vaja KAKS KUUD kestvat hooldust... Kuidagi ei tule ette, et see muldvana Mi-8T, mida siin läbi aastate ruunati, oleks kuid kestvas korralises hoolduses olnud.

Lennumasina hooldus ei ole päris selline lihtne asi, et davai, teeme täna ära. See on hirmus suur planeerimine ja keerukas protsess. Planeeritakse ette mitu aastat ja näiteks täna teab enamus hooldusbaase öelda, mis aasta poolteise pärast neil angaaris parajasti sees. Vabalt võib olla, et planeerimine on tugevalt pange pannud, kopteril on aja ja tsükli limiidid täis aga ei ole vaba hooldusaega! Tõsiselt.

Ma pakun, et see kallis muldvana Mi oli pidevas jooksvas remondis... Vana lennumasina hooldus on paras peavalu. Mida aeg edasi, seda suurem. Iga kord, kui midagi kuskilt lisaks tegema hakkad, leiad selle tagant veel midagi, mis tahab tegemist. Nagu doomino klotsid, mis järgemööda kukuvad. Ma ei räägi siin endiselt mootoritest/seadmetest/avioonikast vaid kerest jällegi. Täpike korrosiooni saab ära lihvitud aga selle kõrvalt koorub värv maha ja seal on veel korrosiooni ja siis pead midagi lahti võtma ja seal jälle korrosioon. Nii ta läheb ja need on väga ettearvamatud asjad.

Oli siin üks 737, millel suur check käsil. 26 päeva planeeritud. Välja läks 43 päeva hiljem. Miks? Pöidla suurune laik korrosiooni. Kus? Peateliku tagumise tala kinnituskõrv kere küljes. Korrosioon sai välja lihvitud, Boeingu firma ütles, "et alla limiidi, tuleb detail välja vahetada. 820k taala, meie mehed teevad. Kaheksa päeva tööd pluss teie poolne juppideks võtmine ja siis kokku panemine. "

Siin ma üritangi selle näitega selgeks teha, et lennumasina hooldus ei ole nii lihtne, kui see esmapilgul paistab. Mida vanem masin, seda hullemaid asju võib sealt välja kooruda. Uuel tehnikal on garantiid ja varuosad palju lihtsamini saadavad. Otse loomulikult on uuel tehnikal ka omad probleemid, kuid kindlasti vajab vanem tehnika palju rohkem korralist hooldust, jooksvat ja erakorralist remonti kui suhteliselt uus tehnika.

Usu mind Lemet, sel MI-8l on samamoodi lastehaigus ja erakorralisi remonte kui Agustal. Ei ole see miski imekoperdaja. Raudkindlalt väita aga, et üks või teine on töökindlam saab vaid neid võrdsetes tingimustes võrdselt ja pikaajaliselt ekspluateerides.

[Lemet]

Raudkindlalt väita aga, et üks või teine on töökindlam saab vaid neid võrdsetes tingimustes võrdselt ja pikaajaliselt ekspluateerides.

Eks siis kaeme perra, kuidas Agustad end aastatel 2024-2036 üleval peavad ja hooldust nõuavad.(Kui jumal nii kauaks elupäevi annab). Sest siis on nad sama vanad kui see viimane Mi-8 siia saabudes. Ja mida see ka maksma hakkab.

Aga niipalju kui siit nüüd A4 ja austet davidsoniharaldi postitusest välja võib lugeda, pole selles, et EV tänasel päeval sisuliselt ilma helikopteriteta on, loomulikult süüdi mitte helikopterid ise(sest need on täpselt nii head-halvad kui nad on), vaid ikka meite oma kompetents ja objektiivsed asjaolud.

P.S. Isand davidsoniharald, ega ma väidagi, et Mi-8 mingi imemasin on, lihtsalt on sellel masinal hinna ja kvaliteedi suhe parem kui meile soetatul.