Leo kirjutas:
Enamik nendest juhtudest, kus varas on sõja ajal maha lastud, tunduvad olevat seotud sõjaväevarustuse või relvastuse või laskemoona rüüstamisega, mis kindlasti oli raske kuritegu. Kogu militaarvarustus oli oluline, kui seda ei läinud vaja rindele, siis varustati sellega tagalat või väljaõppekeskuseid. Relvastuse ja laskemoona puhul oli veel reaalne oht, et neid varastati sakslaste ründamiseks ehk kahtlustati ka partisanitegevust, mis samuti oli raske kuritegu.
See, et kellegi vanaisa mõne "kotipoisi" ehk kusagilt kaugelt tulnud varga maha lasi, on sõjaaegses või -järgses olukorras täiesti usutav. Seda, et laip metsa vedelema jäeti, on ka võimalik, kuigi rumal tegu, kuid seda, et metsades oli oluline hulk inimeste jäänuseid, väga uskuda ei taha, seda peamiselt üldinimlikel ja sanitaarsetel põhjustel. Esiteks, reeglina püüti ikkagi oma langenud kokku korjata ja viisakalt maha matta moraali hoidmiseks, vastase sõdurid korjati ka kokku ja maeti ühishaudadesse, seda tegid reeglina sõjavangid. Töö oli kindlasti vastik, kuid vajalik, suurema hulga laipade mädanema jätmine oleks tähendanud igasugu haiguste levikut, kui kogu see määnduv löga oleks maapinda ja põhjavette imbuma hakanud, lisaks täissöönud hunte ning koeri, kes järgmiseks oleksid külasid, kariloomi ja tavalisi inimesi ohustanud.
Tegu oli 1941 a.metsas piiramisrõngas langenud venelastega. Sealkandis ellujäänud(vangilangenud) venelasi määrati ka Saksa okupatsiooni ajal kohalikesse taludesse sulasteks. Eelmainitud allikast veel üks mälestus- läinud talus töötav sõjavang koos taluperemehega oma kunagistele positsioonidele metsa tegema ja tutvustanud oma isandale eesnimepidi langenud seltsimehi, kes kus laskepesas. Ja laipade kallal maiustasid ka metssead.