www.militaar.net

Tõsi- ka venelaste varustuse omandamine oli keelatud. Aga tegelikult tegid seda enam-vähem kõik, kellel vaid võimalus avanes. Kuid surmanuhtluse rakendamine vaid selle süüteo eest ei olnud vist siiski väga laialt levinud.

Kaheksakümnendate algul rääkis pinginaaber mulle, mida oli vanavanematelt kuulnud. Sealkandis(Põltsamaa-Tapiku ruumis) oli üks külamees ümbruskonnast relvi korjanud, koju tassinud ja sellega sakslastele vahele jäänud. Need olid ta veoautoga vist staabi juurde viinud ja seal maha lasknud. 1941. aasta suvel siis. Ja veel olevat ta vanaisa peale sõda kas üksi või teiste metsavendadega oma maja ligidal rohkem kui ühe Venemaalt tulnud "kotipoisi" maha lasknud. Täpsustas veel, et nende laipu ei viitsitudki matta- jäetud lihtsalt võpsikusse vedelema. Niikuinii olid ümberkaudsed metsad esimesest sõjasuvest saadik inimjäänuseid täis.

Enamik nendest juhtudest, kus varas on sõja ajal maha lastud, tunduvad olevat seotud sõjaväevarustuse või relvastuse või laskemoona rüüstamisega, mis kindlasti oli raske kuritegu. Kogu militaarvarustus oli oluline, kui seda ei läinud vaja rindele, siis varustati sellega tagalat või väljaõppekeskuseid. Relvastuse ja laskemoona puhul oli veel reaalne oht, et neid varastati sakslaste ründamiseks ehk kahtlustati ka partisanitegevust, mis samuti oli raske kuritegu.

See, et kellegi vanaisa mõne "kotipoisi" ehk kusagilt kaugelt tulnud varga maha lasi, on sõjaaegses või -järgses olukorras täiesti usutav. Seda, et laip metsa vedelema jäeti, on ka võimalik, kuigi rumal tegu, kuid seda, et metsades oli oluline hulk inimeste jäänuseid, väga uskuda ei taha, seda peamiselt üldinimlikel ja sanitaarsetel põhjustel. Esiteks, reeglina püüti ikkagi oma langenud kokku korjata ja viisakalt maha matta moraali hoidmiseks, vastase sõdurid korjati ka kokku ja maeti ühishaudadesse, seda tegid reeglina sõjavangid. Töö oli kindlasti vastik, kuid vajalik, suurema hulga laipade mädanema jätmine oleks tähendanud igasugu haiguste levikut, kui kogu see määnduv löga oleks maapinda ja põhjavette imbuma hakanud, lisaks täissöönud hunte ning koeri, kes järgmiseks oleksid külasid, kariloomi ja tavalisi inimesi ohustanud.

Tegu oli 1941 a.metsas piiramisrõngas langenud venelastega. Sealkandis ellujäänud(vangilangenud) venelasi määrati ka Saksa okupatsiooni ajal kohalikesse taludesse sulasteks. Eelmainitud allikast veel üks mälestus- läinud talus töötav sõjavang koos taluperemehega oma kunagistele positsioonidele metsa tegema ja tutvustanud oma isandale eesnimepidi langenud seltsimehi, kes kus laskepesas. Ja laipade kallal maiustasid ka metssead.

See on tõesti võimalik, et mingi väiksem üksus jäigi metsa, sest ei olnud meeles kokku korjata ja siga on teadagi kõigesööja.

Väikese vahemärkusena peaks ütlema, et sõja ajal metssigu Eestis polnud (kui, siis mõni väga üksik). Nimelt oli metssiga küll ennevanasti siinsetel aladel elanud, kuid väikese jääaja ehk Maunderi miinimumi saabudes muutusid siinsed olud notsikute jaoks liiga jahedaks. Uuesti hakkasid metssead Eestisse tasapisi tagasi ilmuma alles EW ajal (kuigi üksikuid olla nähtud juba sajandi alguses). Esimene teadaolev põrsapesakond sündis siinmail 1932. aastal. 1940 ja 1941. aasta külmad talved tegid aga sellele väikesele asurkonnale otsa peale. Kas mõni ellu jäi, on küsitav. Uuesti hakkasid metssead levima alles pärast sõda. Teine asi oli aga huntidega - neid oli oluliselt rohkem kui praegu ja langenute laipu nad sõid, kraapisid vajadusel ka haudadest välja (kui polnud väga sügavale maetud). Nii said hundid inimliha maitse suhu ja peale sõda oldi maal aastaid huntidega päris hädas - inimest nad enam väga ei kartnud, tungisid lautadesse, murdsid koeri ja oli täiesti reaalne oht, et võtavad ka mõne inimese maha. Ka ühel minu sugulasel, kes tol ajal koolis käis, oli üks üsna kõhedusttekitav intsident hundiga, kes teda jälitama asus. Minu isa rääkis, kuidas paljudel lastel olid koolis käies taskulambid kaasas, kuna hundid pidavat tuld kartma ja liiguti, kui vähegi võimalik, mitmekesi koos ja mitte üksi. Hundinuhtlus saadi kontrolli alla alles viiekümnendate aastate lõpuks, kui jahimehed hundijahi põhjalikult käsile võtsid ja nii hundid jälle inimest kartma hakkasid.

_________________
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!

"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.

Venemaa kolkapiirkondadest on ikka uudisi tulnud, mille kohaselt mõmmid on külakalmistutel värskeltmaetutega maiustanud.

Dokumentide järgi: Jaan (mitte Johannes) Hansumäe hukati 5.10.1941 Sicherheitspolizei otsusega, kuna varjas laskemoona (Indrek Paavle, Eesti rahvastikukaotused. Saksa okupatsioon 1941-1944, Tartu 2002).

_________________
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.