Võib - olla räägid vähemtargematele ka loo lahti? Isegi oleks huvitatud.Aastaid kestnud vimm surnukontide eest saadava raha pärast...
Ville ja tema Vickers, oli: Ettepanek teha uus teema
Asi siis juba siia ule kolinud? Ega ma mehed millestki ilma pole jäänud? Las ma nüüd ka väheke kiibitsen. Võtaks siis hetkeseisu kokku ehk analüüsiks asja natuke: Vaadake praegu on politseis või kus iganes relva jahutuskorpus ja lukukoda samuti deaktiveeritud raud,mis teatavasti on relva mitteolulised osad.On ju nii? Väljalaskeaasta on 1911 ja mis siis? Kus on öeldud,et ma ei või selliseid relvaosasid omada? Halvimal juhul võib toru ehk ära võtta. Ka ei peaks olema äravõtmise põhjuseks asjaolu,et osad on aastast 1911.Maailm on täis veelgi vanemaid relvi ja neid on ka kogujate käes,seadusega ju lubatud. Mul on klaasimuuseum täis 200 aasta vanust klaasi,ei saa ju keegi sealt midagi ära võtta palja väite põhjal,et Laidoner mõnest pudelist rüüpas.Või saab? Nüüd minust ka natuke: Nagu mäletate on herr Arnold just see mees,kes väsimatult juba algusest peale kõigile selgeks teeb,et ma igas sõnas " pada" panen .Äkki valmistasin nüüdki pikemat aega vanale sõbrale head aprillinalja ette? Või olen ehk Arnoldi silmis tõerääkijaks saanud.? .Kui nii siis muudad küll oma arvamusi kiirelt? Järgmine küsimus oleks selline: Olen lubanud asja muuseumile anda.Olen? Kuidas seda seal parem vaadata on? Kas terviklikult või vaatame siis jahutuskorpust? Mina annaksin,ehk siis saaks asja ka väheke terviklikumalt näha,sina võtaksid ja kõik saaks ainult korpust näha. Seis paraku siis selline,hetkel. Ja niikaua,kui riik ei saa aru,et herr Arnoldiga pole mul midagi rääkida see seis ei muutu! Ja ärge nüüd arvake,et mul pritsiga mingid rahateenimise mõtted on? Mu eelmise kuu palk oli netos 530000 ja maksjaks oli NESTE OIL ,mulle sellest jätkub.Ühesõnaga dzinn pudelist väljas ja tagasi teda sinna ei saa.
Ja veel herr Arnoldile: Kõik kivikirved,odaotsad ,raudkirved jm. olen ju aegade jooksul ära andnud,või ei ole? Oleksin andnud ka selle pritsi,kuid nüüd oled just Sina selle võimaluse minult ära võtnud. Sul on aega koguda tõendusmaterjali kolm kuud,et relv ära võtta( Õigemini relva osad,mitteolulised) ,minu jutt,kuna olen valetaja pole tõendusmaterjal. Tõendusmaterjal on ehk kusagil olemas ja nende otsingutes soovin Sulle kogu südamest edu! Nüüd teete siis ekspertiisi,lammutate kõik jälle pulkadeks ja siis lärmate jälle,et mina olen asju rikkunud. Kavatsed Toonela DNA võtta või? Oled ehk märganud,et Sina pole ainus,kes siin õige nime all kirjutab? Artikli tellisid ju siiski Sina. Kolme kuu pärast taotlen ma need relvaosad tagasi,kui vaja käin läbi kõik kohtuastmed. Ka mina ei ole pika vihaga,võiks ju asja arutada,õlut võtta,üksteisele kaikaga pähe panna ja vaataks ,mis asjast lõpuks välja tuleb.Miks peavad aga kõik algatused minult tulema?
Mitte keegi kurat ei keela!! Lihtsalt 1911.aasta Vickers on vägagi haruldane.Väljalaskeaasta on 1911 ja mis siis? Kus on öeldud,et ma ei või selliseid relvaosasid omada? Halvimal juhul võib toru ehk ära võtta. Ka ei peaks olema äravõtmise põhjuseks asjaolu,et osad on aastast 1911.Maailm on täis veelgi vanemaid relvi ja neid on ka kogujate käes,seadusega ju lubatud.
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5564
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Tere ka siis siin teemas. Mis on nii kuumaks läinud, et jalutab mööda foorumit ühest kohast teise ning mitte rahu ei saa. Katsuks siis neid asju veidi faktilise ning seadusliku poole pealt vaadata.
Foorumiliige vdreving kirjutas, et leidis metsast Vickers kuulipilduja, mille käepidemel oli vasksilt kirjaga „E.K.L. S.A. „Toonela“ ja küsis foorumis, mis see tähendada võiks. Oma pühas lihtsameelsuses kirjutasingi, mis see tähendab. Hilisemates postitustes väitis sama foorumiliige, et leidis selle metsast, koos mehega, kes selle taga oli olnud. Ja mõnedes teistes postitustes ka seda, et kuulipildujal oli väljalaskeaasta 1911. Ning mainis ka võimalust, et kuna tegu Vabadussõja aegse relvaga, siis annab selle ilmselt mingisse muuseumisse, aga veel mõtleb, millisesse.
Sellest tekib esimene küsimus – kas tegemist on kultuuriväärtusliku leiuga või mitte. Tegelikult vdreving oma varasemates postitustes möönab juba ise, et tegemist on kultuuriväärtusliku leiuga. Milleks muidu seda pakkuda hiljem muuseumitele eksponeerimiseks. Hiljem toimub 180 kraadine kannapööre ning väide, et tegemist pole mingit moodi väärtusliku leiuga. Tulenuiasid toodeti juba palju varem.
Teeks siis siin veel ühe haridusliku pausi. Vickers ostis Maximi firma küll juba 1896 aastal ning modifitseeris selle toodetud kuulipildujat ning asus oma firma nime all tootma. Kuid britid võtsid Vickersi kuulipilduja relvastusse alles 1912. aastal. Enne seda oli tegemist kommertstoodanguga, mida müüdi mujale. Kui kuulipilduja oli toodetud tõesti 1911. a., siis pakub see ajaloolist huvi mitte ainult Eesti kontekstis. Näiteks selline lihtne küsimus – mis oli relva kaliiber? Kas 7,7 või 7,62? Kas tegu ei olnud Venemaa jaoks toodetud versiooniga?
Niisiis – meil on 99,9% tõenäosusega tegemist suure kultuuri- ning ajalooväärtusliku leiuga, mida tuleks vähemalt lasta professionaalidel uurida.
Väljavõte Muinsuskaitseseadusest
Veelgi enam - ta asus leitud eset "taastama" ning "legaliseerima". Rikkudes ajaloolist leidu ning eemaldades selle küljest olulisi osi.
Mida räägib meile karistusseadustik:
Kui kellelgi on siia teemasse mingeid faktilisi märkusi ja täpsustusi, siis palun. Järjekordne jama ja häma kustutatakse. Korduvate selliste postituste eest järgnevad karistused.
Foorumiliige vdreving kirjutas, et leidis metsast Vickers kuulipilduja, mille käepidemel oli vasksilt kirjaga „E.K.L. S.A. „Toonela“ ja küsis foorumis, mis see tähendada võiks. Oma pühas lihtsameelsuses kirjutasingi, mis see tähendab. Hilisemates postitustes väitis sama foorumiliige, et leidis selle metsast, koos mehega, kes selle taga oli olnud. Ja mõnedes teistes postitustes ka seda, et kuulipildujal oli väljalaskeaasta 1911. Ning mainis ka võimalust, et kuna tegu Vabadussõja aegse relvaga, siis annab selle ilmselt mingisse muuseumisse, aga veel mõtleb, millisesse.
Sellest tekib esimene küsimus – kas tegemist on kultuuriväärtusliku leiuga või mitte. Tegelikult vdreving oma varasemates postitustes möönab juba ise, et tegemist on kultuuriväärtusliku leiuga. Milleks muidu seda pakkuda hiljem muuseumitele eksponeerimiseks. Hiljem toimub 180 kraadine kannapööre ning väide, et tegemist pole mingit moodi väärtusliku leiuga. Tulenuiasid toodeti juba palju varem.
Teeks siis siin veel ühe haridusliku pausi. Vickers ostis Maximi firma küll juba 1896 aastal ning modifitseeris selle toodetud kuulipildujat ning asus oma firma nime all tootma. Kuid britid võtsid Vickersi kuulipilduja relvastusse alles 1912. aastal. Enne seda oli tegemist kommertstoodanguga, mida müüdi mujale. Kui kuulipilduja oli toodetud tõesti 1911. a., siis pakub see ajaloolist huvi mitte ainult Eesti kontekstis. Näiteks selline lihtne küsimus – mis oli relva kaliiber? Kas 7,7 või 7,62? Kas tegu ei olnud Venemaa jaoks toodetud versiooniga?
Niisiis – meil on 99,9% tõenäosusega tegemist suure kultuuri- ning ajalooväärtusliku leiuga, mida tuleks vähemalt lasta professionaalidel uurida.
Väljavõte Muinsuskaitseseadusest
Seega - kodanik V Dreving oleks pidanud (hiljemalt sellest hetkest peale, kui talle selgus leiu väärtuslikus) ISE võtma ühendust Muinsuskaitse ametiga. Miite aga istuma ja ootama pakkumisi. Talle tuletati seda korduvalt meelde, kuid ta eelistas istuda ning kummi venitada.5. peatükk
KULTUURIVÄÄRTUSEGA LEID
§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste
(1) Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
(2) Kultuuriväärtusega leid kuulub riigile.
(3) Kultuuriväärtusega leiu suhtes kohaldatakse asjaõigusseaduse § 105.
§ 31. Kultuuriväärtusega leiu ajutine kaitse
Kultuuriväärtusega leid on ajutise kaitse all selle leidmisest alates.
§ 32. Leidja kohustused
(1) Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asja leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama Muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele. Leidjal on õigus jääda anonüümseks.
(2) Leitud asi tuleb kuni Muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.
§ 33. Õigus tasule
(1) Käesoleva seaduse § 30 lõikes 1 nimetatud asja leidjal on õigus saada tasu asja pooles väärtuses. Asja väärtuse määrab kindlaks Muinsuskaitseamet. Tasu maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.
Veelgi enam - ta asus leitud eset "taastama" ning "legaliseerima". Rikkudes ajaloolist leidu ning eemaldades selle küljest olulisi osi.
Mida räägib meile karistusseadustik:
Kõik muu jutt, mis siin teemas on puistatud, on juba puhas hämamine. On kultuuriväärtuslik leid. On seaduses ettenähtud kord, kuidas ja keda sellest teavitada ning kuidas selle eest hüvitist makstakse. Inimene teab nii korda kui seda, et tema käes on kultuuriväärtuslik leid. Kuid venitab kummi ja hämab.§ 204. Kultuurimälestise, museaali ja muuseumikogu rikkumine ja hävitamine
(1) Kultuurimälestise, museaali või muuseumikogu rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.
[ RT I 2003, 83, 557 - jõust. 1. 01. 2004]
§ 205. Asja rikkumine ja hävitamine ettevaatamatusest
Võõra asja, kultuurimälestise, museaali või muuseumikogu rikkumise või hävitamise eest ettevaatamatusest üldohtlikul viisil või kui sellega on tekitatud suur kahju, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Kui kellelgi on siia teemasse mingeid faktilisi märkusi ja täpsustusi, siis palun. Järjekordne jama ja häma kustutatakse. Korduvate selliste postituste eest järgnevad karistused.
Üldiselt, 1911.aastal toodeti Vickersit küll, enne aksepteerimist teenistusse pidi ju ka relvi testima, aga kindlasti mitte välisturule, nii et loogiliselt võttes, peaks kaliiber olema briti oma.Kuna enne 1914-1915.aastat toodeti väga väike arv aastas neid relvi, enne Briti armeesse aksepteerimist toodeti neid ilmselt veelgi vähem, minuteada ühtegi 1911.aasta Vickersit tänapäevani säilinud ei ole,võib-olla mõne Briti muuseumi sügavates keldrisoppides on, aga vähemalt oksjonitel ja foorumites keegi eputanud pole.
Huvitav, mis on selle relva seerianumber (see veesärgil)?? 1911-1916.aastani toodetud relva seerianumber peaks algama tähega "L" ja ülejäänud numbriga saab kindlaks teha täpsema aasta.
Huvitav, mis on selle relva seerianumber (see veesärgil)?? 1911-1916.aastani toodetud relva seerianumber peaks algama tähega "L" ja ülejäänud numbriga saab kindlaks teha täpsema aasta.
1917. aasta esimene pool ilmselt. seerianumbri numbriline osa näitab relva järjekorranumbrit partiis.St et B tähendab kuulumist 1917-1918 aastal toodetud partiisse, number , et ta oli selle partii 6461 relv, kuna 1917 aastal toodeti 21,782 relva, siis igaüks võib ise arvutada.B 6461
Väike lisa, enne 1911.aastat oli Vickersit toodetud ka Mauseri kaliibrile.Vickersit saab üsna kiiresti muuta teisele kaliibrile.Relva testiti ka teistes riikides peale Suur-Britannia
See loomulikult ei tähenda, et relval ei või olla vanemaid detaile, näiteks padruniettesöötja (feedblock) võib relval ka vanem olla, kui näiteks see rikkis osa asendati relvasepa poolt mõnelt muult relval pärit osaga.Üsna tavaline on selline sassiminek ja seeri/aasta numbri erinevused näiteks Briti Esimese maailmasõja üleelanud mõõkadel ja nende tuppedel.
Huvitav kas Suur-Britannia arhiivides ei ole säilinud dokumente Eestisse saadetud relvade kohta või selle relva S-B teenistusest väljaarvamise kohta.
Selle relvaga on üks selge probleem, nimelt seerianumbrijärgi on tõestatav relva omanik, kelleks on antud juhul Suur-Britannia, kui seerianumber algaks "C"- tähega, siis ei oleks omanik tõestatav, sest "C"-seeria oli eksport-seeria ja omanik ei ole üldjuhul tõestatav
Selle relvaga on üks selge probleem, nimelt seerianumbrijärgi on tõestatav relva omanik, kelleks on antud juhul Suur-Britannia, kui seerianumber algaks "C"- tähega, siis ei oleks omanik tõestatav, sest "C"-seeria oli eksport-seeria ja omanik ei ole üldjuhul tõestatav
Mina utlen ,et vl.aasta on 1911,miks ütlen on minu asi. Äkki on 1912 ka ajaloomälestis? Ja,kui on kust mina seda teadma peaks? Üldiselt on nii,et tegelikult käib kogu asja ümber mingi hämamine kusagil,ei vaidlusta. Kui leidsin soost ,leidsin soost- tõendage. Mina tõendan väga vettpidavalt,et oma majapidamisest.Leidmise päeval näiteks olin autoga terve päeva teeninduses - sobib.?. Kas fotodel on näha,mis on relva kaasosad? Ja ärge nüüd foorumit ka niiüle tähtsustage,et siit leitut kohe puhta tõena saab võtta. Siin mõned mehed ka räägivad,et näe nägin soos lennukit,aga kõik millegipärast naeravad. Äkki ostsin kusagilt üldse juppide kaupa? LÕPLIK SELETUS ON SEE MIDA RÄÄGIN KOHTUS. Üldjoontes mina seadust rikkunud ei ole ja kui keegi ametnikest soovib edasi väidelda siis esmaspäevast on seda võimalus teha minu juristiga. Äkki nüüd ütlete mulle lollile inimesele,kus on kirjas,et Vicers on ajaloomälestis ja sama aasta Mauser pole? Teema pealkiri ka Teil vale: Nagu selgub polegi minu Vicers.
Herr Artnoldile niipaljukest,et ,mille segi ajan on minu asi,olen vana inimene,mälu nõrk.Hoolitse,et ma sind millegagi segi ei aja,näiteks millegi h.......ga . Kõik detailid kannavad numbrir,mõtlen ühesugust ja vl.aasta on ka üka,aga vaata need detailid on kadunud. Sa otsi. Nii,et pole mingit ajalugu.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist