Dr.Sci kirjutas:Minu teada (koolis õpetati) loeti Punaarmee alguseks 23.02.18 toimunud Keila lahingut.
Oleneb, millal õpetati. Selle sündmuse nõukogude historiograafia on omamoodi huvitav.
Mis puudutab müüti kangelaslikest võitlustest ning võitudest Pihkva ja Narva all kui Punaarmee sünnilahingutesse, siis need olevat välja mõelnud Stalin 1938. aastal.
Esmakordselt mainitakse neid "võite" 16. veebruaril 1938. aastal ajalehes "Izvestija", kus ilmus kirjutis pealkirja all "Tööliste talupoegade punaarmee ning sõjalaevastiku 20-ks aastapäevaks. Teesid propagandistidele", kus vastavalt kõlas järgmine tees.
"Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende liikumine revolutsioonilise Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal löödi tagasi saksa imperialistlikud väed, sai noore Punaarmee juubelipäevaks"
Sama aasta septembris avaldati ajalehes "Pravda" alapealkirja all "VK(b)P lühike ajalookursus" sündmusele selline "poliitkorrektne" selgitus: "Saksa imperialistide relvastatud interventsioon kutsus riigis esile võimsa revolutsioonilise puhangu. Vastuseks Partei ning Nõukogude valitsuse poolt esitatud üleskutsele "Sotsialistlik isamaa on hädaohus", vastas töölisklass Punaarmee väeosade kiirendatud loomisega. Uue armee noored rühmad - revolutsioonilise rahva armee omad - kangelaslikult lõid tagasi hambuni relvastatud saksa kiskja. Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende edasitung Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal saksa imperialism sai tagasilöögi - 23. veebruar - sai noore Punaarmee sünni päevaks.
Veelgi otsustavama selgituse toimunule (mütoloogilises plaanis) andis Stalini päevakäsk 23.02.1942. a.:
"Punaarmee noored rühmad, astudes esmakordselt sõtta, lõid pilbasteks saksa sissetungijad Pihkva ja Narva all 23. veebruaril 1918. aastal. Just selle pärast kuulutati see päev Punaarmee sünnipäevaks."
"Eesti NSV ajaloo" I trükis (1952, toimetaja Gustav Naan) öeldakse järgmised targad read (lk. 290-291):
23. veebruaril saabusid eesti töörahvale ja tema punakaardiväelastele appi V. I. Lenini ja J. V. Stalini poolt saadetud noore Punaarmee väeosad, kes veristes lahingutes Rakvere ja Narva vahel ning Pskovi all andsid saksa imperialistide vägedele otsustava vastulöögi ja panid seisma nende pealetungi revolutsioonilisele Petrogradile. 23. veebruar 1918, päev, millal Punaarmee lõi puruks saksa imperialismi sõjaväed Pskovi ja Narva all, kuulutati Punaarmee sünnipäevaks.
Olles tunda saanud noore Punaarmee võitlusvõimet ja tema valmisolekut oma kodumaa kaitseks imperialistlike röövvallutajate vastu, nõustusid saksa imperialistid rahu sõlmima. 3. märtsil 1918 kirjutas Nõukogude delegatsioon Brestis rahulepingule Saksamaaga alla.
Sama teose II trükis (1957, 372-373) on käsitlus juba mõistuspärasem:
23. veebruaril toimus lahing Keila jaama juures. Pealetungivate Saksa vägede suurtele jõududele astusid vastu punakaardiväelased. Enamik punakaartlasi astus esmakordselt lahingusse. Nad olid puudulikult relvastatud ja sõjaliselt nõrgalt ette valmistatud. Sellest hoolimata võitlesid nad vapralt ning andsid hambuni relvastatud Saksa vägedele esimese vastulöögi. Ebavõrdne võitlus kestis mitu tundi ja alles õhtu eel läks Saksa regulaarväeosadel korda kaitsest läbi murda.
Punakaartlaste visa vastupanu pidrudas okupantide edasitungi. Kandes lahingus kaotusi, ei julgenud intervendid jätkata edasitungi enne oma kahurväe järelejõudmist. Keila lahing aga otsustas Tallinna saatuse. Lahinguväljale jäi surnute ja haavatutena maha ligi 50 punakaartlast. [...]
Samal päeval toimus lahing ka Pihkva all, kus revolutsioonilised sõdurid ja punakaartlased saavutasid edu.
23. veebruari, päeva, mil toimusid lahingud Pihkva ja Keila all - esimesi suuremaid lahinguid sotsialistliku isamaa vabaduse ja iseseisvuse eest - tähistatakse meie maal Nõukogude relvastatud jõudude päevana.
Mul ei ole kodus ENSV ajalugu 3 köites, aga oletan, et sealne käsitlus on sarnane.
ENE I trükis NSVL relvajõudude artiklis öeldakse:
Nõuk. relvajõud said alguse Oktoobrirev-i ettevalmistamise ajal, kui bolševike partei algatusel moodustati Punakaardi ning madruste ja soldatite salku (1918. aasta algul u. 150 000 meest). Neil oli otsustav osa Oktoobriülestõusus ning võitluses kontrrev-ga nov-st 1917 jaan-ni 1918, kuid nad polnud küllalt tugevad, et kaitsta riiki välisvaenlase vastu. 28. (15.) I 1918 kirjutas V. I. Lenin alla Tööliste ja Talupoegade Punaarmee ja 11. veebr. (29. jaan.) Tööliste ja Talupoegade Punalaevastiku asutamise dekreedile. Mõlemad moodustati vabatahtlikest, neisse astus ka suur osa seniseid punakaartlasi. 23. veebr. andsid Punaarmee väeosad Saksa vägedele esimesi edukaid vastulööke ning algas hulgaline astumine Punaarmeesse (seda päeva pühitsetakse Nõuk. armee ja sõjalaevastiku päevana).
ENE I trükis (1971) on Keila lahingu langenute arvuks 45. ENE II trükis (1989) kordab Keila lahingu artikkel sõna-sõnalt I trüki oma, kuid langenute arvuna on nimetatud 30-35. Punakaardi sünnipäevast ei ole kummaski juttu.
Suure Nõukogude Entsüklopeedia III trükk (1969-78) ei pööra Keila lahingule ega võitlustele Eestis 23.02.1918 üldse mingit tähelepanu ning keskendub aastapäeva osas õigusaktidele:
15(28) января 1918 Совнарком принял декрет о создании Рабоче-Крестьянской Красной Армии (РККА), а 29 января (11 февраля) — декрет о создании Рабоче-Крестьянского Красного Флота (РККФ) на добровольных началах. Непосредственное руководство формированием Красной Армии осуществлялось Всероссийской коллегией, учрежденной СНК 15(28) января 1918 при Наркомате по военным делам. В связи с нарушением Германией перемирия и переходом её войск в наступление Советское правительство 22 февраля обратилось к народу с написанным Лениным декретом-воззванием «Социалистическое отечество в опасности!». Этим декретом было положено начало массовой записи добровольцев в Красную Армию и формирования многих её частей. В ознаменование всеобщей мобилизации революционных сил на защиту социалистического Отечества, а также мужественного сопротивления отрядов Красной Армии захватчикам 23 февраля ежегодно отмечается в СССР как всенародный праздник — День Советской Армии и Военно-Морского Флота.
Niisiis, pärast Stalini aega taandatakse Keila ja Pihkva lahingud maailmaajaloolistest sündmustest, mis sundisid Saksa Keisririiki rahu sõlmima, kubermangu taseme (Petrogradi asemel Tallinna saatuse otsustamine) või üldse lokaalseteks kokkupõrgeteks. Mulle tundub erinevalt Guido Ilvesest, et Stalini-aegsel 23. veebruari ületähtsustamisel ning selle ümber müüdi loomisel oli konkreetne ning loogiline eesmärk - vajadus näidata Bresti rahulepingut bolševike tõrjevõiduna. Kohe, kui kõigi maade ja rahvaste suurim väejuht piibul nurka lasi kukkuda, tõmmati propaganda nii absurdsest kõrgusest alla.