Hauarüüstamine ja vorstivabrik

[Satakas]

ühe tunniga inimese mäluga midagi erilist ei juhtu.

ühe tunniga ei juhtu aga 50 aastaga juhtub küll.

Kodanik I. nägi hulga inimesi, kes purustsid kõike, mis käe alla jäi, veel tä nägi äralõigatud juuksi, ahju ja katlaid.

teatud mööndusi tehes võis kodanik I seda tõesti näha. ma ei välista, et kuulujutu puhkedes võis see põhjustada mingi spontaanse rahva omaalgatuse, mille käigus võibolla isegi nimetatud majja tungiti vmt.

rohkem usun ma aga seda, et kodanik I elas juttudesse nii hingestatult sisse, et projitseeris end nende sündmuste keskele. hiljem võis ta seda ise kogu hingest ka tegelikult uskudagi.

Julgen väita, et peale seda, kui sündmuskohal tegutsenud nii suur organiseerimata rahvamass erilist tolku pikaajalisest sündmuskoha piiramisest ei olnud.

julgen vastu väita, et protseduurireeglid on protseduurireeglid ja keegi ei tihanud (eriti noil aegadel) omaalgatuslikult otsustama hakata, et "ah, tumen (10000-pealine hobusekari mongoolias) jooksis sealt nagunii üle - pole enam mõtet sündmuspaika sulgeda." rumalus! isegi kui rahvamass üle jookseb, võib jääda ja tõenäoliselt jääbki sündmuspaigale maha igasugust kuriteole omast materjali. iga korrakaitseorgan teab seda ning taoliste "vabanduste" väljamõtlemine viitab taas folkloorile - legendis on kõik võimalik...vähemalt kõik see, mis legendi ümberlükkamise eest kaitseb. reaalsus on kahjuks teistsugune ja vältimaks iseenda narrikstegemist oleks soovitatav end sellega kurssi viia.

[assam]

Reaalsus ongi selline, et iga konkreetsel juhtumil otsitakse uurimistöös optimaalseid lahendusi ja ei tegutse kitsade šabloonide järgi, eriti selliste keeruliste asjade uurimisel. Väga loogiliselt kõlab, et rüüstatud sündmuskoha pitseerimise ja pikaajalise sulgumise asemel oli valitud varjatud jälgimise taktika, e sa vastasid oma küsimusele ise. Just viimase taktika puhul oleks organitel väga tähtis muljet tekitada, et mingit valvamist polegi. Arvata võib, et sündmuskoha külastajajäid vaikselt vahistati ja küsitleti, ja kui vabaks lasti, siis võeti enne kirjakikku vaikimislubadust. Ja just sellepärast, et ajad olid teised see võiks toimida.

[EOD]

Aga kui sündmuste tegelikus toimumises kindel oled, siis anna ka konkreetse maja aadress ja kasvõi mõne seal tegutsenud kurjategija nimi. Kui juba kõigi kuue rahvus on teada, peaksid ka nimed olema. Foorumis rahvast küll, kes end arhiivides koduselt tunnevad. Seal on kindlasti materjalid olemas.

[Aspelund]

Vorstisõpradele lugemist:
http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=27687453

A.

[Manurhin]

Seda vorstivabriku lugu olen minagi kuulnud. Mulle on ainult kuidagi meelde jäänud, et see asunud kusagil pärmivabriku piirkonnas (ehk siis teisel pool jõge kui turg). Küll aga oli kunagi ammu isegi telekas juttu ühe kurikuulsa Pagari tänava maja (Tallinnas) keldris asunud suurest tööstuslikust kondipurustusmasinast, mille "output" olnud ühendatud otse linna kanalisatsiooni. Kas keegi sellest teab midagi?

[gruppen]

Mind jälle huvitab (mitte isiklike huvide plaanis), et mis juhtub, kui kanalisatsiooni toppida sadade kilode viisi hakkliha?







(oleks nagu natukene retooriline küsimus.... ja natukene nagu mitte...)

[Manurhin]

Mind jälle huvitab (mitte isiklike huvide plaanis), et mis juhtub, kui kanalisatsiooni toppida sadade kilode viisi hakkliha?

Kalad saavad meres hea kõhutäie . Tegelikult, kui see hakklihamasin seal tõesti oli, siis vaevalt, et sealt korraga sadu kilosid liha läbi aeti. Üks inimene kaalub keskmiselt, ütleme, 75 kilo. No ja kui lastigi sealt äärmisel juhul paar tükki nädalas läbi, kanalka võttis nurisemata vastu. Samas, ei usu eriti, et neid sealt niigi palju läbi jahvatati. Mingil tipphetkel võis ju ollagi, aga täiesti võimalik, et masin seisis seal lihtsalt "igaks juhuks" ja tegelikult kasutust ei leidnudki. Samas, tol ajal jäi inimesi teadmata kadunuks küll (kuid jääb ka praegu).

[sadist]

See oli algeline paberihunt olnud siiski.Tartust leiti ka sarnane.
Legend nagu inimvorstitegugi.
Eda Kalmre raamat väga asjalik,soovitan .

[Satakas]

Reaalsus ongi selline, et iga konkreetsel juhtumil otsitakse uurimistöös optimaalseid lahendusi ja ei tegutse kitsade šabloonide järgi, eriti selliste keeruliste asjade uurimisel.

justament - selliste keeruliste! väidetavalt 50 inimest keedeti süldiks! ja uurijad löövad sündmuskoha sulgemisele käega??? ma loodan, et sa teed nalja või trollid niisama.

Väga loogiliselt kõlab, et rüüstatud sündmuskoha pitseerimise ja pikaajalise sulgumise asemel oli valitud varjatud jälgimise taktika, e sa vastasid oma küsimusele ise. [--] Arvata võib, et sündmuskoha külastajajäid vaikselt vahistati ja küsitleti, ja kui vabaks lasti, siis võeti enne kirjakikku vaikimislubadust. Ja just sellepärast, et ajad olid teised see võiks toimida.

tore. ühesõnaga jälgiti varjatult aga ei sinu vanaisa ega teadaolevalt ühtki teist, kes seal hiljem nuuskimas käis, ei viidud peksmisele? või siis viidi aga need inimesed pole miskipärast oma versioone legendile juurde lisanud? ei tollal ega ka hiljem? ei saa ju eeldada, et kõik peksule viidud jäädavalt kadusid, või saab? ei saa ju ka eeldada, et kõik peksule viidud kangekaelselt hambaid ristis hoidsid ning sellest varem või hiljem rahvale ei rääkinud?

kuivõrd vihjasid ka, et ajad olid "sellised", siis teatavasti oli ka organitel oma plaan vaja täita. eriti "sellise keerulise" asja puhul. kõlab loogiliselt? kui taoline asi oleks jäänud lahendamata ja süüdlased ula peale, oleks päid lennanud siia-sinna. on sul andmeid, et mingi arvestatava aja järel pärast seda koletut sündmust toimus miilitsas ja julgeolekus suurem peade lennutamine? ei ole? järelikult saadi süüdlased kätte! tegelikud või fabritseeritud - see pole oluline. kui tegelikke ei saadud, oleks tunnistused mõnelt seal majas hiljem kolanud vanaisalt või kodanik I'lt kerge vaevaga välja pekstud. selline asi omakorda oleks samuti legendile lisandunud. legendid aga ei armasta konkreetseid nimesid ja kontrollitavaid fakte. seepärast jäidki süüdlased tabamata. lihtne!

[Satakas]

Mind jälle huvitab (mitte isiklike huvide plaanis), et mis juhtub, kui kanalisatsiooni toppida sadade kilode viisi hakkliha?

ilmselt mitte midagi oluliselt erinevamat sellest kui toppida kanalisatsiooni kümnete tonnide viisi sitta ja ajalehepaberit.

aga selle pagari keldri hakklihamasina väidetavas funktsioonis julgen ma samuti kahelda. ei olnud selliseks asjanduseks mitte mingit vajadust. masina operaatoritel puudus vähimgi tarvidus maja kliente läbi kanalisatsiooni "ära kaotada". tegu polnud mingi põrandaaluse kurjategijate grupiga vaid julgeolekuga, kes tundis end oma ohvreid käideldes väga julgelt (ilmselt sellest siis ka nende nimi - julgeolek?). inimesi - nii neid, kellest oli vaja lahti saada kui ka neid, kellest polnud, sõidutati üsna "avalikult" autode ja rongidega punktist A punkti "mahalaskmine" või punkti "vangilaager" ja ükski koer ei haukunud. või kui haukus, siis liigutati ka tema mõnda nimetatud punkti ja jälle ei haukunud ükski koer.

selline masin VÕINUKS teenida vaid propagandalist eesmärki aga sedagi vaid juhul kui selle olemasolust oleks kasvõi kuulujuttude kujul teavitatud veel (näilises) vabaduses viibivat rahvast. seda oleks aga saanud teha vaid vangistatute kaudu, kellele seda masinat oleks demonstreeritud ning kes seejärel oleks lahti lastud. just lahti lastud, mitte vanglasse või laagrisse saadetud. kahjuks puuduvad minu teada tollest ajast kuulujutud julgeolekumeeste kummalistest kulinaarsetest harjumustest. liiatigi oli ametlikult tegu kõige inimlikuma riigikorraga üldse ning sellises olukorras oleks olnud mõeldamatu, et selle riigikorra säilimise eest vastutavad ametnikud oleks levitanud iseendi kohta niisuguste jõledustega tegelemisest kõnelevaid jutte. rahvas kartis neid niigi - juba tühipaljalt "lubatud" tehnikate kasutmise tõttu. millegi enama järele polnuks lihtsalt vajadust.

muidugi on ka teoreetiline võimalus, et masinat võidi kasutada juba majas viibivate vangistatute mõjutamiseks. niiöelda asutusesiseses kasutuses, mitte avalikkuse ette toomiseks. kahjuks arvan aga, et see polnuks kuigi tõhus, sest teadaolevalt viibisid uurimisalused kongides kas üksi või koos võhivõõrastega ning kunagi ei võinud teada, kas kambrikaaslane on koputaja või mitte - minule teadaolevalt aga oli ülekuulamistel toimunust rääkimine keelatud. sellest oleks aga räägitud-kirjutatud hiljem, siis kui memuaaride avaldamine moodi läks. olen neid memuaare huviga kuhjade viisi läbi lugenud aga midagi sellist küll ei meenu.

isegi kui masinat võidi kasutada psühholoogilise mõjutusvahendina, ei tähenda, et see tegelikkuses hoopis millekski muuks mõeldud polnud. sellisel juhul on võimalik, et mõni humoorikam julgemees avastas, et masin näeb hiiglama kole välja ja tutvustas seda oma klientidelegi. puhtal kujul propagandavahendina kasutusel olemist ma ei usu aga seetõttu, et taolised asutused (eriti niigi kitsas kesklinnapiirkonnas asuvad) vaevlevad alati ruumipuuduses ning oma keldrisse kõigele muule lisaks veel mingi kuradi lõbustuspargi ehitamine olnuks liig.

[assam]

Aga kui sündmuste tegelikus toimumises kindel oled, siis anna ka konkreetse maja aadress ja kasvõi mõne seal tegutsenud kurjategija nimi. Kui juba kõigi kuue rahvus on teada, peaksid ka nimed olema. Foorumis rahvast küll, kes end arhiivides koduselt tunnevad. Seal on kindlasti materjalid olemas.

Nimede kohta pole mul midagi öelda. Grupi rahvuslik koosseis olevat kulujuttude järgi u selline, nagu siin mainitud oli, e venelased, eestlased ja juudid, e. ilmselt kajastatud on esimene, teine ja kolmas foobiad. Sündmuskoha sõjaeelseks aadressiks peab olema Turu 32, vt. http://imageshack.us/photo/my-images/19 ... t1927.jpg/, musta joonega on märgistatud vahetult sõjajärgse lahtise turu asukoht, rohelisega siis maja, mille varametes nn. vabrik tegutses. Majanumbrid on paremini nähtavad siin, lahtrisse tuleb valida 1927: http://www.tartu.ee/vaateid_vanast_Tart ... aardid.swf
Loomulikult, eelmise sõja hõrendustöö pärast oli Tartu linna aadressite register ümberkorraldatud, millal täpselt - ma ei oska öelda.

P.S. Vt ka 1941a: http://digar.nlib.ee/digar/show?id=44038

[Lemet]

Et siin teemas on inimsöömine kord juba käsitlust leidnud, siis netiavarustest veel veidi lugemist..."Võtsin seitsme-aastase poisikese laiba, raiusin kirvega peenikesteks tükkideks ja keetsin ära...". Venemaa ja kahekümnendad.

http://topwar.ru/10699-vzyal-trup-malch ... varil.html

[Vastaja]

Ükskord,kui me oleme lõunasöögile kogunenud, räägib me noor tõlk meile ühe loo.Pärast seda kui kõik on söömise lõpetanud, seisab ta meie rühma ette ja hoiatab meid, et kui keegi meist läheb Wiesbadeni kesklinna-eriti käib see nooremate kohta-,peame olema väga ettevaatlikud, kui keegi tuleb meie juurde, pakk käes. See inimene on tavaliselt eakam ja palub pakk enda eest maja ülakorrusele viia, sest ta on vana ega jaksa treppidest ronida. Seda, kes nõustub teda aitama, ei nähta enam kunagi. Maja ülakorrusel inimene tapetakse ja ta kehast tehakse vorsti, mis seejärel mustal turul maha müüakse.
Eelnev oli lõik Tony M.Taageni raamatust "Eluga pääsenud. Sõda läbi lapse silmade"(Displaced but not Lost. War Through the Eyues of a Child. Tegu siis ühe eestlase mälestusteraamatuga ja eelnev episood toimus 1945.a Wiesbadeni põgenikelaagris.

[Kriku]

Tõin siia propaganda alafoorumist.

Ülal on arutatud Tartu vorstivabriku ja Eda Kalmre suurepärase raamatu üle, mida ma ka kõigile soovitan. Seal on kirjeldatud ka väidetavat asukohta ning enamvähem täpselt samal kohal paikneb praegu "McDonald's"

[Avatar]

Ostsin sellise toreda raamatu nagu Henno Käo "Kui veel telekat ei olnud". Nii lapsele muuhulgas õhtuti ette lugemiseks. Roosamanna vahele. Ühe härra mälestustel põhinevad lapsepõlvepildid sõjajärgsest elust Saaremaal. Selline periood, millest Nõuka aegne aines ainult läbi töövõitude kirjutab ja taasiseseisvumisaegne kirjandus suurt kirjutada ei viitsi; kui siis hästi süngetes toonides. Nende Henno mälestuste meeleolu kõige enam kattub minu perekondliku mäluga, tõsi minu omad elasid enamuse tollest perioodist suures linnas.
Aga teemakohasest vorstivabrikust võtan vabaduse tollest raamatust siia tsiteerida üht lõiku:
" Kui veel telekat ei olnud, olid ärevad ajad. Mis sest, et sõda oli lõppenud juba tükk aega tagasi. Aga sosistati, et metsades on metsavennad. Meie maal oli ju Vene võim. Ja metsavennad võitlesid ikka veel Vene võimu vastu. Räägiti jubedaid jutte. Kõige hullemad olid vorstivabriku jutud. Neis juttudes meelitati ikka mõni laps mingisse majja. Ja kõik need jutud lõppesid ühtmoodi: seda last ei nähtud enam iial. Ja kindlasti leidis keegi hiljem vorsti seest inimküüne tükikese.
Need lood olid nii õudsed, et ma ei taha praegugi täpsemalt meenutada. Õnneks olid vorstivabrikud linnades. Eriti Tallinnas. Mina elasin aga meretagusel maal...."