Eesti ajalugu ja kangelased

[ruger]

Tulles viimase suurema sündmuse juurde, mis on tekitanud üsna suurt meedia kajastust ja täieliku eiramist ERR-i poolt siis tekkis palju mõtteid, kes on Eesti riigi ning rahva jaoks kangelase eeskuju? Milline on see ajalookäsitlus, kus Eesti riigile on korrektsed kangelased, kes sobiksid kõikidele? Mis sobiksid ka Eesti naabritele? Või ei olegi neid võimalik leida? Vales mundris ja kohe on isik täiesti persona non grata?`Või peaksime oma ajalugu valima ja salgama toimunut? Või kirjutame asjast nii nagu oli? Kelle vaatenurga alt siis? Praeguseks on enamus nõukogude aegseid kangelasi oma kangelastegudest ilma jäänud. Kas meil võiks olla omad kangelased?

Mina näen, et probleemiks on see, et Eesti riik ei tea kangelasi ja oma ajalugu. Ega ka tahagi mäletada. Või on neid mälestatavaid isikuid liiga palju? Tähtpäevi liiga palju? Kas meie riigi ajalugu võimaldabki üldse leida sealt kristallselgeid kangelasi? Miks mitte pakkuda välja teha uurimus erinevatest ajaloolisi(sõjalistest) eeskujudest? Mis oleks see, mis mõjub? Vabadussõja kangelasi ei mäleta enamus inimesi. Üksikud ajaloohuvilised välja arvatud. Kasvõi teha Vabadussõjast kokkuvõtteks raamat ja kinkida see Eesti vabariigi 100-ndal aastapäeval igale Eestis elavale leibkonnale/perele. Tänapäeva raamatuid on muidugi nii palju tehtud ja raske siin teemat paika panna, millest kirjutama peaks. Ehk peaks kinkima raamatu, mida juba on trükitud? Eesti riigi aastapäeva puhul võiks ju sellise kulutuse teha.

Eesti riigil on oma ajaloo käsitlemine on jäänud valikuliseks. Keda mäletatakse Vabadussõjast? Kes mäletab kindral Laidoneri, kindral Põdderit, admiral Pitkat, kapten Irväe, Kuperjanovit, kes kohaliku osalejat, kes oma suguvõsast pärit inimesi. Mõni teab Kalevipoega, Lembitut, Meelist ja Wahurit, mõni mäletab Ümera jõel toimunud sündmusi. Mõni teab punasel poolel olnud inimesi-Arnold Meri't, Lembit Pärna, mõni teab vabadussõdalasi-Larka, Sirk, Laamann, mõni teab metsavendi-Käärmann, RVL, kes teab soomepoisse-Talpak ja JR200. Paljude jaoks on 1940-ndate sündmuste tõttu ka Päts ja Laidoner äraandjad. Vabadussõjas samas olid tuntud tegijad. Käiakse Vabadussõja ausammaste juures ja nii kaugele see jääbki kahjuks. 1930ndast veel Sidepataljoni vastuhakk 1940 juunisündmustes? Vabariigil on 100-s aastapäev tulemas. Tähtpäevi ja isikuid ei teata... Lääne-Ukraina mäletab Stepan Banderat, isegi meil ja mujal teatakse teda. Miks mitte tuletada meelde erinevaid isikuid, kes on olnud antud ajajärkudel osalejad ja eeskujuks? ERR-i saated ja artiklid ajalehtedes, koduleheküljed erinevate koduloo uurimiste kohta jne... Mati Talviku ajaloouurimised "Eesti aja lood" ja "Ajavaod" on hea näide. See on aga pikaleveniv ja liiga laiatahuline ning erinevaid teemasid käsitlev. Mida mäletatakse peale EV 100-nda aastapäeva lõppu? Kas Vabadussõjast ja 2-sest maailmasõjast on meil sõjakangelasi, keda võiks eeskujuks tuua? Kus on meie propagandatööstus? Tehakse film a la Detsembrikuumus ja kõik. Palju rahvast teab 1924-nda aasta mässus langenuid? Nemad ju olid kangelased...? 1939-nda aasta 1940-nda sündmuste kajastamine? Tehti "Tuulepealne maa". Tehakse 1944-nda lahingutest filmi. Kõik see on hea, aga mis mõjuks Eestile nii, et oleks eeskujuks ka aastate pärast? Kuna 2-st maailmasõjast ei ole enam palju osavõtjaid elus siis on aeg kiiremini võtmas mehi, kes asjast midagi mäletasid ja teadsid. Varsti on neist alles ainult mälestusteraamatud. Enamuse foorumlaste jaoks olid Eesti 4 rüütliristi kandjat tõesti kõvad mehed. Müts maha nende ees. Aga keda tuua tänapäeva noortele-keskeale eeskujuks? Uhke oli olla, sammudes matuseliste rivis läbi Tori surnuaia värava ees olnud Eesti riigilippude spaleeri, mis oli noorte kätes. Nende jaoks kindlasti on Nugiseks eeskujuks. Kuidas mälestada aga neid, kes olid meie aja kangelased? 1918-2018??? Selle sündmuse mittekajastamisega lihtsalt ERR jättis ühe võimaliku suurkuju kajastamata. 1941-44(ja hilisem vastupanuliikumine) vajaks ka ehk oma kangelaste nimesid? Kuidas neid kajastada? Või eeldab see ka 10 aastast arengukava ja sõltub poliitilisest korrektsusest? Kas ja kui palju meie oma kangelasi võime meenutada?

Kes on hetkel Eestis see ajalooline (sõjaväeline) isik(ud), kelle nimi oleks eeskujuks ja eesti rahvas võiks uhkusega tema nime õelda??? Kindral Laaneots? Sõjaväeline isik ja omal erialal tugev tegija, kuid kas temast saaks kangelast hetkel? Või on neid kangelasi liiga palju? Meie oma "Tundmatu sõdur"?
Kes oleks rahval meeles ka peale aastapäeva? Venelastel oli oma kangelastest ikka täielik tööstus kokku pandud. Pioneeride kangelastegudest on enamus lugenud raamatuid ja näinud filme. Kuigi enamus neist valed on olnud. Nende kohta laitva sõna ütlemine võrduks avaliku hukkamõistuga või keretäiega piiri taga. Katsu sa seal õelda sõja võitjate kohta halba. Miks meil ei võiks olla eeskujud?

Igale ajastule on vaja omi kangelasi. Meil on need puudu? Või siiski on olemas, kuid neid ei ole piisavalt tutvustatud? Kuidas neid tutvustada?

[ivanorav]

Lihtsalt, me peame endale ise kangelased looma nagu teisedki!

Mina mötlen niimodi, et meie ise olemegi kangelased!

Pole meil vaja Mannerheimi, ega ka bomber -Harrist!

[Shiim]

Tulles viimase suurema sündmuse juurde, mis on tekitanud üsna suurt meedia kajastust ja täielikku eiramist ERR-i poolt

Ma siiski täpsustaks - täielikuks eiramiseks ei saa seda kindlasti nimetada, kuna nekroloog ju AK-s siiski avaldati.

[aest]

Häda, vähemalt minu arust ses, et tänapäeval tegeleb kangelaste vorpimisega suuresti kõivõimalikele tühisustele orienteerunud meedia. Iga artikli või loo kohta mis tuleb Pitka või Laidoneri taolistest meestest ilmub vastukaaluks kümme lugu farmi-gabrielistest või fokini zenjadest. Proportsioonid on nihkes ning seda - paraku - tühisuse poole. Noor inimene vormub just selliseks nagu teda vormitakse.

[Lemet]

Suurepäraselt haakub selle teemaga metsanotsu postitus kadunud Nugiseksi teemal...

No ja mis siis nüüd juhtunud on? Et peaminister ei käinud Rüütliristikavaleri ära saatmas?? Ja mis siis??? Üks riik ja valitsus võivad korraldada kas riiklikke või ametkondlikke, reeglina sõjaväelisi matuseid. See mees sai, mida oli ära teeninud, nimelt sõjaväelised matused! Aga need ei olnud riiklikud matused ja valitsuse liikmetel ei olnud ka mitte kui mingeid kohustusi seal osaleda- Pealegi, kogu austuse juures jne, ega siis see mees ka mingi ilmanaba ei olnud.

Otse loomulikult ei olnud Ja siis me imestame, et farmi-Gaabriel ja nõia-Ints meitele eeskujuks ja rahvusideed kandmaks on...

[Jalutu]

Igale ajastule on vaja omi kangelasi. Meil on need puudu? Või siiski on olemas, kuid neid ei ole piisavalt tutvustatud? Kuidas neid tutvustada?

Või peaksime oma ajalugu valima ja salgama toimunut?

Nii see hetkel on, reaalselt. Tegu pole tahtlikult kujundatud (sest keegi ei kontrolli ega vastuta ), vaid mitmete erinevate faktorite mõjul tekkinud olukorraga.

Või kirjutame asjast nii nagu oli?

Kes need ME on? Või pigem – keda ei ole?

Kelle vaatenurga alt siis?

Sõltub sellest, kellele või kelle ajaloost kirjutatakse.

Kas meil võiks olla omad kangelased?

Kas ei võiks või ei tohiks? Loomulikult tohiks ja võiks…

Mina näen, et probleemiks on see, et Eesti riik ei tea kangelasi ja oma ajalugu. Ega ka tahagi mäletada.

Mis on riik? Valitsemisstruktuur või rahvas või …?

Oeh…

Või on neid mälestatavaid isikuid liiga palju? Tähtpäevi liiga palju? Kas meie riigi ajalugu võimaldabki üldse leida sealt kristallselgeid kangelasi? Miks mitte pakkuda välja teha uurimus erinevatest ajaloolisi(sõjalistest) eeskujudest? Mis oleks see, mis mõjub? Vabadussõja kangelasi ei mäleta enamus inimesi. Üksikud ajaloohuvilised välja arvatud. Kasvõi teha Vabadussõjast kokkuvõtteks raamat ja kinkida see Eesti vabariigi 100-ndal aastapäeval igale Eestis elavale leibkonnale/perele. Tänapäeva raamatuid on muidugi nii palju tehtud ja raske siin teemat paika panna, millest kirjutama peaks. Ehk peaks kinkima raamatu, mida juba on trükitud? Eesti riigi aastapäeva puhul võiks ju sellise kulutuse teha.

Liiga palju küsimusi. Mida Sa teha tahad? Milleks Sa võimeline oled? Kirjutama? Uurima? Trükkima? Finantseerima?

Eesti riigil on oma ajaloo käsitlemine on jäänud valikuliseks.

Riik ei käsitle ega ela ajaloos.

Sul on palju küsimusi, kuid need on segamini nagu puder ja kapsad. Mida Sa tegelikult tahad? Ajalugu või sõjaajalugu? Ajaloos on Sinu poolt nimetatud isikutel oma tilluke koht ja sõjaajaloos hoopis teistsugune…

Igale ajastule on vaja omi kangelasi. Meil on need puudu? Või siiski on olemas, kuid neid ei ole piisavalt tutvustatud? Kuidas neid tutvustada?

Oeh…
Sic transit gloria mundi!

[kirsa710]

.

[Jalutu]

Unustatud ajalugu, mida ei taha meenutada "EV"-s ei kommunistid ega globalistid! Samuti suur hulk eesti rahvast..
http://kultuur.elu.ee/ke513_bendt.htm

Ära reklaami asju, millest eriti aimu ei ole. Pärast käsikirjaga tutvumist ma raamatut ei ostnud.

[kirsa710]

.

[oleeg]

Millest mul aimu ei ole? Ajaloost või? Ja mis sorti tegelane ise oled-esimene, teine, mõlemad kokku või hoopis fooliummütsiga?

Viisakamalt, noormees!

Kui Sa ajaloos/sõjaajaloos tahad tegija olla - mine soorita Eesti sõjaajaloo eksam KVÜÕA-s Pungale ja siis tule siin teiste ees eputama! Enne seda võiksid häbeneda ja pisut viisakamalt esineda... kuni lastakse!

terv
o

[kirsa710]

.

[gruppen]

Selle rääkimise/mitterääkimise juures võiks vaadata korra ka tausta. S.t. palju neid rääkijaid meil riigis mingil teemal täpselt olemas on ning paljud nendest seda teha saab/saaks oma töö/tööde kõrvalt....

Iga ülikooli lõpetanud persoon ei ole ajaloolane ning iga avaldatud ajalooteemaline raamat ei võrdu ajaloo adekvaatse käsitlusega.