Tsiteeri:
Viimasel Vabariigi aastapäeva paraadil häirisid silma mõningad asjad kaitseväelaste vormiriietuses:
1. Tavavormi mantel (sinel) on millegipärast üüratu pikk, peaaegu nagu Punasel Ratsaarmeel. Mantel võiks ulatuda natuke allapoole põlve, aga mitte palju. Mereväe mantel on muide oluliselt ilusama lõikega. Ka maa- ja õhuvägi võiksid sellist kandma hakata.
2. Mõõku kandvad kaitseväelased oleksid võinud mõõgarihma alt mantlivöö ära võtta, oleks oluliselt korrektsem välja näinud.
3. Mõõgarihmad rippusid paljudel väga madalal, lausa allpool puusa. Tegelikult oleks võinud rihmad toppida mantlivöö aasadest läbi, oleks saanud need õigele kõrgusele.
4. Piduvormi vöö, mida reservohved kannavad mõõgarihma asemel, ei ole mitte kunagi kantud mantlil (sinelil). 1. EW ajal ei tehtud seda kindlasti mitte. Kuna piduvöö ei ole mõeldud mõõgarihmaks, siis tuleb sellele kanderihmad kuidagi külge aretada ja enaamasti on need lugupeetud reservmõõkuritel ka põhjalikult pusas (ka sellel aastal).
5. Tavavormi viigipüksid olid vähemalt enamikul KVÜÕA kadettidel nagu pool meetrit pikema sõbra jalast laenatud. Riietusetikett lubab pükstele 1-2 volti kingale langedes, ent mitte 6-7. See on juba karmoška.
6. Välivormi saapad ei sobi sineliga kandmiseks, näevad päris jubedad välja (Vahipataljoni sõdurid).
7. Sallid tavavormi mantli all olid vähestel kandjatel sirged ja seatud (st ilma voltideta ja "seakõrvadeta" ). Suurem osa keerutas selle kuidagi huupi ümber kõri, nagu shemaq. Võib-olla taotluslikult.
Võiksin mõnda asja omalt poolt selgitada.
1. Mantel ja sinel pole mitte ühesed mõisted. Mereväes on see tõepoolest sinel, maaväes aga mantel, missugused põhimõtteliselt erineva lõikega on.
2. Mis puudutab välivormi poolsaabaste kandmist mantliga ja mantlite pikkust ning üldse nende sobivust, siis tuleb meeles pidada kahetsusväärset tõsiasja, et tegu pole mitte meestele keha järgi õmmeldud vormidega, vaid, et vormide järgi üritatakse Vahipataljonis neisse kudagi viisi sobivaid poisse leida, mis aga (nagu nähagi võib) eriti hästi ei õnnestu, sest inimesed ei ole identsed.
Kui kellegil tekib näiteks küsimus, et miks siis EW ajal sõdurid selliselt suurepäraselt välja nägid, siis - toona oli taoline kord, et pärast vormiriietuse kättesaamist suunati kogu seltskond kõigepealt rätsepate ja kingseppade juurest läbi, misjärel alles kõlbas seda sõdurpoissi avalikkusele näidata.
3. EKV tavavormidest niipalju, et nende õmblemisega tegeleb meil kahjuks tsivilistide seltskond, kelledel vormi etaloniks millegipärast mingi turvamehe laadne mall (võimalikult lahe ja avar ning sellise "ülbevõitu" küüruga) kujunenud on, mis aga vormiriietusele küll sobiv pole (s.o. minu tagasihoidlik arvamus). Ainukesed normaalsed tavavormid on EKV-s kunagi õmmeldud Tallinnas Endla tänava õmblusateljees, kes sellega 90-ndate alguses tegeles ja omaaegsete NA ohvitseride vormidega sellelaadset kogemust omasid. Seepärast minagi kannan senini veel oma 90-ndate algusest pärit tavavormi. Hilisemalt kättesaadud lohmakas narts aga ripub senini puutumatult riidekapis, sest enese sellesse nn. vormi paigutamine eeldaks minult küüru selga ja kõhu ette tekitamist (missugused just-kui "vanemohvitseridele kohustuslikud" elemendid aga mulle kuidagi tulla ei taha, vaatamata pikkadele ja pidevatele püüdlustele

), et see kudagi istuma saada.
4. Ka on nii vormiriietuse kandmine, kui selle variatsioonid meie EKV-s väga uduselt reglementeeritud, mis tingibki sellised väga laialdased variandid nii kandmisel, kui tegumoes.
Aga on nii nagu on. Me ju veel nii-ii noor riik.
