Peipsi-tagused eesti külad
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Võta siis nt selline raamat:
http://tallinn.ester.ee/record=b1977270~S1*est
See on kolmest köitest esimene...natuke lühemalt:
http://tallinn.ester.ee/record=b1053148~S1*est
Võta nt sealleiduvad isikud ja otsi neid AIS-st. Ilmar Arensi kohta on küll palju materjali, Taga-Peipsi aktsioonist sealhulgas. Aga nt Paul Ariste käis ka seal...
Järgmisena küsi ERM-st, mida neil on selle ekspeditsiooni kohta.
Või küsi Strugi Krasnõje rajoonivalitsusest. Nt telefonil +7 (81132) 5-10-13 vastab keegi rajooni kultuuriküsimustele. Eks natuke läheb küla otsimisele ka aega, sest 2010. aasta loendis sellist küla rajoonis pole. Aga 172 külast oli ilma asutuseta 23 ja kuni 5 in elas veel 49 külas...
Strugi Krasnõje koduloomuuseum:
http://www.culture.pskov.ru/ru/objects/object/206
http://tallinn.ester.ee/record=b1977270~S1*est
See on kolmest köitest esimene...natuke lühemalt:
http://tallinn.ester.ee/record=b1053148~S1*est
Võta nt sealleiduvad isikud ja otsi neid AIS-st. Ilmar Arensi kohta on küll palju materjali, Taga-Peipsi aktsioonist sealhulgas. Aga nt Paul Ariste käis ka seal...
Järgmisena küsi ERM-st, mida neil on selle ekspeditsiooni kohta.
Või küsi Strugi Krasnõje rajoonivalitsusest. Nt telefonil +7 (81132) 5-10-13 vastab keegi rajooni kultuuriküsimustele. Eks natuke läheb küla otsimisele ka aega, sest 2010. aasta loendis sellist küla rajoonis pole. Aga 172 külast oli ilma asutuseta 23 ja kuni 5 in elas veel 49 külas...
Strugi Krasnõje koduloomuuseum:
http://www.culture.pskov.ru/ru/objects/object/206
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Tänud, asun uurima. Peale sõda elas Masnikovas ainult üks inimene, evakueeritutest aktiivsemad käisid 80ndate lõpuni suve hakul seal kambakesi küla kokkutulekul/surnuaiapühal. Seega kanti küla vist kaardilt maha juba sotsialismi viljastavatest tingimustes.
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Tõsi, praegu GoogleMap-lt ei leidnud. Kandis on küll paar eestikeelset kohanime - Veitlus (Võitlus?), Punane Külvaja...oli praegu küll kaardil olemas ka tsaariaegne vallakeskus (Suur-)Sossedno.Cyberbear kirjutas:Tänud, asun uurima. Peale sõda elas Masnikovas ainult üks inimene, evakueeritutest aktiivsemad käisid 80ndate lõpuni suve hakul seal kambakesi küla kokkutulekul/surnuaiapühal. Seega kanti küla vist kaardilt maha juba sotsialismi viljastavatest tingimustes.
Aga ei leidnud küla ka 1916. a maakonnakaardilt:
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A4%D0% ... 4_1916.jpg
Seda ei oska praegu seletada...
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Natuke konkreetsest teemast mööda, aga üldiselt teemas:
http://tourism.pskovlive.ru/obj/monuments/3173
Miline monument Strugi Krasnõjes...ja olevat veel omal jõul sõitnud postamendile...
http://tourism.pskovlive.ru/obj/monuments/3173
Miline monument Strugi Krasnõjes...ja olevat veel omal jõul sõitnud postamendile...
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Tunnen ka huvi selle Mosnikova kandi vastu. Eriti just Mosnikova surnuaia suhtes. 1985a. olevat olnud päris metsistunud seisundis. Kogun infot, et aastal 2014-2015 minna kohapeale asja uurima. Mul Vene viisa olemas.
Ühel topokaardil on see Mosnikova peal, Novoselje raudteejaamast lääne-loode suunas.Sosedno asulast veidi põhja suunas
http://download.maps.vlasenko.net/smtm200/o-35-17.jpg
Ühel topokaardil on see Mosnikova peal, Novoselje raudteejaamast lääne-loode suunas.Sosedno asulast veidi põhja suunas
http://download.maps.vlasenko.net/smtm200/o-35-17.jpg
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Tänud!alax kirjutas:Tunnen ka huvi selle Mosnikova kandi vastu. Eriti just Mosnikova surnuaia suhtes. 1985a. olevat olnud päris metsistunud seisundis. Kogun infot, et aastal 2014-2015 minna kohapeale asja uurima. Mul Vene viisa olemas.
Ühel topokaardil on see Mosnikova peal, Novoselje raudteejaamast lääne-loode suunas.Sosedno asulast veidi põhja suunas
http://download.maps.vlasenko.net/smtm200/o-35-17.jpg
Lühhike öppetus:
võta üks vana topokaart kadunud asulatega
määra sind huvitava asula võimalikult täpsed koordinaadid
nüüd mine mõne koordinaadinäitajarakendusega satelliidikaardilehel õigesse punkti
ja vii vaade topokaardi iseloomulike tunnustega kokku
pole seal enam midagi, tükike põhjapoolset küla
ühesõnaga jube tüütu töö, google maps ei andnud ühtegi topokaardil märgitud lähedast külanime, novoselje pakkus põhjapoole ja lõpuks ühe topokaardi pihkva järve äärse asulaga joppas. siis viisin kokku. keskmise rüpperaali ekraanimõõt ka abiks
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Mul on ema sealt Masnikovast pärit.Läks ka sõjaajal saksamaale laagrisse.Käisime mõned aastad tagasi seal kõndimas emaga.
Küla pole enam ammu.Naabrid veel vaevu mäletasid küla asukohta.Surnuaias käisid need naabrid puid tegemas.Ühesõnaga küla enam pole üksikud varemed .Ei leidnud ema ka enam oma maja varemeid.Peaks olema mõned pildid meil tehtud selle küla sildi juures.
Küla pole enam ammu.Naabrid veel vaevu mäletasid küla asukohta.Surnuaias käisid need naabrid puid tegemas.Ühesõnaga küla enam pole üksikud varemed .Ei leidnud ema ka enam oma maja varemeid.Peaks olema mõned pildid meil tehtud selle küla sildi juures.
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Tere!
Tõstan vana teemat, et küsida -- ega Sa, hea foorumilane Alax, ole vahepeal seal idanaabrite mail ära käinud? Või keegi teine nüüd viimastel aastatel?
Kui jah, siis mida näha oli? Või jääb see ekspits 2015. aastasse?
Mul ka nimelt isiklik perekondlik seos nende paikadega -- sealt on pärit mu isapoolne suguselts.
Vanaema, kes sündis ühes neist väljarändajate loodud eestikeelsetest küladest (vist mitte tolles Mosnikovas vaid teises lähikonnas olevas) 1925. aastal, elab Tartus veel praegugi, tema õed lahkusid väga kõrges eas meie seast igavikku mõne aasta eest, nii et üht-teist olen nende paikade kohta kuulnud.
Kuna vanaema perekond juba aastail 1933-31 represseeriti (külakoolmeistrist isa arreteeriti, ema nooremate õdede-vendadega küüditati mõne aja pärast Siberisse, vanemad lapsed jäid maha, sugulaste kasvatada) ja ta edaspidi elas oma kaugemate sugulaste juures Vladimirski Lageri raudteejaamas Krasnõje Strugi alevi lähedal, siis Eesti külade elust mäletab ta üsna vähe. On sellised tüüpilised lapsemälestused ilusast elust suurperes. Tema juttude järgi võib öelda, et eks elu meenutas väga Eesti maaelu, ainult et aeg (kasutatavate põllutööriistade jm elu-olme osas) oli suuresti seisma jäänud 1910. aastatesse, võrreldes samal ajal Eestis toimunuga oli kõik palju arhailisem. Huvitav on ehk märkida, et veel kuni 1930. aastate keskpaigani tegutses Krasnõje Strugis eestikeelne algkool, vanaema alles 4. või 5. klassis läks vene kooli, oskamata peaaegu üldse vene keelt. 1920. aastail oli veel suhtlemine Eesti poolega mingil määral võimalik, näiteks käis suviti Eestist seal noor luterlik kirikuõpetaja Hans Kase, kes muuhulgas abiellus ühe mu vanavanatädiga ja jäigi Venemaale elama, hiljem represseeriti, kuid jäi ellu ja pöördus koos abikaasaga peale II Maailmasõda tagasi Eestisse. 1930. aastatel see aga enam võimalik ei olnud, vanaema teada katkes enamikul sealsetest eestlastest siis isegi kirjavahetus Eestis elanud sugulastega.
Sõjaaegset evakueerimist ja sellega seonduvat mäletab vanaema mõistagi detailselt, siis oli ta juba keskkooliplika. Krasnõje Strugi kandist evakueerituid ei viidud Saksamaale, vaid toodi Eestisse, asustati suuresti Lääne-Eesti aladele, kust rannarootslased olid lahkumas ja oli tühje maju. Aga ka vanaema juttude järgi osa evakueerituid viidi Saksamaale, jõudsid Poolasse ja Leetu. Evakueerimine käis kiirustades ja vanaema on koguni kasutanud väljendit "sakslased küüditasid meid sealt ära". Maha jäid koduloomad, osa tühjaks jäänud maju süüdati.
Siiski on märkimisväärne, et vaatamata 1920. aastate opteerumislainele (mis puudutas rohkem küll Venemaa linnades elanud eestlastest haritlasi), 1930. aastate massirepressioonidele ning sõjaaegsele sundevakueerimisele mingi osa Eesti kogukonda Peipsi-tagustes külades säilis ka veel pärast II Maailmasõda. 1980. aastail, kui vanaema koos teiste sealkandist pärit inimestega viimati koha peal käis, olevat olnud veel mitmeid peresid, kus räägiti eesti keelt, vähemalt ühes peres õpetati seda isegi lastele, kuigi tegemist oli juba segaperega. Millises külas siis täpselt käidi, vanaema kahjuks ei mäleta, päris täpselt oma suguvõsa kodukohta ehk lapsepõlvekodusse ta viimasel korral ei saanudki, sest bussis polnud rohkem just sealt külast pärit inimesi ning kehvade teede tõttu sinna ei sõidetud. Käidi aga mitmetel kalmistustel, osa kalmistuid olevat olnud maha jäetud ja võsastumas, osa aga vastupidi, kohalike venelastega üle maetud. Oma lähedaste hauad leidis vanaema suuresti aga veel üles. Mina olen paari aasta eest käinud Gdovis ja Krasnõje Strugis (mis on umbes Elva-suurune väikelinn), küladesse olude sunnil ei jõudnud. Tankimonument seisab tõepoolest uhkuses ja aus. Praegusest olukorrast olen mõningaid teateid saanud ka Pihkvas elavate kaugete sugulaste kaudu, kellega vanaema seniajani suhtleb. Eesti keelt noorem põlvkond enam ei räägi, kuigi passiivne keeleoskus on üllataval määral säilinud. Olukord olevat üsna kurb -- pole seal enam eestlasi ega ka õieti ka venelasi mitte, Novoselja piirkond, eriti kaugemad külad on üldse üsna välja surnud ääremaa, igas külas ehk 1-2 püsielanikku. Siiski sain ühe pildi täiesti äratuntavast luterliku kiriku varemest (vist Võitluse-nimelises külas).
Aga ikka püsib ka kihk ise sinna kanti põhjalikumalt vaatama ja kunagise asustuse märke otsima minna, ehk õnnestub kunagi seda organiseerida. Vanaemaga kahjuks praegusest olukorrast ei saa adekvaatselt vestelda, tema elab selles osas oma kujutluste maailmas -- arvab, et eesti kogukond elab seal kusagil ka nüüd ikka õnnelikult ja jõukalt edasi, no kui mitte just nii, nagu 1920. aastail, siis vähemasti nii, nagu tema 1980. aastatel veel viimaseid peresid seal külades elamas nägi, et ikka peetakse jaanilaupäeval luterlikke surnuaiapühi... No see, et meie sinna jäänud sugulased on venestunud, see on mingi juhuslik õnnestus, aga kuskil on mingid TEISED, õige keele ja meele säilitanud eestlased, keda mingi ime läbi repressioonid ei tabanud jne Tema kujutelm on nii tugev, et tõrjub tagasi kogu info, mis sellele pildile vastu käib. Ja 89-aastasele inimesele ei saa seda ju keegi ka keelata.
Aga siin üks artikkel elust-olust pisut põhja pool, Luuga kandis (artikli lõpus viidatud ka mõned allikad):
http://tartu.postimees.ee/2900327/kuida ... d-vaatamas
Tõstan vana teemat, et küsida -- ega Sa, hea foorumilane Alax, ole vahepeal seal idanaabrite mail ära käinud? Või keegi teine nüüd viimastel aastatel?
Kui jah, siis mida näha oli? Või jääb see ekspits 2015. aastasse?
Mul ka nimelt isiklik perekondlik seos nende paikadega -- sealt on pärit mu isapoolne suguselts.
Vanaema, kes sündis ühes neist väljarändajate loodud eestikeelsetest küladest (vist mitte tolles Mosnikovas vaid teises lähikonnas olevas) 1925. aastal, elab Tartus veel praegugi, tema õed lahkusid väga kõrges eas meie seast igavikku mõne aasta eest, nii et üht-teist olen nende paikade kohta kuulnud.
Kuna vanaema perekond juba aastail 1933-31 represseeriti (külakoolmeistrist isa arreteeriti, ema nooremate õdede-vendadega küüditati mõne aja pärast Siberisse, vanemad lapsed jäid maha, sugulaste kasvatada) ja ta edaspidi elas oma kaugemate sugulaste juures Vladimirski Lageri raudteejaamas Krasnõje Strugi alevi lähedal, siis Eesti külade elust mäletab ta üsna vähe. On sellised tüüpilised lapsemälestused ilusast elust suurperes. Tema juttude järgi võib öelda, et eks elu meenutas väga Eesti maaelu, ainult et aeg (kasutatavate põllutööriistade jm elu-olme osas) oli suuresti seisma jäänud 1910. aastatesse, võrreldes samal ajal Eestis toimunuga oli kõik palju arhailisem. Huvitav on ehk märkida, et veel kuni 1930. aastate keskpaigani tegutses Krasnõje Strugis eestikeelne algkool, vanaema alles 4. või 5. klassis läks vene kooli, oskamata peaaegu üldse vene keelt. 1920. aastail oli veel suhtlemine Eesti poolega mingil määral võimalik, näiteks käis suviti Eestist seal noor luterlik kirikuõpetaja Hans Kase, kes muuhulgas abiellus ühe mu vanavanatädiga ja jäigi Venemaale elama, hiljem represseeriti, kuid jäi ellu ja pöördus koos abikaasaga peale II Maailmasõda tagasi Eestisse. 1930. aastatel see aga enam võimalik ei olnud, vanaema teada katkes enamikul sealsetest eestlastest siis isegi kirjavahetus Eestis elanud sugulastega.
Sõjaaegset evakueerimist ja sellega seonduvat mäletab vanaema mõistagi detailselt, siis oli ta juba keskkooliplika. Krasnõje Strugi kandist evakueerituid ei viidud Saksamaale, vaid toodi Eestisse, asustati suuresti Lääne-Eesti aladele, kust rannarootslased olid lahkumas ja oli tühje maju. Aga ka vanaema juttude järgi osa evakueerituid viidi Saksamaale, jõudsid Poolasse ja Leetu. Evakueerimine käis kiirustades ja vanaema on koguni kasutanud väljendit "sakslased küüditasid meid sealt ära". Maha jäid koduloomad, osa tühjaks jäänud maju süüdati.
Siiski on märkimisväärne, et vaatamata 1920. aastate opteerumislainele (mis puudutas rohkem küll Venemaa linnades elanud eestlastest haritlasi), 1930. aastate massirepressioonidele ning sõjaaegsele sundevakueerimisele mingi osa Eesti kogukonda Peipsi-tagustes külades säilis ka veel pärast II Maailmasõda. 1980. aastail, kui vanaema koos teiste sealkandist pärit inimestega viimati koha peal käis, olevat olnud veel mitmeid peresid, kus räägiti eesti keelt, vähemalt ühes peres õpetati seda isegi lastele, kuigi tegemist oli juba segaperega. Millises külas siis täpselt käidi, vanaema kahjuks ei mäleta, päris täpselt oma suguvõsa kodukohta ehk lapsepõlvekodusse ta viimasel korral ei saanudki, sest bussis polnud rohkem just sealt külast pärit inimesi ning kehvade teede tõttu sinna ei sõidetud. Käidi aga mitmetel kalmistustel, osa kalmistuid olevat olnud maha jäetud ja võsastumas, osa aga vastupidi, kohalike venelastega üle maetud. Oma lähedaste hauad leidis vanaema suuresti aga veel üles. Mina olen paari aasta eest käinud Gdovis ja Krasnõje Strugis (mis on umbes Elva-suurune väikelinn), küladesse olude sunnil ei jõudnud. Tankimonument seisab tõepoolest uhkuses ja aus. Praegusest olukorrast olen mõningaid teateid saanud ka Pihkvas elavate kaugete sugulaste kaudu, kellega vanaema seniajani suhtleb. Eesti keelt noorem põlvkond enam ei räägi, kuigi passiivne keeleoskus on üllataval määral säilinud. Olukord olevat üsna kurb -- pole seal enam eestlasi ega ka õieti ka venelasi mitte, Novoselja piirkond, eriti kaugemad külad on üldse üsna välja surnud ääremaa, igas külas ehk 1-2 püsielanikku. Siiski sain ühe pildi täiesti äratuntavast luterliku kiriku varemest (vist Võitluse-nimelises külas).
Aga ikka püsib ka kihk ise sinna kanti põhjalikumalt vaatama ja kunagise asustuse märke otsima minna, ehk õnnestub kunagi seda organiseerida. Vanaemaga kahjuks praegusest olukorrast ei saa adekvaatselt vestelda, tema elab selles osas oma kujutluste maailmas -- arvab, et eesti kogukond elab seal kusagil ka nüüd ikka õnnelikult ja jõukalt edasi, no kui mitte just nii, nagu 1920. aastail, siis vähemasti nii, nagu tema 1980. aastatel veel viimaseid peresid seal külades elamas nägi, et ikka peetakse jaanilaupäeval luterlikke surnuaiapühi... No see, et meie sinna jäänud sugulased on venestunud, see on mingi juhuslik õnnestus, aga kuskil on mingid TEISED, õige keele ja meele säilitanud eestlased, keda mingi ime läbi repressioonid ei tabanud jne Tema kujutelm on nii tugev, et tõrjub tagasi kogu info, mis sellele pildile vastu käib. Ja 89-aastasele inimesele ei saa seda ju keegi ka keelata.
Aga siin üks artikkel elust-olust pisut põhja pool, Luuga kandis (artikli lõpus viidatud ka mõned allikad):
http://tartu.postimees.ee/2900327/kuida ... d-vaatamas
Re: Peipsi-tagused eesti külad
1930ndal sündinud vanaisa sünnitunnistusel seisab Masnikova asemel Zhivolkjuto (umbes selline nimi/kirjapilt?) nimeline koht sealsamas Strugi-Krasnenki rajoonis. Kummaltki siia postitatud kaardilt seda aga ei leia. Küsida pole kelleltki, vanaisa oli pere vanim laps, vanaonudele-tädidelegi see fakt uudiseks.
Re: Peipsi-tagused eesti külad
Teemat üles võttes. Kuidas käis sealt kandist üle rinne, millal ja kui kõva paugutamisega?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist