|
Antud artikkel on ajakirja „Meie Tee“ 1963.a. numbritest 5-6.
CARDIFF - SUURIM EESTI MEREMEESTE KESKUS
Mihkel Lauri tuleb tõenäoliselt pidada üheks esimeseks eesti immigrandiks mitte ainult Walesis vaid Suurbritannias üldse. 16-aastase Saaremaa noormehena, olles oma esimesel pikemal merereisil, põgenes ta aasta 1882 varakevadel oma koduranna meeste purjelaevalt, kui see oli saabunud Cardiffi sadamasse. Järgnevatel aastatel teenis ta madrusena paljudel laevadel, hoidudes sattumast kodumaale. Seal ootas teda karm tsaari käsk tulla aega teenima vene kroonusse ja vastumeelsus soldatielu vastu oli tugevam kui kojuigatsus.
Seega jäi ta merereisidelt tulles truuks sadamale, kus ta oli astunud oma elu esimese otsustava sammu. Mõned aastad hiljem abiellus ta waleslannaga, asutas Cardiffi oma kodu ja leidis tööd raudteelasena. Ei ole teada, kas Mihkel Laur külastas hiljem kodumaad, kuid kirjavahetust pidas ta omaste ja kunagiste sõpradega veel oma elu viimaste aastateni.
Kodusaar polnud ununenud 90-nele läheneval mehel, kes sealt lahkus ligemale 70 a. tagasi. Nüüd on tema rohked lapselapsedki lähenemas keskeale. Nad teavad oma vanaisa päritolust vaid üsna ähmaselt, on kuulnud, et ta kunagi oli tulnud idast, ühelt Eestile kuuluvalt saarelt, mille nimi on nii imelik, et ei seisa kuidagi meeles.
Mihkel Lauri esmakordsel saabumisel Cardiffi oli see juba muutunud kiiresti arenevaks söe väljaveosadamaks. Eelmise aastasajandi teisel poolel hakati hoogsalt välja ehitama Lõuna Walesi söekaevanduste piirkonda. Nagu imeväel tekkisid lühikeste aastatega kümnetesse tuhandetesse tõusva elanikkonnaga asulad ja linnad orgudesse ning mäenõlvadele, mis olid varem olnud vaid lambakarjade päralt. Üha enam investeeriti kapitali söe tootmisele, sest maailmaturg näis olevat lausa piiramatu Lõuna Walesi "mustale kullale". See oma erakordselt kõrge kvaliteediga oli muutunud üha enam nõutavamaks nii sise- kui välismaal. Sama kiiresti laiendati Cardiffi sadamat, kujunedes lühikese ajaga üheks suurimaks ja rahvusvaheliselt tuntuimaks maailmas.
Seoses ülielava laevaliiklusega sattus aegade jooksul siia üha enam ka eesti meresõitjaid. Ka eesti laevu oli arvukalt rakendatud söeveole Inglismaalt, viibides sagedasti ka Lõuna Walesi sadamais. See muutus nagu enesestmõistetavaks, et meie meremehed valisid Inglismaal oma peamiseks "ankrukohaks" just Cardiffi. Siin veedeti lühiajalist puhkust, siin kohtuti üksteisega pärast mereretki ja oodati uut laevakohta. Teised suuremad merenduskeskused Briti saarel, nagu London, Liverpool, Hull jt. nihkusid aja jooksul tahaplaanile oma osatähtsuses eesti meremeestele, ehkki ka neis sadamais oli elav laevaliiklus ja seega ka avarad võimalused uue merešansi leidmiseks.
Pärast ebaõnnestunud revolutsiooni Venemaal 1905 võib rääkida juba eesti meremeeste koloonia tekkimisest Cardiffis. Verised sündmused kodumaal mõjusid ka siin eestlaste arvu tõusule; siia tuli pakku kodumaalt põgenema pääsenud mässumeelseid, kes kartsid tsaarivõimu karistust. Ka neist jäi ajajooksul osa briti laevadel teenivaiks meremeesteks ja osa asutasid omale kodu Cardiffis. Ka tänapäeval leidub neist siin veel üksikuid, olles nüüd juba ammu vanaduspensionil. Oli neidki, kes Cardiffis elasid kuni II maailmasõja lõpuni ja alles siis leidsid olevat saabunud õige aja kodumaale naasmiseks. Oli ju siis saabunud Eestisse riigikord, mille eest nad oma arvates olid nooruses, võidelnud. Mindi suurte lootustega, bravuurselt lubati mahajäävaile sõpradele kirjutada tõtt kodumaal valitsevast olukorrast. Kuid kirjad jäid tulemata, pole keegi neist enam hiljem midagi kuulnud.
Vabariigi aastail kujunes Cardiff eesti meremeestele üldtuntuks keskuseks. Siin tegutses energiline eesti aukonsul Sidney Davies, kes laevamaaklerina oli hästi kursis laevandusega. Ta sai sageli abi pakkuda eestlastele, kes vajasid mereteenistust või soovisid head nõuannet. Ka olid soome meremissiooni kiriku avarad seltskondlikud ruumid avatud eestlastele, kus soomlasest pastor John Ingren nägi meeleldi hõimurahva liikmeid. Ka tekkis temal perekondlikke sidemeid eestlastega, pannes ühe oma tütardest paari mehaanik Voldemar Merilahtiga.
II maailmasõja puhkedes, kui kodumaa oli ära lõigatud neile meremeestele, kes viibisid siis läänevetes, tõusis eesti meremeeste pere Cardiffis juba paljudesse sadadesse. Arvatakse, et neid meie meremehi on olnud tuhandeid, kes sõja aastatel lühemat või pikemat aega siin peatunud. Eesti laevad, mis jäid Lääne Euroopa sfääri, teenisid sõja aastail lääneliitlaste huve, olles registreeritud peamiselt Briti transpordiministeeriumi poolt. Suur hulk neid laevu hukkus sõjamöllus, - saades saksa või itaalia torpeedotabamuse, langedes õhurünnakute ohvriks või jookstes miinidele. Ehkki paljud Eesti laevad kandsid juba lääneriikide lippe, olid need endiselt komplekteeritud eesti meeskondadega.
Eesti kaubalaevanduse osatähtsust ja meie meremeeste panust lääneliitlaste poolel II maailmasõjas pole senini kuigi ulatuslikult ega ammendavalt avalikkuses käsitletud. Ometi väärib see lähemat tähelepanu kas või ainuüksi nende sadadesse küündivate eesti meremeeste pärast, kes leidsid neil aastail oma laevadega märja haua.
Siinkohal ei saa mööduda ühest laevajuhist, keda tuleb lugeda esimeseks Cardiffi elama asunud eesti laevareederiks. Juuni sündmuste ajal 1940 viibis kapten Albert Toop oma aurikuga "Anna Toop" läänevetes ja ta otsustas mitte järgneda Tallinnast saabunud käsule, võtta kurss kodusadamasse. Juhuse tõttu viibis aurikul parajasti ka kapteni abikaasa advokaat Salme Toop. Laev tegi oma kapteni komando all läbi kõik sõjaohud, saksa allveelaevade blokaadi Inglismaale, elas õnnelikult üle ja läbis nii mõnelgi korral Inglise kanali, olles saksa rannikupatareidele lähedaseks märklauaks.
Aurik "Anna Toop" võttis ainsa eesti laevana osa ka Dunkerque'i evakueerimise operatsioonidest mais 1940, kui ligemale pool miljonit lääneliitlaste sõdurit viibisid kindral Gerd von Rundstedti tankiarmee kindlas haardes. Lisaks sõjalaevadele ilmus evakueerimisstaabi käsutusse vabatahtlikult inglise eraväikelaevade armaada, millesse kuulus enam kui 1000 laeva. Nende juhtide hulgas olid esindatud kõik seisused ja mitmesuguseid rahvusi. Nii näiteks juhtis ühte laeva munk, teist krahv, kolmandat insener, neljandat hiinlasest teemaja pidaja jne. Seda abilaevastikku nimetati "pähklikoore laevastikuks", mille abil suudeti enamik sõdureist päästa ja millist aktsiooni on hiljem hakatud nimetama "Dunkerque'i imeks". Kui see laevastik sõitis esimest korda Dunkerque'i põrgusse, põles seal parajasti kaks miljonit tonni õli. Leekide kõrgus sadamas tõusis üle 3 kilomeetri ja nende pikkus mööda randa oli poolteist kilomeetrit. Sellele lisandus veel saksa stukade madalrünnakute maruline kuulirahe. Evakueeritavate eest maksti väga kallilt, muuhulgas kaotati ka üle kahesaja laeva.
Aurik "Anna Toop", mis oli vaevalt üle pooletuhande tonni suur, tõi oma pardal Dunkerque surmarõngast välja 550 briti sõdurit. Niipea kui need olid õnnelikult maabunud Doveris, asus laev uuele evakueerimise retkele, seekord sihiga Le Havre. Kuna saksa üksused olid jõudnud juba selle linna vahetusse lähedusse, jäi "Anna Toop" viimaseks laevaks, mis enne linna vallutamist minema pääses.
Kui laev anti tagasi omanikele 1949, jätkas see sõitu briti lipu all, jäädes peamiselt rannavedudesse. Vapper ja palju läbiteinud "Anna Toop" oli 56 aastat merd kündnud, kui Neptun langetas ka tema üle viimse ja saatusliku otsuse. Ühel lumetormisel öö1 jaanuaris 1958 jooksis laev Iiri ranna läheduses liivamadalikule ja hukkus mõne tunni jooksul. Laev sõitis tol ajal kapten V. Maripuu komando all. 10 liikmelises meeskonnas oli 6 eestlast, 3 poolakat ja üks inglane ning neile sai osaks jätta selle laevaga viimast korda jumalaga.
Mõned aastad pärast II maailmasõda, kui rekvireeritud Eesti laevad anti tagasi nende omanikele, algas ka Cardiffis, kui eesti merenduskeskuses, uus ajastu. Sajad eestlased, kes aastatel 1947/48 tulid Inglismaale töölepingu alusel, siirdusid pärast töökohustuse täitmist mereteenistusse. Eriti 1950 kujunes aastaks, kus eesti pagulaslaevandus suurenes paljude laevadega. Sinna vajati arvukalt ka värsket verd vana kaadri täienduseks ning seega avanes paljudel algajatel võimalus oma merekarjääri alustada.
Nii mõnigi noormees, endine lennuväe abiteenistusse mobiliseeritu, kes kodust lahkus 15-17 aastasena, polnud merd näinud rohkem kui Saksamaalt Briti saartele saabudes, leidis ennast äkki meremehe munsterrollis. Täiesti uus miljöö võttis neid vastu, kütteruum ja söepunker, alul nii keeruline näiv haalamine ja laeva hoidmine mahapandud kursil ja kunagine maapoiss mulgi talust, tööstuskooli õpilane Tallinnast, elupõline eesti armee ohvitser või mõni teine, kes poleks varem osanud uneski näha meremehe elukutset, tundsid ennast nüüd ühise perena laeva kitsaste parraste vahel. Äkki oli ümber vaid laiuv meri, peakohal tujukad tuuled ja sihtsadamaks Huelva, Santander, Bone, Grangemouth, Gävle, Fredericia või mõni teine paik, mille olemasolust veel hiljuti ei teatud kas üldse mitte midagi või osati nende asetuse kohta teha vaid uduseid oletusi.
Need olid eesti pagulaslaevanduse hiilgeaastad. Meredel sõitis Eesti ja mitmesuguste teiste lippude all üle poolesaja eesti laeva meie kaptenite juhtimisel ja meeskondadega, mille koguarv tõusis üle tuhande. (Sini-must-valge lipu all seilanud Eesti kaubalaevastik oli esimene, kes hakkas oma laevu nn. „mugavuslippude“ alla viima. Väga suurel hulgal Eesti laevadel vahetati Sini-must-valge lipp näiteks Panama lipu vastu, kuigi need laevad oma uut kodusadamat Panamas kunagi ei pruukinud külastada. Tänapäeval tehakse taolised toimingud majanduslikust kasust lähtuvalt. Tookordne Eesti laevade ümberlipustamine mugavuslipu alla oli aga tingitud poliitilistest oludest. Paljud riigid Eesti juriidilist edasi kestmist ei tunnustanud ja sini-must-valge lipuga laevadel tekkis nende riikide sadamates probleeme. Samas oli kangekaelseid laevaomanikke, kes seilasid sini-must-valge all veel 70-nendatelgi. Arensburger)
1. novembril 1951 asutati Cardiffis Eesti Meremeeste Uniooni Inglismaa esindus, mis alustas töökohtade vahendamisega kõigile eesti laevadele Briti sadamate ulatuses. See asjaolu aitas omajagu kaasa, et ka värsked meremehed, kes polnud varem Cardiffis peatunud, tulid nüüd pärast mahamunsterdamist siia, et uut laevaotsa oodata. Neid mehi oli rohkesti, kes pärast töölepingu täitmist söekaevanduses, põllutööl, tehases või mujal hakkasid igatsema uut elu, mis tagas mitte ainult parema teenistuse vaid ka kaleidoskoobiliselt vahelduva elu ja mis küllaltki tähtis - töötamise ja elamise eesti ühiskonnas. Tõsi, see ühiskond koosnes vaid paarikümnest kaasmaalasest, kes moodustasid laeva meeskonna, ent see oli siiski nagu osa Eestist ja see meelitas.
Kui Cardiff oli juba aastate eest muutunud üheks suurimaks eesti meremeeste keskuseks välismaal, siis nüüd võidi juba põhjendatult kõnelda eesti meremeeste kodusadamast paguluses. Tööd ootavate meremeestega ei jäänud tulemata ka tööandjad, eesti laevaomanikud. Rootsist asus Cardiffi elama kapten Juhan Adamson, asutades siia oma laevafirma, hiljem järgnes kapten August Saarna ja teisi.
Pinevad välispoliitilised olukorrad, eriti seoses puhkenud Korea sõjaga, hoidsid 1950/51 prahituru ka eesti laevadele erakordselt soodsa. Kuid seejärel ei lasknud depressiooni tumedad pilved laevanduses ennast kaua oodata. Kriis süvenes kiiresti ja eesti laevad, rõhuvas enamuses vanad ja ebaökonoomsed söepõletajad, pidid üksteise järel jääma kai äärde paremaid päevi ootama. Olukord paranes mõned aastad hiljem kuid juba 1957 algas uus, seekord aastaid kestev prahihindade madalseis, mis pole palju paranenud tänapäevani.
Uut tonnaaži oli viimastel aastatel tohutult juurde kasvanud. Peamiselt Jaapan ja Saksamaa astusid taas esile laevaehitusmaadena, kus lasti igal aastal merre miljoneid tonne uut laevaruumi, mis oma võistlusvõimega surusid varsti kõrvale vanemad ja ebaökonoomsemad laevad.
Sai selgeks, et eesti pagulaslaevastik nõudis radikaalset ümberorganiseerimist, kui taheti kasvavast konkurentsist edukalt osa võtta. Üksteise järele langes laevu rivist välja, neid ootasid lammutamispaigad Hollandis, Hispaanias ja mujal. Uute laevade hind ületas aga sageli kümneid kordi müüdud aurikust saadud summa. Seega muutus uue ajakohase laevastiku muretsemine aeganõudvaks ja problemaatiliseks ülesandeks.
Praegu on eesti laevu arvuliselt vaid umbes 1/3 võrreldes ajaga aastatosin tagasi. Laevade arv pole aga viimastel aastatel näidanud enam languse tendentsi, püsides jonnakalt samal punktil. Nii mõnigi pessimist arvab, et lähemas tulevikus ei saa enam olla juttu eesti pagulaslaevastiku olemasolust. Merd künnavad ehk mõned moodsad ja kõigiti ajakohased laevad, mis soetatud eestlaste kapitaliga, aga midagi enamat ei olevat reaalne loota. Leidub aga ka inimesi, kes vaatavad praegusele olukorrale hoopis lootusrikkama pilguga, on laevareedereid, kelledel ei puudu kavad oma tonnaaži suurendamiseks. Seega on kõigiti mõeldav, et see erakordne nähtus, mida eesti pagulaslaevastik enesest kujutab, võib eksisteerida veel aastakümneid.
Laevade arvu drastilise vähenemisega langesid vastavalt ka töövõimalused eesti kaubalaevastikus. Ühel osal meremeestest tuli teenistust leida mõne võõrriigi laeval või siirduda tagasi, maamehe ellu. Ei saa aga kuidagi väita, et tööpuudus oleks meie meremehi eriti kriitiliselt tabanud. Eestlased on omale teinud hea nime teiste maade laevastikkudes ja neid võeti meeleldi vastu briti, skandinaavia jt. lippe kandvaile laevadele. Kriisi saabumise ajaks oli ka juba mitusada meest jõudnud otsusele, et ehkki meremehe elu on vahelduv ja nii mitmeski eeliseid pakkuv, pole see neile siiski jäädava elukutse valikul kõige sobivam. Emigreeruti ülemeremaadesse või asuti tagasi Inglismaale, loodi kodud ja hakati elu rajama vastavalt "maaroti" kommetele.
Palju on siiski neid vanemaid kui ka värskemaid meremehi, kes on seniajani jäänud truuks mere karmile elule. Leidub neid, kes on võtnud oma uut elukutset väga tõsiselt, on olnud püüdlik ja jõudnud teenistusredelil jõudsasti edasi. Nii mõnigi mees nooremast generatsioonist, kes kümmekonna aasta eest asus esmakordselt mereteenistusse, omab nüüd taskus briti kaugesõidukapteni punasekaanelise diplomi.
Ükskõik millisesse meremeeste seltskonda ka juhtuks, võib varsti kuulda vaidlust küsimuse üle, et kas meremehel tasub abielluda ja perekonda asutada või on see lausa mõttetu vähemalt niikaua, kui jätkatakse teenistust kaugesõidus.
Cardiffis on arvukalt neid, kes on jõudnud veendele, et meri ja perekonnaelu ei sobi üksteisega. Nii on nad abielludes otsinud maal töökoha ja hüljanud mere. Ent mere kutse ei vaibu nii kergesti veres. Nii mõnigi neist teeb aastate pärast veel mõnekuulise "otsa", teised aga räägivad vaid "vanadest aegadest" kui jäädavalt möödunust, millest on siiski mõningal määral kahju.
Kust meremehed omale elukaaslased leiavad? Oma rahvusest neid Cardiffis vaevalt leidub, igatahes kaugeltki mitte piisaval määral, et iga abieluhimuline meremees võiks leida omale eesti naise. Võibolla poolesajani ulatub nende arv, kes on oma väljavalitu leidnud kohalike tütarlaste hulgast. Kümmekond meest on abiellunud kohapeal tutvutud sakslannadega, kes siia tulnud majateenijaiks.
Aga pole puudus neistki, kes on käinud kosjaretkel hoopis kaugemal ja omale abikaasa toonud eksootilisemast miljööst. Üpris äkki on tuldud teadmisele, et mõnes kauges sadamas kohatud tumedasilmaline ja särtsukas neiu on jäänud eriliselt südamesse ega anna enam rahu.
Seepärast tuleb ette, et Cardiffi eesti koloonias on kümneid ja kümneid mehi, kellede abikaasad tunnevad teatavat raskust oma uue perekonnanime hääldamisega. Tõsi, need naised on just pärit nii erinevaist paikadest, kuid neid seob siiski üksteisega midagi: nende abikaasade kuuluvus samasse rahvusesse. Seepärast pole ka imestada, et nad leiavad omavahel nii mõndagi ühist, on jutuainet, milles on kõigil midagi innukalt öelda. Olgu, naine pärit Madagast, Lissabonist, Düüna äärest, Leedumaa pealinnast, mõnest Norra kalurikülast, Walesist, Wienist, Tüüringist või siis sündinud küll Cardiffis aga itaalia või hoopis araabia sugukonnas.
Cardiffis asub Eesti luteriusu kogudus, millel sadakond liiget ja mida käib teenimas praost Jaak Taul Londonist. Jumalateenistusi peetakse kord kuus kohalikus norra meremeeste kirikus. Seltskondlik elu on viimastel aastatel koondunud peamiselt Eesti Klubi ümber, mis omab avarate ruumidega hoone linna südames.
Majanduslikult on Cardiffi eestlaskond suhteliselt paremini edasi jõudnud kui mujal Inglismaal. Selleks on kaasa aidanud muidugi asjaolu, et meremeestel on raha säästmiseks paremaid võimalusi kui maal töötavail kaasmaalastel. Peaaegu igal perekonnal on oma maja, nende arv ei tohiks enam kaugel olla sajast. Autosid, vastandina teistele eestlaste keskustele, on aga vähevõitu ja mida teekski meremees sellega? Kui tullakse merereisilt kodusadamasse, siis on vaevalt aega sellele mõelda. Tegemist on niigi üleliia, maja remontimisega või muude asjatoimetustega, mis merelt saabujat on ees ootamas. Kui on tarvidustki autosõidu järele, siis on käepärast eestlase Georg Breiveli taksofirma, mis on alati kundede teenistuses.
Et Cardiffi eesti koloonial on paljude aastakümnete pikkune minevik, siis leidub siin kaasmaalasi mitmesugustest perioodidest. Seetõttu pole ühiskond ka mitte nii homogeenne oma rahvuslikes tõekspidamistes ja ühtekuuluvustundes, kui teistes eestlaste keskustes Inglismaal. On neid, eriti vanemaid siinolijaid, kes on eestlaste seltskondlikust elust täiesti võõrdunud ega oma eestlusega enam mingit sidet. Kohalikku telefonikataloogi lehitsedes silmad vahel mõnd puht eestipärast perekonnanime, mida ei teata aga ühegi linnas paikneva kaasmaalasega siduda. On andmeid, et koos nende meremeestega, kes küll Cardiffi oma kodusadamaks peavad, kuid enamiku ajast viibivad merel, tõuseb kohaliku eestlaskonna arv üle 300. Pole aga võimatu, et see arv on tegelikult tublisti suurem.
Kuna Cardiffis ei leidu palju tööstusettevõtteid, kus mujal Inglismaal elavad eestlased on suuremal arvul rakendust leidnud, siis elab Cardiffis vaevalt kaasmaalast, kes pole kunagi olnud mingil viisil seotud Eesti kaubalaevastikuga.
E. S. Eesti Meremees
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
