Aljoša või ikkagi korpusepoiss
Mul justkui "Korpusepoiste" peatükis kirjas, et on teated 938. iseliikuvast suurtükiväepolgust, mis 17. septembri seisuga oli tegutsenud 30. kaardiväe laskurkorpuse käsutuses.Kui oletame, et vasakult tiivalt ei liitunud Loksa väljade kolonni ründamiseks Kovalevski mõned tankid, siis kelle iseliikurid võisid liituda Feldmanni grupiga?
Hmm, mulle jääb mulje, et ta istus Kloogal, seega maksimaalne, mis ta teha sai, on kuulujuttude edastamine. Sinult sellise lihtsa allikakriitilise reha otsa astumist ei oodanud.corvus kirjutas:Igatahes on ta 17-19.09.44 Avinurmet läbinud 20.diviisi raskerelvade kolonnist (ning ilmselt on ta silmas pidanud ka 300.eriotstarbelise diviisi osasd) ilmselt õieti kirjutanud.
Edasi võiks arutada siin: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=18682 koos hüpoteesidega, kust ta võis Eesti evakuatsiooni maha kirjutada
-
represseritu
- Liige
- Postitusi: 198
- Liitunud: 24 Veebr, 2005 18:27
- Asukoht: Metsakooli tee9, Tallinn
- Kontakt:
Korpuse poisid olid sisulisel sundmobiliseeritud. Kellel oli julgust ja võimalus hodsid mobilisatsioonist kõrvale. Nõukogude okupatsiooni-rezhiimi hirmuteod (Eesti Vabariigi juhtkonna, kõrgemate sõjaväelaste ja
tuntud ühiskonnategelaste areteerimine ja 14. juuni küüditamine lõid
olukorra kus mobilisatsioonist kõrvalehoidmine muutus mobiliseeritavate peredele reaalseks repressiooniohuks. Ja mobilisatsioon olevat kokku
toonud ca 30 000 meest. Ja Eesti Laskurkorpusesse olevat jõudinud neist
neist ca 20 000 meest. Puudujääv osa neist hukkus ebainimlike tingimus-
tega töölaagrites ja mingil määral Tallinnast meritsi okupatsioonil ning
NKVD poolt "nõukogudevaenuliku elemendi" likvideerimisel. Ja nende
asjatult hukkunute eesti noormeestele oleks kohane püstitada mälestus-
sammas. Ja selleks ei sobi kuidagi Nõukogude i mundris sõduri kujui.
tuntud ühiskonnategelaste areteerimine ja 14. juuni küüditamine lõid
olukorra kus mobilisatsioonist kõrvalehoidmine muutus mobiliseeritavate peredele reaalseks repressiooniohuks. Ja mobilisatsioon olevat kokku
toonud ca 30 000 meest. Ja Eesti Laskurkorpusesse olevat jõudinud neist
neist ca 20 000 meest. Puudujääv osa neist hukkus ebainimlike tingimus-
tega töölaagrites ja mingil määral Tallinnast meritsi okupatsioonil ning
NKVD poolt "nõukogudevaenuliku elemendi" likvideerimisel. Ja nende
asjatult hukkunute eesti noormeestele oleks kohane püstitada mälestus-
sammas. Ja selleks ei sobi kuidagi Nõukogude i mundris sõduri kujui.
-
gnadenlose
- Liige
- Postitusi: 2160
- Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
- Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
- Kontakt:
Tsiteerin Jaan Elleni raamatut "Võõra väe vangid", kuna rohkem ilmekamat näidet tuua on pea võimatu:
20. augustil arreteeriti Kotlases ehituspataljonis Johannes Alev, kes oli pärit Järvamaalt Esna vallast. Neli päeva varem oli ta kirjutanud jaokomandörile avalduse:
"Teatan Teile, et mul ei ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: Olen oma ilmavaatelt praeguse NSVL riigikorra vastane ja sellepärast ei saa ma selle eest võidelda.
Austusega Joh. Alev"
Miks mees avalduse kirjutas, seda selgitas ta uurijale nõnda: "Kuulun 1932. aastast metodistide usulahku/.../
Ma ei hakka Nõukogude võimu kaitsma, ei tunne sellele kaasa, eesti rahvale on see sobimatu. Avalduse esitasin selleks, et mind vabastataks sõjaväest või äärmisel juhul karistataks./.../
Palusin, et mind ei saadetaks eesliinile, sest ma ei taha kaitsta Nõukogude Liitu, elu selles on mulle vastumeelne./.../
Punaarmees teenima ma ei hakka, tehke minuga, mida tahate./.../
Kui kohus tunnistab mind süüdi, siis palun teid, kodanikud kohtunikud, määrata mulle kõrgeim karistusmäär- mahalaskmine."
Johannes Alev mõrvati 8. oktoobril 1941.
Üks lugu tuhandeist, aga tugeva üldistava ja sümboolse jõuga.
20. augustil arreteeriti Kotlases ehituspataljonis Johannes Alev, kes oli pärit Järvamaalt Esna vallast. Neli päeva varem oli ta kirjutanud jaokomandörile avalduse:
"Teatan Teile, et mul ei ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: Olen oma ilmavaatelt praeguse NSVL riigikorra vastane ja sellepärast ei saa ma selle eest võidelda.
Austusega Joh. Alev"
Miks mees avalduse kirjutas, seda selgitas ta uurijale nõnda: "Kuulun 1932. aastast metodistide usulahku/.../
Ma ei hakka Nõukogude võimu kaitsma, ei tunne sellele kaasa, eesti rahvale on see sobimatu. Avalduse esitasin selleks, et mind vabastataks sõjaväest või äärmisel juhul karistataks./.../
Palusin, et mind ei saadetaks eesliinile, sest ma ei taha kaitsta Nõukogude Liitu, elu selles on mulle vastumeelne./.../
Punaarmees teenima ma ei hakka, tehke minuga, mida tahate./.../
Kui kohus tunnistab mind süüdi, siis palun teid, kodanikud kohtunikud, määrata mulle kõrgeim karistusmäär- mahalaskmine."
Johannes Alev mõrvati 8. oktoobril 1941.
Üks lugu tuhandeist, aga tugeva üldistava ja sümboolse jõuga.
Гив Ми Мани
Lugesin teema uuesti algusest lõpuni läbi ja esmane tunne on, et see tuleks kaheks lüüa – ideoloogilis-emotsionaalne osa ei haaku konkreetse Avinurme ja Porkuni teemaga. Kellel viimase kohta midagi lisada, libiseb pealkirjast üle. Loodetavasti lisatud guugeldamise variant toob huvilisi selle teemani, portaali enda otsingumootor on alati olnud kräpp!
Avinurme kohta pole mul eriti midagi öelda, aga Porkuni lahingu arutelu paneb „sulge haarama“.
Kuigi Reigo on juba põhimise ära öelnud ja Corvus ka lausa vastu ei vaidle, siis pean vajalikuks siiski mõnele asjale viidata. Vajalik on see ennekõike neile, kes asjast vähem teavad ja seetõttu võivad eksitatud saada.
Kordame siis veelkord üle – on üks Porkuni lahing. Mis küll eri suundadest lahingusse sattujatele ja kirjeldajatele võib olla toonud keelele erinevaid kohanimesid. Vaatame siis kaarti! Need „Loksa väljad“ (mida siis need iganes ei tähenda), Sauevälja ja ka Vistla küla piirid, ning kõik teadaolevad suuremad matmiskohad (aga ka Otto Uini üksikhaud) asuvad alal, mille raadius on ca 700 meetrit! Kahe kilomeetri kaugusel on lähim suurim asustusüksus nimega Porkuni. Loksa suunalt lähtunud frontaalne rünnak küljelt maanteele, kus olid taganejad, lõppes mõlemapoolsete kaotustega. Punaste poolt Loksale toodud enda langenud, kelle ühishaud on olnud alati tähistatud ja läbi nõukogude aja alati ära märgitud juubelisündmuste puhul, ei tee veel Loksast lahingukohta! Lisaks hoiti sealsete talude majandushoonetes vange ja haavadesse surnuid maeti seaaedikusse, kus hetkel palgivirn peal – seega ei saa neid otsida. Seega on Corvuse – kelle postitused on ju asjalikud – Loksa-Vistla-Porkuni jagamised eriti kentsakad võrreldes tema sooviga kokku keevitada Avinurme ja Porkuni (mõnes teises kohas sobiks siis Moskva ja Možaisk!)
Nn. tankidest tuleb kah rääkida, aga ei maksaks tõesti naiste juttu nüüd tsiteerida – neil on autod ka värvide järgi grupeeritud!
Kui üles leian, panen pildi Porkuni lahingus pihta saanud vene iseliikuri tükist, mis olla selle külge seotud (sic!) Mingi hale paljaspersne ferdinand arvatavasti – tankile seob nüüd keegi plekitükke traadiga külge!?
Avinurme kohta pole mul eriti midagi öelda, aga Porkuni lahingu arutelu paneb „sulge haarama“.
Kuigi Reigo on juba põhimise ära öelnud ja Corvus ka lausa vastu ei vaidle, siis pean vajalikuks siiski mõnele asjale viidata. Vajalik on see ennekõike neile, kes asjast vähem teavad ja seetõttu võivad eksitatud saada.
Kordame siis veelkord üle – on üks Porkuni lahing. Mis küll eri suundadest lahingusse sattujatele ja kirjeldajatele võib olla toonud keelele erinevaid kohanimesid. Vaatame siis kaarti! Need „Loksa väljad“ (mida siis need iganes ei tähenda), Sauevälja ja ka Vistla küla piirid, ning kõik teadaolevad suuremad matmiskohad (aga ka Otto Uini üksikhaud) asuvad alal, mille raadius on ca 700 meetrit! Kahe kilomeetri kaugusel on lähim suurim asustusüksus nimega Porkuni. Loksa suunalt lähtunud frontaalne rünnak küljelt maanteele, kus olid taganejad, lõppes mõlemapoolsete kaotustega. Punaste poolt Loksale toodud enda langenud, kelle ühishaud on olnud alati tähistatud ja läbi nõukogude aja alati ära märgitud juubelisündmuste puhul, ei tee veel Loksast lahingukohta! Lisaks hoiti sealsete talude majandushoonetes vange ja haavadesse surnuid maeti seaaedikusse, kus hetkel palgivirn peal – seega ei saa neid otsida. Seega on Corvuse – kelle postitused on ju asjalikud – Loksa-Vistla-Porkuni jagamised eriti kentsakad võrreldes tema sooviga kokku keevitada Avinurme ja Porkuni (mõnes teises kohas sobiks siis Moskva ja Možaisk!)
Nn. tankidest tuleb kah rääkida, aga ei maksaks tõesti naiste juttu nüüd tsiteerida – neil on autod ka värvide järgi grupeeritud!
Kui üles leian, panen pildi Porkuni lahingus pihta saanud vene iseliikuri tükist, mis olla selle külge seotud (sic!) Mingi hale paljaspersne ferdinand arvatavasti – tankile seob nüüd keegi plekitükke traadiga külge!?
Katsuks vastata rohkem teemasse.
Surfasin mõni aeg tagasi AIS-is ringi ja avastasin portsu viiteid 925. laskurpolgu päevikutele, mälestustele ja muudele dokustaatidele. Võtsin siis asja käsile ja läksin neid arhiivi lugema. Enamus materjale, millega tutvusin, olid koostatud enne 1943 aasta kevadet. Seega kirjeldati aega tööpataljonidest Velikije Lukini. Kaustad olid varustatud märkustega "Täiesti salajane!" Alguses eeldasin, et kindlasti kubiseb materjal punasest propagandast ja Stailini ülistamisest, kuid minu üllatuseks see nii päris siiski ei olnud. Kohati räägiti asjadest päris otse ja üheseltmõistetavalt (kuigi kellegi kuri käsi oli mitmesse kriitilisse kohta punase pliiatsiga küll küsimärke, küll jooni kritseldanud). Näiteks meenuvad read, kus üks "punaväelane" kirjeldas, kuidas rännakul rindele neid relvaähvardusel edasi sunniti liikuma. Teine "punaväelane" aga kirjeldas, kuidas nende polgust ohvitsere ära viidi (kusjuures teenistusrelvad jäid polku maha)- pole vist vaja erilist fantaasijat, et mõista ohvitseride edasist saatust. Kolmas mees kirjeldas sidemeeste ülejooksu (1. pataljoni sidemehed jooksid üle koos sidetehnikaga, 2. pataljoni mehed ilma tehnikata ja sama teed läksid ka 76mm patarei sidejao mehed.). Neljas kirjeldus sellest, kuidas muidu sakslastesse neutraalselt suhtunud meeste mõttemaailma hakati väänama üht Moskva lähedal maatasa pommitatud küla näidates (krt seda teab, kes tegelikult küla maatasa tegi). Lahingukaartidele oli ilusasti märgitud "spetspataljonide" paiknemine piirkonnas. Saate isegi aru, miks oli see alati rindeüksuste seljataga.
Jõudsin mälestusi lugedes järeldusele, et kuni Velikije Luki lahingute lõpuni ei olnud punapropagandal korpuses erilist rolli, kuid peale Lukit hakati meeste maailma väga jõuliselt muutma. Aktiivsed teisitimõtlejad olid kas üle jooksnud või erivägede poolt eemale toimetatud. Passiivsed jäid ja neid oli minu veendumuse põhjal valdav enamus! Propagandaseeme oli üsna kerge idanema, sest pinnase valmistasid ette teadmatus koduste suhtes, 700 aastane sakslaste võimutsemine Eestis, sakslaste (või ka venelaste endi) poolt laastatud alad Moskvast läänes, tohutud kaotused Luki all jne jne.
Kokkuvõttes julgen väita, et täpselt nii nagu lootsid saksa mundris võidelnud eestlased sobival hetkel Eesti iseseisuvuse taastada, soovisid seda ka punaväes võidelnud eestlased. Saksa mundris mehed kartsid küüditamise jm. venelaste julmuste kordumist. Vene mundris mehed aga pelgasid sakslaste võimu jätkumist ja eestlaste järjekordset orjastamist nende poolt. Võiks ju lausa ütelda, et seis oli 50:50.
Süüdistada korpusemehi hilisemas osalemises ettevõtete ja asutuste juhtimises on aga lihtsalt küüniline.
Surfasin mõni aeg tagasi AIS-is ringi ja avastasin portsu viiteid 925. laskurpolgu päevikutele, mälestustele ja muudele dokustaatidele. Võtsin siis asja käsile ja läksin neid arhiivi lugema. Enamus materjale, millega tutvusin, olid koostatud enne 1943 aasta kevadet. Seega kirjeldati aega tööpataljonidest Velikije Lukini. Kaustad olid varustatud märkustega "Täiesti salajane!" Alguses eeldasin, et kindlasti kubiseb materjal punasest propagandast ja Stailini ülistamisest, kuid minu üllatuseks see nii päris siiski ei olnud. Kohati räägiti asjadest päris otse ja üheseltmõistetavalt (kuigi kellegi kuri käsi oli mitmesse kriitilisse kohta punase pliiatsiga küll küsimärke, küll jooni kritseldanud). Näiteks meenuvad read, kus üks "punaväelane" kirjeldas, kuidas rännakul rindele neid relvaähvardusel edasi sunniti liikuma. Teine "punaväelane" aga kirjeldas, kuidas nende polgust ohvitsere ära viidi (kusjuures teenistusrelvad jäid polku maha)- pole vist vaja erilist fantaasijat, et mõista ohvitseride edasist saatust. Kolmas mees kirjeldas sidemeeste ülejooksu (1. pataljoni sidemehed jooksid üle koos sidetehnikaga, 2. pataljoni mehed ilma tehnikata ja sama teed läksid ka 76mm patarei sidejao mehed.). Neljas kirjeldus sellest, kuidas muidu sakslastesse neutraalselt suhtunud meeste mõttemaailma hakati väänama üht Moskva lähedal maatasa pommitatud küla näidates (krt seda teab, kes tegelikult küla maatasa tegi). Lahingukaartidele oli ilusasti märgitud "spetspataljonide" paiknemine piirkonnas. Saate isegi aru, miks oli see alati rindeüksuste seljataga.
Jõudsin mälestusi lugedes järeldusele, et kuni Velikije Luki lahingute lõpuni ei olnud punapropagandal korpuses erilist rolli, kuid peale Lukit hakati meeste maailma väga jõuliselt muutma. Aktiivsed teisitimõtlejad olid kas üle jooksnud või erivägede poolt eemale toimetatud. Passiivsed jäid ja neid oli minu veendumuse põhjal valdav enamus! Propagandaseeme oli üsna kerge idanema, sest pinnase valmistasid ette teadmatus koduste suhtes, 700 aastane sakslaste võimutsemine Eestis, sakslaste (või ka venelaste endi) poolt laastatud alad Moskvast läänes, tohutud kaotused Luki all jne jne.
Kokkuvõttes julgen väita, et täpselt nii nagu lootsid saksa mundris võidelnud eestlased sobival hetkel Eesti iseseisuvuse taastada, soovisid seda ka punaväes võidelnud eestlased. Saksa mundris mehed kartsid küüditamise jm. venelaste julmuste kordumist. Vene mundris mehed aga pelgasid sakslaste võimu jätkumist ja eestlaste järjekordset orjastamist nende poolt. Võiks ju lausa ütelda, et seis oli 50:50.
Süüdistada korpusemehi hilisemas osalemises ettevõtete ja asutuste juhtimises on aga lihtsalt küüniline.
!!!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 14 külalist