www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 17 Nov, 2019 3:03

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 59 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Mär, 2005 21:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Jaan, 2005 21:06
Postitusi: 1814
Asukoht: Tallinn
Jaaah! Kuskil eespool hakkas mulle silma tekst, et Lumi ja Sepa sõdisid JG 54s ja H. Arro raamat ütleb, et Lumi ja Sepa teenisid ühes üksuses.

_________________
Anton - horridoo!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Okt, 2010 1:24 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
tuntud arhiivihunt Martti Kujansuu on välja kaevanud Einsatzstab Fähre Ost (tegutses Laadogal) aruanded soome dokumentide seast. Antud teema seisukohalt huvitavaks läheb 10.9.1942, kus raporteeritakse Sonderstaffel Buschmanni lende sealkandis:
http://digi.narc.fi/digi/fullpic.ka?kuid=3605046

võetud siit:
http://forum.12oclockhigh.net/showthread.php?t=22563


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 12 Mär, 2012 3:38 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Üritaks natuke Sonderstaffel Buschmanni kohta omal ajal kirjutatut üle vaadata mitmesuguste materjalide valguses, mis tol ajal kirjutajatele polnud kättesaadavad. Kõigepealt Buschmann ise.

Mõningaid andmeid „Sonderstaffel Buschmanni“ kohta. Gerhard Buschmann. // Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas 7, lk.114-120
Tsiteeri:
1941.a. suvel Helsingis viibides tundsin suurt huvi Eesti Aeroklubi ja eesti lennuväelaste saatuse vastu. Pärast Tallinna vallutamist sakslaste poolt helistas mulle Helsingisse kaptenleitnant Bruno Bloom, et ta on Tallinnas Volta tänava rajoonis leidnud mõned Aeroklubi lahtivõetud lennukid. Nagu hiljem selgus, oli grupp lendureid ja motoriste need sinna ära peitnud. Palusin Bloomi muretseda rekvireerimisplakat ja kinnitada see peidukoha uksele. Kui 1941.a. sügisel Tallinna jõudsin, võtsin ühenduse lendurite-sõpradega, kelledelt sain ülevaate sellest, mis oli järele jäänud endisest Eesti lennuväest ning Aeroklubist. Selgus, et oli säilinud Aeroklubi 5-6 õppelennukit ja et eluga oli pääsenud enamus lendureid ja lennutehnilist personali, kes oli valmis oma erialal osa võtma võitlusest N.Liidu vastu. Kui jõudsin tagasi Helsingi, oli mul mõttevahetusi oma soome sõpradega, sest mul oli tekkinud mõte luua väike eesti üksus soome lennuväe juures. Lendur Harry Habeli juhtimisel seati Tallinnas eraviisiliselt üks lennuk korda, toodi 1941.a. detsembris Helsingi ja paigutati soome mereväe angaari. Kuid varsti selgus, et mu kombinatsioonist Soomes ei saa asja, peamisest sellepärast, et Eesti kuulus Saksa okupatsiooni piirkonda ja soomlaste arvates Saksa võimud ei nõustuks eelpoolmainitud kavatsusega.
Jaanuaris 1942 tegin Läänemere saksa sõjalaevastiku staabiülemale mereväekapten Konrad Engelhardtile ettepaneku formeerida Eestis maksvatel alustel eesti rannaluure üksus. Mereväekapten Engelhardt avaldas mu ettepaneku vastu suurt huvi, lubades omalt poolt seda toetada. Saksa mereväel ei olnud luba formeerida endale lendavaid üksusi, kuigi tal oli järjest raskusi saada saksa lennuväelt vajalikku toetust. Sellepärast pooldasid minu projekti kohe mereväe kõrgemad staabid. Võtsin ka ühenduse kol. Villem Saarseniga, soovides kuulda, kas eesti sõjaväelased võiksid põhimõtteliselt eesti lennuüksuse formeerimise vastu olla. Selgus, et eestlastel ei olnud midagi selle vastu. Lendasin koos mereväekpt. Engelhardtiga jaanuari keskpaiku „Luftflotte I“ staabiülema juurde, kes nõustus minu kavatsusega. Kuna saksa mere- ega lennuväel ei olnud seaduslikku alust välismaalastest koosnevale personalile palka maksta ja kanda ka teisi rahalisi kulutusi, siis pärast vastavaid läbirääkimisi SS-i ja politseijuhiga Eestis oberführer Moelleriga leiti lahendus, mille kohaselt loodav lennuüksus peetakse formaalselt politseiüksusena Moelleri juures nimekirjas ja vajalised summad kaetakse vastavast politsei eelarvest.
Jaanuarikuu teisel poolel töötasin välja üksikasjaliku organiseerimiskava 22-25 mehest koosneva lennuüksuse formeerimiseks, mille käsutuses oleks 6 õppelennukit. Selle projekti saatsin mereväe ning „Luftflotte I“ kaudu põhjarinde lennuväe peastaapi. 12.veebruaril jõudis sealt nõusolek tagasi korraldusega, et formeeritav üksus allutataks Läänemere jõudude ülemale. Ühtlasi teatati samalt poolt, et vajalike kütteainete ja tehnilise varustuse eest muretseb „Luftflotte I“.
Siis algas intensiivne organiseerimistöö. Formeeritav „Sonderstaffel“ sai Saksa mereväestaabis EKA majas Tallinnas oma staabile kaks ruumi. Lennuväljaks tuli valida Ülemiste oma, sest Lasnamäe lennuväli oli saksa lennuväe kasutada. Ülemistel tuli tööd alata väikeses abiangaaris, kus korrastati lennukeid. Ka Soomes asuv lennuk toodi õhuteel Tallinna. Umbes kuu aja pärast alustati regulaarseid luurelende ranniku ja kinnikülmanud Soome lahe kohal, mis ulatusid Tallinnast kuni Seiskari-Lavansaareni ning sealt edasi Oranienbaumini. Lennati lahtiste relvastamata masinatega (eesti tüüp PTO-4), rataste asemel suuskadega, käreda külma ja igisuguse ilmaga, vahel isegi tihedas udus. Lendav koosseis osutus suurepäraseks, samuti oli tehniline personal kõrge kvalifikatsiooniga. Meil oli kokkupuuteid nõukogude jahilennukitega, kuid meie lendureil õnnestus alati madallennus nõukogude jahilennukeid välja manööverdada. Nagu vene vangide ülekuulamisel selgus, oli varsti pärast meie lennutegevuse alustamist Seiskaril statsioneeritud nõukogude lennuüksustele ülesandeks tehtud meie lennukeid õhus üles otsida ja hävitada. Meil ei olnud siiski ühtegi inimkaotust, samuti ei tabanud vaenlane ka ühtki lennukit. Esines vaid üksikuid kergeid haavamisjuhte nõukogude pardarelvade kildudest.
Aprillikuus tegime kindlaks, et nõukogude väed olid lahkunud Suurelt Tütarsaarelt ning läinud üle jää Seiskarile. „Sonderstaffeli“ vastavale teatele toetudes teostas merevägi koos maaväega kiire erioperatsiooni, mehitades Tütarsaare. Mõne aja pärast tulid vene üksused üle jää uuesti, kuid leides saare sakslaste poolt okupeerituna pöördusid tagasi.
Meie „Sonderstaffeli“ ülesanded aina kasvasid. Nii lisandusid kullerlennud, päästelennud ning regulaarne jääolude vaatlus. Viimaseks otstarbeks statsioneerisime aprillikuus ühe lennuki Liepajasse, sest jääolude vaatlust teostasime Saksa-Leedu piirist alates kuni Seiskari-Lavansaareni. Pärast mere jääst vabanemist kandus operatsioonide raskuspunkt Soome lahele, peamiselt seal liikuvate nõukogude allveepaatide otsimisele ja kindlakstegemisele. Alguses toimus see isegi ühemootoristel masinatel, milledel olid rattad all. Juunikuus sai „Sonderstaffel Buschmann“ 28 vanemat tüüpi vesilennukit „Heinkel 50“. Vahepeal oli ka üksuse personal pidevalt suurenenud, seati sisse oma lennuvälja- ning parandusteenistus. Kevadeks oli ka lennukite arv suurenenud. Liepajas leidsime üles endise Läti lennuväe kahemootorilise „De Havilland Dragon'i“, mille seadsime korda ja mida siis kasutasime mitmesuguseks otstarbeks. Samuti leidsin Riiast rida tuliuusi belgia „SV-5“ tüüpi ühe mootoriga kaheistmelisi sõjaväe luurelennukeid, ehitatud litsentsi alusel VEF-i tehases, ning mõned kerged ühemootorilised. Kõik need masinad toimetasime Tallinna. „SV-5“-test kavatsesin formeerida partisanide vastu võitlemise üksuse rinde ning Peipsi vahelise rajooni tarvis. See kavatsus jäi teostamata, sest „SV-5“ masinate ehitamisel, milline töö lõpetati pärast Lätis toimunud riigipööret, olid läti töölised arvatavasti sooritanud sabotaažiakti, sest ühel proovilennul said peainsener Rein Tooma ning motorist surma.
1942.a. suvel lisandus „Sonderstaffeli“ tegevusele veel ametliku ülesandena merehäda-valve. Augustikuus 1942 saime „Luftflotte I“-selt käsu toimetada mõne päeva kestel merehädavalve alal veel erivalvet. Sel puhul tuli arvukaid järelpärimisi „Luftflotte I“ osakondade poolt nii päeval kui öösel, et kas erikorraldused on maksma pandud, kas tarbekorral kõik täpselt funktsioneerib jne. Tähtpäeva varahommikul helistas mulle veel isiklikult ülemkortermeister kindral von Criegern, et kas ikka kõik on korras. Olin tüdinud järelpärimistest ja vastasin kindralile: „Küll me selle mehe ojast välja õngitseme, kui ta peaks alla kukkuma.“ Sama päeva pärastlõunal lendas üle Tallinna neljamootoriline masin jahilennukite eskadrilli saatel. Õhtul kuulsin päevauudistest, et Hitler oli Soome saabunud. Tema osutuski siis selleks meheks, kelle lubasin allakukkumise korral ojast välja õngitseda.

Lõikasin meelevaldselt siinkohal artikli katki, mõeldes, et He-60 peale ülekolimine tähendab uut etappi.

Mis on õnnestunud primaarsetest allikatest leida:
12, veebruaril 1942.a. on Heeresgruppe Nord sõjapäevikus selline märkus:
01,55 Von Mabef. Ostland sichergestellte estn. Sportflugzeuge mit fliegendem und techn. Personal aus der ehem. estnischen Luftwaffe werden zu einer Polizei-Staffel zusammengezogen. Einsatz (Deutsches Hoheitsabzeichen, Pol.-Uniform): Überwachung des Finnenbusens südl. der Insel während der Eiszeit, gegen in Estland abgesetzte Fallschirmspringer und Partisanen.

13.märtsil on Lentolaivue 6 sõjapäevikus kirjas, et:
13,33 Kapt. Sirenin ilmoitus: saksalaiset (virolaiset) suorittavat tiedustelulentoja Suomenlahdella 11.3.42 lähtien neljällä alatasoisella yksimoottorikoneella, jossa laskuteline on ulkona. Koneissa on saksalaiset merkit sekä keltainen rengas ja keltaiset siivenpäät.

22.07.1942 on Llv 6 sõjapäevikus kirjas ka üks lend:
19,15 Ivakin ilmoitus: saksalainen kone PLO-4 SBAD lähti Tallinnasta klo 19,00 Hungerburgiin (Narva-Jõesuu) ja takaisin. Lento kestää 2 1/2 tuntia.

Muud segased asjad:
arvatavasti oli nimega „Läänemere saksa sõjalaevastik“ tähistatud üksus tegelikult „Marinebefehlshaber Ostland“.
Sellest on pisut kirjutatud siin: http://forum.panzer-archiv.de/viewtopic ... 105#117105
Sealt paistab, et staabiülema nime kirjutatakse ka pisut teistmoodi.

„Põhjarinde lennuväe peastaapi“, kuhu G.B. oma plaani saatis, ei ole õnnestunud tuvastada (Luftflotte 1, kes teotses rinde põhjalõigus, ei saa teksti põhjal olla: „saatsin mereväe ning „Luftflotte I“ kaudu“). Luftflotte 1 kirjutati ka muidugi araabia numbriga.

Aprillikuu alguses toimunud Suur-Tütarsaare hõivamine tehti soomlaste poolt, sakslased/eestlased jõudsid kohale peale vallutamist. Nõukogude väed löödi sakslaste/soomlaste/eestlaste poolt tagasi, mitte ei lahkunud ise, kui avastasid, et vastased on saarel. Soomlaste paberites on tõesti kirjas, et sakslaste õhuluure 30.3. kella 11:30 kuni 13:30 Suur-Tütarsaare lähistel ei avastanud jääl jälgi ega saarel elumärke.
http://digi.narc.fi/digi/view.ka?kuid=3206546 (Aruanne Tütarsaare sündmustest)

Lennukitüübid on G.B.-l segamini, saadi He-60, mitte He-50 (või ajab ta aasta hilisemate üksuse nimekirjas olevate He-50-ga segamini? vaata allpool viidet).
Günther Ott ütleb, et 5 masinat lendas Pillaust Tallinna 16.juulil, 5 järgmist 25.juulil. Üks masin teisest satsist olevat kohe edasi Liepajasse lennanud?
Ultra (DEFE 3/181) ütleb, et esimesed 5 lennukit lendasid Tallinna 15.juulil, Pillaust tõusti õhku kell 14:00. Lennumarsuut piki rannikut.

He-60-te juulis saabumisest ja peatsest kasutamisest annab ka Luftflotte 1 26.juulil 1942.a. teada:
In nächster Zeit ist mit Einsatz von He 60 im Finn. Meerbusen zu rechnen. Unterstellte Einheiten sind sofort zu unterrichten. Vergl. L.D.V. 925/1 und Frontnachrichtenblätter der Lw.

Hitler käis Soomes juunis, G.B. ajab selle augustiga sassi.

Lennukite üle arvepidamine algab? juunis: http://www.ww2.dk/oob/bestand/see/bsagr127.html
Lähtun praegu sellest, et see arvepidamine on täpsem, kui osaliste mälu.
Sealt paistab, et Tooma hukkumine septembris on G.B.-l tekstis liiga vara kirjas. Ja kas ta tõesti alles sügisel hakkas seda partisanidevastast lennuasja ajama? Sakslastel on see ülesanne kirjas juba veebruaris, tõsi küll, Eesti kohta, mitte Peipsi ja rinde vahel.
De Havilland paistab olevat saadud alles 1943.a. märtsil. Mõnes kohas kirjutatu (Arro), kus see lennuk olevat olnud hea Soome lahe saartega sidepidamiseks/varustamiseks, saab siis kehtida aasta hilisema aja kohta?

Keegi veel midagi lisab selle perioodi kohta (kuni juuli lõpp 1942.a.) ? Esimesel leheküljel on juba ühte-teist kirjas :) Tore oleks ka bibliograafia, kui kellegil on.

täiendatud 18.03.2012.a. Tütarsaare sündmusi.
täiendatud 14.06.2012.a. Ultra andmed 15.juuli 1942.a. kohta.


Viimati muutis andrus, 14 Juun, 2012 22:13, muudetud 2 korda kokku.

Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 13 Mär, 2012 12:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 30 Mär, 2005 10:46
Postitusi: 296
Asukoht: Espoo, Soome
andrus kirjutas:
...
De Havilland paistab olevat saadud alles 1943.a. märtsil. Mõnes kohas kirjutatu (Arro), kus see lennuk olevat olnud hea Soome lahe saartega sidepidamiseks/varustamiseks, saab siis kehtida aasta hilisema aja kohta?
..


Tere!

DH Rapidel käidi Käkisalmis (Soomes) juba 1942 sügisel. On paberil.

Teaved on küll olemas, töökorras arvutid ja aega mitte. Palun kannatust. Enne jaanipäeva?

Kari

PS G Ott'i 5 He 60 juba 16. juulil on mulle uus teave ja seletab paar asja.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 13 Mär, 2012 13:09 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Lähtusin eeldusest, et kuna varustas Luftwaffe, siis ehk nõudis ta nimekirja, mis lennukid olemas olid ja varustamist vajasid, seega oleks võinud nende paberites asjad kajastuda. Kusjuures SV-5 on kohe juunist olemas?

Teine küsimus, mis vahepeal tekkis, et kuidas nad seda meest sealt ojast oleksid välja õngitsenud? Neil ju puudus juunis masin, mis oleks võinud merepäästet teha.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2012 13:15 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
G. Buschmanni artikli teine osa.

Tsiteeri:
1942.a. suvel juhatasin ka üht erikomandot õhuluure teostamiseks Laadoga kohal, millise üksuse olin koostanud mõnest vesilennukist. Soomlased ja sakslased organiseerisid tol korral ühist aktsiooni Schlüsselburgi vastu, mille puhul Laadoga järvel opereerisid kaks väikest nõukogude allveepaati, samuti olid tegutsemisvalmis vähemad pealveeüksused. See operatsioon jäi sakslaste ja soomlaste poolt teostamata.
Vahepeal oli „Sonderstaffel Buschmann“ omandanud hea kuulsuse, oli pidevalt kasvanud, merevägi oli tema tegevusega ülimalt rahul ja koostöö viimasega ei jätnud midagi soovida. Kuid siis tuli äkki tõsine kriis. Varasügisel teatati mulle, et Hitler on andnud lennuväele käsu „Sonderstaffel Buschmann“ likvideerida. Võis oletada, et Hitler ei soovinud välismaalastest koosnevat vabatahtlike üksust sellises silmapaistvas väeliigis, nagu seda on lennuvägi. Pealegi oli „Sonderstaffeli“ kuulsus tõusnud ning ta oli oma tegevuses võrdlemisi iseseisev. Pidasin halva teate omateada, et vältida moraalset hoopi lennuüksusele ja vastavat vastukaja eesti avalikus arvamises. Algas omamoodi „külm sõda“. Keegi ei tahtnud n.ö. haarata nuga ja „lapsel kõri läbi lõigata“, sest „Sonderstaffel Buschmann“ oli vahepeal muutunud poliitiliseks küsimuseks.
Merevägi oli huvitatud üksuse edasipüsimisest ning taipas ühtlasi ka üksuse poliitilis-moraalset tähendust, suhtudes meisse sümpaatiaga ning toetades meid võimaluste piirides. Lennuvägi kõhkles, arvestades mereväe tarvidustega, sest tema ise ei suutnud mereväge vajalikul määral abistada, olles mujal juba niigi ülejõu angažeeritud. Lisaks kõigele oli lennuvägi ainult „Sonderstaffeli“ tehniline varustaja. Tsiviilvalitsuse poliitilised ringkonnad, kelle võimkonda sõjaväelise üksuse küsimus otseselt ei kuulunud, ei avaldanud initsiatiivi ja arvestasid eesti avalikule arvamisele langevaid moraalseid lööke, kui „Sonderstaffel“ peaks likvideeritama. SS ja politseiringkonnad ei võtnud midagi ette, suhtudes positiivselt Buschmanni lennuväeüksusesse, oletatavasti lootuses, et võib-olla õnnestub ka neil midagi „lendavat“ omandada.
Tekkinud olukorra tagapõhi oli see, et Himmler, samuti merevägi olid kogu aja taotlenud oma lennuüksuste formeerimist, kuid Göring oli saanud endale Hitleri põhimõttelise nõusoleku, et kõik seoses lennuasjandusega kuulub tema valdkonda. Himmleri valdkonda kuulus jällegi kõik, mis oli seoses välismaalaste vabatahtlike üksustega. (Siia ei kuulunud maaväe juures asuvad nn. „Hilfswillige - „Hiwis“, kes olid liik omaette). „Sonderstaffel Buschmann“ oli lendav üksus, mis koosnes välismaalastest ning oli pealegi allutatud mereväele. See tähendas seda, et tegelikult oli üksus iseseisev ega allunud täielikult kellelegi.
Kuid Hitleri käsku ei saadud olematuks teha ning „Luftflotte I-le“ oli antud korraldus käsk täide saata. Pikemaajalise kaalumise järele leiti 1942.a. novembris-detsembris lahendus ja „Sonderstaffel“ allutati vormiliselt ühele eriülesandega lendurgrupile - „Fliegergruppe z.b.V“-le, mis kuulus Himmleri SS võimkonda. See oli lennuväe poolt moodustatud erigrupp, kelle staap asus Berliin-Tempelhofis, täites Himmleri käsutuses kulleri- ja sideülesandeid. Selle lahendusega oli lennuvägi vabanenud tülikast küsimusest ning Himmleri valdkond oli vastutuse enesele võtnud, et Hitleri poolt antud likvideerimiskorraldus ei olnud täitmist leidnud. Oletatavasti tehti seda lootuses, et suudetakse siiski asi läbi suruda ning saadakse sellega lendava rindeüksuse peremeheks, mida nii kaua oli igatsetud. Sellega oleks siis värav avatud ka teiste lendavate üksuste formeerimiseks.
Kohapeal Tallinnas ei muutunud selle aja kestel midagi. „Sonderstaffeli“ lennutegevus jätkus nagu varemgi ja lennuüksus ise suurenes pidevalt. Leidsin alati täit toetust mereväekapten Engelhardti juures, kes oli suur Eesti sõber, mõistis meie püüdeid, toetades neid igapidi. Lisaks hindas ta meie lennuüksuse saavutusi väga kõrgelt. 1943.a. algul oli üksuses juba üle 200 mehe, omas 40-50 lennukit, oma parandustöökoja, lennuvälja-teenistuse jne.
Meie allutamine eriülesandega lennugrupile oli hädalahendus, mis päästis ajutiselt olukorra, kuid ei olnud kuigi rahuldav. Eriti vastumeelt oli mulle mõte, et võiksime sattuda täielikult SS-i võimkonda. Meie sõjaväelise üksusena kuulusime loogiliselt lennuväe raamidesse. Mu püüe oli kogu aeg „Sonderstaffelit“ n.ö. legaliseerida eesti rahvusliku eriüksusena Saksa õhujõudude juurde, seda kas või juba vormiküsimuse pärast, sest siin valitses näit. sõjaliselt ja sõjaõiguslikult vastuvõtmatu olukord: osa personali kandis endise Eesti lennuväe vormi või üksikuid vormiesemeid, nii kuidas kellelgi neid oli säilinud, kuna teine osa personalist oli tsiviilriietuses.
1943.a. jaanuaris ning veebruaris käisin mõned korrad Berliinis, et seal isiklikult meie küsimust meenutada. Õhujõudude ülemkortermeister oli eriti vastutulelik. Sealses 2-ses osakonnas veetsin mitu päeva, töötades välja konkreetse kava „Sonderstaffel Buschmanni“ ümberformeerimiseks mitmeks üksuseks, vastavalt Saksa õhujõudude normidele ja eeskirjadele. Kavas oli ette nähtud: üks üksik merelennusalk, üks kerge ööpommitajate grupp, mis koosneb kolmest salgast, üks lennuvälja-komando lennuväljateenistuseks, üks A-tüüpi parandus- ning remonttöökoda, kõige suurem välitüüp.
Pidasin läbirääkimisi ka eesti lennukooli ning hävitussalga asutamise üle, samuti sondeerisin pinda, kuidas suhtutakse „Eesti lennuväe leegioni“ asutamise mõttesse, mis oleks koondanud kõik üksused ühiseks tervikuks. Kuid viimaste küsimuste arutamine lükati edasi, et projekti mitte liiga suureks paisutada. Piirdusime esialgu eespool toodud „Sonderstaffeli“ ümbermoodustamise kavaga, mis oli kohe reaalselt teostatav, sest meil olid kõik selleks vajalikud elemendid kas täielikult või osaliselt juba olemas.
Kuid see kõik oli vaid lahenduse tehniline külg. Kõige kõvemaks pähkliks osutus Saksa õhujõudude ülesanne murda Hitleri vastuseis ning saada temalt esmakordne põhimõtteline nõusolek eelpooltoodud üksuse formeerimiseks. Ühtlasi tuli silmas pidada, et SS ei suhtuks projektisse eitavalt, sest tal kadusid selle läbiviimisel väljavaated saada endale lendavat üksust. Püüdsin ka mujal mõjuvates ringkondades luua oma kavatsusele soodsat õhkkonda. Need olid tegevusrikkad päevad – päeval pidasin läbirääkimisi, öösel kirjutasin memorandumeid. Mul õnnestus leida terve rida olukorrast arusaajaid ja toetajaid. Nii oli merejõudude juhtkond kogu aeg aktiivselt meie poolt.
Kõige nähtud vaeva lõpptagajärjena saabus 1943.a. veebruaris või märtsi alguses Hitleri uus korraldus senine „Sonderstaffel Buschmann“ otsekohe allutada „Luftflotte I“-le, ümber formeerida ülaltähendatud üksustesse, koosseis riietada lennuväe vormi eesti rahvusliku erimärgiga jne.
Katsusin mereväe toetusel saada merelennusalgale moodsaid mereluurelennukeid Arado „Ar 196“. Olin juhuslikult Pillau suure merelennubaasi ladudes leidnud ühe salga ulatuses „Arado Ar 98“-said. Need olid enne sõja algust Tšiile lennuväe tellimisena ehitatud, kuid siis ära saatmata jäetud, ning õhujõudude ülemkortermeistril n.ö. kahe silma vahele jäänud. Kui 1943.a. kevadel läbirääkimistel kindral von Criegerniga lõplikult selgus, et ma „Ar 196“-daid ei saa, ütlesin talle, et siis andku ta vähemalt need „Ar 98“-sad Pillaust, sest need on siiski paremad kui vanad „Heinkel 50“-ned. Kindral ei uskunud mu juttu ja helistas minu juuresolekul ülemkortermeistrile Berliini, saades vastuse, et neid Pillaus ei ole, millest kindral mulle triumfeerivalt teatas. Soovitasin tal siiski Pillaus lasta järele vaadata. Paari päeva möödudes teatas ta mulle telefoniteel Tallinna: „Kuna teie olete Aradod Pillaus välja kookinud, siis võite need ka endale saada.“
Berliinis toimunud „Sonderstaffeli“ ümberkorraldamise läbirääkimistel ei olnud hävitajate salga küsimust konkreetselt kaalumisele võetud põhjusel, et hävituslennukeid oleks võimatu olnud saada. Jällegi Pillaus liikudes avastasin seal suure arvu „Messerschmitte 109“, kui ma ei eksi, siis 80-ne lennuki ümber. Need olid omal ajal kohandatud ehitusel oleva lennukite emalaeva „Graf Zeppelini“ jaoks, varustatud maandumishaagiga jne. „Graf Zeppelini“ ehitamist ei viidud lõpule ning „Me 109“-sad seisid sõja algusest peale Pillaus, ka nagu kahe silma vahele jäetud. Ülalmainitud läbirääkimistel kindral v. Criegerniga küsisin, kas ta annaks mulle hävituslennukeid ühe salga tarvis, kui ma talle ütlen, kust ta võib leida 80 „Me 109“-t. Kindral küsis, kas olen täie aru juures või näen päise päeva ajal und. Soovitasin tal siiski Pillaus vähe ringi vaadata, kuid mitte unustada mulle 20 lennukit saata. Nagu hiljem kuulsin, olid Pillaust kõik „Me 109“-sad silmapilkselt ära viidud, kuid me ei saanud neist ühtegi.
1943.a. kevadel hakkasid saksa rahvussotsialistlikud ringkonnad minu vastu töötama, süüdistades mind oma üksustele liigses iseseisvuse taotlemises ja et ma püüdvat luua iseseisvat eesti lennuväge. Seda süüdistust kordas mulle isiklikult ka kindralkomissar Litzmanni abi Haldenwang. Kõneluses Haldenwangiga selgus, et nad olid teadlikud minu poolt korraldatud Eesti Vabariigi aastapäeva mälestamisest oma üksuses 24.veebruaril 1943. Olin lasknud lennuüksuse koosseisu angaaris rivistuda, et seda väljast ei nähtaks. Varsti tagandati mind nn. „külmal teel“ lennuüksuse juurest ja viidi üle vaatlejaks saksa lähiluure lennuüksuse juurde Leningradi ligidal Siverskajas.

Laadoga lennud septembri esimesel poolel on kõik kenasti kirjas paar postitust tagasi antud viites.

Kindral von Criegern, kellega B. läbi rääkis oli ilmselt Luftflotte 1 ülemkortermeister Dietrich von Criegern (1886-1952).

Lennukitüübid järjekordselt segi: He 50 asemel tuleb lugeda He 60 ja Ar 98 asemel Ar 95.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 18 Mär, 2012 22:11 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Buschmanni merepäästevõimekus Hitleri Soome külaskäigu ajal oli tegelikult vist ikkagi olemas.

Mai lõpus 1942.a. saabus Tallinna Bordfliegerstaffel 1/196 Teilverband Reval, selle lennukitega käis Buschmann 27.mail ja 1.juunil Kotkas, arvatavasti F.d.M juures. 4.juuni hommikul lendasid 3 Ar-196 Santahaminasse, õhtul tagasi Tallinna. Lennukimeeskondades olid sakslased.
Küsimus on, mis seos Buschmannil selle üksusega oli? Kas ta oli äkki Marinebefehlshaber Ostlandi juures mingil ametikohal?


Suur-Tütarsaare juures on 1942.a. 5.aprilli kohta kirja pandud selline sündmus (12.It.KKK):
13,10 ampui saksalainen It.tykistö koneita, jolloin syöksyi 1 kone aivan jään pintaan, korkeus 50 – 25 m. ja lensi päin 1. tykkiä. Tuli avattiin kun kone oli noin 1500 m. päässä. 37 laukauksen jälkeen huomattiin kone saksalaiseksi, jolloin ammunta lopetettiin. Koneessa ei ollut keltaista väriä lainkaan ja edestä konetta ei tunnettu. Seuraavana päivänä oli koneen tasoihin maalattu keltaiset päät.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 25 Mär, 2012 17:58 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Kolmas ja viimane osa:

Tsiteeri:
1943.a. suvel oli tolleaegne „Luftflotte I“ ülem kindral A. Tallinnas käies kõneluses eesti lennuväe ohvitseridega lubanud selle eest hoolitseda, et asutataks eesti lennukool. Kuid oli asutatud eesti-läti segakool Lipeajasse, millega eestlased rahul ei olnud, nõudes oma lennukooli. Kuulsin sellest ning hakkasin kohe selgitama, kuidas siin abistada. Kindral A. oli vahepeal üle viidud uuele mõjuvõimsamale kohale keskuses. Kord Berliinis olles selgus, et minu hea tuttav, Saksa Aeroklubi abipresident Adolf Krogmann on noobli „Regiment Hermann Göringi“ majori-aukraadis ja kindral A. isiklik adjutant. Kohates Krogmanni andsin talle üle eraviisilise memorandumi, milles kõnelesin eesti lendurite pettumusest, et hoolimata kindral A. poolt antud sõnast asutada lennukool Eestisse, on asutatud segakool Liepejasse. Krogmann pöördus selles asjas kõrgemale poole, mis arvatavasti kaasa aitas eesti lennukooli avamiseks Pärnus.
Samal ajal tõstsin Berliinis isiklike sidemete kaudu jälle üles eesti hävitajatesalga küsimuse.
1944.a. sügisel algas saksa lennuväeüksuste järsk vähendamine, kusjuures personal koondati nn. õhujõudude välidivisjonidesse, mis lühiajalise väljaõppe järel paisati rindele, kus kandsid võrratult suuremaid kaotusi kui regulaarsed maaväeüksused. Olin tol ajal OKL-i staabi juures Berliin-Kladowis, millele allusid kõik lennuväe vabatahtlike üksustega seoses olevad küsimused. Ümberformeerimise järg jõudis ka eesti üksuste kätte. Sõitsin läbirääkimisteks vastavasse staapi Berliin-Rangsdorfis. Pika kauplemise järele sealse staabiülemaga ja IA-ga õnnestus mul nõnda öelda päästa mis päästa sai. Täiesti erandina saavutati kella kahe paiku öösel kokkulepe, mille kohaselt kogu gruppi ei likvideeritud, vaid jäeti alles üks salk ja loodi lisaks täiendussalk. Vabanev koosseis võis valida, kas astuda Eesti Leegioni või siirduda tööle tööstusse või põllumajandusse. Kella nelja paiku hommikul jõudsin tagasi oma staapi. Paari tunni pärast äratas mind unest käskjalg telegrammiga, kus saksa lennuväe atašee Stokholmis teatab, et mõned eesti lennukid on lennanud Rootsi. Sõitsin Berliin-Wildparki ülemkortermeistri staapi, kus oli torm lahti, sest valmistati käsku kõigi eesti lennuväeüksuste koosseisude desarmeerimiseks ja interneerimiseks. Võtsin tarvitusele kogu oma kõneosavuse, argumenteerisin ja seletasin, et ei tohi kogu lennuväeüksuse koosseisu karistada ja alandada selle eest, milles ta ei süüdi, mis üldse temast ei olene jne. Alandav korraldus jäi välja saatmata. Kästi ainult koondada Saksamaale tulevate eesti üksuste koosseise.
Vahepeal oli meie staabi peamiseks ülesandeks Vlassovi lennuväe formeerimine ning meie valdkonda jäeti ainult N. Liidu päritoluga personal. Kõik küsimused seoses teiste, mitte-saksa rahvusest personaliga viidi üle selleks eraldi asutatud staabi juurde, mille ülemaks oli kindral Grosch. Lisaks eelpoolnimetatud tööle nimetati mind veel selle staabi nõunikuks. Groschi staap kavatses endiste eesti üksuste koosseisust moodustada õhutõrjeüksusi ning need saata läänerindele. Võimalus siirduda tööle tööstustesse või põllumajandusse oli vahepeal juba ära muudetud. Kuna sõja lõpp oli juba ette näha, siis tahtsin vähemalt mõjutada, et balti üksused ei saadetaks läänefrondile. Pidasin läbirääkimisi Groschi staabis, mille tagajärjel lõpuks võeti vastu põhimõtteline otsus, et pärast vajaliku väljaõppe sooritamist balti üksused ei saadeta lääne-, vaid idarindele.
Osa eesti lennuväe koosseisust viidi siiski üle Eesti Leegioni. Tõmbasin sealt väiksema grupi välja, vist kümne mehe ümber, ja paigutasin ta meie OKL-i staabi käsutusse, kuhu mehed jäid sõja lõpuni.
Katsusin teha kõik, mis oli mu võimuses, et vältida Eesti Leegioni mõttetut paiskamist sõja viimases faasis Tšehhoslovakkia rindele. Leidsin kaalukaid toetajaid, muu seas oma hea sõbra, maa- ja lennuväe kindralstaabi koloneli Helmut Sorge, kes oli sõja viimastel kuudel kindral Seidemanni 8-nda lennukorpuse staabiülem, missugune staap asus Tšehhoslovakkias. Kuid kindrali vastu ei saanud keegi midagi teha. Maikuu esimestel päevadel hoiatas mind Sorge, et Seidemann oli öelnud: „Wenn ich diesen Buschmann noch einmal bei mir im Stabe erwische, lasse ich ihn aufhängen.“


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 30 Mär, 2012 1:32 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Jätkame siis Remi Milki artiklitega samast raamatust. Seekord ainult valitud lõigud.

Eesti lendurid lahingus Soome lahe pärast. Remi Milk. // Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas 7, lk.105-113
Tsiteeri:
[...]
Sõja algus 22.juunil 1941.a. tõi endaga kaasa kauakardetud käsu sõiduks Venemaale „uute lennukite saamiseks“. 27.juunil s.a. võeti lennuväli koos lennukitega punase mereväe valve alla ja anti käsk isiklike asjade pakkimiseks. Pealelaadimine pidi toimuma Nõmmel. Oli saabunud aeg tegutsemiseks. Selle asemel, et sõita Nõmmele, pöördus auto koos 22 lendurohvitseriga ja autojuhiga vastupidises suunas ja sõitis Narva maanteed mööda itta ja metsadesse. Samal ajal lahkusid Jägalast jalgsi metsa tagasitulevaid autosid ootama jäänud lendurohvitserid. Sellega oli teoks saanud algatus, mis sai eeskujuks hiljem paljudele teistele eesti võitlejatele teistes väeosades. Passiivne vastupanu muutus aktiivseks metsavendluseks. Kuni kodumaa vabastamiseni lõid peaaegu kõik lennuväelased kaasa lahingutes eesti või saksa üksuste koosseisudes.
Nii võitlesid major Hirvelaane pataljonis nooremad lendurohvitserid eriüksusena, vanemad kompaniiülematena ja pärast major Hirvelaane langemist juhtis pataljoni lendurmajor Kitsapea.
Metsamineku julge algatus lõi küll eeldusi eesti lennuüksuste loomiseks jätkuvais võitlusis, kuna suur osa isikulisest koosseisust oli säilinud, kuid üldine olukord oli siiski masendav ja kaootiline.
Eesti lennuväele kuulunud lahing- ja õppelennukid hävitati Jägala ja Lasnamäe lennuväljadel hävituspataljonide poolt. Samasuguse hävituse ohvriks langesid ka era- ja sportlennukid. Eesti lennuühing AGO kolmemootorilised Junkersi Ju-52 tüüpi reisilennukid koos interneeritud poola reisilennukiga viidi venelaste poolt Eestist ära. Nende lend oli aga väga lühike, tänu venelasist oskamatuile juhtidele. Väärtuslikud tehnilised sisseseaded kõigil lennuväe erialadel olid purustatud või transporteeritud N.Liitu. Lennuväljade angaarid, ilma- ja raadiojaamad olid põletatud. Inimkaotused nii tegevteenistuses kui ka reservis olevate lendurite ja aviomotoristide koosseisus olid kõrged arreteerimiste, mobilisatsioonide, väeosade Venemaale saatmise ja otseses lahingtegevuses surmasaamisest tõttu. Võitlusis kuni Tallinna vabastamiseni 28. aug. 1941.a. langes 22-st Jägalast metsa põgenenud lendurist 6. Nii tundus olukord algul lootusetuna lahingkõlvulise lennuüksuse organiseerimiseks.
Üksikute julgus ja endaalgatus päästis sõjategevuse kestel suuri varandusi langemast punaste hävituse ohvriks. Taolisiks tublideks meesteks olid ka endise Eesti Aeroklubi motoristid ja lendurid. Tänu neile oli E. Aeroklubi lennukitöökodadesse Tallinnas jäänud lahtivõetult alles neli lennukit. Need olid kaheistmelised ja ühepinnalised õppelennukid, tüüp PTO-4. Lennukid oli konstrueerinud meie insenerid Post, Tooma ja Org, sellest ka tüübi nimetus. Lennukid ehitati Eestis ja olid viimaseil aastail kasutamisel õppelennukeina ka meie sõjaväe lennukoolis. Neist lennukeist saadigi alusvara uute eesti lennuüksuste loomisel.
Detsembri algul 1941 viidi üks lennuk laevaga Soome, et seal tegutsemisvõimalust leida. See aga puudus ja lennuk toodi lennuteel Tallinna tagasi. Aktiivselt ja kogu temale omase energiarohkusega kaasalöönud lendur G. Buschmann astus ühendusse saksa mereväestaabiga Tallinnas. Sakslastes äratati huvi nende endi mereväeüksustele lennuväe loomise võimaluste vastu. Eesti lennuüksuse loomisele eelnes palju vormilikkust, mis paistis tihti ületamatuna sakslaste selleaegse võidukindluse tõttu. G. Buschmannil oli vaja võita palju raskusi, kuid lõpuks ometi saabus nõusolek lennuüksuse organiseerimistööde alustamiseks. Kutselistest lendurohvitseridest tuli esimesena ettevalmistustööde juurde lendurkapten Harry Anelin. Mereväe staabi hoonesse Vabadusväljakul (end. EKA majas) saadi paar väikest ruumi ja meie esimene lennuüksus „Sonderstaffel Buschmann“ oli loodud. Lendureile oli leitud võimalus oma võimete ja oskuste tegelikuks rakendamiseks võitlustes kodumaa kaitseks.
Tubli ja ennastsalgava töö tulemusena oli peagi neli lennukit lennukorras. Organiseerimisaja kestel selgus ka mõne lennuki olemasolu Lätis ja ka need anti „Sonderstaffel Buschmanni“ käsutusse. Viimaste hulgas leiduv kahemootoriline „Dragon“ oli eriti sobiv hilisematel varustuslendudel. Üksuse asukohaks jäi Ülemiste lennuväli. Endine lennuväe lennuväli Lasnamäel oli saksa õhujõudude lennukitöökodade „Espenlaubi“ käsutuses.
Sõjaline olukord Soome lahe idaosas oli järgmine. Rindejoon Leningradi ümber soome ja saksa vägede paigutustsoonides oli juba välja kujunenud. Soome lahes oli aga Suur ja Väike Tütarsaar, Suursaar ja Lavansaar koos mõne väiksema saarega veel venelaste valduses. N. Liidu Balti mere laevastik oli eelmise aasta operatsioones kandnud küll raskeid kaotusi, kuid oli siiski veel tegutsemisvõimeline. Saksa ja soome lennuväeüksuste vähesus selles piirkonnas andis N. Liidu lennuväele ülekaalu õhus. Põhjenedes sellele olukorrale jäi „Sonderstaffel Buschmanni“ ülesandeks õhuluure Tütarsaarte, Suursaare, Lavansaare ja Kurgolovo (Kurkela) piirkonnas. Üksus allus saksa mereväele selle poolt antud ülesannete täitmiseks. Varustus saadi lennuväelt ja palgad maksis mingi kolmas ressoor. Taoline jagatus mitme väeliigi vahel tõi endaga tihti kaasa tarbetuid segadusi niigi raskes organiseerimistöös ja lennutegevuses. Väiksed sportlennukid olid raadioseadmeteta, vajaliku pimesilennu vahenditeta ja relvastamata. Ainsaks „relvaks“ lendureile oli rakettpüstol tunnusrakettide tulistamiseks ja isiklik püstol – igaks juhuks! Maapealne tehniline personal pidi korraldama vajalikke lennukite järelvaatusi ja kuuliaukude lappimisi külmast siniste sõrmedega. Lumevallid ulatusid angaari katuseni ja tihti tegi kogu üksus tõhusat tööd lumelabidatega, et lennukeid angaarist välja saada.
1942.a. märtsi algul startis G. Buschmann esimesele vaenulennule. Esimest korda Eesti pikas ja võitlusterohkes ajaloos astus võitlusse ka meie lennuvägi ja seda ka Eestis ehitatud lennukiga!
Juba esimeste lendude ajal ründas ühte meie lennukit üheksa punast hävitajat. Tänu lenduri võimeile ja rahulikkusele meelitas ta hävitajad õhutõrje tule piirkonda ja need sunniti taanduma. Nii lähiti igale lennuülesandele lootusega ainult enda lennuosavusele ja õnnele.
Kogutud luureandmed ja teated jääoludest andsid võimaluse asuda rünnakule saarte vallutamiseks Soome lahes. 27./28. märtsil vallutasid soomlased Suursaare. Aprilli algul vallutati Suur Tütarsaar soome, saksa ja eesti üksuste poolt. Väike Tütarsaar alistus hiljem vastupanuta. Lavansaar, Peninsaar ja Seiskari jäid aga venelaste valdusse. Et see võis sündida, selles on süüdi saksa sõjaväe juhatuse vähene algatusvõime ja vähene huvi. Lihtsalt „magati maha“, nagu seda sakslaste juures sageli esines.
Pärast Tütarsaarte vallutamist jäi nende saarte kaitsemeeskondade varustamine toiduainete, posti ja muu vajalikuga „Sonderstaffel Buschmanni“ ülesandeks. Selles tegevuses näitas oma erilist otstarbekohasust just Lätist saadud kahemootoriline „Dragon“. Nende lennuülesannete täitmisel satuti sageli lahingkontakti vaenlase jahilennukitega ja ikka pidi päästma lenduri PTO hea manöövervõime ja lenduri rahulik oskus selles olukorras. Üheaegselt lennutegevusega Soome lahel oli osa üksusest läkitatud Liepaja lähedale mereväe käsutusse eriülesannete täitmiseks.
Rasketes oludes läbiviidud lennuülesannete täitmised olid leidnud heatahtlikku tähelepanu ja õiglast hindamist Läänemere saksa merejõudude juures. Põhjarinde lennuväe ülem kindral Keller avaldas suurt imetlust ja tänu, vaadates üle Ülemiste lennuväljal lennukite ette rivistunud väikest meestegruppi, kes oma lennukombineede all kandsid veel eesti lennuväe vormi! Parima hinnangu „Sonderstaffel Buschmannile“ andis teda saatev mereväe staabiülem.
Ühenduses kevadise pealetungi algusega idarindel muutus olukord tunduvalt ka Soome lahel. 1. maiks 1942.a. oli punasel mereväel Leningradis tegutsemiskorras üle viiekümne allveelaeva, et rakenduda tegevusse Soome lahel ja Läänemeres. Nendele oli antud ülesandeks saksa ja soome järelveolaevade uputamine. Punaste allveelaevade komandörid olid saanud käsu tegutsemiseks ka Rootsi territoriaalvetes ja vajaduse korral uputada seal liikuvaid soome laevu. Enda järelveo kindlustamiseks asetasid sakslased koostöös soome mereväega ulatusliku allveelaevade miinitõkke Porkala ja Naissaare vahele, lisaks sellele veel hulga miinitõkkeid ja miinivälju Soome ranniku, Soome saarte ja Põhja-Eesti ranniku vahele. Punase allveelaevastiku pääsemine Läänemerre oleks paratamatusena toonud kaasa tülika ja kalli konvoeerimise sõjalaevastiku kaitsel ja oleks väga sidunud saksa merejõude, mille koosseis Läänemeres oli väiksem vajalikust.
Loodud allveelaevade tõkkele omistati suurt tähtsust. Naissaare-Porkala ja Suursaarest lõunas asuvate tõkkemiinistute kaitse ja luure nende ulatuses jäi „Sonderstaffel Buschmanni“ ülesandeks, samuti ka allveelaevade jälitamine ja luure Lavansaarest lääne pool.
„Sonderstaffel Buschmanni“ lendav ja tehniline koosseis oli vahepeal pidevalt suurenenud. Kuna üksuse organiseerijaiks koos G. Buschmanniga ja lendurkapten H. Aneliniga olid peamiselt nooremad ja energilisemad lendurid, siis aja jooksul tuli kaasa ka meie omariiklusaegse lennuväe vanem koosseis. Tihti oli raskusi lendurite vabastamisega nende senistest ametikohtadest, kuid siin oli jälle abiks G. Buschmanni suur energia ja saksa mereväe staabi kaaluv sõna.
Jälle jääb pooleli kohas, kus saadakse Heinkel 60-ned.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 31 Mär, 2012 15:46 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Teine osa
Tsiteeri:
Uued ja laiendatud ülesanded nõudsid nende korralikuks täitmiseks paremaid lennukeid kui seda olid vanad ja tublid PTO-d. Juuli algul 1942.a. sõitsid esimesed meeskonnad Saksamaale ja Pillau lennubaasist toodi lennuteel Tallinna Ülemiste järvele Heinkeli He-60 tüüpi vesilennukid. Heinkelid olid varustatud kahe sünkroniseeritud kuulipildujaga ees ja ühe liikuva kuulipildujaga vaatleja istmes. Lennukid olid varustatud korralike raadioseadmetega ja pimesilennu vahenditega ja nende lennuulatus oli suurem PTO-de omast. Korralik raadioside oli vajalik navigeerimiseks halva ilmastikuga, luureandmete kiireks teatamiseks, ilmateadete vahendamiseks, samuti ka vaenlase õhu- või merejõudude silmapiirile ilmumisest raporteerimiseks.
Uute lennukite saabumisega tõusis ka suurel määral lendava koosseisu endausaldus ja täis energiaga asuti saadud lennuülesannete täitmisele. Asetatud tõkkemiinistud, suhteliselt väikese valvega, ei suutnud üksi takistada Kroonilinnast lääne suunas välja murda püüdvaid allveelaevu. 13. juunil sooritati punase allveelaevastiku poolt esimene väljamurdekatse. Allveelaevadest jõudis ainult kolm Läänemerele, üks või kaks hukkusid miinitõkkeis, kuna ülejäänud suutsid vigastatutena jõuda tagasi Kroonlinna. Kolme läbimurdnud allveelaeva hulgast oli üks saksa andmete kohaselt endine eesti allveelaev-miinipaneja „Lembit“, mis asetas miine Tallinna lahte. Juuni-, juuli- ja augustikuu jooksul leidis aset teisigi väljamurdekatseid, vaatamata korduvatele kaotustele. Kõik see nõudis eesti lendureilt tihedat õhuluuret, mis toimus nüüd alal Ristnast Lavansaareni. Võideldi tihedas sidemes saksa ja soome mereväe- ja lennuüksustega kindlaksmääratud ruumis. Vahendatud luureandmed leidsid tänulikku hinnangut mereväe ringkonnis. Üheaegselt lahingtegevusega käis ka hoogne väljaõpe lendurvaatlejate koolitamiseks. Viimased olid valitud peamiselt nooremate mereväeohvitseride hulgast ja olid seega eriti kohased tegevuseks antud ülesandeis.
Väikesest „Sonderstaffel Buschmannist“ oli kasvanud võitluste, esimeste inimkaotuste ja ohtlike lennuülesannete täitmise katsel üksus, mis leidis hindamist ja tekitas kaja kuni kõrgema saksa väejuhatuseni. Tekkis võitlus peremeheliku au pärast SS-i ja Luftwaffe vahel. Esimese välismaalasist koosneva lennuüksuse olemasolu tekitas SS-i juhil H. Himmleril soovi SS-i lennuüksuste loomiseks. Loomulikult ei meeldinud rivaali tekkimine Luftwaffe ainuvalitsejale Hermann Göringile. Saabus käsk „Sonderstaffel Buschmanni“ likvideerimiseks. Jällegi suutis G. Buschmann oma suure energia ja heade soovitustega Saksa mereväelt lahendada Berliinis tekkinud olukorra. H. Himmler sai lepituseks ja tunnustusena Göringilt kuldse lendurimärgi ja Göring võis „Sonderstaffel Buschmanni“ esimese välismaise lennuüksusena liita Luftwaffe koosseisu. Loomulikult oli see eestlastele parimaks lahenduseks, kuna sellega oli tagatud korralik isiklik ja üksusele materiaalne varustus. Koos üksuse allutamisega Luftwaffele määrati eesti lennuüksuse juurde ka sakslasest sideohvitser. Sellele kohale määrati saksa lendur-vaatleja kapten Lehmann. Ausa ja otsekohese inimesena võitis ta kiiresti eesti lennuväelaste usalduse ja leidis ka sõdurina kõrget hindamist. Tema teenete eest annetati talle hiljem eesti lendurohvitseride ühise otsusega eesti lenduri kutsemärk.
1942.a. suve jooksul oli uputatud N. Liidu 25-est rakendatud allveelaevast vähemalt 10, kuigi soomlased teatasid vahel mitmekordselt suuremaid uputusi. „Sonderstaffel Buschmanni“ ja mereväe vaheline tihe koostöö nendes operatsioonides oli andnud märkimisväärseid tulemusi. Paljud lendurid kandsid juba tunnustusena pronksist või hõbedast rindelendurimärki (Frontfliegerspange), vastavalt sooritatud vaenulendude arvule. Pronksmärk annetati 20 ja hõbemärk 60 vaenulennu järel.
Talvekuudeks vähenes lennutegevus, kuna lennutingimused olid rasked. Ülemiste järve jäätumise tõttu starditi nüüd Miinisadamast. Lennukid olid paigutatud sealasuvasse suurde angaari. 2-3 tunnine lend halva ilmastikuga, käreda külmaga jääpankadega kuhjatud Soome lahe kohal nõudis lendurilt suurt kehalist vastupidavust. Vaenlase ülekaal õhus ja paratamatu hävimise võimalus sundmaandumise korral jääsupis olid tugevat võitlusmoraali nõudvad lisategurid.
1943. aastaks võis arvestada operatsioonide elavnemist nii maa, mere- kui ka õhurindeil. Leningrad oli ja jäi vallutamata ja vastupidi lootustele oli rindejoon kujunenud vaenlasele soodsalt. N. Liidu lennuvägi oli tugevnenud ja seda eriti inglise ja ameerika lennukite arvel. 1941.a. operatsioonides vigastatud laevastikuüksused olid remonteeritud ja lahingkorda seatud. Saksa lennuüksuste pidev vähenemine selles rindeosas asetas suuremaid ülesandeid eesti lennuüksusele. Kuna 1942.a. jooksul siiski osal N. Liidu allveelaevadel õnnestus läbimurd Läänemerele ja seal uputada ligikaudu 20 saksa, soome või neutraalset laeva, siis taheti edaspidi teha kõik selle vältimiseks. Soome lahe keskosas asuvaid tõkkemiinistusi täiendati, Suursaare piirkonda asetasid soomlased kahemikrofonilised veealused kuuldejaamad. Lisaks Aegna, Naissaare ja Porkala vahelisele allveelaevade tõkkele asetati sellest lääne poole veel kahekordne võrk allveelaevadele tee sulgemiseks. Luureandmeil teati, et punased kavatsevad kohe peale jää sulamist väljamurret allveelaevadega, võimalikult veel enne tõkkevõrgu asetamist. Jääsulamine toimub Läänemeres ja Soome lahe lääneosas varem kui idas ja sellest tingimusest soodustatuna suudeti võrk juba aprillikuu jooksul kohale asetada. Võrgu kogupikkus oli umbes 60 km ja sügavus kohati kuni 60 meetrit. Võrgu kohalepaigutamist julgestas väike arv saksa jahilennukeid ja eesti lennuüksus. Selline julgestus oli hädavajalik, arvestades mereväe laevade suurt panust ligemale paarisaja laevaga ja suhteliselt nõrka õhutõrjet.
Eelnenud aastal oli allveelaevade jahti teostatud ka veel üksus saksa lennuväest. Need saadeti nüüd aga teise lõiku ja kogu allveelaevadevastane võitlus õhust jäi seega üksnes eesti ja soome lennuväe ülesandeks.
Meie üksus oli pidevalt kasvanud ja sai uueks nimetuseks Fliegergruppe 127. See koosnes kolmest staffelist, normaalselt igas 9 või enam lennukit. Uus ja vastutusrikas ülesanne nõudis jällegi paremaid lennukeid. Need saadi Pillaust ja olid Arado Ar-95 tüüpi. Aradod olid kahepinnalised ja kolmeistmelised lennukid kohtadega lendurile, vaatlejale ja pardalaskurile. Peale normaalse relvastuse võis lennuk võtta kaasa veel 2-4 sügavveepommi allveelaevade pommitamiseks ja oli sellisena kõigiti sobiv antud ülesannete täitmiseks. Lennuk oli raskelt lennatav ja nõudis vilunud lendurit. Nendeks olid aga kujunenud kõik juba lennuüksuse loomisest peale kaasaolnud nooremad lendurid. Tegelik olukord oli olnud parimaks kooliks ja andnud parema väljaõppe kui paljud ja pikad aastad rahuaegses teenistuses.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 05 Apr, 2012 8:42 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Kolmas ja viimane osa Remi Milki esimesest artiklist.
Tsiteeri:
Sellega jäi võitlus Soome lahel Fliegergruppe 127 esimese staffeli (Seeaufklärungsstaffel) ülesandeks ja selleks rakendati 12 lennukit. Kaks uut staffelit varustati osaliselt Heinkel He-50 tüüpi maalennukitega ja pärast vajaliku väljaõppe saamist läkitati need idarinde põhjalõigu lõunapoolseimasse ossa, Neveli rindele asukohaga Idritsas. Need üksused said ülesandeks punaste järelveoteede ja rindejoone öise pommitamise ja neid rakendati ka suuremate partisaniüksuste ründamiseks kild- ja süütepommidega.
Väljalangemised ja lennuüksuste arvu suurenemine tõi kaasa nõude noorte lendurite järelkasvuks ja väljaõppeks. Kavad töötas välja eesti sõjaväe lennukooli paremaid lendurinstruktoreid lendurkapten H. Anelin. Tema oli ainsa vanema ohvitserina töötanud kaasa „Sonderstaffel Buschmanni“ loomisest peale ja oli mees, kellele nii inimesena kui ka lendurina kuulus kõigi aktiivselt kaasalöönud nooremate lendurite usaldus ja lugupidamine.
Uue lennukooli kava esitati kinnitamiseks. Sakslased aga ei pooldanud lennukooli asutamist Eestis ja seda meie kogenud lendurite juhtimisel. Kooli asukohaks määrati Liepaja, Grobini lennuväli ja kooliülemaks, maapealse väljaõppe ja lennuväljaõppe ülemateks sakslased, kelle kogemused sel alal osutusid vähesteks, nagu see kooli lähtimisel kohe selgus. Lennuinstruktoreiks, õpilasteks ja õpilasteks tehnilisel alal olid eestlased. Hiljem asuti sama lennukooli juures veel endiste läti lendurite väljaõppe teostamisele läti üksuste loomiseks.
Tagalast tulnud sakslaste ja võitluskogemustega eestlaste suhted Liepaja lennukoolis olid ja jäid ebasõbralikeks. Püüdsime ainult noortele anda võimalikult hea väljaõppe ja kõik muu võitlus „teisel rindel“ oli kõrvalise tähtsusega ja mõttetu.
Esimestena said Liepajas täiendava väljaõppe reservist tulnud endised eesti sõjaväe lennukooli lõpetanud nooremad lendurid. Väljaõpe toimus peamiselt orienteerumis- ja öölendude alal ja kestis septembrist detsembrini 1943.a. Aastavahetusel saadeti nad juba rindele meie öölennuüksuste täienduseks, õigemini kolmanda staffeli moodustamiseks. Uute lendurite väljaõpe algas 11. novembril 1943.
Oodatud allveelaevade väljamurdekatsed Kroonlinnast algasid maikuu algul. Vahepeal oli N. Liidu allveelaevastik ümber organiseeritud ja tehniliselt täiendatud. Uued kütteaine lisatankid võimaldasid neil tegutsemist ettenähtud operatsioonidel kuni 90 päeva. Algas tegevusrikas aeg merestaffelile. Ülesande edukas täitmine olenes suurel määral koostööst saksa ja soome mereväe- ja lennuüksustega. Oli oluline, et õhuluure Soome lahe kohal toimuks võimalikult suurema osa ööpäevast. Sellepärast töötati välja kindel „tunniplaan“ meie ja soome lennuüksuste töö koordineerimiseks. Lennati varavalgest pimedani, sageli udus ja vihmas. Kogu suve jooksul kordas punane allveelaevastik katseid Läänemerele väljamurdmiseks, kuid need jäid tulemusteta. Merestaffeli osatähtsus neis võitlusis leiab erilist hinnangut saksa mereväe poolt ja uputatud allveelaevade arvu nimetatakse ka ülemjuhatuse teadaandeis. Kaheteistkümne allveelaeva uputamine või raskelt vigastamine koostöös mereväega oli ainulaadne saavutus meie väikese lennuüksuse kohta.
Soome laht on allveelaevade küttimiseks ebasobiv halva läbinähtavuse tõttu. Samuti raskendas ka luuret väga suur arv õlilaike 1941.a. miinilahingus uputatud N. Liidu laevadelt. Olime neid küll püüdnud märkida kaartidele, kuid sellest oli vähe abi. Soodustavaks asjaoluks küttimisel oli aga punaste allveelaevade puudulik konstruktsioon, mis seisis õlitilkade väljanõrgumises propelleri laagrite vahelt, nagu eelpool nimetatud. Sobival ilmastikul õhust vaadeldes paistsid veepinnale kerkivad õlitilgakesed hästi ja tegid nii võimalikuks allveelaeva lokaliseerimise. Õlitilkade teatud sügavusest veepinnale kerkimise aeg, mille kohta meie soovil tegi arvestused Tallinna tehnikaülikool, andis meile vajalikud andmed pommitamisel. Kui lennukilt sööstlennul heidetud pommid ei taganud allveelaeva uputamist, siis kutsuti raadioteel kohale mereväeüksused, kes lennukeilt juhituna viisid antud ülesande lõpule.
Merestaffeli edukas võitlus „lahingus Soome lahe pärast“ leiab praegugi veel kõrget hindamist Saksamaal ilmunud sõjateaduslikus kirjanduses. Eesti lennuvägi oli saanud vääriliseks relvavennaks vapralt sõdivatele eesti jalaväeüksustele. Seda tunnistas ka annetatud I ja II klassi Raudristide arv, millega eesti lendureid vääristati. Lennukid kandsid küll saksa lennuväe tunnuseid, kuid kogu üksuse lennukite propellerimuhvidele oli maalitud meie rahvusvärvid sini-must-valge. Eesti lennuüksuse mehed kandsid vormikuue vasakul käisel rahvusvärvides vapikilpi. Samaaegselt võitsid öölennuüksused idarindel väejuhatuse tänu ennastsalgavate, sageli öiste madalrünnakutega vaenlase ühendusteedele ja rindejoonele.
1943. aastaga lõppes edukas võitlusperiood meie lennuüksuste rakendamisel. Selle aasta jooksul saavutati tulemusi, milletõttu võisime olla uhked enda väeliigile. Kui järgneval talvel merestaffel lendas enda 1000-da vaenulennu, siis teadsime, et vaenulennult naasmata jäänud kaaslendurid olid andnud oma elud ausas ja uhkes võitluses kodumaa eest.
Kuid võitlused jätkusid.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 05 Apr, 2012 11:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 06 Dets, 2007 21:58
Postitusi: 319
Huvilistele teadmiseks:
Hendrik Arro raamat "Eesti lendurid lahingute tules" on netis tasuta loetav ning saab ka omale arvutisse tõmmata:
http://digar.nlib.ee/digar/show?id=45659

See on igavesti tore koht, just lugesin "Minu sõjamälestused : [Vene-Türgi sõjast 1877-1878]". (sai veidi vanat kirja meelde tuletatud, läks päris ladusalt. Noorematel hea veerida ning lugemist õppida).

Soovitan soojalt seal ringi kolada, lugemisväärset küll ja küll. Näiteks kopeeri ja pane Digari lehel otsingusse:

Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt ; I köide : revolutsioon ja okupatsioon 1917-1918
Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt ; II köide : Vabadussõda 1918-1920
Eesti tagavara pataljon : ja temaga ühenduses olevad sündmused : 1917-1918
määrustik


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 08 Apr, 2012 15:26 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Ülalnimetatud raamatus on veel teinegi R. Milki artikkel:
Episood eesti lennuüksuse vaenulennult. Remi Milk. // Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas 7, lk.121-122
Tsiteeri:
Lendame Soome lahe kohal, Tütarsaartest lääne pool. Meie ülesandeks on luure ja jaht allveelaevadele meile määratud ruumis. Lend toimub umbes 200 meetri kõrgusel. Vaatleja jälgib hoolega tagasuunas õhuruumi, et vältida ebameeldivaid üllatusi – ja teraselt ka õlilaike merel. Neid leidub Soome lahes kõikjal, mälestusena 1941.a. sõjasuvel uputatud vene laevadest. Suuremad õlilaigud on märgitud boidega, et kontrollida ja eraldada uute õlilaikude tekkimist.
Eesti lenduritele ja vaatlejatele on need juba meelde jäänud rohkearvulistest lendudest.
Vene allveelaevu reetis nende propellerite laagrite vahelt väljaimbuv õli, mis veepinnale kerkides jätab allveelaeval „saba“ järele. Soome lahe vesi on sogane ja läbipaistmatu ja selliselt väga sobiv allveelaevade liikumiseks ja operatsioonideks.
Jõudnud Juminda neeme kohale, võtame kursi põhja poole. Lennanud vaevu paar minutit, juhib vaatleja tähelepanu värsketele ja väikestele õlilaikudele. Tiirleme sellel kohal ja pärast lähemat jälgimist oleme veendunud, et seekord on tõepoolest tegemist allveelaevaga.
Pommide elektrilised sütikud lülitatakse sisse. Pomme on meil kaasas neli ja need on erikonstruktsiooniga allveelaevade vastu võitlemiseks ja kohutava lõhkejõuga. Jälginud veelkordselt allveelaeva kurssi ja laeva võimalikku asukohta eelpool viimaseid õlilaike (õli tõuseb veepinnale aeglaselt allveelaeva edasi liikudes), lähen sööstlendu ja heidan kaks pommi. Kiire pöörak vasakule üles ja juba vapustab veepinda kaks tugevat plahvatust. Muud ei juhtu midagi.
Võtame uuesti kõrgust, teeme uue arvestuse ja laskume jälle sööstu. Jälle langevad pommid ja kostavad uued plahvatused. Pöördudes tagasi pommituspaigale on seal nüüd näha kiirelt kasvavat õlilaiku koos õhumullidega. Oleme saavutanud tabamuse – on see otsene või kaudne, seda me ei tea, kuid märk on lokaliseeritud ja vähemalt vigastatud. Kolmas sööst ja vaatleja heidab õlilaigu keskele erilise värvaine kotikese, mille sisu muudab kogu selle piirkonna kollaseks.
Saadame kiire šifreeritud raadioteate lennuväljale märgi tabamisest ja selle täpsest asupaigast. Sama teate võtavad vastu ka raadioteateid pealtkuulanud mereväeüksused. Mitte väga kaugel ongi liikumas paar väiksemat sõjalaeva. Eelkõige tulistab aga vaatleja valgeid rakette, millega teatab allveelaevade ohust. Selle järel tulistab ta enda tunnusraketi ja nüüd lendame laeva suunas. Plinklambi abil teatab vaatleja laevadele märgi täpse asukoha, kuhu poole nüüd ka kaks sõjalaeva kihutab täiskäiguga.
Kuna bensiini jätkub, otsustame koostööd jätkata ise, alarmlennukeid Ülemistelt välja kutsumata. Kuigi õlilaik on vahepeal suurenenud ja värvainega märgitud, on laevadel seda siiski raske leida. Kuid juhime need täpselt märgile, pikeerides selle kohale. Koostöö peab olema täpne ja pidev. Kui laevad on märgile jõudnud, teevad nad endi eriseadmetega veelkordselt kindlaks allveelaeva asukoha ja siis heidetakse sellesse piirkonda veel vähemalt paarkümmend sügavveepommi.
Meri muutub kui keevaks nõiakatlaks, kus kõik kihab ja hävib. Meri on paksult täis surnud kalu. Teeme veel paar tiiru selle kohal, kallutame lennukit siis hüvastijätuks ja tänuks hea koostöö eest. Laevadelt vastatakse lehvitamisega ja pöördume tagasi lennuväljale. Lennuaeg 3 tundi ja 45 minutit ja lennuraamatusse jätame väikese märkuse: õlilaik asukohaga pommitatud. Hiljem saabub tänu ja kinnitus allveelaeva uputamise kohta mereväelt.
See on vaid üks episood ja üks lend. Kogu Soome lahe kohal teostatud vaenulendude summa tõusis 1500-le ja neilt tuldi tagasi teadmisega, et oli antud oma panus meie maa ja mere kaitseks.
Kahju, et ta oma lennuraamatust lennu kuupäeva ära ei toonud. Äkki kellegil on mõni lennuraamat käepärast ja ta viitsib sealt mõned kuupäevad/kellajad ära tuua, mis sisaldavad õlilaikude pommitamist?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 27 Apr, 2012 9:43 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Üks artikkel 2. aastapäeva tähistamisest 12. veebruaril 1944.a.. Ära tõin, kuna seal on märgitud saavutatud tulemused saksa ülema sõnade järgi. Loodame, et kirjatsura midagi sassi ei ajanud.

Järva Teataja (Paide : 1926-1944) nr.20 | 15. veebruar 1944 | lk 4

Tsiteeri:
Tunnustus Eesti lendureile
Saksa kõrgema väejuhatuse poolt anti üle aumärgid 13 eesti lennuväelasele.

Laupäeval tähistas ühel lennuväljal sõjamehelikult tagasihoidliku pidulikkusega oma teist aastapäeva üks eesti vanemaid lendurüksusi.
Kahe võitlusrohke aasta möödumise puhul, mille kestel meie noored õhukotkad oma vapruse ja tublidusega on korduvalt silma paistnud, külastas nüüd üksust tema tähtpäeval Saksa kõrgema sõjaväejuhatuse esindajana õhujõudude komandeeriv kindral kindralleitnant Unger, tuues kaasa lennuväekindral Pflugbeili õnnitlused ja tunnustusväljenduse eesti lendureile. Ühtlasi kindralleitnant Unger andis üle kõrgema väejuhatuse poolt määratud aumärgid neile lendureile, kes bolshevismivastases võitluses on annud omapoolse panuse erilise löögijõuga.
Lisaks varem asetleidnud tunnustustele sai seekord aumärke 13 lendurit, nendest ülemleitnant Evald Mardu 1. klassi Raudristi ning neli lendurit 2. klassi Raudristi.
Aumärkide saajaiks olid: 1. klassi Raudrist koos kuldpandlaga – ülemleitnant Evald Mardu, kes on sooritanud 113 vaenulendu.
2. klassi Raudrist – ülemleitnant Osvald Talmet, leitnant Remi Milk, leitnant Elmar Pärjel ja ülemleitnant Leopold Kruusimägi. Arvestades sooritatud vaenulendudega said ülemltn. Talmet ja ltn. Pärjel hõbepandla.
2. klassi Teeneteristi mõõkadega – allohvitser Villu Sõueauk ja veltveebel Ustav Ibikus.
Leitnant Juhan Roometsale annetati hõbepannal ning viiele mehele, kes olid sooritanud üle 20 vaenulennu, pronkspannal.
Tunnustusmärkide üleandmiseks oli lennuüksuse meeskond üles rivistatud aerodroomile. Sirgetes ridades seisavad külmas veebruarituules meie õhuvõitlejad, kelle sangarlikkusest ja otsustavusest oma maa vabaduse kindlustamiseks ei kõnele mitte ainult sõjamehe mundrit dekoreerivad aumärgid, vaid niisama hästi ka otsustav ja kindel ilme. Rivi tausta moodustab kolm võimsat luurelennukit, õhuvõitlejate lahutamatut kaaslast.
Möödunud oma adjutandi saatel lendurite rivist, asub kindralleitnant Unger aerodroomil püstitatud kõnepuldile, kus ta lendurite poole pöördub lühikese kõnega, andes kõigepealt edasi lennuväekindral Pflugbeili õnnitlustelegrammi.
Edasi meenutas kindralleitnant Unger eesti lennuüksuse loomise algpäevi, kriipsutades alla ustavat kamraadlikkust ja sõprust, mis on kannud võitlusi meie ühise vaenlase vastu.
Selle kahe aasta vältel, jatkas kindralleitnant Unger, on täna aastapäeva tähistav eesti vanem lennuüksus sooritanud üle 1000 vaenulennu, mille kestel muuhulgas on lendurite poolt avastatud 12 vaenlase allveelaeva, milledest 9 paati kindlasti on lendurite toodud luureandmete põhjal hävitatud. Need on tulemused, mis teid tublid lendurid, oma maa vabaduse kindlustamiseks peetavas võitluses esirinda tõstavad ja teie võite nende tulemuste üle uhked olla.
Tänasel kaunil tähtpäeval, jatkas kõneleja, mõtleme austuse ja tänutundega oma kolmele sõbrale, kes võitluses isamaa eest tõid ohvriks oma elu. Me teame, et see on ülim ohver, kuid me ei kohku tagasi sellest, kui seda nõuab meie kodumaa heaolu.

Postimees (Tartu : 1886-1944) nr.36 | 13. veebruar 1944 | lk 1
Tsiteeri:
Üsna primitiivsete abinõudega alustasid eesti lendurid oma luurelendusid Soome lahe kohal. Nüüd on nad juba teinud kaugelt üle 1000 vaenulennu. Peale muu on selle aja jooksul kindlaks tehtud 12 Nõukogude allveelaeva asukohad ja kaasa aidatud 9 allveelaeva hävitamisele.

Virumaa Teataja (Rakvere : 1925-1940) nr.20 | 17. veebruar 1944 | lk 1
tekst enam-vähem sama mis Järva Teatajas

Sakala (Viljandi : 1878-1940) nr.26 | 14. veebruar 1944 | lk 2
Meie Maa (Kuressaare : 1919-1944) nr.19 | 15. veebruar 1944 | lk 1
ei märgi allveelaevade vastase võitluse tulemusi


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Eestlased lennuväes
PostitusPostitatud: 05 Mai, 2012 10:07 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3246
Korjasin Lentolaivue 6 sõjapäevikust (1942.a. august - 1943.a. lõpp) välja kohad, kus kirjutatakse eestlaste üksuse poolt raporteeritud allveelaevadest ja õlilaikudest. Sõjapäevikus oli veel kohti, kus öeldi lihtsalt, et sakslased raporteerivad, need jätsin esialgu välja, kuna oli ebaselge, kas tegu oli lendurite või mereväega.

12.05.1943
09,10 Osasto Buschmannin ilmoitus: klo 06,15 havaittu sukellusvene ruudussa 117 a 44 sukelluksissa.

21.05.1943
14,25 Aufkl.Fl.Gr. 127:n ilmoitus: klo 12,40 havaittu suv. ruudussa 117 a 7.

15,15 Aufkl.Fl.Gr. 127 ilmoittanut puhelimitse, että em. havainto oli vain öljyläikkä, jonka kärki liikkui ensin länteen ja sitten itäänpäin. Saksalainen kone pommitti läikkää kahdella syvyyspommilla.

22.05.1943
12,53 Aufkl.Fl.Gr. 127:n ilmoitus: klo 12,32 ruudussa 116 a öljyläikkä, todennäköisesti suv., suunta 200º.

30.05.1943
18,15 Aufkl.Fl.Gr.127:n sanoma: öljyläikkä (todennäk. suv.) 116 b 80.

15.06.1943
08,24 Aufkl.Fl.Gr.127:n ilmoitus: klo 07,48 öljyläikkä, todennäköisesti suv. ruudussa 115 b 98.

21,55 Aufkl.Fl.Gr.127:n ilmoitus: Klo 21,28 suv. näkyvissä ruudussa 116 b 8.

27.07.1943
09,15 Aufkl.Gr. 127:n ilmoitus: klo 06,45 havaittu ruudussa 116 a 90 öljyläikkä, todennäköisesti sukellusvene.

03.08.1943
15,57 Aufkl.Gr. 127:n ilmoitus: ruudussa 115 d 1 öljyläikkä, todennäköisesti sukellusvene.

24.08.1943
14,50 Aufkl.Fl.Gr.127 ilmoitus: Ruudussa 116 a 16 tuore öljyläikkä, todennäköisesti sukellusvene.

05.09.1943
09,30 Aufkl.Fl.Gr.127:n ilmoitus: klo 08,50 öljyläikkä, todennäköisesti suv. ruudussa 118 a 4.

09,40 Aufkl.Fl.Gr.127n ilmoitus: klo 05,30 suv. ruudussa 117 b 15, suunta lounas.

13,05 Aufkl.Fl.Gr.127:n ilmoitus: öljyläikkä (todennäköisesti sukellusvene) ruudussa 116 b 5.

07.09.1943
19,20 Aufkl.Fl.Gr.127:n ilmoitus: öljyläikkä, todennäköisesti suv. ruudussa 116 b 71 klo 18,30.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 59 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt