sadist kirjutas:
Sulev Mets on muuseas kirjutanud ka kuradima hea artikli Tiirimetsa koolimajas tegutsenud korpusepoiste laatsaretist ning Vananõmme kalmistust,kuhu laatsas surnuid hobusekoormas ihualasti läbi küla veeti ja ühishauda pilluti.Seal lõpetas oma kuulsusrikka elutee ka NLiidu kangelane Dejev.
Leidsin tolle artikli..
"Punaväe esimene rünnak sakslaste kaitseliini läbimurdmiseks Pagila-Ungru liinil oli niivõrd ohvriterohke, et kiiresti tuli rindelähedases tagalas leida sobivad ruumid haavatutele ja sobiv paik suurema surnuaia rajamiseks. Hospidal sisustati Tiirimetsa koolimajja ja matmispaigaks valiti liivapõndak männimetsas üsna minu kodu lähedal. Matmistöödele käsutati kohalikud külamehed. Minu kohta arvati, et ligi viieteistaastasele poisile on seal kontimööda tööd küllaga.
Paljukest seda sügispäeva on, nii et töö käis varavalgest õhtuhämarani. Pikk ühishaud kaevati tavalisest sügavam, sest mehed maeti kahes kihis üksteise peale. Kui alumine kiht tihedalt mees mehe kõrval täis sai, otsiti näo peale kas mõni palatkatükk või toodi oja äärest sületäis laialehelisi lepaoksi. Matjate südametunnistus lihtsalt ei lubanud langenute näod liiva täis loopida. Kui alumised vaksapaksuse liivakihiga kaetud, laoti teine kiht, mille puhul kõik kordus. Kuni ühed matjad hauda täitsid, kaevasid teised järgmist. Nii kestis see päevast päeva rohkem küll kui nädala. Rindelt toodi langenud kohale mingi tömbininalise trofeeautoga mõniteist meest koormas. Tavaliselt oli auto tühjakstõstmine poisikeste töö. Et surnute mahaloopimine oli liiga kombevastane, lohistati need kaldlaudupidi autokastist alla. Raskem oli siis, kui mees niivõrd puru, et tuli palatkast nurkapidi hoides maha tõsta.
Kõik see toimus ühe vanema eestlasest sõjaväelase valvsa pilgu all. Surnud laoti metsa alla ritta. Kui sinelid seljast ja saapad jalast võetud, lõigati lõhki pluusi- ja püksitaskud ning kõik, mis sealt leiti, laoti mehe rinnale. Tihti oli rindel ära võetud dokumentide asemel taskus paberileht mehe isikuandmetega. Vastavalt haudalaskmise järjekorrale koostati maetute nimekiri. Nii võis hiljem umbes arvata, kus keegi selles pikas ühishauas on. Sinelid, saapad ja taskutest leitud isiklikud asjad saadeti tagasi väeossa.
Hoopis lihtsamalt käis Tiirimetsa koolimajast vene väeosa hospidalist toodud surnute matmine. Neid hoiti koolimaja õues vanas mõisakeldris. Kui koormajagu käes, aeti keldri ukse ette kahehobusevanker, mis loobiti ihualasti surnuid kuhjaga täis. Kaks soldatit koorma otsas, mille ainsaks katteks heinakott nende istumise all, kihutas oma paar kilomeetrit läbi küla matmispaika, kus ka hospidali jaoks oli pikk haud valmis kaevatud, mida siis vastavalt vajadusele järk-järgult täideti. Võigas oli vaadata, kuidas sõdurid haua äärele aetud vankrist hoogu võttes alasti laibad auku loopisid ja neid pisutki kohendamata sinna liiva peale ajasid. Meile, kohalikele, tundus selline teguviis inimloomuvastane. Matjatele soldatitele aga oli see ju päevast päeva kestev tüütu töö. Liiga pikk oli olnud sõda, liiga palju oli tulnud kaevata haudu ning panna sinna nii sõjasõpru kui tundmatuid, et jaguks neile veel kaastunnet. Et neis üldse veel näha inimest, aga mitte ajaga paratamatult kaasnevat jääkprodukti, millest lahtisaamiseks tuleb need lihtsalt maasse kaevata.
Nagu hiljem selgus, maeti nende alasti meeste ühishauda ka Sõrves Kaimri küla lähedal surmavalt haavata saanud 19aastane N. Liidu kangelane Aleksander Dejev. Et nii kõrgelt autasustatud sõdur maeti tavalise reamehe kombel ühishauda, sai juhtuda ainult seetõttu, et kinnitus tema autasustamise kohta Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähega saabus Moskvast alles postuumselt 1945. aastal. Sõjajärge põlvkond mäletab, et esialgne paratamatu tähelepanematus noore kangelase vastu püüti heastada nõukogude võimu poolt üsna varsti: üks suurim sõjaväeasula Saaremaal nimetati Dejevoks ning Pargi tänav Kuressaares, kuhu püstitati kangelase monument, Dejevi tänavaks.
Mäletan, et ometi sai tavalisest suurem tähelepanu osaks kahele langenule. Eraldi autoga toodi kohale üks vanemleitnant, kellele kaevati omaette haud surnuaia värava kõrvale. Küllap oli tegemist lugupeetud ülemusega, et teda toonud sõdurid lasksid tema auks lahtise haua ääres kõigist kaasas olnud relvadest kogupaugu.
Veel suuremaks aupaugutamiseks läks siis, kui hauda lasti otse lahinguväljalt toodud nooruke naissõdur. Ilmselt aitas tugevam relvaragin noortel sõdurpoistel sellest raskest lahkumishetkest hõlpsamalt üle saada."