Midagi saab ka SD teemalt
http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=99Seal on SD pataljoni sõduri U. Masingu mälestused:
MÄLESTUSKILDE II MAAILMASÕJAST
Oli 23. juuni 1944. Kompanii oli saanud lahingukäsu juba eelmisel päeval ning autod olid toonud meid väikese rabaäärse metsaasunduseni, kus nad enam edasi ei pääsenud. Üle raba pidime liikuma juba jalgsi, kuni suure metsani, sealt jäi veel 9-10 km kohani, kus oli märgatud vaenlase kogunemist. Öö veetsime metsa serval tukkudes ja hommikul kell 3 alustasime liikumist. Metsa sisenedes hargnesime haarangu korda ja luure saadeti ette. Ei võinud iialgi teada täpset kohta, kuhu oli venelane vahepeal juba liikunud. Partisanid, need olid alati liikuv rahvas.
Õieti oli see kõik alles veebruari ja märtsikuu lahingute järg, siis kompanii koos teiste üksustega aitas hävitada Alajõe ja Vasknarva vahelt üle Peipsi jõe tulnud venelaste üksust. Osa hävitati, osa põgenes tagasi, kui jää veel kandis, ja osa jäi aga Alutaguse metsadesse väikeste salkadena. Ja neid varustasid lennukid idast toidu, laskemoona kui ka meestega langevarjurite näol. Nendele olime pidanud jahti kogu kevade ja pool suve. Nüüd oli märgatud salkade kogunemist suuremaks üksuseks, nii et pidime võtma venelase kahe tule vahele.
Lisan veel ühe seiga Masingu mälestustest
MÄRTSIS 1944 ALUTAGUSEL
Oli märtsikuu 1944. Alutaguse põlismetsad, kus talviti valitses vaikus ja rahu, olid nüüd muutunud lahingute tallermaaks.
Veebruaris üle Peipsi jää tulnud vene üksus oli jõudnud juba mõrvade ja vägistamisega Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni, sihiga põhja, et ära lõigata meie Narva all võitlevaid üksusi. Neile vastu saadetud
eesti üksus astus nendega lahingkontakti Oandu ja Virunurme vahelises ruumis ja surus nad tagasi Murakasoo saartele ja soo lõpus, lõunatipus asuvasse Möurassaarde, kus aga neil juba
lõuna poolt tulnuna ootasid ees ühe Eesti Piirikaitse rügemendi pataljon, saksa üksusi ja kohalikke omakaitse kompaniisid. Märtsikuu teisel nädalal saadi venelased liikuma ja paari nädalase jälituslahinguga hävitati pea täielikult. Ainult väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi. Mõni väiksem grupp jäi Sirtsu soo ümbruse metsadesse, kus neile terve järgneva kevade ja suve veel jahti peeti ning neid kahjutuks tehti.
Noorusele vaatamata näitas pataljoni IV kompanii Murakasoo talvelahingutes üles tarmukust ja head võitlusvaimu, hävitas sissetunginud vaenlased, nii et vaid üksikud pääsesid üle Peipsi jää tagasi. Osa neist liikus edasi Sirtsusoo poole ning neile tuli pidada jahti kogu kevade ja suvegi. Nad hävitati osaliselt.
Nood venelased, nagu tookord arvasime, osutusid, nagu on hiljem selgunud, eestlasteks. Vaid mõni neist olla venelane nende seas olnud.
Olime tegelikult võidelnud Esimese Eesti Partisanide Brigaadi osadega. Ei tea tõesti, kas meie püssiotsad oleksid tõusnud nii kärmesti vaenlase poole, kui oleksime teadnud, et meie vastas on eestlased.