www.militaar.net

12. märtsil 1944 tungis Kallaste ja Mustvee vahel Eestisse partisanibrigaad Dmitri Makarovi juhtimisel. Üle Peipsi rannikule liikudes sattusid partisanid Kasepää küla juures saksa raskekuulipilduja üksusele ning kandsid juba enne kaldalejõudmist selle tules kaotusi.

Kas keegi oskab kommenteerida – millise üksuse otsa punased komistasid ?

Ette tänades
Õpetaja

"Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas" IX köite andmeil toimus venelaste maabumine 14. veebruaril, kuid ka seal pole kirjas millise saksa üksusega tegu. niipalju võibolla ehk aitab, et saksapoolse kaitse korraldajaks Virumaal oli Mäekülas asuv diviisi staap, kelle esindajaks kohapeal oli Kasepääl asuv major Bernhard.

Tänan vastuse eest !
Samas olen mõnevõrra hämmingus. Targemad on kirjutanud: “26. veebruaril tungisid kaks partisanibrigaadi – Andrei Filippovi ja Fjodor Jangirovi juhtimisel – üle Katase küla Eestisse. Peagi sattusid brigaadid omakaitse pidevate rünnakute alla ning olid pärast tõsiseid kaotusi sunnitud üle Peipsi tagasi tõmbuma.”

Mis Sa selle peale kostad ?

Lugupidamisega
Õpetaja

Nendest sündmustest on üsna detailselt juttu H.Mengeli "Suurim armastus" IIkd. lk 19-24. Tegemist oli major Makarovi 600- 700 mehelise pataljoniga mille ülesandeks oli Tapa raudteesõlme purustamine ja sealse lennuvälja vallutamine, samuti kõigi teele jäävate eraisikute armutu hukkamine. Viimast ülesannet nad täita jõudsidki enne kui kogu grupp hävitati.
Kahjuks ei leidnud ma vastust küsimusele, et mis saksa üksusega oli tegu? Üldjuhtimise võttis küll üle major Bernhard, kaasa lõi Teise Piirikaitse Rügemendi staabikompanii ja Omakaitse üksused. Järgmisel päeval sekkusid ka saksa soomusmasinad ja üle 400 tshekisti langes.
Nendest võitlustest võttis vähemal määral osa ka Kolmas Piirikaitse Rügement, mis oli allutatud samale saksa tagala diviisile, kuid selle diviisi numbrit kuskil raamatus ei märgita.
Põhjapool, Tudulinna- Lohusuu piirkonnas oli positsioonidel 214.saksa diviis, mis oli toodud kohale Norrast.

Midagi saab ka SD teemalt http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=99

Seal on SD pataljoni sõduri U. Masingu mälestused:

MÄLESTUSKILDE II MAAILMASÕJAST

Oli 23. juuni 1944. Kompanii oli saanud lahingukäsu juba eelmisel päeval ning autod olid toonud meid väikese rabaäärse metsaasunduseni, kus nad enam edasi ei pääsenud. Üle raba pidime liikuma juba jalgsi, kuni suure metsani, sealt jäi veel 9-10 km kohani, kus oli märgatud vaenlase kogunemist. Öö veetsime metsa serval tukkudes ja hommikul kell 3 alustasime liikumist. Metsa sisenedes hargnesime haarangu korda ja luure saadeti ette. Ei võinud iialgi teada täpset kohta, kuhu oli venelane vahepeal juba liikunud. Partisanid, need olid alati liikuv rahvas. Õieti oli see kõik alles veebruari ja märtsikuu lahingute järg, siis kompanii koos teiste üksustega aitas hävitada Alajõe ja Vasknarva vahelt üle Peipsi jõe tulnud venelaste üksust. Osa hävitati, osa põgenes tagasi, kui jää veel kandis, ja osa jäi aga Alutaguse metsadesse väikeste salkadena. Ja neid varustasid lennukid idast toidu, laskemoona kui ka meestega langevarjurite näol. Nendele olime pidanud jahti kogu kevade ja pool suve. Nüüd oli märgatud salkade kogunemist suuremaks üksuseks, nii et pidime võtma venelase kahe tule vahele.

Lisan veel ühe seiga Masingu mälestustest

MÄRTSIS 1944 ALUTAGUSEL

Oli märtsikuu 1944. Alutaguse põlismetsad, kus talviti valitses vaikus ja rahu, olid nüüd muutunud lahingute tallermaaks. Veebruaris üle Peipsi jää tulnud vene üksus oli jõudnud juba mõrvade ja vägistamisega Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni, sihiga põhja, et ära lõigata meie Narva all võitlevaid üksusi. Neile vastu saadetud eesti üksus astus nendega lahingkontakti Oandu ja Virunurme vahelises ruumis ja surus nad tagasi Murakasoo saartele ja soo lõpus, lõunatipus asuvasse Möurassaarde, kus aga neil juba lõuna poolt tulnuna ootasid ees ühe Eesti Piirikaitse rügemendi pataljon, saksa üksusi ja kohalikke omakaitse kompaniisid. Märtsikuu teisel nädalal saadi venelased liikuma ja paari nädalase jälituslahinguga hävitati pea täielikult. Ainult väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi. Mõni väiksem grupp jäi Sirtsu soo ümbruse metsadesse, kus neile terve järgneva kevade ja suve veel jahti peeti ning neid kahjutuks tehti.

Noorusele vaatamata näitas pataljoni IV kompanii Murakasoo talvelahingutes üles tarmukust ja head võitlusvaimu, hävitas sissetunginud vaenlased, nii et vaid üksikud pääsesid üle Peipsi jää tagasi. Osa neist liikus edasi Sirtsusoo poole ning neile tuli pidada jahti kogu kevade ja suvegi. Nad hävitati osaliselt. Nood venelased, nagu tookord arvasime, osutusid, nagu on hiljem selgunud, eestlasteks. Vaid mõni neist olla venelane nende seas olnud. Olime tegelikult võidelnud Esimese Eesti Partisanide Brigaadi osadega. Ei tea tõesti, kas meie püssiotsad oleksid tõusnud nii kärmesti vaenlase poole, kui oleksime teadnud, et meie vastas on eestlased.

Tänud kõigile, kes pole seganud sedasinast kirjavahetust toimumast ja teisalt tänud ka vastajaile.

Asja analüüsitakse
Tänulik
Õpetaja

Kordan siinkohal esialgset küsimust:

Kas keegi oskab kommenteerida – millise üksuse otsa punased komistasid ?

Mis edasi sai, sellest lähemalt:
“Piirikaitserügemendid võimaldasid saksa väejuhatusel asuda viivitamatult organiseerima Makarovi diversiooniüksuse jälitamist. Selleks kasutati 2. piirikaitserügemendi 12. kompaniid, mis allutati saksa 94. julgestusrügemendi III pataljoni ülemale major Bernhardile. Paraku ei orienteerunud sakslased olukorras ning võtsid ülesannet liiga kergelt. Hoolimata eestlaste hoiatusest, järgneti jälgi mööda partisanidele ja nii satuti 12. märtsi pärastlõunal Tarakvere asundusest idas Nikolai Šumilovi poolt juhitud varitsusele. Hoburauakujuliselt paiknevad varitsejad avasid esireas liikuvale leitnant Jaaksoni rühmale automaatrelvadest läheda maa pealt tule, mis rühma laiali paiskas. 12. kompanii tõmbus tagasi, osa mehi hajus mööda metsi laiali. 2. piirikaitserügement kaotas Tarakvere lahingus 12 meest, langes ka major Bernhard.”

Võimalik, et partisanid komistasid 94. julgestusrügemendi III pataljoni otsa. Kuid see on vaid oletus.

Küsimus on ikka veel õhus

Lugupidamisega
õpetaja

Tundub, et oli jah 94.julgestusrügemendi III pataljon.
207. diviisi ajaloos, millele rügement allus, on sellest sündmusest ka juttu.

_________________
www.taturin.com

Ernst Kirsi mälestused "Kord olin ma röövlite päälik..." (2. piirikaitse rügement) lk. 127-128:

Sõjasõit algas 2. piirikaitserügemendi 13. kompanii koosseisus. Esimesed tuleristsed sai 13. kompanii 13. märtsil Peipsi ääres Omedu lahingus. Oldi rannikukaitsealal laial rindel. 13. märtsi ööl hiilis jäätükkidest ülekülvatud Peipsit pidi Omedu jõesuusse punaarmee dessant. Nad kadusid rannikumetsa, kus nad hommikuks olid ümber piiratud Omakaitse ja hitlerliku armee väiksemate üksuste poolt. Pealöögi metsas paiknenutele pidi andma meie rügemendi raskekuulipildujate 13. kompanii. Hävitusoperatsioonijuhiks määrati saksa üksuse major. Pealetung toimus lagedal väljal, mille paremal tiival oli põlvekõrgune võsa, kus viibis ka eestlasest kompaniiülem, reservlipnik ja Pikasilla algkooli juhtaja, kelle nime olen unustanud. Punaarmeelased ootasid ründajaid metsades männilatvades istudes, kust avasid püstolikuulipildujatule lagendikule. Esimesena langes saksa major maanteel. Lagendikul ründajate hulgas oli samuti palju langenuid. Rünnak lagendikul peatus. Olukorra päästis eesti lipniku juhtimisel antud tiivalöök parema tiiva võsast. Keskpäevaks oli dessant likvideeritud. Elusana pääsesid üle Peipsi tagasi ainult kaks punaarmeelast, keda jäätükkide vahelt ei suudetud tappa lennukitulega. Lumeväljale jäi maha 13 langenut piirikaitserügemendi 13. kompaniist.

Kommentaar samale sündmusele lk. 177:
Koguteoses "Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas" esitatud versiooni kohaselt toimusid lahingud nõukogude partisaniüksustega 10. ja 11. märtsil 1944. Neis osales 2. piirikaitserügemendi 3. pataljoni 12. kompanii (major Bernhard). 10. märtsil langesid lahingut juhtinud saksa major Bernhard ja eestlasest leitnant Jaakson. Ühtekokku langes 12 meest. Punaste partisanide üksus purustati 11. märtsil.

Makarovi partisanigrupi vastane saksa üksus.

Hetkel olen lähemal Peipsi järvele kui oma "arhiivile" nii et kahjuks ei saa kohe vastada. Aga igatahes Heeresgruppe Nord'i sõjapäeviku lisades on eraldi mitmelehekülgeline raport Makarovi grupi purustamisest. Eesti lendurid (NSGr 11) lendasid isegi kaks luurelendu Peipsi rannikkualal (kui õieti mäletan märtsi 14. ja 15.). Raport sisaldab ka mitu kaartid vägede paiknemisest jne.

Kui arvata peaks olid saksalased tõesti 207 julgestusdiviisist ning omakaitsest (riigisakslastest ning eestlastest peeti eraldi arvestust -hukkunud, haavatud), aga midagi ei anna selle pandiks. Soovi korral võin vaatada üle kuu lõpupoolel.

Nii et saksa poolt on dokumentallikas olemas. Rahvatasujad (oli see ikka õige pealkiri) -raamat peaks mingisuguse pildi andma Makarovi grupi tegevusest. See raamat või siis oli see "Eesti rahvas Suures Isamaasõojas" andis üsnagi halva pildi selle grupi juhatusest. Lisaks Peipsi ranna venelane vist reetis selle grupi sakslastele.

Eelolev on siis minu mälu järgi (mitte siiski lambist!), vaja kontrollida.

Kari

Tänud sellegi eest !

Et on mulle küll uudiseks !

õ

Partisanide käe läbi sai surma ja haavata üle 3500 hitlerlase, neist 47 vanemohvitseri ja 2 kindralit, täielikult hävitati 10 vaenlase garnisoni, lasti rööbastelt välja 11 sõjaväeesheloni, purustati 11 vedurit ja 128 vagunit, lõhuti 34 raudtee- ja maanteesilda, lasti õhku 12 hitlerliku armee kaitseobjekti, hävitati 13 sõjaqmoona ja toiduainete ladu, 6 lennukit, 9 tanki ning soomusmasinat, viidi rivist välja 195 autot. partisanid haarasid enda kätte 6 raadiojaama, 12 miinipildujat, 43 kuulipildujat.

Need siis read kurikuulsast üllitisest -Rahvatasujad - Tallinn 1962.
tolle aja kohta suht värske värk -sõjalõpust möödas 17 aastat.
Jutt ja statistika nagu kirvega silmade vahele!

A la sama möga on ka 1944 aasta veebruari lõpus üle Peipsi tulnud partisanidest. Neli roodu - hitlerlastele anti pika puuga - ülesanne edukalt täidetud . venelased ootasid Peipsi teisel kaldal kangelasi köetud sauna ja kapsasupiga.

...samast R. Lumi "Tasujad". lk. 115 saab lugeda kuidas Endla järve kandis maha visatud 5 parashütisti tegelikult "oodati"...

...järgmisel päeval, 18. märtsil algas hommikul kell viis veelgi ulatuslikm haarang. Sellest võttis osa "omakaitse" Tartumaa malev, kellega koos läksid sõjaväelased koertega ja julgeolekupolitsei ametnikud. "Omakaitse" Sakalamaa malev pani välja 186 meest, Viljandist saadeti haarangule kaitsepataljon nr 32, Järvamaa malevast oli väljas paarsada meest. 19. märtsil toodi veel lisajõudu Tartust, Mustveest, Jõgevalt, Sallast, ja Rakkest. 20. märtsil oli kammijaid juba üle 600..."

Nende, nn. partisanide, jalgealune kõeti Eestis kohe kuumaks kui neist midagi kuuldi. Näiteks Jõgeva kandis hüppasid 1944. a kevadel 2 saksa lendurit tabamuse saanud lennukist välja. Kohe korraldati haarang, sest ei teatud, kellega tegu. Tulevahetuses Omakaitsega lasi lendur ühe omakaitsemehe maha.

gut,Ivalo,gut! See on tore raamat, täitsa olemas riiulis, ainult seda ei saa kasutada isegi rahvanaljandite kogumikuna, aga vahest on hea, kui keegi ka punaste propagandanäidiseid üles paneb, osale rahvale võivad nad suht tundmatud olla. Valgamaale V.Emajõe äärde Korva luhta visati ka "rahvatasujad" alla 1944 kevadtalvel(kui ma nüüd ei eksi ajaga) Igaljuhul kogu ümbruskonna omakaitse oli neid püüdmas ja kätte nad saadi väga ruttu. Pärast sõda sai mõnigi mees selle püüdmise eest isakese Jossi käest auhinnareisi Põhja-aladele. Mingeid kohapealseid toetajaid neil partisanidel siin küll ei teata olevat olnud.

Meinhard Leetmaa kirjutab Tarakvere lahingust päris pikalt.
Siit võib välja lugeda, et major Bernhardile 94. julgestusrügemendi III pataljonist allutati 12. märtsil kell 6 2. piirikaitse rügemendi III pataljoni 12. kompanii (see oli eelnevalt olnud rk-kompanii). Bernhardil endal oli kaasas vaid 3 sõdurit, nii et eraldi saksa üksusest nagu rääkida ei saaks.
Rannavalves oli tol ööl samuti III/2.prk. Venelane tungis läbi 12. märtsil kell 3.30. III/2.Prk. 8 rk-d olid jaotatud pataljoni laskurkompaniide vahel.

Järgmisel päeval, saksa tankide ja üksuste toetusel, hävitati Kangroveski ümbruses 700-meheline hävituspataljon koos tema juhi tshekist Makaroviga.

Pikemalt:
Sõjas ja ikestatud Eestis : [mälestused] / Meinhard Leetmaa ; toimetanud Vello Pekomäe ; [kaas: Arvo Luik]
Ilm. andmed Stockholm : Välis-Eesti & EMP, 1979 (Stockholm : Spånga Tryckeri)
Lk. 106-113