Partisanid Eestis 1944

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Õpetaja

Postitus Postitas Õpetaja »

Need mehed oleks äärmiselt soovitav kiiremas korras "üle kuulata" ja kogu jutt linti võtta !

Vaevalt, et neist keegi "kõike" ja "kogu operatsioonist" teab, kuid sellegipoolets peaks ülekuulamist toimetama kiiresti ja ilma liigse kärata ! :wink:

Loomulikult, kui see Sulle liigset tüli ei valmista ...
õ
Kasutaja avatar
Mati
Liige
Postitusi: 392
Liitunud: 10 Veebr, 2005 21:42
Asukoht: Raplamaa
Kontakt:

Postitus Postitas Mati »

Esimene punaste maabumine toimus Omedu ja Mustvee vahel, kus nad kukkusid sakslaste kuulipilduja tule alla, otsekohe taanduti ja järgnevalt üritati Rustavere kandis,mis läks ka õnneks.
Piirikaitserügemendi mehed koos major Bernhardiga?, asusid neid hanereas jälitama.
Vabanduseks nimetati suuskade puudumist. Oudovas komplekteeritud
Karotamme meeskond oskas jälitajad ümber haarata ja selles lahingus hukkus 10 eestlast ja juba nimetatud major.
Hiljem, Kangrumetsa lahingus, haarati punased koos kahe saksa tanketi abiga kotti ja hävitati umbes 72 meest.
Kogu punaste jõuk lagunes ja need hävitati hiljem.
Kalju Jalakase jutu järgi oli meeskonna tuumik komplekteeritud eesti punastest.
See ongi lühike kokkuvõte Kalju Jalakase jutust.
Prinz Eugen
Liige
Postitusi: 400
Liitunud: 26 Aug, 2005 19:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Prinz Eugen »

Mind on alati hämmastanud kommarite ettekujutus partisanidest - tagalas moodustatakse erariides või vormis diversantide üksus, saadetakse rindejoone taha ja seda nimetatakse partisanisõjaks.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

Sel ajal kui A.Filippovi ja F.Jangirovi brigaadid pidasid kõige tulisemaid lahinguid, tuli Kallaste ja Mustvee vahel Omedu jõe vasakul kaldal maale kolmas partisanibrigaad Dmitri Makarovi juhtimisel. 12.märtsi hommikul hävitas brigaad äkkrünnakuga vaenlase garnisoni Kasepää külas ja liikus kümme kilomeetrit edasi läände, kus lootis veidi puhata. See aga ei läinud korda. Vaenlasel oli ümbruses rohkesti väeosi, sealhulgas üksused, mis olid teel Narva rindele. Vaenlane koondas kiiruga käepärast olevad jõud ja alustas järgmise päeva ennelõunal pealetungi. Brigaad taandus metsa. Õhtu eel jõudsid vaenlase üksused talle järele. Aga enne kui need suutsid rünnakuks hargneda, lõid partisanid Nikolai Šumilovi juhtimisel hitlerlaste read segi. Jättes lahinguväljale kümneid laipu, põgenesid hitlerlased kabuhirmus Mustveesse. Partisanid said rikkalikult trofeesid: automaate ja vintpüsse, kuulipildujaid, miinipildujaid ja palju muud sõjavarustust. Seejärel suundus brigaad põhja poole (1)
Partisanidel oli tee vaba Mustveesse, kus hitlerlaste endi tunnistusel valitses paanika. Kardeti, et partisanid tungivad linna. Abiväge ei saadud kutsuda, sest telefoniliinid olid läbi lõigatud. Brigaadi juhtkond aga ei teadnud, mis sünnib ümbruskonnas. Hommikul väljasaadetud luuresalgad ei pöördunud tagasi brigaadi, kes vahepeal oli sunnitud mõned kilomeetrid edasi liikuma. Vastupidi, luuresalkade komandörid viisid oma mehed Peipsi kaldale ja seejärel üle jää järve idakaldale. Sellega nõrgendasid nad brigaadi jõudusid ja andsid vaenlase tagalasse jäänud võitlejatele ka moraalse löögi (2). Brigaadi juhtkond enam uusi luurajaid välja ei saatnud ja hakkas pimesi edasi liikuma Avinurme – Sadala metsade suunas.
Nüüd hakkas vaenlane partisanide teele lõkse seadma. Otsustava löögi andmiseks mobiliseerisid hitlerlased kõik lähemad „Omakaitse“ üksused ja kutsusid kohale rindeväeosi, kelle käsutuses olid soomusmasinad ja suurtükid. Kartes, et brigaad võib ühineda A.Filippovi partisanidega, koondasid hitlerlased peamised jõud Avinurme suunduvatele teedele ja sealsetesse küladesse.
Antud olukord nõudis brigaadi juhtkonnalt erilist operatiivsust ja kõigi asjaolude arvestamist. Kuid brigaadi komandör Dmitri Makarov ja komissar Eduard Kivisikk alahindasid fašistide jõudu ja kavalust ning jäid liigselt lootma partisanide vaprusele. Ülemäära palju aega kulutati rännaku organiseerimisele. Luure saadeti vaid 100 – 150 meetrit kolonnist ettepoole. Selle tagajärjel jooksis brigaad Ulvi ja Lilastvere vahel Mustvee jõe sängis rinnutsi otsa vaenlase varitsusüksustele. Kuigi mehed võitlesid erakordselt vapralt, lagunes brigaad mitmesse ossa (3).
Partisanide edasine tegevus arenes peamiselt kolmes suuremas salgas, kes pärast lahingut Mustvee jõe luhal liikusid põhja, ida ja kagu suunas.
Kõige aktiivsemalt võitles umbes sajameheline salk, kes liikus Nikolai Šumilovi ja Aleksandr Stepanovi juhtimisel põhja poole. Selle salga tegevus oli Tartu- ja Virumaa piirialadel niivõrd aktiivne, et vaenlane kutsus abijõude veel Rakverest, Paidest ja mujalt. Fašistide väejuhatus andis sealsete partisanide vastu peetavate lahingute üldjuhtimise kindral Hornile. Partisanide liikumispiirkonda saadeti järjest uusi väeüksusi, keda toetasid soomusmasinad. Kolmanda brigaadi võitlejatel tuli pidada neil märtsikuu päevadel palju raskeid lahinguid Imukvere, Tuimõisa, Mäeküla, Saaremetsa, Ersiku, Ninasi, Torma, Nõmme ja Kasepää kandis (4).

1)EKPA, f.4, nim.1, s.-ü.160, l.37.
2)Sealsamas, l.38; s.-ü.186, l.320, 324, 337, 362, 373; s.-ü. 200, l.55-58.
3)EKPA, f.4, nim.1, s.-ü.96, l.1-7; s.-ü.160, l.37-38;s.-ü.215, l.1-3.
4)ENSV ORKA, f.R-358, nim.1, s.-ü.23, l.81-95; R.Lumi. Tasujad, lk.188-198.

Eesti rahvas Suures Isamaasõjas II, lk.135-136

EKPA (ERAF) f.4, nim.1, s.-ü.160 peaks olema Eesti Partisaniliikumise Staabi koondkokkuvõte.
ENSV ORKA (ERA) f.R-358, nim.1, s.-ü.23 Omakaitse Peavalitsuse Ia osakonna teated.

Samas seerias ilmunud dokumentide kogumikus millegipärast ei avaldatud ühtegi antud brigaadiga seotud dokumenti, erinevalt Filippovi ja Jangirovi brigaadidest.

Kas keegi on vahepeal äkki omakaitse ja partisaniliikumise staabi dokumente uurinud ja tahab oma teadmisi jagada? Ma leian siis ehk saksa poolelt ka ühte-teist. Probleem on ainult selles, et tegevus algas 18.armee alal (mille dokumente mul sellest ajast ei ole) ja alles hiljem jõudis Armeegruppe Narwa vastutusalale.
kari lumppio
Liige
Postitusi: 312
Liitunud: 30 Mär, 2005 9:46
Asukoht: Espoo, Soome
Kontakt:

Postitus Postitas kari lumppio »

andrus kirjutas: Ma leian siis ehk saksa poolelt ka ühte-teist. Probleem on ainult selles, et tegevus algas 18.armee alal (mille dokumente mul sellest ajast ei ole) ja alles hiljem jõudis Armeegruppe Narwa vastutusalale.
Tere Andrus!

NARA filmis T-311/60 või /61 on mälu järgi mingi umbes 15 -lehekülgeline raport Makarovi gruppi purustamisest. See peaks olema isegi kuskil CD-peale skanneritult (mitte minu poolt). Võta ühendust kui tahad koopiad. Kummaline et see varem pole jutuks tulnud.

Rahvatasujad I ja II rääkivad ka sellest Makarovi bandest. Mul on kusgil need molemad, loobuda aga nendest ei kavatse. Antikvariaatidest peaks olema. Mälu järgi oli reade vahelt lugeda et selle gruppi juhtkonna enamus pani putku. Kus juures vahel on Rahvatasujate I ja II osa jutud samade juhtumide kohta erineva tooniga. Vahel "loomulikult" parteimeestele antakse evakueerimislennukis koht eelisjärjekorras aga teise raamatu jutus antakse aru (jällegi reade vahel) et põgenes häbenematult piiramisrõngast.


Muideks eestlaste NSGr 11 ilmselt osales Makarovi gruppi jälitamises kahe luurelennu võrra ja ühe teise partisaanigrupi (Filippovi oma?) vastu tegid otsustava tähendusega toetuse sakslastele (ja omakaitsele?) pommitades Mäura talus olnud partisane 9.3.1944. Legendi järgi punakangelane seal plahvatas õhku enda seatud käsigranaatidega viies kaasa hulgi hitlerlasi. Äkki ei siiski olnud lennukipomm?


Kari
onlyone
Liige
Postitusi: 38
Liitunud: 25 Dets, 2007 5:02
Asukoht: Türi
Kontakt:

Re

Postitus Postitas onlyone »

Mul oma võõrasisa rääkis kunagi 70-ndatel.sellest episoodist polnud muidu suur jutupaunik.oli liig koledaid asju.Oli mingis seeaegses poltseipataljonis,püüdsid mingid punaaseidparasütiste,ja mõnitasid muidugist,teadsid.et ka sakslaste ätte andes ei oota neid parimat,nagu dessandiga Piirissaarelt hiljem.Üldiselt on mees mulla all ja kui on tõelisi ajaloouurijaid,on mul meil kuhu kirjata nharri@hot.ee või Tel 5024728,On privaatlindistused ja nimed vb.mida pole vaja avalikult veel...[/img]
alati on valgeid laike
onlyone
Liige
Postitusi: 38
Liitunud: 25 Dets, 2007 5:02
Asukoht: Türi
Kontakt:

RE:DESSANT

Postitus Postitas onlyone »

TEgelt,kuulasin praegu huvipärast üle oma võõrasisa vanad 70- juttud,tolles episoodist,aeg oli .76 laagris olnu jne,aga kumab läbi)polnud jota,kuigi vabas elus ja malelauataga räägitu pooliku naabrimehega,omakülapoiss,siis,kumab läbi üks asi-neid vangivõetuid vante.ei antud kohe sakslastele üle.tehti julmalt öeldes TSIRKUS!MÄletan väiksena isegi.kui ütles-sakslased tappavad,me teeme nalja ja saavad kõhutäite.Võigas!Ise sai samuti 10x5 Siberit,jäi 45 pihku,hilisemad1947jne,said ju 25`5 SAMA paragrafiga58.1 Halenaljakas- Kodumaale relvaga vastuhakkamine....
alati on valgeid laike
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

postitan ühed mälestused raamatust Rahvatasujad. Ehk saab siis selgemaks, miks ma just arhiiviandmete vastu huvi tundsin.

Nikolai Turkestanov

1944. AASTA MÄRTSIS

1944. aasta kevad hakkas endale tasapisi teed rajama. Ta puuris pilvedesse auke, upitas päevasüdamel elavhõbedasammast kraadiklaasis kõrgemale, sosistas maapinnale: «Ärka!»
Talv laks sellest marru ja pani raevukalt vastu. Kuid karmi talve vihased vihinad ei suutnud piiri panna sellele, mis vääramatult lähenes - uue elu taasärkamisele.
Tigedalt taganev talv sarnanes fašistidele, kes samuti olid määratud hävingule, ent taganedes iga jalatäie maa külge klammerdusid.
1944. aasta hakatuseks jõudsid Nõukogude väed ka Eesti piirini ja, ületanud selle Narva juures, astusid sammu Nõukogude Eesti pinnale. Seisis ees kogu Eestimaa lõplik vabastamine fašistliku okupatsiooni ränkraske ikke alt.
Hitlerlike vägede meeleheitlikku vastupanu tuli murda nii löökidega rindel kui ka ühendusteede halvamisega fašistlike diviiside tagalas. Viimase ülesande võtsidki oma õlgadele rahvatasujad. Nõukogude Eestisse suundus osa neist partisanidest, kes siiani võitlesid Leningradi ja Pihkva oblasti territooriumil.
Ühel märtsi tuisusel õhtupoolikul hakkas kolmas partisanibrigaad koos vooriga üle lageda Peipsi jää lääne poole astuma.
Tunnid venisid aeglaselt ja ka tee ei edenenud kuigi jõudsasti. Jääpangad ja -kuhilad olid sedavõrd kõrged, et neist tuli ringiga mööda minna. Suitsumehed tusatsesid - neid ei lubatud süüdata ühtegi tikku.
Valgehakul jäime peatuma. Inimesed varjusid jääpankade vahele; samasse asetati ka hobused ja reed. Kõik olid maskeeritud valgesse, sest fašistid pidasid järvepinda teraselt silmas. Olid pingsalt valvel ka jääpankade vahele peitunud partisanid.
Pikkamööda, aeglase sammuga astus päike sel päeval oma teed. Viimaks siiski saabus videvik ja edasiminek jätkus. Nüüd tuli veelgi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla, sest tuisk oli möödunud ja öö kujunes kuupaisteliseks. Liikujate silmad uurisid teraselt igat varju, mis vähegi kahtlasena näis.
Seal... kas ei pendelda mingi vari lume taustal? Partisanidest umbes poole kilomeetri kaugusel hakkas valgel väljal selgesti silma mustav inimkogu. Ta astus aeglaselt, seisatas, sammus taas veidi maad ning jäi uuesti seisma. Vaatas... Kuulatas...
Komandöri käsul liiksid viis partisani lähenejat ligemalt uurima. Üksik rändaja ei tahtnud lähenejaid ligi lasta, viskus pikali ja sirutas püstoli ettepoole. Tulistama ta kohe ei hakanud. Küllap pani teda kahtlema asjaolu, et tulejad lähenesid idakalda poolt.
«Seis! Mitte sammugi edasi! Kes tuleb?!» kuulsid partisanid kähinal lausutud venekeelseid sõnu.
«Omad,» vastati talle, «omad!»
Lamaja ajas end vaevaga püsti ja tuikus rahvatasujatele vastu. See oli lumine kogu, jalas karvasaapad. Niisiis lendur.
Peagi ümbritses teda kogu salk. Ta rääkis oma juhtumisest. Nende lennuk käis vaenlase baase pommitamas ja sai tabamuse, millest põlema süttis. Meeskond juhtis oma tunglana põleva lennuki rindejoone poole lootusega ohutus kohas maanduda. Peipsi kohal muutus olukord väljakannatamatuks. Lennukist aga suutis langevarjuga välja hüpata ainult üks. Langevari maandas ta järve jääle. Mees sai vigastada, sest tuul virutas teda korduvalt vastu jääd. Lendur suutis siiski nii palju, et hakkas kord käies, siis jälle roomates järve idakalda poole rühkima. Ei uskunud enam, et kord sihile jõuab, jõud ütles üles. Päeval lamas paigal, varjas ennast jääpanga taga, öösiti püüdles omade poole.
Talle anti süüa, seoti veritsevad muhud ja saadeti reel tagalasse. Võib-olla tegi ta edaspidi sõja õnnelikult läbi ja elab praegugi...
Partisanid aga läksid jälle edasi, vastu uuele päevale, uuele pikale lamamisele jääpankade varjus.
Järgmise päeva hommikupoolsel ööl oli eesmärk - läänekallas: üsna lähedal. Juba ulatas partisanide silm seletama majade kontuure ja neist tagapool mustavat metsajoont. Oligi käes aeg asuda kaldale jalga kinnitama.
Jõudsime välja just ettenähtud kohta, Omedu küla kohale. Partisanid hargnesid ahelikku, mis energiliselt kalda poole rühkis.
Esialgu oli eesolevas külas surmvaikne. Kuid koertel on terane kuulmine ja peagi ulatusid nendeni mingid võõrad helid. Karvased valvurid pistsid heledasti klähvima.
Kallas muutus valgeks, hakkasid õhku tõusma hitlerlaste valgustusraketid. Jääle avati korratu, kuid tihe tuli.
Vaenlaseni oli jäänud mõnisada meetrit ja see vahemaa tuli ületada tulistjalu. Meie automaatide äge tuli ja osavasti heidetud käsigranaadid purustasid tormi-iilina vastase kaitse. Osa kaitsjatest sai surma, osa põgenes paanikas metsa.
Kohalikud elanikud võtsid meid vastu soojalt. Rõõmsa hämmastusega kuulsid nad meid eesti keelt kõnelemas.
«Olete ikka tõesti eesti sõjamehed?!»
«Kas lööte nüüd fašistid meie maalt välja?»
Neid küsimusi, hüüdeid: «Tere tulemast!» ja sooje käepigistusi oli tõsine rõõm kuulda ja tunda.
Tõmbasime pärast lahingut veidi hinge ja vaatasime üle oma kaotused. Vaenlase kuulid olid teinud meie read kolmeteistkümne mehe võrra hõredamaks. Haavatud said esmaabi, seejärel asetati nad regedele ja saadeti idakaldale. Samuti võtsime raadio teel ühenduse partisanistaabiga, teatades, et meie ülesande esimene etapp on täidetud ja hakkame liikuma ettenähtud kohta. Nimelt pidime siirduma Virumaa suurtesse metsadesse, seal omale baasi looma ja alustama aktiivset tegutsemist Narva-Rakvere raudteel.
Hitlerlased ei kaotanud tarbetult aega. Varsti saime andmeid: fašistid saatsid välja soomusautod ja meid asus jälitama arvukas karistussalk.
Kiirustasime edasi minema, võttes sihi suuremate metsade poole.
Teel kohtasime talutaati, kes reega koduteel oli Kutsusime teda meile küüdimeheks ja ta oli kohe nõus. Traat, nii aastat 65 vana, lasi sedamaid osa meie kraamist oma rekke laduda ja suunas oma raudja meiega kaasa. Suundusime edasi mööda Omedu jõge. Muidugi olime kogu aeg suurematest teedest hoolega kõrvale hoidnud, kuid jäljed jäid lumme ikkagi.
Kinnisemale maastikule jõudes jäime paigale ja võtsime sisse ringkaitse. Juba olidki karistussalklased meil kannul. Nad tulid hagijatena jälgi ajades, tormakalt, rind ees, nagu poisikesi kimbutama.
Lasime käratsevad tagaajajad ligi tulla ja siis külvasime nad äkki kuulirahega üle. Meie ees olevate puude ja põõsaste vahele jäi lamama palju tumedaid kogusid.
Ootamatu vastulöök ajas jälitajad ähmi täis. Nende uhked sabasuled vajusid kähku longu ja kes pääses, see tänas kiireid jalgu. Tol korral sai meilt karmi õppetunni palju karistussalklasi, kusjuures partisanidel kaotusi ei olnud.
Jälle saabus õhtu ja ees seisis rännakuöö. Pidime kõvasti kiirustama ja hommikuni katma vähemalt 60 kilomeetrit. Kahjuks polnud meie komandör oma ülesannete kõrgusel. Tal kulus ülemäära palju aega liikumisteede valikule ja rännaku organiseerimisele, mille tulemusena jõudsime öö jooksul läbida vaid 15-20 km.
Komandör sai hakkama veel teisegi ränga veaga. Meile meeleldi küüdimeheks hakanud vanamees kukkus äkki kurtma: «Tulin, näe, kodustele teadmata teiega kaasa. Hobunegi, näh, ei suuda enam liikuda, väsind teine, kuigi näib erk olema. Kulla-pai mehed, lubage mul, vanainimesel, nüüd ära koju minna!»
Ja komandör andiski talle säärase loa. Vanamees, oma ree tühjaks teinud, pani hobusele takka ja kadus oma «väsinud» raudjaga tuulekiirusega meie vaateväljalt.
Varsti läks meie olukord õige raskeks ja kaldun arvama, et selles oli mängus ka «väsinud» hobuse peremehe käsi. Tunni kolme pärast hakkas valgeks minema, meie aga olime alles üpris lagedas kohas. Ja ootamatult hakati eemalt meie pihta tulistama. Nähtavasti jälle justkui meie jälile juhatatud karistussalklased.
Liikusime piki jõe sängi. Siin oli vähem lund ja seetõttu kergem edasi jõuda. Seejuures unustati aga peamine - ei saadetud ette välja luurajaid.
Ilm oli varakevadiselt karge ja ilus. Puhus tasane tuul ja kiiresti sammuvatel inimestel hakkas palav. Olime väsinud ega osanud aimatagi, mis meid ees ootas.
Meie komandör alahindas asjatult fašistide kavalust. Nad tundsid ümbrust partisanidest paremini ja surusid meid eemalt tulistamisega nimme neile vajalikku kahta, kus oli organiseeritud varitsus.
Meile, partisanidele, anti ootamatult kohutav tulelöök. Kuule tuiskas nii automaatidest kui kuulipildujatest. Vaenlane ise oli hästi varjatud ja meie kuulidele raskesti tabatav. Fašistide kasutuses olid samuti soomusautod ja tankitõrjepüssid. Meie kohale siginesid isegi lennukid, kust meie liikumisteede ja positsioonide kohta teateid anti ja meid kuulipildujatest tulistati.
Ootamatult tabatud partisanid kandsid esimestel minutitel suuri kaotusi. Jäime ilma paljudest seltsimeestest ja langesid surnult lumele ka meie hobused. Otsekohe aga toibusime ja asusime ennast kaitsma. Tekkis raevukas lahing. Lahingus lõid vapralt kaasa isegi meie naispartisanid - radistid ja sanitarid. Kui nooruke Olja kuulist tabatuna lumele langes, hüüdis ta valjusti: «Seltsimehed, hävitage fašiste, makske neile kätte selle valu ja häda eest, mida nad meile on toonud!»
Ennastsalgavalt jäi oma soodsale positsioonile jalgadest haavatud partisan Gurko. Alles pimeduse saabumisel lubas ta end eemale kanda ja haavad siduda.
Partisanid murdsid rõngast läbi gruppidena, mistõttu ma kogu lahingupilti ei näinud. Tean aga, et meie inimesed väga vapralt vastu panid. Fašistid arvasid mitu korda, et on meid nii öelda päris pehmeks teinud, ja tulid rünnakule. Need pealetungid läksid neile kalliks maksma.
Sattusin gruppi, kuhu kogunes ligi kolmkümmend partisani. Pimeduse saabumisel võtsime kaasa haavatud Gurko ja tõmbusime metsa. Fašistid asusid meid jälitama.
Nende peamiseks mureks oli meid mitte käest ära lasta. Päevase lahingu kogu piirkond võeti hoolsa valve alla. Kõikidel teedel patrullisid fašistide tugevdatud salgad.
Partisanidel tuli paratamatult jaguneda väikesteks gruppideks, kes asusid tegutsema omal käel. Seetõttu meie teistega enam kokku ei puutunud.
Olime raskes olukorras. Tuli ööbida metsas, kus tuletegemisest juttugi polnud. Jalatsid ja riided olid lumest märjaks saanud ja panid meid külmetama. Ega süüagi midagi olnud. Ainult janu me ei tundnud; selle kustutamiseks oli ju külluses lund.
Oma eesmärgi poole - Virumaa paksude metsade suunas -, me enam minna ei saanud. Selles sihis olid väljas eriti rohkearvulised «omakaitsesalgad».
Meil ei jäänud üle midagi muud, kui jälle järve poole püüda. Fašistid arvestasid seda ja valvasid ka seda kanti hoolikalt.
Seetõttu tuli meil kahel päeval pärast lahingut Ulvi lähedal veel neli tulevahetust maha pidada. Püüdsime mitmes kohas rõngast läbi murda, kuid see ei läinud korda.
Meie käsi oleks vägagi halvasti võinud käia, kui kohalikud elanikud poleks meid abistanud. Nendelt saime teateid vaenlase liikumise kohta ja ka toitu.
Lõpuks läksime välja riskile ja ühel ööl murdsime välja järvele. Hitlerlased süütasid oma prožektorid ja avasid meie pihta turmtule. Raskesti sai haavata partisan Talalajev, kes kaotas palju verd. Enamikul neist, kes lähtekohta tagasi jõudsid, olid jalad külmast näpistatud.
Kuigi meie retk üle Peipsi kõiki soovitud tulemusi ei andnud, saime mõndagi ära teha. Fašistid olid paanikas, kohalik elanikkond kuulis tõde Punaarmee võitude ja hitlerlaste paratamatu lüüasaamise kohta.

Rahvatasujad 2, lk. 178-183.
Oleg A
Liige
Postitusi: 227
Liitunud: 21 Nov, 2004 0:09
Kontakt:

Postitus Postitas Oleg A »

kari lumppio kirjutas: Muideks eestlaste NSGr 11 ilmselt osales Makarovi gruppi jälitamises kahe luurelennu võrra ja ühe teise partisaanigrupi (Filippovi oma?) vastu tegid otsustava tähendusega toetuse sakslastele (ja omakaitsele?) pommitades Mäura talus olnud partisane 9.3.1944. Legendi järgi punakangelane seal plahvatas õhku enda seatud käsigranaatidega viies kaasa hulgi hitlerlasi. Äkki ei siiski olnud lennukipomm?

Kari
Katasest põhja poole kuskil 2,5 järvest kaugelt on lennukipommi auk. kuskil 100-kg laeng.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

Riputan mõned lõigud Ic-päevaaruannetest siia. Partisanide kohta käiv punkt IX ilmub aruandesse alates märtsikuust, enne on partisanid muude vaenlastega ühes kambas, lisaks tundub, et tekst on refereering Ia-päevaaruandest (vaata näiteks 26.02.1944).

Ic-Tagesmeldung v.1.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Die am 26.2.44 bei Katase (Peipus-See) eingedrungene Bande ist nördlich Roostoja-Iisaku weiter verfolgt worden.
Weitere Bandengruppe ostw. Welesto zurückgedrängt.

NARA T312/1630/626

Ic-Tagesmeldung v.2.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Die SO Weleto abgedrängte Bandengruppe hat sich in kleinen Gruppen aufgelöst.

NARA T312/1630/628

Ic-Tagesmeldung v.7.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Bande (geschätzte Stärke 200 Mann) am 6.3. durch E-Meldung, am 7.3. im Raum Luiska (10 km ONO Iisaku) durch Jagdkommando erneut festgestellt. Eine weitere Bande angeblich ebenfalls 200 Mann im Südteil Muraka-Sumpf durch estn. Selbstschutz überwacht.

NARA T312/1630/643

Ic-Tagesmeldung v.8.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Bereits gemeldete Bande 3 km NW Luiska (10 km ONO Iisaku) erneut festgestellt. [nicht lesbar, zweite ?] Bande in stark befestigten Stellungen NW Meurasaare; Ort genommen.

NARA T312/1630/646

Ic-Tagesmeldung v.9.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Nacht zum 8.3. mehrere Fallschirmspringer (Zahl unbekannt) Varangu, 16 km N Wesenberg, abgesetzt. Einwohnerin will am 9.3. 4 km N Varangu 3 Russen in deutscher Uniform gesehen haben. Gegend wird abgesucht.
9.3. 10,00 Uhr durch estn. Spähtrupp 4 km S Virunurme (Nordrand Muraka-Sumpf) Feindberührung, Stärke unbekannt, Bewaffnung 2 M.G., mehrere MPi.
Beide Waldstücke NW Meurasaare mittags genommen. Feind- und eigene Verluste noch unbekannt.
Bei Luiska gemeldete Bande (nach estn. Zivilisten etwa 200 Mann) unverändert. Massnahmen zur Bekämpfung sind eingeleitet.

NARA T312/1630/648

Ic-Tagesmeldung v.10.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Nach E-Meldung soll sich ein Teil der bereits gemeldeten Bandengruppe aus dem Raum Luiska nach Weleto zurückgezogen haben. Jagdkommandos zur Bekämpfung eingesetzt.

NARA T312/1630/655

Ic-Tagesmeldung v.11.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Bekannte Bandengruppe im Raum Lipssu – Weleto und N davon gestellt.
In der Nacht vom 10. auf 11.3. berittener feindlicher Spähtrupp, etwa 10 Mann, 2 km NW Meurasaare von estn. Selbstschutz beschossen.

NARA T312/1630/658

Ic-Tagesmeldung v.12.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Bandenspähtrupp (Stärke 10 Mann) 6 km S Weleto nach Norden zurückgewichen.
Zwischen Karula und Kiva (11 km N Haljala) 6 Banditen.

NARA T312/1630/661

Ic-Tagesmeldung v.13.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Die gestern gemeldete Bande von etwa 400 Mann, je 1/3 russische Kommunisten, Banditen und Rotarmisten, überschritten Rollbahn Mustvee, Dorpat und wurden im Raum Lillastwere, 14 km NW Mustvee, gestellt. Dabei etwa 50 Feindtote, zahlreiche Verwundete. Nach Überläuferaussage Bande gut bewaffnet und mit Sprengstoff und 5 Funkgeräten ausgerüstet. Aufteilung in einzelne Kommandos ist zu vermuten.
Im Raum Weleto aufgetretene Bande 4 km NW Uskula festgestellt.

NARA T312/1630/665

Ic-Tagesmeldung v.14.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Bande NW Mustvee in mehreren Gruppen aufgesplittert und nach S, W, Richtung Lausika-Sumpf und nach N ausgewichen.

NARA T312/1630/668

Ic-Tagesmeldung v.15.3.44
[...]
VI. Aussagen.
[...]
Aussage eines Banditen von der Bandengruppe im Raum Mustvee:
Estnisches [nicht lesbar] Rgt.(Nr. unbekannt) Anfang Februar 1944 in Leningrad aufgestellt, Stärke etwa 6000 Mann, darin fest sämtliche in Russland wohnenden Esten erfasst. Davon etwa 1000 Mann an 7.(estn.)S.D. und einer weiteren estn.Div. (Mit Beinahmen „Sibirischer Adler“) abgegeben. Anfang März 200 Mann mit 200 Rotarmisten zu einer Bandengruppe zusammengefasst und zum Peipus-See gebracht.
[...]
IX. Bandenmeldung. [schlecht lesbar]
Bande NW Mustvee in 3 Gruppen aufgesplittert. Etwa 30 Mann bei W.W.Murru (7 km W Mustvee). Etwa 20 Mann im Wald N Ruunoja und 160 Mann bei Lusika, davon 60 Mann eingeschlossen, der Rest nach NW und N ausgewichen. 6 Gefangene.
In der Nacht vom 14. zum 15.3. Vordringen von etwa 60 Banditen gegen Meurasaare, Madissaare. Eigene Funkstelle zerstört, 5 eigene Tote, 3 Feindtote.
Etwa 30 bis 40 Banditen in Merevälja.

NARA T312/1630/671

Ic-Tagesmeldung v.16.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Feindbande NW Mustvee weiter aufgesplittert und in kleine Gruppen zersprengt.
Eine Gruppe von etwa 40 Mann N Imutvere (N Lusikasumpf). 3 Banditen gefangen. Versuch von etwa 20 Banditen, bei WW Murru (6 km SW Mustvee) festgestellt, über das Eis zu entkommen, vereitelt.
Bande im Murakasumpf versucht sich nach SO, anscheinend zur Flucht über das Eis des Peipus-See durchzuschlagen.
In Nuri (2 km S Sonda) 4 bezw. 6, in Ulyasti (W Sonda) 5 Banditen aufgetreten.

NARA T312/1630/674

Ic-Tagesmeldung v.17.3.44
[...]
IX. Bandenmeldung.
Mustvee-Bande: Bei Tuimoisa (2 km S Lusikasumpf) etwa 40 Banditen.
Im Raum Veia (3 km O Lusikasumpf) eingeschlossene Bande von 70 Mann in kleinen Gruppen nach S, NO u. NW entwichen.
Festgestellte Verluste bis einschl. 16.3.: 75 gezählte Tote, 26 Gefangene, davon eine Anzahl Offiziere.
Murakasumpf-Bande: in Stärke von etwa 120 Mann in der Nacht vom 16. auf 17.3. über das Eis nach O geflüchtet.
Abwurf von 30 Fallschirmen mit Versorgungsbomben über Sirtsisumpf (10 km S Sonda).
Bei Ubja und Raudkatku (10 km SSW Kunda u. 3 km O Kunda) je 15 m Draht aus Fernsprechleitungen herausgeschnitten.

NARA T312/1630/677
Kasutaja avatar
Skald
Liige
Postitusi: 143
Liitunud: 13 Sept, 2008 8:52
Asukoht: Tartumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Skald »

Kas keegi teab selle langenud major Bernhardi eesnime?
Kasutaja avatar
AddressUnknown
Liige
Postitusi: 237
Liitunud: 19 Juun, 2008 17:47
Kontakt:

veel nn partisanidest

Postitus Postitas AddressUnknown »

1943-44 aastal visati langevarjuga Järvamaal Koigi piirkonnas alla minu vana-vanatädi Helga Kadastik, kes oli eesti ohvitserist mehele 1941 aastal venesse järele läinud. Tean niipalju, et Helga paariaastane poeg suri venes nälga ja mees hukkus ilmselt 45-l aastal Punaarmees Kuramaal. Helga läks venna juurde kodutallu, saatja mattis maha ja elas seal kuni 44-a septembrini, mil toimus Koigi lähedal kohtumislahing taganeva Saksa kolonni ja vene tankide vahel. Helga pani oma kaptenivormi selga ja hakkas kaitsma ümbruskonna talusid venelaste rüüstamise eest, mis päädis ühe venelase mahalaskmisega kodutalu õuel, kuna see ei pidanud naiskaptenit üldse inimeseks. Igal juhul õnnestus tal ennast puhtaks rääkida a la saatja sai kukkudes viga ja teistega kontakt kadus jne. Sõja lõpetas ta Kuramaal kirurgina kapteni auastmes.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Midagi huvitavat ...

"3. 26.02.44. saabunud andmeil vastase regulaarväe osade kohta Podigriiva – Pootsiku rajoonis on täiendavalt selgunud järgmist:
Üks vastase osa, mille täppis suurus teadmata, on 25.02./26.02. ööl tulnud üle Peipsi kirdenurga Alajõe rajooni, kus nähtavasti jagunes kaheks: üks grupp liikus Roostoja rajooni ja teine Podigriiva rajooni.
a) Roostoja grupp:
27.02.44. kella 1330 paiku tuli Roostojast kirdes asuva teederisti rajoonis olevasse tallu ca 40-50 meest valgetes riietes, kaasas kaks hobust. Seda gruppi on asunud likvideerima saksa osad, kusjuures omakaitselased on kaasas teejuhtidena.
b) Podigriiva grupp:
Podigriiva rajooni liikunud grupp piirati ümber Saksa osade ja omakaitselaste poolt, kuid 27.02.44. kell 2202 saabunud teatel oli nimetatud grupp haarangust välja libisenud ja liigub Remniku suunas. Kontakt vastasega puudub.

4. 27.02.44. õhtul saabunud teatel on Iisakust edelas asuvate talude rajoonis avastatud uus ca 20 meheline punaväegrupp. (Tõenäoliselt on siin tegemist Alajõe rajoonis üle Peipsi tulnud venelaste üksuse ühe allosaga.)."

terv
o
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

29.02.44. kella 0700-ni.

28.02.44. kell 0400 sõitis Iisakult välja Saksa jahikomando, et likvideerida Roostoja – Podigriiva rajoonis avastatud vastase gruppi.
Rakverest saadud andmeil oli 28.02.44. hommikul sakslastest ja omakaitselastest koosneval patrullil kokkupõrge vastasega põhjapool Roostoja küla, kus 1 omakaitselane sai surma ja 1 haavata. Venelased olid koondumas Roostojast lõunas asuvasse metsa, arvatava eesmärgiga vallutada Tudulinn. Hiljem oli Saksa jahikomandolkoos ühe omakaitse rühmaga kokkupõrge Roostoja metsavahi juures. Kohalike elanike üteluse järgi oli venelasi seal 26, kes põgenesid teed mööda lääne suunas. Hiljem oli jahikomandol kokkupõrge Roostojas kõrgendik 54 juures juba suurema venelaste grupiga, kuhu kuulus 120-200 meest. Tulevahetusel sai surma 2- ja haavata 2 sakslast. Vastase arvulise ülekaalu tõttu sakslased tõmbusid tagasi. Veel hiljem oli kokkupõrge ühe rühma sakslaste ja ühe rühma omakaitselastel vastasega Rootsiku rajoonis Tõrvamäe metsavahi juures, umbes 100-mehelise hästirelvastatud venelaste grupiga. Kaotusi ei olnud. Haarang jätkub.


01.03.44.kella 0700-ni.

3. Rakverest saadud andmeil on Roostoja rajoonis talud vastase poolt okupeeritud. Vastase suurus 50-60 meest, kes saabusid kohale regedel. Meie rühm asub Saarevälja külas, kuhu täienduseks on saadetud 20 meest rk-dega, mp-dega ja püssidega. Podigriiva rajoonist täiendavaid andmeid saadud ei ole.

terv
o
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

partisanid

Postitus Postitas istorik »

Üht partisanide gruppi juhtis major Novikov (tol ajal ilmselt ikkagi leitnant) kelle väitel nemad jõudsid Roostoja tallu 27.02 ning oli äge lahing, palju langenuid mõlemal poolel. 28.02 olid sunnitud sakslaste survel metsa tõmbuma kus neid jälitati ka seal pidevalt Omakaitse poolt. Loomulikult ei maini ta Roostoja talupere saatust ehk piinamist- mõrvamist.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist