|
postitan ühed mälestused raamatust Rahvatasujad. Ehk saab siis selgemaks, miks ma just arhiiviandmete vastu huvi tundsin.
Nikolai Turkestanov
1944. AASTA MÄRTSIS
1944. aasta kevad hakkas endale tasapisi teed rajama. Ta puuris pilvedesse auke, upitas päevasüdamel elavhõbedasammast kraadiklaasis kõrgemale, sosistas maapinnale: «Ärka!»
Talv laks sellest marru ja pani raevukalt vastu. Kuid karmi talve vihased vihinad ei suutnud piiri panna sellele, mis vääramatult lähenes - uue elu taasärkamisele.
Tigedalt taganev talv sarnanes fašistidele, kes samuti olid määratud hävingule, ent taganedes iga jalatäie maa külge klammerdusid.
1944. aasta hakatuseks jõudsid Nõukogude väed ka Eesti piirini ja, ületanud selle Narva juures, astusid sammu Nõukogude Eesti pinnale. Seisis ees kogu Eestimaa lõplik vabastamine fašistliku okupatsiooni ränkraske ikke alt.
Hitlerlike vägede meeleheitlikku vastupanu tuli murda nii löökidega rindel kui ka ühendusteede halvamisega fašistlike diviiside tagalas. Viimase ülesande võtsidki oma õlgadele rahvatasujad. Nõukogude Eestisse suundus osa neist partisanidest, kes siiani võitlesid Leningradi ja Pihkva oblasti territooriumil.
Ühel märtsi tuisusel õhtupoolikul hakkas kolmas partisanibrigaad koos vooriga üle lageda Peipsi jää lääne poole astuma.
Tunnid venisid aeglaselt ja ka tee ei edenenud kuigi jõudsasti. Jääpangad ja -kuhilad olid sedavõrd kõrged, et neist tuli ringiga mööda minna. Suitsumehed tusatsesid - neid ei lubatud süüdata ühtegi tikku.
Valgehakul jäime peatuma. Inimesed varjusid jääpankade vahele; samasse asetati ka hobused ja reed. Kõik olid maskeeritud valgesse, sest fašistid pidasid järvepinda teraselt silmas. Olid pingsalt valvel ka jääpankade vahele peitunud partisanid.
Pikkamööda, aeglase sammuga astus päike sel päeval oma teed. Viimaks siiski saabus videvik ja edasiminek jätkus. Nüüd tuli veelgi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla, sest tuisk oli möödunud ja öö kujunes kuupaisteliseks. Liikujate silmad uurisid teraselt igat varju, mis vähegi kahtlasena näis.
Seal... kas ei pendelda mingi vari lume taustal? Partisanidest umbes poole kilomeetri kaugusel hakkas valgel väljal selgesti silma mustav inimkogu. Ta astus aeglaselt, seisatas, sammus taas veidi maad ning jäi uuesti seisma. Vaatas... Kuulatas...
Komandöri käsul liiksid viis partisani lähenejat ligemalt uurima. Üksik rändaja ei tahtnud lähenejaid ligi lasta, viskus pikali ja sirutas püstoli ettepoole. Tulistama ta kohe ei hakanud. Küllap pani teda kahtlema asjaolu, et tulejad lähenesid idakalda poolt.
«Seis! Mitte sammugi edasi! Kes tuleb?!» kuulsid partisanid kähinal lausutud venekeelseid sõnu.
«Omad,» vastati talle, «omad!»
Lamaja ajas end vaevaga püsti ja tuikus rahvatasujatele vastu. See oli lumine kogu, jalas karvasaapad. Niisiis lendur.
Peagi ümbritses teda kogu salk. Ta rääkis oma juhtumisest. Nende lennuk käis vaenlase baase pommitamas ja sai tabamuse, millest põlema süttis. Meeskond juhtis oma tunglana põleva lennuki rindejoone poole lootusega ohutus kohas maanduda. Peipsi kohal muutus olukord väljakannatamatuks. Lennukist aga suutis langevarjuga välja hüpata ainult üks. Langevari maandas ta järve jääle. Mees sai vigastada, sest tuul virutas teda korduvalt vastu jääd. Lendur suutis siiski nii palju, et hakkas kord käies, siis jälle roomates järve idakalda poole rühkima. Ei uskunud enam, et kord sihile jõuab, jõud ütles üles. Päeval lamas paigal, varjas ennast jääpanga taga, öösiti püüdles omade poole.
Talle anti süüa, seoti veritsevad muhud ja saadeti reel tagalasse. Võib-olla tegi ta edaspidi sõja õnnelikult läbi ja elab praegugi...
Partisanid aga läksid jälle edasi, vastu uuele päevale, uuele pikale lamamisele jääpankade varjus.
Järgmise päeva hommikupoolsel ööl oli eesmärk - läänekallas: üsna lähedal. Juba ulatas partisanide silm seletama majade kontuure ja neist tagapool mustavat metsajoont. Oligi käes aeg asuda kaldale jalga kinnitama.
Jõudsime välja just ettenähtud kohta, Omedu küla kohale. Partisanid hargnesid ahelikku, mis energiliselt kalda poole rühkis.
Esialgu oli eesolevas külas surmvaikne. Kuid koertel on terane kuulmine ja peagi ulatusid nendeni mingid võõrad helid. Karvased valvurid pistsid heledasti klähvima.
Kallas muutus valgeks, hakkasid õhku tõusma hitlerlaste valgustusraketid. Jääle avati korratu, kuid tihe tuli.
Vaenlaseni oli jäänud mõnisada meetrit ja see vahemaa tuli ületada tulistjalu. Meie automaatide äge tuli ja osavasti heidetud käsigranaadid purustasid tormi-iilina vastase kaitse. Osa kaitsjatest sai surma, osa põgenes paanikas metsa.
Kohalikud elanikud võtsid meid vastu soojalt. Rõõmsa hämmastusega kuulsid nad meid eesti keelt kõnelemas.
«Olete ikka tõesti eesti sõjamehed?!»
«Kas lööte nüüd fašistid meie maalt välja?»
Neid küsimusi, hüüdeid: «Tere tulemast!» ja sooje käepigistusi oli tõsine rõõm kuulda ja tunda.
Tõmbasime pärast lahingut veidi hinge ja vaatasime üle oma kaotused. Vaenlase kuulid olid teinud meie read kolmeteistkümne mehe võrra hõredamaks. Haavatud said esmaabi, seejärel asetati nad regedele ja saadeti idakaldale. Samuti võtsime raadio teel ühenduse partisanistaabiga, teatades, et meie ülesande esimene etapp on täidetud ja hakkame liikuma ettenähtud kohta. Nimelt pidime siirduma Virumaa suurtesse metsadesse, seal omale baasi looma ja alustama aktiivset tegutsemist Narva-Rakvere raudteel.
Hitlerlased ei kaotanud tarbetult aega. Varsti saime andmeid: fašistid saatsid välja soomusautod ja meid asus jälitama arvukas karistussalk.
Kiirustasime edasi minema, võttes sihi suuremate metsade poole.
Teel kohtasime talutaati, kes reega koduteel oli Kutsusime teda meile küüdimeheks ja ta oli kohe nõus. Traat, nii aastat 65 vana, lasi sedamaid osa meie kraamist oma rekke laduda ja suunas oma raudja meiega kaasa. Suundusime edasi mööda Omedu jõge. Muidugi olime kogu aeg suurematest teedest hoolega kõrvale hoidnud, kuid jäljed jäid lumme ikkagi.
Kinnisemale maastikule jõudes jäime paigale ja võtsime sisse ringkaitse. Juba olidki karistussalklased meil kannul. Nad tulid hagijatena jälgi ajades, tormakalt, rind ees, nagu poisikesi kimbutama.
Lasime käratsevad tagaajajad ligi tulla ja siis külvasime nad äkki kuulirahega üle. Meie ees olevate puude ja põõsaste vahele jäi lamama palju tumedaid kogusid.
Ootamatu vastulöök ajas jälitajad ähmi täis. Nende uhked sabasuled vajusid kähku longu ja kes pääses, see tänas kiireid jalgu. Tol korral sai meilt karmi õppetunni palju karistussalklasi, kusjuures partisanidel kaotusi ei olnud.
Jälle saabus õhtu ja ees seisis rännakuöö. Pidime kõvasti kiirustama ja hommikuni katma vähemalt 60 kilomeetrit. Kahjuks polnud meie komandör oma ülesannete kõrgusel. Tal kulus ülemäära palju aega liikumisteede valikule ja rännaku organiseerimisele, mille tulemusena jõudsime öö jooksul läbida vaid 15-20 km.
Komandör sai hakkama veel teisegi ränga veaga. Meile meeleldi küüdimeheks hakanud vanamees kukkus äkki kurtma: «Tulin, näe, kodustele teadmata teiega kaasa. Hobunegi, näh, ei suuda enam liikuda, väsind teine, kuigi näib erk olema. Kulla-pai mehed, lubage mul, vanainimesel, nüüd ära koju minna!»
Ja komandör andiski talle säärase loa. Vanamees, oma ree tühjaks teinud, pani hobusele takka ja kadus oma «väsinud» raudjaga tuulekiirusega meie vaateväljalt.
Varsti läks meie olukord õige raskeks ja kaldun arvama, et selles oli mängus ka «väsinud» hobuse peremehe käsi. Tunni kolme pärast hakkas valgeks minema, meie aga olime alles üpris lagedas kohas. Ja ootamatult hakati eemalt meie pihta tulistama. Nähtavasti jälle justkui meie jälile juhatatud karistussalklased.
Liikusime piki jõe sängi. Siin oli vähem lund ja seetõttu kergem edasi jõuda. Seejuures unustati aga peamine - ei saadetud ette välja luurajaid.
Ilm oli varakevadiselt karge ja ilus. Puhus tasane tuul ja kiiresti sammuvatel inimestel hakkas palav. Olime väsinud ega osanud aimatagi, mis meid ees ootas.
Meie komandör alahindas asjatult fašistide kavalust. Nad tundsid ümbrust partisanidest paremini ja surusid meid eemalt tulistamisega nimme neile vajalikku kahta, kus oli organiseeritud varitsus.
Meile, partisanidele, anti ootamatult kohutav tulelöök. Kuule tuiskas nii automaatidest kui kuulipildujatest. Vaenlane ise oli hästi varjatud ja meie kuulidele raskesti tabatav. Fašistide kasutuses olid samuti soomusautod ja tankitõrjepüssid. Meie kohale siginesid isegi lennukid, kust meie liikumisteede ja positsioonide kohta teateid anti ja meid kuulipildujatest tulistati.
Ootamatult tabatud partisanid kandsid esimestel minutitel suuri kaotusi. Jäime ilma paljudest seltsimeestest ja langesid surnult lumele ka meie hobused. Otsekohe aga toibusime ja asusime ennast kaitsma. Tekkis raevukas lahing. Lahingus lõid vapralt kaasa isegi meie naispartisanid - radistid ja sanitarid. Kui nooruke Olja kuulist tabatuna lumele langes, hüüdis ta valjusti: «Seltsimehed, hävitage fašiste, makske neile kätte selle valu ja häda eest, mida nad meile on toonud!»
Ennastsalgavalt jäi oma soodsale positsioonile jalgadest haavatud partisan Gurko. Alles pimeduse saabumisel lubas ta end eemale kanda ja haavad siduda.
Partisanid murdsid rõngast läbi gruppidena, mistõttu ma kogu lahingupilti ei näinud. Tean aga, et meie inimesed väga vapralt vastu panid. Fašistid arvasid mitu korda, et on meid nii öelda päris pehmeks teinud, ja tulid rünnakule. Need pealetungid läksid neile kalliks maksma.
Sattusin gruppi, kuhu kogunes ligi kolmkümmend partisani. Pimeduse saabumisel võtsime kaasa haavatud Gurko ja tõmbusime metsa. Fašistid asusid meid jälitama.
Nende peamiseks mureks oli meid mitte käest ära lasta. Päevase lahingu kogu piirkond võeti hoolsa valve alla. Kõikidel teedel patrullisid fašistide tugevdatud salgad.
Partisanidel tuli paratamatult jaguneda väikesteks gruppideks, kes asusid tegutsema omal käel. Seetõttu meie teistega enam kokku ei puutunud.
Olime raskes olukorras. Tuli ööbida metsas, kus tuletegemisest juttugi polnud. Jalatsid ja riided olid lumest märjaks saanud ja panid meid külmetama. Ega süüagi midagi olnud. Ainult janu me ei tundnud; selle kustutamiseks oli ju külluses lund.
Oma eesmärgi poole - Virumaa paksude metsade suunas -, me enam minna ei saanud. Selles sihis olid väljas eriti rohkearvulised «omakaitsesalgad».
Meil ei jäänud üle midagi muud, kui jälle järve poole püüda. Fašistid arvestasid seda ja valvasid ka seda kanti hoolikalt.
Seetõttu tuli meil kahel päeval pärast lahingut Ulvi lähedal veel neli tulevahetust maha pidada. Püüdsime mitmes kohas rõngast läbi murda, kuid see ei läinud korda.
Meie käsi oleks vägagi halvasti võinud käia, kui kohalikud elanikud poleks meid abistanud. Nendelt saime teateid vaenlase liikumise kohta ja ka toitu.
Lõpuks läksime välja riskile ja ühel ööl murdsime välja järvele. Hitlerlased süütasid oma prožektorid ja avasid meie pihta turmtule. Raskesti sai haavata partisan Talalajev, kes kaotas palju verd. Enamikul neist, kes lähtekohta tagasi jõudsid, olid jalad külmast näpistatud.
Kuigi meie retk üle Peipsi kõiki soovitud tulemusi ei andnud, saime mõndagi ära teha. Fašistid olid paanikas, kohalik elanikkond kuulis tõde Punaarmee võitude ja hitlerlaste paratamatu lüüasaamise kohta.
Rahvatasujad 2, lk. 178-183.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
