Ja miks peaks äratama kahtlust väeosa ülema poolt esitatud raport oma ülemusele? Ülemus peksis ka teda sobiliku raporti saamiseks, nagu NKVD uurijad Butõrkas?
Kuskile enne vastase kohajõudmist maha jäetud (töökorras) lennukite rivi toonuks kaasa lihtsalt väeosa komandöri vastutusele võtmise (ja tegelikkuses tõigi) arguse, tehnika mahajätmise jne eest.
Seda teati Punaarmees suurepäraselt peale 1937 ja teisi sündmusi - kus lasti maha inimesi ka täiesti väljamõeldud asjade eest.
Seepärast pandi hiljem vastutusest pääsemiseks raportis kirja - sakslased hävitasid. 22. juuni varahommikul, ootamatu löögiga (seepärast ei saanud vastu ka hakata).
Sakslaste komisjon aga pani pärast kõik kirja - iga põlenud vrakk läks kirja sakslaste hävitatuna (tegelikult süütasid nt taganevad venelased ise).
70 aasta pärast tulid arhiivi ajaloolased- ahhaa, 123. IAP polgu komandöri ettekandes/lahingupäevikus on kirjas - sakslased hävitasid maapinnal.
Võeti ette Luftwaffe arhiiv, ahhaa - geschwader see ja too on hävitanud, Luftwaffe komisjon (mille Göring saatis - uskumatute võitude kontrolliks) kinnitas üle - leiti 27 MiG-i põlenud vrakki.
Väga lihtne loogika.
Kus need soomlaste vene lennukid, mida nad sakslastelt ostsid - ikka "ootamatu rünnakuga hävitatud lennuväljadelt".
Minuteada ostsid soomlased täiesti korras lennukeid, mis lendasid üldiselt ise Soome, mitte käkrus vrakke.
Või vene lennukimootorid, mida soomlased ostsid paarsada tükki suve jooksul?
Organiseeritult taganev armee viib oma kraami kaasa või kui see pole võimalik-hävitab, et vastane ei saa kasutada.
Sellise trofeed on võimalikud vaid siis, kui toimus organiseerimata laiali jooksmine - materiaalosa maha jättes.
Täpselt samasugune mudel toimis väga hästi maavägede tehnikaga - kus sakslaste kätte sattus hulgaliselt kütuseta, pisirikkega või täiesti töökorras relvastust (kasvõi vintpüsse), mille kasutaja oli "ümber baseerunud". Oli isegi üks saksa tankitõrjeakahur, mis ehitati seeriaviisiliselt trofeeks saadud vene kahuri baasil.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.