www.militaar.net

Jäi ette ka Valli lennuvälja plaan vastava maaeralduse otsuse juurest. Arhiivi viidet vt faili nimest.

Kui juba kaartide postitamiseks läks - Kihelkonna lennusadama ja -baasi üleandmise kohta koostatud skeem. Skännitud kolmes osas, aga siinkohal postitan kaks. kuna need annavad paiknemisest piisavalt hea ülevaate.

Ja siis veel need 7 algselt lennuväljadele eraldatud maatükki.

Kõigepealt nimekiri.



Siis Laoküla, ehk eelnevas tekstis rohkem Paldiski all läbi jooksnud. Esimene skeem on siis üldse Paldiski ümbruses eraldatud maatükid, kus nr. 4 all on Laoküla juures merelennukite baasi jaoks eraldatud territoorium, eesti keelse märkusega Hüdr. jaam.



Ja siin siis maalennukitele eraldatud tükk kohe Laoküla kõrval.

Kuressaare lennuväli, ära näidatud ka algse eestlaste ettevalmistatud lennuvälja asukoht.



Kehtna lennuväli, mis 1939/40 aastail kasutust ei leidnud.



Ja Sinalepa, mis jäi hiljem laokile...

Klooga


Ungru


Kuusiku

Ei jäta see 73. polk mind kuidagi rahule. Jäi ette selline Osprey raamat nagu "Pe-2 Guards Units of World War 2" By Dmitriy Khazanov, Aleksander Medved. Ja seal ei saadud loomulikult ka polgust üle ega ümber. Pea terve peatükk temast. Ei hakka seda siinkohal ümber kirjutama, ainult paar lisafakti Eestis paiknemise ajast, mis seal kirjas olid.

N Liidu kangelane, polkovnik Anatoli Krohhalev oli polgu ülemaks algul üsna lühikest aega. Formeerimisest augustis kuni 14. novembrini 1940, mil ta polguülema kohalt lennuõnnetuste rohkuse tõttu maha võeti. Tema asemel sai polguülemaks major F Koptev. Kuid Krohhalev jõudis siiski polguülemaks tagasi, peale seda kui Koptev oli 9. augustil 1941 ise lennuõnnetuses tõsiselt viga saanud.

Sõja puhkedes oli polgu relvastuses ca 60 lennukit, nii SB kui Ar-2, baseerus Pärnu ja Koporje lennuväljadel. 8. juulil lendas polk Kerstovo lennuväljale, kuid ei jäänud sinna Leningradi alla kauaks, juba 10 päeva hiljem tuldi tagasi endistele lennuväljadele ning polgu peamiseks ülesandeks jäi Baltimere laevastiku tolleaegse peabaasi Tallinna kaitsmine vastase maavägede rünnakute vastu Juulis 1941 sai polk ka neli Pe-2, need leidsid hiljem kasutamist peamiselt luurelendudel. Polk lahkus Eestist 19.-23. augustini. Kahjuks eriti palju seal tema sõjategevusest Eestis viibimise perioodil juttu polnud.

Veel siis mõni kild lisaks, mis kiire Internetiotsinguga sõja alguse kohta selle 73. polgu kohta tulid. Lennukeid olevat siis olnud 43 SB ja 18 Ar-2, kokku seega 61 tk. Pärnus baseerusid 2.; 4. ja 5. eskadrill, ülejäänud 2 eskadrilli olevat olnud Tallinnas ja Kerstovos. Kaldun siiski rohkem usaldama seda eespool viidatud raamatut, et võisid paikneda pigem Koporjes. Ja Kerstovos käidi siis ilmselt vahepeal paanika korras. Tallinn võis vahepeal baseerumiskohaks olla küll. 3 polgu SB lennukit saadeti juuni lõpus Saaremaale, kus läksid rannakaitse lennugrupi koosseisu.

Polgu vast tuntuim rünnak sellest perioodist oli 30. juunil ettevõetud Daugava silla pommitamine Daugavpilsi lähistel. Taganevad N Liidu väed jätsid silla purustamata ning peeti vajalikuks see iga hinna eest purustada. Koidikul lendasid kaks polgu SB lennukit sihtmärgi luurele, kell 0625 startis kuuest SB lennukist grupp, mis pidi ründama II\JG 54 lennuvälja, mille lennukeid kardeti muidu silla ründamist segamas. Neist kuuest lennukist naases Pärnusse vaid 1. Ülejäänud lasi JG 54 oma lennuvälja kohal alla. Järgmine 8 Ar-2 lennukist koosnenud grupp pommitas juba silda. Kuid vastase õhutõrje tõttu kõrgelt ning tabamusi ei saavutanud. Sama grupp jõudis teha samal päeval veel ühe väljalennu (kuid juba 7 lennukiga). Selle kaotustest targu vaikitakse. Üldse sooritas polk sel päeval 36 lahinglendu (järelikult pidi silda pommitama veel üks grupp, millest ei taheta eriti juttu teha) ning kaotati 11 lennukit. Ja sild jäi loomulikult terveks.

Ilmselt alates 6. juulist asus osa polgust Tallinnas (väidetavalt Lasnamäe lennuväljal), võimalik, et ka mõni päev varem. Sealt käidi 6. juulil pommitamas Ventspilsi sadamat, 10. juulil Pärnu sadamat, 13. juulil saksa laevade konvoid Riia lahel (ettekande järgi olevat uputatud 6 laeva ja 4 vigastatud, tegelikult sakslased kaotusi ei kandnud). See Interneti info ei klapi jälle hästi kokku sellega, et kogu polk olevat lennanud selleks ajaks Kerstovo lennuväljale. Ilmselt siiski jäi osa lennukeid kohe Tallinna. Igatahes olevat Lasnamäel baseerunud kuni 19. augustini 12 polgu lennukit, mis siis olevat lahkunud Leningradi alla.

Kuidas see lennukite kaotuste dünaamika oli, ja kas polgu lennukeid sel ajal ka mujalt leida võis - jääb veidi lahtiseks. Aga ilmselt mitte. Juba oktoobris saadeti polgu jäänused ümberformeerimisele. Selleks ajaks oli kaotatud praktiliselt kogu lennukipark - 45 SB-d, 15 Ar-2 ja kõik 4 Pe-2. Ilmselt need 19. augustil Tallinnast lahkunud 12 lennukit olidki kõik, mis selleks ajaks polgust alles olid jäänud.

Siin oleks ehk sobilik selgitada, et mis loom oli see Ar-2.
Tegemist oli sügavamalt moderniseeritud SB-ga, mida eristas SB-st peale arvukate tehniliste nüansside võime pommitada pikeerimiselt.
Et pikeerivad pommitajad (pikeerimiselt pommitamine annab võrreldes horisontaalsega suurema täpsuse) "pommitasid kõrgelt" ja tabamusi ei saanud, räägib
1. meeskonnad ei julgenud riskida ja loopisid pommid ohutust kõrgusest alla, tabamata midagi või
2. meeskondadel puudus pikeerimiselt pommitamise väljaõpe ja seetõttu kasutati lennukeid "horisontaalse" pommitajana.

Aga iseenesest idee pommitada pikeeriva pommitajaga silda kõrgelt horisontaallennult on päris nüri idee, noh Rudel oleks Marati pommitamisel horisontaallennult läinud vist tribunali alla materjaalosa ebasihipärase kasutamise eest

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Üldiselt ma arvasin, et selles teemas sõjategevuse nüansse eriti arutama ei hakka. Sõitsin küll ise selle 73. polgu teemaga otsapidi sisse, aga rohkem oli plaanis nagu siin asunud ja tegutsenud väeosad ja nende poolt kasutatud lennuväljad ära fikseerida. Palju pole enam jäänud...

Mis aga puutub Ar-2, siis ennekõike on siiski tegemist SB pommituslennuki edasiarendusega, ja pikeerimiselt pommitamine on üks omadusi, mis selle edasiarenduse käigus talle ka külge poogiti, ainult et...

Enne Ar-2 nimeks saamist oli see lennuk tuntud kui SB-RK. RK kui Radiator v Krõlje. Ehk siis radiaatorid oli tiivas. Ning ka võimsamad mootorid sai, kui SB-l oli. M-105R. Eesmärgiks oli maksimaalkiiruse suurendamine, sooviti saada isegi üle 500 km/h, aga nii palju ei pigistatud sealt välja isegi ilma pommikoormata.

Kuna lennuvägi sel ajal nõudis igalt uuelt lennukilt ka võimet pikeerimiselt pommitada, siis sai ka aerodünaamilised pidurid ja keresisese pommiraami, mis võimaldas pommišahtis olevaid pomme pikeerimiselt heita. Sellist vigurit ei olnud Pe-2 ka mitte. Mis aga jäi muutmata - lennuki põhikonstruktsioonid. Kuna seetõttu lennuki tugevusvaru oli kehvapoolne - peale katsetamist pandi peale sellised piirangud, et kogu pikeerimiselt pommitamise üritus muutus enam kui kahtlaseks.

Tulemus - lennukit toodeti vähem kui 200 eks ning vahetati seerias varsti välja Pe-2 poolt. St et sama tehas (nr. 22 oli vist mälu järgi) hakkas Pe-2 tootma. Kuigi SB modifikatsiooni edasitootmine oleks neile lihtsam olnud.

Mis aga puutub pikeerimiselt pommitamist üldisemalt - lendurite väljaõpe oli nii kesine, et ka Pe-2 relvastatud polkudest enamus ei kasutanud pikeerimiselt pommitamist üldse. Pommitasid horisontaallennult. Need üksused, kes reaalselt pikeerimiselt pommitama hakkasid, said üsna varsti ka kaardiväe üksusteks.

Nii et see 1941. a. juunis horisontaallennult pommitamine oli tingitud ilmselt kahest asjaolust. Esiteks - lennuk päriselt ikka ei sobinud pikeerimiselt pommitamiseks. Teiseks - meeskondadel puudus ka vastav väljaõpe.

Aga kõrgelt pommitasid seepärast, et elu oli armas.

Ja 73. polk istus hiljem Pe-2 peale, õppis tegelikult pikeerimiselt pommitama ja sai ka kaardiväe üksuseks.

Postitan siia, loodetavasti lähevad sõjategevuse postitused mujale, mitte ei kustutata lihtsalt ära...

Lahingutegevuses kasutati SB pommitajaid pikeerimiselt näiteks juba Talvesõjas, kus 85. lennuväepolgu kolmandas eskadrillis olid 3 SB ja 3 DB-3 pommitajat. Baseeruti Puškinis.
Üritati hävitada Koria ja Savonlinna raudteesildu. FAB-250 ja FAB-500 pomme olevat heidetud 70-85 kraadi all pikeerides, 1800-2000 m kõrguselt 1000 meetrini.
Koria silda pommitati 14 korda, Savonlinna kuus korda.

Carl-Frederik Geust: Red Stars 7 Talvisota ilmassa.
85. polgu ülem Стерлигов, Борис Васильевич on kirjutanud ka memuaarid: Маршрутами мира и войны. Записки авиаштурмана.

Eee, tundub, et hoopis SB, Ar-2 ja pikeerimiselt pommitamine on see teema, mis tuleks eraldi teha

Lihtsalt täpsustuseks, et 85. pommituslennuväe polk ei olnud mingi tavaline polk. See moodustati 1939. a. novembris spetsiaalselt pikeerimiselt pommitamise katsetamiseks ning (vajadusel ja võimalusel) vastava taktika ning instruktsioonide koostamiseks. Polgu lendurid oli valdavalt enne seda lennuväe katsepiloodid, või muidu suurte kogemustega. Ning polk sai omale siis ainukesed 2 tol ajal seerias toodetud pommituslennukit - DB-3 ja SB, mis arvati, et võiksid sobida. Milledel siis katsetati algul kusagil Moskva all ning hiljem saadeti polk ka Talvesõtta.

Kokkuvõte sellest DB-3 ja SB pikeerivate pomituslennukitena katsetamisest oli, et tegelikult mitte kumbki selleks ei kõlba. Aga näed - head lendurid said ka siis sellega hakkama...

Kuna pikeerimiselt pommitamine oli sel ajal "in", siis nõuti uusi pommituslennukeid juba selleks sobivatena. Sestap ka need selleteemalised täiendused Ar-2 juures, mille prototüüp tegi oma esmalennu teatavasti juba peale Talvesõda.

Selle Ar-2 katsetamise ja seatud piirangute kohta oli mäletamist mööda Rodionovi kroonikas midagi. Vaatan, kas leian ülesse...

Ma ei oska küll arvata, milliste naljadega meid koomik seekord lõbustada kavatseb. Arvatavasti tuleb neid nalju ikka seinast seinani.

Maslovi raamatus "Скоростные бомбардировщики Сталина СБ и Ар-2" on paar asjalikku peatükki, sealt saab kronoloogia jooksma.
Kokkuvõtvalt loodi pommihoidjad ПБ-3, peale milliste kasutuskõlblikuks saamist varustati sellega osad toodetud SB tellija soovil ja seetõttu ka SB oli täiesti pikeerimisvõimeline pommitaja

Ümberbaseerumised ja mõned lennuõnnetused (väja arvatud Hs-126 õnnetus) Timini raamatust.

Ümberbaseerumised (mul ei ole erilist usku nendesse ühe päevaga tehtud ümberpaiknemistesse, äkki on võetud alguse või lõpu kuupäev?):
35.sbap 14.augustil 1940.a. Tartu lennuväljale
50.sbap 24.oktoobril 1940.a. Ungru lennuväljale
38.iap 17.juunil 1940.a. Tallinna lennuväljale

Lennuõnnetused 1941.a. (osade õnnetuste kohta on ka pildid olemas raamatus):
08.02.1941 R-5 katastroof, 65. rae
14.02.1941 SB õnnetus Tartu lennuväljal (35.sbap?)
24.02.1941 I-153 katastroof Tallinna lennuväljal (38.iap)
17.03.1941 SB õnnetus Ungru lennuväljal (50.sbap)
28.03.1941 SB õnnetus Vekhma (Võhma) lennuväljal (35. sbap)
04.04.1941 SB õnnetus Kuusiku lennuväljal
16.05.1941 Hs-126 (nr. 167) õnnetus maandumisel
09.06.1941 SB õnnetus Tartu lennuväljal (53.sbap, võib-olla peaks üksuse nimi olema 35.sbap)
10.06.1941 I-153 purunes Tallinna lennuväljal (3./38.iap)