www.militaar.net

Tere päevast. Tahaks teada, kas Piirissaarel oli mingit vastupanu 1944 aastal. See väike skeemil on joonistatud, et oli. Aga millised saksa/eesti üksused olid seal veebruarikuus? Kas kellelgi on täiendavat informatsiooni Piirissaare kohta?

http://hockey.k-jarve.ee/forumkj/piiri.jpg - skeem
http://hockey.k-jarve.ee/forumkj/piiris.jpg - Teadanne surmasaamiste kohta Piirissaarel 1944 aastal


PS. Leidsin siit natukene:

Piirissaarlastele oli rängaks katsumuseks 1944. aasta veebruar, kui saare hõivasid Nõukogude armee 128. laskurdiviisi pataljonid ja rajasid siia sillapea Eesti vallutamiseks. Saksa väejuhatus paiskas üle järve tulnud väeosade vastu oma pommituslennuväe. Kahe nädala jooksul sooritati saarel ja selle kõrval mandri kaldatsoonis maasse kaevunud venelaste vastu 500 lahingulendu ning dessant sunniti taanduma. Muu hulgas said pihta ka kohalikud elanikud, kes polnud jõudnud pakku minna. Teises maailmasõjas langenud sõjameeste hauda tähistab mälestussammas.

mingi õhukeses raamatus,kus kasutatud riipalu päevikut vms.oli sellest pikemalt juttu,et sakslased taganenud sealt ära.Ja mitu päeva hiljem tuli veel üks,kes oli end kuhugi peitnud,kes nägi kuidas venelased elanike kallal vägivalda kasutasid ja tapsid. n. üks olevat kaevu võlli külge poodud ja siis üles tõmmatud jne.

_________________
Kui ma oma suhkru normi ei saa, siis ma vihastan!

http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/9 ... olnust.htm Väidetavalt siis kaks vene polku vs. karistuskompanii. Kaks külajutu tasemel lugu veel:1 Minu vanaisa oli sõjaajal nahahoidja,hiilis ja viilis värbamisest eemale ometigi jäi lõpuks vahele kellelegi.Anti aga käsupaber kätte ja kästi Piirissarele minna ilmselt siis sellesamuse karistuskompanii koosseisu või mine sa tea.Nutti tal jätkus niipaljuks,et võttis sinna samakaaparaadi kaasa.Kaua ta seal võis olla,ka ei tea,igatahes oli ta mingil hetkel seal ühe kõva joomingu korraldanud ja ise vehkat teinud(jalgrattaga üle jää).Praagal oli läbi vajunud ratas koos kahe samakapunniga uppusid ära.Ise sai välja sealt.Mäksalt pärit mees ju ta sealt kedagi tundis kes ta külmumisest päästis.86ndast aastast on ta surnud,olin siis veel liiga nokk,et üksikasju pärida... 2.on rohkem fragment.Üks vanamees(tol ajal15-16)jutustas kuidas voorimehena omakaitsemehi pidi saaniga Peipsi äärde vedama.Vedu käis öisel ajal mööda Emajõge.Lahingukära läks järjest kõvemaks,mida lähemale nad jõudsid.Jutt käis tal rohkem selle kohta kuidas need mehed käitusid seal saanil st. kes sonis kõva häälega, kes oksendas jne hirm pidi kõva olema neil.Kahjuks on ka sellel mehel juba suu mulda täis...

Arvan, et venelastel oli siis paar pataljonid mite polgud

Riipalu, Harald, 1912-1961
Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastatest 1944 / Harald Riipalu
Tallinn : Olion, 2004 ([Saku] : Rebellis)

Alates lk. 38 kirjeldab pikalt sündmusi Piirissaare kandis. Skeem ka lisatud.

Kas kuidagi foorumisse ei ole võimalik üles panna? Aga muidu panen kirja, milline raamat kirjeldab olukorra.

Saksa sõdureid oli maetud vene kiriku taha 42.Nüüdseks ümber maetud.

Kõige objektiivsema ülevaate saab juba eespool viidatud Riipalu mälestustest. Mäletan, et 90-te keskel, peale nende mälestuste lugemist, sõitsin Mehikoormasse, et leida üheksa mehe hauad, kes olid esimesed Eesti 20. Diviisi langenud Eesti pinnal. Riipalu väitis oma mälestustes, mis kirjutatud vaid mõni aasta peale kirjeldatud sündmuseid, et need mehed on maetud Mehikoorma kalmistule. Paraku oli ta vahendanud oma arvamust, millel katet polnud. Leidsin alevikust mehe, kelle jutt klappis Riipalu omaga 90%! Otse loomulikult polnud siis kahtlustki, et papi oleks lugenud läänes avaldatud Riipalu mälestusi.
http://194.126.125.170/unt/displayimage ... =17&pos=13
Paraku on tänapäeval juba esinenud juhtumeid, kus nn veteran esitab oma "mälestuste" pähe võõrast teksti koos kõigi kirjavahemärkidega
Kord on ka üks veteran kirjutanud veebruarilahingu teemal Postimehes.
Kohtusin mehega tema kodus Elvas ja see ei olnud mahavisatud sõit.
Vaatamata sellele, et mees võttis kunagise flakikomandörina kogu lahingukäiku ümber jutustada võrdlemisi vildakalt mitte ainult Riipalu mälestusi lugenu, vaid ka nende mälestustega kokkulangeva kohaliku inimese mälestuste talletaja arusaamise järgi, kuulsin ma talt siiski palju huvitavat. Lühidalt öeldes oli mees peale Eestist lahkumist arvatud diversioonigruppi, keda kavatseti lennukitelt visata alla venelaste poolt okupeeritud Eestisse, Köningsbergist toodi neid välja vägagi närvekõditaval viisil, aga ei jõua sellest hetkel pikemalt kirjutada. Jõepera lahingu üksikasju kuulsin siiski osalenult endalt piisava tõepärasusega, sest selles madinas osales ta tõesti ise ja hilisemate aegade infomüra seda ei moonutanud. Nad lasid umbes tuhandepealist venelaste üksust, kes üritas öö varjus üle järvejää teha dessanti Mehikoorma ja Meerapalu vahele (sillapea Meerapalus juba oli). Enamus neist said suurekaliibriliste flakkide otsetulest otsa ja sadade venelaste laibad maeti esimeste sulade tulekul järvekalda liivadüünidesse.Olukord oli mõneti segasem ka seetõttu, et rindejoon ei kulgenud suure veekogu kaldaid pidi - eestlaste ja väheste sakslaste ettenihutatud positsioon asus ka vastaskaldal, Mehikoorma vastas asuval poolsaarel. Seal tulid ööhämaruses vene üksused otse kuulipildujate risttule ette purju joodetud pataljoni suuruses. Loomulikult ei olnud eestlastel alkomeetreid, nagu praegu võmmidel, aga peale tule avamist tekkinud reaktsioon ei jätnud kahtlusi - enne lahingmarssi täisjoodetud(palju siis alatoidetud inimesele vaja oli!) punaväelased lootsid ilma eelluureta rahulikult järve äärde jõuda. See oli teine massimõrv paari päeva jooksul, mille süüdlased olid punaväe komandörid. Paabu Volli rääkis ka liivadüünidesse maetud nõukogude sõdurite saatusest 60-tel - Leningradi sõjaväestatud ehitusorganisatsioon ehitas mingil imelikul põhjusel Meerapalu tupikuga lõppeva (Emajõe Suursoo) tee laiaks ja ilusaks, kasutades kõik venelaste kondid koos liivaga teetammi täiteks. Vene inimene peab riiki teenima ka surnuna ja see on kindlasti valutum, kui elusast peast seda monstrumit orjata!
P.S. Piirissaarelt põgenesid vist eestlased (pole kindel), aga neid päästis kohalike olude tundmine ja nutikus, et nad põgenesid esmalt Venemaa suunas ja siis tulid suure kaarega tagasi koju.

Kusjuures eelneva kommentaari kirjutamise ajal kasutasin Regio atlastast 2000/2001, ja leidsin sealt ti...vene poolelt teksti: "1242 a. Jäälahingu paik" Vaatamata sellele, et üks venelane seda kohutavat katastroofipaika ja vene identiteedi ühe alussamba kohta otsides oma poja uputas, ei ole sellist sündmust, nagu Jäälahing olemas. Soovi korral olen valmis selgitusi jagama, kuigi need ei pärine minult - ei ole selle taseme tegija

Tere!

Seoses Peipsi järve veeburari 1944a dessantiga. Luftflotte 1 Luftlagemeldung pärit samalt ajalt (dessant lõppes 16.2.44):

17./18.2.1944 (nachts)
”2 Nachtschlachtflugzeuge Kolonnen auf Eisstrasse über Seenenge Peipussee”

Ehk (täitetud ülesanne) kaks öist pommituslennukid Peipsi järve otsa ületaval jääteel olevate (vene) kolonnide kallal.

Nachtslachtgruppe 11 (ehk 11. öiste pommitajate grupp) oli umbes nädal ennemini alustanud tegevust Jõhvi lennuväljalt. Samal ajal aga tegutses veel kuskil Pihkva järve suunal ka sakslaste NSGr 1 ja 3. Põhimõtteliselt kõik oleks ulatunud kohale (saksa üksused olid öösel 9./10.2 ja 10./11.2 Gdov'ist lõunapoole viivate teede kallal).

Kas keegi teab mille üksuse lennukid käisid Piirissaare kohal eelmainitud ööl?


Kari

Päris lapsena (88-89) kuulsin mingil sünnipäeval Tartu Taksopargi endise mehaaniku jutu, kus ta väitis end olnud koos Sakslastega Peipsi kaldal Venelaste rünnakut vastu võtmas. Venelased tulnud mustava viiruna üle jää ja nagu hiljem selgus, olnud ka purjus. Igatahes kuulipildujast tulistades läinud relva raud nii kuumaks, et padrunid hakanud juba rauda jõudes lõhkema. Kui see kirjeldus äratab mingit huvi, siis võin proovida vanahärra üles otsida ja täpsemaid andmeid uurida.

_________________
Kuni targem järele annab, annab kavalam talle kerepeale.

Muidugi uuri ja küsi ja täpsusta,elus inimeselt saadud info,see on juba midagi.

http://www.vikerraadio.ee/index.php?lan ... ain_id=357 Huvitavat teemakohast kuulamist on sõduritunnis 30.09.2006.Väidetavalt olnud seal siis kõigest käputäis omakaitsemehi...

Veel natuke sõjakirjasaatjate toodangut. Siit loeme, et Eesti vaprad julgestusüksused asusid asja kallale peale seda kui ülivaprad idapreisi grenaderid olid vaenlase maha ja pakku löönud.
Vaene eesti lehelugeja, kui ta mõnest teisest ajalehest samal ajal luges, kuidas üli-ülivaprad eesti leegionärid Peipsi kallast puhastasid ja neid natuke vähem vaprad idapreisi grenaderid aitasid, siis võis tal kindlasti mõistus pisut sõlme minna. Kirjameestel seevastu oli etteantud tähtajaks jälle vajalik hulk paberit ära määritud.


Võetud Ojalo, Sammalsoo, Õun: Võitlused Peipsil ja Emajõel 1234-1944 lk.90 olevast pildist ajalehest "Eesti Sõna".