Mälestused II Maailmasõja päevilt

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Mälestused II Maailmasõja päevilt

Postitus Postitas Arensburger »

Heinz Droscher on Tšehhoslovakkiast pärit sakslane, kes sanitar-veeblina oli rakendatud Eesti Leegioni juurde selle asutamise algusest alates. Sinimägede lahingute ajal ta kuulus kol.ltn. H. Riipalu rügementi ja tegi koos rügemendiga kaasa dramaatilise taandumise septembris 1944, kuni sõjavangi langemiseni venelaste kätte.

Taandumine Narva rindelt

Teate eelseisvast taandumisest sain Kurtna laagris. Rügement oli siis kaitsel Jõhvi jaamast lõuna pool asuvate soode rajoonis. Selle vapustava teate saamisel ruttasin mööda palkteed oma üksuse juurde, et hakata tegema ettevalmistusi taandumiseks.
Rügemendi taandumine teostus korrapäraselt kahel esimesel päeval. Saime liikumise suuna ja kohad, kus pidime peatuma ja sidet otsima teiste üksustega. Pärast seda aga olukord muutus segaseks, sest kohad, kust pidime läbi minema, osutusid juba venelaste poolt okupeerituks. Eesti ohvitserid muutusid murelikeks oma saatuse pärast ja kaotasid lootuse. Möödusime ühest eesti kompaniist kes ei tahtnud enam edasi minna ja eelistas venelastele sõjavangi andmist. Kompanii jäigi peatuma ühe metsatuka rajoonis. Teistele üksustele kujunes aga edasiliikumine paaniliseks ruttamiseks teedel, mis olid veel vabad. Kuhu aga need viivad, ei teadnud keegi.
Iisaku-Rakvere ruumis tulime nöörsirgele teele, mis läbis ühe metsatuka ja siis möödus mingist mõisast või lossist. Enne metsatukka oli teerist. Maantee suundus lõunast põhja. Kui eestlastest, sakslastest ja teistest rahvustest vabatahtlike kolonni algus selle teeristi juurde jõudis, sõitis vasakult üle meie tee üks vene tank. Sellele järgnesid varsti veel kaks tanki ja üks soomustatud meeskonnaveok umbes 20 mehega.
Ma ei saanud aru, miks mehed, kes maanteekraavis end varjasid ja küllaldaselt tankirusikatega varustatud olid, neid tanke ei rünnanud ega hävitanud. Võibolla olid nad sellisest tankidega kohtumisest ülimalt üllatunud. Ma olin teeristist umbes 300 meetrit eemal ja seepärast ei näinud, kas nendel tankidel olid mingi üksuse või juhimärgid.
Pärast vene tankide ja soomusmasina üleminekut meie teest, kolonn hakkas jälle edasi nihkuma. Varsti jõudsime selle mõisa või lossi juurde, mida olime eemalt näinud. Sellel oli tüüpiline eestipärane torn, millist olin juba varem kohanud. Sellest tornist avati meie kolonnile tuli. See ei kestnud kaua. Kaotusi meil ei olnud ja kolonn jätkas oma liikumist. Mulle näis, et need 3 tanki ja soomustatud meeskonnaveok, milliseid olime varem näinud, olid mõnda kõrvalteed kaudu enne meid selle mõisa või lossi juurde pärale jõudnud ning avasid tornist meile tule.
Pisut edasi sellest paigast oli tee ääres maja ja selle taga palkidest tankitõke. Maja ees jutlesid mitu naerusuil neiut eesti poistega, kes järgnesid siis neiudele sinna majja. Mis seal juhtus, ma ei tea, aga äkitselt jooksid poisid kirudes majast välja ning samal silmapilgul oli maja ka leekides. Arvasin, et maja keldris varjasid endid vene sõdurid, et meie kolonni möödumisel kolonni selja tagant rünnata.
Mul olid haavatute jaoks mõned taluvankrid, mis olid varustatud punaseristi märkidega. Hoolitsesin haavatute eest ja asetasin veel mõned kergesti haavatud vankritele. Oli lootust varsti Rakveresse jõuda.
Edasi läks tee üle väikese kõrgendiku. Teisel pool kõrgendikku olid suuremad metsatukad kahel pool teed.
Äkki avati meist paremal pool asuvast metsatukast kolonnile tuli. Kohe ründasid seda metsatukka hurraahüüetega vahvad eesti poisid ja ühe, metsast väljatulnud tanki hävitas tankirusikaga üks eestlane.
Olin seisma jäänud mitte kaugel põlevast tankist. Äkki kerkis minu kõrvale Wehrmachti vormi kandev eesti major ja andis käsu haavatute vankritel edasi liikuda kolonni peas. Teised pidid järgnema haavatute voorile. Mul tekkis kahtlus, kas see Wehrmachti vormi ja eesti ohvitseri vappi kandev major polnud äkki punaarmeelane ja püüdis meid lõksu? Olukord oli väga segane ja punaarmeelasi võis ju kergesti seguneda meie taanduva kolonniga.
Juhtisin majori tähelepanu kolmele vene tankile, võibolla neile samadele, milliseid olime varem näinud. Need tulid nüüd vasakult mööda väikest orgu, tulistamise positsioonidele jõudnuna suunasid oma suurtükitorud just haavatute vankrite poole. Kui ma seda nägin, hüppasin vankrilt kraavi. Vaevalt olin jõudnud varjuda, kui üks tanki granaatidest lõhkes minu läheduses. Kahtlane major oli minu kõrvalt kadunud. Ruttasin vankrite juurde, abistasin veel mõnd haavatut ja põgenesin siis metsa. Tulistati igast suunast ja kolonni hakkas nüüd ründama vasakpoolsest metsast arvukas punaarmeelaste üksus, üdini lõikavate ja verd tarretama panevate kohutavate hurrjaahüüete saatel. Eestlased ja teised, kes olid edukalt rünnanud parempoolset metsatukka, jäid nüüd kahe tule vahele ja osaliselt alistusid.
Varjavast metsast jälgisin vaikselt kuidas kõigilt alistumist nõuti. Eesti, saksa, hollandi ja taani keeles nõuti, et kõik end alla annaks. Kes seda tegid ja ette tulid lasti püstolkuulipildujate tulega kohapeal maha.
Mul on veel täna, 40 aastat hiljem kõrvus haavatute paluv hädaldamine kes vankritel lamades pidid pealt vaatama, kuidas venelased kõik vangiandnud mehed maha lasksid. Haavatud halisesid, kuid venelased irvitasid vaid jõhkralt neile surmavaid laske jagades.
Otsustasin end varjata selles metsatukas, kuni olukord rahuneb. Venelased tõmbusid tagasi vasakpoolsesse metsa. Sealt oli kuulda, kuidas joobnud sõdurid lällutasid ja vägistatavad eesti naised meeleheitlikult röökisid. Need olid naised, kes koos meie väeosadega hakkasid taanduma läände.
Hiljem kuulsin käsklusi ja üksikuid püstolipauke. Otsimiskomandod liikusid ringi ja iga maaslamaja sai kuklalasu, et mitte mõni surmasimuleerija ei saaks hiljem hakata neid seljatagant tulistama. Kui kostis kolmekordne vile, just nagu vahekohtunikult spordimängudes, ja otsimiskomando ülem sellele vastas omapoole vilega, oli nende töö lõpetatud ja ma hingasin kergendatuna.
Varjasin end järgmise hommikuni, siis hakkasin edasi liikuma. Sattusin aga varsti kahele punaarmeelase vormi kandvale eestlasel. Alistusin ning muutusin sõjavangiks.
Mind viidi läheduses asuva rügemendi komandopunkti. Jäin seal aga trobikonna vene sõdurite küüsi ja esimene asi, mis nad minuga tegid oli paljaksröövimine kõigest, mis mul oli.
Märkasin siis eemal üht laitmatus vormis vene ohvitseri. Läksin siis tema juurde, lõin kannad kokku ja raporteerisin saksa keeles. See kutsus venelaste juures naeru ja pilget esile, kuid vene kapten lõi paari sõnaga korra majja. Ta palus mind siis saksa keeles, et järgneksin talle tema asukohta, mis oli ühes lähedases talumajas. Ta oli väga viisakas. Küsis, kunas ma viimati olin puhkusel olnud ja ühtteist seesugust. Siis tuli aga äkki küsimus, kas ma olin kuulunud Riipalu "Kampfgruppe'sse"? Kuna polnud mõtet salata, vastasin ausasti jah! "Minu ülemus oli Harald Riipalu".
Vene vormis eesti kapten kahvatas, kui kuulis minu vastust. Siis küsis ta, mis oli Riipalu aukraad. "Kolonelleitnant," vastasin. Olukord muutus mulle pisut piinlikuks, kuid ma ootasin siiski, mida see kapten nüüd ütleb.
Kapten võttis pisut aega rahunemiseks, ning vastas siis: "Käisin koos Riipaluga ohvitseride koolis." Arvan, et ta tahtis öelda Sõjakoolis. "Vaadake, mis mina olen!" ütles ta näidates oma õlakuile. Arvan, et ta tahtis vihjata sellega oma madalamale karjäärile. Teie olete kapten, vastasin rahuliku häälega.
Vangilangenuid oli selles rajoonis umbes 500. Meid koguti sinna teeristi rajooni ja pandi kolonnis liikuma Rakvere suunas. Rakveres toodi veel juurde 2000 sõjavangi ja pärast üheöölist puhkust saadeti meid Kohtla-Järvele, endisse vene sõjavangide laagrisse, mis oli aga lutikaid täis.
Juba Rakveres oli meilt võetud ära meie "Soldbuch'id" ning Kohtla-Järvel eraldati meid rahvuste järgi. Seal pidi olema umbes 3000 sõjavangi Eesti Diviisist, sakslasi Wehrmachtist ja SS-lasi mitmest rahvusest.
Kontakti meie ja eesti kamraadide vahel venelased ei lubanud. Vahelduseks oli aga rõõmus jällenägemine ja kohtumine vanade kamraadidega sõjavangide hulgas. Oli seal ka neid, kellega oli ühiseid läbielamisi mitmete sõjaaastate kestel.
Elu vangilaagris oli rutiinipärane nagu võis ette arvata. Eriliseks juhtumiks Kohtla-Järve vangilaagris oli ühe vene ohvitseri matus orkestri saatel. Mõned päevad pärast seda viidi kaks noort eesti poissi venelaste majutuse paika. Põhjust ei teadnud keegi. Ainult üks kokkadest rääkis hiljem, et neile anti seal paremat toitu. Tõenäoliselt taheti nende käest midagi teada saada või neid millekski värvata. Need toredad eesti poisid ei rääkinud aga midagi ning me ei saanud ka kunagi teada, kas seal oli midagi tegemist selle vene ohvitseri surmaga või millegi teise probleemiga. Surve neile poistele oli olnud aga niivõrd suur, et nad eelistasid vabasurma minekut ja olid poonud endid ise üles.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Meinhard Pihlaku sõjamälestusi

Pärast 1942. a. madistamisi Staraja Russa ruumis, sain aprillikuus pihta! Mitte väga raskesti, aga ikkagi niipalju, et määrati laatsaretirongile. Umbes kahenädalalise loksumise järel raudteel, jõudsimegi sihtkohta, Tutlingeni, mis oli umbes 80 km Sveitsi piirist ja tookord veel pommitamistest puutumata väikelinn kaugel tagalas. Sääl paigutati meid haiglasse, mis oli igati ettevalmistatud meie vastuvõtuks.
Mind imetleti nagu imelooma - et kuidas see on võimalik, sakslane ma pole, aga nende mundris! Et, kas ehk SS-is? Tegin siis neile selgeks, et olen eestlane ja vabatahtlikuna saksa sõjaväes, kuuludes major Ellrami pataljoni 13. kompaniisse, viimase asukohaga Staraja Russas, mida ka mu Soldbuch tõendab. Minu paranemisel tehti saatepaberid siiski pataljoni staapi, asukohaga Kingissepa (Jamburg), kuna mu kompanii asukohta polnud neil teada.
Tagasisõidul tegin Rakveres väikese peatuse. Võibolla näen ka mõnd tuttavat kodukandist?
Turul ringi liikudes kohtasingi isa. Mulle tundus, et midagi vaevas teda ja ta rääkiski siis oma muretsemise põhjuse.
Vabariigi aegu, kui mu noorem õde abiellus, andis isa neile meie teise, talu kasutada. Seda kasutasid nad ka punaste esimesel okupatsiooni ajal. Nüüd aga tahab endine rentnik, kes sääl varem elas, talu endale saada ja näib, et piirkonna komissar on ka sellega päri!
"Ei noh, seda veel vaatame! Lähme nüüd juba kahekesi."
Eesruumis ootame, räägin tõlgile asja ära. Peagi kutsutakse meid ette. Isa teeb nii sügava kummarduse, et mul hakkab päris piinlik. Kas parunite aeg on tagasi? Mina löön kannad kokku, ise sirge kui tikk, käsi üles ja "Heil Hitler!"
Kuuldes, et olen vabatahtlikuna saksa sõjaväes ja lahinguhaavadest paranenuna tagasiteel rindele, ei jäänud tal palju muud valida kui andis talu mu õele tagasi, kuid ta toonitas siiski, et ainult kasutamiseks! Nagu tagantjärele selgus, ei muutnud sakslased palju venelaste maareforme!
Pataljoni staapi jõudes määrati mind 14. kompanii koosseisu, kelle tugipunktiks Vervenka. Kompaniile oli ülesandeks antud raudtee ja jaamade julgestamine. Kompüli asukoht oli aga Veimaris.
1942. aasta lõpul ja 1943. algul oli meil sääl veel päris rahulik olemine. Partisanid meid tollal ei seganud ja me korraldasime ümbruskonna külades tihtipääle tantsupidusid, käisime saunas ja võtsime osa mitmesugustest perekondlikest ja seltskondlikest koosviibimistest. Kuna küla elanikud meile justkui alt ülesse vaatasid ja meie noorem-veebel Vahit isegi komandandiks kutsusid, lasime kuulujutu liikvele, et sõja lõppedes kuulume kõik ühe suurema Eesti Vabariigi koosseisu. See paistis neile koguni hästi meeldivat. Sakslased olid ainult jaama ametnikud, meid aga 10-15 meest, üks allohvitser ja n.-veebel Vahi.
Kord, kui mõlemad ülemused läksid täiendusõppustele, määras veebel mind tema asetäitjaks. Nii olin siis suur võimumees - garnisoni komandandi ajutine kohusetäitja reamees Pihlak! Aga vaevalt olid mehed lahkunud, kui tuli kepiga kobades raudtee äärt mööda üks vana babuska. Nii nagu ma tema jutust aru sain, kaebas ta oma väimehe pääle. Lubasin, et tulen ja löön korra majja! Seda muidugi ei juhtunud. Väike vale on ikkagi lubatud! Õhtupoole tuli aga keerulisem ülesanne. Sisse jooksis higine poisike ja seletas- "Partisanid külas!" Küsisin siis kui palju neid oli ta näinud. Ainult ühte, kes oli tulnud toitu nuruma, ütles poiss.
Seadsime endid siiski häireseisukorda nii igaks juhuks. Saatsin siis kaks meest poisikesega külla tagasi, et uurivad välja kus ja kui palju neid on. Õpetasin neile, kuidas varjatult läheneda külale ja keelasin neil tuld avamast, kui saab vältida.
Võtsime siis kaitseasendid sisse, laadisime kuulipilduja ja seadisime miinipilduja lahingukorda.
Varsti naasevad mehed külast ühe väsinud ja näljase sõjavangiga, kes põgenenud vangilaagrist. Kuna olen komandandi kohusetäitja, tuleb mul sooritada vastav ülekuulamine. Pingutan oma vähest vene keele oskust: "Kui vana?" 21! "Kust kubermangust?" "Leningradist." "Miks sa põgenesid?" Mis ta sellele vastas, pole ma kindel, sest mu vene keele oskus oli otsa saanud. Jätsin ülekuulamise sinnapaika ja saatsin ta järgmise rongiga Veimarisse.
Toidulisa saime metsast. Küttisime linde, põtru ja isegi karu. Viimase liha oli päris maitsev! Seda kõike aga salaja, sest "vahelejäämise" korral oleks saksa kohus meid vanglaga karistanud. Metsloomade nahad vahetasime kodumaal käies puskariks või seapekiks.
Hüppes käimine toimus veebli teadmisel. Kui mees kolme või nelja päeva pärast tagasi ei olnud, teatas veebel kompülile, et sõdur on jooksus.
Saime hankida kompanii kirjutustoast templiga varustatud marsikäske. Täitsin selle ära ja oma nimi alla - M. Pihlak, kapten ja kompül. Tegime seda õige mitme kuu jooksul ja kõik läks hästi, kuni üks sell jäi vahele! Oli tõmmanud end viina täis ja sattunud Kiviõlis kaklusse, kus teda saksa politsei kinni võttis. Tema sai kuus nädalat, mina aga neli, nn. vett ja leiba! Volossovos istusime oma aja. Võtsime kahekesi kogu süü omaks ja nii see lõppeski.
Saksa sõjaväe karistusvanglas Volossovos oli üks eestlasest kapral, kes oma rahvusele küll au ei teinud. Mind hoiatati, et tal olevat eriline lõbu eestlasi nöökida. Panin selle ka kõrva taha. Alguses läks väga libedasti ja ta andis mulle koguni alt käe toitu ja sigarette, soovis aga teada, mida mu kaaslased teevad ja millest räägivad. Nähes aga, et minust keelekandjat ei saa, algas nöök. Mu närv läks lõpuks mustaks ja ütlesin talle: "Mind sa n….d, sakslasi aga kardad, vennike!" "Ah, et mina n….n!" käratas ta, "5 korda tugilamangust ülestõusu!"
Tegin seda 35 korda, iga viienda korra järel kordas ta küsimust, millele vastasin samaga. Lõpuks kõndis ta minema ja kaebas mu peale komandandile. Karistuseks oli ülejäänud aeg ainult vesi ja leib. Vabanemisel sõin Punase Risti sööklas peaaegu pangetäie suppi ja kompaniisse jõudes nurusin sõjavelle "ahvist" päris mitmed käntsakad leiba. Sõduri munder oli väga avaraks muutunud.
Kohtasin seda "kangelaskapralit" veelkordselt - suure taandumise aegu Saksamaal, ühes haiglas. Ta oli saanud Volossovos õhurünnaku läbi raskesti haavata. Tema parem jalg oli amputeeritud ja vasak kaheksast kohast kildudest puretud. Ja venelane oli ainult kümnekonna kilomeetri kaugusel! Meie eesti sõjameestest koosnev grupp kergemaid haavatuid saadeti tagala poole oma väeosa otsima. Mul oli raske jumalaga jättes tema kätt suruda. Tegin seda siiski, sest "maaslamajat ei lööda!"
Kompaniisse tagasi jõudes oli olukord sääl tunduvalt muutunud. Õhurünnakud olid sagenenud, ka partisanide tegevus, oli elavnenud, mistõttu ka mitmed mehed pihta saanud.
Kord patrullis olles avastasime miini raudteel. Boonuseks saime pudeli viina ja 200 sigaretti kahe peale. Olin nüüd Dugani tugipunktis, mis asus paar jaamavahet Vervenkast. Ülemuseks oli allohvitser Kaar. Ent salaja kodumaal käimine ja metsloomade küttimine käis endist viisi edasi.
Naaberüksuses oli keegi just Eestist naasnud. Helistati, tulge peole. Kaar võttis mind endaga kaasa, täitsime ühtlasi ka patrulli ülesandeid. Kui pidu juba täies hoos, kuulsime tulistamist. Dugonit rünnatakse! Läksime kiiresti tagasi, omadele appi. Vee äravoolu truup raudteel oli kumeraks lastud. Lõhkelaeng ei olnud siiski küllaldane. Meie mehed olid ilma omapoolsete kaotusteta rünnaku tagasi löönud. Allohvitseri tuppa oli granaat visatud ning tuba tolmu ja padjasulgi täis! Olid aga liiga kõrgele tulistanud, tabasid vaid mu seinal rippuvaid pükse, mistõttu võisin hiljem võhikute ees kelkida, et vaata kui lähedalt kuul on läbi käinud, ilma et oleks mind tabanud! Venelaste grupijuht oli nähtavasti tubli sõjamees olnud. Haarates kerge kuulipilduja, tulistas ta enne uksest läbi kui välja hüppas, kaaslased kannul. Jälgede järgi võis neid kuni paarkümmend meest olla. Neil oli ka kaotusi, mida tunnistasid vereplekid lumel. Kätte me neid tookord ei saanud, aga teisel päeval jälitades, kaotas veebel Rannus miinile astudes oma jala.
Ka Vervenkas oli lööming. Seekord visati granaat meeskonnaruumi, kus veeres laua alla ja lõhkedes vigastas laua ääres istuvat sõdurit. Tookordne ülemus, allohvitser Pruul sai vahvuse eest II kl. raudristi. Rünnak löödi mehiselt tagasi.
Olin sõjaväkke astunud lepinguga üheks aastaks. Kuna nüüd juba teine aasta täis ja kojusaatmisest polnud juttugi, otsustasin hüppesse minna ja Soome sõita. Kodunt raha ja seapekiga varustatult võtsin Rakveres Soome-sõidu vahendajatega kontakti ja mulle teatati, et paat väljub Kundast. Enne rongile asumist kohtasin aga lahingukaaslast Staraja Russa päevilt. Sõber oli Demjanski kotist haavatuna välja toodud, Saksamaalt haiglast saabunud, sõidukäsuga paranejate kompaniisse. Nii läks meil siis paremaks võtmiseks ning kuna mul oli Rakveres palju tuttavaid, pidutsesime päris mitu päeva. Selle aja vältel kaotas aga Soomesõit oma võlu ning otsustasin oma väeossa tagasi minna, et eks näe, mis karistuse nad mulle seekord siis annavad?
Jõudnud tagasi kompaniisse, esinen veebel Enn Otsale. Ta leiab, et mu "kuritegu" on juba liiga suur ja kannab ette kompülile, leitnant Leo Kuusikule, minule karistuse määramiseks. Kompül Kuusik sorib pisut muiates oma paberites ja sõnab siis: "Tead, Pihlak, tänasest peale oled sa mul käskjalaks. Teen sinust julge mehe! " Ja siis vaiksemalt: "Võid minna."
Pärast kapten Soodeni lahkumist oli Kuusik määratud Rebase pataljonist meie kompanii ülemaks. Veimaris olles, oli tal väike maja kasutamiseks, kus ka mina päeva ajal viibisin, öösel olin aga meeskonnaruumis. Ja küllap oli venelastelgi ta maja ja koguni voodikoht teada, kui nad ühel ööl ta elu kallale kippusid. Kuid jällegi lasid nad liiga kõrgele! Kuusik "põrutas" ühe maha, teised põgenesid kiiruga.
Nüüd läks asi juba päris tigedaks, vaenlane oli Leningradi piiramisrõngast välja murdnud. Ka meid saadeti nüüd neile vastu. See oli juba tõeline sõda. Luuga lahingus langes ltn. Leo Kuusik. Püsti olles, käega vasturünnaku suunda näidates, sai ta tabamuse ja varises kokku. Kuulipilduja valang südamesse! Mina ta kõrval terve, parempoolsel naabril vaid väikene kriimustus. Kangelassurm võttis selle tubli eesti ohvitseri. Ei saanud ta oma võimeid näidata kodupiiride kaitsel . . .
M. Pihlak
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Haiglaõena Teises maailmasõjas

Mälestusi räägib Teise maailmasõja ajal sõjaväe haiglaõena teeninud Erika Ende. See on huvitav jutustus ühe eesti haiglaõe tegevusest saksa sõjaväe koosseisus, peegeldades ka paljude teiste eesti neidude ennastsalgavat tegevust viimase suure sõja keerises.

See kõik algas 1943. aastal Rakveres, kui töötasin seal ühes lastepäevakodus, mis oli paigutatud arsti majja, kes oli ümberasumise korras läinud Saksamaale. 1943. a. veebruaris asus aga Rakverre saksa sõjaväehaigla. Siis läks haigla kätte see lastekodu hoone ja samuti ka koolimaja. Koos lastekoduga läksid seal töötanud kaks õde, mina ja üks teine tüdruk, niiöelda, sõjaväe valdusse, kuna neil oli vaja ka eesti õdesid!
Niisiis 8. märtsil 1943.a. algas minu seiklusrikas elu sõjaväeõena, mis kestis kuni 6. aprillini 1946. Siis alles saime kätte sõjaväest vabastamise paberid.
Rakveres, Tallinna tänaval, oli avatud ka Eesti Omakaitse laatsaret, kus oli palju eesti poisse. Kui saime vähegi aega, külastasime neid koos ühe vanema eesti õega, kellega mõni aeg ka koos töötasin.
1944. a. algul saatis ülemõde mind haigla teise osakonda, mis asus seminari hoones, Rakvere äärelinnas. Seal ma siis töötasin paar kuud sisehaiguste osakonnas, selle järel peahaavatute osakonnas. Nii kestis see kuni juunikuuni. Rinne tuli ju aina lähemale. Siis äkki saadeti kõik saksa õed ära ja eestlased pidid terve haigla üle võtma. Koostöö arstidega oli mul väga hea ja mulle allus kaks õde. Ühega neist olin väga rahul, teine oli aga liiga suur flirtija. Mis arstidesse puutus, olid nad enamikus kõik Hitleri-vastased.
7. augustil 1944.a. lahkus Rakverest sõjaväehaigla. Kohale jäi üks saksa sanitaarkompanii - "Ortlazaret Wesenberg". 18. septembril likvideeriti ka see ja me saatsime viimased haiged lennukite ja rongidega Tallinna ja sealt edasi Saksamaale.
Jäin ise esialgu Rakverre, kuna mul oli tädi lastega seal. Aga 19. septembril saatsin ka tema ühe haavatute rongiga Tallinna. Ise läksin siis tädi majja oma asju pakkima. Panin valmis kaks seljakotti ja ühe suurema paki, kuhu panin raamatuid, fotosid ja muud. Vahepeal jooksin tagasi seminari, et sealt oma riideid ära tuua. Üks purjus saksa sõdur takistas mind seminari juures ja lubas mind maha lasta. Suure kauplemise peale lubas mul viimaks telefoni kasutada. Keskjaamast öeldi siis talle, et mul on õigus sealt oma asju ära tuua. Nii ma siis ikkagi pääsesin eluga.
Jooksin nüüd kiiruga tagasi tädi majja ning kohe vanni, kuna ma polnud ju kindel millal jälle pesemisvõimalus avaneb. Olin just riietumas, kui pommid hakkasid alla sadama. Olukord oli hullemast hullem. Ruttu-ruttu riidesse ja tänavale. Ootasin kärumeest, kes oli lubanud mu pakid jaama viia. Kuid ta ei tulnud. Suur pakk jäigi maha ja sellest oli mul tuline kahju, kuna selles oli häid raamatuid, nagu "Eesti ajalugu" ja teised. Nii ma siis seisin seal tädi maja ees, hirmukahmud südames, kui tulid kaks saksa sõdurit ja küsisid; "Schwester, was machen Sie hier? Mul oli ju õevorm seljas. Ja piki Tallinna tänavat aina vooris idast läände sõjaväe sõidukeid. Tuli sõjamehi ka jalgratastel, vankritel ja jalgsi. No muidugi läksin närviliseks. Aga nüüd võeti mind ühele talumehe vankrile. Seadsin ühe seljakoti endale ette, teise taha ja väiksem pamp jäi näpu otsa. Suurem ja väärtuslikum pakk jäi aga maha, kuna ma ei jaksanud seda kanda.
Jõudsime linna äärde, kui algas jälle lennurünnak. Kõik hüppasid kraavi ja kui lennukid kadusid, jälle kiiresti kraavist välja. Mul vedas, sest sain nüüd ühele sõjaväeautole. Juht oli vanem mees aga noorem ta kõrval oli mu endine patsient. Niisiis sõitsime läbi Paide.
Peatusime Pärnu lähedal. Toitu ei olnud kustki saada. Õnneks oli mul kaasas magusaid biskviite ja sardiine õlis, kaks pudelit vett ja natuke prantsuse šampanjat. Selle šampanja tõin isegi Austraaliasse kaasa ja selle sedelile ma kirjutasin kohad, kust olin läbi tulnud. See oli pikk nimekiri!
Järgmisel päeval pidime sõitma läbi Läti ja Leedu Saksamaale, aga see kava ei õnnestunud. Tukumi (Tukums) juures, Lätis, olid venelased läbi murdnud. Kõik mehed jäeti sinna rindele. Kuna olin ainuke naine, siis viidi mind Riiga tagasi. Üks ülemarst tegi mulle selle heateo, kuna ta ise pidi minema sinna, et välilaatsaretile varustust tuua.
Riias rakendati mind kohe täie pingega tööle välilaatsaretis number 158. Haigla oli haavatuid puupüsti täis. Nad lamasid või istusid õlgedega kaetud põrandal. Palju oli amputeerituid. Eriti jäi meelde üks noor saksa sõdur, kes oli jala kaotanud ülaltpoolt põlve. Ta istus maas toetudes kummulikeeratud toolile mängis suupilli ja rääkis naljalugusid, et teiste moraali üleval, hoida.
Riias töötasin kolm nädalat. Vene väed tulid aga aina edasi ja varsti jõudsid otsaga Riia eeslinna. Suurem osa haavatuid saadeti kiiresti ära. Hulk neist jäi siiski venelaste kätte. Viis päeva enne Riiast lahkumist jäin ise haigeks. Arvati, et on paratüüfus. Aga õnneks ei olnud! Ülemõde tahtis mind saata laevaga Saksamaale, kuid arst jättis mind sinna. Ma ise lootsin, et ehk saan kuidagi minna tagasi Eestisse!
10. oktoobril anti õdedele käsk ärasõiduks. Ülemõde luges lahkujate nimed ette, aga minu nimi puudus. Ta vist arvas, et ma olen laevaga juba Saksamaale saadetud. Selle asja ajas aga korda üks eesti õde koos arstiga.
Olime alles Riia jaamas, kui venelased tulid jälle pommitama. Lamasime rööbaste vahel ja kraavides. Alles õhtul pimedas lahkusime Riiast. Sõitsime rongiga Vindavi (Ventspils) ja sealt bussidega kuhugi rannaligidasse metsa, kus olid suured sõjaväebarakid. Ja niiviisi sattusingi Kuramaa kotti!
Polnud enam aega haige olla. 20. oktoobril 1944. a. hakkasin tööle välilaatsaretis number 300. See laatsaret oli algul olnud Põhja-Lätis, kuid siis viidud läbi Eesti Saaremaale ning sealt toodi praamidega jälle Lätti, Kuramaale. Taandumisel olid nad kaotanud peaaegu kõik oma varustuse. Siin töötasin koos ühe arstiga kirurgilises osakonnas. Meil oli ainult üks paar sidemekääre, ühed operatsioonikäärid, kaks pintsetti ja paberist sidemed. Niisuguse varustusega sai esialgu ainult kergemaid haavatuid aidata. Nädala pärast aga toodi rohkem varustust ja isegi operatsioonilaud.
Elasin koos ühe eesti õega, kelle eesnimi oli Endla ja perekonnanimi algas samuti E-ga. Rohkem kahjuks ei mäleta. Tema läks peagi Saksamaale kuna mina jäin kohale. Novembri keskpaiku paigutati meie laatsaret Vindavi kesklinna. Huvitaval kombel, sinna ei tehtud venelaste poolt ühtegi õhurünnakut. Töötasin kolmandal korrusel operatsiooniõena. Olin selle osakonna õde ja abiks oli mul üks läti tüdruk. Üldse oli meid kokku 13, neist kaks päris eestlast, kaks "pooleestlast" ja üheksa lätlast. Meie koostöö oli väga hea. Linna südames oli veel üks laatsaret, kus oli veelgi rohkem eesti õdesid. Kahjuks nägime neid harva. Linnas oli ka sõjavangilaager, kus oli palju eesti poisse. Peaarst võttis neid haiglasse abilisteks. Kõik arstid olid väga eestisõbralikud.
Kui saabus jõuluõhtu 1944, tehti aula mööblist vabamaks. Kahekordsed voodid lükati seina äärde. Köögis tehti hobuseliha guljassi. Seda tehti varemgi vahetevahel. Patsiendid, kes kõndisid tulid ise aulasse, teised toodi kanderaamidel. Lauldi jõululaule ning mõned esinesid omaloominguga. Joodi "sampust" ja head kohvi. Kõike seda oli muretsetud jõuludeks! See oli tõesti lõõgastus, mis kosutas närve. Alati oldi ju pingel, nagu niit rullil, kuid nüüd see keris end tagasi.
Kahjuks oli see heaolu väga lühike. Järsku tuli teade, et venelased on jälle läbi murdnud ja laatsaretrong on tulemas. Kiiresti koristati ära kõik ja operatsioonisaal seati korda. Tundsin kohe, kuidas närv kiskus jälle krussi. Oodati tund, oodati kaks ja aeti juttu. Hommikupoolikul jõudsid esimesed haavatud kohale. Nüüd töötati mitu ööd-päeva järjest ja puhata sai vahetevahel ainult tund või paar. Ka uueaasta öö läks töö tähe all. Aga siiski, operatsioonide vaheajal, keskööl, sõime paar võileiba, ja jõime peale prantsuse šampanjat. Patsiendid said rosinasaia ja glüüveini. Meeleolu oli poistel hea ning laulu oli veel mitu tundi palatist kuulda.
Eesti sõjavangid seal tegid mulle toatuhvlid, ohvitseri ratsapükste nahast. Nad said minu käest selle eest lisatoitu, tubakat ja pudeli konjakit. Söök oli ju selles olukorras kõige tähtsam. Ega mul endalgi polnud seda küllalt, aga sai kuidagi toime tuldud.
Märtsi algul, vist kümnendal, saadeti kõik patsiendid lennukitel ja laevadel Saksamaale ning laatsaret viidi rongiga Liibavi (Liepaja). Viimane laev sõitis Liibavist välja 15. märtsil 1945. aastal. Osa sanitare jäeti maha, sest neid vajati hädasti rindesõduritena. Kord Kuramaa kotis oli väga hea.
Teel Liibavist Swinemündesse ajasid meid taga vene torpeedopaadid. Laev oli puupüsti patsiente täis. Meie osa patsiente asus laeva põhjas. Seal olid õlgedega kaetud magamislavad ja üks sidumislaud. Ruumiga seonduvaid probleeme oli meil ühtelugu. Rotid jooksid üle jalgade. Õnneks olid meil säärikud jalas. Mina sain endale säärikud Vindavis, ühelt kingsepalt, viina ja tubaka eest. Enne Austraaliasse tulekut müüsin need ära.
Liibavist tuli veel peale üks eesti õde Helga Veebel. Ta elab nüüd Wollongongis, Austraalias.
Kui me Swinemündesse jõudsime, oli linn just eelmisel ööl olnud pommirünnaku all. Linn oli varemetes ning põles veel. Meid viidi 10 km linnast välja, Volgasti järve äärde. Seal nägime milline korralagedus valitses siis Saksamaal. Noored poisid ja vanad mehed tulid idast, lonkasid ja jalad rakus. Neid oli saadetud rindele peaaegu ilma igasuguse varustuseta. Nad kõik vajasid ravimist. Nii, et puhkuse asemel jälle töö!
Volgastis pidime ootama edasisaatmist Thüringeni. Me ei teadnudki, et Thüringen oli siis juba langenud venelaste kätte. Meie oma majandusülemat enam ei näinudki, ta oli kadunud koos oma abiga. Tõenäoliselt langesid nad venelaste kätte. Paistis juba, et terve see asi oli niikuinii untsus.
Lihavõtte laupäeval aastal 1945, pandi meid Swinemünde sadamas ühele väiksele söelaevale ja teekond läks Taani, Kopenhaagenisse. Seal asus viie laatsareti personal koos hobustega. Lihavõtted veetsime siiski veel merel. Majandusülem jagas šokolaadi, mille nimi oli schoka-kola. See "kola" ajas "särtsu" täis, aga kes kõik ära sõi, see öökis ja söötis pärast kalu.
Neljandal aprillil 1945 jõudsime Kopenhaageni sadamasse, mustad ja räpased pealaest jalataldadeni. Sadamast jalutasime kasarmusse kus kõigepealt küsisime, kus saab end korralikult pesta. Juhatati sauna ja seal sai siis tõesti end küürida. See oli vast hubane lõdvestushetk! Või mis hetk, mitu tundi sai end pestud!
Umbes nädala veetsime kasarmus. Et süüa saada, puhastasime köögis juurvilja. Üks arst viis mind koos kahe teise õega Tivoli-kinno. See tundus nagu paradiisina, sametvaibad ja -istmed, ning igale karp šokolaadi sülle! Filmi nimi oli "Prag, die goldene Stadt' Christina Söderbaumiga peaosas.
Kopenhaagen oli ööläbi valgustatud, äride aknad täis lilli. Meie ei olnud kaua enam lilli näinud. Kohvikud, baarid, neoontuled ja muud tsivilisatsiooni mugavused. Just kui muinasjutt!
Umbes nädal hiljem saadeti meie laatsaret Fakse linna (Kopenhaagenist lõunas, mere lähedal). Linn oli mäe peal. Osa laatsaretist paigutati Fakse Ladeplatsile, mis oli eelmisest viis kilomeetrit eemal mere ääres.
Algul elasime hotellis ja seal me tutvusime meeldiva taani daamiga, kelle kaudu saime osta endile riideid. Selles hotellis elasime ja töötasime juulikuuni, siis koondati kõik meie osakonna patsiendid ühte koolimajja. Osa patsiente saadeti ka Saksamaale. Meie aga, kaks eesti õde, üks arst ja sanitarid elasime edasi endises Taani ohvitseride suvekodus.
Töötasin seal 20. augustini 1945. Pärast seda saadeti kõik arstid, õed ja teised isikud Saksamaale. Eestlased ja osa lätlasi pandi põgenikelaagreisse tööle. Osa inimesi läks DP-laagritesse. Mina töötasin õena ja ämmaemandana sünnitusosakonnas, kuigi mul vastavat paberit ei olnud.
Siis äkki teatati, et kõik õed saavad sõjaväest vabastamise paberid, milleks aga tuli minna Kopenhaageni. Seal üks ohvitser andis täitmiseks vastavad ankeetlehed. Kaks eesti ja kaks läti õde said vabastamise paberid. Kui minu järjekord tuli, oli seal uus mees - üks juut. Ta ütles, et kuna olen eestlane, siis ei saa tema mind vabastada, vaid pean minema Saksamaale. Peale selle lasi ta tagasi kutsuda ka need, kes olid varem saanud ankeetlehed! Tagasi põgenikelaagris, rääkisin oma probleemist ülemarstile. Ta sai ühenduse ühe saksa professoriga, kes ütles, et sõidab Saksamaale ja võtab meid kaasa. 11. novembril lõpetasime töö ja sõitsime Taani piirile, kus jäime viieks päevaks läbikäigulaagrisse. Sealt jõudsime Flensburgi. Siin ühes kasarmus uuriti meie pabereid ja 29. novembril saadeti meid, kolm eestlast, tööle Marine Ortslazaretti Mürvikis, Flensburgi eeslinnas. Ülemõeks oli siin baltisakslanna Tartust, Ilse von Wiren. Ta oli väga eestimeelne ja tema eesti keel oli laitmatu. Jäin tema osakonda tööle ja varsti ta andiski selle mulle üle, käis ainult kord päevas mind vaatamas.
Vist veebruaris 1946 pandi mind õeks nakkushaiguste osakonda. Seal oli 8-9 tüüfushaiget ja niisama palju difteriidihaigeid. Päris mitu neist surid. Päeval töötasin üksinda, kuid öösel oli kohal ka teine õde, aga kui mind oli vaja, pidin olema igal ajal kättesaadav. Voodipesust oli alati puudus, tihti väljaheidetest rikutuna, kuna patsiendid ei suutnud endid kontrollida. Söötma pidime neid kõiki. Dieet oli äärmiselt vilets.
6. aprillil 1946. a. saadeti meid, kolm eestlast, bussiga Pienemündesse, kust lõpuks saime kätte endi sõjaväest vabastamise tunnistused. Õhtuks jõudsime Mürviki tagasi. Kuid sellega ei lõppenud veel meie töö sõdurite ravimisel. Helga Veebelil ja Lydia Lebrechtil lõppes see septembris 1948, minul aga alles 1948. a. viimasel päeval
Selles tüüfusehaigete osakonnas töötasin kuus nädalat. Maikuus liikus jutt, et see osakond suletakse. Kirjutasime doktor Brinkile, kes töötas tuberkuloosihaiglas Sauerlandis ja saimegi sinna teenistusse. Enne kohale sõitmist veetsime paar päeva Hamburgis.
Töö tuberkuloosihaiglas oli palju kergem, kuna haiged said ise liikuda ja ringi käia. Istusime sageli koos kuusemetsa ääres päikesepaistel. Ka toit oli hea. See oli tõesti ilus koht, endine Sauerlandi Gebirgsvereini puhkekodu. Päev enne, kui sinna jõudsime, oli seal metsas üks vanahärra poolakate poolt ära tapetud. Seda juhtus seal mitu korda, peamiselt üleriiete röövimise põhjusel.
Ühel ööl ärkasin Helga Veebeli kisa peale. Kohkusin päriselt, aga siis selgus, et ei olnudki muud, kui voodi oli lutikaid täis. Pärast seda gaasitati tuba ja rahu oli majas. Kord olid seal majas venelased elanud, mis ime et lutikaid oli! Seal ma lõpetasin töö mais 1947.
Minul oli üks kuu puhkust. Tahtsin minna sel ajal Austriasse oma õele külla. Läksin "mustalt" ja mind võeti piiril kinni. Istusin kaks päeva Salzburgi vanglas. Mu õde töötas UNRA büroos. Ta tuli mulle vanglasse järele ja viis mind Antsbachi laagrisse. Oma töökohta sain saata kirja ühe politseiinspektori kaudu, nii et ma tööd ei kaotanud.
Esimesel augustil 1947 hakkasin jälle tööle Ronsdorfi haiglas. Algul günekoloogia osakonnas ja hiljem Heimkehrers laatsaretis. Seal oli palju endisi sõjaväelasi, kes olid olnud sõjavangis Venemaal, Prantsusmaal, Kanadas ja mujal. Nad kõik olid väga haiged. Kanadast tulnud olid parema tervise juures, sest nad olid töötanud taludes. Nemad kõik tahtsid minna tagasi Kanadasse.
Nende patsientidega oli algul väga palju tööd, aga kui nad said tervemaks, hakkasid jalutama ja läksid isegi tantsima. 1948. aasta jõulud veetsin veel laatsaretis, kuid esimesel jaanuaril 1949 sõitsin Paderborgi läbikägulaagrisse, et rännata välja Austraaliasse. Veel praegugi olen ühenduses mitme endise kaasõe, -arsti ja patsiendiga. Helga Veebel ja Lydia Lebrecht, elavad nüüd Kanadas.
Tundub nagu oleks see kõik juhtunud tuhat aastat tagasi!
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Evald Eska mälestused

RINDETAGALA INTERMETSO

"… ärge laske, ärge laske - me oleme naised!" kisendasid mitu vene naist lähedal võsasasuva puu otsast. Hetk hiljem sadas meile kaela kuulirahe, tulistatud mitmest püstolkuulipildujast. Käsutasin oma üksuse mehi heita pikali rohu sisse, kuid ise jäin pisut hiljaks, ning sain ühe kuuli paremasse käevarde: oli tunne nagu keegi oleks löönud kaikaga vastu õlga, mispeale mul püstol käest maha kukkus. Pinevil lamades ootasime, kuni "püssinaised" olid oma laskemoona ära tarvitanud, siis tõusime üles, piirasime nad sisse ja võtsime vangi.
Neid oli kolm naislangevarjurit, 20-25 aastased komnoored Leningradist. Olid lähetatud sakslaste juurde saboteerima. Nad olid omamoodi kenasti üles mukitud, punapõselised, kelledest polnud näha, et nad oleksid olnud alatoidetud. Igal neil oli seljas mitu tuhmjasvärvilist kleiti. Olid aga paljasääri, jalas mingid tennis või võimlemiskingade taolised jalatsid, mis olid kulunud ja porised.
Ei, meie neid ei lasknud, nagu nad soovisid. Andsime nad üle sakslastele, kes pidasid neid kinni üksikasjaliseks ülekuulamiseks.
See juhtus 1942. aasta sõjasuvel, 13. juulikuu päeval. Oli väga selge, ilus ja soe suvepäev, mil enne lõunat jõudsin oma rühmaga kompanii juurde tagasi, kus velsker kohe abistas haavatuid sidumisega ja teetanussüstimisega. Samuti andis ta ka mulle esmaabi. Nähes, et kuul on jäänud pidama vestu käsivarre konti, nii et särgi ja kuue riidekoed paistsid haavast, saatis ta mind lähemasse tagalahaiglasse, et selgitada ka kondivigastust.
Haigla asus mõned kilomeetrid lõuna pool Gatšinat, piiratud põhjapoolt suurte puudega alleetaoliselt, kuna lõunas, haigla fassaadi ees, avardus korrashoitud muruväli, mida palistasid mitmesugused väiksemad hooned. Näis aga, et kõrvalasuvaid hooneid ja ümbritsevaid aedu ei olnud inimkäsi korrastanud paljude aastate jooksul.
Venelased nimetasid seda kohta "Peterburi Seevaldiks" põhjusel, et see oli vanasti olnud vaimuhaigete ravila. Peahoone oli suur, massiivne kolmekordne kivimaja, mis oli jäänud sõjatulest puutumata. Pärast põhjalikku puhastust ja uute haiglaaparaatide ja varustuse sisseseadmist sakslased kasutasid kogu ehitust koos kõrvalhoonetega tagala-väeosa haiglana. Ka olid sakslased vahisõdureiks, olles valvel vene partisanide pärast. Nüüd aga, päise päeva ajal, oli ümbruskond vaikne ja rahulik. Ainult kaugelt, Leningradi suunast kostis aegajalt kahurimürinat.
Esitasin oma dokumendid valvekorras olevale sanitaar-allohvitser Schultzile, kes mind sisse kirjutas vastavasse registreerimisraamatusse. Ta juhatas mind ohvitseride palatisse, kus viibis kolm haiglarõivastuses meest. Kaks neist olid umbes neljakümne või neljakümneviie ümber, kuna kolmas näis olevat kuskil 25-30 aastate vahel. See noorem mees sirutas naeratades käe end tutvustades. "Minu nimi on leitnant Edmond von Monteglas, ja ma olen allveelaeva komandör; kuidas on sinu nimi ja kust väeosast sa oled?"
Kui nad kuulsid, et olen eestlane ja üks rühmaülematest major Rebase pataljonist, olid nad üllatunud kuna nad teadsid, et kaks eestlaste idapataljoni olid Wolhovi jõe rajoonis raskeis lahinguis kindral Vlassovi armeed piiranud ja aidanud neid "kotti võtta". Nende pärimiste peale püüdsin oma vastustes siiski tagasihoidlik olla.
Selle lühikese tutvumisperioodi järele mõlemad vanemad härrad muutusid tõsiseks ja istusid toolidele. Nad jätkasid ajalehtede ja ajakirjade lugemist. Kuigi kogu tohutu pika idarinde ulatuses lahingud kestsid "raugematu ägedusega" ja Leningrad oli sissepiiratud sakslaste ja soomlaste poolt, oli möödunud talv oma erakordselt valju külmaga ja suurte lumetuiskudega teinud eriti suurt kahju kogu saksa sõjapidamisele, mis saigi neile saatuslikuks. Nähtavasti mõlemad härrad, kel oli vist kogemusi eelmisest suurest sõjast, aimasid, et kui sõjamasin jääb takerduma, või koguni seisma, siis on kaotus paratamatu.
Vastandina nendele härradele oli aga noor leitnant väga energiline, lõbus ja jutu kas. Ta oli kõhn, keskmist kasvu, tumedate silmadega ja mustade juustega meeldiva näovormidega noormees, kes omas raudristi ja rüütliristi. Ta oli oma allveelaevaga venelaste miini otsa sõitnud, kuid siiski peaaegu kogu meeskonnaga soomlaste vahilaeva poolt ära päästetud ja Gatšinasse toodud. Mõned tema madrused, raskete põrutusvigastustega, lamasid eraldi teistes meeskonnaruumides, mis asusid haigla idapoolses tiivas.
Olles jagu saanud oma esialgsest kohmetusest kuidas kohelda neid saksa sõjaväelasi, kellel juba kolmeaastane lahingutetee seljataga, pani mind imetlema selle noorhärra selgediktsiooniline, pisut murdeline saksa keel, kui ta uuesti pöördus sinatades mu poole: "Soo, Evald, sul on ju täiesti saksa nimi, ehk oledki üks meie baltlasi?"
"Ma olen eestlane aga minu ema vanaisa oli Raasiku mõisas viinapõletaja. Võibolla sellest siis ka mu saksa päritolu" ütlesin vastu väikese irooniaga.
"Sihker, siis oled sa ju sakslane! Kuule, hüüa mind "Munti'ks", mis on mu hüüdnimi. Ära häbene, sest siin oleme kõik ühesugused kamraadid. Millise vigastuse või haiguse põhjusel sind siia on saadetud?"
Ma näitasin neile oma paremat käevart, kuhu püstolikuul pidama oli jäänud, ja oli nüüd esmaabi plaastriga kinni seotud.
"Aga see pole mitte kui midagi", hüüdis leitnant Munti. "Selle peale võiksime väikesed viinad teha, ning paarisekundilise mõtlemise järel küsis ta lõbusalt naerdes: "kuule Evald, millal on su sünnipäev?"
"Ma palun vabandage?" pöördusin üllatanult küsides ta poole. "Ega meie ei küsi, kui vana sa oled, me vaid soovime teada, mis kuupäeval sa sündinud oled? Kui sünnipäev ligidal, siis sa saaksid sel puhul vastavad viinanormid kingituseks".
"Mu härrad", vastasin, "mul on teile kahju öelda, et mu sünnipäev oli kolmandal juunil, seega 10 päeva tagasi'!
"Näita mulle oma sõduripassi! Vaatame, ehk saame siin midagi ära teha, ütles ta ja avades söögilaual mu soldbuchi, mille sünnipäevalahtrisse oli kirjutatud 3. juuli lisas ta sinna pliiatsiga number 1 ette, tehes nõndaviisi mu sünnipäevaks 13. juuli.
"Heute ist dein Geburtztag" hüüdsid nad kõik rõõmsalt, tõusid püsti üksteise järele, surusid mu kätt ja soovisid palju õnne!
Leitnant Munti andis passiraamatu mulle tagasi, öeldes: "mine sellega kohe sanitar Schultzi juurde, et tema juhataks sind ülemarvepidaja juurde, kes sulle annab välja ohvitseridele määratud sünnipäevaratsiooni".
Minnes nimetatud ülemarveametniku juurde vastava palvega, ta silmitses mu passiraamatut ning hakkas juba pudeleid kastist võtma, kui ta meelde tuletas, et mul on siiski tarvis minna haigla juhataja juurde, kes on siin ülemarstiks. Tema peab andma kirjaliku tõendi, et alkoholi tarvitamine pole hädaohtlik minu tervisele, kui haavatule.
Haigla hommikupoolses tiivas oli ülemarsti kabinet ning selle kõrval suurem operatsiooniruum laudade, vitriinide ja aparaatidega. Olles minu haavaga tutvunud, kutsus ta sanitar Schultzi abiks ning nad opereerisid väikese luutüki mu käevarrest välja. Kõik läks ilma suurema valuta. Pärast plaasterdamist ja haava kinnisidumist, kutsus arst mind uuesti oma kabinetti ja kirjutas mulle viinasaamise loa, ise sealjuures öeldes, et on isegi "sehr gut für deine Gesundheit!"
Kui tulin tagasi ülemarvepidaja juurde, oli juba lauale pandud minu jaoks kolm pudelit head prantsuse konjakit (kolme tärniga Hennessy'd) ja üks karp suuri sigareid. Tänasin väga teda selle suure lahkuse eest, panin kogu selle kraami pappkarpi ja tulin sellega rõõmsalt tagasi oma haiglaruumi, kus ruumikaaslased põnevusega ja lootusrikkalt mind ootasid. Nende näod läksid laia naeratust täis, kui panin nn. "sünnipäevaviinad" söögilauale.
Oli pealelõunane aeg, kella kolme ja nelja vahel, kui alustasime teise pudeliga. Meil kõigil oli tuju juba päris lõbus ning rääkimine väga elavaks muutunud. Püüdsime oma sõjaseiklustega üksteist üle trumbata. Kõige rohkem elevil oli noor allveelaevakomandör, krahv Edmond von Monteglas (Munti). Ta kirjeldas oma seiklusi ameerika konvoisid jälitades. Vanemad härrad (major ja kapten) kirjeldasid ja ülistasid oma sõjakäiku läbi Balti riikide. Eriti meeldis neile aga sõjakäik läbi Eesti, kus neid vastu võeti lillede ja suudlustega ilusate eesti naiste poolt, kuna kogu eesti rahvas vaatas sakslasi kui vabastajaid koledast kommunismidiktatuurist.
Minul aga ei olnud midagi uhkustavat endast rääkida, vaid hoopis midagi vastupidist tuli mulle meelde ja nimelt: kuidas ma hobuse seljast maha kukkusin, kuigi see rahulikult seisis paigal!
Ligi kuus kuud tagasi (30. jaanuaril) pühitseti suurt riigipüha, mis puhul oli eelmisel päeval antud välja kõigile sõjaväeüksustele eriportsjonid õlut ja viina. Lasksime seda hea maitsta juues ja kaarte mängides kuni järgmise hommiku varavalgeni. Siis olin aga nii väsinud ja vintis, et ei saanud enam kuidagi jalgu alla. Peastaabist tuli korraldus, et tuleb kogu kompanii üles rivistada paraadiks, mille võtab vastu 18. tagalaarmee ülemjuhataja, kindralleitnant Knuth. Käskjalad, tublid mehed, hoolitsesid minu eest siiski niipalju, et olid "leidnud" saksa kahurväeüksuse juurest ühe suure hobuse. Nad tõstsid mind selle selga ja talutasid ettevaatlikult paraadiplatsile, mis oli paksu lumega kaetud. Mäletan, et see oli ilus suur hall, pruunikate täppidega hobune, rahuliku ja aeglase astumisega. Kui olime ilusasti ülesrivistatud, jäime suuri saksu ootama, kes saabusidki pooletunnilise ootamise järele soojades kasukates ja viltsaabastes. Ilm oli äärmiselt külm ja rivis ootamine vaevaline. Nõnda oodates ja hobusel kössitades olin peaaegu kangeks külmunud. Kui siis viimaks kindral koos adjutandiga minust möödus, ajasin viimast jõudu kokku võttes oma kangestunud keha sirgeks ja püüdsin saluteerida. Aga kui ma käe tervituseks kõrva äärde tõstsin, kadus mu tasakaal ja ma vajusin kui tinasoldat, pea ees, hobuse külje alla lumehange. Minu äpardusele suuremat tähelepanu pööramata, astusid suured saksad siiski edasi. Minu käskjalad abistasid mind poolkandes tagasi sooja majutusruumi, kus ma alles järgmisel päeval toibusin.
Nüüd aga, siin haiglas, seda vaid meenutades ja teiste härrade põnevaid lugusid kuuldes, olime jõudnud tühjendada juba poole teisestki konjakipudelist, minu nn. "sünnipäevaviinadest", kui meie sigarisuitsu täis palatisse tuli sanitar Schultz, kes pöördus asjaliku näoga minu poole lausudes: "Härra leitnant, siin haiglas on meil ravil üks eesti neiu. Kuna ta on teie kaasmaalane, siis on ta kindlasti huvitatud teid kohtama, et teiega oma emakeeles juttu ajada. Ta asub üksinda meiepoolsel tiival, kolmandal korral. Minge siit kaks treppi ülesse, pöörake vasakule ja siis mööda pikka koridori kuni viimase ruumini. Teie ei saa eksida.
See oli suureks üllatuseks, kohata siin võõras paigas eesti neidu! Mu palatikaaslased, kes Schultzi juttu kuulsid, tõusid aeglaselt püsti, mainides, et meil on nüüd napsitamisest küllalt ning jääme õhtusööki ootama. Seejuures aga leitnant Munti pani poolikule pudelile korgi peale, pani pudeli minu haigla-kitli tasku ja ütles: "Vii preilile meie poolt tervitusi, et ta saaks peatselt terveks... ! "
Hoidsin hoolega oma vasaku käe pudeli varjamiseks kitli tasku peal, kui hakkasin astuma mööda laiu kivitreppe kolmandale korrale. Teisel korral oli sõdureid jalutamas ning tasane jutukõmin kostis mitmest lahtisest uksest. Kolmanda korruse pikk koridor oli aga täiesti tühi ning seal valitses eriline vaikus. Astunud umbes 30-40 sammu edasi, jõudsin koridori läänepoolsesse otsa, kus asus suur kuueruuduline aken, mille all laius kauge metsamaastik soojas päikesepaistes. Koridori vasakpoolses seinas olev uks oli pärani lahti. Märkasin, et ühes voodis lamas poolistukil kena välimusega neiu, aastais 25-30. Ta tervitas mind rõõmsa häälega hüüdes: "Halloo, halloo - tulge aga lähemale ja ärge kartke midagi! Kaks nädalat tagasi jäin küll leetritesse, aga nüüd olen juba täiesti terve. Arst kirjutab mind varsti, kas homme või ülehomme, haiglast välja!"
Jäin siiski ukse lähedusse seisma, kummardasin kergelt ja tutvustasin end. Kuuldes, et olen Tallinnast pärit, polnud ta jutuhool enam piiri. Ta teenis sakslaste juures lennuväe abiteenistuslasena Gatšina lähedal lennuväljal. Eesti keelt ei ole ma kuulnud ligemale aasta ja siin üksinda olles kurtis ta suurt igavust.
Nõnda seal seistes ja kuulates vaatlesin haigetuba, mis oli kõrge, valgeksvärvitud seintega ja väga puhas. Minust paremat kätt seinas oli kolm suurt akent, milledel polnud kardinaid ees, nendest akendest vasakule oli tema voodi, kus ta lamas linaga kaetuna. Edasi vasakut kätt oli teine voodi ja veidi kaugemal veel kolmas. Kogu ruumi kohta oli seal ainult üks tool, mis asus otse minu ees, seega tema voodi jalutsis.
Neiu värvimata ja pisut kahvatus näos olid suured tumehallid silmad ja kenad lohukesed põskedes, kui ta naeratas ja püüdis vabandada oma haiglasolekut.
Palun võtke nüüd ometi istet! Minu nimi on Truudi Koovik ja ma olen ühe lennugrupi juures Gatšinas kantseleis tööl. Küll on kole, et pidin jääma veel selles eas niisugusesse lastehaigusse! Arvatavasti ma pole saanud kaitsesüstimist leetrite vastu."
"Mul on kahju, et ma varem ei teadnud", alustasin ma. "Oleksin Teile pidanud lilli tooma, aga sain teada just nüüd, et Teie taoline ülimalt kena olend on siin."
"Ah, mis nüüd lilledest" peatas ta mind, ning siis suure üllatusega "Oh taevas, Teil on viinapudel taskus! See on ju parem, kui igasugused lilled!"
"Seda nüüd küll, aga kas alkohol pole kahjulik Teie tervisele?" küsisin, "Minagi pidin ülemarsti käest kirjaliku loa saama, et võin alkoholi tarvitada."
Ah, mis!" hüüdis ta, täna hommikul visiiti tehes ütles arst, et olen täiesti terve ja võin juba homme hommikul siit lahkuda. Näidake siia see pudel! Oo jah, see on ju kõige parem prantsuse konjak! Seda oleme seal tarvitanud vaid nädalalõpul tipsutamisel. Siin, palun võtke minu joogiklaas ja visake see veetilk aknast välja! Valage siia seda head joodavat, ehk vast on parem, kui annate pudeli minu kätte, ma tean ise, kui palju mul tarvis läheb!"
Ta valas klaasi pooleldi täis ja pani pudelile korgi uuesti peale, maitses siis ühe väikese lonksukese ja pani klaasi alla kappi öeldes: "Ma arvan, et sellega peab siin ettevaatlik
olema ... aga palun, olge lahked, ja võtke ikka ise ka, ulatades klaasi tagasi minu poole, millest ma aga loobusin, öeldes, et olen teiste härradega küllalt võtnud ning mu tuju on kõige paremas korras. Kuuldes, kuidas ma need viinad olin saanud, mainis Truudi naeratades, et neil noortel ohvitseridel on teada igasuguseid kriukaid, kuidas toidu- ja viinalaost saab viina välja sahkerdada.
Niiviisi elavalt juteldes oli pool tundi kiiresti möödunud. Ka preili Kooviku tuju oli tõusnud selle pooliku joogiklaasi tühjendamise järel. Siis aga kostsid koridorist läbi lahtise ukse lähenevad sammud - just nagu keegi lööks haamriga vastu alasi: klops, klops, klops ... ja järsku seisis ukselävel üleni mustas kõrge nunnakuju. Sain parajasti veel oma paljad jalad haiglasussidesse lükata ja toolilt üles tõustes ülemõe poole pöörata, kui ta vaatas mind jääkülmade siniste silmadega kõrgete mustade kulmude alt, ja ütles teravalt-käskivalt: „Mu härra, Te peate otsekohe siit ruumist lahkuma!"
Ma kummardasin ta poole, pomisedes midagi vabandusetaolist ja siis pöördudes preili Kooviku poole, soovisin talle head ööd.
Preili Koovik vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles algul venitades, siis kiiresti ning jälle venitades: "Kuutenaaht - tule pärast tagasi - auufviiderseeen!"
Ülemõde vaatas mulle küsivalt otsa, kui ma vastasin:. . ."jawohl, jawohl, - dankeschön, dankeschön! - und Gute Nacht!" ning astusin kindla sammuga ning mitte väga kiirustades jälle mööda koridori ja trepist alla tagasi oma alumise korra palatisse, kus mu toakaaslased olid parajasti oma õhtusööki lõpetamas. Nähes minu hajameelset ilmet nende lõbusad näod muutusid pisut tõsisemaks. Leitnant Munti pakkus mulle kohe klaasitäie konjakit, sest nad olid juba kolmanda pudeli avanud. Küsiti, kas preili on ilus ja noor, kuidas on tema tervis, ja kas mul paistab "väljavaateid" olema. Vastasin, et selleks mul vist võimalusi oleks, kuid kahjuks mitte siin, haiglas, vaid kuskil mujal.
Mu söögiisu oli täiesti kadunud pärast külaskäiku ülemisele korrusele. Ka hakkas mu parem käsivars valutama, kuna operatsioonieelse narkoosi mõju oli kadumas. Hoidsin siiski ülal oma lõbusat meeleolu ning otsustasin minna välja jalutama kõnniteele ümber haigla, kus mitmed teisedki kaunist suveõhtut nautisid. Kellaaeg võis olla seitse või pool kaheksa. Kuna olin tõusnud hommikul kell viis et partisanide jahile minna, oli see päev juba küllaltki pikk, mistõttu nüüd tundsin väsimust. Selle jalutuskäigu kestel, oli kogu aeg mul meeles Truudi kaunid silmad ja ta lokkis käharpea. Ikka enam ja enam hakkas mu hinge närima ta kiiresti öeldud "tulepärasttagasi". Selles väljendus midagi nagu paluvat-anuvat, mille täitmisest oleks olnud raske keelduda. Kuna haigla reeglite järgi magamaminemise ajani (kell 10:00) oli veel enam kui kaks tundi aega, siis oma loogilise ja kogemusrikka sõdurifilosoofia kohaselt, et "hullemat kui surma ikkagi ei juhtu", seadsin oma sammud jälle kolmanda korra poole. Mind huvitas eriti, kas oli ülemõde teinud mingeid korraldusi külastamise suhtes ja millal ta haiglast välja saab.
Truudi naeratas suurest heameelest, kui ta mind jälle nägi sisenemas. Vahepeal oli ta jõudnud oma käharpead kohendada ning ta palgeile oli ilmunud meeldiv roosakas jume.
"Teate, härra Eska, ega see ülemõde ei olegi nii väga kuri" alustas tema, "aga ta pidas Teid sakslaseks, kellede tulek siia on keelatud, kas siis minu, kui naisolevuse pärast, või et olin leetrites, mis on ju nakkushaigus".
"Siis oli mu närveerimine põhjuseta', vastasin, "kuid sellegipärast ei tohi ma kauemaks siia jääda, ehkki seda meelsasti sooviksin! See haigla ülemõde ajas mulle külmavärinad üle selja, kui ta kärkis minuga, seepärast ei taha ma teda siin enam kohata. Tõsi on, et sakslased on tähenärijad, eriti kui nad on mingil positsioonil, kus nad saavad oma võimu näidata. Homme saan ka mina siit välja oma pataljoni juurde, vast ehk oleks meil kohtumine võimalik kuskil väljaspool haiglat, kui ka Teie siit vabanete?"
"Teil on olnud võimalus oma meestega kõnelda eesti keeles kogu aeg, mina aga olen pidanud rääkima saksa keelt, mis on mind täiesti ära tüüdanud' kaebas mulle Truudi. "Eesti keele kõla on üle hulga aja nii armas, et seda tahaksin rohkem kuulda, eriti Teie suust, kuna olete oivaline oma huvitavate lugudega. Nii siis, palun istuge siia ja jääge veel vähemalt kümneks min. . "
Eemalt koridoris hakkasid kostma hirmuäratavad helid: klops, klops, klops, mis järjest lähenesid ...
Sel silmapilgul sirutas Truudi oma parema käe välja suunaga seinale ja hüüdis: "Minge sinna voodi alla!" Ilma hetkegi mõtlemata olin ma kiiremini kui "õlitatud välk" kolme-nelja hüppava sammuga näidatud voodi juures ja libisesin selle alla. Samal ajal käis läbilõikav valu mu paremast käest läbi, mis pani mind peaaegu oigama. Kui ma seal kõhuli maas olin, hingates sisse seinaäärset põrandatolmu, mis vist tsaariajast sinna jäänud, kuulsin ma mehe häält. Oh sa saadanate sarvik, see oli ju sanitar Schultz, kes rääkis!
"Mis, mida te räägite seal?" hüüdis Truudi hirmunult.
Kogu oma jõudu koondades, mis mulle higipisaraid näole ajas, püüdsin ma nii vaikselt kui vähegi sain end nihutada voodi jalutsi poole, et näha kuidas nad üksteise otsa põrnitsesid.
Piilusin voodi teki vahelt välja, ja nägin, et sanitari pilk oli langenud mu haiglatuhvlitele, millised olin unustanud voodi ette, ning ta hüüdis: "Näete, ta on unustanud oma pantohvlid siia, kus kohas ta ise on?" ja vaatas üle ruumi.
Truudi oli ühe hüppega püsti ja sealt edasi suure akna juurde karanud. Ta hoidis laialiavatud kätega aknaraamist kinni, hüüdes valjusti: " Näete, ta jalutab seal all murul teiste haigetega".
Sanitar Schultz jäi juhmilt ammulisuuga tüdrukut vaatama. No mis sa ütled, oli ka, mida vaadata: tal oli õhuke peaaegu saledate säärteni ulatuv haiglakittel üle, ta sirged jalad, ilus rind ja õlad paistsid selgesti välja helendavates õhtupäikesekiirtes nagu kolmedimensiooniline siluett!
"Kurat võtaks!" - oigasin ma tasakesti voodi all, käsivarres lõikav valu. Mispärast pean mina ikka ilusate naiste pärast valu kannatama! Ja mis siis nüüd edasi saab? Mu kompaniiülem oli mehi õpetanud, et juhul, kui nad peaksid kriitilisse olukorda sattuma, siis pidage meeles: igasugune esialgne ärritus on absoluutselt ja täiesti ilmaaegne! Soo, mu valu on siis ilmaaegne ja liiga varajane!
Sanitar jäi siiski külmavereliselt seisma, ja ütles: "Du bist verrückt, mein Kind", ning sekund hiljem: Tulge kohe aknalt ära, sest ülemõde tuleb!"
Ülemõde oligi juba uksel ja nägi Truudit voodisse lina alla pugemas. Ta käratas: Mis siin lahti on?"
Ma olin valust ja lämbumisest pooluimane, kuid sain siiski vakka olla. Kuulsin kuidas ülemõde ja sanitar hakkasid vaidlema oma vahel. Viimaks lahkus sanitar, kuna ülemõde hakkas tõrelema Truudiga: "Kuidas te julgete siin niisugust segadust tekitada? Homme hommikul saate oma riided ning lähete kantseleisse, kus teie haiglast vabanemisepaberid on juba valmis. Siis võite oma üksuse juurde tagasi minna. Aga nüüd minge magama ja olgu vaikus majas! Kas teil tõesti häbi ei ole?"
Kuulsin selgesti, kuidas ta sammud kaugenedes kajasid koridori kivipõrandal, aga ma ise olin lämbumas õhupuuduses ja kuumuses.
"Tulge nüüd sealt alt välja, sest õhk on puhas" hüüdis Truudi. Ta kutsus käega viibates mind enda juurde, ja kui ta mind nägi, purskas ta naerma. Ent see naer muutus kaastundlikuks muigeks, kui ta jätkas: "Oh Te vaesekene, tulge nüüd siia, ärge kartke, laske ma pühin te näo puhtaks."
Kui olin oma kangestunud liikmetega tema juurde jõudnud, võttis ta voodilina otsa ja pühkis sellega mu tolmuse näo puhtaks. Siis võttis ta oma kahe õrna käega mu peast kinni, tõmbas mind enda poole ja surus huuled pikalt-pikalt mu suule, ise sosistades: "Hea prantsuse konjaki juurde kulub hädasti ära ka üks korralik prantsuse suudlus!". . ja siis korraks oli kõik valu mu käest kadunud. . .
Järgmisel päeval riietusime väliteenistuse ülikondadesse ja pärast hommikusööki läksime välja jalutama. Sakslastel oli üks suurem laoruum muudetud kinosaaliks, kus näidati parajasti uuemat saksa suurfilmi: "Parun Münchauseni seiklused", mille peaosa mängis Hans Albers. See oli nende esimene hea värvifilm. Me nautisime seda koos Truudiga täie sõõmuga.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

EESTI DIVIISI ÜKSUSTE RÄNNAK LÄÄNDE

Arvo Johari mälestused

Pärast mitmekordset kaitsepositsiooni vahetamist asus 20. Eesti Diviis kaitsel Sudeedi mägede põhjapoolsetel kõrgustikel. 8. mai õhtul sain patülilt teate, et Saksamaa sõjajõud on kapituleerunud ja praegustelt positsioonilt tuleb meil alustada kell 24.00 tagasitõmbumist. Minule allunud raskekompaniil (raskekuulip. ja miinipild.) tuli kattepositsioon sisse võtta 800 m kaugusel metsas ja enne kella 03.00 olid meist möödunud kõik pataljoni allüksused. Suunasin oma rühmad metsateele ja alustasin liikumist teistele järele. Nad ootasid meid metsaserval.
Rännakkolonn alustas seejärel liikumist ja kui ühele teekäänakule lähenesime, nägin meie 45. rügemendi ülemat major Maitlat, kes jälgis nagu jumalagajätuks mööduvaid allüksusi. Läksin ta juurde ja küsisin andmeid olukorra kohta. Major näis nukrana ja sõnas: "Kahju, kuid kõik on läbi!" Arvatavasti ta aimas, mis meid ootab ja see oli ka me viimne kohtumine. Levis ka kuuldus, et vaatamata kapitulatsioonile, olevat armeekomandör marssal Schörner lubanud kõik temale allunud jõud täies lahingukorras hoia ja selliselt läbi Tsehhi lääneliitlaste poole viia.
Hakkas pimenema, kui jõudsime ühte asulasse, kust tsehhi piirini oli ca 40 km. Siit saime ka rabava teate osalisteks, sest patül kutsus kompaniiülemad enda juurde ja sõnas: "Sain rügemendiülemalt korralduse, et enne kella 24.00 peavad meie jõud Tsehhi piiri ületama. Need, kes jäävad mainitud kellaajaks siiapoole piiri, on sunnitud kapituleeruma vene sõjajõududele, piiri ületanud aga lääneliitlastele. Edasiliikumiseks tuleb kasutada kõiki sõidukeid."

Saatuslik olukord
Vastasin patülile, et see korraldus on saatusliku tähtsusega ja et seda ei tuleks enne täita kui seda veelkord on kontrollitud. Ja kui seejärel nagu otsides ringi vaatasin, siis nägin, et meist vaid paarikümne meetri kaugusel tänavanurgal seisis meie uus diviisiülem kindral Maack. Läksin patüliga kaasa ja ta esitas diviisiülemale vastava küsimuse. "Jah," vastas diviisiülem, "selline korraldus on saabunud. Põgenevatelt eraisikutelt tuleb võtta kõik liiklusvahendid ja nendele lisaks kasutada ka kõiki sõjaväe veokeid, kusjuures kõik rasked relvad tuleb maha jätta!'
Asi oli selge ja siin ei olnud enam midagi küsida. Et see kõik aga ainsa momendi jooksul kogu meie sõjaväelise organisatsiooni lõhkus ja selle liikmed üksikisikutena laiali paiskas, oli päevselge. Andsid rühmaülematele korralduse edasi ja kuna lähenes terve kolonn sõjaväe veoautosid millised olid tühjad, siis kiirustasin rühmaülemaid, et nad kasutaksid autosid oma meeste jaoks. Patüliga pidime minema ühte viimasesse, kuid siis katkes äkitselt autode juurdevool ja viimasesse mahtusid mu mehed nii, et masin täis kiiluti.
Kavatsesime oodata järgnevaid sõjaväeautosid, või eraveokeid, kuid neid ei tulnud. Kell näitas 22.00 ja kuna me juba ligi 10 min. olime oodanud, siis haarasime viimase võimaluse -- oma ratsahobused. Me ei lootnud 40 km kahe tunniga katta, kuid midagi pidime ikka tegema. Poolteisetunnise ratsutamise järele jõudsime siiski autokolonnile järele. Mingi takistuse tõttu oli see õnneks peatunud. Hüppasime viimasesse veokisse, mis oli tühi ja kolonn alustas kohe liikumist.

Valeinformatsioon
Istusin autokasti põrandale, toetasin selja vastu autokasti külge ja mu silmad vajusid kinni. Kui ärkasin, oli ilm vähe valgenenud ja autokolonn kihutas kõrgmägede vahelist teed mööda lõuna suunas. Kuid sellega koos hakkasid mu pead vaevama ka mõtted. Me olime ju Tsehhi piiri ületanud, kuid meid ei kontrollinud ega takistanud piiril keegi. Kas ei olnud see siiski pettus, mille ohvriks nüüd meie diviis langes.
Kuid mul ei olnud aega oma mõtteid kaua mõlgutada, sest autokolonn peatus ja autolt autole anti edasi korraldus, et peame ka oma käsirelvad loovutama. Pärast seda võivat meie diviis lääneliitlaste poole sõitu jätkata. Kuid meiega oli segunenud ka tohutu arv saksa sõdureid, kes olid meie ühiselt rindejoonelt taandunud. Kõik see tundus mulle nüüd kummalisena, kuna meile ju seletati et ainult meie diviisil on lääneliitlaste poole ülemineku võimalus.
Olime jõudnud asulate rajoonist välja, kui mu tähelepanu köitis ühel teeäärsel heinamaal rühmasuurune kolonn, kes liikus vastassuunas. Selle rühma liikmed olid kas vanad mehed või siis alaealised poisikesed. Suurem osa neist kandsid erariideid, kuid osa oli varustatud Esimese Maailmasõja aegse saksa sõjaväe vormiriietusega. Ka relvastus oli kummaline, sest mõne püssi otsas oli pikk tääk, kuid seljakottidega olid varustatud kõik. See oli nn saksa Volksturm, keda saadeti punaseid tõkestama ajal, mil saksa sõjavägi oli taandumas ja kapitulatsioonile oli alla kirjutatud.
Kell võis 10 paiku olla kui jõudsime Jung Bentzlau linna, kus anti õhualarm. Kolonn peatus, me hüppasime autodelt ning asusime tee kõrval oleva maja võlvi alla. Kõlasid pommide plahvatused ja kuus punaste lennukit kihutasid madalalt meist üle. Nad kuulutasid tsehhidele peatselt saabuvat "vabadust". Tee oli hea ja autokolonn liikus Praha suunas. Oli lõuna paiku kui kolonn jälle peatus, sest selle pea oli jõudnud Tsehhi pealinna lähedusse, kuid oli sunnitud ümber pöörama, kuna oli põrganud vastu punaste kaitsepositsiooni.
Järgnes juhtide nõupidamine, kus otsustati, et kolonni algusest sõidavad veel neli veomasinat ja sooritavad katse ka Prahast põhja pool. Vahepeal oli nagu imeväel kogunenud punaseid käesidemeid kandvaid tsehhe, kes kummalgi pool teed palistasid kolonni. Kuna meil oli aega autode tagasi jõudmiseni, siis tegi üks minu kaaslastest juttu ühe sellise mehega ja küsis, et kas tema ei tea juhatada meile teed ameeriklaste juurde ja lisas, et me kuuekesi oleme eestlased ja sõdisime vaid olukorrast tingituna sakslaste poolel.

Ei tee vahet
Küsitav valdas saksa keelt ja vastas: "Ma ei tee siin mingit vahet, saksa sõjaväkke kuulute kõik!' Kohtasime ka üht metsaametniku vormiriietust kandvat meest, kes oli eelmisega võrreldes märksa sõbralikum, kui ta meie küsimusele vastas, et vaevalt on teil mingit võimalust ameeriklaste juurde pääsemiseks, sest Punaarmee on kindlustanud end Moldau-Elbe joonele. Ta ütles, et ta mõistab meie olukorda, kuid ka tsehhi rahvas läheb vastu väga raskele ja tumedale tulevikule.
Vahepeal olid põhja poole saadetud veoautod tagasi saabunud ja nüüd heisati autodele valgeid lippe tunnusena, et kogu kolonn punastele alistub.
Otsustasime, et läheme metsa ja katsume läbi punaste rinde ameeriklaste juurde pääseda. Õnneks olid paljud siin veokitelt lahkunud ja tihe mets varjas meie minekut. Umbes 300 m. metsas peatusime madalate kuuskede all, sest oleks suur ettevaatamatus olnud, kui oleksime edasiliikumist siis jätkanud. Varsti kuulsime ka kui autode mootorid teel käivitati ja kolonn jätkas Praha suunas liikumist. Umbes 10 min. hiljem kostsid meist vaid paarikümne meetri kaugusel sammud, mis viisid maantee suunas. See oli metsa paigutatud valve, mis nüüd tõmbus tagasi. Loomulikult olime kõik pinge all, kusjuures kuuldu seda veelgi suurendas. Kui pimedus saabus, alustasime liikumist piki Moldaud põhja poole. Näis, et me olime ainsad, kes kolonnist põgenesid.
Edaspidine kirjeldamine ei kuulu enam siia, kuid märgin, et 10 ööd aset leidnud tohutult riskantse rännaku järele jõudsime siiski lõunapool Chemnitzi ameeriklaste juurde.
Minu kompanii 170-nest mehest olen vabas maailmas kohanud vaid üht ohvitseri ja kuut reameest.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

O.Valk-i mälestused

Kilde Idapataljonidest

1941. aasta talvel asus Idapataljon 184-nda 15. kompanii Peipino küla koolimajas. Sealt korraldati haaranguid ltn. Alfons Rebase juhtimisel ümbruskonna metsadesse partisanide tabamiseks.
Ühel päeval tuli käsk haarangule minekuks, kuna luure andmeil olevat ca 100-meheline nn. "Otrjaad" partisane Leningradist maabunud Peipia lahes ja liikuvat sisemaa poole. Meeskond laaditi regedele ja asuti teele. Mina, kompanii veltveebel, jäin tosina majandusmehega koduhoidjaks.
Juba sama päeva õhtul saabus kompaniist hobusemees sõjasaagiga, milleks olid partisanide poolt mahajäetud seljakotid, rasked padrunikastid, mitmeid sorte miine jne. Sellest nähtus, et kompanii oli saanud kontakti partisanidega ning viimased olid põgenemas. Sõjasaaki uurides avastasin seljakottides ka naiste riietusesemeid, millest võis järeldada, et "Otrjaadi" kuulus ka naispartisane.
Enne keskööd sõitis meie asukohta väike vanamees valge hobusega ree ees ja kurtis, et tema majja tunginud sisse partisanid, kes röövivad tema vara. Küsimusele, kui palju neid on, sain vastuseks, et tegemist on vaid kahe mehega. Lasin kiiresti rakendada hobuse ree ette ja alustasime kolme mehega sõitu venelase elukoha poole. Paarikilomeetrilise sõidu järel peatus venelane väikese maja juures. Olime jõudnud kohale.
Püstol käes põrutasin jalaga ukse pärani ja käratasin vene keeles "Ruki verhh!"
Laua ääres istusid ja sõid kaks meest. Üks neist püüdis haarata seina äärde asetatud püstolkuulipildujat, kuid virutasin talle püstolipäraga vastu kukalt, mispeale teine tõstis kiiresti käed üles. Lasin nad läbi otsida. Relvadeks olid neil püstolkuulipildujad ja üks Eesti sõjaväe 9-millimeetrine püstol. Viisime vangid meie juurde koolimajja, kus ma nad üle kuulasin. Üks neist oli venelane ja "Otrjaadi" politruk. Teine rahvuselt venesoomlane ja kaasas tõlgina, kuna purssis ka pisut eesti keelt. See oli politruk, kellele olin virutanud püstolipäraga vastu pead. Nüüd oli ta nõus rääkima kõigest, kui vaid saaks ühe suitsu. Selle ta saigi. Küsimusele, kuidas elatakse Leningradis, vastas ta, et seal ei elatagi - seal surrakse... Laibad vedelevad tänavail ja kellelgi pole huvi ega jõudu neid matta. Et mitte nälga surra, oli ta vabatahtlikult astunud "Otrjaadi" liikmeks.
Hommikul andsime vangidele kõhutäie süüa ning siis helistasin staapi ja teatasin ltn. G. Soodenile vangidest. Pärast seda saatsin vangid hobutranspordiga kompanii staapi. Kuulsin hiljem, et soomlane oli üritanud staabist põgeneda ja katse pealt maha lastud.
Järgmisel õhtul jõudis kompanii haarangult tagasi, kuid kurva teatega, et rms. Erni Kilm oli astunud maamiinile ja kaotanud jala. Ta oli saadetud Narva haiglasse.
Reamees Kilm naasis paari kuu pärast kompaniisse nii hää ja sobiva proteesiga, mis ei takistanud teda jalgrattal sõitmast ega ratsutamast. Samuti polnud ta kaotanud oma ülevat tuju ega vempe, vaid tegi oma "puujala" arvel sääraseid röövlinalju, et lõi rahva nähes söögilauas kahvli endale jalasäärde ja riputas mütsi sinna "nagisse".
Kustki oli Kilm leidnud kitse, kelle ta kohe "adopteeris" ning talutas teda nööriotsas ringi. Ta lüpsis kitse vahel keset maanteed, eriti siis, kui seal oli liiklust, mis pidi seisatuma ja ootama, kuni Kilm oli kitselüpsmise lõpetanud. Sääraste tempude pärast kutsuti teda kelmiks ja kirstunaelaks, või jälle austati meelitusnimega "vahva sõdur Sveik".
Palju aastaid pärast sõja lõppu, leidsin selle vembumehe nime USA-s ilmuvast eesti ajalehest, kus nüüd Erni Kilm elab, topograafina töötab ja vabal ajal tegeleb skautmasterina. Praavo, Erni Kilm!
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Need lood on "Võitlejast". Kui, siis võiks juures olla ka allikaviited. Kui pole, siis vabandan!
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Olen need kunagi "Võitlejatest" korjanud. Kahjuks ei oska täpset numbrit ja aastakäiku öelda.
Kuid põhiliseks allikaks on ikka mehe nimi loo juures. Eks oli ajaleht "Võitleja" ka kunagi nendele meestele "vahendajaks".




Mälestusi sõjasuvest 1941
Raivo Kalamäe

Elukutse ja amet olid mind 1941. aasta algul Valga linna viinud. Mõne kuuga olin siiski suutnud teatud määral sisse elada ja isegi mõned lähemad sõbrad leida. Elu kulges "uue korra" keerdkäikudes kobamise tähe all ja igaüks katsus omamoodi enda elu ja tervet mõistust alal hoida.
Siis aga lõi välk sisse ja 14. juunil pidid paljud alustama teed tundmatusse ja hukatusse.
Ei saanud veel sellest sokist toibuda, kui 22. juunil imbus läbi meeltülendav teade, et sõda Saksamaa ja Venemaa vahel on alanud. Juba hommikust saadik veeresid rongid täis sõjaväge ja sõjamaterjali Riia poole. Kuid paari päeva pärast hakkasid rongid tagasi tulema täis sõjapõgenikke ja ka sõjaväge. Valga linn ise täitus läti miilitsa ja hambuni relvastatud jõhkrate läti ja juudi hävituspataljonlastega, kes käitusid kui peremehed omal maal ja tõrjusid hariliku kodaniku kõnniteelt kõrvale. Venelased olid nii ärevil, et nad tihti tulistasid püssidest ülelendavaid oma lennukeid. Ka saksa luurelennukeid oli vahel näha. Kui 2. juulil mulle kui kutsealusele tuli mopikäsk, voorisid juba vene raskerelvade kolonnid läbi linna Tartu ja Viljandi poole.
Pidin 3. juulil, kell 3.00 Säde aias kohal olema. Sealt viidi meid päeva jooksul Naiskutsekooli hoonesse, kus meid rühmadesse jaotati ja meile kätte anti Kaitseliidu „püstkõrvad“ ja 60 padrunit igale. Teatud kahtlusetunde poistele andis aga see, et 500-600 mehelise pataljoni juhtideks polnud sõjaväelased, vaid Valga kompartei juhid: Kukk ja Päss, kelle ümber olid koondunud teised komud ja komnoored. Samal päeval selguski põhjus: jaotati välja punased käesidemed, millel olid venekeelsed tähed IB 23. Ja varsti leviski teade, et oleme värvatud hävituspataljoni!
4. juuli pealelõunal lendas linnast üle sakse pommitaja ja heitis linnale rea pomme. Üks neist langes Naiskusekooli aeda, kus kaks poissi said haavata. Tekkis paanika ja linnast põgenemine. Meid võeti rivvi ja algas marss linnast välja Tartu maantee suunas. Peatänav oli kaunis purustatud, telefoni- ja muid traate vedeles maas, mõned majad olid rusudes, klaasi kilde kõik kohad täis ja esimest korda tundsime sõja lõhna, seda lõhkeainest jäävat erilist plahvatuslõhna, mis iseloomustab surma ja hävitust. Parteibossid ja komnoored ei marssinud, nemad olid suurtel veoautodel, kuhu oli ka üles seatud kuulipildujad.
Olime jõudnud üle Pedeli silla ja sealt edasi Karbiküla hoonete vahele, kui saksa pommitaja jälle meist üle lendas. Autodel olijad olid lennuki tulistamisega ametis ja ei pannudki tähele, kuidas suurem osa pataljonist majade vahele ja läbi aedade laiali jooksis. Minu asukohas olid mõlemal pool teed kõrged plankaiad. Püssipäradega lõime lauad lahti ja lippasime läbi aedade ja hoonete varjus ikka edasi, kuni jõudsime põldude äärde põõsaste vahele. Meid oli 16 poissi, ja kuna olin Kaitseliidus ja kooli sõjalistel õppustel natukene sõjalist haridust saanud, soovitasin põllukraave ja muud varjavat kasutades paarsada meetrit eemal asuvasse metsa kaduda.
Kohe valiti mind "kindraliks" ja edaspidi pidingi seda salka juhtima. Varjudes ja ühe- ning kahekaupa hüpetega ületasime lageda ja jõudsimegi metsasalu varju. Kui selgus, et meid keegi ei jälitanud, otsustasime liikuda põhja poole, kust paistis suurem mets.
Edasi minnes sattusime metsasihile, mis viiski meid otse põhja suunas. Vahepeal olid mõned kohalikud poisid omateed läinud ja meid jäi järele 12. Mõni kilomeeter Tõllistest lõunasse sattusime metsasihi ääres laagerdavatele perekondadele. Need olid lähedalt taludest inimesed, kes olid metsa sõjapakku tulnud. Neil oli hea meel 12 relvastatud mehest ja meie muidugi kasutasime ära nende külalislahkust toidu ja joogi osas. Jäimegi sinna peatuma ja olime üldse hiirvaiksed, sest metsatukk, olgugi põhjast lõunasse oma viis kilomeetrit, oli idast läände vaevalt kolm kilomeetrit. Läänes oli Viljandi maantee, idas vaevalt kilomeetri kaugusel Tartu maantee, ning meist põhjapoole Töllistest Viljandi maanteele suurem risttee. Kõik teed olid pidevat sõjaväe liiklust täis. Ööd-päevad kestev mürin ja kolin, ning võigas venelaste kisa. Otsustasime, et võtame lahingu vastu, kui meid peaks rünnatama. Varusime igaks juhuks kaitsepositsioonid valmis.
Talumehed, kes vargsi kodus käisid, tõid teateid hobuste võtmisest ja hävituspataljonide mõrvategudest. Valga hävituspataljoni oli siiski umbes 120 parteilast ja komnoort alles jäänud, kes hoolega Stalini hävituskäsku püüdsid täita. Sooru kandis olid nad terve pere maha tapnud ja imiku aiateibasse löönud, kuna peremees pole tahtnud hobuseid ega loomi anda.
7. juuli õhtul paistis Tölliste telliskivitehase poolt tulekuma. Ka teemeistri maja teispool silda põles. Muidu oli äkki kõikjal suur vaikus. Ei roomikute lõginat, ei mootorite müra, ei venekeelset vandumist! 8. juuli lõuna paiku toodi meile sõna, et hävituspataljon oli eile õhtul viimasena üle silla läinud ja teemeistri majja ühe kutsealuse elusalt sisse põletanud. Piirivalve seersant Roosimägi, kes ennast silla lähedal oli peitnud, jõudis silla õhkimiseks asetatud laengute (400 kg) süütenöörid läbi lõigata ja sellega jäi Tölliste sild terveks.
Läksime kohe sillale ja asetasime sinna valve. Ka toodi kohale Eesti lipp, mille kesk sillakaart lehvima panime. Hakkasime ka kohe kohalikku omakaitset organiseerima, kuna meie kõik tahtsime ruttu Valka tagasi minna. Selgus, et teemeistri majja sissepõletatud kutsealune oli üks meie algsetest kambameestest, kes aga oli pärit lähedasest talust ja kodust kinni võeti.
Järgmisel, s.o. 9. juuli hommikul kella 4.00 paiku, nägime esimest nelja sakslast, kes lahtises sõiduautos, varrukad ülesse keeratud, uljalt koos Valga omakaitse meestega Tartu poole sõitsid. Õhtupoolikul möödus meist järgmine grupp sakslasi, tervelt 17 meest. Kuna vahepeal olime kohalikule omakaitsele jalad alla saanud, andsime silla valve kella 17.00 paiku neile üle ja asusime tagasimarsile Valka. Valgas raporteerisime Omakaitse staabis ja järgmisel päeval võeti meid Valga Omakaitse toidule ja "seebile".
Teostasime raudtee, vabrikute ja asutuste valvet ning täitsime muid julgestusülesandeid. Äkki, 12. augustil levis nagu kulutuli teade, et hakatakse eesti üksust formeerima. 14. augustil koguneski üle 500 mehe Valka, kelledest mitme kokkutuleku ja jälle kojusaatmise järel lõpuks 28. augustil 194 meest port. aspirant Pütsepa juhtimisel Võrru saadeti. Seal formeeriti nn. Pihkva Eesti Kaitsepataljon, milline juba 1. septembril Pihkvasse jõudis ja 2. septembril samas linnas vahiteenistust alustas. Hiljem nimetati see pataljon ümber 40. Politseipataljoniks. Aga see on hoopis teine lugu.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

„VALEL POOLEL“ VÕIDELNU KANNATUSED
Lipnik Bernhard Tani mälestused

Olen Nõmme poiss, sündinud 1925. aastal. Õppisin aastal 1943 Tallinna Tehnikumi ehitusosakonnas. Mind mobiliseeriti detsembris 1943 ja jaanuaris 1944 saadeti meid ilma lahinguõppuseta suure kiiruga Narva jõele, Krivasoosse, 30. Politseipataljonile täienduseks. Vaenlane oli peagi Narva jõeni jõudnud. Sakslased taandusid, õigemini küll põgenesid, ning tänu meie poistele, sai rinne kuidagi uuesti stabiliseeritud.
2. veebruaril 1944 olime ida pool Narva jõge Zagrivje küla juures luurel, kus sattusime lahingusse vaenlasega. Sain kahest kuulist haavata. Olin seejärel üle kahe kuu haiglas siis paranejate kompaniis. Juunis määrati mind 38. Politseipataljoni, mille koosseisus ületasime 9. juulil Läti piiri ning õhtuks jõudsime Riiga.
Meid saadeti lätlastele appi Läti-Leedu-Poola piiride ristumisnurka, takistama venelaste suuremat läbimurret. Olime Kogneze-Dünaburgi ruumis kaitsepositsioonidel. 23. juulil saime kohutavat turmtuld. Meil oli kaotusi palju, kuid hoidsime koos lätlastega siiski oma rinnet. 28. juulil algas käsukorras üldine taandumine Riia suunas. Vaenlane oli jõudnud ka juba Lõuna-Eestisse ja meid saadeti tagasi kodumaale. 13. augustil läbis meie rong Riia linna ning õhtuks jõudsime Valka. Öö läbi loksusime raudteel ja 14. augusti hommikuks olime Tallinna Kopli jaamas, kus toimus mahalaadimine. Meid majutati minu koolimajja - Tallinna Tehnikumi Pärnu maanteel.
Major Julius Ellandi oli nüüd meie 38. Politseipataljoni uueks ülemaks ja mina tema käskjalaks ning staabi kirjutajaks.
27. augustil laaditi pataljon uuesti rongile Kopli jaamas ning algas kiire sõit Tartu suunas. Kuulus Kärevere lahing toimus 29. ja 30. augustil. Kaotusi oli meil palju, kuid vaenlane sai samuti korraliku õppetunni ja rinne stabiliseerus. 19. septembril algas aga üldine taandumine. Meie liikusime Laevalt Viljandisse ning Läti piiri ületasime 24. septembril Laatres. Mõned päevad hiljem, enne Riiga jõudmist, olime suuremas lahingus Siguldas.
8. oktoobril lahkusime Riiast viie laevaga Saksamaa suunas. Gotenhafenisse (Gdyniasse) jõudis pärale vaid kaks laeva. Meid paigutati Marienbergi külla, kus peatusime paar nädalat. 38. Politseipataljoni koosseis oli kahanenud sajale mehele. Nüüd viidi pataljon rongiga Neuhammerisse, eestlastele hästituntud õppelaagrisse Alam-Sileesias. Pataljon likvideeriti ja mehed määrati ümberformeeritavasse Eesti Diviisi. Tegime mõned päevad õppust, siis saadeti mind 80-mehelise grupiga Jugoslaavias asuvasse Laibachi ohvitseride ettevalmistuskooli. Idarinde kokkuvarisemine katkestas ka selle sõjakooli tegevuse. Olime vähem kui kaks kuud õppust saanud, kui meid ülendati enneaegselt lipnikeks - Anwärteriteks - ning saadeti tagasi Neuhammerisse veebruari algul 1945.
8. veebruaril jõudsid venelased Neuhammeri lähedale Boberi jõe joonele. Õppelaagris moodustati kiiruga "Alarmrügement", koosnedes kolmest pataljonist. Segadust oli palju ning tõelisest vastuhakust ei tulnud midagi välja. Neuhammerist taganesid eestlased gruppides ja üksikult.
Siin ja seal hakati sporaadiliselt ka vaenlasele vastu. Neisse jõest tuli üle ujuda ja mitmed eestlased uppusid küllaltki kiirevoolulises jões, sest paljudel oli liiga palju riideid seljas või puudus küllaldane ujumisoskus. Eestlasi liikus pea igas külas ja linnakeses otsimas oma üksust. Meid koondati ja moodustati uusi lahinguüksusi. Isiklikult sattusin Görlitzi ümbrusse, kus meie grupp jäi 18. märtsil vaenlasele jalgu ning ida pool Falkenbergi võtsime lahingu vastu. Sain peast haavata - mürsukild veel praegugi keset pealage - ja mind paigutati Königsrätze haiglasse. 7. aprillil saadeti mind aga haiglast välja Reichenbergi linna, kus oli juba hulk eesti ohvitsere ootamas transporti Taani, Eesti Diviisi Tagavararügemendi juurde. Ohvitserid Sova, Lellep ja mina, jäime oma üksust otsima, kuni 4. mail langesime ameeriklaste kätte vangi Sönich-Swichgaus.
Olime olnud vaid paar päeva Jena lähedal vangilaagris, kuid meid laaditi jälle rongile ja pärast viie-päevast loksumist, just minu sünnipäeval, 10. mail 1945, jõudsime Reinimaale, Bad Kreuznachi, prantslaste sõjavangilaagrisse, kus oli üle paarisaja tuhande sõjavangi lageda taeva all. Igas traataiaga eraldatud all-laagris oli ca 5000 sõjavangi.
Siis aga saadeti meid rongiga Pariisi ja meie suureks üllatuseks paigutati meid Bastille kindlusvanglasse, maa-alustesse laskemoona tunnelitesse. Igas tunnelis oli nii paar tuhat meest. Söögiks saime päevas ühe leiva 56 mehe peale ja mingit sibulalõhnalist suppi. Vihmase ilmaga loksus põrandail 10 sentimeetrit porist vett. Õnnelikud olid mehed, kes said kombineerida kolm telliskivi magamiseks: üks istme all, teine käe all ja kolmas pea all. Päeval saime korraks maa-alt välja, taevast vaatama. Jäin haigeks - kopsukelme põletikku - mis viis mind õnnelikul kombel kaheks nädalaks haiglasse.
Oktoobri keskel üllatas meid oma külastusega N. Liidu saatkonna esindaja (kutsuti konsuliks) Bastilles ning teatas meile, et N. Liidu kodanikud viiakse koju ja selleks tuli kõigil end kirja panna! Külmavärinad käisid üle ihu mõtte juures, et prantslased andsid meid venelastele välja! Abi polnud meil aga kustki loota ja nii pidime meie, eestlased täitma käsku. Suurele kodumaale siirdujatele jagasid prantslased korralikud uued riided ja jalanõud, ning algaski rongisõit lukustatud kaubavagunites idasse. Olime teel kaks nädalat ning novembri 14-ndal ületasime Poola-N.Liidu piiri Osatsis. Otsekohe korjati meilt prantslaste antud riided ja varustus ning asemele anti vene kaltsud. Olime "isamaa" reeturid, keda ootas ees "väljateenitud" sunnitöö.
1. jaanuaril 1946 jõudsime Sambori linna Ukrainas, mis oli enne kuulunud Poolale, nüüd aga pisut ida pool uut Poola-N. Liidu piiri. Meid saadeti metsatööle. Kaltsud seljas, külm alla 20 miinuskraadi Celsiuse järgi, seitse päeva nädalas tööd, 400 grammi leiba ja tanguvesi supiks. Kui töönormi ei suudetud täita, vähendati leivanormi poole peale. Liikusime ringi kui luu ja nahk, ning pidime veel lisaks toitma tuhandeid täisid! Kodu-Eestiga ei lubatud mingisugust ühendust. Tekkis arvamus, et siin siis ongi meie lõpp!
Täiesti ootamatult tuli maikuus 1946 teade, et Stalin on otsustanud meid vabastada. Lubati oma koju tagasi minna, et siis seal selgitatakse igaühe süüd ja tegevust sõja-aastatel. Nagu ikka Venemaal, võttis asjaajamine palju aega. Saime lõpuks siiski sõjavangist vabastamise tunnistused ja alustasime sõitu koju, kuhu saabusin 16. juulil 1946. Ma kaalusin 54 kg (varem olin olnud 100 kg!) ning olin täisid täis, nii et ema, pärast suurt rõõmupurset, tegi mulle aseme õunapuuaeda ja põletas kõik mu riided. Pesin end mitu korda päevas tõrvaseebi ja sooja veega, kuni mõne päeva pärast võisin majja kolida.
Aga kojujõudmise rõõm asendus hirmuga, kui sain kutse NKVD-sse, Pagari tänavale ülekuulamisele ja aruandmisele. Ülekuulajateks olid kaks venelast ja üks eestlane. Oldi eriti huvitatud teiste sõjameeste tegevusest ja mulle esitati küsimusi, millele ei osanud vastata, sest neist asjust polnud mul aimugi. Ilmselt ei oldud minu vastustega rahul, sest kojuminekuajaks oli mu nägu veriseks pekstud ja silmad nii paistes, et vaevu nägin veel valgust. Pärast teistkordset ülekuulamist võeti allkiri, et ma Tallinnast ei lahkuks ega järgneva kümne aasta jooksul midagi ülekuulamistest ei räägiks. Mind saadeti seejärel Tompi tänava tööpataljoni, kus töötasin vangina peamiselt Rotermanni vabrikutes, kuni mind vabastati 1947. a. suvel.
Kasutaja avatar
Sollmann
Liige
Postitusi: 1378
Liitunud: 31 Jaan, 2005 19:45
Asukoht: Planeet Maa
Kontakt:

Postitus Postitas Sollmann »

Palju on räägitud 20.sept. 1944 Avinurme kirikus ja Tudulinna maanteel juhtunust.
Samal päeval juhtus aga veel kolmaski sama võigas ja PA 'kangelaslikkust' elavalt esile toov sündmus. Tsiteerin Valdeko Niit’i poolt kirjapandut Virumaa leegionäride ajalehes “Võitluse teedel”

“...Mõned tunnid hiljem juhtus midagi taolist ka Kadrinas.
Seal toimunud sündmusi püüan kirjeldada kohalike elanike ja ühe sõduri poja meenutuste põhjal, mida tema oma isalt kuuldust meelde oli jätnud.

Kolmel sõduritega mehitatud veoautol oli õnnestunud Rakvere lähistel vene eelsalkadest läbi murda ja jõuda Kadrinasse, et sealt edasi sõita Tamsalu-Porkuni suunas.Teid tundmata olid autod aga õigest teeotsast mööda sõitnud ja sattunud
raudteest lõunapool asuvale turuplatsile.Seal saadi juhatust ühelt kohalikult elanikult. Tuli ümber pöörata ja tükka maad tagasi sõita.Sellega kaotati väärtuslikke minuteid mis oleksid võinud hiljem päästa mõnegi sõduri elu.
Leegionär Martin Valgepea oli 1 neist autodel sõitnud sõduritest. Tema poeg Karl meenutas, mida isa oli talle jutustanud Kadrinas toimunust.
Tagasisõidul turuplatsilt, kuhu eksikombel sattusid, jõudnud nad Rakvere-Tapa-Viitna teeristile ja põrganud seal kokku Rakvere poolt tulnud tankikolonniga. Tankidelt avatud kohe tuli, mida toetanud tankidelt mahahüpanud automaaturid. Eesti sõdurite autodel olnud ka mõned tankirusikad, kuid äkki laustule alla sattunult ja tanki poolt rammitult mahahüppamisel nende kaasavõtmiseks ega kasutamiseks aega ei jäänud.
Martini päästis see, et ta oli turuplatsilt tagasisõidul jäänud auto poritiivale. Kohe tule alla sattunult hüppas ta poritiivalt maha. Esimene auto lömastati tankiroomikute alla. Vaevalt sealt keegi eluga pääses Tagumistelt autodelt õnnestus see mõnedel siiski. Vastupanu oli täiesti mõttetu.Martin koos väheste järelejäänud meestega hakkas liikuma mingi suurema vabrikuhoone poole (Kadrina siirupitehas). Neid asunud jälitama 1 vene tank ja automaaturid. Neile vastu tulistades õnnestus grupil pääseda vabriku tagant üle raudteetammi. Õnneks jäänud tank vabriku taga olnud tiikidesse kinni ning automaaturid tõmbunud siis nende tule all tagasi. Grupp võtnud seejärel suuna Neeruti poole ja peagi hajunud laiali.
Tema arvamuse järgi võis mehi 3-l autol kokku olla 60-80, peamiselt leegionärid.
Kuipalju neist hukkus v pääses, seda ei teadnud tema arvata.
Kokkupõrke kohal kulges munakivisillutisega maantee paralleelselt Kadrina surnuaia kivimüüriga. Pääseda võisid need, kel õnnestus üle müüri jõuda, surnuaial varjuda ja sealt kaudu edasi liikuda.
Kohalike elanike mälestustes on talletatud, et kraavi ja surnuaia müüri ääres langenute laibad ja veel elavad haavatud tassitud vene sõdurite poolt keset teed munakavisillutisele ja tankikolonni liikumahakkamisel lömastati kõik roomikute all...
Peale ‘võidukat’ lahingut hargnenud kolonn 2-ks, osa liikunud Viitna, teised Tapa poole.

Kohalik elanik Elmar Tamm jutustab neist sündmustest nii:
‘Olime oma perega Kihleveres (u 3 km Viitna poole) sõjapaos.Sel päeval otsustasime emaga minna Kadrina vaatama mis on meie kodust saanud. Olin tol ajal 11. a-ne. Lahing teeristil oli juba lõppenud, kuid õhus veel teravat püssirohu vingu ja mingit iiveldamapanevat haisu. Seal avanenud pilt oli minu elu jooksul nähtust kõige jubedam ja võikam. Viitna tee surnuaia väravast kuni praeguse “Paruni poeni” oli ainult 1 inimliha, luude ja sõjaväemundrite jäänuste mass.Paljude sõdurivormide räbalatel võis näha vapikujulisi Eesti lipuvärvidaga märke.
1944.a. sügisilmad olid ilusad ja eriti soojad. Kogu lömastatud mass hakkas kohe roiskuma. Metsikult võigas hais levis üle poole aleviku. Matta aga neid inimjäänuseid ei saanud , kuna vene pilusilmsed sõdurid valvasid seda teede ristmikku ega lasknud paari nädala jooksul seal kedagi liikuda.
TÕDEONAJATÜTAR
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Õigupoolest peaks küsimusega ostu-müüki kolima, aga mis on "Virumaa leegionäride ajaleht “Võitluse teedel” " . Ei leia kataloogist sellist nime.
Kasutaja avatar
Sollmann
Liige
Postitusi: 1378
Liitunud: 31 Jaan, 2005 19:45
Asukoht: Planeet Maa
Kontakt:

Postitus Postitas Sollmann »

Kui küs. oli minule suunatud, siis vastuseks, et vaevalt sellist väljaannet mingites kataloogides leidub.
Eesti Leegioni Virumaa Veteranide Klubi väljaanne "Võitluse Teedel" - lehe ametlik nimetus.
Minu andmetel teda hetkel enam kahjuks ei toodeta. Mõni aasta tagasi ilmus ta Rakveres väikeses tiraažis käsitsi trükituna, sees fotod ja leegionäride joonistused lahingustseenidest. Peaks kohe lisama, et nii mõnigi foto neist vääriks suurendamist plakatisuuruseks ja raami sisse panemist.
Praegusel hetkel omab Veteranide Klubi esimees neid oma kodus köidetuna kahte suurde almanahhi
TÕDEONAJATÜTAR
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Ajalehe "Võitleja" 1992.a. numbrites jooksid järjena Eesti ohvitseri Nikolai Kasak´u mälestused.

Eesti ohvitseri vaevarikas teekond vabadusse

Mobiliseerituna sattusin Kloogale major Ahlemanni tagavararügementi. Ma kuulusin ühte ohvitseridegruppi, mis koosnes umbes kolmekümnest mehest, nende seas palju Soomest naasnud ohvitsere. Ohvitseride hulgas oli mul palju tuttavaid ja kaaslasi Sõjakoolist. Mäletan neist mõningaid nimesid nagu: Mandel, Tomberg, Arens, Veideman, Kuris, Külvet, Ploom, Saveljew ja Netliev. Laagri juhtkonnas oli mu parem sõber ja kälimees Peeter Tarvas.
See oli septembrikuu viimase teisipäeva õhtul, kui rügemendiülem major Ahlemann käsutas kokku kõik laagri ohvitserid ning teatas, et Eesti jäetakse maha ja väeosad viiakse Saksamaale. Väljamarss algab juba järgmisel hommikul kell viis. Rügement liigub marsikorras Paldiskisse ja sealt edasi laevadel Danzigi linna.
Mind määrati äsja mobiliseeritud noortest poistest koosneva kompanii ülemaks. Poisid olid 1926. a. sündinud ja ilma rindekogemusteta. Kompanii koosseisus oli ainult üks allohvitser.

Sõit Saksamaale
Ülesrivistamine algas jube enne kella viit hommikul. Meestele jagati välja vanad jaapani jalaväe püssid, ilma padruniteta. Oli kurb vaadata kompaniid, millel võitlusüksusena polnud peaaegu mingit väärtust. Pataljoniülemana tegutses leitnant Võsu. Väljusime laagrist ja siis algas vabasammus rännak Paldiski suunas. Teel paljud noormehed lahkusid. Mitmed noorsõduritest tulid veel mult nõu küsima, mida nad peaksid antud olukorras tegema? Nad ei tahtnud minna Saksamaale, vaid soovisid sõjaväest lahkuda ja siirduda isakodusse. Vastasin neile, et mina ei tee takistusi neile kui nad soovivad lahkuda, kuid ma isiklikult lähen Saksamaale. Arvasin, et on parem sõdida sõjaväe koosseisus, selle asemel, et võidelda metsavennana. Pataljoniülem aga hoiatas, et ma ei võimaldaks noortel oma üksusest lahkuda. Kuid Paldiskisse jõudes selgus, et umbes veerand koosseisust oli "kadunud".
Paldiskisse oli meile vastu tulnud kaks sõjaväe transportlaeva. Pärast laevadele laadimist algas sõit kella kahe paiku öösel. Kui laev hakkas rannast eemalduma, valdas kõiki rusuv tunne. Laulsime Eesti hümni ja ma pidasin kõne oma kompanii sõduritele. Tõotasin, et ka võõrsil jääme eestlasteks ning tuleme tagasi oma kodumaale võitjaina!
Laevasõit kestis kaks ööd ja päeva. Nägime küll Vene lennukeid, kuid meie laevu nad ei pommitanud. Jõudsime õnnelikult Danzigi, kus lõime üles oma laagri ühes väikeses pargis. Väsinuna heitsime puhkama telkidesse. Vahepeal hakkas vihma sadama, mistõttu leidsime, et magasime vee sees. Kuna maapind oli kallak, siis oleksime pidanud kaevama ümber telkide väikesed kraavid. Kuid see tõde selgus aga alles hommikul.
Järgmisel hommikul toimunud ohvitseride informatsioonikoosolekul selgus, et viibime Danzigis vähemalt kolm ööd-päeva. Samas tehti teatavaks ka laagris kehtivad üldreeglid ühenduses toitlustamise, pesemisvõimaluste ja muuga. Käisime sadamas vaatamas laevu, mis äsja saabunud Eestist põgenikega. Tuttavatest kohtasin ainult Richard Valdovi perekonda. Ka käik Gotenhafeni (Gdynia) sadamasse ei andnud paremaid tulemusi. Saabunute hulgas ei olnud tuttavaid.
Danzigist liikusime edasi Vesslingeni külla, kuhu meie pataljon jäi peatuma järgnevaks paariks nädalaks. Minu kompanii peatuskohaks oli külakoolimaja. Need kaks nädalat tegime riviõppust ja veetsime aega muude askeldustega. Marssides laulsime sõdurilaule nii, et küla rõkkas. Enamasti kasutasime saksakeelseid laule, kuna eestikeelsete laulude tagavara oli meil napivõitu.

Kursustel Neuhammeris
Paari nädala pärast liikusime edasi Neuhammeri sõjaväelaagrisse. Osa sellest laagrist oli Vlassovi armee kasutada. Mind saadeti koos teiste suurtükiväe ohvitseridega erikursusele, millest võttis osa umbes viiskümmend meest. See kursus toimus samas Neuhammeri laagris. Kursuse lektoriks oli major Suurkivi, kes õpetas meile sõjakunsti kahurväe alal. Jaanuarikuu lõpus saadeti Eesti Diviis Opelni alla, nende hulgas 13 suurtükiväe ohvitseri, kellede hulka ka mina kuulusin. Lennuväest ületoodud ohvitserid saadeti Praha ligidal asuvatesse kahte suurtükiväe õppelaagrisse.
Enne Neuhammerist lahkumist käisime veel selle keskuse julgestuseks planeeritud kaitsekraave kaevamas. Osa meie ohvitseridest komandeeriti Neuhammeri kaitseüksusesse. Nende ohvitseride relvastuseks olid vaid püstolid. Hiljem kuulsin sama üksuse koosseisu kuulunud ltn. Felix Salmelt, et Neuhammeri kaitsjate seas valitses suur segadus: venelased ründasid kahurväe ja kuulipildujate tule toetusel, meie mehed aga vastasid pealetungijaile püstoleid paugutades! Metsa serval langes ltn. Mikiver, tabatuna mürsukillust otsaette. Seejärel taanduti ja justkui imekombel, pääses enamus eestlastest eluga. Sakslased olid põgenenud enne meid, jättes rindelõigu kaitsetuks nii vasakul kui paremal küljel.
Taganedes määrati meie sihtkohaks Praha ligidal asuv Beneschau linn ja Portschitsa küla. Portschitsa küla oli tsehhide käest ära võetud ja muudetud sõjaväe õppelaagriks. Sinna jõudes anti meie käsutusse üks maja. Olime koos selles grupis leitnandid: A. Palu, Ristmäe, Seensalu, Kasak, Jaan Soots ja teisi, kellede nimesid ei mäleta.
Meie (eestlaste) grupiga ühines veel ungari ohvitseride rühm, kes olid just taganenud Ungarist. Nad olid oma iseloomult meist palju elavamad ja ka suured laulumehed.

Eesti diviisi otsimas
Olime jälle täienduskursustel, mis kestsid kuni märtsikuu lõpuni 1945. Pärast kursuste lõppu saadeti meid Eesti Diviisi üles otsima. Teadsime vaid, et diviis oli Opelni kotist välja pääsenud, kuid ükski ametiasutus ei teadnud tema asukohta. Peatusime Prahas mõned päevad. Minu "reisikaaslaseks" oli ltn. H. Seensalu, kellega jagasime ühte ja sama luba (reisitõend). Kuna mul oli taskus mitu tuhat saksa marka, millele lisandus veel kahe tuhande marga suurune palgaraha, mille sain kohalikust komandantuurist, siis veetsime mitu ööd koos saksa tüdrukutega ning lõbutsesime ehtsõjamehelikult. Kuid mõni päev hiljem alustasime liikumist Berliini suunas, sihiga jõuda Berliini juures asuvasse peakorterisse.
Ka Berliinis sattusid meie teele ette saksa tüdrukud. Nüüd lõbutsesime mitu ööd koos sakslannadega Berliini hotellides. Ka elasime läbi mitu pommirünnakut Berliinile, mis meid aga kuigi palju ei seganud. Üks neist oli massiline, umbes 1500 lääneliitlaste lennuki osavõtul. Selle pommirünnaku kestel olime varjul ühes allmaajaamas.
Peakorteri kaudu selgus, et Eesti Diviis asus Tšehhoslovakkias, Brüni linnas. Peakorteris anti meile sõiduload Tšehhoslovakkiasse tagasisõiduks. Oma väeosa otsingul tegime vahepeatuse Prahas. Seal võtsime kontakti juba varem tuttavaks saanud saksa daamidega, kellede mehed viibisid venelaste poolel sõjavangis. Paari telefonikõne järele olid ka öökorterid varutud. Schwartze Rose kohvikus kohtasime ka teisi eesti ohvitsere. Kuid nemad ei otsinud Eesti Diviisi, vaid olid endid registreerinud langevarjuriteks, et minna Eestisse eriülesandeid täitma. Neist mäletan ainult ltn. Jaan Sootsi nime. Paari päeva pärast liikusime edasi Brüni, kust leidsime ka Eesti Diviisi.

Suunaga läände
Mind määrati diviisi kahurväes IV grupi I patarei ohvitseriks. Patareiülemaks oli leitnant P. Rinne. Peatusime seal 3-4 päeva, siis liikus diviis edasi Hirschbergi suunas. Kui jõudsime sinna, anti meie grupile majutuseks suurtükiväe barakid. Diviis asus positsioonile linnast edela poole. Varusse jäi vaid meie IV grupp. Hirschberg asub Loode-Sudeedimaal, Riesengebirges. Olime seal positsioonil kuni sõja lõpuni 8. mail 1945.
1. mail hakkas sadama paksu lund, mis oli meile üllatuseks, sest ma ei mäletanud isegi Eestist sellist lumesadu nii hilja kevadel. Siis saabus 8. mai ning meile teatati, et sõda on lõppenud ja meie diviis alustab taandumist Saksamaale järgmisel hommikul kell 08.00. Meie IV grupp pidi väljuma Hirschbergi linnast lääne suunas, Tannwaldi linnakese poole. Läände viis üksainus tee ja see viis läbi Riesengebirge. Seda pidimegi kasutama. Suurtükid pidime viima kaasa ning ltn. Palu saadeti veel laskemoonale järele ja pidi meiega ühinema hiljem. Taganemisel on suurtükivägi tavaliselt viimane, kaitseks jalaväele.
Sellele kõigele tagasi mõeldes tundub, et kogu meie olemine seal Hirschbergis oli üks suur paroodia! Esiteks meie IV grupil polnud ei kahureid, hobuseid ega treenitud suurtükiväelasi. Patareiülemaks oli küll ltn. Paul Rinne, kuid teised ohvitserid olid lennuväelased, või olid ebakompetentsed oma ülesandeis. Meeskonna moodustasid võhikud noored, kes võibolla polnud varem hobust ligidaltki näinud ja tundsid suurtükke veelgi vähem. Sõita kahe hobusega rakkes, polnud just lihtne, kui hobused ei olnud harjunud koos vedama ega olnud oskuslikud koostööks. Üks tõmbas ühel, teine teisel ajal. Tähtis polnud kui hästi osatakse sõita või milline on sõitja asend. Tähtsam oli oma hobuste tundmine ja koostööks oskus. Pealegi olid kõik hobused ratsastamata - sisseratsutamata. Hobused olid kõik suured, olime saanud need viis päeva enne taganemise algust ja suurtükid saime ainult kolm päeva enne taandumise algust. Olime jõudnud teha vaid kaks ratsutamistundi ja üks suurtüki õppetund. Olime niisiis kaunis lootusetus olukorras. Meie suurtükid olid 150millimeetrised ja neid nimetatakse raskesuurtükiväeks, kuid olime ilma laskemoonata ning seetõttu ei olnud isegi võimalik õpetada laengutega laadimist.
Hakates liikuma Hirschbergist välja, said mehed teada, et väljaspool linna seisis mahajäetud viinavabrik. Me ei suutnud mehi enam vaos hoida. Jooksusammul tõttasid nad "soomust" tegema. Mõned neist jõid end nii täis, et neid tuli vankritele kanda.
Hobused ei vedanud ühtlaselt! Mul oli neli suurtükki koos nelja eelikuga, kokku kaheksa eelikurakendit. Peale selle veel vankrid, nii venis voori pikkus vahel viiekilomeetriliseks. Voori vahel ja sees kõndisid veel muud sõjaväelased ja tsivilistid. Teekond läks muudkui mäest üles ja jälle alla - nii kogu aeg. Aeg edenes ja päevavalgus oli ammu juba tulnud. Hinges kipitas küsimus: kui kaugel on venelased? Saatsin leitnandid Nõmme ja Pärna järelluuresse. Seal möödus meist oma sõiduautos kol. A. Rebane porilaual istuva adjutandiga ja halastajaõega kõrvalistmel. Nad ei peatunud ega lausunud sõnakestki.

Suurtükid kuristikku
Vahepeal oli ltn. P. Rinne mulle lausunud, et me visaku suurtükid kuristikku. Pidasin siiski õigemaks neid hoida vähemalt nii kaua, kuni näen grupiülemat major Suurkivi. Seal mööduski major Suurkivi ja ma küsisin, kas vean suurtükke edasi või õhin need tee ääres? Ta vastas, et vea edasi, ltn. Palu tuleb varsti! Vedasin siis veel neid paar tundi, siis lõppes mul kannatlikkus. Kogusin suurtükid teelt kõrvalisele väljakule ja andsin käsu nende õhkimiseks. Eelikud ja hobused viisime varju ning püüdsime suurtükke õhkida. Valesti ei teinud me minu teada midagi, kuid laeng susises, justkui püüdis plahvatada, kuid hoopis suri Katsetasime mitmed korrad, kuid samade tulemustega. Tõukasime siis suurtükid nõlvalt alla, kuristikku, ning jätkasime teekonda ilma nendeta. Mehed istusid vankritel ja eelikuil ja ka ratsa. Eespool juhtis üks saksa kapten liiklust ja teatas, et uueks suunaks on Jung Burzlau.
Jõudsime ühte külla, peatusime, pesime ja tegime väikese söömaaja. Leitnandid Nõmm ja Pärn jõudsid meile järele ning teatasid, et venelased on vaid viie kilomeetri kaugusel. Lõpetasime kähku oma puhketunni ja ruttasime edasi. Jõudes Liebenau piiripunkti, leidsime seal ees gruppide-viisi eesti sõjaväelasi. Ühe metsatuka juurde oli kogunenud grupp ohvitsere. Tundsin neist mitmeid ja küsisin, mis on takistuseks.
Ltn. Hans Epner tuli minu juurde ja küsis: "Niks, mida me nüüd teeme? Tsehhid ei lase meid edasi. Kolonel Rebane andis Tannwaldis relvad ära, ltn. Viitre juba paar päeva tagasi. Prahas olevat ta kohtunud tsehhi põrandaaluse kindraliga ja see olevat lubanud Eesti Diviisi läbi lasta ameeriklaste juurde!"
Need kuulujutud mõjutasid. Oleksime murdnud kerge vaevaga läbi sellest tsehhide grupist ning kindral Schörneri armee oleks meile järgnenud. Samas käis üks saksa kompaniiülem ringi ja mangus meid kampa koos tema kompaniiga läbi murdma läände.
Saatsime kaks meest - ltn. Lamp ja üks teine leitnant, kelle nime olen unustanud, Liebenau piiripunkti olukorda uurima. Tulid tagasi - pagunid maha kistud. Teatasid, et relvad tuleb ära anda. Raske probleem ... kol. Rebane andis relvad ära. Mis juhtub meie meestega Tannwaldis, kui me relvi ära ei anna ja siit läbi murrame? Otsus oli lõpuks - anname relvad ära ja võibolla pääseme kõik veel läände.
Läksin tagasi oma patarei meeste juurde ja andsin ülevaate olukorrast. Nad olid saanud vahepeal kaks saksa veoautot koos juhtidega. Asusime veoautodele ja sõitsime Liebenau piiripunkti poole. Seal olid relvastatud tsehhid vastas ja nõudsid relvade äraandmist. Mõnel tsehhil oli isegi triibuline vangirüü seljas ning punaseid viisnurki oli näha kõikjal. Võibolla, et meid valvati isegi kuulipildujatega elamute akendest eesriiete tagant!

Tsehhide "hoole all"
Andsime siis relvad ära. Sõit jätkus läände. Tee oli täis saksa sõdureid. Äkki märkasime vene lennukeid õhus ja ootasime instinktiivselt sööstrünnakut. Seal ta tuligi! Üks neist pöördus ja võttis suuna meie sihis. Peatusime ja varjusime, nii kuidas keegi sai! Lennuk tulistas, kuid meie autosid ta ei tabanud. Hiljem kuulsime, et üks saksa naine olla saanud haavata.
Sõit läks edasi läände. Enne Turnau linna olid jälle relvastatud tsehhid teel. Pidime lahkuma autodelt ja liikuma jala edasi. Meid otsiti läbi ja võeti ära, mis vähegi väärt võtmist. Käekellad ja kaarditaskud kadusid kõigepealt. Kui jõudsime Turnau linna turuplatsile, oli sinna juba hulk saksa sõjaväelasi kokku aetud, sekka ka eraisikuid. Enamik istus maas või koguni lamasid. Pidevalt jõudis juurde saksa sõjaväelasi. Võtsime oma kohad sisse väljaku serval. Tsehhid olid jõhkrad. Mitmed käisid ringi karjudes ja pekstes, kes ette jäi. Korraga tuli neile "huvitav" idee. Nad käsutasid kõik ohvitserid tee äärde, kus seisid saelaudade virnad ja lasid need teise teeäärde kanda. Üks saksa ohvitser minu ees komistas ja kukkus. Tsehhist valvur laskis talle rahulikult kuuli pähe. Jätkasime laudade ühest teeäärest teise kandmist paar tundi, siis saadeti meid tagasi teiste juurde. Liikus kuuldus, et Rüütliristi kavaler kpt. Paul Maitla olla maha lastud tsehhide poolt.
Läks pimedaks ja püüdsime kuidagi magada. Hommikul aovalguses käratati meid üles, aeti rivisse ja marsitati raudteejaama, kus ootasid kaubavagunid. Mahutasime kogu minu patarei samasse vagunisse. Uksed lukustati ja sõitsime paar tundi. Siis peatusime Itchini linnakeses. Kuulsime läbi lukustatud uste suurt kära.

Läbi kadalipu
Kostsid sõnad: SS - käed üles ja kiiret jooksu! Piilusime akendest välja ja nägime, mis juhtus eelmistest vagunitest väljujatega. Hüüdsin oma meestele, et need hoiaksid oma pakke ja kompse nii, et need ei segaks jooksmist. Vaguniuksed avati raginal ja meile karjuti: välja! Kiiresti välja! Tsehhid seisid kahel pool rivis, nuiad ja püssid käes. Meil tuli niisiis joosta läbi kadalipu, käed üleval, ning kahelt poolt sadas hoope nuiade ja püssipäradega. Joostes läbi hoopidesaju hüüdsime, et oleme eestlased. Momendiks lasi meid mõni tsehh sammu käia ning käed alla lasta kuid järgmine käratas jälle: käed üles ja jooksusammu! Nii kordus ka peks ja sõimamine, kuni jõudsime Itchini vanglasse. Mehed aeti vangla õuele ja ohvitserid vanglasse sisse, ühte suurde saali. Saime end poetada seina äärde. Märkasin tagaseinas ust, millele oli kriidiga kirjutatud suurelt SS. Sealt uksest sisse viidi ka kümmekond eestlast. Paar tundi hiljem, kui juba väljas pimenes, toodi nad sealt ruumist jälle välja ja viidi eesukse kaudu vangla õuele. Masendus ja õud valdas meid kõiki. Mis nüüd edasi juhtub? Kas meid kõiki lastakse maha? Uskumatu! Meid on ju liiga palju! See läheks suurelt ajalukku! Keeldusime küll seda uskumast, kuid kindel polnud keegi meist enam, ei milleski. Südaööl toodi meie kümmekond sõdurit jälle tagasi. Nad jutustasid sosinal, et surm polnud neist kaugel olnud, kui neid reastati üles ühe vabriku õuele mahalaskmiseks. Meie poiste hüüetele, et nad pole sakslased ega SS, vaid eestlased, toodi nad jälle vabrikuõuelt ära. Seljataga kostsid aga püssidest kogupaugud. Arvatavasti hukati seal sakslasi.

Punaarmee vangistuses
Järgmisel hommikul tulid tsehhi valvurid koos ühe vene majoriga meie juurde suurde saali. Meid käsutati püsti ja valvelseisu. Major vaatas ükskõikselt meie poole, kõneles valvuritega ning lahkus siis. Natukese aja pärast käsutati meid vanglaõuele kus olid juba sõdurid rivis. Võtsime samuti rivisse. Siis hõikas üks tsehhidest, et kõik SS-mehed rivist välja! Keegi ei liigutanud end. Siis kamandati kõik austerlased rivist välja. Neid kogunes päris suur eririvi. Siis käsutati eestlased omaette rivisse. Meid oli rohkemgi, 1100 meest!
Vangla väravad avati ja me marssisime välja. Meie saatjaiks oli venelaste jõuk hobustel. Aga kuhu olime teel? Seda ei teadnud keegi meist arvata. Tee viis meid loodesse. Tundus, et marssisime sama teed, mida mööda olime tulnud paar päeva tagasi. Kuuvalgus heitis tontlikke varje.
Piilusime vargsi silmanurgast ümbrust, lootuses näha mingit põgenemisvõimalust. Jõudsime veel pimedas ühe vabriku juurde, kus pidime ööbima. Hommikul saime oma esimese kehakinnituse vangistuses - tükike leiba ja natuke suppi katelokki.
Mul arenes pisike mõtetevahetus ühe tsehhiga. Kuulutasin talle, et venelased pole neile mingisugused päästjad, vaid on samuti rõhujad, nagu olid sakslasedki. Kõik veereb varsti nii, nagu nad olid talitanud Eestis. Eraomandus kaob, kõik haaratakse riigi valdusse. Algavad arreteerimised ja kommunismi pealesurumine. Tuleb teha, mida N. Liit käsib, või kaotad oma nupu! Ta ei uskunud mind, vaid arvas, et püüan teda vaid hirmutada. Ent ta oli siiski sõbralik ja pakkus mulle sigaretti. Oli arvatavasti koolitatud mees, sest ta teadis täpselt, kus asus Eesti.

Jalgsimarss vangilaagrisse
Järgmisel hommikul jätkasime oma jalamarssi. Läksime sedasama teed tagasi Hirschbergi suunas. Lõuna paiku peatusime paar tundi, siis algas jällegi see tuntud mägistikuline tee. Ikka mäest üles ja siis alla. Marssisin kõrvuti ltn. H. Epneriga ja sosistasime salaja põgenemisplaanidest. Meiega liitus mu vana kaaslane Reaalkoolist - ltn. Harry Anderson. Ka temal olid samad mõtted peas.
Oli juba päris kottpime, kui ltn. Anderson sosistas mulle: "Niks, tule!" ja kadus teekäänakul pimedusse. Sain vastata talle vaid: "Oota, ütlen Epnerile ka!", kuid oli juba hilja, olin võimaluse maha maganud. Marssisime edasi. Hoidsime leitnant Epneriga ligistikku, kuid head võimalust ei tulnud enam. Võibolla olime ka liiga arad ja ootasime ikka paremat võimalust?
Peatusime ühes külas, kus puhkasime hommikuvalgeni. Siis jätkasime oma marssi. Kogesin, et taktsammu marssimine väsitab vähem kui vabasammu marssimine. Nii sammusime suurem osa marsist taktsammu. Teekond vältas kaheksa tundi, siis jõudsime oma sihtkohta - Laubani vangilaagrisse. Oli juba õhtu, kui sinna pärale jõudsime. Saksa elanikkond teede ääres ulatas meile toitu, mis neil anda oli.
Laubani väikeses linnakeses olid sõjaväekasarmud, kuhu oli koondatud juba hulk vangi langenud saksa sõdureid. Veetsime järgneva öö laagri õuel, lageda taeva all. Olin õhtul kohanud seal oma koolivenda „Reaalist“, Hugo Orustet ning olime leppinud kokku enne magama heitmist, et kui näeme magades und, siis jutustame hommikul üksteisele sellest. See pidi olema siis tulevikku ennustav. Meie unenäod olid üllatuslikult üksteisele väga sarnanevad ja käsitlesid põgenemist. Põgenesimegi mõlemad ja pääsesime hiljem ka läände, kuid seda siiski mitte koos. Tegelikult pääsesime hiljem mõlemad. Hommikul tulid vene sõdurid ja vahistasid H. Oruste. Kas keegi oli kaevanud? Tema seletusel hiljem, oli teda politseiteenistuses olemise pärast ülekuulatud. Kuidas venelased seda teadsid? Teda oli paigutatud ülekuulamismaja keldrikongi. Seal viibis ta mitu nädalat. Siis saadeti teda koos eesti ohvitseride grupiga Neuhammeri suunas. Põgenes aga osa ohvitseridega teekonnal.
Puutudes kokku teiste eesti ohvitseridega, sain teada, et ohvitserkond on majutatud kõik ühte kasarmusse. Läksin siis minagi sinna. Mind saadeti suurde ruumi, kus oli umbes 50 meest, nende hulgas leitnandid H. Epner, Felix Salme, Otsing, Leo Karro, Jüri Tartland ja kapten Telliskivi. Ohvitseride nimekirjas muutsin oma nime Leopold Hassak'uks.
See ruum, kus ltn. H. Epner ja mina magasime, oli mehitatud peamiselt saksa arstidest ohvitseridega. Olid väga sõbalikud ja abivalmid. Küsisin neilt muuseas, miks nad ei murdnud välja sellest tsehhi põrgust? Nad vastasid, et nende ees oli olnud Eesti Diviis ning kui nad kuulsid, et see oli andnud end vangi, polnud ka neil muud teha.
Leitnandid Felix Saime ja Jüri Tartland rääkisid mõlemad vene keelt ja said seetõttu tõlgi kohad vene laagrivalitsuse juurde. Nende kaudu selgus siis, et venelastel on plaan moodustada miiniotsijate ja hävitajate pataljon, kus ohvitserkond oleks moodustatud eestlastest ja meeskond sakslastest. Peagi olid kuulutused värbamisest seinatahvlil.

Miinipataljonis
Miinipataljoni olid endid registreerinud kapten Telliskivi ning leitnandid Niks Kasak (Leopold Hassak), Felix Salme, Jüri Tartland, Otsing, ning peale nende veltveebel Õunapuu, kapralid Beckman ja Künnapuu, ning 19-aastased sõdurid Tatar Viljandimaalt ja Roolaan Valgast.
Laagrielu oli üksluine. Söögipoolist vähe. Hommikul saime kruusitäis musta kohvi, 10 g suhkrut ja 400 g nätsket musta leiba. Lõunaks anti natuke kalaluujahust suppi. See oligi päevanorm! Ka 10 g tubakat.
Sõdurid olid majutatud teistesse kasarmutesse. Otsisin meie mehi ja leidsingi. Vestlesime ja arutasime. Olukord tundus olevat lootusetu ja meil polnud vähimatki aimu, mis ootas meid ees, mida tulevik toob ja mis saab eestlastest? Kas meid saadetakse kohe Siberisse, või viiakse enne veel Eestisse? Muidugi põles paljudel rinnus soov põgeneda, kuid sellest avalikult ei räägitud.
Minul oli ammune soov põgeneda ja seepärast astusingi miinipataljoni. Võimalusi selleks kaalusin ka Laubani vangilaagris. Ei olnud just eriti soodsad. Kõrge traataed. Valvurid tornides ja kogu traataed elektrilampidega valgustatud. Otsustasin kaaluda põgenemisvõimalusi väljaspool laagrit, seal pidid need olema soodsamad.
Nelja, viie päeva pärast saadeti eestlased, umbes 1100 meest, marsikorras edasi, arvatavasti Neuhammerisse. Ohvitserid saadeti paar nädalat hiljem. Paljud neist, nagu major Võhma, ltn. Palu jt., põgenesid marsil.

Miinipataljon
Paar päeva enne ohvitseride ärasaatmist, väljus miinipataljon. Nüüd olime teel, kas elu või surma poole. Miinide leidmine ja kahjutuks tegemine oli kardetav töö. Meil polnud aimugi kui elukardetav see oli. Pärast alles läksid silmad lahti, kui miinidega kokku puutusime.
Miinipataljoni 1. kompanii ülemaks oli leitnant Otsing Võrust, umbes 28 aastat vana, oli olnud EV tegevteenistuses. Meeskond ca 100 sakslast. 2. kompanii ülemaks ltn. Hans Epner Rakverest, oli olnud kursustel Neweclaus. 3. kompanii ülemaks (mina nüüd) ltn. Leopold Hassak ning meeskonna koosseisus eestlastest veltveebel Õunapuu, kapral Beckman, sõdurid Tatar ja Roolaan. 22-aastane Beckman oli pärit Nõmmelt. 4. kompanii ülemaks oli ltn. Jüri Tartland Tallinnast, lõpetanud seal vene gümnaasiumi. Pataljoni majandusülemaks oli umbes 36-aastane ltn. Felix Salme Tallinnast, lõpetanud Tallinna Reaalgümnaasiumi. Tema kompaniis oli ka Voldemar Künnapuu. Pataljoniülemaks oli umbes 26 aastane kapten Telliskivi, kes oli Eesti Diviisis olnud pioneerpataljoni ülemaks. Oli pärit Tallinnast, lõpetanud seal Gustav Adolfi Gümnaasiumi ning oli tuntud ka maadlejana.
Enne miinipataljoni väljasõitu moodustati veel viies kompanii, mille ülemaks määrati ltn. Leo Karo. Pataljoni tugevuseks oli nüüd 500 sakslast ja 11 eestlast.
Väljusime Laubani laagrist 28. mail 1945.a. Pataljoni ülesandeks oli puhastada Sileesia igasugustest miinidest. Valvuriteks olid vene sõjaväelased. Iga kompanii juures tegutses üks vene leitnant. Tema käes oli maakaart, mille abil ta otsustas millist rajooni miinidest puhastada. Samuti tegutses iga kompanii juures üks saksa sanitar, kelle valduses olev arstimite ja sidemete tagavara oli väga piiratud.
Ainult vähesed sakslastest olid teeninud pioneerüksustes, veel vähem oli neid, kes varem olid näinud miine. Eestlastest olid Telliskivi, Otsing, Karo, Õunapuu, Beckman, Tatar ja Roolaan endised pioneerkompanii mehed, seega miini-asjandusega kursis. Epner ja mina olime juba Sõjakoolis ja vastavatel kursustel miinidega tutvunud.
Pataljon oli majutatud ühes saksa külas, kust siis kompaniid saadeti välja miiniväljade puhastustöödele. Kuna ümbruskonnas oli palju mahajäetud talusid, siis leidsime neist väga palju konserveeritud aed- ja puuvilju.
Pataljon muutis oma asukohta peaaegu iga nädal. Igas peatuses ehitasime sauna, mida siis ohtrasti kasutasime. Toit oli palju parem kui Laubani laagris.

Miinivälju puhastamas
Miiniväljad asetusid peamiselt kaitsekraavide ees, maanteede ristumiskohtadel ja sildade läheduses. Tavaliselt on miiniväljad asetatud kindla plaani järele, mis aga venelastel puudusid. Oli mitmesuguseid miine nagu jalaväemiinid, tankimiinid, springmiinid, stockmiinid jt. Eriti kardetavad olid ristuvad miiniväljad. Enne kui ristumiskoht avastatud, on mõni mees juba miini otsa lennanud". Suur vahe oli sakslaste ja venelaste poolt asetatud miiniväljadel: sakslaste miiniväljad olid rohkem viimistletud, venelaste omad aga nn. "kirvetöö". Vene tankimiiniks oli puukast lõhkelaengu ja sütikuga, kuna saksa miin oli viimistletud metalliketas, mille sees lõhkelaeng sütikuga. Kuid mõlemad tegid sama töö.
Juba esimesel nädalal ma kaotasin Beckmani surnuna ja Õunapuu raskelt haavatuna. Sakslaste hulgast sai viis meest surma. Beckman sai surma ühe väikese silla ees tankimiine üles võttes.

Eesti kaotused
Tööpäev oli juba lõpul kui andsin käsu miinikorjamise lõpetamiseks. Kuid Beckman märkas veel mahajäänud kahte tankimiini, jooksis nende juurde ning haaras kinni ühest miinist ja rebis selle ülesse. Siis aga käis plahvatus ning Beckman langes maha surmavalt haavatuna. Tankimiini alla oli paigutatud aegsütikuga teine miin, milline pealmise miini ülestõstmise tagajärjel lõhkes.
Beckmani matsime kohalikku surnuaeda, kuna Õunapuu saatsime veovankril kohalikku vene laatsaretti.
Paar päeva hiljem ltn. Otsing ei tulnud õhtul tagasi. Kapten Telliskivi teatas, et Otsing sai surma miinivälja puhastades. Ma võtsin üle leitnant Otsingu kompanii juhtimise.
Nädal hiljem tabas miiniplahvatus ka kapten Telliskivi. Veltveebel teatas, et R. Telliskivi sõitis hobuse ja vankriga otsa tankimiinile ja sai raskelt haavata. Tema viidi vene laatsaretti. Nagu hiljem selgus oli ta saanud ka silmadest vigastada ja oli saadetud Eestisse.
Üldiselt kujunes nii välja, et nii eestlased kui ka sakslased, kes arvasid, et nad on väga teadlikud miinidest, maksid selle eest oma eluga, või siis paremal juhul said raskeid vigastusi. Nad ei olnud küllalt ettevaatlikud.
Miinide otsimiseks tegime 1,5 meetri pikkused kepid, mille otsa kinnitasime traadi. Sellega siis torkisime maad, et nii miine avastada. Jalaväemiin on puukarp täidetud lõhkeainega ja eest väljaulatuva sütikuga. Sütikul on splint ja kui splint ära tuleb, siis nõel jookseb ette ja süütab sütiku ning laengu. Karbile peale astudes kaan surub splindi välja. Ülesvõtmisel tuleb muld ettevaatlikult kõrvaldada miinilt ja käega katsuda, et miini all pole mingit nööri või takistust. Siis tuleb avada miinikarbi kaas ja sütik eemaldada, tehes miini kahjutuks. Pärast seda tunned end julgemana. Töö muutub masinlikuks, kuni tuleb ettevaatamatusest hoop. Nii see juhtus suuremalt osalt pioneeridega!
Mäletan aga ka ühte vastand-juhust. Punajuukseline sakslane oli oma töös äärmiselt ettevaatlik. Sörkis alati sabas ja torkis igat rohutuustikut enne kui edasi astus. Kohaliku operatsiooni viimasel päeval tuli läbi kammida väike org. Tema jagu oli tegevuses. Ta ise oli viimane ja torkis igat oma astumist. Äkki käis plahvatus ja kõikide üllatuseks oli ohvriks just see punapealine sakslane! Ta oli liiga tugevasti torkinud jalaväemiini kaane vastu, mistõttu see plahvatas. Puukillud tungisid tema silmadesse ja ta muutus silmapilkselt pimedaks.
Kompanii oli jaotatud jagudesse veltveebli ja jaoülemate juhtimisel. Meie tööpäev algas kell viis hommikul. Kompanii rivistus üles ja veltveebel Schöning kandis ette kompanii tugevuse. Kohe selle järele tuli vene leitnant minu juurde ja näitas maakaardil piirkonda, millist tuli minna miinidest puhastama. Pärast korralduste edasiandmist kadus venelane ja ma ei näinud teda enam kogu päeva jooksul.
Järgnes jalamarss ettenähtud töökohale. Marssisime nagu sõdurid, meestel kepid traadiga õlal, nagu püssid. Minu kompanii koosseisu kuulusid 105 sakslast ja viis eestlast. Ettenähtud piirkonda jõudes, algas nüüd juba rutiinipäraseks muutunud kuid elukardetav töö. See kestis paigast-paika. Muide, meie pataljoni ülemana tegutses nüüd ltn. Jüri Tartland, kelle valisime pataljoni juhiks pärast kapten R. Telliskivi väljalangemist. Tartland oli sobiv selleks, kuna tema valdas vene keelt.

Pidevalt surmaohus
Tavaliselt oli minul vaba liikumine meie kompanii tööpiirkonna ulatuses, ilma valveta ühe rühma juurest teise. Kuid ka mind seiras surmaoht; kaheksa korda lugesin ära, kus Jumal mind hoidis õnnetusest! Kord astusin jalaväemiini peale. Tundsin kuidas miinikarp minu jala all vajus, kuid plahvatust ei järgnenud. Põhjuseks oli soine pinnas ja mädanenud karp, mistõttu surve ei suutnud roostes splinti välja lükata. Mitmel korral leidsin, et olin sattunud otse miinivälja keskele, aga välja ma sealt pääsesin. Kord, kui olin minekul ühe rühma juurde, jooksis noor saksa poiss minu ette hõigates "härra leitnant, ma tulen ka!" Vaevalt oma lauset lõpetanud kõlasid plahvatused - ja noor elu oli kustunud! Selgus, et need miinid olid minust vaid paari meetri kaugusel ja minu mineku suunas.
Kord läksin väikese silla juurde, et selle all vulisevast ojast vett juua. Äkki jäi mu silm peatuma minu vasaku jala juurde, kust mulle vaatasid vastu kolm traadiotsa. Teadsin, et olin sattunud nn. springmiini vahetusse lähedusse. Surm oli vaid ühe sentimeetri kaugusel! Ettevaatlikult silmitsesin ümbrust ja märkasin veel kuut springmiini! Puhastasin minu jala juures asuva miini, keerasin sütiku välja ja pääsesin terve nahaga. Tegelikult oli see juba varem miinidest "puhastatud" piirkond. Kuigi mehed olid silla ümbruse puhastanud jalaväemiinidest, ei märganudki springmiine, milliseid leidus oja kaldal kaks rida.
Lõunasöök toodi kohale hobuveokil kell 12 päeval. Töö lõppes kell viis, mil algas tagasimarss laagrisse. Pärast õhtusööki käisime saunas.
Meie esimene miinidepuhastamise periood kestis veidi vähem kui neli nädalat. Põgenemise võimalusi oli palju, juttu veel rohkem. Millegipärast ei olnud mehed põgenemisest eriti huvitatud. Ainult leitnant H. Epneriga haudusime põgenemiseplaane.
Mitmel korral leppisin Epneriga kokku kohtumispunkti osas, kuid ikka ja jälle tuli midagi vahele, mistõttu meie põgenemine jäi teostamata. Ka oli kartus, et mis meie põgenemise korral juhtuks mahajäänud kaaseestlastega?

Taas põhilaagris
Nelja nädala pärast seisime jälle Laubani laagriväravate ees järele jäänud pataljoni riismetega. Minu kompaniist oli järele jäänuid ainult 22 meest. Kogu miinipataljoni inimkaotused vähem kui nelja nädala jooksul ulatusid umbes kahesajale mehele, nende hulgas neli eestlast.
Laagri üldpilt oli nüüd tunduvalt muutunud: endisest ajast rohkem sõjavange. Meestel olid juuksed maha lõigatud (kuid ohvitsere see korraldus ei puudutanud). Laagrisse tagasi jõudes käsutati meid kohe täisauna.
Laagri sanitaarüksuse koosseisus tegutsenud Pärnu poisi Bruno Adamsoni kaudu kuulsime, et laagrisse maha jäänud eesti ohvitseride grupp oli sealt edasi saadetud, arvatavasti Neuhammerisse. Ka teatas B.Adamson, et laagri administratsioon (venelased) otsib vene ja saksa keelt valdavaid mehi, kes tegutseksid tõlkidena peatselt algavas arstlikus komisjonis. Ka selgus, et haiged saadetakse koju. Leitnandid Jüri Tartland ja Felix Salme said selle aktsiooniga tõlkideks ja kolisid üle sanitaride majja.

Haiged lahkuvad laagrist
Nii algas haigete ülevaatus. Voldemar Künnapuu ja mina registreerisime arstlikuks läbivaatuseks. Lootsime, et eesti tõlgid saavad midagi teha meie hüvanguks. V.Künnapuul läkski asi väga lihtsalt: ta ei käinudki läbivaatusel ja F. Salme "sokutas" Künnapuu nime lahtisaajate nimekirja. Kuid minu käsi ei käinud nii hästi. Arstlikul läbivaatusel selgus, et olen terve ja ka tõlgid ei saanud minu heaks midagi teha. Nädala pärast marssis V. Künnapuu laagrist välja koos sakslastest teiste lahtisaanutega. Ta pääses üle inglaste poole ja jõudis hiljem Göttingeni DP-laagrisse.
Enne arstlikku ülevaatust lasin B. Adamsonil oma kaenlaaluse veregrupimärgi habemeajamisteraga välja lõigata. Ei olnudki väga valus, kuid hoidsin väljalõigatud koha sidemes paar nädalat.
Pataljoni uuestiformeerimine
Laagris valitses tõeline nälg. Nii mõnigi mees jäi nii nõrgaks, et ei suutnud üle laagriväljaku kõndida. Vahetuskaup - sigaretid ja tubakas leiva vastu - aitas hinge sees hoida.
Augustikuu viimastel päevadel saime F. Salme kaudu teada, et miinipataljon läheb jälle puhastustöödele. Pataljoni uuestiformeerimisel registreerus selle koosseisu üle viiesaja sakslase. Ohvitseridele oli endastmõistetavalt selge, et jätkame oma tööd endises rutiinis. Pataljoni ülemaks nimetati ltn. Jüri Tartland. Kompaniiülematena tegutsesid eestlased, leitnandid Niks Kasak (L. Hassak), Hans Epner ja Leo Karo ning saksa ohvitserid Schmidt ja Fellenberg. Esimese kompanii koosseisu kuulusid ka Tatar ja Roolaan. Iga kompanii meeskonda kuulus 100 sakslast. Majandusrühma koosseisu kuulusid Felix Salme, Bruno Adamson ja 15 sakslast. Pataljoni üldjuhtimine oli nüüd poolakate käes, kuid siiski venelaste kontrolli all.

Jälle miinivälju puhastamas
Miiniotsijate pataljoni uueks baasiks sai nüüd Laubanist umbes 20 km põhja suunas asuv väike asula. Minu (esimene) kompanii sai uueks ülesandeks miiniväljade puhastamise Görlitza ja Laubani vahelisel maaalal. Töö kulges enam-vähem eelpool märgitud rutiini kohaselt, kuid oli väga kardetav, sest miinivälju oli asetatud risti-rästi. Minu kompanii kaotas kahe nädala jooksul 14 meest.
Seekord esines meie kompaniis sisemisi lahkhelisid, sest üks sakslane hakkas organiseerima kompartei rakukest. Kutsus mehi kõnekoosolekutele, kuid mehed hoidusid temast eemale. Veltveebel Schöninguga korraldasime aja nii, et see mees sattus alati kardetavamatesse kohtadesse. Peatselt oligi tema lõpp, sest ta langes jalaväemiinide ohvriks. Seega olime ühest kommunistist lahti!
Olid head võimalused põgenemiseks, kuid kartus teiste eestlaste pärast sundis vast liigsele ettevaatusele. Ka ootasin veelgi paremaid ärahüppamise võimalusi ja "magasin maha" soodsad momendid. Seetõttu pidin hiljem läbi tegema kaheaastase raske vangipõlve.
Halli ja elukardetava tegevuse hulka sattus ka mõni rõõmsam hetk. Kord marssisime läbi Lövenbergi küla. Inimesed seisid tee ääres ja jälgisid meie liikumist. Andsin kompaniile käsu taktsammuks - ja laul läks lahti! Kõlas mürisev sõdurilaul, mida kuulates inimesed nutma puhkesid. Hale oli vaadata selle võimsa sõjaväe riismeid, kes nüüd sammusid püsside asemel kepid traatidega seljas! Sammudes selle kompanii ees meenus, et täna on minu 27-s sünnipäev. Kas oleme kaotanud kõik? Tulevik on tume ja ka vaba kodumaad pole enam!
Algas uuesti Sileesia puhastamine miinidest. Töö kulges külast-külla, enamvähem juba eelpoolkirjeldatud rutiinis.
Kord, kui astusin ühte punkrisse, leidsin sealt eestikeelseid ajalehti, Eesti Diviisi tunnusmärke ja teisi Eesti rahvusvärvidega märke. Paistis, et siin oli Eesti Diviis enne viimast taganemist rinnet kinni hoidnud.
Ühel õhtul leitnant L. Karo ei tulnud enam baasi tagasi. Sakslaste kaudu sain teada, et ta oli tööpäeva lõpul koos mõne sakslasega, kõndinud kogunemispunkti suunas ja siis silmanud tee ääres lebamas saksa tellermiini pealmist katet. Ta ütles sakslastele, et koristage see kaan ka ära, ise aga löönud jalaga vastu kaant - käis plahvatus ja moment hiljem lamasid maas kolm sakslast surnutena, kuna Karo ise oli saanud raskelt vigastada. Nagu näha, oli tegemist saksa trikk-aegsütik miiniga.
Miinideotsimisel puutusin kokku mõne sakslasega, kes töötasid ümbruskonna põldudel. Nende jutust selgus, et nad olid olnud sõjavangidena Eestis ja töötanud Kohtla-Järve põlevkivikaevandustes, kuni haiguse tõttu vabanenud. Kohtla-Järvele oli toodud ka eestlasi Saksamaalt, kuid suurem osa endistest eesti sõduritest saadeti edasi Siberisse.
Just paar päeva enne miinipuhastustööde lõppemist, põgenes minu kompaniist neli sakslast. Kartsin, et see võib tuua mulle sekeldusi. Mõtlesin põgenemisele, kuid olin mures mahajääjate pärast. Ka ei saanud ma ühendust H. Epneriga.
Juba paar päeva hiljem teatas mulle üks vene sõdur, et major tahab mind näha. Pataljoni tegevust juhtisid poolakad, kuid selle kõrgemasse juhtkonda kuulusid 6-7 vene ohvitseri majoriga eesotsas.
Ruumi astudes silmasin seal 6-7 vene ohvitseri ja paari allohvitseri söögilaua ääres istumas. Nad olid kõik purjus ja lasksid vodkapudelil ringi käia. Üks leitnandi aukraadis venelane tõusis ja vaarus minu juurde. Süüdistas mind, et ma ei ole valvanud minu alluvuses olevaid mehi küllalt hoolsasti. Küsis, et miks ma ei ole teinud küllalt propagandat selleks, et mitte põgeneda. Nüüd pead vastutust kandma nende põgenemise osas. Siis tõusis vene major ja astus minu ette. Tema käsi tõusis, et mind lüüa. Kas nüüd on minu lõpp, käis mõte peast läbi? Nagu oli teada, olevat see major mitu sakslast maha lasknud. Nagu külm hoovus käis minust üle. Kuid samas sain tagasi oma külma rahu - kui lõpp, siis lõpp! Siis ajasin end sirgemaks ja vaatasin majorile kartmatult silma. Seisime momendiks niimoodi ja siis majori käsi langes, ta pöördus ümber ja läks laua juurde tagasi. Ta ütles samale leitnandile, et sõjavang võib lahkuda. Nähtavasti pääsesin ilma karistuseta.
Selle operatsiooni lõppedes toodi meid jälle tagasi Laubani vangilaagrisse. Pataljon oli kahe kuu jooksul kaotanud 225 meest! Laagri administratsioon oli nüüd täielikult poolakate käes. Peatselt segus, et poolakad kavatsevad pataljoni ära viia, kaks kompaniid Varssavi ja kolm kompaniid koos majandusrühmaga Ida-Preisimaale.
Pataljoni laialisaatmisel viidi minu ja ltn. Karl Schmidt'i (sakslane) kompaniid Modlini kindlustustesse Varssavi eeslinnas. Leitnandid H. Epner, F. Salme, J. Tartland, Tatar ja Roolaan saadeti lda-Preisimaale. Sinna läks ka B. Adamson.
Kui mu mälu ei peta, siis alustasime rongisõitu Varssavi poole novembrikuu lõpus, 1945. a. Enne ärasõitu saime meeste osas täiendust ja nii oli kummaski kompaniis umbes 80 meest. Meid paigutati nelja kaubavagunisse. Sõit pooltühjas vagunis oli väga külm. Igas vagunis oli küll väike kütteahi, kuid see ei andnud kuigi palju sooja. Sõit Varssavi kestis seitse ööd ja kaheksa päeva.
Meid paigutati Varssavi eeslinnas asuvasse kasarmusse. See mahajäetud kasarmu oli äärmiselt halvas olukorras - räpane ja ilma aknaklaasideta! Õnneks saime vineeri, millega katsime purunenud aknad. Mõnes ruumis oli ka ahi. Poolakad tõid puid ja nii panime ahjud küdema. Leitnant Schmidt'iga saime toa nelja magamisnariga. Võtsime "kaasüürilisteks" veel kaks veltveeblit.
Juba järgmisel hommikul käsutati meie kompaniid tööle. Pidime alustama miinide ülesvõtmisega. Kell viis hommikul olime jalul ja marssisime umbes 10 km Varssavist eemale. Peatusime ühel väljakul Visla jõe ääres. Kuna maa oli külmunud, siis ei tulnud ka miinide ülesvõtmisest midagi välja. Ka poolakad said sellest aru, peale pikemaid "katsetusi". Kuid ka kasarmusse ei lastud meid tagasi minna, vaid terve esimese päeva pidime seisma sellel väljal, külmast kangestatuna. Kuid järgneva kahe nädala jooksul meid enam põldudele ei saadetud, vaid askeldasime niisama kasarmu ümbruses.
Nii saabusid jõulud. Poolakate käest saime paar kuuske ja mõned küünlad. Pidasime jõuluõhtut. Laulsime saksakeelseid jõululaule kuni keskööni. Siis jällegi magamisnarile oma muremõtteid mõlgutama. Ka järgnevad paar nädalat möödusid ilma erilise tegevuseta. Poolakatel ei jäänudki muud üle kui meid Modlini kasarmutesse tagasi saata.
Mehed tegid korrastustöid ja meie (kaks ohvitseri) lihtsalt viitsime aega. Kuid hiljem pandi ka ohvitserid tööle.
Ühel ööl tormasid minu kompanii majutuspaika 4-5 purjus poola sõdurit. Nad olid kõik varustatud püstolkuulipildujatega ning tulistasid magavate sakslaste suunas mitu valangut. Tegid veel suurt lärmi ja siis lahkusid. Õnneks sakslased ei saanud vigastada.
Nii kulges meie töö seal rohkem kui kaks kuud. Siis tuli aga korraldus, et peame minema Milaava linnakese ligidale Ida-Preisimaale. Seal oli meie kompaniide tööks mahajäetud sõjaväelaagri hoonete lammutamine. Suured puubarakkide seinad võtsime maha ühes tükis. Arvatavasti hiljem need tükeldati osadeks ja viidi mujale. Töö lõppedes sõitsime jälle tagasi Modlini.
Modlinis selgus, et ltn. K. Schmidt'i kompanii viiakse Ida-Preisimaale, kus ta ühineb miinipataljoniga. Minu kompanii uueks töökohaks oli määratud armee toiduladu Varssavis.

Pingutav töö armee toidulaos Varssavis
Paari nädala pärast olin oma kompaniiga Varssavis. Marssides Varssavi tänavail, järgisid meid vaenulikud poolakad. Nad sülitasid meie peale, mõnitasid ja katsusid ka lüüa, kuid saatepolitseid takistasid elanikke tarvitamast vägivalda meie vastu. Otse armee toidulao vastas asus elumaja, kuhu meid elama paigutati. Meie kasutusse anti kaks keskmise suurusega tuba, kuhu paigutati 90 meest! Elektrivalgust ei olnud ja nii veetsime suurema osa ajast pimedas. Iga mees sai koti, mis tuli täita õlgedega. See oli magamisasemeks.
Veel samal päeval rivistusime üles. Meid "tervitas" poola kapten sõimuvalangutega, meelde tuletades sakslaste kuritegusid poola rahva kallal. Ta tuli minu juurde, silmitses mind ja ütles: "Nüüd ma tahan näha kuidas saksa ohvitserid töötavad!" Järgmisel hommikul juba pimedas sammusime toiduainete ladude maa-alale, mis oli okastraataiaga piiratud. Sellel maaalal oli palju purustatud hooneid, millede asemele püstitati nüüd uusi maju. Meie ülesandeks oli telliskivide puhastamine ja ehitusplatsile kandmine. Ma olin paaris sakslase Heinz´ia, kellega sain heaks tuttavaks juba Modlinis. Ta oli 32 aastane tugeva kehaehitusega mees. Normiks oli, et raamile tuli asetada 10 telliskivi ja need viia umbes 50 meetri kaugusele. Meie aga panime esimesse kandamisse 15 kivi. Algul tundus "koorem" kergena, kuid iga sammuga muutus see kandam raskemaks, tundus nagu oleksid sõrmed pikemaks veninud. Edaspidi oli ka meie raamil vaid 10 kivi. See rutiin kestis igal hommikul kaks tundi. Kuid siis algas päeva raskem osa. Tulid kaubavagunid suhkru, jahu ja teraviljaga. Kauba mahalaadimiseks oli meist moodustatud iga vaguni kohta nelja-mehelised artellid. Vaguni tühjendamiseks anti aega 45 minutit. Mulle ei teinud raskusi 100-kiloste kottide kandmine, kuid nii mõnelegi sakslasele osutus see töö ülejõu käivaks. Poolakad peksid ja sõimasid neid, nimetades sakslasi laiskadeks ja tööpõlguriteks. Minu grupikaaslased Heinz, Villem ja Horst olid kõik tugevad poisid ja said oma tööga hästi hakkama. Meid nelja sidus ühine mõte - põgeneda esimesel võimalusel.
Poola kapten jälgis minu tööd erilise tähelepanuga. Nähtavasti oli ta minu tööga rahul, mille kinnituseks ta pakkus mulle aegajalt sigarette. Kord laskis ta laost toiduaineid endale koju toimetada. Ta usaldas selle ülesande meie nelikule. Hiljem määrati meid nelja igal hommikul leivatööstusest leivatoojateks. Leivatööstusest aga saime igaüks terve pätsi leiba, mis kõrvaldas meie kõhumured.
Ka valvepostidega oli meil hea vahekord. Korduvalt mängisime kokku valvepostidega, kes "kõrvalteenistusega" tegid taskuraha. Meie laadisime kotid või kauba veoautole ja transportisime valveposti juhiste kohaselt "kundele". Valvur sai oma raha ja andis ka meile väikese "lõivu".
Sageli, kui leib oli kohale toodud, määrati meid kohvi, sigarettide ja muu maitsva proviandi osakonda toidulaos. Seal allohvitser lasi meid oakohvikotid tühjendada põrandale ja siis 4-5 ämbritäit vett peale kallata. Vähese ootamise järele tuli see "supp" ära segada ja siis uuesti jälle kottidesse panna. Kotid niisutatud ubadega aga saadeti väeosadesse raskema kaaluga! Meil oli seal küllalt aega salaja suhkrut süüa ja sigarette varastada.
Ühel hommikul käsutati mehed rivisse ja hakati uurima, kas meie hulgas on SS mehi, mida oli kerge kindlaks teha veregrupimärgi kaudu. Ehmusin, kuna minul oli küll see märk välja lõigatud, kuid suur arm oli siiski näha. Tõstsin käed üles ja möödusin kontrollijast. Nähtavasti polnud ta asjas küllalt teadlik ja laskis mind läbi ilma kimbutamata.
Palju mehi kannatasid tervisehäirete all, sest arstiabi polnud. Mul endal ja ka paljudel teistel laienesid sõrmeotsad raskete kottide tõstmise tagajärjel. Ka tulid paised. Lugesin ära, et mul oli paari kuu jooksul 68 mädapaiset, enamasti seljal. Võtsin 100-kilose koti selga ja tundsin, et paise lõhkes. Särgi all, mööda selga nirises mäda. Kuid ei saanud parata; teine kott selga, mistõttu jälle üks paise lõhkes. Sama särk oli seljas kogu nädal. Alles pühapäeval sai särki pesta ja märjalt selga tagasi tõmmata. Enda kasimiseks oli pühapäeval lubatud aega paar tundi. Ka täid olid üldiseks nuhtluseks. Elasime kui loomad, kuid inimene harjub kõigega. Nii kulges meie elu kuni detsembrikuuni.

Põgenemisteekonna algus
Detsembrikuu alguses-, aastal1945-kattus maapind lumekorraga. Toidulattu sõitis sisse rong, lastiks heeringad. Oli hiline õhtutund, kuid pidime heeringad veel enne öörahu maha laadima. See oli ebatavaline, sest nii hilja õhtul me ei olnud senini töötanud. Tekkis mõte, et see on nüüd sobiv võimalus põgenemiseks. Teist nii sobivat võimalust vaevalt saabub. Arutasin seda küsimust oma kolme kaaslasega, kes minu ettepanekuga nõustusid. Otsustasime kohtuda käimla juures. Kui ma sinna jõudsin, olid minu kaaslased juba seal. Aega viitmata asusime oma aktsiooni läbi viima. Ma ronisin esimesena üle kõrge traataia. Rebisin käed katki, aga see ei tähendanud midagi, ka kaaslased järgnesid ja nii oli esimene samm meie põgenemisplaanist teostunud. Kõndisime mööda tühja tänavat jaama poole paarikaupa - mina Heinz'iga ees ning Villem ja Horst poolsada meetrit meist tagapool. Jõudsime jaama ilma, et keegi oleks meid märganud.
Jaamast veidi eemal jäime ootama rongi, et selle tulekul peale hüpata. Peatselt tuligi rong. Katsusime hüpata rongile, kuid rong liikus liiga kiiresti ja meie katsed pealehüppamiseks ebaõnnestusid. Arutasime nüüd üheskoos mida edasi teha. Kuna hakkas juba valgeks minema, siis otsustasime, et läheme seal läheduses olevasse mullast autovarjendisse peitu. See varjend ei olnud midagi muud kui mullast ring, mille keskel varjati autosid sõja ajal. Matsime endid lume alla ja jäime niiviisi päeva mööda saatma lootuses, et õhtupimeduses avaneb meile võimalus mõnele rongile hüpata.
Päev oli lõputult pikk ja jalad külmetasid. Meie peidupaigast möödus palju inimesi, kuid meid nad ei märganud. Oli juba videvik, kui üks poiss esialgu möödus meist, kuid millegipärast tuli tagasi ja vaatas varjendisse. Kuid nähes meid ta jooksis suure kisaga eemale. Oletasime, et poiss meie siinolekust räägib külaelanikele ja meid tullakse otsima. Kindlasti on meie põgenemine laagrist nüüd avastatud ja oleme tagaotsitavad! Sellepärast liikusime jaama, kus leidsimegi saksa rongi.
Ühes vagunis paistis olevat vene saatemeeskond. Hiilisime ettevaatlikult veduri juurde, kus saime vedurijuhiga rääkida. Uurisime kaasasõidu võimalusi. Vedurijuht seletas, et selle rongi viimaseks peatuskohaks on Frankfurt-Oder. "Oder on piiriks. Seal rong otsitakse läbi poola piirivalve sõdurite poolt. Teisel pool Oderit vene piirivalve rongi enam läbi ei otsi. Kuidas üle piiri saate, jääb teie endi mureks." Veel mainis vedurijuht, et tema ei saa kuidagi kaasa aidata, vaid kõik on teie endi teha. Rong on tühi, ainult ühes vagunis on vene saatemeeskond.

Sakslased tabatakse
Ronisime rongi keskmisse vagunisse. Rong hakkas liikuma, sõitis paar minutit ja siis peatus. Ootasime põnevusega ja siis rong hakkas jälle veerema. Algas sõit lääne suunas. Oli hea tunne, et osagi meie põgenemisplaanist täitub. Ikka kaugemale Varssavist!
Rong sõitis, tehes vaid harva peatusi jaamades. Magasime ja sõime selleks puhuks varutud leivapalukest. Hakkasin tundma, et minu jalgadega pole kõik korras. Katsusin saapaid ära võtta, kuid ei saanud. Need olid külmunud. Lõikasin noaga saapad pealt lahti ja suure vaevaga tirisin nad jalast. Jalgades ei olnud mingit tunnet. Olid külmunud. Päev lumehanges varjamist oli teinud oma osa. Panin siis hädaga saapad jalga tagasi, sest valikut ei olnud.
Vahepeal lõppesid tuletikud ja nii ei olnud võimalik "pläru" süüdata. Järgmises peatuses hiilisime viimase vaguni juurde lootes, et seal on sakslasest rongisaatja, kellelt võiks tuld küsida. Kuid selles vagunis ei olnud kedagi. Nii jätkasime pikka sõitu viimases vagunis. Minu jalgade olukord oli väga halb ja ma tundsin valu.
Saabus jälle pimedus. Nägime jaama silti - Repine. See on jaam enne Frankfurt-Oderit. Rong peatus ja meie vagun jäi täpselt laterna valgussõõri. Piilusime vaguni uksest välja, kui Horst hüüdis: "Valvemeeskond tuleb!"
Hetk hiljem jõudsid neli poola sõdurit meie vaguni juurde ja tõmbasid ukse lahti. Surusime küll endid vastu seina aga nad nägid meid ja käsutasid vagunist välja. Sakslased väljusid vagunist nagu kästud, aga minul keerlesid mõtted peas ringi: "Kas tõesti see vabadus oli nii üürike? Ei, mina ennast neile kätte ei anna!"
Ühe hüppega olin vastaspoolsest uksest väljas. Raudteerööbaste vahel maandudes läksid saabaste tallad lahti. Vaatamata sellele tegin nüüd kiireima jooksu oma elus. Pääsesin välja valgussõõrist ja tormasin edasi metsa poole. Kuulid aga vihisesid üle mu pea nagu parmud.
Nii jõudsin metsa serval olevatesse okasroosi põõsastesse Tundsin, kuidas näost ja kätest nirises verd. Jooksin edasi metsa, kus rahunesin ja veendusin, et poolakad mulle ei järgne, sest neil oli tegemist tabatud sakslaste jaama viimisega.
Mõtted mu peas keerlesid palavikuliselt. Mida nüüd teha? Nad tulevad kindlasti tagasi mind otsima! Üle Oderi jõe ma pääsen ju ainult rongiga. Aga miks mitte selle sama rongiga? Kriitiline olukord nõudis kiiret tegutsemist.
Ettevaatlikult suures kaares liikusin tagasi rongi juurde. Rongi lähedal oli põõsas, mille varju heitsin pikali, et end varjata. Kuna oli ikka veel pime, siis olin üsna hästi varjatud.
Peatselt kuulsin hääli ja nägin lähenevaid poola sõdureid. Nad otsisid rongi jälle põhjalikult läbi. Veendudes, et rong oli tühi, läksid kaks poolakat minu põgenemisteed mööda metsa servale, kolmas aga lähenes minu peidukohale! Kartsin, et minu südamekloppimine kuuldub temani! Kuid ta möödus siiski mind märkamata ja ma rahunesin. Mõne minuti pärast tulid nad kõik tagasi ja läksid jaama. Jäin esialgu samasse asendisse, kuid kuna rong ei alustanud liikumist ja oli väga külm, siis otsustasin minna rongile. Hiilisingi rongi juurde ja ronisin keskmisse vagunisse. Järgnes tükk aega pingsat ootamist tühjas vagunis, kuni viimaks kuulsin vedurivilet ning rong hakkas liikuma. Tänu taevale, et pääsesin selleks korraks!

Põgenemisplaan ebaõnnestub
Nii-siis sõitsin omaette vagunis Frankfurt-Oderi poole. Ei võtnud kuigi palju aega ühe jaamavahe katmiseks. Rong aeglustas sõitu, millest oletasin, et läheneme jaamale. Hüppasin maha veel liikuvalt rongilt ja viskusin kraavi. Varjata oli raske, sest ümbruskonnas ei olnud puid ega põõsaid. Salkkond poola sõdureid mind siiski ei näinud. Nad otsisid rongi jälle läbi, kuid mitte kedagi leides, kadusid silmapiirilt. Ilm hakkas nüüd valgenema.
Kuna lage ümbruskond ei pakkunud mingit varju, siis ei jäänud muud nõu üle, kui minna tagasi rongile. Lootsin, et ega sõdurid ei tule rongi teist korda läbi otsima. Ronisin jälle keskmisse vagunisse, kus ühes nurgas istudes ootasin ärasõitu. Olin väga närviline ja kuulatasin igat vähimatki häälitsust ja krõbinat. Kuid rong ei hakanud liikuma. Siis kuulsin uuesti inimhääli. Vargsi piilusin välja, et saada olukorrast selgust. Minu jahmatuseks nägin, et poola sõdurid otsivad rongi uuesti läbi! Kuna lageda maa tõttu mul põgenemisvõimalused puudusid, siis istusin vaguninurgas ja ootasin oma saatuse arengut. Minut hiljem olid valvurid vaguni ukse juures, kus ma abitult neile vastu vaatasin. Käskluse peale ronisin vagunist välja. Sellega lõppeski minu seekordne hüpe vabadusse.

Ülekuulamised
Paar tundi hiljem pandi mind jälle rongile ja sõidutati tagasi Repinisse. Seal viidi mind jaama lähedal asuvasse miilitsajaoskonda. Ruumis, kuhu mind juhiti, olid ees "reisikaaslased", sakslased. Seletasin neile, et ma olen nüüd allohvitser Fritz Neuman ja ma neid mehi (sakslasi) ei tunne. Esmakordselt kohtusime alles Belostocki jaamas, rongi juures. Minu esmaseks ülekuulajaks oli noorevõitu vene leitnant. Seletasin talle, et olen allohvitser Fritz Neuman. Isikuttõendavaid dokumente ei ole. Perekond elab Hamburgis, ise tulen aga Belostocki vangilaagrist. Paistis, et ülekuulaja jäi minu jutuga rahule, sest mind lubati minna ruumi, kus ma viibisin koos sakslastega.
Aga nüüd hakkasid minu külmunud jalad väga valutama. Suure hädaga tirisin saapad jalast. Jalad olid paistes nagu puupakud ja must-sinised. Osa jalgade liha oli sisse vajunud ja täis auke. Liikumine tekitas õudset valu. Veel samal ööl löödi meid dussi alla. Kümblus toimus jääkülmas vees. Meie ruumi toodi veel vange nii, et kokku oli meid selles ruumis umbes 15 meest. Magasime kõik laval, teineteise ligi, et sooja säästa. Teisel õhtul käsutati meid koridori ning algas jälle SS meeste otsimine. Ülekuulajate ülemuseks oli noor juudisoost vene major. Minu kaenlaalust uuris allohvitser. Ta vaatas ja uuris ning sõnas: ,Ah, SS-mees, veregrupi märk välja lõigatud!" Seletasin, et sain lahingus haavata - just kaenla alla! Allohvitser ei uskunud minu juttu ja kutsus majori minu armi vaatama. Seletasin majorile, et kui ta on sõjas olnud, siis ta peaks olema teadlik, et haavatasaamine on võimalik. Major ütles siis allohvitserile, et siin ei ole tegemist veregrupimärgiga! Asi oli seega korras.
Kolmandal õhtul käsutati meid kõiki, 15 meest, välja ja algas marss teadmatusse. Ma ei saanud saabastega kõndida. Tõmbasin siis saapad jalast ja komberdasin edasi sokkides. Kuidagi sain teistega sammu pidada. Paaritunnilise marssimise järel olimegi kohal. Maja, kuhu sisenesime, oli NKVD vangla. Nelja mehe peale saime ühe väikese kongi. Jällegi painajalik küsimus - mis saab edasi?
Järgmisel päeval viidi meid ükshaaval ülekuulamisele. Maja teisel korrusel, suures toas istus laua taga vene vormis leitnant. Jälle varemkuuldud küsimused, ei midagi uuemat. Ülekuulaja ei olnud huvitatud isegi mitte minu veregrupimärgist. Lehitses veel minu kausta ja ütles siis:
Võid minna.
NKVD vanglas viibisime umbes nädal aega.

Kolhoositööl
Ühel hommikul teatati, et nüüd saadetakse teid edasi. Transpordiks saabus vangla ette hobuvanker, kutsariks üks eraisik. Meie neljaga liitus veel neli sakslast. Meie küsimusele, kuhu sõidame, vastas sõidukijuht, et sihtkohaks on Smory kolhoos, umbes 20 km kaugusel. Seega siis saadeti meid talutöö. See oli hea uudis, sest nüüd pääsime välja vanglast ja võisime asuda tööle, isegi ilma valveta! Kuna koorem oli raske, siis hobune varises kokku ja suri umbes kolm kilomeetrit enne kolhoosi jõudmist. Ülejäänud tee pidime kõndima.
Peatselt jõudsime Smogory kolhoosi, mis oma välimuselt paistis olevat vanem saksa riigimõis. Vastu võttis meid kolhoosi valitseja Joseph. Ta juhtis meid väikesesse, kahekordsesse majja. Meid paigutati kahte väikesesse ruumi alumisel korrusel. Meie nelik asus esimesse ruumi, kuna ülejäänud neli meest "okupeerisid" tagumise ruumi. Igaüks meist sai raudvoodi ja koti, mis täitsime õlgedega. Ka anti igale mehele sõjaväetekk. Ahjud küdesid ja ruumid soojenesid. Ka küttematerjali oli külluses.
Oli umbes nädal enne jõule. Olime tööleminekuks valmis. Valitseja jaotas mehed gruppidesse. Neid määrati laudast sõnnikut välja viskama, metsast puid tooma ja loomadele sööta välja kaevama. Nähes minu armetut olukorda, eriti külmavõetud jalgade tõttu, valitseja saatis mind mõisa kööki, tema naisele abiks. Ma nägin välja nagu vana rauk - ajajooksul kasvatatud pikk habe laskis seda haledat pilti veelgi täiendada. Mulle oli antud hüüdnimeks Vana-Fritz.
Tõin perenaisele kööki puid ja vett ning hoolitsesin köögi puhtuse eest. Perenaine küsis, et mis on viga minu jalgadega. Seletasin, et nad on külmast võetud. Perenaine lubas arsti kohale kutsuda ja mulle ka uued saapad muretseda.
Järgmisel päeval oli meeldivaks sündmuseks täisaunas käimine ja täitunud riiete kuumutamine. Perenaine oli keetnud suppi oma köögis. Tõime supikatla oma majja ja sõime suppi suure isuga. Kuid supi sees leiduvad pikad kiud olid meile võõrad. Ma ei olnud niisugust liha varem söönud. Hiljem selgus, et sõime oma surnud hobuse liha!
Olime tööst vabastatud kuni uus-aasta teise päevani (1946.a.). Saime isegi väikese kuuse, kuid ilma küünaldeta. Toiduks oli iga päev hobuseliha supp ja praad. Minu jalad olid väga haiged ja ma kannatasin rängast. Mitte ei saanud ma valu pärast magada. Toanaaber Heinz kannatas samuti külmunud jalgade tõttu.
Pärast jõulupühi tuligi sanitar ja määris nii Heinzi kui ka minu jalgu salviga. Minu jalad olid sinised ja paistes, kaks auku vasakus jalas ikka veel kinni kasvamata. Paar päeva hiljem tõi valitseja mulle puutaldadega saapad. Nendega sain paremini käia. Pärast uus-aastat algas jälle töö endises rutiinis. Pühapäev oli meil vaba, isiklike asjade korraldamiseks ja pesemiseks.
Ühel pühapäevahommikul ajasin habeme ja vurrud maha. Mul olid käärid ja paar vana habemeajamistera, mida nüüd kasutasin. Heinz lõikas mu juukseid. Olin suutnud hankida poola sõjaväepluusi ja kalifeepüksid, mis nüüd jalga tõmbasin. Tuppa ilmus valitseja abikaasa ja küsis: Kus on see vanamees, kes mulle abiks on olnud? Mul on nüüdki abi tarvis!"
Ütlesin talle: "Tulen kohe!"
"Ei", vastas tema, "ma soovin, et see vanamees siia tuleks." Seletasin siis talle, et - "mina see olen, Vana-Fritz!"
Proua imestusel ei olnud piiri - lõi käsi kokku ja imestas, kuidas ma küll nii palju muutunud olin!
Ühel õhtul, jaanuari kuus, ütles Heinz mulle poolsosistades, et tema koos teise Heinzu ja Villemiga põgenevad täna öösel. Kutsus mindki kaasa. Oderi jõgi olevat nüüd täiesti külmunud ja ülesaamine kerge. Mulle tuli see ettepanek üllatusena. Kuna lund oli väga palju ja pakane paukus aiateibas, siis oli see aeg põgenemiseks ebasoodne. Valgeid katteid varjamiseks meil ei olnud, seega siis oli iga liikuv kuju valgel maastikul kaugele nähtav. Ka ei olnud minu jalad veel pikemaks kõndimiseks korras. Ei! Mina jätan oma põgenemisplaanid kevadeks. Soovisin neile edu ja nad kolmekesi lahkusid kolhoosist keskööl.
Pärast saksa kaasvangide põgenemist muutus meie maja rahvarikkamaks Ida-Preisimaalt põgenenud sakslaste arvel. Teisele korrale asusid elama noored saksa naised Hedwig ja Liisa oma lastega. Kuna minu jalad olid nüüd palju paremad, siis pani valitseja mind lauta lehmade ja põrsaste eest hoolitsema. Laudas töötasin koos Liisaga, kuna Hedwig jäi majapidajaks ja toidu eest hoolitsejaks. Töötasin loomade talitajana umbes neli kuud. Märtsikuu algul saabus Taanist umbes sada lihalehma. Pidin hoolitsema ka nende eest, mis tõttu kogu päevane rutiin muutus märgatavalt.
Ühel päeval sõitis meie kolhoosi peahoone ette hobuvanker, millel istusid kolm meest. Minu üllatus oli suur, kui vankrist hüppasid maha mu endised kaasvangid kaks Heinzu ja Villem. Nüüd selgus, et nende põgenemiskatse oli ebaõnnestunud ja pärast pikemaid ülekuulamisi saadeti nad tagasi naaberkolhoosi. Kuid põgenemiskavatsusest polnud nad nüüdki loobunud. Hiljem ma neid enam ei näinud.

Jälle põgenemisteekonnale
Kevadpühade saabumisega valmis mul otsus põgenemiseks: alustan seda kardetavat seiklust päev pärast pühi, südaööl. Rääkisin oma plaanist ka Horst'ile. Ka tema nõustus minu ettepanekuga. Meil oli kerge kaduda, sest meie toakaaslased teadsid, et magame ülakorrusel, naiste juures. Õhtul ütlesin Hedwigile, et eeloleval ööl põgeneme. Liisa ja Hedwigi kaasatulek oli nende laste tõttu võimatu. Hedwig andis meile mõlemale pätsi leiba ja minule veel kümme marka raha. Lahkumishetk oli üpris kurb.
Oli pilvine öö, kuid liikumissuund oli mul teada ka ilma põhjatäheta. Järgmine öö oli aga selge ja siis orienteerusime põhjatähe kaasabil. Piirini oli umbes 40 kilomeetrit. Liikusime ainult öösiti. Päeval varjasime endid metsas. Nii liikusime umbes nädalapäevad. Meie esialgseks sihiks oli mööduda Frankfurt-Oderist põhja poolt ja siis ujuda üle Oderi jõe. Kuna kaarti ei olnud, siis tuli toimida mälu järele.

Ületame Oderi
Lõpuks nägime otse endi ees jõge, kuid enne jõeni jõudmist tuli ületada üsna lai lagendik. Lagendiku keskel, tee ääres, oli vana küün, mis paistis olevat meile heaks peidukohaks algava päeva jooksul. Jõudsime küünini, sisenesime ja ronisime mööda lagunenud korstent pööningule. Pööningul lebades jäime ootama, mida algav päev meile toob?
Äkki kuulsime karjakellade helinat! Piilusin välja ja nägin lehmakarja ja poola poisikest neid karjatamas. Mööda kitsast teed liikus inimesi. Poisike liikus edasi-tagasi, millest vist tüdines ja astus küüni! Ta püüdis isegi teisele korrale ronida, kuid loobus pärast mitut ebaõnnestunud katset! Meile õnneks, sest muidu oleks ta meie peiduurka avastanud ja meie põgenemiskatse nurja ajanud. Ülejäänud osa päevast möödus häireteta.
Pimeduskatte all väljusime küünist ja sammusime jõe poole, mille kohinat juba kuulsime. Jõe kallast palistas võsastik. Jälgisime ümbruskonda ettevaatlikult, et mitte piirivalvepostide kätte sattuda. Patrullide liikumist jälgisime juba küünis olles. Pärast järjekordse patrulli möödumist jooksime jõe äärde. Paistis, et jõgi ei olnudki siin kuigi lai.
Võtsime riidest lahti. Peenikestest okstest valmistasime kanderaami. Horst hüppas pea-ees vette ja mina tagant järele. Improviseeritud väike "parv" riietega liugles meie kahe vahel. Nii algas ujumine. Esimene osa, umbes 30 meetrit, arenes päris kiiresti. Siis kõndisime sadakond meetrit edasi ning nägime, et meie ees laiutab teine jõgi - vähemalt 100 meetrit lai ja kiirevooluline! Kas meie ees voolab Oder? Kuid mis veekogu oli see, mille just ületasime?
Teise jõe ületamisega oli raskusi. Horst ujus ees ja mina tema taga, puuokstest "parv" riietega keskel. Horst tõmbas jõuliselt nii, et vesi lainetas ja mulle suhu tungis. Minu hingamine muutus raskeks ja kartsin uppumisohtu. Viimased paarkümmend meetrit võitlesin elu eest. Kuid viimast jõudu kokku võttes jõudsin siiski teisele kaldale.
Ronisime jõest välja ja riietusime. Me polnud kindlad, kas olime nüüd Oderi ületanud? Alustasime edasiliikumist.
Jõudsime kõrge nisupõllu äärde. Ka ilm valgenes ja lähikonnas silmasime mitmeid töölisi. Ei julgenud enam edasi liikuda ning heitsime pikali keset nisupõldu. Meist mitte kaugel oli maantee, millel sõitsid mõned autod. Oli võimatu kindlaks teha ümbruse järgi, kas olime ikka veel Sileesias või juba Ida-Saksamaal? Otsustasime end varjata selles nisupõllus kuni õhtuni. Kuna oli ilus juunikuine ilm ja päike lõõmas taevas, olime palavusest kokkuvarisemise äärel. Pidasime siiski vastu õhtuni ning jätkasime siis edasiliikumist.

Vabadus on silmapiiril
Esialgu püüdsime liikuda varjatult. Maanteeäärsetel postkastidel paistsid nimesildid olevat saksakeelsed. See rõõmustas meid, olime nüüd veendunud, et jõudsime Ida-Saksamaale, asukohaga Berliinist põhja pool.
Olime esialgseks sihtkohaks valinud Königswüsterhausen'i, üldiselt tuntud raadiosaatejaamade linna, Berliinist paarkümmend kilomeetrit lõunas. Selle valiku oli tinginud teadmine, et märgitud linnas asus raudteesõlm, kust rongid sõitsid Hallesse ja mujale.
Nüüd jätkasime oma teekonda juba maanteed mööda, kuid varjusime kraavis autode möödumisel. Saabuva öö veetsime tee ääres põõsastes, kuid järgmisel hommikul sammusime juba julgesti maanteed mööda, sest olime ju samasugused närudes matkajad kui põgenikudki ja vabastatud sõjavangide grupid, kes liikusid kodukolade poole.
Rännak esimese sihtkohani kestis mitu päeva. Öösiti magasime teeäärseis küünides, kuid toidu poolest olime väga halvas olukorras. Süüa saime vaid ühel korral ja siiski st kumbki vaid leivapalukese. Sakslased meid aidata ei suutnud, sest neil endilgi oli toidumarkidest suur puudus.
Königswüsterhausen'isse jõudes läksime linna parki ja istusime murule nagu kohalikud inimesedki. Äkki märkasin viiemehelist vene patrulli meie poole tulemas. Ütlesin Horstile, et olgu rahulik ja ärgu tehku väljagi. "Keera oma "pläru" rahulikult edasi! "
Venelased tulid meile lähemale ja uurisid meid umbusklike pilkudega, kuid astusid siis edasi. Olime seekord hädaohust pää
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Vabadus on silmapiiril
Esialgu püüdsime liikuda varjatult. Maanteeäärsetel postkastidel paistsid nimesildid olevat saksakeelsed. See rõõmustas meid, olime nüüd veendunud, et jõudsime Ida-Saksamaale, asukohaga Berliinist põhja pool.
Olime esialgseks sihtkohaks valinud Königswüsterhausen'i, üldiselt tuntud raadiosaatejaamade linna, Berliinist paarkümmend kilomeetrit lõunas. Selle valiku oli tinginud teadmine, et märgitud linnas asus raudteesõlm, kust rongid sõitsid Hallesse ja mujale.
Nüüd jätkasime oma teekonda juba maanteed mööda, kuid varjusime kraavis autode möödumisel. Saabuva öö veetsime tee ääres põõsastes, kuid järgmisel hommikul sammusime juba julgesti maanteed mööda, sest olime ju samasugused närudes matkajad kui põgenikudki ja vabastatud sõjavangide grupid, kes liikusid kodukolade poole.
Rännak esimese sihtkohani kestis mitu päeva. Öösiti magasime teeäärseis küünides, kuid toidu poolest olime väga halvas olukorras. Süüa saime vaid ühel korral ja siiski st kumbki vaid leivapalukese. Sakslased meid aidata ei suutnud, sest neil endilgi oli toidumarkidest suur puudus.
Königswüsterhausen'isse jõudes läksime linna parki ja istusime murule nagu kohalikud inimesedki. Äkki märkasin viiemehelist vene patrulli meie poole tulemas. Ütlesin Horstile, et olgu rahulik ja ärgu tehku väljagi. "Keera oma "pläru" rahulikult edasi! "
Venelased tulid meile lähemale ja uurisid meid umbusklike pilkudega, kuid astusid siis edasi. Olime seekord hädaohust pääsenud!
Meil oli kavatsus sõita Hallesse jänestena. Raudteejaamas rääkisime kohalike raudteelastega ja saime informatsiooni Hallesse sõitvate rongide kohta. Ka andsid sakslased mõista, kust on kõige parem liikuvale rongile hüpata. Tegutsesimegi hangitud informatsiooni kohaselt ja hüppasime rongile. Hüpe õnnestus küll meil mõlemal, kuid kahjuks "maandusime" söevagunis, mis meie juba niigi haletsusväärset välimust veelgi räpasemaks muutis. Ent Halle raudteejaama jõudsime ilma häireteta.
Kuid nüüd tekkis äkitselt uus probleem: Halle jaamast pääses välja ainult pileti esitamisel, mida meil aga ei olnud. Luusisime ringi raudteel ning siis, nagu saatuse tahtel tuli meile vastu üks saksa naisterahvas. Kõnetasime teda ja seletasime, et oleme põgenenud sõjavangid ja püüame pääseda Briti tsooni. See osutus väga lahkeks prouaks ja ta kutsus meid oma majja. Ta lubas meil endid pesta ja andis ka süüa. Ta jutustas, et temagi poeg on kas sõjavangis või teadmata kadunud. Ka kritiseeris ta teravasti nii venelasi kui saksa kommuniste. Saime temalt piisavalt informatsiooni nii Halle jaamarajoonist väljapääsemiseks kui ka rongiliiklusest meie sõiduplaanide osas. Meid teele saates andis ta meile kümme marka kulurahaks.
Meie järgmiseks sihtkohaks oli väike Vene tsooni piiriäärne küla, kus pidi elama üks Horsti sugulane.
Sõitsime trammiga teise jaama. Trammis viibis palju vene sõdureid, kuid meid nad ei seganud. Kuna rongipileteid võis osta vaid vastavate lubadega, ei jäänud meil muud üle kui rääkisime piletimüüjale tõtt oma kavatsusist. Jaamaametnikul oli meist vist kahju, sest ta müüs meile piletid ilma luba nõudmata.
Rong oli inimestest tulvil, hädavaevu pääsesime platvormile. Oli nii külm, et võttis sõrmed siniseks. Külmast poolkangetena jõudsime lõpuks külla, kus pidi elama Horsti sugulane. Informatsioon osutus õigeks ja saabusimegi tema elukohta. See keskealine mees oli Horsti nähes väga rõõmus ja lubas kõik tsoonipiiri ületamise asjad korraldada. Ta andis meile kohe süüa ja näitas siis kätte magamiskohad.
Südaööl, kolm päeva pärast sinna jõudmist alustasime oma põgenemisteekonna viimast etappi. Meiega liitus veel keegi saksa naisterahvas, kes samuti soovis tsoonipiiri ületada. Teejuhiks kuni piirini oli Horsti sugulane.

Briti tsoonis
Pärast paar tundi kõndimist jõudis kätte meie põgenemisteekonna kõrgpunkt: teejuht peatus ja osutas käega väikese hoone suunas. "See seal on raudteejaam Hampstead, mis asub Briti tsoonis. Juba siin seisteski oleme Briti tsoonis."
Meie kostitaja andis Horstile ja ka mulle, kummalegi viiskümmend marka teerahaks. Jumalagajätt oli südamlik.
Hampsteadi jaamas ostsime mõlemad rongipiletid Düsseldorfi, kus asus Horsti kodu. Minul isiklikult ei olnud veel konkreetset plaani edaspidisteks sammudeks, kuid hoolimata Horsti kutsest, ütlesin ära tema kodukoha külastamisest. Soovisin nii ruttu kui võimalik temaga sideme katkestada. Otsustasin lahkuda rongilt mõnes suuremas linnas. Tegingi seda Essenis.
Olin end välja rabelenud "punasest paradiisist", kuid tulevik tundus ikkagi veel tume. Suures ja võõras Essenis otsustasin end meldida Inglise salaluureteenistuse kohalikus osakonnas (Intelligence Services). Pärast pealiskaudset ülekuulamist anti mulle ajutine isikutõend. Mind saadeti Päästearmee "punkrisse" öömajale. Kästi tulla järgmisel hommikul tagasi. Seda tegingi, kuid siis anti mind saksa politsei valdusse ja viidi Esseni läheduses asuvasse Mühlheimi linnakesse, kus viibisin ühe ööpäeva kohalikus vanglas. Saksa politseinik, kes mind järgmisel päeval külastas, oli väga sõbralik mees ja lubas, et saan peatselt vabaks. Ka tema kuulas mind üle ja lahkus, kuid oli juba tunni aja pärast tagasi. Tal oli olnud sõnelus inglasest ülemusega, kes oli tahtnud saata mind Berliini, venelastele väljaandmiseks. Tänu saksa politsei energilisele vaheleastumisele, pääsesin venelaste juurde saatmisest ja mind vabastati mõne tunni pärast. Sain vabastamiseks vajalikud paberid ja toidumargid. Ka andis politseinik mulle kümme marka taskurahaks.
Politseist sain teada, et Essenis elas paar eesti perekonda. Üks neist oli perekond Zenitov, kellega sain ühenduse politsei vahendusel. Ma viibisin selle lahke perekonna külalisena viis ööpäeva. Tegin läbi korraliku kümbluse ja põletasin oma närudeks kantud rõivad. Peremees soetas mulle tumesinise inglise sõjaväevormi ja kingad.
Sain andmeid Briti tsoonis asuvate DP laagrite kohta. Külastasin neist mitmeid. Suurem osa neist olid algul suletud endistele sõjameestele. Lõppeks õnnestus mul end registreerida Göttingeni DP-laagris. Sellega algas minu pagulaselu, mis on juba omaette peatükk ega kuulu selle loo juurde.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Veel üks mälestuste lugu ajalehe "Võitleja" 1992.a. numbritest

NARVA RINDEL 1944
Valter Liivamägi mälestused

Veebruarikuu viimastel päevadel jõudis meie ešelon Toila jaama. Oli varane hommik. Külm ja pilvine ilm. Meie, kohalejõudjad, olime Eesti Diviisi motoriseeritud tankitõrjekompanii. Mahalaadimine võttis hulga aega. Oli sadanud öö läbi ja lumi oli sügav. Kui liikuma saime, oli kompül. maastikumasinal ees, tema taga kohe esimene RSO (lintveomasin tt-suurtüki veoks). Mina oma RSO-ga järgnesin. Teed sügava lume tõttu mitte nähes, oli esimene auto läinud liiga tee veerele, vajus lumme ja viis kaasa ka tt-suurtüki. Kulus hulka aega, enne kui saime masina ja suurtüki teele tagasi. Edasi sõites jõudsime peagi Oru mõisa parki. Peitsime masinad kohe pargi tihedamate puude alla. Mõisa suur valge hoone pidi olema haigla. Tutvudes ümbrusega, nägime ka puukuuri. Seal olid aga virnad külmanud laipu. See pani võpatama. Järsku tundsin kui odav võib olla sõduri elu, kui nii suur hulk ootab siin kojusaatmist! Ja meie kodukaitsjatena püüame võidelda selle õudse katku vastu.
Katelokkide kõlin andis märku, et ka köögi "Opel" on kohal ja paks hernesupp valmis. Supisaba on sõduri päevakorras ikka kõige tähtsam punkt. Mis muud kui ruttu ritta!
Õhtul muutus ilm päris pakaseks. Kahuriülem käskis kompsud kaasa võtta ja marssida ööbimiseks eemalolevasse külla. Need talude soojad toad jäid hulgaks ajaks viimasteks, kus saime ööbida. See oli haruldane öö. Ei mäletanud isegi seda, et pidin vahipostile minema.
Hommik oli selge. Tumesinine taevas läks heledamaks Narva suunas. Sinna oli ka meie suund. Sealt pidid ju tulema punaarmeelased oma tapariistadega, et meid surmata ja meie kodusid hävitada.
Läksime neile vastu kolonnis, aeglaselt. Varsti hakkasid kostma tumedad mütsatused. Mida kaugemale läksime, seda tugevamaks muutusid kärgatused.
Kahuriülem oli noor eesti allohvitser. Tema istus minust paremal, teispool sooja mootorit, mis kastina meid eraldas. Teiseks eraldas mind temast hõbedane tärn tema kuuelõkmel, hõbedane pael kuue krae ääres ja õlakutel.
Poolel teel Narva, pidime aga kiirustama. Kahuriülema teada võisid Krivasoost, meist lõuna poolt pealetungivate punaste mürsud ulatada meieni.
Peeterristi teeristil pöördusime Narva maanteelt ära, vasakule. Peagi keeras tee taas loogana paremale. Vasakule jäi kõrgendik noore metsaga, sama ka paremal ja selle taga lagendik - Sininõmme nagu hiljem kuulsin.
Mõnisada meetrit edasi oli nõlvakul surnuaed ja kivivärava taga paistis kivihoone, milles asus sidumispunkt. Enne surnuaeda pöörasime aga masinad vasakule. Nõlvaku taga oli org ja selle taga umbes 100 m kaugusel teine madalam nõlvak. Masinate ja varustuse sinna viimiseks tuli meil ehitada kaks palkteed. Seda tegime hiljem. Enne ööd viisime tts-d ette positsioonile. Suurtükiülem, allohvitser oli närviline. Suurtüki meeskond, neli meest, olid RSO kastis, kus oli ka laskemoona. Tugev ja päris lähedane rinderagin käis kogu aeg. Raketid valgustasid hõredaks roogitud männipuid, mis nägid välja nagu vana katkise juuksekammi piid ja kadusid siis jälle pimedusse. Väävli lõhn oli tihe ja kange. Lumine metsavahe oli risti-rästi täis punaseid ja musti telefonijuhtmeid. Pidin olema ettevaatlik. Siiski jäid mõned traadid auto lintide vahele ja sellepärast oli hiljem palju pahandamist. Pimedas ja võõras kohas polnud kerge liikuda. Kahuriülem käis siis ees ja näitas valge taskurätikuga teed niihästi kui sai. (Siis ei olnud venelaste sillapead meie pool Narva jõge veel likvideeritud). Jättes tt-suurtüki ja meeskonna positsioonile, viisin RSO tagasi kompanii staabi juurde. Masin paigutati männitihnikusse, et oleks moondatud.
Ega puhkamiseks aega olnud. Pooled meist pidid ette minema ja kandma miiniväljade vahelt langenuid välja. Rindeloleva kompanii KP-s andis ohvitser meile teejuhi kaasa. Oli vaja umbes 500 m ette minna ja sealt laip tuua tagasi kompanii KP (staabi) juurde. See oli väga hädaohtlik ülesanne, vaatamata sellele, et juht näitas teed. Samal ajal tuli üle jõe kuulipildujatest valanguid ja miinipildujate tuld. Aegajalt viskusime maa ligi, otse laiba kõrvale. Kandmiseks panime püssi laiba kaenla alt läbi kuna ta jalg oli meie kaenla all. Laiba kandmine, umbes 500 meetrit, pani higistama. Ka meiepoolselt kaldalt saadeti leekkuulivalanguid jõe ja saare suunas. Need rikoseteerisid üles või kõrvale. Kui julgesid raketi valguse ajal pead tõsta, siis nägid Narva jõe jääl musti laibahunnikuid.
Öö jooksul pidime kahe mehe peale viis laipa välja kandma. Kord tõime kaaslasega vale laiba, seda märkasime alles kogumispunktis. Tal oli "täitorniga" peakate - venelane. Sellest ei midagi, ikka luges laibaks! Üks öö laipade tassimist, teine öö kahekordse ajaga vahtkonnas tahtis võhma välja võtta. Niisugune olukord kestis märtsi alguseni, kuni vene sillapead olid likvideeritud.
Meie väeosa toidupunkt asus Peeterristi talude juures. Lisaülesandena kandsime toitu kompanii staabi juures asuvasse kööki. Kord, kui suures lumetuisus sammusin toidukandamiga kompanii köögi poole, lendas mul tekitäis toidukraami üle õla lumehange ja mina ise selle otsa! Parajasti lähenev autojuht mind ei näinud ja ma ise ei kuulnud automürinat. Kuid pääsesin õnnetusest kergelt, sest mu kondid jäid terveks. Pärast toibumist sõidutas sõbramees mind koos toidukandamiga staabi juurde.
Ühel õhtul leidsin endale sobiva koha oma RSO-s, teistest natuke eemal. Välikatlast sain tavalist paksu hernesuppi. Pugesin oma supikatelokiga tühja auto presendi alla. Soojendamiseks süütasin leeklambi, mille valgusel sõin oma supi koos varemsaadud kuivtoiduga. Mõtlesin oma 20. sünnipäevale (3. märts). Kuulasin leeklambi susinat, millele sekkusid mõned miiniplahvatused ja kuulipilduja valangud. Ilma pumpamata kustub leeklamp peagi. Seljakott pea all kadusin ka ise unne. Olin vahiteenistusest vabastatud. See oli minule sünnipäevakingitus!
Meie kompanii koosseisu kuulusid neli 91-mm tankitõrjesuurtükki. Nende vedamiseks olid 4 Styeri lintmaastikumasinat (RSO). Ühte suurtükimeeskonda kuulusid suurtükiülem, kaks sihturit, kaks laadijat ja autojuht, kokku 6 meest. Veoautod olid kompanii kantselei, relvade, laskemoona, toidu, köögi ja bensiini tarvis. Kompanii ülemal oli maastikumasin ja virgatsitel mootorrattad. Kompül kapten Walter, veebel, relvur ja toitlustaja olid sakslased, teised kõik eestlased.

Rindelõiku kindlustamas
Kui esimene rabin oli möödas, hakkasime kohe punkreid ehitama. Nende asetuse plaan oli hästi koostatud ja "spiis" jälgis kogu aeg, et töö oleks edukas ja õige. Autojuhid oma punkrite ehitamiseks abi ei saanud. Teiste punkrite ehitamist abistasid "HiWid". Neid oli kompanii juurde antud üks jagu. "Paraadivälja" ees olid poolenisti sissekaevatud köögi, toidu, staabi, relva, töökoja ja bensiini autod.
Köögi kõrvale tehti kompanii KP (staabi) punker. Siin elasid "spiis" või "krummstiefel", nagu talle hüüdnimeks anti ta enda poolt kasutatud sõimusõna järgi ja kirjutaja, väga tore eesti poiss kapral Tamm. Natuke kõrgemal oli teine suur staabipunker. Staabi punkrite vahel oli "HiWide" punker. See sai viimasena valmis ja mahutas 10 meest, nagu meiegi (autojuhtide) punker. Vana tuntud labidatöö võttis siin kiiresti hoogu. Kännud lasti, kui jäid punkri süvendi ette, käsigranaatidega õhku, vaatamata, et veebel pahandas. Pinnas oli liivane ja seepärast kergendas kaevamist. Oma punkrile tegime ka akna ette. Puumaterjaliks olid suuremad männid. Kaks idapataljoni autojuhti ja automehaanik olid kuskilt toonud kohale suure traktori, kuid seda ei saadud käima. Siis ilmus "päevavalgele" veel üks väiksem traktor. See anti minu hoolde. See tuli leeklambiga enne kuumaks kütta, et käivitada. Sellega vedasin palke kohale ja tirisin sissejäänud masinaid välja. Kui punkrid valmis said, läks lõpuks palktee ehitamiseks üle raba teisele liivakõrgendikule, kuhu viisime siis oma RSO-d, laskemoona ja bensiiniautod. Viimaks tegime kaks puust laotud teed, mille vajadus jäi mulle selgumata. Kõige viimaseks tööks oli punkri sauna ehitamine. See ehitati raba teisele poolele.
Päevakord seati sisse peaaegu õppelaagri plaani kohaselt. Kompanii "spiisi" saksakeelsed korraldused tõlkis eesti keelde üks RSO autojuht.
Ühel hommikul olin sooja kohvitopsikuga veel autos presendi all, kui pillasin selle ehmatusest põrandale. Käis pauk, nagu mürsk oleks langenud minu kõrvale. Kargasin autost välja. Nägin paremal, üle seljandiku lühikese toruga, kuid haruldaselt suure kaliibriga kahurit. Kahuri ümber käis kibe sagimine ja siis korrapäraste saksakeelsete käskluste järel lendas teine mürsk õhku. Kas nägin, või arvasin, et nägin mürsu väljalendu? Kaua see imelik patarei seal ei olnud, kadus kuhugi ja hiljem ma seda enam kunagi ei näinud.
Pärast jõeäärset suurlahingut ja sillapeade likvideerimist, jäi meie lõigus päris vaikseks.
Õhtuti nägime helgiheitjate vehkimist rinde suunas. Ühel õhtul oli tulehelkidega taevas suur müdin. Helgiheitjad otsisid kaua aega mustas taevaruumis. Teadsime kohe, et vaene Narva saab nüüd haledasti pommitada. See ajas poistel hinge väga täis. Läbi viha ja kahetsuse rääkisime sellest palju.
Aegamööda muutusid ilmad pehmemaks ja puudel hakkasid pungad paisuma. Kevadised metsalõhnad olid lihtsalt uimastavad, mis ka tuju tihti heaks tegi. Lumi sulas ja linnud olid laulukooridena vahipostil olles seltsiks.
Hakkasin rohkem koju kirjutama. Vastused olid üha murelikumas toonis. Mind oodati väga koju.

Rindepuhkus
Need, kes väljaspool teenistuse järjekorda puhkust taotlemas käisid, said ka lõpuks selle kätte. Minu iseloomu tõttu puhkus minuni kunagi ei jõudnud. Ei saa just öelda, mitte kunagi. Sain siiski kolm ööpäeva rindepuhkust. Selleks oli ilus punker ehitatud lõunapoolse liivaseljandiku nõlvale. See punker asus meie kompanii KP-st umbes pool km rinde poole. Üle kõrgendiku, noore männimetsa varjus asus 46. rügemendi ülema kolonel Tuulingu staap. Siin asus ka suurepärane saun. Siin sain ka sõjaväe "esimese klassi" leili proovida. Arvatavasti oli rügemendi staabi korrapidaja üheks ülesandeks hoolitseda selle eest, et puhkusesaajal oleks hea olla.
Punkris oli hulk ajakirju, grammofon eesti populaarse muusika plaatidega. Ilm oli väga ilus - kevadine, päiksepaisteline - tundus nagu paradiis. Viisin grammofoni ja osa plaate ette murule. Heitsin tekile pikutama, et nautida muusikat. Jäin aga muusika saatel magama. Ärgates leidsin, et plaat oli päikesese käes pehmeks läinud ja grammofon seisma jäänud.
Punker mahutas kaks meest. Seekord oli see ainult minu kasutada. Siin oli ka kirjutusmaterjali. Kasutasin seda ohtrasti kodustele kirjutamiseks.
Kui kompanii juurde tagasi jõudsin, oli seal ärevust. Räägiti, et venelased on avastanud meie asukoha ja mõned mürsud on juba tulnud päris ligidale. See polnud kõige parem uudis meeleolu tõstmiseks. Meie asukoha pommitamist ei tulnud ja pikapeale muutus elu jälle rahulikumaks.

Tee kontrollpost
Meie staabi juures, üle liivakõrgendiku, oli teel kontrollpunkt. Liivane kitsas tee läks läbi kahe liivakõrgendiku. Masinad, mis tulid rinde poolt, pääsesid välja ainult selle tee kaudu. Maastiku tõttu mujalt läbipääsu ei olnud. Kontrolli teostamiseks oli pikk raskusega tasakaalustatud puukang põiki üle tee. Käsk oli nõuda kõikidelt kirjalikku sõidukäsku, enne kui kangi ülesse laseme.
Minul tuli tihti sellel postil olla, sest keegi ei tahtnud neli tundi järjest postil olla ja kus veel palju õiendamist. Teistel vahipostidel oli ikka võimalus kas võsas või autos istumiseks ja ka silma kinni laskmiseks. Kontrollpostil ei julgenud keegi seda teha.
Siin tegid muret "melderid" mootorratastel, kes tahtsid loata külas ära käia. Õnnetuseks oli põikpuu teel maast liiga kõrgel. Kummardades pea hästi alla, võis mootorrattur selle alt läbi sõita. Ei aidanud ka karjumine ja mahalaskmise ähvardus. Teadsime mõlemad, et ega ähvardusele ikka täidesaatmist ei järgne!
Ühel vihmasel pärastlõunal, kui olin postil, lähenes üks suurem maastikumasin, lahtise kattega, tõkkepuule. Peal olid kõik kõrgete mütsidega ohvitserid, kokku viis. Juba eemalt karjus üks tagumiselt istmelt, et tõstaksin kangi kohe üles. Sarnane karjatus viis mind vähe paanikasse ja unustasin isegi käe viskamise. Juhiks paistis samuti ohvitser olevat ja nüüd tegi tema oma häälepaelad kuuldavaks - Standartenfüher Augsberger ja viitas oma kõrvalistujale. Aegamööda toibusin. Astusin porisel teel seisvale autole lähemale ja kogelesin välja selle tähtsa selgeks õpitud lause "Fahrbefehl, bitte". Posti ülesandeks oli ju, et ühelgi tingimusel ei tohi kedagi ilma sõiduloata läbi lasta. Käsku peab sõdur täpselt täitma.
Nii ma seal seisin ja võtsin vastu kolmanda sõimuvalangu tagaistuvalt ohvitserilt, kes oli nii vihane ja selgesõnaline "Er ist doch Standartenführer! Mensch!". Liikusin kuidagi aeglaselt masina taha, läksin teisele poole teed ja tegin nii, et kahtlustan, kas nad ei ole mitte maskeeritud punaarmeelased. Hüppasin siis kangi juurde ja virutasin selle nii kiiresti kui suutsin otsaga taevasse. Jällegi unustasin käeviskamise, kui auto mürinal ja pori pildudes minust mööda kihutas.
Vahel oli ka ilusamaid momente sellel teepostil. Ühel soojal, vaiksel hommikul, kui imeilus koidupuna hakkas vahimeest armetult unega piinama, tulid üle jõe päris valjud muusika ja lauluhelid puhtas eesti keeles. On meeles laul "Kus on veel nii kena neiu. . ." Asjaga sain kurssi, kui kõnepidaja seletas, et ega midagi pole erilist lahti. Poisid tulge nüüd aga üle! Parandame koos isamaa ära! Rääkis kuidas sakslased veavad Võrumaalt kasepuid ära ja nii edasi - väga sõbraliku häälega. Siis jälle lugu muusikat. See kestis niimoodi umbes tund aega. Samal ajal tulid ka lendlehed alla. Neis kirjutati et üle jõe on ka eestlasi sõdimas meie vastu.
Suurem ärevus tekkis aga siis, kui öösi mõned vahipostid olid ära kadunud. Olevat nähtud vene salku ümbruskonnas. Pidime kõik olema eriti valvsad. Siiski meie staabi juures ei juhtunud midagi. Üldisest olukorrast ma ei teadnud midagi. Räägiti, et Sinimägede suunas avaldavad venelased survet, tahavad mereni välja jõuda ja meie diviisi kotti ajada. Meie tähelepanu oli aga suunatud jõele. Muud jutud ja kuuldused meid palju ei huvitanud.

Eesliinil
Vahel oli tarvis minna vaatama ka kahurimehi, kes olid eespool positsioonil. Nad asusid hästi varjatuna metsa serval, poolenisti sissekaevatud. Kahurite juurest läksime siis põnevuse pärast väheke veelgi edasi, et näha, kuidas see päris eesliin välja näeb. Kaevikud olid sik-sakilised. Paljudes kohtades olid kaevikuseinad kindlustatud maasse taotud vaiade ja neist läbipõimitud okstega. Kohati oli kaevikute sügavus aga väga väike. Sealt tuli käpuli läbi minna. Oli ka kohti, mis olid vastase vaatluse eest varjatud okstega. Vahetevahel ärritati ka vastast: kiiver asetati varda otsa ja liiguti sellega kaevikus, nagu liiguks keegi piki kaevikut lohakalt, pea väljas. . . Vastase "snaiperid" olevat ka mõne tabanud, ning kindlasti selle eest ka medali rinda saanud!
Nii umbes kümne meetri kaugusel pööras kaevikust käik kõrvale ja otse sügaval maa-all asuvasse punkrisse. Need punkrid olid jagudele elamiseks, puhkamiseks ja varjendeiks. Vihmaga oli aga palju pahandust üleujutuste pärast.

Punkrisaun, RSO ja ...
Saun asus teisel, paralleelsel liivakõrgendikul. Seda köeti järjest ja kasutati samuti. Sinna pääsemiseks oli ehitatud kaks palkteed läbi rebase võsa. Üks neist kandis ka masinaid ja seal need pargitud olidki, võsaokstega hästi varjatud. Pidime neid järjekindlalt pesema ja korras hoidma.
RSO oli tugev metallkast. Sellele oli see masinavärk kinnitatud koos lintide kandjatega. Kasti kogunes aga palju prahti, just sumbutaja ligidale, mis võis kergesti põlema süttida. Selle vältimiseks hoidsin kasti ikka puhtana. Kast pidas aga vett. Siis nuputasingi kiire lahenduse - lasksin sinna vintpüssiga augu ... Kui "spiess" sellest kuulda sai, kõnetas ta mind päris valju häälega, mille sisust arvatavasti ta üksi aru sai.
Meil valmis hiljem ka omaette tore lasketiir. Täpsuslaskmiseks oli kõigil huvi. Veltveebli väljapandud auhindadeks olid sigaretid või koguni pudel viina. Ta hindas füüsiliselt hästiarenenud võitlejaid. Kord lasi ta püsti ajada pika palgi, mille otsa oli kinnitatud pudel head viina. Kutsus siis asjahuvilised kokku ja lubas viinapudeli sellele, kes selle alla suudab tuua. Seisis ise juures ja mõnules, jälgides kuidas trügivad poisid pingutasid, et pudelit tervelt kätte saada. Lõpuks oligi pudel all ja "spiess" arvas, et need - "die Estländern" - on ikka päris tragid poisid!
Üks Opeli juhte oli Allik, pärit kusagilt Kiviõli kandist. Sünnipäevakingituseks anti talle kojusõiduluba koos mootorrattaga. Kui ta paari päeva pärast tagasi jõudis, oli tal ratta külgkorv täis paremaid torte. Halva tee tõttu olid aga "samakanõud" lekkinud ja tordid läbiimmutanud! Arvasime aga, et kui sööme torte ja joome "samakat" peale, tuleb kõhupõhja seesamane segu niikuinii! Eks siis olimegi vaid tänulikud sünnipäevalapsele ning laul oli peatselt lahti. Otsustasin siis laulda soolot: õppelaagris õpitud laulu: "Olen punkris või rünnakul". Üks Virumaalt pärit keskealine autojuht pani nutulood peale. Pidin siis veelgi laulu tegema ja hetkeks unustasime kõik, kus viibime. Pidu lõppes sellega, et poiss, kes ülemisel naril nurgas magas, oli väga vihane oma sipelgatest allüüriliste peale, haaras nurgast vene kone ja tulistas enese arvates nad kõik sipelgad surnuks!
Oli minu kord kuivtoitu tuua. Mul oli sületäis leibu, kui purjus naabripunkri "Hiwi" hakkas minuga punkri ees norima ja sülitas leibadele. Pillasin leivad maha, tõukasin ta eest ära ja hüppasin punkrisse. Kui Allikule olin öelnud, mis väljas oli juhtunud, kargas see välja ja virutas venelasele vägeva hoobi millest see maha prantsatas. Teised venelased kandsid ta minema. Allik arvas, et mulle on treeningut vaja, et muskleid enesekaitseks välja arendada. Ta tõigi suure paku ja passis ise peale, et ma korrapäraselt pakku tõstaksin ja end poksijaks treeniksin. Eks Tartu rindel tuligi mul hädapärast seda jõudu vaja, kui ma Allikul haavatuna venelaste eest põgeneda aitasin!
Ühe meie kahuri lähedal metsas asusid raamidel ennenägematult suured mürsud, otstega ülespidi, jõe suunas. Räägiti, et üks või mõned neist "lehmadest" olevat venelasi "vaatamas" käinud. Teati ka rääkida, et venelaste suure protesti peale polevat neid enam kasutatud(?).
Meie punkri ette ilmus üks uutlaadi sõiduk, mis tookord näis kui Võrumaa sigade söögiküna, ent rattad all. Autol puudusid uksed, taga oli mootor, mille kohal asus allalastav propeller veesõidu jaoks. See oli kuulsa Volkswageni õde - "Schwimmwagen"!
Ühel õhtusel loendusel loeti ette neli nime. Ka mina olin nende hulgas. Ees seisis teenistusreis allohvitseri juhatusel Kehrasse. Vara järgmisel hommikul, kaasas kõik isiklik varustus ja püss, marsikäsk taskus, asusime jala teele. Olin juba siin 46. rügemendi 14. kompanii staabis mitu kuud mööda saatnud. Seetõttu oli marsikäsk tagalasse ärevust tekitav.

Kehras varustust hankimas
Pidime teel ise leidma sõiduvõimalusi Kehra jõudmiseks.
Minu sõjakäik Narva rindele lõppes seega mulle väga õnnelikult. Kehras olles kuulsin allohvitserilt, et Narva rinne oli Sinimägedeni tagasi löödud ja oli veelgi teadmata, kas rinne sealgi pidama on jäänud.
Kehrast pidime rongiga kompaniile varustust tooma. Millegipärast ei saanud me seda kätte ja pidime ootama. Nii vedelesime Kehra paberivabriku lähedase talu aidalakas heinte sees. Toidunorme saime jaama taga asuvast Kehra mõisahoonest. Seda oli aga vähe. Kui võimalusi avanes, tegime koos talurahvaga viljakoristamistööd hea kõhutäie eest.
Lõpuks saimegi mõned järelkärud ja muud varustust ära viia raudtee vagunisse. Seisime sel õhtupoolikul Kehra jaama ees ja uurisime kiikriga mööduvaid tüdrukuid. Sellest avaldati hiljem isegi kirjeldus mingis ajalehes.

Kuremäe rindelõigus
Taas läks sõit tagasi rinde poole. Rong peatus ühes väikeses jaamas ja pärast edasi-tagasi autotransporti, jõudsime lõpuks Kuremäe kloostri juurde järve põhjapoolsele kaldale.
Narva alt taandumisel olid mõned meie masinad sisse jäänud. Kuid keegi oli minu RSO välja toonud. Isegi "pak" oli kuskil Krivasoo võsas positsioonil venelaste vastu. Mul oli hea meel, et sain oma auto ja asjad jälle kätte. Kuulsin ka hirmsaid lugusid sellest ootamatust taganemisest. Korrastasime masinaid. Meil oli siin esimest korda kasutusel "Schwimmwagen". Järvel oli temast palju kasu. Kogusime nii palju kui saime käsigranaate ja põmmutasime nendega järvel kalu. Kuskilt saime ka kartuleid, nii tegime ise oma toiduportsudele kenakese lisa.
Olukord oli siin siiski palju kardetavam kui oli olnud jõe ääres. Tihti ulatusid mürsud siiagi. Üks purustas kompanii kirjutaja punkri, kuid õnneks jäi ta ise terveks.
Siin olime umbes nädal aega, siis tuli käsk minna lähemasse raudteejaama, kust algas sõit Tartu rindele. Minu edasisest võitlustegevusest kirjutan kunagi hiljem.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist