Leidsin oma raamaturiiulilt sellise raamatu; J E (JOHNNIE) JOHNSON. FULL CIRCLE, The story of air fighting. Sai see raamat ostetud üle kümne aasta tagasi kui Iirimaal kalevipojana viibisin. Hakkasin meenutama millest raamatus juttu. Ähmaselt midagi nagu meenus. Etteruttavalt, aga mitte õieti. Lühidalt tegemist oli Briti õhujõudude marssaliga, kes oli ka suurima õhuvõitude arvuga Briti kuninglike õhujõudude hävituslennuväes. Raamat ise oli kirjutatud 1964-ndal aastal ja mõeldud kokkuvõttena hävituslennuväe arengust 1914-1960. Nagu autor ise kirjeldas; 1914 aastal esimesed algelised lennukid võtsid osa lahingutegevusest ning oma vähese arvu ja viletsate lennuomaduste tõttu oli raskendatud lendamine formatsioonides. I maailmasõja lõpupoole ja II maailmasõja ajal kasutati lennuväge suurtes formatsioonides sadade kaupa. Reaktiivlennukite kasutamisel tol ajal oli raskendatud
lendamine suuremate gruppidena kui üks kaks lennukit, lennukite suuruse ja kiiruse tõttu.
Autorist lähemalt;https://en.wikipedia.org/wiki/Johnnie_J ... F_officer)
Mulle pakkusid huvi peatükid mis kirjeldasid II mmailmasõja aegseid sündmusi. Pikemalt oli kirjeldatud 1940 lahingut Inglismaa pärast, õhulahinguid Malta kohal, kuninglike õhujõdude tegevust Aafrikas ja lääne euroopas. Oli olemas lõik ka idarindel toimunust. Kirjutatud tõenäoliselt saksa allikatele toetudes.
Mõtlesin vaadata mida Militaar.netis Brittide sooritusest kirjutatakse, aga polnudki vastavat teemat olemas. Otsustasin ise algatada selle teema ja kirjutada kuidas mina ise olen erinevatest raamatutest ja dokumentaalfilmidest aru saanud. Mingine teadustöö see pole, aga annab vast aimu ka sellisele rahvale kelle võõrkeele oskused kehvemapoolsed.
Briti kuninglikud õhujõud
Briti kuninglikud õhujõud
(Üli)koolitamata,aga lugeda kirjutada mõistan.
Re: Briti kuninglikud õhujõud
Brittide õhukaitse kontseptsiooni eeldus oli, et õhurünnakud tulevad mandrieuroopast üle mere ilma hävitajate kaitseta. Vastavalt sellele oli välja töötatud lennuväe taktika.
Hävituslennväe taktika oli vaenulike pommitajatega kohtudes rünnata korraga võimalikult palju vastase lennukeid korraga. Kuna pommitajad lendasid sel ajal kolme lennukiliste lülidena siis ka briti hävitajad lendasid kolmeses nn vic formatsioonis, mis iseenesest oli tollal maailmas sõjandusteoreetiliselt levinuim taktika. Juhtlennuk ja mõlemal pool kõrval ja tagapool kaks juhitavat tihedas rivis. Sellist kolmest lüli kutsuti sektsiooniks (section) ja 3-4 lennusektsiooni moodustasid squadroni (ei oska täpselt tõlkidagi vene päraselt eskadrill, eesti päraselt vahest lennusalk). Squadron allus vähemalt Briti impeeriumi emamaal (inglismaa, welsi ja shotimaa) piirkonna õhukaitset korraldavale õhukaitsegupile. Hiljem kui lahingus inglismaa pärast selgus, et üks squadron on Luftwaffe suurte formatsioonide vastu vähetõhus ja mitme squadroni vastutegevust suurema efektiivsuse saavutamiseks on vaja koordineerida, loodi vahepeale mitut squadroni koondav Lennutiib (Wing). Lahingus Inglismaa pärast lõpu faasis loodi nn Big Wing Tangmeres, millesse kuulus 5 squadronit. See osutus tõhusaks juhtimiseks liiga suureks ja edaspidi koosnesid Lennutiivad kolmest squadronist. Johnnie Johnson oma raamatus osundab, et 36-st lennukist suuremat formatsiooni oli raske tõhusalt juhtida.
Nüüd tagasi hävituslennuväe taktika juurde II maailmasõja alguses. Squadroni lennusektsioonid olid nimetatud värvide järgi kollane, punane, sinine ja lennuki numbrid sektsiooni värvi järgi. Näiteks kollase sektsiooni liider oli kollane üks ja juhitavad vastavalt kollane kaks ja kollane kolm.
Kui selline lennusektsioon kohtas vaenlase pommitajaid, siis pidid kõik selle kolm lennukit rivistuma ümber, et läheneda vaenlase kolmesele pommitaja formatsioonile nii, et igal lennukil on oma sihtmärk ja ettenähtud laskekaugusele jõudes sektsiooni liidri korraldusel avada tuli. Tulistada alla kolm lennukit ja seejärel rünnata pommitajate formatsiooni järgmist kolmest lennukist koosnevat lüli. Oli välja töötatud 6 erinevat ründamis skeemi, mis siis vastavalt kus suunas ja mis kõrgusel hävitajate sektsiooni suhtes vaenlase pommitajad avastati. Formatsiooni liider siis otsustas millist neist kuuest ründamisskeemist kasutada ja andis siis raadio teel korralduse.
Näiteks Hävitajate Rünnak Number Kolm juhuks kui kaks sektsiooni hävitajaid kohtab kolme vaenlase pommitajat, Näinud vaenlast flight leader (Lennu juht. Flight koosnes hiljem kahest hävitajate paarist.) andis raadio teel korralduse: “kollane sektsioon rivistuda meie järgi edasi” kollase liider aeglustas kiirust ja rivistas oma kolmiku punase kolmiku järgi. Formatsiooni juht pidi arvestama kuidas ta peab oma kolmikuga pöörama jõudmaks pommitajatele sappa. Manöövrit alustades käsklus “lennukid minu järgi ritta edasi” otsa kohe “rünnak number kolm, pööre paremale edasi” siis teadsid kõik mida edasi teha.
Järgmine samm oli saada lennukid jälle tihedasse kolmik rivisse ja eeldatavasti järgnetakse pommitajatele umbes 60 km suurema kiirusega kui pommitajad lendavad. Jõudnud tule avamis kaugusele käsklus “punane sektsioon tuld” peale mida avati tuli, mis lõpetati jällegi vastava käsklusega pöörata kõrvale vältimaks kokkupõrget rünnatavatega. Samal ajal kollane sektsioon ootas oma korda rünnata.
J. Johnson mainib, et mõned teised väljatöötatud ründamisskeemid olid veelgi keerulisemad ja aega raiskavamad kui näiteks toodud nr 3. Paraku alanud sõjas selgus, et need staabimeeste kõva mõttetööna sündinud ründamisskeemid reaalses elus ei kõlvanud kuhugi kuigi olid väga ilusad vaadata oma täpse lendamise ja distsipliini näitena. Paraku vaenlase pommitajad ei pruukinud sugugi lennata edasi samas suunas ja samal kõrgusel kui oma avastamis hetkel. Kogu see ilus manööverdamine vastase vaateväljas raiskas lihtsalt aega ja võimaldas vastasel ette võtta vastumeetmeid rünnaku vastu. Seda enam, et tihedas kolmeses rivis rünnates sektsioonide kahtedel ja kolmedel lihtsalt polnud võimalik üheaegselt jälgida liidrit ja oma sihtmärki ning samaaegselt ka ümbruskonda kuna omavahelise kokkupõrkamise oht oli väga suur. Pluss veel suurel kiirusel manööverdamise hädad kolme lennukiga. Keerates järsult paremale või vasakule kippus keegi ära kaduma. Liiga aeglasel kiirusel järsku pöörates pöörde poole jääv juhitav võis kaotada kiiruse ja langeda pöörisesse. Samas kui suurel kiirusel välimine juhitav lihtsalt jäi maha ja ei jõudnud järele. Kõigele lisaks suutis Luftwaffe tagada hävitajate katte oma pommitajatele inglismaa taevas. Sageli seetõttu juhtus, et pommitajaid rünnata üritavad ja valitud rünnaku numbri järgi manööverdamisega ametis olevatele briti hävitajatele langesid nagu välk selgest taevast kaela saksa hävitajad ning tulistasid nad alla. Paljudele briti lenduritele oli viimaseks asjaks mida nad kuulsid “rünnak number… edasi”.
Hävituslennväe taktika oli vaenulike pommitajatega kohtudes rünnata korraga võimalikult palju vastase lennukeid korraga. Kuna pommitajad lendasid sel ajal kolme lennukiliste lülidena siis ka briti hävitajad lendasid kolmeses nn vic formatsioonis, mis iseenesest oli tollal maailmas sõjandusteoreetiliselt levinuim taktika. Juhtlennuk ja mõlemal pool kõrval ja tagapool kaks juhitavat tihedas rivis. Sellist kolmest lüli kutsuti sektsiooniks (section) ja 3-4 lennusektsiooni moodustasid squadroni (ei oska täpselt tõlkidagi vene päraselt eskadrill, eesti päraselt vahest lennusalk). Squadron allus vähemalt Briti impeeriumi emamaal (inglismaa, welsi ja shotimaa) piirkonna õhukaitset korraldavale õhukaitsegupile. Hiljem kui lahingus inglismaa pärast selgus, et üks squadron on Luftwaffe suurte formatsioonide vastu vähetõhus ja mitme squadroni vastutegevust suurema efektiivsuse saavutamiseks on vaja koordineerida, loodi vahepeale mitut squadroni koondav Lennutiib (Wing). Lahingus Inglismaa pärast lõpu faasis loodi nn Big Wing Tangmeres, millesse kuulus 5 squadronit. See osutus tõhusaks juhtimiseks liiga suureks ja edaspidi koosnesid Lennutiivad kolmest squadronist. Johnnie Johnson oma raamatus osundab, et 36-st lennukist suuremat formatsiooni oli raske tõhusalt juhtida.
Nüüd tagasi hävituslennuväe taktika juurde II maailmasõja alguses. Squadroni lennusektsioonid olid nimetatud värvide järgi kollane, punane, sinine ja lennuki numbrid sektsiooni värvi järgi. Näiteks kollase sektsiooni liider oli kollane üks ja juhitavad vastavalt kollane kaks ja kollane kolm.
Kui selline lennusektsioon kohtas vaenlase pommitajaid, siis pidid kõik selle kolm lennukit rivistuma ümber, et läheneda vaenlase kolmesele pommitaja formatsioonile nii, et igal lennukil on oma sihtmärk ja ettenähtud laskekaugusele jõudes sektsiooni liidri korraldusel avada tuli. Tulistada alla kolm lennukit ja seejärel rünnata pommitajate formatsiooni järgmist kolmest lennukist koosnevat lüli. Oli välja töötatud 6 erinevat ründamis skeemi, mis siis vastavalt kus suunas ja mis kõrgusel hävitajate sektsiooni suhtes vaenlase pommitajad avastati. Formatsiooni liider siis otsustas millist neist kuuest ründamisskeemist kasutada ja andis siis raadio teel korralduse.
Näiteks Hävitajate Rünnak Number Kolm juhuks kui kaks sektsiooni hävitajaid kohtab kolme vaenlase pommitajat, Näinud vaenlast flight leader (Lennu juht. Flight koosnes hiljem kahest hävitajate paarist.) andis raadio teel korralduse: “kollane sektsioon rivistuda meie järgi edasi” kollase liider aeglustas kiirust ja rivistas oma kolmiku punase kolmiku järgi. Formatsiooni juht pidi arvestama kuidas ta peab oma kolmikuga pöörama jõudmaks pommitajatele sappa. Manöövrit alustades käsklus “lennukid minu järgi ritta edasi” otsa kohe “rünnak number kolm, pööre paremale edasi” siis teadsid kõik mida edasi teha.
Järgmine samm oli saada lennukid jälle tihedasse kolmik rivisse ja eeldatavasti järgnetakse pommitajatele umbes 60 km suurema kiirusega kui pommitajad lendavad. Jõudnud tule avamis kaugusele käsklus “punane sektsioon tuld” peale mida avati tuli, mis lõpetati jällegi vastava käsklusega pöörata kõrvale vältimaks kokkupõrget rünnatavatega. Samal ajal kollane sektsioon ootas oma korda rünnata.
J. Johnson mainib, et mõned teised väljatöötatud ründamisskeemid olid veelgi keerulisemad ja aega raiskavamad kui näiteks toodud nr 3. Paraku alanud sõjas selgus, et need staabimeeste kõva mõttetööna sündinud ründamisskeemid reaalses elus ei kõlvanud kuhugi kuigi olid väga ilusad vaadata oma täpse lendamise ja distsipliini näitena. Paraku vaenlase pommitajad ei pruukinud sugugi lennata edasi samas suunas ja samal kõrgusel kui oma avastamis hetkel. Kogu see ilus manööverdamine vastase vaateväljas raiskas lihtsalt aega ja võimaldas vastasel ette võtta vastumeetmeid rünnaku vastu. Seda enam, et tihedas kolmeses rivis rünnates sektsioonide kahtedel ja kolmedel lihtsalt polnud võimalik üheaegselt jälgida liidrit ja oma sihtmärki ning samaaegselt ka ümbruskonda kuna omavahelise kokkupõrkamise oht oli väga suur. Pluss veel suurel kiirusel manööverdamise hädad kolme lennukiga. Keerates järsult paremale või vasakule kippus keegi ära kaduma. Liiga aeglasel kiirusel järsku pöörates pöörde poole jääv juhitav võis kaotada kiiruse ja langeda pöörisesse. Samas kui suurel kiirusel välimine juhitav lihtsalt jäi maha ja ei jõudnud järele. Kõigele lisaks suutis Luftwaffe tagada hävitajate katte oma pommitajatele inglismaa taevas. Sageli seetõttu juhtus, et pommitajaid rünnata üritavad ja valitud rünnaku numbri järgi manööverdamisega ametis olevatele briti hävitajatele langesid nagu välk selgest taevast kaela saksa hävitajad ning tulistasid nad alla. Paljudele briti lenduritele oli viimaseks asjaks mida nad kuulsid “rünnak number… edasi”.
(Üli)koolitamata,aga lugeda kirjutada mõistan.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist