Mida sakslased arvasid eestlastest

[Arensburger]

Võõrrahvuste tundmine sakslaste juures on alati olnud väge nõrk - nagu tavaline suurrahvaste juures. Sõja jätkudes saabus olukord, kus saksa okupatsiooni võimukandjad ja ka tegevas rinderakenduses olevad saksa ohvitserid ja sõdurid, pidid „minema koolipinki“ et õppida tundma okupeeritud rahvaste ajalugu, päritolu, kultuuri, majandust, iseloomu ja palju muud, mis vajalik sõbraliku läbisaamise ja üksteise mõistmise rajamiseks kahe erineva rahvuse vahel.
1944. a. algul ilmus „Politischer Dienst für SS u. Polizei“ väljaandel lühike kokkuvõte: "Über die Geschichte und den Charakter der Esten". Seda on tänapäevalgi huvitav lugeda.
Esmalt antakse ülevaade eestlaste territoriaalsest paiknemisest ja järgnevalt eestlaste rassilisest päritolust ja rassilisest kujunemisest. Öeldakse, et ajalooliste uurimuste põhjal on kindlaks tehtud eestlaste asumine praegusele territooriumile umbes 1500 aasta eest. Rassiliselt koostiselt olevat eestlased segarahvas koosnedes võrdsetes osistes idabalti ja põhjarassi sugemetest. Kuid puhta põhjarassi sugemete esinemine eestlaste juures olevat protsentuaalselt peaaegu sama kui sakslaste juures.
Ajalooline ülevaade Eesti kohta on enam-vähem tõsioludele vastav, mainitakse eestlaste ja Eesti territooriumi kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda ja eestlaste sõjalist panust ajaloo kestel venelaste vastu. Kõneldakse kiitvalt eestlaste võitlusest kommunistide vastu 1918-1920. a. ja sellele järgnenud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust lühikese iseseisvuse jooksul, mis pälvinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.
Eesti poliitilise hoiaku kohta öeldakse:
"Eesti poliitiline hoiak oli siiski mõjutatud veel praegugi Põhjamail valitsevast liberalismist. Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktest ja sündmustest. Olles tõsise kommunistliku ohustuse all, arvestati mingist romantilisest soovunelmast tingituna inglaste ja Rahvasteliidu abiga."
Järgnevalt kirjeldatakse seda, mida tõi kommunism Eestile ja eestlastele aastase terrorirežiimiga ja kuidas eesti metsavennad alustasid relvastatud aktsioonidega Saksa - N. Liidu vahelise sõja puhkedes. Tunnustavalt kõneldakse sellest abist, mida eesti metsavennad ja tsiviilelanikkond pakkus sakslastele.
Lõikes "Olukord tänapäeval" rõhutatakse head koostööd kindralkomissariaadi ja omavalitsuse (landeseigene Verwaltung) vahel, millise koostöö viljana olevat Eestis palju suudetud kõrvaldada aastase kommunistliku hävituse jälgedest.
"Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaksvõetud arvamusest peab ta murdmatult kinni. Ta hindab tagasihoidlikkust ja väärikust esinemises ja häbeneb oma poolehoidu või tunnustust väljendada paljusõnaliselt.
Eestlane eelistab vähesõnalisust ka teiste juures: kus teod osutamata jäävad, seal pole eestlaste poolehoid võidetav enam ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemuste ja juhtide suhtes omavad eestlased väga kriitilise pilgu. Eestlaste juures suudavad end maksma panna ja hindamist leida ainult teovõimelised ja suure isikliku vaprusega juhid.
Eestlased üldiselt on tugevad iseseisvas mõtlemises. Abstraktsed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole nad nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et hädavajalikkus nõuab kogu panust -- nagu seda nõuab käimasolev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vahvalt.
Eestlaste juures esineva erilise omadusena väärib esiletõstmist nende kiindumus oma kodukoldesse ja kodusse, mis sageli võib väljenduda selliselt, et eelistatakse täielikku eraldumist ühisüritustest. Tugevasti arenenud individualism eestlaste juures läheb sageli ka nii kaugele, et omahuvid tõstetakse kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkem kui mõiste isamaa. Kes kunagi peaks julgema ohustada eestlase eraomandit, sellega astutakse kohe võitlusse ja võideldakse metsikuse ja raevuga. Sellepärast vihkavadki eestlased kommuniste üle kõige.
Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on soovitav pidada silmas järgmist:
1. Lääneeuroopalik liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju selletõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimisel, seega ka Eesti Vabariigi rajamisel, selline maailmavaateline suhtumine oli kõikjal Euroopas võitnud eesõigustatud positsiooni. Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid mitmel puhul mõndagi soovida, kuid ei toonud kunagi kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem end Saksamaal põlatavaks oli teinud. Sellise hoiaku põhjused olid tingitud sellest, et Eestis olid riigijuhtimise probleemid oluliselt lihtsamad. Eesti, kui väike agraarriik, ei tundnud vähemusrahvuste probleeme. Polnud mingeid juudi-probleeme, kuna väikesearvuline juutkond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku mõjuvõimu. Küll olid juudid Eestis teataval määral põlatud, kuna nad olid kapitalitugevad. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.
Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel alati ei jätku mõistmist selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks, sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv nende suhtes, kuid ühes hädavajalikkuses on eestlased meiega ühel arvamisel: bolševismivastase võitluse vajaduses.
2. Sakslastesse suhtumine oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade-eestlaste ja sakslaste-feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel ammugi kadunud ja maalt lahkunud on ja 1941.a. asetleidnud vabastamine kommunismist saksa sõdurite poolt, kõigis eestlaste kihtides sügavaima tänuga on vastu võetud.
Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, mil mõningad sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvasteühtlusest pole suutnud õieti mõista, kohaliku rahvaga lävimises on teinud vigu, mis enam kuigi kergelt pole heakstehtavad. Et tulevikus selliseid vigu vältida, on vaja silmas pidada järgmist:
Ei tohi eestlaste suhtes tarvitada sellist tooni ega kõnetusviisi, nagu see seni mujal idas on olnud õige ja hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustusteinimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, kelle usaldust pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse ning sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavaimalt ja tugevaimalt viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus."

Allikas: J.Remmelgas

[hillart]

Kui rääkida sakslaste, või kitsamalt võttes, saksa sõjaväelaste arvamusest eesti sõdurite kohta, siis peaks alustama eelkõige eesti sõdurite arusaamadest sakslastest, kui relvavendadest. See aga, otsustades tänapäeval trükis ilmunud memuaaride põhjal, pole suuremat asja olnud. Sageli olla olnud isegi nii-moodi, ja mis eriti rõve on, et kui saksa sõdur püüdis eestlasega puhtinimlikul tasemel kontakti võtte, siis sai talle eestlaste poolt osaks vaid mõnitamine, kusjuures sellest räägitakse praegu lausa uhkustundega(!?). Eelkõige pean silmas just kirjutajaid eesti üksuste reakoosseisust. Pea-aegu ükski jutt ei saa läbi saksa sõdurite võitleja- ja inimomaduste alavääristamiseta (reaalne rindeigapäev neid arvamusi aga paraku ei kinnitanud) ning eesti sõduri eriliste võitlejaomaduste ülistamiseta. Koomiline (kergelt öelduna)!
Hoopis teiselaadsed on aga valdava osa eesti üksuste ohvitseride ja saksa üksustes teeninud reakoosseisu sõdurite mõtteavaldused selles teemavaldkonnas.
Mis puudutab aga natslust ja suure juhi kultust, siis olid need küsimused saksa lihtsate rindevõitlejate seas üks suur NICHTS. Vaid praegusel ajal püütakse seda neile järjekindlalt juurde pookida. Ning paistab, et edukalt.
Ja nüüd - mis arvamust või suhtumist saab siis vastu oodata?
Missugust suhtumist saab kõige selle valguses oodata saksa väejuhatuse poolt eesti üksustesse, kui vastavalt ametlikele dokumentidele (millistest meil aga eriti rääkida ei taheta) olid väejooks ja distsipliinirikkumised (mida ei eita isegi meie veteranid, pannes selle uhkustundega küll eestlaste "erilise" vabadistsipliini viljaks, s.h pidevalt eestlaste poolt algatatud kaklused,lausa "lugupidamistväärivad" vargused jne) 1944.a suvel eesti rindeüksustes (20.div. ja Piirikaitse rügemendid) massilised? Minu teada pole Eestis laialt tuntud ka fakt, et näiteks 1944.a juunis-juulis oli täiesti reaalselt OKW-s arutluse all 20.div. rindelt eemaldamise küsimus usaldusväärsuse kaotuse tõttu, kuna vastavalt kindral Steiner´i ettekandele, oli nimetatud diviisis väejooks nii sõdurite, kui ohvitseride hulgas(!!) muutunud selliseks, et muutis küsitavaks üksuse võitlusvõime. Lugedes vastavaid ettekandeid (mitte selle tõlkeid ja selektiivseid lõike!), olid arvud igatahes muljetavaldavad ja, minu puhul igatahes, igasuguseid vastastikust suhtumist puudutavaid küsimusi välistavad. Ega keegi ometi väida, et taas oli tegu nn. sakslaste kuritahtlikkusega, kes püüdsid järjekordselt eestlasi mustata - arvud on kõnekad!
Aga eks alati ole ju elus olnud nii-moodi, et karistada saavad need, kes kohale jäävad (sest teisi ei saadud ju kätte). Ja seda ka väljaspool sõjaväge, ja ka praegusel ajal.
Avaldage arvamust!

[Arensburger]

.......Missugust suhtumist saab kõige selle valguses oodata saksa väejuhatuse poolt eesti üksustesse, kui vastavalt ametlikele dokumentidele (millistest meil aga eriti rääkida ei taheta) olid väejooks ja distsipliinirikkumised 1944.a suvel eesti rindeüksustes massilised? Minu teada pole Eestis laialt tuntud ka fakt, et näiteks 1944.a juunis-juulis oli täiesti reaalselt OKW-s arutluse all 20.div. rindelt eemaldamise küsimus usaldusväärsuse kaotuse tõttu, kuna vastavalt kindral Steiner´i ettekandele, oli nimetatud diviisis väejooks nii sõdurite, kui ohvitseride hulgas(!!) muutunud selliseks, et muutis küsitavaks üksuse võitlusvõime. Lugedes vastavaid ettekandeid, olid arvud igatahes muljetavaldavad ja, minu puhul igatahes, igasuguseid vastastikust suhtumist puudutavaid küsimusi välistavad. Ega keegi ometi väida, et taas oli tegu nn. sakslaste kuritahtlikkusega, kes püüdsid järjekordselt eestlasi mustata - arvud on kõnekad!....

Jah, eelpooltoodule midagi vastu väita ei saa. Muidugi on alati igal konkreetsel juhtumil oma lugu ja põhjused, kuid üldpilt oli selline. Mis puudutab mälestusi - kirja panduna peale sõja - siis peab arvestama ka teatud kaotaja sündroomi. Siia jääjatest ei maksa üldse rääkida. Nemad pidid hoolitsma selle eest, et uued isandad "eluküünlal" laseks edasi põleda. Läände sattujad sattusid aga ka paraja si.. sisse. Et saada paremaid tingimusi enese sisse seadmiseks läänes hakkasid enamus eestlasi, kes siin olid igati sakslaste üritust tervitamas, kohe suurteks antifashistideks. (eestlastel on see nagu veres, näitena endised punased täna) Mõjutatud üldisest suhtumisest, üritasid ka veteranid oma lugudes esile tuua just neid momente, kus sakslastega konfliktis oldi. See teema, et sõditi eestlasena, eestlaste üksuses ja Eesti eest oli ju väga visa kellegile, asjaga mitte kokku puutunule, kohale jõudma. Siis üritatigi loo illustreerimiseks sisse põimida stseene halvast läbisaamisest eestlaste ja sakslaste vahel. Loomulikult ei olnud need välja mõeldud, kuid neid püüti rõhutada. Tänapäeva lugejal on neid (aumehe vaatevinklist) raske mõista. Aga nii see juba eestlaste juures on. Tuletame meelde ka Soome sepa saatust, kes Kalevipojale mõõga tegi.
Nüüd aga läheneks küsimusele üldisemalt ja kriitilisemalt. Vaataks asja neutraalse kõrvalseisja piguga.
Ok, sakslased olid lubanud kasutada eestlastest üksusi Eesti piirides. Kuid on sõda ja nn. "mees sõna annab, mees sõna ka võtab". Olid olemas konkreetsed kogemused, kus eestlastest üksused võitlesid eestist väljas väga vapralt. Pat. "Narva", Rebase pataljon ja veel mõned näited. Neid pataljone tol hetkel küll ei saanud süüdistada väejooksus või madalas disstsipliinis.
Eestis algas aga kohe mingi deserteerimine ja allumatus. Kui lihtsalt oletada, et sakslased oleks viinud eestlaste üksused sõdima mujale. Kas ei oleks neist üksustest sakslaste jaoks palju suurem kasu tõusnud? Arvan, et sõjaline panus sakslaste heaks oleks lõppkokkuvõttes kujunenud hoopis suuremaks. Võõral territooriumil oleks rahvuskuuluvus üksuse tugevamalt kokku liitnud ja küsimus - kuidas tegutseda edasi, oleks leidnud ka ainult ühesuguse lahenduse - ikka koos oma poistega.
Kuid sakslased tulid eestlaste soovidele vastu ja tõid kõik üksused Eestisse. Mida see peaks tähendama? Kas loodeti, et eestlased kodus sõdivad vapramalt. Üsun, et osalt, ka seda, kui võtta aluseks eestlase kiindumist oma "põllulappi". Või oli tegu Hjalmar Mäe osava lobitööga, nagu ta ise väidab. Kuid 1944.a. kevad-suveks oli ju juba täiesti selge, mida toob eestlastest väeosadele kaasa kodumaal viibimine. Sakslastel oli aega need üksused viia kaugemale nn. deserteerimismagnetitest (Soome, Rootsi ja lihtsalt kodutalu). Kuid seda ei tehtud. Miks?
Loomulikult on sakslased üksuste jätmisega kodumaale teinud suure kingituse meie tänapäevasele ajalookäsitlusele. Siiani on eestlaste väeosade ajaloo uurimisel olnud suuresti ainult ühesuunaline eesmärk. Tuua laiema avalikkuse ette fakt, et nad üldse eksisteerisid. Kasutada ära fakti, et suur hulk eestlasi sõdis (kuigi võõraste relvade ja mundriga) eesti rahvusvärvide all ja vähemalt omateada iseseisva Eesti taasloomise nimel ja ka oma kodumaa piiride kaitsel. Seda on vaja selleks, et taastatud (mitte IME läbi sündima pidanud Savisaare "III vabariik") Eesti Riik saaks tõestada seda, et oli soov kaitsta oma riiki ja seda tehti, kasutades võimalikke kättesaadavaid vahendeid. Loomulikult on kõike seda vaja, et argumenteerida meile vaenulike võõrriikide ideoloogiate ja meie oma punaste vastu. Sisuliselt on see puhtalt poliitiline lähenemine. Ja mingil ajajärgul on seda vaja.
Kuid arvan, et suurem uurimistöö ja sisuliste järelduste tegemine eestlaste üksustest II Maailmasõjas seisab veel ees. Kui saabub aeg, et ollakse valmis rahulikult kuulama neutraalsest vaatevinklist lähtudes + ja- argumente. Täna oleme ikkagi alles "kaevikutes". Eesti punased ei ole kunagi soovinud iseseisvat Eesti Riiki. Ei selle loomisel, ei hävitamisel ega taastamisel. Nagu näha viimasel ajal ka siin foorumis, löövad erinevad maailmavaatelised kired lõkkele ja nagu on Eestis tüüpiline, võõrriigi ideoloogia poolt üles puhutuna. Loodame, et aeg teeb oma töö ja meie arusaamad Oma Riigist muutuvad ühtlasemaks ja ei oli vaja moodustada küünalderidasid Lihula ja Pronkssõduri vahele.
Arvan, et siis saabub aeg ka tegelike eestlaste-sakslaste vaheliste sõjaaegsete suhete lahti mõtestamiseks.

[Külaline]

Mis puudutab aga natslust ja suure juhi kultust, siis olid need küsimused saksa lihtsate rindevõitlejate seas üks suur NICHTS

Kui natsiks olemine välistab automaatselt "lihtsuse" rindevõitlejate juures, siis on Teil kindlasti õigus.

[Arnold]

Ei saanud päris hästi pihta, aga võin ka sõnadega mängida - vähemalt ühest mälestustekogumikust olen lugenud lihtsa mehe meenutusi ühest lihtsast saksa sõdurist, kes oli kõvahäälne natsipoliitika toetaja. Teised lihtsad mehed pidasid teda lihtsameelseks, et mitte öelda lihtsalt lolliks. Tegemist on siis sakslastega, kirjelduse autor aga eestlane. Samuti on nii mõnigi usaldusväärne venelane praegusel ajal tunnistanud, et lahingusse minnes ei olnud neil mingeid nägemusi Stalinist silme ees ja seda ebamaist tegelast ei meenutatud eriti. Sõduril on muudki teha ja poliitikaga tegelemine on viimane, mis sõjas ellu aitab jääda. Kuna aga demokraatlik riigikord on inimkonna ülim saavutus väidetavalt, siis kujutame kõik koos ette eesti sõdurit Iraagi tolmus mõtlemas Bushile, Rüütlile ja Langile! Kohaliku kaltsupeana oleksin äärmiselt hirmunud, kui nii segane sõdur laskevalmis relvaga minu ees seisaks

[denis23]

Aga mina üldse ei saa aru, milles eksisid need eesti kutid kes 44 aasta suvel visati oma karabiini ära ja pöördusid koju?
Selles et ei tahtnud hukkuma Mäe ja teiste kohalike kvislingute naha päästmise nimel? OK, aktsepteerin seda et need võitlesid venelaste vastu ja eesti poolt. Kuid suvel 44 juba oli kõik enam vähem selge. Mõni kuu hiljem juba sakslased reetsid oma eestlastest kamraade otsustades eestist uttu tõmmata. MIs siis need eesti kutid pidid elavkilbina kindlustada sakslaste põgenemist, selle asemel et tegelema enda ja nende perede päästmisega?
Siinkohal ma küll eestlastele mingit häbenemise põhjuse ei näe

[hillart]

Võib-olla olen naiivne idealist, aga arvan, et on olemas ka muid väärtusi, kui mingid poliitikud, riigikord j.m sarnane pahn. Poliitikud tulevad ja lähevad, aga maa ja rahvas ning väärikustunne jäävad. Ja selle nimel tasus võidelda! Isegi teades, et see juba mõtetu on. Arvan, et oleksin seda teinud, kui sünniaasta ca. 30 aastat varasem oleks olnud.
Eks igaüks arva omamoodi, ja nii minagi.

[propatria]

Olen Hillart'iga ühel meelel...
Lisaks on väejooks alati olnud põlastusväärne, sõltumata põhjustest.

ProPatria

[Arensburger]

Poliitikud tulevad ja lähevad, aga maa ja rahvas ning väärikustunne jäävad. Ja selle nimel tasus võidelda! Isegi teades, et see juba mõtetu on.

Väga hästi ja õieti öeldud. Kahjuks kippus selles suures sõjas selliselt mõtlevatel meestel elupäevi vähemaks jääma, kui mõnel teisiti mõtlejal. Ja just nendele meestele ja tänuks niiviisi mõtlemise eest tuleks püstitada mälestussammas - olgu siis kas Lihulasse või kusagile teise paika.

....arvan, et on olemas ka muid väärtusi, kui mingid poliitikud, riigikord j.m sarnane pahn. Poliitikud tulevad ja lähevad, aga maa ja rahvas ning väärikustunne jäävad....

Kuid võta näpust. Sammast meil ei ole. Reaalsuses tuleb ikkagi arvestada ka "j.m. sarnase pahnaga", kuigi inimkonna paremaid väärtusi see "pahn" tõesti ei kanna.

[hugo1]

Kunagi ammu lugesin ühte rassiteooria raamatud. Mäletan, et see oli saksaaegne ja Eesti keeles. Ei olnud eriti paks selline õhemat tüüpi 50lk. võib olla. Kahjuks ei mäleta ei nime ega ka kirjaniku.(sel ajal ei huvitanud sõjandus mind nii palju).
Aga seal oli kirjas, võrreldi rasse, mis on nende omadused välimus töökus inteligentsus jne.... Seal oli ära toodud ka eestlased. Oli kirjas, et me oleme saksa rahva vennasrass töökus tugevalt üle keskmise, samas mitte nii kultuursed Lühitalt ma mäletan, et meid pandi enam vähem samale pulgale soomlastega. Põhjmaarass. Lätlasteste ja leedukatesse suhtuti tunduvalt halvemini. Nad on pigemini slaavlased. Meid igaljuhul nende hulka ei liidetud.
Ise ma rassiteooriasse ei usu, samas ka ei poolda rasside ja rahvaste segunemist. Iga üks elagu omal maal.
Igaljuhul see raamatust loetu eestlaste kohta pani mind mõtlema kas need jutud, mis peale sõda räägiti, et kui sakslased oleksid võitnud oleks siia tehtud tööstusriik, meid aga saadetud venemaad asustama ja sakslast orjama. Mina seda hästi ei taha uskuda, kaldun arvama, et tegemist oli võitjate propagandaga, et meil selgeks teha, kui õnnelikud me olema peame selle eest, et meid ära päästeti saksa kulli küüntevahelt.

[valdo]

> ... põhjmaarass. Lätlasteste ja leedukatesse suhtuti tunduvalt
> halvemini. Nad on pigemini slaavlased. Meid igaljuhul nende hulka ei
> liidetud.

Ajalugu on selleks ka põhjuseid andnud. Lihtsalt tuleb viimase 1000 aasta osas meelde kaks fakti:

1. Enne 13. sajandi vabadusvõitlust (resp. ristisõdu) maksid Latgale maakonnad Vene vürstidele andamit. Eesti (Ugandi) kohta ei ole seda teada - on küll seda kahtlustatud, aga pole tõestatud ning arvatavasti nad siiski andamit ei maksnud. 1030 Tartu vallutanud Vene malevad peksti ju 1061 puruks. Vürst Vjatshko (Vetseke) oli tegelikult Koknese vanem Latgales.

2. Leedu riigi riigikeeleks oli keskajal miskipärast kirikuslaavi keel. Sealt ka paljud slaavi laenud.

Aga noh... iga ajalookäsitlus vaatleb kõiki fakti omapidi.

[Arensburger]

Aarialased ja õilis Põhja rass

Teooria, et Euroopa aristokraatia on alati olnud germaani päritolu, tõstis esimesena üles prantsuse aadlik Henri de Boulainvilliers 1702. a. Doktriinina töötas õpetuse välja Arthur de Gobineau (The Moral and Intellicetual Diversity of Races, 1853). Poliitilise põhja andis liikumisele tuntud inglise poliitikute perekonnast pärit, helilooja Richard Wagneri väimees, Houston Chamberlain. Ta võttis tarvitusele mõisted teutooni veri ja teutooni rass, ning kinnitab, et "where the Germanic element has not penetrated, there is no civilization in our sense". Ta arvab, et kõik suurvaimud maailma ajaloos on germaani päritoluga, kaasaarvatud Kristus, Columbus ja Marco Polo.

Arheoloogilise aluse andis Königsbergi ülikooli õppejöud G. Kossinna. Tema varastes töödes leiame veel arvamise, et soome-ugri rahvaste algkodu on läänes, prantsuse vanemas kiviajastus. Baltimere soomlased olevat segu kahest rassist: 1. Põhja rassi germaanid ja 2. Mongoolsed soome-ugrilased, kes tulnud idast. Seletamata põhjustel õnnestus palju madalamal kultuuriastmel olevatel soomlastel suruda germaanlastele peale oma keel.

Kuni Hitlerini oli õpetuse peamiseks otstarbeks rahvusvahelise aristokraatia olemasolu õigustamine. Natsionaal-sotsialistid võtsid üle tervikuna Chamberlaini ja Kossinna ideed, asendades vaid aadliklassi asemele kogu saksa rahva.

[Külaline]

Lisaks on väejooks alati olnud põlastusväärne, sõltumata põhjustest.

Maitla tegi ka Punaarmeest väejooksu... Ja oi kui paljud veel 22. korpusest...

[teddybbeer]

Lisaks on väejooks alati olnud põlastusväärne, sõltumata põhjustest.

Maitla tegi ka Punaarmeest väejooksu... Ja oi kui paljud veel 22. korpusest...

pakun, et õige termin 22. lk jooksikute kohta oleks: nad jooksid üle

[Külaline]

No jaa, õigus... Ilmselt ei oleks meil täna midagi kurta, kui 20. diviisist oleks mehed otse Punaarmeesse üle jooksnud...