eestlased SD-s

[sammal.habe]

Ehk keegi teab – kas SD-s teeninutel oli oli samuti mingi id-tätoveering (nagu SS-il kaenla alune veregrupp)? Üks perepärimus väidab, et justkui oli…

Ja veel juhatust – kust võiks leida infot II MS ajal SD-s teeninud eestlaste kohta?

[Arensburger]

See veregrupi märk oli kindlasti SD lahingüksuste meestel ja tõenäoliselt ka neil kes käisid läbi Fürstenbergi SD kooli kursuse.
Kuid peale nende oli veel Eestis terve rida Julgeolekupolitsei ametnikke kelledest paljudele samuti SD munder selga tõmmati. Neile veregrupi märk - milleks?
Kus saaks infot eestlastest SD meeste kohta? Kõva pähkel! Võiks küsida Zuroffi käest, kaugel tema oma otsingutega on? Kui on aga kindel isik ja üht teist taustinfot tema kohta, siis ole ise aktiivne, ehk leiad ka inimesi kes üht-teist teavad.
Panen siia lisaks ühe pildi Eesti SD pataljoni sõduritest

1. Estnishe SD Polizeibataillon Feb.1944 Juku Puur & Uno Masing
(Seda üksust nimetati ka SD Eripataljon)

[Arensburger]

Lisan veel ühe pildi kus eestlasest sõdur on valvamas Pihkva SD kontori sissepääsul.

Tõenäoliselt on tegemist SS Erikompanii sõduriga.

[sammal.habe]

See veregrupi märk oli kindlasti SD lahingüksuste meestel ja tõenäoliselt ka neil kes käisid läbi Fürstenbergi SD kooli kursuse.
Kuid peale nende oli veel Eestis terve rida Julgeolekupolitsei ametnikke kelledest paljudele samuti SD munder selga tõmmati. Neile veregrupi märk - milleks?
Kus saaks infot eestlastest SD meeste kohta? Kõva pähkel! Võiks küsida Zuroffi käest, kaugel tema oma otsingutega on? Kui on aga kindel isik ja üht teist taustinfot tema kohta, siis ole ise aktiivne, ehk leiad ka inimesi kes üht-teist teavad.

Uhh, pean vabandama, et seda tätoveeringu asja ei täpsustanud. Randmest natuke ülevalpool oli olnud (küünarvarre peal)miski imelik tätoveering. Vist mitte veregrupp isegi - ent väidetavalt SD-ga seotud. Tätoveeringu omanik teenis pärimuse põhjal Tartus SD-s, kuigi kirjalikus eluloos kirjutab (teadagi...), et 41-44 kriminaalpolitsei teenistuses – ilmselt siis üks Sinu poolt mainitutest? Või ikkagi mitte, sest enne sõda polnud tal politseiga mingit pistmist?

[Arensburger]

Lisan veel ühe pildi mis iseloomustab just Tartu politseid. Pildi allkiri on:"Tartu linnapea Keerdoja poolt politsei spordiringile karika ülendamine, nende esindajatele linnapea kabinetis".
Nagu pildil näed on politsei väga mitmepalgeline - osa Eesti politsei mundris, osa SD mundris ja osa päris erariietes. See, et enne sõda ei olnud politseiga mingit pistmist ei tähenda midagi. 1941-42 võeti politseisse ja eriti SDsse kõiki aktiivseid ja haritud noormehi kes aga selleks soovi avaldasid. Pikemas perspektiivis oli see muidugi kaval samm, sest see päästis rindele kahurilihaks sattumast.


Ja veel teine pilt Tartu politseinikest A.LeCoq õllega. Pildi allkiri:"Tartu prefektuuri lahkumisőhtu Vanemuises 1944.a. kevadel".
Meestel on samuti nii politsei kui ka SD mundreid.

[Arensburger]

Panen selle teema alla üles ka Uno Masingu mälestused. Ta teenis SD pataljoni Kiviõli kompaniis. Mälestusi lugedes saab selgeks, millega see pataljon sõja ajal tegeles.

1. Eesti SD Pataljoni sõduri Uno Masingu mälestused:
MÄLESTUSKILDE II MAAILMASÕJAST

Oli 23. juuni 1944. Kompanii oli saanud lahingukäsu juba eelmisel päeval ning autod olid toonud meid väikese rabaäärse metsaasunduseni, kus nad enam edasi ei pääsenud. Üle raba pidime liikuma juba jalgsi, kuni suure metsani, sealt jäi veel 9-10 km kohani, kus oli märgatud vaenlase kogunemist. Öö veetsime metsa serval tukkudes ja hommikul kell 3 alustasime liikumist. Metsa sisenedes hargnesime haarangu korda ja luure saadeti ette. Ei võinud iialgi teada täpset kohta, kuhu oli venelane vahepeal juba liikunud. Partisanid, need olid alati liikuv rahvas. Õieti oli see kõik alles veebruari ja märtsikuu lahingute järg, siis kompanii koos teiste üksustega aitas hävitada Alajõe ja Vasknarva vahelt üle Peipsi jõe tulnud venelaste üksust. Osa hävitati, osa põgenes tagasi, kui jää veel kandis, ja osa jäi aga Alutaguse metsadesse väikeste salkadena. Ja neid varustasid lennukid idast toidu, laskemoona kui ka meestega langevarjurite näol. Nendele olime pidanud jahti kogu kevade ja pool suve. Nüüd oli märgatud salkade kogunemist suuremaks üksuseks, nii et pidime võtma venelase kahe tule vahele.
Oli põhjala südasuvi ja juba kell kolm hakkas valgenema, kuigi metsa all oli veel küllaltki pime. Imestasime, kui nägime meiega kaasas kompanii toitlustajat, keda koduselt kutsusime „vanaks“. Õieti oli neid vanu meil kaks, kuna kogu kompanii oli eranditult väga noore koosseisuga. Ja noored olid ka hiljuti Bad Tölzi sõjakoolist naasnud ohvitserid, ainult staabi juures olid kaks keskealist meest - relvur ja toitlustaja - ning neid kutsutigi siis vanadeks. Staabi mehed muidu kunagi lahingusse kaasa ei tulnud, kuid nüüd oli aga meie „vana“ meiega. Ta oli selleks kompülilt eriloa küsinud, põhjusega, et ta tahtis „Võidupüha“ lahingut kaasa teha, kuna oli Vabadusõjas sõdurina kaasa teinud Võnnu lahingu, millest sellel päeval oli just möödunud 25 aastat. Tõsi, oli ju Võidupüha, aga kellel meil oli olnud see meeles! Oli sõda ja viimastel okupatsiooni aastatel polnud seda nagunii võimalik olnud pühitseda. Nüüd aga meie „vana“, kes hämaras metsas püüdis hingeldades meiega sammu pidada, tuletas seda meile meelde, jutustades vaimustatult Võnnu lahingust, ilmsesti seda vaimus uuesti läbi elades.
Palusime teda juba vaiksemalt olla, sest ei võinud teada millise puutüve tagant võib salakaval vaenlane sind tulistada. Ise püüdsime astuda nii käratult kui võimalik ja vältida kuivanud oksi, kuigi see pimedas metsa all alati ei õnnestunud. Meie ,,vana“ oli aga tulnud kui metsa jalutama, ilma kiivrita ja käsigranaatiteta, käes vaid vintpüss. Peas oli tal vana lossikantud välimüts, mida ka siis kandis kui kokale oli suure kisa ja käraga toitaineid välja jaganud. Rühmaülem pakkus talle oma automaati ja käsigranaate, age vana ei tahtnud, üles, et ta neid moodsaid relvi ei tunnegi ja kui veerandsaja aasta eest sai saksmanitele sellesama püssiga säru antud, siis saab ta venelastest ammugi jagu. Vaatasime kuidagi haletsevalt ja ka pisut üleolevalt teda, nagu noorus oma uljuses tihti pisut alahindab endast vanemaid. Ja ometi, teadsime me ka juba oma kogemustest kui otstarbetu on tavaline vintpüss lähivõitluses ja metsasõjas. Samuti oma kogemuste põhjal ei alahinnanud me enam vaenlase jõude ja teadsime, kui hästi ta oli varustatud metsasõjaks ning ta võitles lõpuni, kuna partisanidel polnud ju taganemisteed. Ka kogu meie kompanii oli metsasõjaks eriliselt varustatud ja saanud ka vastava väljaõppe, paljud meist Saksamaal. Nüüd aga üks meie hulgast, kes on varustatud ainult vintpüssiga, sammub ka meiega kaasa täis indu ja tahab meid aidata vaenlase hävitamisel!
Oli hakanud juba päris hommik koitma, kui jõudsime üksiku metsatalu juurde, kus venelased talvelahingute ajal olid sees olnud ja kust me nad välja olime kihutanud.
Aovalguses paistis metsatalu, kus partisanid olid mõrvanud talupere ja nüüd seisid hooned mahajäetuna keset põlismetsa, mõjudes tontlikena hämaras puuhiiglaste taustal.
Siit peale võtsime suuna lõunasse, kompanii jäi maha ja luurerühm liikus paarsada meetrit ette, jättes teatud vahemaade kaugusesse sidemehed. Meie „vana“ tuli luurerühmaga kaasa, kuigi kompül. soovitas jääda peaüksuse juurde ning liikuda kaasa kompaniiga. Luurerühm oli jõudnud välja raiesmikuni, kus oli juba märksa valgem kui tiheda metsa all. Ette oli nähtud raiesmik ületada ja eemalolevast metsaservast algavat sihti mööda edasi liikuda kuni kahe metsasihi ristumiseni ning seal oodata kompanii järelejõudmist. Aga ei jõutud veel pooltki lagendikust ületada, kui venelased avasid tule. Luure oli kinni jooksnud.
Kiirete hüpetega varjas igaüks ennast ja ühtlasi püüdis edasi liikuda kännu tagant kännu taha, niipalju kui võimalik, sest risttulle sattudes ei tohtinud kunagi jääda samasse kohta, ka mitte püüda tagasi hüpata, sest sellisel korral oli taganemistee alati vaenlase tuletsooni võetud.
Juba lendasidki esimesed granaadid ja samas porisesid mõlemalt poolt kaks venelaste kuulipildujat. Edasi nüüd enam ei saanud ja igaüks püüdis seal lahingut vastu võtta, kus ta parajasti oli. Teadsime, et pidime nüüd aega võitma, seni kuni kompanii järele jõuab. Metsa mahajäetud sidemehed kindlasti ruttavad nüüd vastu kompaniile ja annavad meie olukorrast kompaniile ülevaate. Olime vahepeal ka venelaste asukohad avastanud ja püüdsime neid nii kaua siduda, kui omad kohale jõuavad.
Kui kaua kestis lahing? Kes seda teab! Nagu tavaliselt ikka, kaob lahingus ajamõiste.
Siis aga kuulsime lahingukära meist vasakul ja paremal metsas. Kompanii püüdis nüüd omakorda venelast haarata kahelt poolt metsaserva. Venelaste tuli, mis seni oli keskendatud meile, jäi nüüd nõrgemaks, sest ta pidi hakkama nüüd kaitsma oma mõlemaid külgi. Venelaste kuulipildujad tulistasid veelgi, age nende siht oli nüüd piki metsaserva suunatud pealetungiva kompanii poole. See andis meile võimaluse hakata hüpetega edasi liikuma. Granaat ette ja hüpe järele, ajal mil ühed püüdsid kattetulega venelast maadligi hoida.
Olime hüpetega nii metsa servani välja jõudnud, just kohale, kus algas metsasiht. Piki sihti jooksid üksikud venelased, kuna mõlemal pool metsas olid sees juba meie kompanii osad. Vaikinud olid venelaste kuulipildujad. Ainult veel tihnikus oli kuulda automaatide tärinat.
Sihil jooksvaid venelasi oli kerge kirbule võtta. Ja peadselt oligi kõik üle. Põlismetsas, kus alles äsja oli kajanud lahingukära, valitses vaikus. Päike oli vahepeal tõusnud ja punetas läbi puuhiiglaste lagendikule, ka neile, kellele saatus polnud andnud enam näha uut algavat päeva.
Meil oli mõningaid kaotusi nii langenute kui haavatute näol. Venelased olid aga kaotanud ligi paarkümmend meest. Otsisime nende haavatuid, kuid ei leidnud ühtegi. Vist olid nad need läbi metsa juba varem jõudnud ära kanda, või tapsid nad ise oma haavatud, et neid mitte elusalt meie kätte jätta. Meie langenute hulgas oli ka meie „vana“. Leidsime ta mahalangenud jämeda puutüve tagant, sealt, kus vaenlase tuli meid esimesena tabas. Ta välimüts oli langenud maha ja peast valguv veri oli juba jõudnud tarretama hakata ta näol. Kõrval samblal lebas kuus väljalastud padrunikesta. Nii et ta pidi olema langenud juba päris lahingu alguses. ,,Kas poleks mitte seekord kiiver aidanud?“ arvas kompül, kes oli tal soovitanud kiivri kaasa võtta, kui ta oli käinud luba küsimas kompaniiga kaasa minemiseks. Vaevalt oleks poolviltu tulnud kuul teraskiivrist suutnud läbi tungida . . . Aga ring oli saanud täis. Just veerandsada aastat tagasi oli ta võidelnud ja võitnud meie Vabadussõja kõige tähtsama lahingu. See kindlustas meile, kes nüüd tema ümber seisime langetatud päi, võimaluse sündida ja üles kasvada vabas Eestis. Meie, vabaduses kasvanud generatsioon, pidime nüüd täitma tema testamendi.

[Arensburger]

SD meeste veregrupi tätoveeringu kohta sain ka huvitava järelduse teha Uno Masingu mälestuste põhjal. Kui arvestada seda, et Masing oli Fürstenbergi kooli lõpetanud ja teenis vist mingi allohvitserina (või vähemalt paelamees). Tsiteerin siin tema mälestuste katket sõjavangistuse päevilt prantslaste juures:

1. september 1945
Täna hommikul sõitis suur hulk veoautosid väravast sisse koos marokolastega paari kompanii tugevuses. Meil kõigil kontrolliti käealust veregrupi märki ning kellel see oli nähtav, aeti autodele ja tugeva valve all liikus konvoi väravast välja. Minu ruum jäi nüüd päris tühjaks, ära viidi ka 7 eestlast. Meid eestlasi oli nüüd järel vaid 4. Kuhu mehed viidi ja mis neist sai jäi teadmatuks. Ühed arvasid, et viidi kuhugile mujale Prantsusmaal, teised jälle, et Venemaale oma 25 aastast karistust kandma.

Järelikult Masing tätoveeringut ei omanud

[Arensburger]

Lisan veel ühe seiga Masingu mälestustest

MÄRTSIS 1944 ALUTAGUSEL

Oli märtsikuu 1944. Alutaguse põlismetsad, kus talviti valitses vaikus ja rahu, olid nüüd muutunud lahingute tallermaaks. Veebruaris üle Peipsi jää tulnud vene üksus oli jõudnud juba mõrvade ja vägistamisega Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni, sihiga põhja, et ära lõigata meie Narva all võitlevaid üksusi. Neile vastu saadetud eesti üksus astus nendega lahingkontakti Oandu ja Virunurme vahelises ruumis ja surus nad tagasi Murakasoo saartele ja soo lõpus, lõunatipus asuvasse Möurassaarde, kus aga neil juba lõuna poolt tulnuna ootasid ees ühe Eesti Piirikaitse rügemendi pataljon, saksa üksusi ja kohalikke omakaitse kompaniisid. Märtsikuu teisel nädalal saadi venelased liikuma ja paari nädalase jälituslahinguga hävitati pea täielikult. Ainult väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi. Mõni väiksem grupp jäi Sirtsu soo ümbruse metsadesse, kus neile terve järgneva kevade ja suve veel jahti peeti ning neid kahjutuks tehti.
Vaikse sahinaga sõitsid reed sõdalastega piki laaneteed. Valitses vaikus, kus ainult harva hobuste puristamist oli kuulda. Aegajalt langes lumeräitsakaid teed ületavatelt männiokstelt reelolijatele krae vahele. Mõni üksik jänes vilksatas hirmununa metsa vahel. Vaiksed olid ka noored sõdalased, kas väsinud hommikusest lahingust, või võikast vaatepildist, mis avanes pärast metsaküla vabastamist, kui seisti taluõuel, kus lamas peremehe ja perenaise pooleldi lahtiriietatud laip?
Linnast tulnud koolipoiss, kes oli viibinud talus ning jõudis tagaukse kaudu lauda lakka ennast ära peita, kui venelased tallu ilmusid, jutustas sõdalastele oma üleelamistest. Laudalakast palgipragude vahelt oli tal olnud segamata vaade talu elumajale ja õues toimuvale kurbmängule. Talus ei viibinud peale nende kolme kedagi. Poeg oli hiljuti langenud, võideldes Eesti leegioni ridades ja peretütar, kes oli elanud Tallinnas, oli küüditatud koos oma perega 1941. aastal Siberisse.
Venelased olid pererahva ilma pikemata kohe maha lasknud ning siis hoonetes ringi kolanud, mitte kedagi enam leides laipade juurde tagasi tulnud ja siis omavahel ägedasti vaidlema hakanud. Noormees pole küll venekeelsest jutust palju aru saanud, aga hilisem sündmuste käik selgitas asja ise. Osa venelasi olid hakanud mõrvarit süüdistama, kes perenaise kohe oli maha lasknud. Vaidlus oli läinud päris kurjaks, kui toast tuli välja käsi vehkiv ohvitser ja katsus vaidlevaid pooli vaigistada, sealjuures näidates perenaise laibale. Niisama äkki kui vaidlus oli alanud, niisama ruttu see ka vaibus, ja siis hakati koos seltsimehelikult häbistama perenaise sumukeha. Eesti „vabastamine“ venelaste poolt oli alanud!
Õhtu leidis eesti sõdalased Mäetaguse külast, mis asub Murakasoo põhjaserval. Soosaartel ja lõunatipus asuval Möurassaarel asusid vaenlased. Murakasoo ise, tohutu suur lumine lagendik, mille lõunaosas asusid kolm metsaga kaetud saarekest, oli suveti läbipääsmatu. Järgmisel päeval pidi alustatama venelaste väljaajamist nende positsioonidelt. Eelmisel päeval olid nad käinud üle soo ja ilmunud tallu, kus ainult kaks naist juhtusid kodus olema. Neid päästis naiste tavalisest saatusest venelaste kätte sattumisel ainult see, et venelastega olid kaasas olnud ka eestlastest punaarmeelased. Ikka veel värisedes üleelatud hirmust, jutustasid nad oma elamusist.
Ööseks laskus rahu üle metsade ja soo, aga see vaikus oli ainult näiline, sest mõlemal pool sood olid valvsad silmad oma peiduurgastes. Siis äkki kostis küla keskel olevast talust klaverimuusikat, mis kaikus läbi talvise metsa ja kostus vist üle soo venelastenigi. Noor eesti sõdur pani siin põlismetsade keskel oma igatsused ja lootused musikasse. Hellalt heljusid helid metsas lummekaevunud laskuripesadeni, pannes hetkeks unustama karmid ülesanded, millede täitmisel ju oldi. Neid aga ei kuulnud enam talu väravas lamav tardunud silmadega eestlasest punaarmeelase laip, kes koos idahordidega oli tahtnud tuua hukatust oma kodumaale ja kodukohale, sest kohalikud elanikud olid temas ära tundnud endise talu karjapoisi ja hilisema sulase, kes 1941. a. oli koos venelastega Venemaale põgenenud. Nüüd oli ta siis toonud venelased oma kunagise kodu ja leivaisa väravasse mõrvaiha silmis.
Kaua kostusid klaverihelid läbi vaikse metsa, jutustades meestele laskurpesades ,,põhjala valgest naisest", meie rahva võitlustest ja vabadusest.
Hommikuhämaruses alustati rünnakut. Nüüd kaikus mets sõjahüüetest ja soo peal lõhkesid miinid. Venelased kihutati välja soosaartelt ning neid jälitati. Möurassaare, kus venelased olid viibinud pikemat aega, nägi kole välja. Talupere oli mõrvatud, hooned roojastatud. Kõikjal vedeles ingliskeelsete kirjadega tühje konservikarpe. Maha oli jäetud ka esemeid, mis vihjasid sellele, et talus olid viibinud ka naispunaväelased.
Üle lageda soo venelasi rünnanud eestlaste kaotused polnud suured - kümmekond haavatut ja ainult üks langenu. Aga selleks osutus just see, kes pimedal sõjaööl oli võlunud klaverist välja helid, mis hõljusid üle põlismetsade ja jutustasid meie rahva vabaduspüüetest.
U. Masing