Meediku eriala ja militaarmeditsiin

[Kapten Trumm]

Veelgi laiemalt, väeosadesse on vaja tagasi tuua kaitseplaanid nagu olid 1990ndatel, kus igas väeosas olid pähedrillitud ringkaitsepositsioonid.

Et ajateenijad ei ole "selleks valmis", "pole läbinud väljaõpet" on nõrk õigustus. Relvaõpe kõige esimeseks kursuseks ja mittevalmis ajateenija püssiga kaevikus on igatahes parem kui mittevalmis (surnud) ajateenija kasarmuvoodis. Pealegi ega ründaja aru saa, kes tal vastas täpselt on, püss paugub ja kuul vilistab samamoodi.

Praegu on see reaalne enesekaitse võimekus kadunud ära mingi "väljaõppekeskuste" ja "soome mudeli" häma taha. Kuna kaitsevõimet ei nõuta, siis on väeosades elu mugavaks tehtud, väravat valvab kaitseliitlane ja heal juhul on mingi sisetoimkond olemas (kes puhtalt arvukuselt suudab ehk pääslat kaitsta). On päris naeruväärne, kui sõjaväeosa ei suuda organiseeritult iseennastki kaitsta.

Kõik tilulilu see tekitab sõdurile arusaama mingist mõttetust pseudoarmeest, kes tegeleb imitatsiooni ja sõjamänguga ja kelle eesmärgiks pole kaitsmine. On päris tõsine tunne joosta positsioonile, terav moon salves ja mõelda, kas nüüd SEE algabki. See on midagi muud kui lagedal põllul tuhandeviiesajandat korda söösta-kata teha.

[hillart]

Mina ei ole midagi sassi ajanud. Kaitsejõudude Peastaabi Meditsiiniosakonna poolt välja antud tunnistus tõesti tõendab, et ma olen läbinud RÜHMASANITARI kursuse. Väljaandmise ajaks on veebruar 2000.a. Parameedikuid ajateenijate seast siis veel ei koolitatud (vähemalt minu teada. Parandage, kui eksin). Kursuse maht oli 200 tundi.

Jah, nii see on.
Nagu ma võib-olla selle teema, võib-olla mingi teise teema all juba selgitanud olen, siis 90-ndatel ei pööratud meditsiiniteenistusele veel üldse mingit tähelepanu ja selle arendamisega mitte keegi ei tegelenudki. Ehk siis - seda ei peetud üldse vajalikuks. Aastal 2000 puudusid veel meditsiiniteenistuse erinevate tasemete väljaõppeprogrammidki ning seda nn. rühmasanitari jne. ametimeeste õpet tegid suvalised üksused rohkem nagu omaalgatuse korras ja vastavalt oma enda äranägemisele. S.t., et õpetati seda , mida ise vajalikuks peeti, ja muidugi - mida ise osati (aga seda tavaliselt just sõjaväemeditsiinivaldkonda kuuluvat, oli ikka kangesti vähe - ja kahjuks pole seda praegusekski rohkemaks saadud). Nii tuligi palju mitmesuguseid nn. tunnistusi, missugused siis just-kui tõendasid, et selle esitajal on selline ja selline kvalifikatsioon. Tõenäoliselt pole praeguseks isegi enam võimalik kindlaks teha, et missugune oli tookordse kursuse ainekava.
Meditsiiniteenistuse vajalikkus kerkis üles aga alles seoses võlusõnaga "NATO", ja sedagi mitte meiepoolsel initsiatiivil, vaid ikka - "NATO nõuab, NATO Nõuab". Kahjuks pole asja tegelik sisu ka tänaseks veel vastutavate asjameeste teadvusse jõudnud ning - tõenäoliselt läheb ka seekord nii nagu ikka - vaid OMA KOGEMUS on see, millest õpitakse. Saab olema karm, kuid - mida teha?
Nii see oli. Ja on. Paraku.

[hillart]

Nii-siis. Hulk aega on mööda läinud ja asjassepuutuv artikkel pole kusagil ilmunud. Ja ei ilmugi. Ju ta ei klapi üldisesse läägesse kiidulaulu.

Ja tegelikult! Kui asja üle tõsisemalt järele mõelda ja vaid pragmaatilist eluvaadet viljeleda, siis ongi ju nii, et ega seda meditsiiniteenistuse ballasti polegi meie Kaitseväele vaja. Sama kehtib kogu tagalateenistuse kohta. Kaitseliidus see juba nii ongi, ning kui olete tähele pannud, siis ei tunta sest seal ka puudust (ja-jah - mõnikord rahuaegsetel väliõppustel küll, kuid see pole ju reaalne sõda).
Tõepoolest - see teenistus iseenesest ei anna ju kohest efekti ja kui juba pea-aegu et ametlikult on välja öeldud ja ka kõigi poolt (k.a. ka meie kõige optimistlikumad foorumlased) omaks võetud, et me saame välisvaenlasega vaid kõige rohkem paar nadalat võideldud, siis - siis on ju mõttetu jantida isikkoosseisuga, millise ajutine võitlusvõimetus kestaks üle eelpoolnimetatud ajalimiidi (need on siis need erinevas raskusastmes haavatud-vigastatud). Ja oma vastasele pole ju mõtet töövõimelist elavjõudu toota, sest n.ö. remonditud saaksid need haavatud-vigastatud meie jaoks juba kasutul ajal.
Ametimeestel peaks vaid piisavalt ausust olema ja nad peaks selle kontseptsiooni ka avalikult välja ütlema.
See võitlus, mis meil kord vääramatult ees seisab, saab meile tõenäoliselt viimane olema ja sellesse lähevad tugevad. Ja tugevad, kui nad seda tõesti on, kannavad ka selle karmi tõe välja. Illusioone ei pea meil olema - selleks on sõda üks krdima tõsine asi.

Üks nüüd reservis olev arst on öelnud, et enne ei muutu midagi, kui ei tule üht lühikest ja võidukat sõda.

Eh-ee. Ei, mitte nii. Muutus tuleb siis, kui saab olema üks lühike ja meile suhteliselt stasti lõppenud sõda, sest kui operatsioon saab edukalt kulgema, siis - pole ju vaja mingit muutust.

[Qtec]

Kas proovisid ka seda kanalit http://www.postimees.ee/?r=294
See muidugi selline ehku peale minek aga äkki töötab

[hillart]

Tänane valguskiir tunneli sügavusest andis märku, et VEEL SELLEL AASTAL (selle aasta "Sõdur"-i 2. numbris) olla plaanitud artikkel siiski ära ilmutada.
Eks me näe, mis tulema hakkab. Kas tõesti saab teoks uskumatu, et pannakse ilma hakkimata ja kärbeteta? Noh, tee või tina, aga ei taha kohe kuidagi uskuda. Senine elukogemus on nii üheselt vaid vastupidist tõestanud.
Aga - ootan huviga.

P.S.
Muideks! Vahepeal (viimase poolaasta jooksul) on asjalood vastava valdkonnaga KV-s drastilisel kombel ja aina kiiremas tempos aina hullemaks läinud. Vahepeal arvasin, et enam si...ks minna ei saagi, kuid ju siis mu kujutlusvõime ulatus jättis järjekordselt soovida - ikka saab, ikka saab.

[Kilgore]

Tulevased rühmaparameedikud teevad lõpuharjutust

[Qtec]

Tjha, lausa Postimehe weebiveergudele see uudis jõudnud:)
http://www.postimees.ee/?id=210272

[hillart]

Tuli ära. Täna ilmus "Sõdur"-i nr. 2 2009.
Poleks uskunud, poleks uskunud. Ju on elu mind nii parandamatuks pessimistiks muutnud.

[Kapten Trumm]

Vahest ei maksaks häbeneda ka see siia üles panna?

[John]

Kood:
Üks nüüd reservis olev arst on öelnud, et enne ei muutu midagi, kui ei tule üht lühikest ja võidukat sõda.

Eh-ee. Ei, mitte nii. Muutus tuleb siis, kui saab olema üks lühike ja meile suhteliselt stasti lõppenud sõda, sest kui operatsioon saab edukalt kulgema, siis - pole ju vaja mingit muutust. Rolling Eyes

Ma arvan, et eks seda ta vist mõtleski: üks lühike ja edukas sõda aga mitte meie kasuks. Eeldusel, et me veel oma asjade üle siis otsustada saame...

[hillart]

Praeguseks on aastate jooksul Scout´i juba üle paarikümne parameediku toodetud, aga ikka on iga järgmise üksuse komplekteerimisel probleem, et pole parameedikuid. Ja nii teemegi igaks järgmiseks missiks aina uusi ja uusi parameedikuid. Nagu musta auku.
Millegipärast ei taha keegi neist, kes korra parameedikuna olnud on, enam järgmisesse missi sellel ametikohal minna. Pigem eelistatakse olla kuulipildur või muu taoline antvärk. Nii lähevadki iga järgmise missiga eelnevalt omandatud kogemused raisku. Ja neid kogemusi on tegelikult viimaste aastate jooksul kõvasti saadud.

Tea, milles asi? On kellegil mõtteid?

[Arnold]

Tahavad rämbud olla? Värvati rämbuks ja lasid endale kärbse päha ajada, et võiksid tapmise asemel elule äratada!? Noorest peast võib muidugi kellegi äratapmine auväärsem ja põnevam tunduda - seega värvake kohe inimesi suunitlusega "meedik"!

[taifunk]

Kui võtta psüühika poole pealt, et lahinguvigastused on liiga karmid, siis selle teooria järgi peaks kiirabitöötajad ka vahetuma. Kuid nemad suudavad igapäevaste "koledate" vigastustega kohanduda. Julgeks pakkuda, et määravaks saab see, et kaitseväe parameedik missiooonil peab ravima enda kaasvõitlejaid (nö lähedasi.)

[ghost]

Eks otsige sinna kivist närvidega inimesi. Ei ole ühelgi meedikul hea tunne, kui võitluskaaslane käte vahel ära kustub ja tihtilugu veel ennast süüdistad et ei osanud – saanud enamat teha. Teinekord piisab kartusestki, et nii võib juhtuda, närvikava rikkumiseks või siis paremal juhul on selleks ameti vastumeelseks muutumine.

[Madis22]

SOP-ni arendatud väljaõpe meil sõduri tasemel täna haavatuga tegelemiseks puudub. Ometi ei tohiks olla keeruline treenida sisse ajateenijaile-kaitseliitlastele õiged standardsed reaktsioonid juhuks, kui lahingpaariline saab haavata positsioonil, rünnakul, rännakul, kust haarata esmaabipakk, keda hüüda appi haavatut evakueerima, mida ise edasi teha.

Tänane väljaõpe sõduritasandil lähtub eeldusest, et haavatuga tegelimise aega ja võimalusi piirab ainult haava ohtlikus, nagu esmaabi andja ei peakski enda ohutust tagama ja võimalikult kähku lahingusse naasma. Hämmastavalt suurt rõhku pannakse hoopistükis kiirabi kutsumisele.

Minu hetkenägemus on, et kui lahingpaariline saab haavata, on sõduri kohus ta haav võimalikult kähku kuidagi kinni suruda, "meedik" karjuda ja lahingusse naasta. Jao sanitari asi on haavatu rühma med punkti toimetada kus alles haav seotakse, plasma tilkuma pannakse jne. Ka sealt peab mees võimalikult kähku edasi toimetatama ja juba üsna kaugele, ehk peab olema kasutada mingi transport. Seda enam, et kui rühmas tekib haavatu, siis tekib neid korraga tõenäoliselt mitu.