Tõsi. Meenutamine pole vajalik. S.t. mõnel on meenutamisest ja rääkimisest kasu, mõnel mitte. Nii tulekski toimida - kui soov rääkida, siis peab rääkima, kui soov unustada, siis tuleks meenutamist vältida. Alati pole võimalik meenutamist vältida, näiteks PTSD (posttraumaatilise stressihäire) puhul tekivad äkilised mälusähvatused, mille puhul inimene oleks justkui tagasi selles situatsioonis, milles trauma tekkis.soesilm kirjutas:Jagatud mure pidada olema pool muret, teadis vanarahvaski ... Eelmise aasta Horisont kirjutas ühest uurimusest, mis tõestas osalist vastupidisust. Nimelt on suur protsent (20?)inimesi, kes ei taha ega peagi oma läbielamisi teistele rääkima. Rääkides nad aina kordavad läbielamist ja süvendavad seda oma mälus. Ja aina hullemaks või vähemalt mitte paremaks läheb.
Ma nooremana arvasin, et psühholoogiks võiks õppida inimene, kes on eriliselt empaatiline, läbinägelik, heasoovlik ja mis peamine, psüühiliselt terve. Nüüd, kus natuke juba elu nähtud, võin ütelda, et ükski neist eeldustest ei pea paika. On jäänud mulje, et enamvähem kõik nad vajaks ise korralikku teraapiat. Psühholoog, kes ütleb vähiravi patsiendile, kellel peale 5 aastat kestnud vaikust on tekkinud metastaasid: "Leppige sellega, et te surete." Psühholoog, kes ütleb puudega lapse emale, kes on pöördunud psühholoogi juurde abi küsima lapse käitumishäirete kohta: "Ta ju ongi teil seline puudega, mis temast tahta", nii et ema nuttes kabinetist välja jookseb. Latatarast psühholoog, kes kõikide klientide mured üle linna laiab, kasutades nimesid ja aastaarve, et ikka kõik selge oleks, mis kellelgi millal toimus. Psühholoog, kes kogu vastuvõtuaja kurdab oma peremuresid/seksuaalprobleeme, nii et kliendil piinlik hakkab ja ta ise psühholoogi lohutama asub. Jne. Jne.
Probleem on minu arvates psühholoogide väljaõppes. Psühholoogid peaks õppima arstiteaduskonnas ja siis spetsialiseeruma kliinilisele psühholoogiale, nagu praegu spetsialiseeruvad arstid psühhiaatriale. Arstiteaduskonda siiski eriti palju rumalaid sisse ei saa, kuna sõel on tihe. Inimeste elud on kaalul. Kui ütelda depressioonis inimesele, et "võta ennast kokku" või "ise oled oma elu nii elanud ja selliseid valikuid teinud", siis võivad tulemused olla kurvad.
Ma ka ei saa aru sellest kaplanite teemast Kaitseväes. Eestlased pole kristlased, vaid valdavalt ateistid. Või siis äärmisel juhul agnostikud. Ateiste ei aita jumalasõna, nad ei võta seda tõsisel. Mida ütleb kaplan ajateenijale, kes läheb kurtma ajateenistusega seotud stressi, kaaslaste kiusamise, ülemapoolse psüühilise vägivalla vms üle? Palveta, jumal on sinuga! Jah, ma tean seda, aga kuidas Te mind aidata saaksite, kaplan? Selles on probleem. Sellega on veel teema, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Psühholoogilist abi võiks sõjaväelastele anda väljaspool süsteemi. See tagaks konfidentsiaalsuse. Aga ma arvan, et sõjaväelased, kes psüühikahäirete tõttu arsti poole pöörduvad, võivad oma edasisele karjäärile kriipsu peale tõmmata nagunii. Selles süsteemis pole psüühiliselt nõrkadele kohta. Või vähemalt sellist kohta, kus oleks ligipääs relvadele. Isegi kui süsteem väidab vastupidist.
Kui on ikka väga-väga halb olla, siis soovitaks pöörduda psühhiaatri poole. Ravimite tõttu, mida psühhiaater saab välja kirjutada, aga psühholoog mitte. Ravimid võivad aidata, vahel olla vägagi tõhusad. Sest teate, mitte keegi võõras inimene ei saa teile õpetada, kuidas peaksite oma elu paremini elama. Igaüks on omaenda elu ekspert ja tegelikult teab küsimustele vastuseid. Lihtsalt vahel on vaja enne välja magada või rahuneda või meeleolu paremaks, kui hakata oma elus uusi valikuid tegema. Ja selles osas võib (aga ei pruugi) aidata keemia toime tulla (legaalne siiski, soovitatavalt). Psühhiaatrid reeglina ka väga palju ei targuta, kuidas patsient oma elu elama peaks, neil pole selleks aega lihtsalt, järjekord on ukse taga pikk.