www.militaar.net

Üks radarlennuk näeb umbes 200-250km eemale ja on paar tundi korraga õhus vajalikus kohas, siis peab tulema järgmine lennuk teda asendama. 24/7 valmisoleku jaoks on neid ikka väga palju vaja!

Õhus tankimisega saaks seda aega oluliselt pikendada (ja nii üldiselt tehaksegi). Muidugi ka see võimekus on venelastel suhteliselt nadi. Peale selle on need vähesedki AWACS otstarbega lennukid (ning ka tankurid) ühed peamised sihtmärgid liitlastele. Arvestades, et USA 5. põlvkonna hävitajad suudavad juba sisuliselt ka ilma AWACS abita õhuteadlikust tagada, siis venelaste konkurentsivõime selles vallas ainult kahaneb.

Vene PTG-d harjutavad veidi erinevate stsenaariumite järgi. Suund on helikopteridessandid vastase tagalasse.

Russia has moved to force on force drills with its Airmobile Motorized Rifle detachment concept.

Mot Rif BTG deploys to a "front" and one company detaches from the unit and gets a lift from army aviation to tie down enemy when the rest of the BTG, inc vehicles push to help

https://twitter.com/pmakela1/status/1090321173450244096

mart2 kirjutas:stealth sihtmärk 30-120km...stealth 150km

See kõik on senini Venemaa poolne reklaamikisa, pole mingit kinnitust, et nad reaalselt ameeriklaste uusimaid stelth-lennukeid näevad.

Stealth tehnoloogia teoreetiline pool ongi ju 70date Nõukogude Liidust, et küll seal see arusaamine olemas on. https://en.wikipedia.org/wiki/Petr_Ufimtsev

Viiskümmend kirjutas:Stealth tehnoloogia teoreetiline pool ongi ju 70date Nõukogude Liidust, et küll seal see arusaamine olemas on. https://en.wikipedia.org/wiki/Petr_Ufimtsev

Möödunud aastakümnete jooksul on seda teoreetilist alust kõvasti mujal maailmas edasi arendatud. Samas kui venelased on selles osas kangelasliku ninanokkimisega aega mööda saatnud
Tulemuseks on jänkide õhujõududes juba aastast 2005 kasutusel olev F-22 (puhtast kaastundest jätame F-117 jutust välja) ja aastal 2019 ikka veel katsetusjärgus oleva Su-57.

Füüsika on ju ikkagi füüsika ja me räägime siin vastutegevuse kontekstis, venelastel ei ole stealth lennukeid aga tõenäoliselt on neil ikkagi päris hea arusaamine selle tehnoloogia võimalustest (mis need plussid ja miinused on), et mingi efektiivne vastumeede (kasvõi näiteks selle S400 radari näol) luua?

Alusteaduse valdamine on üks asi, insenertehnilised lahendused konkreetse eesmärgi saavutamiseks teine.

S300 tehti omal ajal selleks, et AWACS-i sarnaseid suuri kõrgel lendavaid ja mitte manööverdavaid sihtmärke alla tuua. Igasuguste dessanti tegevate transpordilennukite vastu on ta ka väga ohtlik. Hävitajatega hakkama saamiseks peab sellesse kompleksi tulema signaal radarlennukitelt, mis suudavad näha ka maapinna lähedal lendavaid objekte, mida S300/S400 radar mitte kuidagi näha ei suuda. Kui palju on venelastel radarlennukeid ja kui pikk on riigipiir? Üks radarlennuk näeb umbes 200-250km eemale ja on paar tundi korraga õhus vajalikus kohas, siis peab tulema järgmine lennuk teda asendama. 24/7 valmisoleku jaoks on neid ikka väga palju vaja!

Taoline seletus on tiba ekslik. S-300 on mõeldud ka taktikaliste sihtmärkide vastu nagu nt hävitajad ja tiibraketid. Loomise eesmärk oli asendada aegunud raketisüsteemid 2K11, S-75 ja S-125 uuema ja moodsama multisobiva (nii kuival maal kui laevadel kasutatava) süsteemiga, mis omaks S-75-st suuremat laskekaugust ja -kõrgust, 2K11 mobiilsust, kuid S-125-st paremat sooritust madalatel kõrgusel ja omaks piiratud võimet ballistiliste rakettide sisselendavate lahingosade vastu (tüüpi Lance näiteks). Peamiselt taktikalist rolli kinnitab nt asjaolu, et erinevalt S-75-st polnud S-300-le olemas tuumalõhkepäid.

S-300 oli kasutusel paar aastat ka meil, kokku vist ainult 9 divisjoni siia jõuti üles panna, divisjonide tootmisarv oli 1000 ligi.

Strateegilist laadi sihtmärkide vastu nagu SR-71, AWACS, RC-135 jne vastasena kavandati S-200 (mis samuti Eestis asus, Karujärvel ja Türisalus) ja mille asendus on S-400. NSVL ajal kasutatud S-300 raketimudelid omasid laskekaugust enamasti 70 km ringis ja taolise kaugusega AWACSe pole kuigi perspektiivne ähvardada (nad lendavad ikka sügaval ohutu territooriumi kohal, 100 km on õhusõja mõistes täiesti rinne veel).

S-300 roll meil oli madal kõrgusel sissetulevate pommitajate tõrjumine (nt FB-111 Inglismaalt). Selleks olid süsteemid komplekteeritud ülestõstetava antennimastiga, mis parandas laskekindlust väikestel kõrgustel.

(puhtast kaastundest jätame F-117 jutust välja)

Khm, ja B-2 ka loomulikult.

Alusteaduse valdamine on üks asi, insenertehnilised lahendused konkreetse eesmärgi saavutamiseks teine.

Täpselt nii. Üks asi on omada teoreetilist alust vargsuse alal, kuid nende rakendamine tootmises on hoopis midagi muud. Venelaste jaoks ei piirdu see probleem ainult vargsusega, tööstuslik mahajäämus avaldub ka teistes valdkondades.

Head teoreetilised teadmised vargsuse alal (RF tehnoloogia) võimaldavad neil ju konstrueerida enam-vähem kaasaegseid radareid (samuti RF tehnoloogia), mis suudavad vargusega osaliselt hakkama saada. See, et nad ise neid vargseid asju ei ehita, tooda ega müü (mahajäämus materjaliteholoogias ja IKTs) on ikka teine teema.

Kõik Venemaal toodetud asjad on kokkuvõttes ju "Vene värk", ehk kõrge pakasuhha risk on seal alati kõikjal olemas.

Kaldun arvama, et ka headest teoreerilistest teadmistest võib asi kaugel olla. Too professor, nagu aru sain, lõi matemaatilises mudeli radarikiirte murdumise ja peegeldumise väljaarvutamiseks eri kohtumisnurkadel. Mis oli siis vaja esmalt arvutialgoritmideks ja -programmideks muuta. Millega N. Liidus keegi lihtsalt ei tegelenud, teadustöö jäi nö riiulile ja kõik teoreetilised teadmised mudelist Ufimtsevi pähe. Teooriaga ja hiljem praktikaga tegeles edasi USA, kuhu professor ka ise 90ndatel töötama suundus. Võib lahjemat mürki võtta, et kui N. Liidu luure sai esimesed andmed stealth - lennukitest, ei osanud ka siis keegi seda tehnoloogiat kohe Ufimtsevi mudeliga seostada.

Tehnoloogia varglennukite avastamiseks on ka Eestil olemas. Tõsi, territooriumi katmiseks võiks neid seadmeid kõvasti rohkem olla.
Mis paneb arvama, et venelastel seda pole?

Pihkva ligidal töötab üks transmitter (siin on eri teema selleks isegi), mis põhimõtteliselt ajab nonsessi eetrisse. Miks?
Varglennuki põhimõte on emitterist laekuva signaali tagasi peegeldamine teises suunas (mitte vastuvõtja suunas).
Varglennukit avastataksegi nende teises suunas peegelduvate signaalide trianguleerimiselga, kasutas selleks passiivsete vastuvõtjate võrgustikku.
Veel parem oleks seda teha, kasutades emittereid, mis pole radarid (viimaseid võidakse rünnata).
Nt passiivne avastamine kasutab emitteritena kogu seda signaalivoogu, mis atmosfääris liigub. Raadiokõrgusmõõtjad, IFF transponderid, kosmiline kiirgus jne.

Küsimus on ainult ressursikulus - kui varem piisas 100 km ala sulgemiseks ühest radarisüsteemist, siis sinna võib minna neid Vera tüüpi asju juba 5-6 tükki, et tagada usaldusväärne avastamine. Pluss transmitterid, mis annavad sulle sobiva võimsuse ja lainepikkusega signaali (mida varglennuk siis peegeldama asub).

Aktiivne radar pole meetod tennispalli suuruse tagasipeegeldava pinnaga objekti avastamiseks. Sellist avastamist on ülilihtne pimestada sobiva elektroonilise müra tootmisega, sest sihtmärgi peegeldus on ülimalt nõrk.

Jugoslaavias õnnestus üks F-117 siiski alla lasta. Küsimus on eelkõige sihtmärgi eelhoiatuses - tema õigeaegses ja täpses avastamises, et koondada sellele pisukesele peegeldusele "tavaliste" radarite võimsus. Antud juhul tagas edu see, et jugotiblad teadsid, kust otsida. Ja leidis ka see õnnetu S-125 selle piisavalt lähedalt ülesse.

Ja, mis selle S400 siis Türgile ja Saudi Araabiale nii vastupandamatuks teeb? Odav hind, eriti suur mahajäämus ja ühine antipaatia Trumpi vastu?

Vene suur mahajäämus ja sõjaline nullvõimekus on siin foorumis toimuva infolevitamise üks narratiive.
Peamine on mõistagi kaitsekulude ja -tegevuse piisavus. Selle alam-narratiiv on see, et venelastel on kõik vilets ja saast, seepärast pole ise mõtet rohkem teha/kulutada.

Mulle tundub, et me hindame 9-l juhul 10-st vastast alla. Jääb vaid loota, et me selle eest lahinguväljal ei peaks kallilt maksma.

Probleemiks pole ju ainult varglennukite avastamine vaid ka nende sihtmärgistamine. Vaja on stabiilselt ning piisava sagedusega edastada hetkeasukohta, vektorit ja kiirust. Sellised tugevalt hajutatud radaritega lahendused selleks kahjuks ei kõlba.

Selle alam-narratiiv on see, et venelastel on kõik vilets ja saast, seepärast pole ise mõtet rohkem teha/kulutada.

Pigem on eesmärk vastupidine. Et vene tehnikat üle ei haibitaks. Kui venelased väidavad, et lasevad kõik lennukid 400km kauguselt alla, siis see lihtsalt ei vasta tõele.