Mingi kummalise juhuse ajel (seda teemaarendust tuumaallveelaevadest nägin alles praegu) sattus mulle maal näppu raamat "Tainõ podvodnõh katastroof", mis on kirjutatud üllatavalt avameelse tekstiga ühe pensionil oleva vene admirali poolt kuskil 2000ndate alguses. Ise üsna huvitav lugemine ja see Komsomoletsi lugu on seal lahti löödud minutite ja atmosfääride kaupa. Koos skeemiga nt, millist survet üks või teine osa kannatab. Tegemist oli nn süvaallveelaevaga, mille praktiline sukeldumissügavus oli 1000 m (seda ei suutnud ükski lääne allveelaev). Laeva kere oli nt titaanist.Komsomoletsi teema peaks vist olema mujal aga vaatasin seda retke(Norra uuris siis oma uurimislaevaga seda vrakki,kusjuures ka Venemaa esindaja oli pardal.) uudistes igapäevaselt.Ajakirjanik oli pardal ning toonitati,et siiani on kaks torpeedot tuumalõhkepeaga.Igavene jama muidugi,sest see hakkab Norra majandusvõõndis kalastust solkima
Et merel oli allveelaevadel 2 tuumalõhkepeaga torpeedot pardal, oli vene laevastikus toona rutiin. Lisaks torpeedodele olid sama loogikaga (2 relva) ka tiibraketid laevadel, mis neid kandsid (ka Kurski-tüüpi). Kas Kurskil uppumise ajal ka oli, ei tea. Lõhkepeade võimsuseks öeldi torpeedodel 1 kilotonn, rakettide kohta ei öelda midagi (eks standardne lõhkepea siis oli), nendel ülehelikiirusega suurtel rakettidel on see enamasti 100+ kilotonni.
Need 1-kilotonnised laengud ise pole eriline probleem (sisaldavad radioaktiivset materjali üsna tühise koguse suure mere kohta), kuid probleem võib olla reaktoris, kus materjali on rohkem. Ballistilisi rakette Komsomolets ei kandnud (tegu oli ründeallveelaevaga).